KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 8. september 2022, Tallinn, kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-21-8980 Kohtukoosseis Julia Katškovskaja

§ 422lg 1 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 17.

mai 2022 otsus Apellant kaitsja Maksim Greinoman Süüdistatav Vladimir Žarov (ankeetandmed Harju Maakohtu

1. mai 2022 otsuses) Kaitsja vandeadvokaat Maksim Greinoman Prokurör ringkonnaprokurör Diana Helila Kannatanu esindaja vandeadvokaat Indrek Sirk RESOLUTSIOON
2. Tühistada Harju Maakohtu
3. mai 2022 otsus osaliselt: - Vladimir Žarovi sõiduki konfiskeerimise osas; - Vladimir Žarovi poolt riigile hüvitamisele kuuluva menetluskulu kogusumma, s.o 2222,68 eurot, osas.
4. Teha tühistatud osas uus otsus, millega: - tagastada Vladimir Žarovilt ära võetud mootorsõiduk Mercedes Benz CKL 270 CDI registreerimismärgiga XXXXXX, mis asub Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri parklas aadressil Tallinn, Rahumäe tee 6, süüdistatavale. - määrata Vladimir Žarovi poolt riigile hüvitamisele kuuluva menetluskulu kogusuuruseks 2065 eurot.
5. Muus osas, sh menetluskulu ositi tasumises 12 kuu jooksul otsuse jõustumisest, jätta maakohtu otsus muutmata. 1 Menetluskulude tasumist puudutava info, sh igakuiselt tasutava osamakse suuruse, edastab Tallinna Ringkonnakohus Vladimir Žarovile eraldi dokumendina.
6. Apellatsioon rahuldada osaliselt.
7. Mõista Eesti Vabariigilt süüdistatava Vladimir Žarovi (ik 39206132764) kasuks välja 810 eurot (sh käibemaks) apellatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks.
8. Mõista Eesti Vabariigilt kannatanu Y (ik 47409080239) kasuks välja 525 eurot (sh käibemaks) apellatsioonimenetluses valitud esindajale makstud tasu katteks. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
9. Harju Maakohtu
10. mai 2022 otsusega üldmenetluses tunnistati Vladimir Žarov süüdi

§ 422

lg 1 järgi ja teda karistati 2 aasta ja 6 kuu vangistusega, mis jäi

§ 73

lg-te 1,3 alusel 3-aastase katseajaga täitmisele pööramata.

§ 50alusel võttis maakohus lisakaristusena V.

Žarovilt ära mootorsõiduki juhtimisõiguse 2 aastaks.

§ 83lg 1 alusel konfiskeeris kohus V. Žarovi mootorsõiduki Mercedes-Benz reg-nr XXXXXX. Kr

MS § 180 lg 1 alusel mõistis kohus süüdistatavalt välja kriminaalmenetluse kuludena ekspertiiside kulud, sõiduki teisalduskulu ja sundraha kokku summas 2222,68 eurot. KrMS § 180 lg 3 alusel võimaldas kohus tasuda menetluskulu ositi otsuse jõustumisest igakuiselt 12 kuu jooksul. V. Žarov mõisteti maakohtu otsusega süüdi selles, et ta põhjustas liiklusnõuete tahtliku rikkumisega ettevaatamatusest inimese surma, mis seisnes selles, et

1. augustil 2020 kell 12.44 ajal juhtis V. Žarov mootorsõidukit Mercedes Benz CKL 270CDI registreerimismärgiga XXXXXX Harjumaal Jõelähtme vallas Kaberla – Kaberneeme maanteel Kaberneeme suunas. Olles nimetatud maantee
2. kilomeetril, sõitis V. Žarov vastassuunas ehk vasakul asuvale teepeenrale, kus peatus hetkeks ja veendumata oma manöövri ohutuses, alustas koheselt liikumist suunaga Kaberneeme poole, reastudes vastassuunavööndi kaudu Kaberneeme poole viivale ehk paremale sõidusuunale, ja põrkas kokku mööda Kaberla – Kaberneeme teed suunaga Kaberneeme poolt Kaberla suunas liikunud ja eesliikuvatest sõidukitest möödasõitu sooritanud ning oma sõidusuunda tagasi reastunud mootorrattaga Laverda 1000 Jota registreerimismärgiga XXXX, mida juhtis Q. V. Žarovi poolt põhjustatud liiklusõnnetuse tagajärjel suri Q sündmuskohal. Lähtuvalt
3. detsembri 2020 surnu kohtuarstlikust ekspertiisiaktist nr 20E-AOS0053/387, on Q surma põhjus pea, kehatüve, üla- ja alajäsemete tömp trauma, mis tüsistus ägeda verekaotuse, mõlemapoolse veri – õhkrinna ja peaajutursega. Liiklusõnnetus toimus kahesuunalisel asfaltkattega teelõigul. Oli valge aeg. Sõiduteel on lauge 2 kurv. Suurim lubatud sõidukiirus sellel teelõigul on 90 km/h. Eelkirjeldatud käitumisega rikkus V. Žarov liiklusseaduse § 14 lg-t 2, § 16 lg-t 1, § 20 lg-t 7, § 33 lg 2 p-i
5. Maakohtu otsuse motiivid on apelleeritud osas kokkuvõtlikult järgmised. 2.
6. Süüdistatava tegevuses on tuvastatud kõik

§ 422lg 1 objektiivsed tunnused.

Kohus luges tunnistaja C ütluste, liiklustehnilise ekspertiisi, eksperdi kohtus antud ütluste, sündmuskoha vaatlus tuvastatud andmete alusel tõendatuks, et kokkupõrke hetkel paiknes mootorratas oma sõidusuunas ja MB oli vastassuunas ehk siis mootorratta sõidusuunas. Sealjuures oli mootorratas oma sõidusuunas ka hetkel, kui selle juht ohule reageeris, kuivõrd kogu pidurdusteekonna

§ 422lg 1 koosseisu täitmine V.

Žarovile maakohtu hinnangul etteheidetav subjektiivsel tasandil. Süüdistatav rikkus LS § 20 lg 7 nõuet kavatsetult (

§ 16lg 2).

Sõites vastassuunavööndisse selleks, et peatuda vasakpoolsel teepeenral, oli selline tegevus (peatumine mitte ettenähtud kohas) süüdistatava eesmärgiks. Sealjuures rikkus ta teadlikult (vähemalt kaudse tahtlusega

§ 16

lg 4 mõttes) LS § 14 lg 2, § 16 lg 1 ja § 33 lg 2 p 8 nõudeid, süüdistatav jättis tahtlikult järgimata nõuded olla liikluses hoolikas, ettevaatlik ning viisakas ja arvestada teiste liiklejatega ning hoiduda kõigest, mis võib takistada liiklust, ohustada või kahjustada inimesi ja vara. Alustades ootamatult manöövrit veendumata selle 3 ohutuses, pidi süüdistatav võimalikuks pidama ja vähemalt möönma, et vastassuunas liikudes võib ta ohustada vastutulevaid liiklejaid. Peatudes selleks mitte ettenähtud kohas ja liikudes vastassuunavööndis ilma veendumata selle manöövri ohutuses, pidi süüdistatav võimalikuks pidama liiklusõnnetuse põhjustamist, kuid tähelepanematuse ja kohusetundetuse tõttu ei näinud seda ette (

§ 18lg 3).

Õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolusid kohus ei tuvastanud. 2.3. Karistuse mõistmisel võttis kohus

§ 56lg-le 1 tuginevalt aluseks V.

Žarovi süü.

§ 422lg 1 järgi on süüdistatavat võimalik karistada kuni viieaastase vangistusega.

Süüdistatava süü suuruse hindamisel võttis kohus arvesse, et süüdistatav rikkus mitmeid liiklusseaduse nõudeid. Seejuures oli LS § 20 lg 7 rikkumine pandud toime kavatsetult. LS § 14 lg 2, § 16 lg 1 ja § 33 lg 2 p 8 rikkumised pani ta toime vähemalt kaudse tahtlusega. Liiklusseaduse rikkumised on toime pandud puhkepäeval ajal, mil kõnealusel maanteel on suveperioodil tavapäraselt üsna tihe liiklus, sest läheduses asuvad mitmed suvituskohad ja rannad. Süüdistatav ise oma rikkumisi ei tunnistanud ega väljendanud ka mingit kahetsust, et tema tegevuse tagajärjel saabus kannatanu surm. Samuti ei tuvastanud kohus menetluse käigus muid karistust kergendavaid asjaolusid

§ 57mõttes.

Karistust raskendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Süüdistatav ei ole kriminaalkorras karistatud. Samuti puuduvad tal väärteokaristused. Eeltoodust tulenevalt jääb süüdistatava süü maakohtu hinnangul sanktsiooni keskmisesse määra, s.o 2 aastat ja 6 kuud vangistust. Kohtu hinnangul on võimalik saavutada karistuse eesmärke, jättes mõistetud vangistus

§ 73lg-te 1 ja 3 alusel tingimisi täitmisele pööramata 3 aasta pikkuse katseajaga.

2.4. Võttes arvesse eesmärki suunata süüdistatavat edaspidi õiguskuulekale käitumisele ja vältida uusi liiklusrikkumisi, pidas kohus põhjendatuks võtta V. Žarovilt mootorsõiduki juhtimisõigus sanktsiooni keskmisest pikemas määras.

