KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 14. november 2022, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-21-4973 Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Maarika

§ 25lg 2 järgi, leidis maakohus järgmist.

Kohtu hinnangul puudus alus kahelda, et süüdistatav oli kannatanuid rünnates ärritunud, mida tõendab tema käitumine vahetult enne teo toimepanemisele asumist ning ka sündmuskohal. Teda oli ärritanud

1. märtsil 2021 kella 16.20 paiku koju tulles lastega kohtudes nende käitumine. Lapsed olevat teda ja tema elukaaslast solvanud, nimetades neid argpüksideks ja psühhideks. Süüdistatava ärritust/erutust sündmuskohal tõendab ka asjaolu, et süüdistatav hakkas alaealisi kannatanuid ägedalt süüdistama tegudes, mida kannatanud ei olnud toime pannud. Kohtupsühhiaatria-psühholoogia kompleksekspertiisi aktis nr 6/14 sisalduvas eksperdiarvamuses on eksperdid avaldanud arvamust, et R. Sepale inkrimineeritud teo toimepanemise ajal
2. märtsil 2021 ei olnud R. Sepal oma psüühilise seisundi ja kognitiivsete funktsioonide poolest takistusi ega piiranguid oma tegude iseloomust ja sotsiaalsest tähendusest arusaamiseks ning sihipäraseks arutlemiseks ja käitumiseks. Kohtuistungil ülekuulatud kliinilise psühholoogi Tiina Kompuse ütlustest nähtub, et R. Sepal ei esinenud temale süüks arvatud teo toimepanemise ajal kognitiivseid defitsiite s.o häireid tajumises, mõtlemises, järeldamises. Teo toimepanemise ajal ning vahetult enne teo toimepanemist ja pärast teo toimepanemist ei ole võimalik tuvastada, et R. Sepal kognitiivse funktsioneerimise kvaliteet oleks langenud. Miski ei piiranud R. Sepal võtta vastu otsust ja nii ka teha. R. Sepp oli suuteline mitmekihiliseks planeerimiseks. Psühhiaater Katrin Eino ütlustest nähtub, et R. Sepal ei ole psühhootilist häiret olnud. Tema käitumine teo ajal ei viita sellele, et ta ei saanud oma tegevusest aru, vaid psüühilise seisundi aspektist näitab seda, et tegelikult ta teadis täpselt, mis ta tegi. Kohus märkis, et süüdistatava objektiivset teokoosseisu hinnates on oluline, et R. Sepal ei esinenud tegu toime pannes kognitiivseid defitsiite – s.t häireid tajumises, mõtlemises, järeldamises. Süüdistatav on kirjeldanud enda ja kannatanute tegevusi sündmuskohal üksikasjalikult. Süüdistatav mäletas kõike, s.h nii kannatanutele vigastuste tekitamise aega, kui ka seda, mis sellele sündmusele eelnes ja mis järgnes. Kohtupsühhiaatria-psühholoogia kompleksekspertiisi aktis toodud eksperdiarvamuse ja ekspertide K. Eino ja T. Kompuse kohtuistungil antud ütlustega on leidnud tõendamist, et R. Sepp käitus sündmuskohal sihipäraselt ja sai aru oma teo tagajärgedest ning häireid tajumises, mõtlemises ja järeldamises ei esinenud. KarS § 115 koosseisu seisukohalt peab isiku käitumine, kelle surm põhjustatakse, olema provokatiivne, kusjuures nõutav ei ole selle provokatsiooni ning sellele järgnenud afekti proportsionaalsus. Analüüsides seda, kas A.A. i ja B.B. i käitumine oli R. Sepa suhtes oli provokatiivne nii süüdistuses kirjeldatud ajal ja kohas kui ka sellele eelneval perioodil, leidis maakohus, et süüdistatava ja kannatanute kohtumistel ei esinenud asjaolusid, millest võiks järeldada, et kannatanute käitumine oli provokatiivne süüdistatava või tema lähedase isiku suhtes. Kannatanu A.A. i kohtuistungil avaldatud ütlustest tuleneb, et ta on kunagi kohtunud süüdistatavaga, kui läks enda sugulastele külla ja tervitas teda, kuid tal ei ole süüdistatavaga mingit sõnavahetust olnud. Kannatanu ütluste kohaselt süüdistas R. Sepp
3. märtsil 2021 teo toimepanemise ajal teda ja tema venda vastu korteriakent kivide ja munaga viskamises, kuid kannatanud ei olnud seda teinud. 4 Ka kannatanu B.B. on oma ütlustes kinnitanud, et ta ei ole süüdistatavat narrinud, kusjuures ta ei ole süüdistatavaga varem rääkinud. Samuti ei nähtu faktilisi asjaolusid selle kohta, et kannatanu B.B. oleks süüdistatava või tema lähedase isiku suhtes kahjustavalt või provokatiivselt käitunud. R. Sepa enese ütluste kohaselt ei ole kannatanud teda narrinud, kuigi ta heitis seda kannatanutele ette. Eelnevale tuginedes leidis kohus, et ei ole täidetud KarS § 115 koosseisu kvalifitseerimiseks nõutav tingimus – antud juhul puudus kannatanute vägivaldne käitumine või solvamine süüdlase enda või tema lähedase isiku suhtes, kannatanud ei ole R. Sepa suhtes provokatiivselt käitunud. Apellatsioonid Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni R. Sepa kaitsja, kes palub Tartu Maakohtu otsuse R. Sepa süüditunnistamises ja karistamises KarS § 114 lg 1 p 3- § 25 lg 2 järgi tühistada. Kaitsja taotleb R. Sepa käitumise kvalifitseerimist KarS §

