Obsah (7)

§ 33§ 35§ 2§ 22§ 25§ 20§ 17

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 8. veebruar 2018, Tallinn, kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-17-4029 Kohtukoosseis Julia Katškovskaja,

§ 33

lg 1/; pidi enne paigalt liikuma hakkamist veenduma, et see on ohutu ega takista või ohusta teisi liiklejaid /

§ 33

lg 2 p 8/; ei tohtinud oma tegevusega ohustada jalakäijat ning pidi eriti tähelepanelik olema vanuri suhtes /

§ 35lg 1/.

E.K jättis need liiklusseadusest tulenevad kohustused täitmata. E.K, täites Y OÜ tööülesandeid, vedas 15.05.2015 tema kasutuses oleva veoautoga Scania R124 GB6X2NB 420 registreerimismärgiga XXXXXX killustikku Tallinna J. Poska 37 objektile. Ta tagurdas veoautoga J. Poska tänaval J. Poska 37 ja J. Poska 35/1 majade vahelisele alale selliselt, et tema veoauto oli risti J. Poska tänava ja kõnniteega, millega kõnnitee ja J. Poska tänava läbimine oli takistatud. Ta laadis konteineri J. Poska 37 ja J.Poska 35/1 majade vahelisele alale maha ning peale seda istus veoauto rooli, et asuda sõidukit juhtima. 15.05.2015 kella 17.15 ajal liikus mööda J. Poska tänavat eakas jalakäija XX L. Koidula tänava poole, kus asus tema elukoht. Kuna J. Poska 37 poolne tänav ja kõnnitee oli takistatud, liikus XX J. Poska 28 poolsele teeosale, kus pargivad sõidukid. E.K , peale konteineri maha laadimist, istus oma veoauto rooli ning soovis veoautoga liikuda J. Poska tänaval edasi J. Poska 28 maja ette parkimisalale. Kuigi E.K’i veoauto oli varustatud peeglitega, et näha nii sõiduki ümber kui ette, ei veendunud E.K enne paigalt liikuma hakkamist piisavalt, et see on ohutu ning et ta ei ohusta teisi liiklejaid s.h jalakäijaid, kelle osas peab juht olema alati tähelepanelik ning alustas 15.05.2015 kell 17.15 ajal liikumist J. 2 Poska tänaval risti üle sõidutee J. Poska 37 ja J.Poska 35/1 poolt J. Poska 28 suunas ja sõitis just sellel hetkel veoauto ette liikunud eakale jalakäijale XX’ile otsa. XX sai veoauto esiosaga löögi, mille tulemusel ta kukkus ning veoauto sõitis XX’ist üle, põhjustades tema surma. APELLATSIOONI SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD: Maakohtu otsusele esitas apellatsiooni süüdistatava E.K kaitsja, kes taotleb otsuse tühistamist ja E.K õigeksmõistmist, põhjusel, et liiklusõnnetus toimus jalakäija süül, kes liikus mööda sõiduteed rikkudes jalakäijatele kehtestatud liikluseeskirju. Apellandi hinnangul ei ole kohtuotsus põhjendatud ja on ebaseaduslik järgmistel põhjustel. Liiklusõnnetuse asjaolud jäid tuvastamata. Kohtu poolt vastuvõetud tõendid on vastuolulised. Kohus on valesti kohaldanud materiaalõigusnorme. Kohtuotsuses on kajastatud asjaolud, mille kohta ei olnud süüdistataval võimalust esitada oma arvamust. Apellant viitab KrMS § 3051 nõuetele ja leiab, et maakohus on neid sätteid rikkunud. Kohus tuli järeldusele, et hukkunu liikus Wiedemanni tn. poolt Koidula tn. suunas. Kohus tugines kannatanu MP (hukkunu tütar), tunnistajate E, M ja M ütlustele, sündmuskoha ja transpordivahendi vaatlusele ning kohtumeditsiinilise ekspertiisi tulemustele. Kaitsja tsiteerib apellatsioonis tunnistajate ütlusi ja tuleb omapoolse tõendite hindamise tulemil järeldusele, et kohtu järeldused on vastuolus tõenditega. Kaitsja leiab, et ülalmärgitud tõendid kinnitavad, et hukkunu liikus mitte oma maja juurde vaid vastassuunda. Vastasel juhul ei ole selge, kuidas on võimalik liikuda objekti juurde seljaga. Kuid on alust väita, et hukkunu kõndis auto ees enne seda, kui süüdistatav istus kabiini. Nimetatud asjaolu mingil määral selgitab, et ei süüdistatav, ega ka tunnistajad M ja M, kes läksid kõnniteele pärast seda, kui süüdistatav ühendas lahti konteineri, ei ole teda näinud. Võib eeldada, et mingil põhjusel läks hukkunu tagasi. Olles teadlik, et mööda kõnniteed ta minna ei saa, otsustas ta ilmselt minna piki (maja nr. 28) aeda, kuhu liikuski kui toimus otsasõit. Hukkunu peas oli kapuuts, ülevaade ja kuuldavus olid piiratud, ta ei märganud veokit. Kaitsja leiab, et otsasõidu momendil liikus hukkunu mööda sõiduteed, s.o. teelõigul, mis ei ole ettenähtud jalakäijate jaoks,