§ 50

lg 1 p 1 näeb ette kuriteo toimepanemise korral mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise kuni 3 aastaks. Mootorsõiduki juhtimisõigus ei ole süüdistatavale vajalik liikumiseks kehalise puude tõttu. Süüdistatava puhul puuduvad erandlikud asjaolud, mis tingiksid lisakaristuse mittekohaldamise. Kohtu hinnangul koondab mootorsõiduki juhtimise õiguse puudumine käesolevalt süüdistatava tähelepanu toimepandud kuriteo tähendusele ja mõjule tema edasisele elukorraldusele. Lisakaristuse kohaldamisel on oluline tähendus isiku õiguspärasele käitumisele suunamisel ja ühiskonna turvalisuse tagamisel, st lisakaristuse kohaldamine on antud juhul vajalik preventiivsetel kaalutlustel. Arvestades süüdistatava süü suurust ja asjaolu, et ta rikkus mitut liiklusnõuet ning liikluskuriteoga on põhjustatud kannatanu surm, tuleb kohtu hinnangul kohaldada talle juhtimisõiguse äravõtmist kaheks aastaks. 2.

1. Kohus hindas kannatanu valitud esindaja tehtud toimingute vajalikkust ja neile kulunud aega ning luges kokkuvõttes valitud esindaja maakohtus tekkinud kulu 3195 eurot mõistlikuks ja KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt menetluskulu hulka. Selle summa kohustas maakohus süüdistavat KrMS § 180 lg 1 alusel hüvitama otse kannatanule. Lisaks luges kohus menetluskulu hulka ekspertiisikulud 457 ja 627 eurot, süüdistatava sõiduki teisaldamise kulu 157,68 eurot ja sundraha 981 eurot. Süüdistatava kaitsja kulu jättis kohus V. Žarovi enda kanda. Selle menetluskulu, mille süüdistatav peab hüvitama riigile, s.o ekspertiisikulud, teisalduskulu, sundraha, võimaldas kohus süüdistataval tasuda osamaksetena KrMS § 180 lg 3 alusel ühe aasta jooksul otsuse jõustumisest. APELLATSIOON 4
2. Maakohtu otsusele esitas apellatsiooni süüdistatava V. Žarovi kaitsja vandeadvokaat Maksim Greinoman, kes taotleb otsuse tühistamist ja süüdistatava õigeksmõistmist või alternatiivselt maakohtu otsuse tühistamist lisakaristuse ja konfiskeerimise kohaldamise, süüdistatavalt kannatanu õigusabitasu, ekspertiiside kulu ja teisaldustasu välja mõistmist. 3.
3. Kaitsja hinnangul rikkus kohus oluliselt menetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses, mis seisnes põhjendamiskohustuse rikkumises (viited Riigikohtu otsuse 1-20-1301/35, p-le 12; 1-20-9406/41, p-le 14). Juhtunut nägid pealt tunnistajad W ja C, kelle ütlused on vastuolus. Kohus leidis, et tunnistaja W ütlused on ebausaldusväärsed, sest süüdistatava juhitud auto ei saanud ilmuda vaatevälja 30-50 m kaugusel. Maakohtu sellekohased põhjendused on kaitsjale ebaveenvad. Antud kohas teeb tee kaare, mida on näha tunnistaja W tehtud fotodel (II k tl 4244). On usutav, et tunnistaja täheldas möödasõitu sooritanud Mercedes-Benzi tema öeldud kaugusel. Süüdistatava ütlused langevad kokku tunnistaja W ütlustega. Kohus on neid lühidalt refereerinud, kuid pole kõrvutanud muude tõenditega ega põhjendanud, miks nendega ei arvestata. Süüdistatava ütlus on tõend (KrMS § 63 lg 1) ja selle mittearvestamist pidi kohus põhjendama. Kohus asus ütlusi vääralt esitama ja leidis, et tunnistaja W mainitud hele džiip oli hoopis tume maastur, mida mainis tunnistaja C. Kaitsja hinnangul on võimatu samastada heledat ja tumedat autot. Pealegi ei olnud tunnistaja C kindel, kas see oli maastur ja lõpuks nimetas seda „Toyota äkki. Pereauto. [...] aga madalam ja kitsam auto oli ka“. Tunnistaja C kirjeldusele vastavat auto on näha tunnistaja C sündmuskohal tehtud fotol, samas, kui tunnistaja W poolt mainitud hele džiip on ära sõitnud. Tunnistaja C ütles kokkupõrke koha kohta „[k]äis korra nii, et pigem tee keskel. Veidi vastassuunas. [...] mulle tundus, et pigem keskel.“ (I k tl 24) ja tunnistaja W ütles „ütleme nii, et ta oli keskel.“ (I k tl 26). Maakohus aga tuletas sellest, et tunnistajate ütlustes järeldub, et mootorrattur pidi olema enne kokkupõrget möödasõidu lõpetanud ja naasnud täielikult oma sõidusuunda ning temale vastutuleva sõiduautoga kokkupõrke vältimiseks hakkas uuesti tee keskele liikuma. Selline järeldus on ilmselt vastuolus mõlema tunnistaja ütlustega ja on eluliselt võimatu, sest sellise manöövri sooritamist oleks takistanud Tallinna suunas liikunud tunnistaja C auto. Maakohus leidis ka seda, et süüdistatava sõiduauto kiirus oli 51 km/t. Samas enne seda leidis maakohus, et tunnistaja C liikus kiirusega 60-70 km/t. Järelikult on puhttehniliselt välistatud, et süüdistatav oleks jõudnud tunnistaja C ees sõitvale autole alustades liikumist kiirusega 0 km/t. Selleks pidid nii tunnistaja C eest sõitev auto kui ka tunnistaja C järsult peatuma, et teed enda. Maakohtu poolt kasutatud väljend „võttis ta hoo maha“ (I k tl 68) viitab aga kiiruse sujuvale vähendamisele. Sellepärast maakohtu järelduste vahel on selge vastuolu. Sellepärast ei põhine vaidlustatava kohtuotsuse järeldused tõenditel. Maakohtu selline tegevus toob kaasa otsuse tühistamise KrMS § 339 lg 1 p 12, lg 2 alusel. 3.
4. Kaitseversioon on loogiline ja vastuoludeta. Tunnistaja W kinnitas, et süüdistatava poolt juhitud Mercedes sooritas möödasõidu valgest džiibist, mis pärast liiklusõnnetust pisut ootas ja siis sõitis üle mootorratta rusude. Selline detailsus viitab, et tunnistaja rääkis tõtt. Sama kinnitas ka süüdistatav, kes avaldas, et tegi möödasõidu aeglaselt sõitvast heledast liiklusautost. Öeldu on kooskõlas asjaolude kirjeldusega, mis on tehtud toimikus olevas vaatlusprotokolli lahtris „Liiklusõnnetuse esmane kirjeldus“. Kuivõrd vaatlusprotokoll oli vormistatud kohapeal, siis seda tuleb lugeda veenvaks tõendiks, sest šokis olnud süüdistatav ilmselt ei oleks jõudnud ennast õigustavat versiooni välja mõelda. Tunnistaja C vaateväli oli piiratud, sest tema ja süüdistatava auto vahel oli vähemalt üks sõiduk, mistõttu tema ja tunnistaja W ütluste võrdlemisel tuleb siiski eelistada tunnistaja W ütlusi, sest tema vaateväli varjatud ei olnud. Seejuures ütles tunnistaja C olulise asjaolu „selline rahulik kulgemine oli“ ja mainis, et eesolevad sõidukid võisid sõita nii aeglaselt, et ta jõudis järele. See teeb tõenäoliseks 5 süüdistatava kirjelduse, et temast eesolev sõiduk sõitis väga aeglaselt, mistõttu otsustas süüdistatav sooritada möödasõitu. Süüdistatava poolt võimalik vastassuuna teeperve riivamine nagu ka sõiduki tavapäratu liiklustrajektoor on selgitatavad süüdistatava piiratud sõidukogemusega. Mõlemad tunnistajad kinnitasid, et kokkupõrge käis tee keskel. Vaatlusprotokoll skeem ruudulisel paberil näitab, et Mercedese vasakosa võis olla vastassuunavööndis. Arvestades, et teid ei ehitata laboritäpsusega, siis võib öelda, et kokkupõrge toimus jämedalt tee keskel. Seetõttu on veenvalt tõendatud, et süüdistatava poolt juhitud Mercedes sooritas möödasõidu eesolevast sõidukist ja möödasõidu lõpuleviimisel põrkas tee keskel kokku möödasõidu lõpetava mootorrattaga. Mõlemad tunnistajad avaldasid, et mootorrattur tegi möödasõidu 3-4 autost koosnevast kolonnist. Sellega, et mootorrattur tegi möödasõidu autokolonnist, mitte üksikust sõidukist, on ta rikkunud LS § 51 lg 3 p 2, p 5, p
5. Seadus lubab sooritada möödasõitu ainult ühest sõidukist. Tegemist ei ole formalismiga, vaid olulise ohutusnõudega – kui juht sooritab möödasõidu ühest sõidukit, siis möödasõidu ajal ohu ilmnemisel saab ta kas möödasõidu katkestada või siis kiirendada ja viia möödasõit kiiremini lõpuni. Kui teha möödasõit kolonnist, siis ei ole see võimalik, sest autode vahele trügimine on reeglina võimatu. Samuti ei saa möödasõidu alustamisel veenduda, et selle lõpuleviimine on ohutu, sest tuleb läbida pikk vahemaa ning selle pika vahemaa läbimise ajal võib kurvi taga jõuda vastutulev sõiduk. Nagu kinnitas ekspertiis ja ka mõlemad tunnistajad, on mootorrattur ületanud piirkiirust. See viitab, et mootorrattur mõistis oma liiklusmanöövri riskantsust ja soovis seda võimalikult kiiresti lõpetada. Kuigi kaitsja on tõendite uurimisel viidanud, et mootorratta rooliseadme ja jalgpiduri seisukorda ei olnud võimalik kontrollida, ei ole prokurör ega kannatanu esindaja esitanud täiendavaid tõendeid mootorratta nõuetekohase seisukorra kohta. Seega ei saa lugeda, et mootorratta rooliseade ja pidurid olid töökorras ehk kas sellega tohtis üldse sõita, rääkima ohtliku manöövri sooritamisest. Mootorrattur on valinud ebaseadusliku ja ohtliku sõidumanöövri, mille tulemusena põhjustas liiklusõnnetuse. 3.
6. Liiklusmanöövri otsustamisel lähtus süüdistatav nagu iga teine juht sellest, et kaasliiklejad liiklevad vastavalt seadusele. Ilma selle eelduseta ei saaks liiklus üldse toimida. Süüdistatav väitis, et enne möödasõidu alustamist veendus, et vastassund on tühi. Tunnistaja W kinnitas, et kui ei oleks mootorratturit, oleks süüdistatav jõudnud manöövri ära lõpetada: „Vahemaa oli selline, et oli tunda, et jõuab tagasi oma ritta. Aga mootorrattur keeras ette. [...] Ta oleks jõudnud enne mind reastuda oma reale.“. Tunnistaja W ütles: „Mootorratturi kiirus oli suur. Mercedes Benz juhi jaoks kindlasti üllatus.“ Tunnistaja C ütles mootorratturi kohta: „ma ütleks, et suhteliselt ootamatult tuli.“ Ekspert U avaldas, et ekspertiisi käigus ei tuvastatud, kust kohast alustas süüdistatav möödasõidu. Sellepärast ei ole võimalik ka väita, et möödasõidu alustamisel pidi süüdistatav liiklusohtu tajuma ehk võis käituda hooletult. Pärast mootorratturi nägemist ei olnud süüdistataval võimalust kokkupõrget vältida, sest jäi vähe aega. Nagu maakohus on õigesti märkinud, üritas moorrattur vasakult mööduda ja siis otsustas mingil hetkel paremale tagasi pöörata. Seega oleks mootorrattur ajanud segadusse ka süüdistatavast oluliselt kogenuma juhi. Süüdistatav reageeris liiklusohule õigesti, pöörates järsult paremale, kuid enam midagi teha ei suutnud. Antud alal ei olnud möödasõit keelatud ning süüdistatav ei ole ületanud piirkiirust. Kohtuotsuses nr 3-1-1-1-03, p 12 on Riigikohus sarnast olukorda käsitlenud ja on leidnud, et liiklusõnnetust põhjustanud ettevaatamatu teo toimepanemisel on võtmeküsimuseks, kas teise liiklusõnnetuses osalenud autojuhi õiguskuuleka käitumise puhul oleks tagajärg olnud ärahoitav. Kui on olemas tõenäosus, et teise juhi õiguskuuleka käitumise puhul oleks liiklusõnnetuse tagajärg olnud välditav, siis on tegemist kõrvaldamata kahtlusega, mis süütuse presumptsiooni põhimõtte kohaselt tuleb tõlgendada kohtualuse kasuks. Kui mootorrattur ei oleks vastuolus liiklusseaduse nõuetega sooritanud möödasõitu autokolonnist, millisel juhul võttis ta endalt nii võimaluse veenduda, et kurvi tagant Tallinna poolt ei tule vastu sõiduk ega ka seda, et ta saab ohu korral piisavalt kiiresti suunduda oma sõidusuunda, ei oleks 6 liiklusõnnetust juhtunud. Samuti võttis Q süüdistatavalt võimaluse liiklusõnnetust vältida. Ilma mootorratta ilmumiseta oleks süüdistatav jõudnud liiklusmanöövri lõpetada. Sellepärast ei ole võimalik väita, et süüdistatav käitus hooletult. Kui ringkonnakohus peaks nõustuma maakohtu käsitlusega faktilisest asjaoludest, märgib kaitsja järgmist. Vaidlustatud otsuses heitis maakohus süüdistatavale ette peatumise vastassuuna teepeenral, mis oli nii kitsas, et seal ohutult peatuda ei saanud, sest see takistas teisi liiklejaid. See tegu ei ole aga liiklusõnnetust põhjustanud, sest kokkupõrge juhtus siis, kui sõiduk liikles. Kui süüdistatav peatus selles lubamatus kohas, siis vastavalt LS § 16 lg 1 pidigi süüdistatav suunduma oma sõidusuunda ehk tema käitumine oli õiguspärane. Seejuures on ebaõige maakohtu järeldus, et kuigi tunnistaja C nägi mootorrattast, siis järelikult seda nägi ka süüdistatav. Kuivõrd tee on kurviline, siis oli vastassuunas oleva süüdistatava vaateväli teistsugune, kui tunnistajal ning järelikult ei saa väita, et tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral oleks süüdistatav piirkiirust ületanud mootorrattast täheldanud. Süüdistatav ise eitas mootorratturi nägemist enne viimast hetke (I k tl 35). Esineb kõrvaldamata kahtlus. Ekslik on kohtu loogika, et õnnetus kinnitab hooletust. Hooletuse esinemise analüüs kohtuotsuses puudub ja hooletus esinemist ei saa tuletada ka maakohtu poolt käsitlemata jäänud tõenditest. Toodud põhjustel tuleb süüdistatav lähtudes süütuse presumptsioonist õigeks mõista. 3.4.

