RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 2-20-4765 Määruse kuupäev Tartu, 21. detsember 2022. a Kohtukoosseis Eesistuja Urmas Volens, liikmed Peeter Jerofejev, Ants Kull, Kai Kullerku

) § 58 lg-s 1 sätestatud kohtusse pöördumise tähtaja käsitamine aegumistähtajana ei ole põhjendatud ning on vastuolus analoogsete sätetega halduskohtumenetluses. Lisaks ei võimalda TsMS § 168 lg 2 jätta menetluskulusid kostja kanda.

1. Harju Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas TsMS § 663 lg 5 alusel lahendamiseks ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
2. Tallinna Ringkonnakohus jättis
3. veebruari
4. a määrusega maakohtu määruse muutmata ning määruskaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et asja menetlus tuli TsMS § 428 lg 1 p 2 järgi lõpetada, kuna samade poolte vaidluses samal alusel sama hagieseme üle on olemas menetluse lõpetanud jõustunud lahend kohtueelses menetluses, mis välistab samas asjas uue kohtusse pöördumise. Kostja ei ole vaidlustanud maakohtu tuvastatud asjaolu, et kostja sai TVK otsuse kätte
5. veebruaril
6. Kostja esitas maakohtule taotluse
7. märtsil
8. Maakohus leidis kooskõlas tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 135 lg-tega 1 ja 2 ning § 136 lg-ga 6, et töövaidluse läbivaatamiseks kohtusse pöördumise tähtaja viimane päev oli
9. märts
10. a. Seega esitas kostja taotluse hilinenult. Maakohus võis lõpetada menetluse TVK otsuse jõustumise tõttu vaatamata sellele, et maakohus võttis hagi menetlusse pärast hageja aegumise kohaldamise taotluse esitamist. Ainuüksi hagi menetlusse võtmisest ei saa järeldada aegumise kohaldamise taotluse rahuldamata jätmist. Hageja ei ole pärast hagi menetlusse võtmist loobunud oma taotlusest kohaldada kostja taotlusele aegumist. 2

§ 58

lg-s 1 sätestatud kohtusse pöördumise tähtaeg on materiaalõiguslik tähtaeg, mida ei ole võimalik ennistada, on kooskõlas kohtupraktikas kinnistunud seisukohaga. Kuigi selle tähtaja olemus on vaieldav ning õiguskirjanduses on väljendatud arvamust, et pigem on see õigustlõpetav menetlustähtaeg, on üldiselt hagi esitamisega seotud tähtaegu loetud materiaalõiguslikeks. Riigikohus on järjekindlalt avaldanud seisukohta, et ka enne

1. jaanuari 2018 kehtinud individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITVS) § 24 lg-s 1 sätestatud kohtusse pöördumise tähtaeg on aegumistähtaeg (vt nt Riigikohtu
2. jaanuari
3. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-07, p 8;
4. mai
5. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-02, p 7). Töövaidluskomisjoni otsuse vaidlustamise regulatsiooni ei ole võrreldes ITVS-ga muudetud (vrd

§ 58ja ITVS § 24).

Viimast on kinnitatud ka

eelnõu seletuskirjas (407SE seletuskiri, lk 42). Seetõttu on ka

§ 58lg-s 1 sätestatud tähtaeg materiaalõiguslik aegumistähtaeg.

Materiaalõiguslikke tähtaegu ei saa ennistada. Vastupidist ei saa järeldada sellest, et samalaadset tähtaega mõistetakse teises õigusharus teisiti.

§ 58

lg-s 1 sätestatud aegumistähtaeg on erandlikult lühike, et tagada pooltele võimalikult kiiresti õigusselgus. Maakohtul oli õigus jätta menetluskulud TsMS § 168 lg 2 järgi kostja kanda, kuna kohtumenetlust soovis kohtusse hilinenult pöördunud kostja. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

1. Kostja esitas määruskaebuse, milles palub tühistada nii maa- kui ka ringkonnakohtu määruse ning mõista hagejalt välja kostja määruskaebuse menetlemise kulu 518 eurot. Kostja leiab, et kohtusse pöördumise tähtaeg möödus
2. märtsil 2020, sest TVK otsuse kohaselt on kaebetähtaja arvutamise alguseks
3. veebruar
4. Kohtusse pöördumise tähtaeg on ennistatav menetlustähtaeg ning selle käsitamine aegumistähtajana ei ole õige ega põhjendatud. Aegumistähtajana ei käsitata sarnaseid tähtaegu nt ka halduskohtumenetluses. Kohtud jätsid valesti maakohtu menetluskulud TsMS § 168 lg 2 alusel kostja kanda. Viidatud säte ei anna kohtule diskretsiooniõigust.
5. Hageja jäi oma varasemate seisukohtade juurde.
6. Riigikohtus tsiviilasja lahendav kolmeliikmeline kohtukoosseis andis asja TsMS § 18 lg 2 teise lause alusel lahendada tsiviilkolleegiumi kogu koosseisule. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
7. Kolleegium leiab, et määruskaebus tuleb rahuldada ning kohtute määrused TsMS § 701 lg 3 alusel tühistada ja asi saata uueks lahendamiseks maakohtule.
8. Asja materjalidest nähtuvalt esitas hageja
9. jaanuaril 2020 töövaidluskomisjonile avalduse, mille töövaidluskomisjon rahuldas
10. veebruari
11. a otsusega osaliselt. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja sai TVK otsuse kätte
12. veebruaril 2020 ning pöördus kohtusse
13. märtsil
14. Hageja esitas
15. juulil 2020 maakohtule aegumise kohaldamise taotluse. Maakohus võttis hagiavalduse
16. augusti
17. a määrusega menetlusse, kuid leidis
18. novembri
19. a määruses TsMS § 428 lg 1 p 2 alusel tsiviilasjas menetlust lõpetades, et kostja pöördus kohtusse pärast

§ 58

lg-s 1 sätestatud tähtaja möödumist ning kuna see tähtaeg on hagi aegumise tähtaeg, ei ole seda võimalik ennistada. Ringkonnakohus nõustus

1. veebruari
2. a määruses maakohtuga, selgitades lisaks, et tegemist on kohtupraktikas väljakujunenud seisukohaga. 3

§ 58

lg 1 kohaselt võivad pooled töövaidluskomisjoni otsusega mittenõustumisel pöörduda sama töövaidlusasja läbivaatamiseks kohtusse 30 kalendripäeva jooksul arvates töövaidluskomisjoni otsuse saamisest.