§ 2p 78 kohaselt.

Jalakäijad vastavalt

§ 22lg 1 peavad liikuma vaid nende jaoks ettenähtud sõiduteelõikudel.

Vastavalt

§ 22

lg 3 „Teel, kus sõidukitele kehtestatud suurim kiirus (suurem kui 20 kilomeetrit tunnis), peab jalakäija liikuma kõnniteel, selle puudumisel teepeenral. Nimetatud kohtade puudumise või liikumiseks sobimatuse korral võib jalakäija liikuda sõiduteel ainult selle ääre lähedal“. Poska tänaval on kõnnitee vaid vasakul aga paremal on haljasala, kuid J. Poska 28 hoone juures tee parempoolne osa, kus seisavad autod, on kaetud asfaltbetoonkattega Sel teelõigul puudub teeäärne märgistus, siis vastavalt

§ 2

p 78 tee äär külgneb piki aeda, kus on osaliselt äärekivid ja osaliselt haljastus. Kaitsja nõustub kohtu arvamusega, et "kuna veok ise blokeeris selle tänava ainsa kõnnitee, siis ei saaks kannatanule ka kuidagi ette heita seda, et ta pidi tänaval jalakäijana liiklemiseks kasutama sõiduteed.». Sõidukist möödumiseks pidi hukkunu minema sõiduteele. Kuid ta pidi veenduma, et see on ohutu ning seejärel minema sõidukist mööda tagasi kõnniteele. Või kui ta jõudis veoauto juurde, pidi ta minema teisele poole teed lühimat teed mööda nagu näeb ette

§ 25

lg 2 ning jätkama liikumist Poska tn maja 28 3 piki aeda ning edasi Koidula tn-l asuvale kõnniteele. Kuid otsasõidu momendil asus hukkunu umbes 8 meetri kaugusel Poska tn 28 maja aiast ning veelgi suuremal distantsil kõnniteelt, mis on teiselt poolt teed. Hukkunu asukoht viitab, et ta liikus mööda sõiduteed, ei olnud tähelepanelik ning seadis ise ohtu oma elu, rikkudes liikluseeskirju, mida näevad ette

§ 22lg 3 ja § 25 lg 2, § 14 lg 1.