§ 422lg 3 tulenevalt ei ole lisakaristuse mõistmine kohustuslik.

Lisakaristust nagu põhikaristustki tuleb mõista

§ 56

alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-18-17, p 13; nr 1- 17-9941/80, p 12; nr 3-1-1-18-17, p 13). Kohus on õigesti osundanud, et süüdistatav on karistamata. Enne ega ka pärast liiklusõnnetust ei ole ta liiklusrikkumisi toime pannud. Seega on tegemist juhusesüüteoga. Liiklusõnnetusest on möödunud üle kahe aasta ja selle aja jooksul pole süüdistatav uusi rikkumisi toime pannud. On väheusutav, et ta kujutaks nüüd liikluses endast ohtu. Põhjendusi, miks põhikaristus ei täida eripreventiivseid eesmärke, kohtuotsus ei sisalda. Süüdistataval on põhiharidus ja ta töötab Z OÜs. Seal töötamiseks on vajalik juhtimisõiguse olemasolu. Juhtimisõiguse äravõtmisel jääb süüdistatav töökohast ilma. Arvestades haridustaset, saab süüdistatav leida ainult mittekvalifitseeritud tööd (kuller, abitööline jmt), mis üldreeglina nõuab juhtimisõiguse olemasolu. Lisakaristuse mõistmine riivab süüdistatavat eriti intensiivselt. 3.5.

§ 83

lg 1 kohaselt on konfiskeerimine võimalik ainult tahtlikult toimepandud kuriteo korral. Süüdistatavale on aga esitatud ettevaatamatult toime pandud kuriteos (vt Riigikohtu otsus nr 1-20-3306/139, p 9). 3.

1. Arvestades süüdistatava sissetulekut on taotlus jätta menetluskulud osaliselt riigi kanda KrMS § 180 lg 3 alusel põhjendatud. Olukorras, kus kannatanu tsiviilhagi ei esitanud, vaid soovis prokuröri tööd dubleerida, tuleb kooskõlas Riigikohtu otsuse nr 1-20-3046/22 pp 45-46 jätta kannatanu lepingulise esindaja õigusabikulu kannatanu enda kanda. Surnu kohtuarstliku ekspertiisi kulu osas tuleb arvestada, et süüdistatav Q surma liiklusõnnetuse tõttu ka ei vaidlustanud. Kohus mõistis süüdistatavalt riigi kasuks sõiduki teisaldustasu 157,68 eurot. Kuna see tasu on juba makstud (I k tl 63), siis ei tohi seda teistkordselt välja mõista. Küsimus saab olla ainult seda, kes seda peab kandma kohtuotsuse alusel.
2. Ringkonnakohus määras
3. juuni 2022 määrusega apellatsiooni läbivaatamisele kirjalikus menetluses ja andis kohtumenetluse pooltele seisukohtade esitamiseks aega
4. juulini
5. KANNATANU ESINDAJA VASTUS APELLATSIOONILE 7
7. juunil 2022 registreeriti Tallinna Ringkonnakohtus kannatanu esindaja vandeadvokaat Indrek Sirgi kirjalik seisukoht, mille põhiseisukohad on järgmised. 5.
8. Apellant eksitas kohut väitega nagu oleks möödasõit lubatud vaid ühest sõidukist korraga. Liiklusseaduse § 2 p 44 sätestab, et möödasõit on ühest või mitmest sõitvast sõidukist ettejõudmine oma sõidurajalt välja sõites. Liiklusõnnetuse põhjustele hinnangu andmisel on oluline, et kuigi mootorrattur oli teinud möödasõidu, siis oli ta möödasõidu lõpetanud nii kokkupõrke hetkeks, aga ka juba selleks ajaks, kui ta reageeris süüdistatava poolt tekitatud ohuolukorrale. Reageerimine toimus 47 meetrit enne kokkupõrget ja sel ajal oli mootorrattur ekspert U arvamuse ja kohtuistungil antud ütluste kohaselt naasnud tagasi oma suunavööndisse ehk lõpetanud möödasõidu. Kuna möödasõit ei olnud Q teostatud viisil keelatud ja ta oli juba vähemalt 47 meetrit enne kokkupõrke toimumist reastunud tagasi oma suunavööndisse, ei mõjutanud Q varasem möödasõit kokkupõrke toimumist. LS § 51 lg 4 sätestab, et kui möödasõidu ajal ilmneb takistus või liiklusoht, mida juht ei saanud ette näha või ei osanud õigesti hinnata enne möödasõidu alustamist, tuleb möödasõit katkestada. Q täitis seda nõuet, mis on tõendatud eksperdi arvamuse ja sündmuskohal tuvastatud jälgedega. Arutelu tunnistaja W ja C ütlustes sisalduvate vastuolude vahel on sisutu, kuna tõendamist on leidnud asjaolu, et mootorrattur oli nii kokkupõrke hetkel kui ka vähemalt 47 meetrit enne kokkupõrget oma suunavöööndis. V. Žarov asus aga ka kokkupõrke hetkel vastassuunavööndis. Ükskõik, mis põhjusel viibis V. Žarov vastassuunavööndis, siis just see põhjustaski kokkupõrke mootorratturiga ja Q hukkumise. Eestis kehtib parempoolne liiklus. 5.
9. Autojuhi, kes ka pärast liiklusõnnetuse toimumist ei saa aru, mis kiirusega ta sõitis, mis manöövreid tegi ja kus asus kokkupõrke hetkel, liiklusest kõrvaldamine on vajalik just eripreventiivsetel põhjendustel. Apellandi poolt viidatud