25 lg 2 järgi ning seoses sellega mõista talle ka kergem karistus. Apellatsioonis leiab kaitsja, et kriminaalasjas puudub kohtumenetluse pooltel vaidlus asjaoludes, mille kohaselt

1. märtsil 2021 kella 17.45 paiku süüdistatav R. Sepp ründas Võhma linnas, XXX korterelamu trepikojas kaasasolnud noaga alaealisi kannatanuid A.A. i ja B.B. i, kellele tekitas hulgaliselt lõike- ja torkevigastusi. Ka nõustub kaitsja kohtu hinnanguga, et puudub alust kahelda, et süüdistatav oli süüdistuses kirjeldatud ajal ja kohas kannatanuid rünnates ärritunud, mida tõendab tema käitumine vahetult enne teo toimepanemisele asumist ning sündmuskohal. Paraku kohus süüks arvatava teo kvalifitseerimisel eeltoodud oluliste asjaoludega pole arvestanud. Provokatsiooni ja erutusseisundi vahel peab olema põhjuslik seos. Kannatanu kutsub provotseeriva teoga esile tagajärje – R. Sepa ründe. Kaitsja, erinevalt kohtust, leiab, et seadusest ei tulene, et erutusseisund peaks tekkima vahetult peale provokatsiooni ning et see peaks seisnema ühes konkreetses teos ( 2 aastat R. Sepa jaoks kestnud talumatu olukord laste kiusu näol, kivid, munad, uksele koputamine, kolkimine, solvangud „argpüksid, psühh, psühhid“). Hetkeemotsioonide ajel, objektiivselt kognitiivse defitsiidi tingimustes R. Sepp otsustas C.C. t karistada tema sõprade kaudu. Kaitsja arvates kohus on jätnud tähelepanuta kaitsja seisukoha, et provokatsioon võib olla pikaajaline või süstemaatiline, seda tuleb hinnata võimalikest üksikutest solvamistegudest koosneva tervikteona ning sellele tuleb kohtul anda üldhinnang. Tõsi, mingi asjaolu peab erutusseisundis ilmneva emotsionaalse reaktsiooni vallandama, olema viima tilk, mis paneb karika üle voolama (argpüksid, psühhid!). Ei ole aga isegi vaja, et see viimane tilk oleks provokaatori (C.C. ) käitumine, ehkki see enamasti nii on. Kindlasti on aga vaja, et provokatiivsed teod oleksid erutusseisundi põhjustanud. Kaitsja arvates laste teod (mõnitavad hõiked) tänaval, mil R. Sepp elukaaslasega poest koju liikus, kutsusid temas esile erutusseisundi, lapsed oma käitumisega otseselt põhjustasidki selle. Eeltoodust tulenevalt peab kaitsja ekslikuks maakohtu järeldust, et antud juhul puudub kannatanute vägivaldne käitumine või solvamine süüdlase enda või tema lähedase isiku suhtes, kannatanud ei ole R. Sepa suhtes provokatiivselt käitunud. 5 Kaitsja arvates kirjeldas R. Sepp ammendavalt asjaolusid, mille olemasolu korral on põhjust kahtlustada toimepanijal teo ajal äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisundit: isiku käitumise ebatüüpilisus, selle ootamatu ja äge avaldumine, juhuslikkus ja lühiajalisus. Tugevat hingelist erutust võivad soodustada lisaks kannatanu provokatsioonile toimepanija isikulised eripärad (nt kalduvus impulsiivsusele), hetkeseisund (nt väsimus, kurnatus või stress, isik otsis psühhiaatrilist abi, kuid edutult seoses COVID – iga).