§ 58

lg 2 sätestab, et kohtusse pöördumise vormiks on sellisel juhul hagiavaldus, mitte kaebus töövaidluskomisjoni otsuse peale. Kui töövaidluskomisjon rahuldab avalduse täielikult või osaliselt, võib teine pool esitada

§ 58

lg 4 esimese lause järgi kohtule taotluse, et kohus vaataks töövaidluskomisjonile esitatud avalduse läbi hagimenetluse korras hagina.

§ 58

lg 4 teise lause järgi on hageja töövaidluskomisjoni poole pöördunud isik ja kostja kohtule taotluse esitanud pool ning töövaidluskomisjonile esitatud avaldus loetakse hagiavalduseks (

§ 58lg 5 esimene lause).

Eeltooduga sarnased sätted sisaldusid enne

1. jaanuari
2. a töövaidluskomisjoni otsuse vaidlustamist reguleerinud ITVS §-s
3. Seda seadust kohaldades väljendas Riigikohus korduvalt, et ITVS § 24 lg-s 1 sätestatud kohtusse pöördumise tähtaeg on aegumistähtaeg, mida ei saa menetlusõiguse normide järgi ennistada (vt Riigikohtu
4. jaanuari
5. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-07, p 8 ja selles viidatud praktika). 14.
6. Kolleegium leiab, et kuigi eespool võrreldud sätete sõnastus on sarnane, ei ole

§ 58lg-s 1 sätestatud kohtusse pöördumise tähtaeg nõude aegumise tähtaeg.

Tegemist on seaduses sätestatud menetlustähtajaga, mida on võimalik TsMS § 67 järgi ennistada. Töövaidluskomisjoni otsuse jõustumine sõltub

§ 59

lg 1 p 1 järgi sellest, kas pool pöördub kohtusse

§ 58lg-s 1 sätestatud tähtaja jooksul.

Analoogselt on tsiviilkohtumenetluse seadustikus reguleeritud nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsuse jõustumine. Maakohtu otsus jõustub TsMS § 456 lg 2 p 1 järgi juhul, kui on möödunud TsMS § 632 lg-s 1 sätestatud apellatsioonkaebuse esitamise tähtaeg ja kaebust ei ole tähtaja jooksul esitatud. Ringkonnakohtu otsus jõustub TsMS § 655 lg 2 p 1 järgi juhul, kui otsuse peale ei esitata kassatsioonkaebust TsMS § 670 lg-s 1 sätestatud tähtaja jooksul. Eelnimetatud tähtajad on seaduses sätestatud menetlustähtajad, mida on võimalik TsMS § 67 järgi ennistada. Kolleegium leiab, et olemuslikult sarnaneb

§ 58

lg-s 1 sätestatud kohtusse pöördumise tähtaeg kohtuotsuse vaidlustamise tähtajaga, mitte materiaalõigusliku nõude aegumise tähtajaga. Seejuures ei ole oluline, et

§ 58

lg 2 kohaselt on kohtusse pöördumise vormiks hagiavaldus, mitte kaebus töövaidluskomisjoni otsuse peale. Eelöeldu kehtib ka

§ 58

lg 3 esimeses lauses sätestatu kohta, mille kohaselt, kui töövaidluskomisjon jätab avalduse rahuldamata või rahuldab selle osaliselt, võib avaldaja esitada kohtusse hagi töövaidlusasja lahendamiseks rahuldamata osas. 15. Kuna

§ 58

lg-s 1 sätestatud kohtusse pöördumise tähtaeg on seaduses sätestatud menetlustähtaeg, peab kohus selle järgimist kontrollima ilma poole taotluseta. 16. Kuna kohtute määrused tühistatakse ja asi saadetakse maakohtule uueks lahendamiseks, tuleb tühistada ka kohtute määratud menetluskulude jaotus. Vastuseks kostja määruskaebuse väitele, et kohtud eksisid menetluskulude jaotamisel, kui jätsid need TsMS § 168 lg 2 alusel kostja kanda, märgib kolleegium järgmist. Maakohus lõpetas TsMS § 428 lg 1 p 2 alusel menetluse, kuna leidis, et TVK otsus on jõustunud, ja jättis menetluskulud TsMS § 168 lg 2 alusel tööandja kanda, kes oli töövaidluse lahendamise eripära 4

§ 58lg 4). Iseenesest on õige kostja määruskaebuses märgitu, et Ts

MS § 168 lg 2 ei anna kohtule õigust kaaluda menetluskulude jätmist kostja kanda. Samas leiab kolleegium, et ainuüksi asjaolu, et

§ 58

lg 4 järgi on praeguses olukorras hagejaks töötaja, mitte tööandja, ei anna alust jätta menetluskulusid töötaja kanda. Kuna kohtusse pöördus tööandja ning kohus tegi menetlust lõpetava lahendi tema kahjuks, jättis maakohus menetluskulud põhjendatult tema kanda (TsMS § 162 lg 1 koostoimes § 168 lg-ga 2). (allkirjastatud digitaalselt) 5