§ 83

lg 1 sätestab, et kohus võib konfiskeerida vahendi, mida kasutati või kavatseti kasutada tahtliku süüteo toimepanemiseks (edaspidi süüteo toimepanemise vahend), kui see kuulub otsuse või määruse tegemise ajal toimepanijale. V. Žarov on süüdi mõistetud

§ 422

lg 1 alusel, mis on tahtlik kuritegu.

§ 15

lg 2 sätestab, et tegu on tahtlik ka siis, kui see vastab süüteokoosseisule, mis eeldab teo suhtes tahtlust ja peab enamohtliku tagajärje suhtes piisavaks ettevaatamatust.

§ 422

lg 1 koosseis eeldab teo suhtes tahtlust, kuid tagajärje ehk inimese hukkumise suhtes ettevaatamatust. Kannatanu ei nõustu, et tema esindaja kulud olid ebavajalikud ja neid ei tuleks hüvitada. Apellandi viidatud Riigikohtu lahendis oli tegemist olukorraga, kus süüdistatav mõisteti õigeks ja kogu kriminaalmenetlus oli tingitud kannatanuks tunnistatud isiku enda pahatahtlikust käitumisest. See tõi kaasa põhjendamatu kriminaalmenetluse alustamise ja seetõttu luges Riigikohus kannatanu menetluskulud tervikuna põhjendamatuks (p 46). Eraldi on Riigikohus käsitlenud ka selles menetluses kannatanu menetluskulude suurust ja koosseisu ning leidnud, et prokuröri tööd dubleerivate toimingute tegemist ei saa lugeda põhjendatuks. Kannatanu esindaja on seisukohal, et teatud olukordades on vajalik kannatanu esindamisel ka dubleerida ka kohtueelse menetluse ametnike tööd. Seda eelkõige olukorras, kus ei ole teada, millises ulatuses on asunud riik tõendeid koguma. Käesolevas asjas ei ole kannatanu esindaja dubleerinud menetlejate tööd, vaid esindanud kannatanu huvisid eraldiseisvalt. Kannatanu esindamine oli vajalik, kuna süüdistatava kaitsetaktika on süüdistada kannatanut, kes hukkus ja ei saanud seetõttu ka ise enda õiguste eest seista. PROKURÖRI VASTUS APELLATSIOONILE 8 6. Ringkonnaprokurör Diana Helila palub oma 21. juuni 2022 kirjalikes seisukohtades jätta maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Prokurör leiab erinevalt kaitsja seisukohast, et kohus ei eelistanud ühte tõendit teisele. Kohus on kõiki kaitsjate argumente juba kohtuotsuses kaalunud ja põhjendanud enda seisukohta. Kohtuotsus on jälgitav ja arusaadav. Samuti on kohus teinud kohtuotsuse, analüüsides kõiki tõendeid nende kogumis APELLANDI KIRJALIK SEISUKOHT 7. 1. juulil registreeriti Tallinna Ringkonnakohtus kaitsja M. Greinomani kirjalik seisukoht kannatanu esindaja ja prokuröri kirjalike seisukohtade osas. Kaitsja ei nõustu jätkuvalt kannatanu esindaja ja prokuröriga ning viitab täiendavalt konfiskeerimise osas sellele, et

§ 422lg 1 on ettevaatamatusdelikt (Riigikohtu kohtumäärus nr 1-20-4729/25, pp 12-13).

