← Eesti

2-20-146188/26

Obsah (5)§ 657§ 171§ 174§ 177§ 178

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ele Liiv (eesistuja), Margo Klaar, Peeter Pällin Otsuse tegemise aeg ja koht 1. juuli 2022, Tallinn Tsiviilasja number 2-20

§ 657lg 1 p 2¹).

Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus võtab aluseks maakohtu poolt praeguse otsuse p-s 4.

  1. tuvastatud asjaolud, kuna pooled ei vaidle nende üle apellatsioonimenetluses.
  2. Ringkonnakohus leiab, et nõue on kehtivalt loovutatud. 8.
  3. Iseenesest piisab, kui loovutamisteated toimetatakse kätte kohtumenetluses. Kohtupraktika kohaselt on nõude loovutamiseks piisav senise ja uue võlausaldaja kokkulepe ning nõue loovutatakse sõltumata võlgniku tahtest (RKTKo 3-2-1-62-07 p 12). Kostja on vaidlustanud nõude loovutamise kirjade ehtsuse. Kostja peab silmas dokumendi ehtsusega eelkõige seda, et nõude loovutamise teatised on vormistatud tagantjärgi, st tegemist on intellektuaalse võltsimisega. Dokumendi intellektuaalse võltsituse väite puhul kontrollitakse sisuliselt dokumendi koostaja usaldusväärsust ning kõrvutatakse dokumendist tulenevat teavet muude tõenditega. Hageja on menetluses esitanud digiallkirjaga kinnitused loovutamise toimumise kohta (dtl 121123), millest nähtub, et Tuulemeelne OÜ juhatuse liige C on allkirjastanud kinnituse nõude loovutamise kohta ajal, kui Tuulemeelne OÜ oli juba registrist kustutatud ja juhatuse liikme volitused enam ei kehtinud. Ringkonnakohus leiab, et C võis sellise kinnituse anda ka peale seda, kui tal enam volitusi Tuulemeelne OÜ esindamiseks ei olnud (füüsilise isikuna). Oluline on, et nõue ise loovutati ajal, kui C-l vastavad volitused Tuulemeelne OÜ-u esindamiseks olid. Hageja on esitanud 13.08.2020 e-kirja (dtl 124-125), et hageja on saatnud kostjale intresside tasumise nõude ja informeerinud ka sellest, et nõue on loovutatud talle. Kuigi asjas puuduvad tõendid, et kostja oleks sellise kirja kätte saanud (kirja jõudmise kohta kostja serverisse), tõendab e-kiri hageja poolt kirja saatmist. Kostja põhistused tehingu võltsitusest (nõude loovutusest teatati 1,5 aastat hiljem) ei ole piisavad, et lugeda nõude loovutamise tehingut intellektuaalselt võltsituks ja koostatuks ajal, mil Tuulemeelne OÜ oli registrist kustutatud. Samuti leiab kostja, et hageja on nõude loovutamise kirja ka tehniliselt võltsinud, st need ise koostanud ja allkirjastanud (dtl 104). Nimetatud väidet ei ole kostja tõendanud. 8.
  4. Kolleegium leiab, et nõude loovutamise teated on kostjale kätte toimetatud. 8.2.
  5. Pooled vaidlevad selle üle, mida tähendab laenulepingus kokkulepitud klausel „kirjalikus vormis“ ja „kättetoimetamine allkirja vastu“. Kolleegiumi hinnangul pole tegemist kirjalikult taasesitatava vormiga (TsÜS § 78 lg 3 mõttes). Küsimus on selles, kas koopia vormis esitatud 6