Kaitsja ei ole nõus kohtu arvamusega, et süüdistatav ei märganud jalakäijat ega seda, et ta inimesest üle sõitis, ta võis rääkida telefoniga või tegeleda juhtimise ajal toimingutega, mis segasid teda juhtimast ja liiklusolusid tajumast ja sellepärast oli ta tähelepanu häiritud. Et juhi tähelepanu oli häiritud ja et tegemist ei olnud tähelepaneliku sõidukijuhiga nähtub juba asjaolust, et tasasel asfaltpinnal aeglaselt liikudes inimesele otsa sõites ja siis veel inimesest üle sõites ei pannud süüdistatav seda tähelegi„ Selline järeldus põhineb kohtu subjektiivsel tajul. Kohtu arvamusega võiks nõustuda, kui tegemist olnuks sõiduautoga. Otsasõit toimus raskeveoautoga, mis liikus väikese kiirusega, seetõttu ei olnud lööki kuulda (keegi tunnistajatest ei ole seda kuulnud). Sündmuskoha vaatlusprotokollile lisatud fototabelitest nähtub, et asfaltbetoonkate kogu pinna ulatuses oli mõlkijas, mitte sile. Lähtudes veoauto gabariitidest ja rataste suurusest, võis sõites üle inimese pea juht seda tajuda kui august või kivist üle sõitmist, mis ei pruugi äratada juhi tähelepanu. Liikumise ajal telefoniga rääkimise kohta puuduvad objektiivsed tõendid (kõnedeeristust ei olnud tellitud), puuduvad tõendid, et juhi tähelepanu oli hõivatud muu tegevusega. Kaitsjal ja kohtul on erinev arvamus pimetsoonide olemasolu kohta juhi kabiini ümber. Selle küsimuse väljaselgitamine omab suurt tähtsust. Hukkunu asus juhi vaatetsoonist väljas, mistõttu otsasõit oli vältimatu. Kaitsja leiab, et tõe võib välja selgitada vaid uurimiseksperimendiga, mida aga ei ole tehtud. Maha laadimisel, samuti liikumise ajal põlesid veokil avariisignaalid ja töötas kollast värvi vilkur, mis asus kabiini katusel. Sellisel viisil püüdis süüdistatav kindlustada liikumise ohutust, äratades sellega teiste liiklejate tähelepanu. Kollast värvi vilkuri olemasolu annab transpordivahendile liikumiseesõiguse võrreldes teiste liikluses osalejatega vastavalt Liiklusseaduse § 17 lg 2 Eeluurimisel ega kohtulikul uurimisel ei selgitatud välja kollast värvi vilkurite kasutamise õiguspärasust. Peale seda ei olnud süüdistatavale süüks pandud ebaseaduslikku vilkurite kasutamist. Kohus aga järeldas, et juhi tegevus " leidis, Kohus Kaitsja leiab, et kuivõrd kuriteokoosseisu subjektideks on liikluses osalejad, kes on kohustatud tegutsema vastavalt nimetatud sätte nõuetega, ei oma tähtsust, kas vilkurit kasutatakse õiguspäraselt või mitte. Samuti ei ole kaitsja nõus kohtu arvamusega, et " 4 Erisignaali olemasolu ei tähenda, et veojuht võib liikuda veendumata selle manöövri ohutusest, igal juhul peab ta veenduma oma manöövri ohutuses. Samas teised liikluses osalejad peavad tegutsema vastavalt Kaitsja ei nõustus kohtu arvamusega, et parkimisreegleid rikuti

§ 20lg 5 järgi.

Seda rikkumist ei olnud temale süüks pandud, selle asjaolusid ei olnud uuritud kohtuliku arutamise käigus ning süüdistataval ei olnud võimalust esitada oma arvamust. Materiaalõigusnormide valeks kohaldamiseks peab apellant seda, et kohus leidis, et süüdistatav rikkus samuti

§ 20lg 4 p 3 nõudeid.

Seda rikkumist ei olnud temale süüks pandud, nimetatud rikkumise asjaolusid ei olnud uuritud kohtuliku arutamise käigus ning süüdistataval ei olnud võimalust esitada oma arvamust. Kuna veoauto peatus 70-80 cm kaugemal aiast, mida kinnitavad sündmuskoha vaatluse tulemused aga samuti tunnistajate ütlused, siis nimetatud rikkumine üldse puudub. Apellatsioonitähtaeg hakkas kulgema kohtuotsuse tõlke kättesaadavaks tegemisest järgneval päeval s.o