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

1. Kohtukolleegiumi hinnangul ei võimalda süüdistatava kaitsja apellatsioon jõuda ringkonnakohtul V. Žarovi süüküsimuse, karistuse ja lisakaristuse osas võrreldes maakohtuga teistsugusele seisukohale. Tähelepanu väärivad aga apellandi väited selle kohta, et arvestades V. Žarovile etteheidetavat kuritegu, ei võimalda karistusseadustik selle puhul kuriteo toimepanemise vahendi konfiskeerimist. Samuti tuleb korrigeerida maakohtu poolt kindlaks määratud süüdistatava poolt hüvitatava menetluskulu suurust. Viimatimainitud põhjustel tuleb apellatsioon rahuldada osaliselt. Oma seisukohta põhjendab ringkonnakohus järgmiselt.
2. Apellatsioonis ei vaidlusta kaitsja maakohtu seisukohta, mille kohaselt toimus V. Žarovi juhitud mootorsõiduki ja Q juhitud mootorratta vahel
3. augustil 2020 kokkupõrge, mis tõi kaasa viimatinimetatud juhi surma. Apellatsioonimenetluse põhiküsimus on sama, mis maakohtus – kumb juhtidest põhjustas traagilise kokkupõrke? Apellatsioonis kordab kaitsja maakohtus esitatud ja süüdistatava ütlustele tuginevat kaitseversiooni. Lühidalt kokku võttes seisneb see väites, et V. Žarov teostas liiklusseadust järgivalt möödasõitu, kui põrkas tee keskosas kokku samuti möödasõitu teinud, kuid seda liiklusseadust rikkuvalt (LS § 51 lg 3 p-e 1,5,6), Q juhitud mootorrattaga. Teisisõnu leiab apellant jätkuvalt, et traagilise tagajärje põhjustas hukkunud mootorrattur ise, mitte süüdistatav V. Žarov. Seetõttu on kaitsja esmane taotlus apellatsioonimenetluses tühistada maakohtu süüdimõistev otsus ja mõista V. Žarov liikluskuriteos õigeks. Apellatsioonis esitab kaitsja kuuel leheküljel nägemuse, kuidas tulnuks maakohtul tõendeid hinnata. Selles osas teeb apellant kohtule rohkelt etteheiteid. Kaitsja hinnangul on kohus otsuse tegemisel rikkunud põhistamiskohustust koguni nii ulatuslikult, et see kujutab endast menetlusõiguse olulist rikkumist KrMS § 339 lg 2 (muu menetlusõiguse oluline rikkumine), aga ka § 339 lg 1 p 12 (ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtte rikkumine) tähenduses. Apellatsioonis viitab kaitsja tõendite hindamise üldsätetele, s.o KrMS §-dele 60 ja 61, ja sellekohasele Riigikohtu praktikale. Seejärel analüüsib kaitsja apellatsioonis tõendeid, s.o peamiselt süüdistatava ja tunnistaja W ütluseid. Analüüsi tulemusena jõuab kaitsja järeldusele, et kogutud ja uuritud tõendite pinnalt on kaitseversiooni asetleidmine tõenäoline, mistõttu esineb kõrvaldamata kahtlus ja süütuse presumptsioonile toetuvalt tuleb V. Žarov õigeks mõista. Ringkonnakohus apellatsioonis esitatud etteheidetega maakohtu otsuse põhjendustele ei nõustu. Samuti ei ole kriminaalkolleegiumil võimalik nõustuda apellatsioonis esitatud tõendite analüüsi ja õigusliku argumentatsiooniga.
4. KrMS § 15 lg 2 p-st 2 ja § 331 lg-st 2 tulenevalt ei korda apellatsioonikohus esimese astme kohtu menetlust samasuguses mahus. Viidatud õigusnormide ja kehtiva kohtupraktika 9 arusaamade kohaselt sõltub see, missuguseid küsimusi ringkonnakohtu otsuses tuleb käsitleda ja missuguseid tõendeid on vajalik vahetult uurida, menetletava kohtuasja eripärast (RKKKo nr 3-1-1-76-16). Seetõttu ei pea ringkonnakohus oma otsuses andma vastuseid kõigile apellatsioonis esitatud väidetele, millele maakohtu otsuses on ammendavalt ja põhistatud vastatud ning millega ringkonnakohus nõustub. Arvestades apellatsiooni sisu ja taotlust, selgitab ringkonnakohus, et kohtupraktikas valitseva arusaama kohaselt lasub kriminaalmenetluses tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul (vt RKKKo 31-1-17-03). Ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Ühtlasi on kõrgeim kohus selgitanud apellatsioonikohtu rolli osas, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid järeldusi olulisel määral erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (RKKKo 3-1-1-77-05).
5. Kriminaalkolleegium leiab, et Harju Maakohus hindas V. Žarovi süü tõendatuks lugemisel tõendeid õigesti ja võttis arvesse kriminaalmenetlusõiguse sätteid. KrMS § 339 lg 1 p 12 ega lg 2 tähenduses menetlusõiguse rikkumistest maakohtu otsuses märgitu pinnalt rääkida ei saa. Õige ei ole apellandi väide, et kohus jättis tõendite hindamisel arvestamata süüdistatava ütlused. Kohus on otsuses põhjalikult ja igakülgselt vaaginud V. Žarovi ütlustes esitatud faktiväiteid, sh väidet, et ta mitte ei sõitnud vastassuuna teepeenrale, vaid tegi üksnes möödasõitu, ta ei märganud kiirust ületavat vastusõitvat mootorratturit. Samuti ei ole õige apellandi väide nagu jättis kohus ebausaldusväärsena kõrvale tunnistaja W ütlused ega põhjendanud, miks ta eelistab üht tõendit teisele. Maakohus tugines süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel nii süüdistatava kui tunnistaja W ütlustele, ent erinevalt apellandist, asetas kohus nendest ütlustest nähtuvad asjaolud konteksti teistest tõenditest, s.o peamiselt tunnistaja C ütlustest, ekspertiisiaktist nr 21E-LL00022, eksperdi kohtus antud ütlustest, nähtuvate asjaoludega. Kohus tõi otsuses selgelt välja, mis faktiväidete osas ei haaku süüdistatava ütlused tõendikogumiga, samuti selle, mis asjaolude osas on põhjust hinnata tunnistaja W ütlusi kriitiliselt ja miks tunnistaja C ütlused võimaldavad adekvaatsemalt teha järeldusi kokkupõrkele vahetult eelnenud sündmuste käigu kohta. Apellant tõenditest nähtuvaid asjaolusid omavahelisse konteksti asetanud ei ole, vaid on eelistanud selgelt süüdistatava ütlusi ja käsitlenud muid tõendeid valikuliselt, s.o üksnes osas, milles see võimaldas kaitseversiooni toetada. Sel viisil tõendite hindamine on vastuolus KrMS § 61 lg-ga 2, mille kohaselt pole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu ja tõendeid tuleb hinnata nende kogumis. Tunnistaja W ütlusi on apellant kajastanud apellatsioonis ulatuslikumalt kui tunnistaja C ütlusi, milliseid on apellatsioonis käsitletud valikuliselt. Nii tugineb apellant selle äranäitamisel, et süüdistatav tegi tingimata möödasõitu, süüdistatava enda ütluste kõrval tunnistaja W ütlustele. Seejuures jätab apellant tähelepanuta maakohtu otsuses välja toodud ja sündmuskohal fikseeritud objektiivse olukorra, s.o mootorratturi pidurdusjälje, vedelikupritsmete asukoha teel, V. Žarovi sõiduki jäljed, sõidukite paiknemise, sh V. Žarovi sõiduki paiknemise tee telgjoone suhtes diagonaalis (
6. augusti 2020 sündmuskoha vaatlusprotokoll; II kd, tl 1-3). Need objektiivsed asjaolud on omakorda need, millele ekspert rajas asjakohaselt oma järeldused sündmuste rekonstrueerimisel liiklustehnilises ekspertiisis, s.o ekspertiisiaktis nr 21E-LL
7. Nimetatud sündmuskohal fikseeritud objektiivsed asjaolud, ekspertiisiakt, eksperdi ütlused kohtus, mis on maakohtu süüdimõistva otsuse aluseks olevad olulised tõendid ja mis moodustavad maakohtu otsuses tuvastatud tõendikogumi tunnistaja C ütlustega, on jäetud apellatsioonis sisuliselt tähelepanuta. Selliselt ei vasta apellandi esitatud tõendite analüüs ise apellatsioonis endas menetlusseadustiku ja kohtupraktika alusel refereeritud tõendamise 10 nõuetele. Olles jätnud tõendite analüüsist sisuliselt ekspertiisiakti välja, on kaitsja asunud selle asemel ise esitama apellatsioonis liiklustehnilisi hinnanguid, seejuures asjaolu kohta, mille osas ekspert andis kriminaalasjas hinnangu, s.o süüdistatava sõiduki liikumiskiirus (eksperdiarvamuse p 3, ekspertiisiakt nr 21E-LL00022, II kd, tl 32). See näide iseloomustab, et apellatsiooni argumendid on otsitud ja põhjendamatud. Eelnevalt kirjeldatud ja maakohtu poolt tuvastatud tõendikogumiga süüdistatava ütlused ei haaku. Nii kummutab kaitsja apellatsiooni argumentatsiooni tõendikogumist selgelt nähtuv asjaolu, et kokkupõrge toimus mootorratturi suunavööndis. Samuti nähtub tõendikogumist, et kokkupõrge ei toimunud seetõttu, et mootorrattur rikkunuks liiklusreegleid või tema mootorrattal olnuks midagi viga, vaid seetõttu, et V. Žarov sõitis oma autoga vastassuunavööndisse – õigemini ta tegi lausa mitu ettearvamatut ja üliohtlikku manöövrit vastassuunavööndis, rikkudes selliselt jämedalt LS § 20 lg-t 7, § 33 lg 2 p 8, § 14 lg-t 2, § 16 lg-t
8. Kahetsusväärselt tõid need V. Žarovi ootamatud manöövrid kaasa inimese surma ja tema lähedaste kaotusvalu.
9. Apellant eeldab, et kõnealuste, lühikese aja jooksul ja kiirelt lahti rullunud sündmuste tuvastamisel annab kõige usaldusväärsemat tõendusteavet see, mida peamiselt tunnistaja W mõne sekundi jooksul tajus. Asjakohane on maakohtu seisukoht, et kuna tee keskel teekattemärgistus puudus, oli tunnistajatel tegelikult raske täpselt määratleda, mis sõidusuunas sõidukid kokkupõrke hetkel tegelikult paiknesid. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et tunnistaja W ütlustest maakohtus tuleneb siiski, et süüdistatava auto ilmus tema vaatevälja ootamatult ja ta ennekõike eeldas, et V. Žarovi sõiduk ilmus sinna möödasõidul, mitte, et ta tingimata just nägi seda möödasõitu tegemas (
10. märtsi 2022 istungiprotokoll; I kd, tl 26-pö). Kokkupõrkele vahetult eelnenud sündmusi on maakohtus üksikasjalikumalt kirjeldanud tunnistaja C, kes sõitis V. Žaroviga samas autode reas, oli ülejärgmine auto temast, ja jälgis süüdistatava liikluskäitumist alates tema esimesest ohtlikust manöövrist, s.o järsust põikest vastassuuna mururibale, kuni kokkupõrkeni, mis toimus, kuna V. Žarov tegi vastassuuna mururibal peatumise järgselt hetke pärast uue ohtliku manöövri, asudes üle vastassuuna reastuma tagasi oma sõidusuuna, kuid põrgates kokku vastutuleva mootorratturiga (I kd, tl 24, 24-pö). Nagu tunnistaja C maakohtus kaitsja küsimusele vastates selgitas, nägi ta avariid pealt n-ö „esireast“ (I kd, tl 24-pö). Arvestades eelnevat, tugines maakohus otsuses sündmuste rekonstrueerimisel põhjendatult tunnistaja C ütlustest nähtuvatele asjaoludele. See kirjeldus on jäetud apellatsioonis tähelepanuta. Samuti pole apellatsioonis selgitatud, mis asjaolude tõttu tuleks tunnistaja C sündmuste kirjeldus lugeda ebausaldusväärseks. Tunnistaja C kirjeldatu haakub sündmuskohal fikseeritud jälgedega, sõidukite paiknemisega, on omavahel sisemises loogilises kooskõlas ja asetub muudest tõenditest nähtuvate asjaoludega konteksti. Nii on mootorratturi märkimisväärse pikkusega pidurdusjälg (47,9 m) tervenisti tema enda sõidusuunas (8 augusti 2020 sündmuskoha vaatlusprotokoll ja skeem; II kd, tl 1-pö, 3). Kokkupõrkel välja paiskunud vedelikupritsmed, sellest tekkinud õliloik asuvad samuti seal. Nagu maakohus asjakohaselt märkis, paiknes V. Žarovi juhitud auto pärast kokkupõrget tee telgjoone suhtes diagonaalselt. Selline paiknemine on selgitatav just sellega, et süüdistatav asus vastassuunavööndi mururibalt diagonaalis n-ö üle lõikama, jõudmaks tagasi oma suunavööndisse. Niisugune paiknemine ei ole iseloomulik möödasõidule, nagu väidab süüdistatav ise. Sisuliselt on kogu kaitseversioon kummutatav maakohtu otsuses esitatud argumentidega, sest kohtu tõendite analüüs ja seisukohad on otsuses ammendavalt esitatud. Maakohus on nii neid tõendeid, kui apellatsioonis viidatud tõendeid, milliste hindamata jätmist apellant maakohtule ette heidab, otsuses igakülgselt, erapooletult, üksikasjalikult, põhjalikult käsitlenud ja jõudnud selle tulemina veenvatele järeldustele: kokkupõrke hetkeks oli mootorrattur möödasõidu lõpetanud ja tagasi oma suunavööndis, V. Žarovi juhitud sõiduk ei teinud mitte möödasõitu, vaid oli sõitnud lubamatult vastassuuna teepeenrale, peatunud seal hetkeks, seejärel asunud reastuma tagasi enda suunavööndisse, ent selle käigus põrkas kokku 11 mootorratturiga tema suunavööndis. Apellandi versioon, et kokkupõrkeni viis mootorratturi käitumine, kes teostas lubamatult möödasõitu, on kummutatud maakohtu tuvastatud tõendikogumiga. Arvestades, et apellatsioonis ei ole tõendeid hinnatud kogumis, vaid selgelt ühekülgselt ja valikuselt, on apellatsiooni järeldused eos ainetud. Kaitsja osutab ekspertiisiaktile üksikul juhul, nt selleks, et väita nagu ületas mootorrattur vahetult enne kokkupõrget lubamatult piirkiirust ja see viis kokkupõrkeni. Apellant jätab välja toomata ekspertiisiakti eksperdiarvamuse p-s 6 märgitu, mille kohaselt, isegi, kui mootorrattur sõitnuks lubatud piirkiirusega, polnuks tal võimalik kokkupõrget vältida (II kd, tl 32). Sama ainetud on apellatsiooni etteheited, et välja on selgitamata mootorratta tehniline olukord enne kokkupõrget. Tõendikogum kinnitab, et kokkupõrge toimus mootorratturi suunavööndis, kus süüdistatav viibis liiklusseaduse korduva rikkumise tõttu. Mootorratta tehniline olukord ei mõjutanud kuidagi seda, et süüdistatav tegi vastassuunavööndis ohtlikke manöövreid.
11. Apellatsiooni alternatiivne väide, et V. Žarovil tuligi, kui ta oli vastassuuna teepeenrale sõitnud, sealt sõita tagasi oma suunavööndisse, on küüniline ja ennast õigustav. LS § 33 lg 2 p 8 kohaselt on juht kohustatud enne manöövri tegemist veenduma, et see on ohutu. Kui süüdistatav tekitas ootamatu ja irratsionaalse liikluskäitumisega ehk vastassuunavööndi kitsale teepeenrale sõitmisega selgelt väga ohtliku olukorra, siis tuli tal arvestada, et tagasi oma suunavööndisse võib ta liikuda mitte enam iga hinnaga, nagu kumab apellandi kaitseväite aluseks olevast arusaamast, vaid olukorras, kus see saaks toimuda ohutult nagu sätestab LS § 33 lg 2 p 8, s.o vastassuunast samal ajal kedagi vastu tulemas ei ole. Tunnistaja C ütlustest nähtuvalt peatus V. Žarov vastassuuna teepeenral mõneks sekundiks ja asus siis juba tagasi reastuma. Kaitsja märgib apellatsioonis, et süüdistatava nähtavust piiras kurv, ta ei näinud lähenevat ja kiirust ületavat mootorratturit. Tõendikogumist nähtuv süüdistatava käitumise väline teopilt näitab, et V. Žarov vastassuuna teepeenrale sõites ja sealt tagasi sõites paraku mingit mõtlemisaega, selleks, et veenduda manöövri ohutuses, ei võtnud. Kui süüdistatava nähtavust piiraski kurv, siis seda enam oli tal kohustus veenduda, et kurvi tagant kedagi tulemas ei ole. Olles tutvunud sündmuskoha vaatlusprotokolliga ja süüdistatavaga samas sõidureas sõitnud tunnistaja C ütlustega, kes kurvile vaatamata märkas lähenevat mootorratturit, võib ringkonnakohus väita, et kui süüdistatav oleks võtnud aja, et vaadata tähelepanelikult kurvi poole, siis ta oleks üsna kindlalt mootorratturit märganud, kokkupõrge jäänuks toimumata ja inimene oleks tänasel päeval elus.
12. augusti 2020 sündmuskoha vaatlusprotokolli (II kd, tl 13) ja selle juures olevatelt fotodelt (II kd, tl 4-12) nähtub apellatsioonikohtule, et kui vaadata vastassuunavööndis ja piirdealal distantsilt tehtud pilte kurvi suunas, siis on võimalik vastassuunavööndi mururibalt näha eesseisva kurvi tagant tulijaid (nt II kd, tl 4). Objektiivseid takistusi sündmuskoha vaatlusprotokollist, mis takistas süüdistataval näha kurvi tagant tulevat mootorratast ja veenduda manöövri ohutuses, ringkonnakohtule seega tuvastatavad ei ole. Arvestades süüdistatava eelkirjeldatud käitumist, nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et V. Žarov põhjustas mootorratturi surma ehk