2. augustil 2022 esitas apellatsioon R. Sepp, kes leiab tema tegu tuleks kvalifitseerida provotseeritud tapmisena. Naabriplika C.C. teda tollel õhtul narris, kuigi ta ise seda eitab. R. Sepp leiab, et C.C. käitumine ei õigusta küll vägivalda poiste vastu, oli C.C. koos teiste lastega see, kes teda üles ärritas ja asja nii kaugele ajas. Naabrid valetasid, et nende laps ei ole teda narrinud. Kirjalikud seisukohad
3. septembri 2022 määrusega andis ringkonnakohus menetlusosalistele võimaluse esitada omapoolseid kirjalikke seisukohti.
4. septembril 2022 esitas prokuratuur kirjalikud seisukohad milles leiab, et apellatsioon on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata. Prokuratuuri arvates on maakohus uuritud tõendite pinnalt teinud põhjaliku ja veenvalt argumenteeritud otsuse, mistõttu puuduvad alused kaitsja apellatsiooni rahuldamiseks. Maakohus on hinnanud kõiki kogutud tõendeid kogumis, samuti on kohus hinnanud tõendite usaldusväärsust ning kohtu siseveendumuse kujunemine on selgelt jälgitav. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT Tartu Ringkonnakohus, tutvunud kriminaalasja materjalide, maakohtu otsuse ja esitatud apellatsioonidega leiab, et Tartu Maakohtu otsus tuleb jätta muutmata aja apellatsioonid rahuldamata. Maakohus on veenvalt ja kõiki kahtlusi välistavalt põhistanud, miks annavad kogutud tõendid aluse järeldada, et R. Sepp on toime pannud KarS § 114 lg 1 p 3 - § 25 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Ringkonnakohus nõustub maakohtu kõnealuste põhjendustega täielikult ja jätab need KrMS § 342 lg 3 p 1 alusel käesolevas otsuses üle kordamata. Riigikohtu väljakujunenud praktika kohaselt ei ole apellatsioonimenetlus pelgalt sama asja teistkordne käsitlemine teises kohtukoosseisus, vaid eelkõige esimese astme kohtu tegevuse kontrollimine apellatsiooni piires. Riigikohus on leidnud sedagi, et olukorras, kus ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohtadega, puudub õigustus nõuda ringkonnakohtult täiemahulist põhjendamist, mis tähendaks esimese astme kohtu argumentatsiooni ülekordamist. Esimese astme kohtu otsust muutmata jättes on ringkonnakohus kohustatud analüüsima üksnes selliseid apellatsioonis esitatud argumente, mida esimese astme kohtu otsuses ei ole käsitletud. Riigikohus on möönnud sedagi, et võib ette tulla juhtumeid, kus apellatsioonis taasesitatakse väiteid, mis on saanud sisulise ja ammendava vastuse juba maakohtu otsuses. Ringkonnakohtu hinnangul ongi menetletavas kriminaalasjas tegemist taolise juhtumiga. 6 Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt esitas R. Sepa kaitsja juba maakohtu istungil taotluse kvalifitseerida süüdistatava tegevus KarS §

§ 25lg 2 järgi.