1. jaanuaril
2. Viimane apellatsiooni esitamise päev oli seega
3. jaanuar
4. Tallinna Ringkonnakohtu
5. jaanuari 2018 määrusega määrati kriminaalasi apellatsiooni korras arutamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti enda seisukohtade esitamiseks aega
6. veebruarini
7. Määratud tähtajaks esitas oma seisukoha prokurör. Prokurör on seisukohal, et E.K’i kaitsja Olga Losseva apellatsioonkaebus on põhjendamatu ning selles toodud väited ei anna alust Harju Maakohtu otsuse, milline on seaduslik ja põhjendatud, tühistamiseks. Maakohus on teinud uuritud tõendite pinnalt veenvalt argumenteeritud otsuse, mistõttu puuduvad alused kaitsja apellatsiooni rahuldamiseks. Prokurör palub kohtul jätta Harju Maakohtu 18.12.2017 otsus muutmata ja E.K’i kaitsja Olga Losseva apellatsioon rahuldamata. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED: Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja esitatud apellatsioonidega, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks ei ole alust. Maakohtu otsusele tehtud etteheited ei ole põhjendatud, need on paljasõnalised ning ei saa mingilgi määral mõjutada süüdistatava ega kolmanda isiku suhtes maakohtu poolt tehtud otsustust. Maakohus on küllaldase põhjalikkusega kajastanud kõiki kriminaalasjas uuritud tõendeid, asetanud erinevatest tõenditest tuleneva teabe ning esitatud asjakohased kaitseargumendid omavahelisse konteksti ja jõudnud põhjendatult järeldusele, et kinnitust on leidnud süüdistuse versioon toimunust. Vaidlustatud kohtuotsuses kajastatud tõendite analüüs ja selle pinnalt esitatud kohtu põhjendused on loogilised, igakülgsed, objektiivsed ning veenvad, kohtu siseveendumuse kujunemine on otsuse 5 lugejale jälgitav, st maakohus on tõendeid hinnanud nii nagu seda nõuab KrMS § 61 sisu ja mõte. Kohtukolleegium nõustub täielikult maakohtu otsuses esitatud põhjendustega, ei pea neid vajalikuks üle korrata ning on seisukohal, et maakohtu otsuse põhjendused lükkavad ümber kõik apellandi poolt apellatsioonis esitatud seisukohad. Kohtukolleegium rõhutab ka, et mitte igasugune süüdistusversiooni kummutada püüdev kaitseversioon ei saa evida sellise kahtluse kvaliteeti, mis võiks olla hõlmatud in dubio pro reo põhimõttest, sest süüdistatava kasuks tuleb tõlgendada vaid selline kõrvaldamata kahtlus süüdistusversiooni paikapidavuses, mis on konkreetseid asjaolusid arvestades eluliselt usutav (RKKKo nr 3-1-1-8-10, p 8). Apellatsioonis esitatud väited, mis baseeruvad süüdistatava ütluste eelistamisele kõigi teiste maakohtu poolt hinnatud ja analüüsitud tõendite kõrval, millised koostoimes moodustavadki süüdistatavat süüstavate tõendite kogumi, ei saa olla õigeksmõistva kohtuotsuse aluseks. Õigeksmõistvat kohtuotsust ei ole võimalik rajada vaid süüdistatava ütlustele ja paljasõnaliselt jätta kõrvale kõik muud tõendid. Eelöeldu puudutab vaieldamatult ka seda, millisel määral peab apellatsioonikohus sellise kohtukolleegiumil kujunenud arusaama valguses enda kohtuotsust põhistama. Sellega seoses osutab ringkonnakohus arusaamale, mille kohaselt ei nõua kohtul lasuv põhjendamiskohustus kindlasti mitte üksikasjalikku vastamist kohtumenetluse poole igale argumendile (vt RKKKo 3-1-1-48-12, p 16.3.2) ja seda iseäranis siis, kui tegemist on kaebemenetlusega ning esitakse argumente, millele vaidlustatud otsuses on ammendavalt ja põhistatult juba vastatud ning millega kaebust läbivaatav kohtuinstants nõustub (RKKKo 3-1-1-92-11, p 15.1). Menetlusosaliste asjassepuutumatute seisukohtade käsitlemiseks puudub kohtul üldse kohustus (vt RKKKo 3-1-1-44-13 p 20). Kohus peab kriminaalasjas välja selgitama tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise ja maakohus on seda teinud. Maakohtu otsus on üles ehitatud süsteemselt ja loogiliselt, analüüsitud on iga süüdistatava kaitseväidet ja iga analüüs sisuliselt lõpeb sellega, et kohus tunnistab kaitseväite põhjendamatuks. Süüdistatava ütluseid, millistele rajaneb kaitseversioon on maakohtu otsuse kohaselt vastuolus teiste tõenditega ja ei ole ka eluliselt usutavad. Siinjuures peab kohtukolleegium asjakohaseks viidata Riigikohtu otsuses 3-1-1-49-16 väljendatud seisukohale, kus meenutatakse kohtupraktikas korduvalt märgitut, et tõendades kriminaalasja tehiolusid isikuliselt tõendiallikalt pärineva teabega, ei saa kohus jätta lahendamata küsimust nende ütluste andja usaldusväärsusest (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 3-1-1-87-11, p 7), mille käigus võib olla asjakohane muu hulgas uurida, millisel määral või kas üldse riimuvad need ütlused ülejäänud tõendikogumiga (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 3-1-1-89-12, p 14), samuti on teatud juhtudel kohane tõstatada küsimus ütluste nn elulise usutavuse kohta (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 3-1-1-114-13, p 10). Kohtukolleegiumi seisukohast sisaldab vaidlustatud kohtuotsus E.K ütluste usaldusväärsust puudutavat põhjalikku ja otsuse lugejale jälgitavat analüüsi. Nagu apellatsiooni sisust järeldada võib, heidetakse maakohtule tegelikult ette seda, et maakohus on olemasolevast tõendite kogumist ja tõendite hindamisprotsessi tulemil tulnud apellandist erinevale järeldusele süüdistatava süü osas. Siinjuures peab kohtukolleegium asjakohaseks tsiteerida Riigikohtu kestvat ja valitsevat seisukohta, mille kohaselt on üks tõendite hindamise põhinõue järgmine: kui erinevad kohtud 6 hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel süüdistatav talle inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul nende samade tõendite alusel õigeks (või vastupidi), peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Kohtukolleegium kordab veekord, et ei ole selliseid vigu maakohtu otsuses tuvastanud. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole apellatsioonis kaitsja poolt esitatud tõendite analüüsi põhjal võimalik jälgitavalt kuidagi jõuda selles tehtud järelduseni ja nimelt, et hukkunu liikus mitte oma maja juurde vaid vastassuunda ja vastasel juhul ei ole selge, kuidas on võimalik liikuda objekti juurde seljaga. Kaitsja sellekohane järeldus rajaneb oletustele mitte kohtu poolt uuritud ja analüüsitud tõendikogumile. Apellatsiooni kohaselt on maakohus väljunud süüdistuse piiridest ja omistanud süüdistatavale ka süüdistuseväliseid rikkumisi Liiklusseaduse § 17 lg 2 ja § 20 lg 4 järgi. Kohtukolleegiumi hinnangul see nii ei ole. Maakohus on tõesti analüüsinud nimetatud