§ 422

lg 1 tagajärje

§ 18lg 3 tähenduses hooletusest.

1. Apellatsioonist ei selgu otsesõnu, miks tunnistaja C ütlused, liiklustehniline ekspertiis, sündmuskohal fikseeritud jäljed, kaitsja tõendikogumisse ei sobi. Olles lugenud maakohtu põhjalikku ja veenvat tõendite analüüsi, leiab ringkonnakohus, et ainus põhjus saab olla see, et tegu on kaitseversiooni kummutavate tõenditega. Arvestades eelnevat ei pea kriminaalkolleegium põhjendatuks ja vajalikuks pikemalt analüüsida apellatsiooni väiteid ja etteheiteid maakohtule tõendite hindamise, V. Žarovi süüküsimuse osas. Kui ringkonnakohus nõustuks apellandi argumentatsiooniga ja tühistaks sel alusel maakohtu süüdimõistva otsuse, rikuks apellatsioonikohus ise kohustust hinnata tõendeid kogumis. Maakohtu otsuse argumentatsioon on piisav, koguni ammendav, ja sellisena kummutab apellatsioonis korratud 12 kaitseversiooni. Nii on apellatsiooni väited sellest, et kohus rikkus otsuse tegemisel põhjendamiskohustust KrMS § 339 lg 2 tähenduses või see tingis KrMS § 339 lg 1 p 12 rikkumise, ainetud.
2. Eelnevat arvestades ei nõustu ringkonnakohus apellandiga ka selles, et V. Žarovi kriminaalasjas on ringkonnakohtul alust rakendada KrMS § 7 lg-st 3 tulenevat põhimõtet. Põhjendatud kahtluse tekkeks ei esine ühtegi tõsiseltvõetavat alust. Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt selgitanud, et nn põhjendatud kahtluse tekkeks KrMS § 7 lg 3 tähenduses peab kriminaalasjas esinema tõsiseltvõetav tõenduslik alus. Põhjendatud või kõrvaldamata kahtluse nõue ei tähenda, et kohtul tuleks isiku süüküsimuse käsitlemise aluseks võtta süüdistatava jaoks soodsaim versioon olukorras, kus puuduvad igasugusedki kaitseversiooni kinnitavad toetuspunktid. Tõenduslikult tähendab see, et esitatud kaitsetees peab olemuslikult haakuma kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga. Kui see nii ei ole, on ainetu rääkida isiku süüküsimust puudutavast põhjendatud kahtlusest (vt RKKKo 3-1-1-66-15, p 13; RKKKo 3-1-1-12-07, p 8). Seejuures, süüdistatava kasuks tuleb tõlgendada vaid selline kõrvaldamata kahtlus süüdistusversiooni paikapidavuses, mis on konkreetseid asjaolusid arvestades eluliselt usutav (vt RKKKo 3-1-1-38-11, p 18). Ringkonnakohtu hinnangul nähtub kaitseväiteid tõendikogumis analüüsides, et süüdistatava versioon toimunust on tuvastatud tehioludel välistatud, seejuures sisaldab see tõendikogumi taustal eluliselt ebausutavaid väiteid, nt möödasõidu tegemine diagonaalselt ja 90 km/h alas kiirusega 50 km/h.
3. Põhikaristust apellatsioonis vaidlustatud ei ole. Kuivõrd apellatsioonikohus peab seda V. Žarovi süüle vastavaks, siis kohus sellel ei eraldi peatu. Alternatiivselt taotleb kaitsja maakohtu otsuse tühistamist lisakaristuse ja sõiduki konfiskeerimises osas.
4. Riigikohtu juhiste järgi tuleb lisakaristust nagu põhikaristust mõista

§ 56lg 1 alusel ehk tulenevalt isiku süüst (RKKKo 3-1-1-18-17, p 13).