Maakohus on kaitsja taotlust R. Sepale esitatud süüdistuse ümberkvalifitseerimiseks kohtuotsuses analüüsinud ning tulnud järeldusele, et see ei kuulu rahuldamisele. Kolleegiumi hinnangul on apellandid apellatsioonides aga maakohtu argumente sisuliselt ignoreerinud. Seejuures on kaitsja, taotledes ringkonnakohtult R. Sepa süüditunnistamist KarS §

§ 25

lg 2 järgi, esitanud vaid üldsõnalisi vastuväiteid maakohtu poolt teostatud analüüsile ning selles ei leidu ühtegi konkreetset ja sisulist vastuargumenti kohtuotsuse sellekohastele põhjendustele. Vastuseks apellatsioonidele märgib ringkonnakohus järgmist. Apellatsioonis nõustub kaitsja maakohtuga hinnanguga, et teo toimepanemise ajal

1. märtsil 2021 oli R. Sepp ärritunud. Samas pole kohus kaitsja arvates teo kvalifitseerimisel selle asjaoluga arvestanud. Kaitsja, erinevalt kohtust leiab, et seadusest ei tulene, et erutusseisund peaks tekkima vahetult peale provokatsiooni ning et see peaks seisnema ühes konkreetses teos (2 aastat R. Sepa jaoks kestnud talumatu olukord laste kiusu näol). Ringkonnakohtu jaoks on arusaamatu, kuidas kaitsja eeltoodud väited seostuvad maakohtu otsustusega, et R. Sepp oli teo toimepanemise ajal ärritunud. Kohtuotsusest nähtuvalt ei ole maakohus kaitsja poolt nimetatud seisukohti ärritumise hetke ja provokatiivsete tegude arvu kohta kahtluse all seadnudki. Kohtuotsusest nähtuvalt on kohus leidnud, et R. Sepp oli enne teo toimepanemisele asumist ja teo toimepanemise ajal ärritunud. Ka on kohus lugenud tuvastatuks, et R. Sepa ärritumise põhjuseks oli
2. märtsil 2021 kella 16.20 paiku tema elukoha läheduses elavate laste käitumine, kelle hüüded R. Seppa ja tema elukaaslast solvasid. Seega on kohus tuvastanud hetke, mil R. Sepal tekkis ärritusseisund ja mis selle põhjustas. Seda arusaamatum on kaitsja väide maakohtuga mittenõustumise kohta. Siinjuures on mõistetamatu ka kaitsja väide, et
3. märtsil 2021 tegutses R. Sepp kognitiivse defitsiidi tingimustes. Millele kaitsja taoline väide põhineb apellatsioonist ei selgu. Küll aga tuleneb kohtupsühhiaatria- psühholoogia kompleksekspertiisis toodud ekspertarvamusest, et
4. märtsil 2021, teo toimepanemise ajal, ei olnud R. Sepal oma psüühilise seisundi ja kognitiivsete funktsioonide poolest takistusi ega piiranguid oma tegude iseloomust ja sotsiaalsest tähendusest (sh nende keelatusest) arusaamiseks ning sihipäraseks arutlemiseks ja käitumiseks (II kd tl 114). Nimetatud seisukohta on kinnitanud kohtuistungil ekspertiisiakti kohta selgitusi andes ka kliiniline psühholoog T. Kompus, kelle väidete kohaselt R. Sepal ei esinenud enne teo toimepanemist ega ka teo toimepanemisel ajal kognitiivseid defitsiite ning ta oli suuteline mitmekihiliseks planeerimiseks (vt n II kd tl 64 p). Apellatsioonis leiab kaitsja, et R. Sepp on oma ütlustes kirjeldanud asjaolusid, mille olemasolu korral on põhjust kahtlustada toimepanijal teo ajal tekkinud tugeva hingelise erutuse seisundit. Ringkonnakohus möönab et kohus ei ole otsuses sõnaselgelt vastanud küsimusele, kas R. Sepp tegutses kannatanuid noaga lüües tugeva hingelise erutuse seisundis väites üksnes, et R. Sepp oli ärritunud. Siiski võib ringkonnakohtu arvates kohtu poolse analüüsi kontekstist mõista, et 7 maakohtu arvates ei esinenud R. Sepal teo toimepanemise ajal tugeva hingelise erutuse seisundit (oli ärritunud, tal ei esinenud kognitiivseid defitsiite). Ringkonnakohus leiab, sarnaselt maakohtuga, et R. Sepal ei esinenud hetkel kui ta lõi A.A. i ja B.B. i korduvalt noaga, tugeva hingelise erutuse seisundit. Maakohus luges tuvastatuks, et