sätteid, kuid viide

§ 17

lg – 2 on maakohus teinud kaitsja väite ümberlükkamiseks ning see ei tähenda seda, et maakohus süüdistuse piiridest välus. Kohtukolleegium peab vajalikuks siinkohal viidata Riigikohtu otsuse 1-15-6223 p-s 8 antud selgitusele analoogse kaitseväite kohta. Nimelt on Riigikohus selgitanud, et kui kohus käsitleb mingit süüdistuses nimetamata asjaolu süüdistatava huvides esitatud kaitseväite ümberlükkamiseks, ei tähenda see süüdistuse piiridest väljumist. Ka on maakohus analüüsinud põhjalikult

§ 20

lg 4 sisu ja leidnud, et tegelikult rikkus süüdistatav ka nimetatud sätet, kuid maakohtu etteheide on selles osas tehtud pigem süüdistusele ning maakohus on seejuures üheselt mõistetavalt selgitanud „kuna aga süüdistusaktis ei ole valesti parkimist süüdistatavale ette heidetud, siis ei saa seda rikkumist süüdistatava puhul arvesse võtta ka kohus, kuid peab vajalikuks seda siinkohal siiski välja tuua“. Kaitsja poolt apellatsioonis viidatud

§ 20lg-le 2 ja 5 maakohtu otsuses viiteid tehtud ei ole.

Süüdistatavale mõistetud karistust ei ole apellatsioonis vaidlustatud. Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohtu otsuses esitatud põhjendused nii karistuse liigi kui ka põhi – ja lisakaristuse määra osas ammendavad. Kohtukolleegium nõustub selles osas täielikult maakohtu otsuses esitatud põhjendustega ning ei pea vajalikuks neid oma otsuses üle korrata. Süüdistatava lepinguline kaitsja on esitanud taotluse hüvitada õigusabi kulud. Kuna käesoleva otsusega jääb maakohtu otsus muutmata, siis KrMS prg 185 lg 2 alusel jäävad apellatsioonimenetluse kulud süüdistatava kanda. Eeltoodu alusel ja arvestades seda, et kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi KrMS prg-s 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS prg 337 lg 1 p-st 1, prg 344 ja 345 lg-test 1 ja 2 jätab kohtukolleegium maakohtu otsuse E.K suhtes muutmata ja apellatsiooni rahuldamata. 7 /allkirjastatud digitaalselt/ 8