Kohtukolleegiumi hinnangul ei ületa maakohtu mõistetud põhi- ja lisakaristus, s.o 2 aastat ja 6 kuud tingimisi vangistust ja juhtimisõiguse äravõtmine 2 aastaks, V. Žarovi süü suurust. Kaitsja toonitatud asjaolu, et süüdistatav pole pärast kõnealust liikluskuritegu uusi rikkumisi toime pannud, on positiivne, aga see ei vähenda tema teosüüd ja arvestades, et V. Žarovi ükskõikse liikluskäitumise tõttu sai lähiminevikus inimene surma, on ta liikluses ohtlik isik. V. Žarovi tegu iseloomustavad asjaolud viitavad pigem suurele süüle. Süüdistatav tegi maanteel, kus kiirused olid märkimisväärsed, mitu kaasliiklejate jaoks ootamatut ja üliohtlikku manöövrit. Selline käitumine näitab süüdistatava eriti hoolimatut suhtumist oma teosse ja võimalikesse tagajärgedesse, samuti liikluskorda ja -ohutusse. Tagajärjedelikti puhul tuleb süü suuruse tuvastamisel arvestada lisaks teole ka tagajärge. Oma käitumisega põhjustas V. Žarov rängima tagajärje ehk teise inimese surma. Lisakaristusegi puhul tuleb arvestada, et karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. Olukorras, kus süüdistatav mõistab ise oma teo hukka ja kahetseb, võib ka riigipoolne hukkamõist olla väiksem ja kohtlemine leebem. Süü tunnistamisest, toimepandu kahetsemisest ega hukkamõistust V. Žarovi puhul rääkida ei saa. Süüdistatav on järjekindlalt jäänud, ka ringkonnakohtus, selle juurde, et tema käitus õiguspäraselt, etteheiteid on tal ainult hukkunule. Seega pole alust väita, et V. Žarov on teinud oma käitumisest vajalikke järeldusi ja on oma mõttemaailma muutnud. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsjaga, et V. Žarovi puhul ei ole lisakaristuse kohaldamine eripreventiivselt vajalik. Süüdistatav, kes pärast traagilise liiklusavarii põhjustamist leiab kohta üksnes eneseõigustustele, tuleb eripreventiivsetel kaalutlustel liiklusest mõneks ajaks isoleerida. Juhtimisõiguse äravõtmine on vajalik V. Žarovi suhtumise muutmiseks. Kohtupraktika kohaselt täidab lisakaristus nii süüd heastavat kui ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet. Lisakaristuse 13 määra kaalumisel tuleb lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest. Kuriteo asjaolud viitavad V. Žarovile kui liikluses ettearvamatult käituvale ja äärmiselt ohtlikule isikule. See väärib riigilt ranget hukkamõistu. Arvestades süü suurust ning põhi- ja lisakaristust kogumis, vastab V. Žarovile mõistetud lisakaristus sanktsiooni keskmist määra ületavas määras ehk 2 aastat tema süü suurusele. Lisakaristuse kohaldamata jätmiseks või kergendamiseks ringkonnakohus alust ei näe. Niisugust alust ei kujuta endast ka see, et süüdistataval on vajalik juhtimisõiguse olemasolu oma töökohal.

§ 50

lg 2 sätestab alusena, mis keelab juhtimisõiguse äravõtmise, süüdistatava liikumispuude. V. Žarovi puhul seda alust ei esine. Kriminaalmenetluse läbiviimine on süüdistatavale olnud teada ja ühes sellega realistlik väljavaade, et nii raskes liikluskuriteos süüdimõistmise korral tuleb tal mõneks ajaks juhtimisõiguse äravõtmise tõttu liiklusest eemal olla. Nii on süüdistataval olnud tänaseks kahe aasta jooksul piisavalt võimalik korraldada oma elu ja töökohaga seonduv ümber. Süüdistatavalt juhtimisõiguse äravõtmine on V. Žarovi kuritegu arvestades olnud piisavalt ettenähtav asjaolu. 18. Maakohus konfiskeeris V. Žarovi sõiduauto

§ 83lg 1 alusel.

Viidatud õigusnormi kohaselt on kohtul lubatav konfiskeerida tahtliku süüteo toimepanemise vahend. Kaitsja viitas kirjalikus seisukohas asjakohaselt Riigikohtu määrusele asjas nr 1-20-4729/25. Nimetatud asjas oli kahtlustatavate tegevus kvalifitseeritud

§ 422lg 2 p 2 järgi.

Riigikohus selgitas, et kahtlustatavatele ette heidetud koosseisutegu seisnes sõidukiiruse ületamises, mis saab eraldivõetuna vastata vaid väärteokoosseisule (LS § 227; viidatud Riigikohtu määruse p 12). V. Žarovile heidetakse süüdistusest nähtuvalt koosseisuteguna samuti ette erinevate väärteokoosseisude rikkumist. Riigikohus leidis eelmainitud asjas, et kuna kahtlustatavatele ette heidetud käitumine sai eraldivõetuna vastata vaid väärteokoosseisule, siis ei olnud

§ 422seda asja silmas pidades tahtlik, vaid ettevaatamatusdelikt (p 12).

Kokkuvõttes leidis Riigikohus, et kuna kaastäideviimine on võimalik vaid tahtliku kuriteo korral ja kahtlustatavale heideti ette ettevaatamatusdelikti, ei olnud kaastäideviimine võimalik (p-d 13-14). V. Žarovile heidetakse süüdistuses ette LS-i sätteid rikkuvalt vastassuunavööndis sõitmist, milline tegevus vastab LS §-s 231 kirjeldatud väärteokoosseisule. Seda arvestades leiab ringkonnakohus sarnaselt Riigikohtu määruses väljendatuga, et kuna süüdistusest nähtuvalt heidetakse V. Žarovile ette ettevaatamatusdelikti, mitte tahtlikku kuritegu, siis ei ole kuriteo toimepanemise vahendi konfiskeerimine

§ 83lg 1 alusel võimalik.

Seetõttu tuleb maakohtu otsus süüdistatava sõiduki konfiskeerimise osas tühistada ja see süüdistatavale tagastada. Arvestades V. Žarovi auto ulatuslikke kahjustusi, on aga äärmiselt vähetõenäoline, et süüdistataval on võimalik tagastatavat autot liikluses osalemiseks enam kasutada.