5. märtsil 2021 ärritus R. Sepp ümberkaudsete majade laste käitumisest, kes nimetasid teda ja tema elukaaslast argpüksideks ja psühhideks. Kriminaalasjas on kinnitust leidnud, et laste hulgas, kes R. Sepale taolisi sõnu hüüdsid, A.A. i ja B.B. i ei olnud. R. Sepa ütluste kohaselt laste taoline hüüe solvas teda, kuigi ta sai aru, et see on tõde (II kd tl 125). R. Sepa väidete kohaselt kaebles ta koju jõudes elukaaslasele I.M. , et lastel on õigus, ta ongi argpüks ja psühh, aga ta ei taha selline olla. I.M. rahustas teda, et koos on nad tugevad ja taoline I.M. i rahustamine võttis pinge maha. Samas on R. Sepp selgitanud, et ometi tekkisid tal kurjad mõtted ja ta soovis minna C.C. le noaga kallale. Ta tundis, et ta peab ennast kehtestama, näitama, et ei karda C.C. t ja ta julgeb küll midagi teha. Ringkonnakohtu arvates saab laste hüüdeid R. Sepale ja I.M. le - argpüksid ja psühhid – vaadelda provokatiivsetena, solvavatena. Samas leiab ringkonnakohus, et puudub alus väiteks, nagu oleksid laste hüüded tekitanud R. Sepal tugeva hingelise erutuse seisundi. Pärast talle tundmatute laste, kelle hulgast ta arvas äratundvat vaid C.C. , hüüdeid, tundis R. Sepp oma ütluste kohaselt solvumist. Ringkonnakohtu arvates ärritus R. Sepp pigem seetõttu, et tunnistas hüütu tõelevastavust ning see tõsiasi ei meeldinud talle. Nii on R. Sepp ise väitnud, et tõde oli liiga karm ja ta ei suutnud seda taluda. Ringkonnakohtu arvates viitab R. Sepa käitumine pärast kuuldud hüüdeid, et mingit tugevat hingelist erutuse seisundit tal laste hüüetest ei tekkinud. Pärast solvumist ja ärritumist ei astunud R. Sepp lastega kontakti, ta ei püüdnud neid korrale kutsuda, rääkimata nende ründamisest, vaid säilitas rahu, s.o tal ei tekkinud taolist emotsionaalset pinget, mis oleks väljendud mingis ootamatus ja seletamatus käitumises laste suhtes. R. Sepp jalutas koju, arutles juhtunut elukaaslasega ja ta enese väidete kohasel korraks isegi rahunes. Ringkonnakohtu arvates viitab R. Sepa kaalutletud mõtlemine pärast koju jõudmist oma edasise käitumise üle samuti tal tugeva erutuse puudumisele (kas I.M. teda ka siis armastab, kui ta tüdrukule noaga kallale läheb, ta peab ennast kehtestama, näitama, et pole argpüks, mis siis et teda teo eest karistatakse). Arvestades R. Sepa ülalkirjeldatud käitumist, leiab ringkonnakohus, et R. Sepal ei tekkinud pärast laste hüüdeid tugevat hingelise erutuse seisundit. R. Sepal ei esinenud tugeva hingelise erutuse seisundit ka siis, kui ta ründas A.A. i ja B.B. i. KarS § 115 objektiivse teokoosseisu täidetus eeldab, et tugeva hingelise erutuse seisundi teke süüdlasel oleks põhjuslikus seoses kannatanupoolse õigusvastase käitumisega. Kaitsja arvates on kohus jätnud tähelepanuta tema kohtuistungil esitatud seisukoha, et provokatsioon võib olla pikaajaline või süstemaatiline ja seda tuleb hinnata võimalikest üksikutest solvamistegudest koosneva tervikteona. Kaitsja arvates ei ole vaja, et selleks n.ö 8 viimaseks piisaks karikas, oleks provokaatori käitumine. Kindlasti on aga vaja, et provokatiivsed teod oleksid erutusseisundi põhjustanud. Taaskord nendib ringkonnakohus, et maakohus ei ole oma otsuses seadnudki kahtluse alla asjaolu, et süüdistatava hingelise erutuse seisundi tekkimise põhjuseks peab olema provokatsioon, s.o vägivald või solvamine süüdlase või tema lähedase aadressil. Nimetatut kinnitab üheselt asjaolu, et maakohus ongi otsuses nimetatud küsimust käsitlenud ning analüüsinud, kas A.A. ja B.B. oma käitumisega