(8)teated vastavad kirjalikule vorminõudele ja kas loovutamisteade peab lepingu kohaselt olema originaalallkirjaga. 8.2.
  1. Kui pooled on teinud tehingu teatud vormis või on tehingu vormis kokku leppinud, siis eeldatakse, et kehtivad selle vormi kohta seaduses sätestatud nõuded (TsÜS § 77 lg 2). Allkirja mehhaanilisel teel jäljendamine loetakse omakäelise allkirjaga võrdseks üksnes juhul, kui selle kasutamine on käibes tavaline ja teine pool viivitamata ei nõua omakäelist allkirja (TsÜS § 78 lg 2). Allkirja mehhaanilise jäljendamise alla kuulub ka koopia tegemine. Pooled ei ole esile toonud, et koopia esitamine olnuks laenuandja ja kostja vahel käibes tavaline. Siiski kõrvaldas hageja vormipuuduse sellega, et esitas kostjale ringkonnakohtu istungil tutvumiseks nõude loovutamise teadete originaalid. Nimetatuga on täidetud kirjalikus vormis teate edastamise nõue. Allkirja vastu kättetoimetamine on täidetud hagimaterjalide kättetoimetamisega kostjale. 8.
  2. Kolleegium leiab, et vaidlusaluse laenulepingu näol ei ole tegemist tarbijakrediidilepinguga VÕS § 402 lg 1mõttes. 8.3.
  3. Õige on apellatsioonkaebuse seisukoht, et kuigi laenuandja on inkassoteenust osutav ettevõtte, ei ole välistatud tema poolt majandus- ja kutsetegevuses kõrvaltegevusena laenuandmine. Nimetatu on tõendatud ka laenulepinguga, millega laenuandja on andnud laenu Qle (dtl 152 – 153). 8.3.
  4. Põhjendatud on ka apellandi seisukoht, et kostja ei kuulunud äriühingu juhatusse ja teda tuleb käsitada laenuandja töötajana. Nimetatu ei muuda aga ebaõigeks maakohtu lõppjäreldust. 8.3.
  5. Maakohus ei ole aga ebaõigesti kohaldanud VÕS § 403 lg 3 p-s 3 sätestatut, mille kohaselt ei kohaldata tarbijakrediidilepingute sätteid lepingule, mille tööandja sõlmib kõrvaltegevusena töötajaga, intressivabalt või turu keskmisest madalama krediidi kulukuse määraga ja kui sellise lepingu sõlmimist ei pakuta kolmandatele isikutele. Krediidikulukuse määr on avalik info, mille Eesti Pank avaldab oma koduleheküljel aadressiga https://statistika.eestipank.ee/#/et/p/147/r/2273/
  6. Krediidikulukuse määra turu keskmine protsent vaidlusaluse lepingu sõlmimise ajal oli 26,57%. Kolleegium andis kostjale võimaluse tõendada oma väidet, et hageja laenuandjana pakkus kostjale lepingut sellistel tingimustel, mida pakuti ka kolmandatele isikutele. Kostja seda ei tõendanud. Kuigi kostja ei toonud esile asjas esitatud lepingute krediidikulukuse määra, on ringkonnakohtu hinnangul juba ilmne kostjaga ja Q-ga sõlmitud laenulepingute intressimäärade võrdlemisest (vastavalt 5% ja 18%), et kostjale pakutud laenu tingimused on soodsamad ja sellistel tingimustel kolmandatele isikutele laenu andmine ei ole tõendatud. Seetõttu ei ole võimalik asuda seisukohale, et kostjaga sõlmitud leping on tarbijakrediidileping. Kohaldamisele ei kuulu VÕS § 408 lg
  7. Puudub vajadus anda hinnang sellele, kas hageja täitis laenu andes vastutustundliku laenamise põhimõttest tulenevaid kohustusi ja milline oli kostja majanduslik olukord. Samuti ei oma tähendust, milleks kostja laenusummat kasutas. Vastavad põhjendused tuleb maakohtu otsusest välja jätta. Maakohus leidis lõpptulemusena õigesti, et kostjal tuleb tasuda laenuandjaga kokkulepitud intressi. Eelnevast tulenevalt jääb kostja apellatsioonkaebus rahuldamata. 8.
  8. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad ringkonnakohtu menetluskulud kostja kanda (

§ 171lg 1). 7

(8)Vastavalt

§ 174

lg 3 määrab ringkonnakohus kindlaks väljamõistetavad menetluskulud apellatsiooniastmes. Hageja on esitanud menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on õigusabi osutatud kliendile 4 h 30 min hinnaga 100 eurot (ilma käibemaksuta). Lisaks palus hageja arvestada kohtuistungi kuluga. Kohtuistung kestis protokolli kohaselt 1 h 21 min. Hageja esindajal kulus kostja apellatsioonkaebusega tutvumiseks ja sellele vastuse koostamiseks 3 h, kohtuistungiks ettevalmistumisele ja menetluskulude nimekirjade koostamisele 1 h 30 min. Arvestades apellatsioonkaebuse ja selle vastuse sisu ning mahtu, peab ringkonnakohus ajakulu toodud ulatuses 3 h + 1 h 30 min + 1 h 21 min = 5 h 51 min vajalikuks ja põhjendatuks. Tunnitasu määr 100 eurot ei ületa turuhinda selliste vaidluste puhul. Seega kuulub kostjalt väljamõistmisele hageja kasuks 585 eurot apellatsioonimenetluse kuluna. 8.5. Lähtudes

§ 177

lg-st 4 märgib kohus vastavalt hageja taotlusele otsuse resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb alates otsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni tasuda viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. 8.6.

§ 178

lg 1 ja 2 järgi saab menetluskulude jaotust ja väljamõistetavate menetluskulude suurust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati ja menetluskulud välja mõisteti, kui hüvitatavate menetluskulude summa ületab 280 eurot. (allkirjastatud digitaalselt) 8

(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.