1. Apellant vaidlustab ka maakohtu otsusega V. Žarovilt välja mõistetud menetluskulu suurust. Esmalt taotleb kaitsja jätta kriminaalmenetluses tekkinud kannatanu valitud esindaja kulu kannatanu enda kanda ja muu menetluskulu osaliselt riigi kanda. Kannatanu valitud esindaja menetluskulu osas leiab kaitsja, et kannatanu ei esitanud tsiviilhagi, vaid dubleeris prokuröri tööd, mistõttu tuginevalt Riigikohtu otsuse 1-20-3046/22 p-dele 45-46, tuleb see kulu jätta kannatanu kanda. Ringkonnakohus märgib, et apellandi viidatud Riigikohtu otsusest on asjakohased üksnes p-s 44 esitatud valitud esindaja tasu mõistlikkuse hindamise kriteeriumid, s.o tunnitasu mõistlikkus, tehtud toimingute vajalikkus, põhjendatus. Nendest kriteeriumitest on maakohus otsuse lk-l 10 lähtunud. Apellandi viidatud Riigikohtu otsuse p-d 45-46 ei ole V. Žarovi kriminaalasjas asjakohased ega õigusta kannatanu valitud esindaja kulu kannatanu enda kanda jätmist. Nimelt, erinevalt V. Žarovi kriminaalasjast, mõisteti kohtuasjas 1-20-3046/22 süüdistatav õigeks. Seejuures tõi Riigikohus välja, et viidatud kriminaalmenetluse põhjustas kannatanu enda ilmselgelt pahatahtliku ja ebaeetilise käitumisega (p 46). Kõrgeim kohus märkis sealsamas, et kuna kannatanu algatas menetluse teo kohta, mis tegelikult kuritegu ei ole, 14 ja tegi seda pahauskselt, siis ei saa tema lepingulisele esindajale makstud tasu pidada kriminaalasja lahendamisel vajalikuks kuluks. Midagi sarnast V. Žarovi kriminaalasja puhul väita ei saa. Käesoleva kriminaalmenetluse on põhjustanud V. Žarovi mõtlematu liikluskäitumine. Kuna tõendamist on leidnud, et V. Žarov sõitis ettevaatamatusest surnuks kannatanu elukaaslase, siis on kannatanu osalemise kriminaalmenetluses tinginud samuti üksnes ja otseselt V. Žarov ise. Ringkonnakohtule ei ole tuvastatav, et kannatanu oleks menetluse käigus käitunud pahatahtlikult või menetlust venitanud. Nähtuvalt Harju Maakohtu
2. märtsi ja
3. aprilli 2022 istungiprotokollidest, osales kannatanu valitud esindaja kohtuistungitel, kuna kannatanu soovis, et kriminaalmenetluses saaks hukkunu huvid igati esindatud, arvestatud, samas oli kannatanul endal emotsionaalselt raske istungitel osaleda (I kd, tl 20-pö, 41). Seda, et kannatanu osales kohtuistungitel valitud esindaja vahendusel, on inimlikult arusaadav. Ühtlasi nähtub istungiprotokollidest, et kannatanu valitud esindaja sõnavõtud maakohtus ei piirdunud prokuröri seisukohtade ülekordamise ja takkakiitmisega, nagu apellant väidab. Nii mõnelgi juhul, tuginevalt pikaajalisele kogemusele liiklussüütegude vallas, väljendas kannatanu valitud esindaja maakohtus seisukohti, millest oli kohtumenetluse pooltel menetluse planeerimisel abi, nt küsimus liikluspsühholoogilise ekspertiisi tegemise vajadusest (
4. veebruari 2022 eelistungi protokoll, I kd, tl 13, 13-pö). Hukkunu huvide igakülgne esindamine on kriminaalasjas olnud vajalik, kuna V. Žarov valis kriminaalmenetluses kaitseaktika, mille tuumaks on enda õigustamine ja hukkunu süüdistamine. Arvestades, et hukkunu ise V. Žarovi väidetele kriminaalmeneluses vastata ei saa, on põhjendatud, et tema huve esindab ja süüdistatava väidetele vastab pika liiklussüütegude kogemusega vandeadvokaat. Olles tuvastanud, et kannatanu valitud esindaja kulu on mõistliku suurusega, määras kohus asjakohaselt KrMS § 180 lg 1 alusel, et see kulu tuleb süüdistataval kannatanule hüvitada. Ringkonnakohus ei näe aluseid muutmaks maakohtu otsustust kannatanu valitud esindaja kulu suuruse ega selles osas, et see kulu tuleb kannatanule hüvitada V. Žarovil kui nende tegelikul põhjustajal.
5. Apellant vaidlustas ka surnu kohtarstliku ekspertiisi kulu väljamõistmist süüdistavalt, põhjendades seda sellega, et süüdistatav ei ole Q surma liiklusõnnetuse tõttu vaidlustanud. Riigikohus on määruses asjas nr 3-1-1-120-12 selgitanud, et prokuratuuril ja uurimisasutustel on kuriteo asjaolude väljaselgitamisel muu hulgas õigus otsustada, kas nad teostavad tõendite kogumiseks ekspertiise või mitte. Vaid teatud erandjuhtudel võib ekspertiisikulud jätta süüdistatavalt väljamõistmata. Näiteks kui määratud ekspertiis ei saa ilmselgelt aidata kaasa kriminaalasja lahendamisele, ei ole ekspertiis teostatud tõendamisvajadusest lähtudes, nagu näeb ette KrMS § 105 lg 1, ja sellise ekspertiisi tegemise kulude väljamõistmine süüdistatavalt ei ole põhjendatud. Süüdimõistetule ei saa panna ka sellise ekspertiisi kulude hüvitamise kohustust, mida tehes rikutakse oluliselt menetlusõigust ja millest tulenevalt ei ole ekspertiisiakt tõendina lubatav (p 6.1). V. Žarovi kriminaalasjas sellistest erandjuhtudest rääkida ei saa. Kriminaalasjas süüdistati V. Žarovi ettevaatamatusest Q surma põhjustamises. Surnu kohtuarstlik ekspertiis viidi läbi selleks, et selgitada Q vigastuste iseloomu, tekkemehhanismi, surma põhjuseid (II kd, tl 17). Ekspertiis teostati selgelt lähtuvalt tõendamisvajadusest ja selle teostamisest tekkinu kulu jättis maakohus põhjendatult V. Žarovi kanda.
6. Järgnevalt selgitab kaitsja, et süüdistatav on sõiduki teisaldustasu 157,68 eurot juba riigile tasunud, mistõttu maakohtu poolt otsuses selle summa hüvitamisele kuuluva menetluskulu hulka arvestamine ei olnud põhjendatud. Ringkonnakohus tõdeb, et nähtuvalt kohtutoimikus olevast maksekorraldusest, tasus süüdistatav
7. märtsil 2022 Rahandusministeeriumile sõiduki teisaldamise tasu 157,68 eurot (I kd, tl 63). Tegemist on menetluskuluga KrMS § 179 lg 1 p 10 alusel, mis tuleb KrMS § 180 lg 1 kohaselt samuti 15 hüvitada süüdistataval. Kuna süüdistatav oli maakohtu otsuse tegemise ajaks selle summa juba hüvitanud, tuleb maakohtu otsusega V. Žarovilt välja mõistetud ja hüvitamisele kuuluvat kogusummat vähendada (2222,68 – 157,68), mis tähendab, et süüdistataval jääb hüvitada 2065 euro suurune menetluskulu. Arvestades, et apellatsioonikohus jätab muutmata maakohtu otsustuse võimaldada V. Žarovil tasuda menetluskulu ositi, muutub ringkonnakohtu otsusega ka igakuiselt tasutava osamakse suurus.
8. Kaitsja leiab, et süüdistatava sissetulek on asjaolu, mille tõttu tuleb menetluskulu jätta KrMS § 180 lg 3 alusel osaliselt riigi kanda. Ringkonnakohus märgib, et maakohus juba kohaldas V. Žarovi suhtes temalt menetluskulu välja mõistes viidatud sätet, võimaldades tasuda menetluskulu ositi seaduses ettenähtud maksimaalse tähtaja jooksul. Kohus arvestas V. Žarovi resotsialiseerumisväljavaadetega ja tema majandusliku seisundiga ehk apellatsioonis märgitud asjaoluga. Pole alust väita, et alates otsuse jõustumisest 12 kuu jooksul igakuiselt suurusjärgus 180-190 euro tasumine, mis ringkonnakohtu otsusega aga veel mõnevõrra väheneb, võiks käia süüdistatavale kui tööealisele ja töövõimelisele nooremapoolsele meesterahvale KrMS § 180 lg 3 teise lause tähenduses ilmselgelt üle jõu. Seega muudab ringkonnakohus süüdistatava poolt hüvitamisele kuuluva menetluskulu kogusummat, ent maakohtu otsustus võimaldada V. Žarovil tasuda seda summat ositi, aga tervenisti ise, mitte osaliselt riigi kanda jättes, jääb apellatsioonikohtus muutmata.
9. Kokkuvõttes tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse sõiduki konfiskeerimise ja süüdistatava poolt hüvitamisele kuuluva menetluskulu suuruse osas. Viimatimärgitu tähendab, et ringkonnakohus muudab ka V. Žarovi poolt igakuiselt tasutava osamakse suurust. Muus osas, sh V. Žarovi süüdimõistmises, karistamises, lisakaristuse kohaldamises, menetluskulu tasumise võimaldamises ositi, jääb maakohtuu otsus kui seaduslik ja põhjendatud muutmata. Apellatsioon tuleb seega rahuldada osaliselt.
10. Kaitsja on esitanud taotluse hüvitada süüdistatavale apellatsioonimenetluses kantud õigusabikulud. Taotluse kohaselt kulus kaitsjal apellatsiooni koostamisele 6 ja pool tundi. Kaitsja tunnitasu suuruseks on 150 eurot, millele lisandub käibemaks. Ringkonnakohus leiab, et apellatsiooni koostamisele kulunud ajakulu on ülepaisutatud. Valdav osa apellatsiooni argumentatsioonist seisneb maakohtus esitatud seisukohtade, sh kaitseaktis esitatu, ülekordamises. See argumentatsioon jäi ringkonnakohtus põhjendamatuks. Need apellatsiooni väited, mis väärisid ringkonnakohtus tähelepanu ja tingisid maakohtu otsuse muutmise, puudutasid lihtsakoelisi küsimusi ja moodustasid apellatsioonist väikese osa. Seda arvestades loeb ringkonnakohus apellatsiooni koostamise mõistlikuks ajakuluks 4 ja pool tundi. Tunnitasu suuruse loeb apellatsioonikohus mõistlikuks. KrMS § 185 lg 2 näeb ette, et kui ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p-s 4 nimetatud lahendi, kannab menetluskulu riik. Seega tuleb riigil hüvitada süüdistatavale apellatsioonimenetluse kulu summas 675 eurot, millele lisandub käibemaks 135 eurot.
11. Kannatanu esindaja esitas taotluse jätta kannatanu apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskulu süüdistatava kanda. Arvestades KrMS § 185 lg-s 2 sätestatut, tuleb arutataval juhul riigil hüvitada kannatanu valitud esindaja apellatsioonimenetluse mõistlik kulu. Taotlusele lisatud õigusteenuse osutamise lepingu kuluarvestuse kohaselt kulus kannatanu valitud esindajal apellatsioonimenetluses maakohtu otsusega ja apellatsiooniga tutvumisele, nende sisu kannatanule selgitamisele, apellatsioonvastuse koostamisele kokku 3 ja pool tundi. Nimetatud toimingute eest soovib esindaja tasu 437,50 eurot (lisandub käibemaks 87,50 eurot). See tähendab, et valitud esindaja tunnihinnaks on 125 eurot, mis on mõistliku suurusega. Ringkonnakohtu hinnangul on kannatanu valitud esindaja toimingud apellatsioonimenetluses 16 olnud vajalikud ja neile kulunud aeg samuti mõistlik. Seega tuleb riigil hüvitada kannatanu Yle apellatsioonimenetluses kantud valitud esindaja tasu 525 eurot (sh käibemaks).
12. Juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4, § 338 p-dest 2, 3, § 340 lg 4 p-st 6 tühistab ringkonnakohus Harju Maakohtu
13. mai
14. a otsuse osaliselt, s.o V. Žarovi sõiduauto konfiskeerimise ja tema poolt hüvitamisele kuuluva menetluskulu kogusumma osas. Tühistatud osas teeb ringkonnakohus uue otsuse, millega tagastab V. Žarovile kuuluva mootorsõiduki Mercedes Benz CKL 270 CDI registreerimismärgiga XXXXXX ja määrab tema poolt hüvitatava menetluskulu kogusuuruseks 2065 eurot. Uue osamakse suuruse osas edastab ringkonnakohus makseinfo V. Žarovile eraldi dokumendina. Muus osas jääb maakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus rahuldab apellatsiooni osaliselt. Apellatsioonimenetluses tekkinud kaitsja ja valitud esindaja kulud hüvitab süüdistatavale ja kannatanule riik. (allkirjastatud digitaalselt) 17