6. märtsil 2021 provotseerisid R. Seppa. Seega jääb mõistematuks kaitsja väide justkui oleks maakohus jätnud nimetatud väite tähelepanuta. Kaitsja arvates ei ole vaja, et viimane tilk, mis paneb karika üle voolama, oleks provokaatori (C.C. ) käitumine. Mida kaitsja eeltoodud väitega öelda soovib ei ole ringkonnakohtu arvates üheselt mõistetav, sest oma mõtte sisu kaitsja apellatsioonis edasiselt ei selgita. Ringkonnakohtu arvates võib nimetatud väidet siiski mõista kui kaitsja seisukohta, et provokatsioon, mis põhjustab süüdistataval erutusseisundi võib lähtuda ka kolmandalt isikult (provotseeris C.C. ), mitte aga ainult kannatanult. Ringkonnakohus kaitsja taolise mõttekäiguga ei nõustu. Ringkonnakohus leiab, et KarS § 115 objektiivse teokoosseisu grammatilisest tõlgendusest tuleneb, et süüdlase tugeva hingelise erutuse seisundi peab esile kutsuma nimelt kannatanu (…. mille on põhjustanud kannatanupoolne vägivald või solvamine tapja…). Kolleegiumi arvates kinnitab taolise tõlgenduse paikapidavust nii õiguskirjanduses kui ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahenditest (vt n RKKKo otsus asjas 3-1-1-15 p 11.1) väidetu, mille kohaselt on KarS § 115 ettenähtud süüteokoosseisu kandvaks mõtteks lähtekoht, et tagajärje (surma) kutsub enda õigusvastase käitumisega esile kannatanu, tapmine on reaktsioon varasemale kehalisele (vägivald) või vaimsele (solvamine) haavamisele. Nimetatud seisukohast saab ringkonnakohtu arvates järeldada, et süüdlase tegevuse privilegeerimise alus on see, et nimelt kannatanu ise on oma õigusvastase käitumisega süüdlase tapmiseni viinud. Ülalviidatud lahendis on ka leitud, et KarS § 115 teokoosseis eeldab, et tugeva hingelise erutuse seisundi teke süüdlasel oleks põhjuslikus seoses kannatanupoolse vägivalla või solvamisega. Nimetatud väitest saab ringkonnakohtu arvates taaskord järeldada, et kui tugev hingelise erutuse seisundi teke süüdlasel ei ole põhjuslikus seoses kannatanu poolse käitumisega, vaid on põhjustatud kolmanda isiku käitumisest või hoopis millestki muust, ei ole alust rääkida provotseeritud tapmisest. Käesolevas kriminaalasjas on maakohus kannatanute A.A. i ja B.B. i ütlustele tuginedes leidnud, et
7. märtsil 2021 ei provotseerinud kannatanud R. Seppa. Seda, et kannatanud A.A. ja B.B. teda
8. märtsil 2021 millegagi ei solvanud, ammugi ei kasutanud tema suhtes vägivalda, on kinnitanud kohtistungil ütlusi andes üheselt ka R. Sepp ise. Seega puudus kannatanute käitumise ja R. Sepa ärritusseisundi vahel igasugune põhjuslik seos. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et kuivõrd kannatanud A.A. ja B.B.
9. märtsil 2021 R. Seppa ei solvanud ega tema suhtes vägivalda ei tarvitanud, s.o ei provotseerinud teda, ning 9 kannatanute käitumine ei tinginud R. Sepal tugevat hingelise erutuse seisundit, siis puudub alus R. Sepa käitumise kvalifitseerimiseks KarS §

§ 25lg 2 järgi.

Ringkonnakohus leiab, et kuivõrd R. Sepa enese apellatsioonis on vaid üldsõnaliselt märgitud, et tegu oli provotseeritud tapmiskatsega ja tema provotseerijaks oli naabriplika C.C. koos teiste lastega, siis on ülaltoodu on ka vastuseks süüdistatava apellatsioonile. Ringkonnakohus leiab, et R. Sepale karistust mõistes on maakohus arvestanud kõiki KarS § 56 lg 1 ettenähtud asjaolusid. Apellatsioonis taotleb kaitsja R. Sepale mõistetud karistuse kergendamist seoses tema tegevuse kvalifitseerimisega KarS §

§ 25lg 2 järgi.

Kuivõrd ringkonnakohus jätab kaitsja taotluse süüdistatava tegevuse ümberkvalifitseerimiseks rahuldamata, siis jääb rahuldamata ka taotlus R. Sepa karistuse kergendamiseks. Menetluskulu

1. septembril 2022 esitas kaitsja R. Tosmann taotluse riigi õigusabi tasu ja õigusabi osutamisega seotud kulude kindlaksmääramiseks kokku 324 euro suuruses summas, sh käibemaks 54 eurot. Taotluse kohaselt kulutas kaitsja maakohtu otsusega tutvumisele ning apellatsiooni koostamisele kokku 300 minutit, mille eest kaitsja palub hüvitada 270 eurot, millele lisandub käibemaks 54 eurot. Ringkonnakohus leiab, et kaitsja poolt õigusabi osutamisega seotud kulutuste hüvitamise nõue on kooskõlas „Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise korras“ sätestatud kulude hüvitamise ulatusega. Ringkonnakohutu arvates oli osutatud õigusabi vajalik ja selle maht kooskõlas maakohtu otsuses kajastatuga ja sellele esitatud vastuväidetega. Seetõttu tuleb kaitsja taotlus riigi õigusabi seaduse § 22 lg-st 7 ja § 23 lg-st 1 ning justiitsministri
2. juuli
3. a määruse nr 16 § 1 lg-test 4, 5, 6 ja 10, § 6 lg-st 3, §-st 16 ning § 17 lg-st 2 juhindudes rahuldada summas 324 eurot milles sisaldub käibemaks 54 eurot. Tulenevalt KrMS § 185 lg 2 tuleb menetluskulu jätta R. Sepa kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Aarne Sarjas, Maarika Kuusk, Tiit Lõhmus 10