← Eesti

2-20-15515/54

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaija Kaijanen, Iris Kangur-Gontšarov, Vallo Kariler Otsuse tegemise aeg ja koht

  1. oktoober
  2. a, Tallinn Kohtuasja number 2-20-15515 Kohtuasi RW-Rent OÜ hagi Avaram Trade & Marketing OÜ vastu võla, kahjuhüvitise ja viivise väljamõistmiseks Avaram Trade & Marketing OÜ vastuhagi RW-Rent OÜ vastu võla ja viivise väljamõistmiseks Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu
  3. aprilli
  4. a kohtuotsus Kaebuse esitaja ja liik RW-Rent OÜ
  5. aprilli
  6. a apellatsioonkaebus Kaebuse hind 0 eurot Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus Hageja/vastukostja (apellant) RW-Rent OÜ (registrikood 14237154), lepinguline esindaja Tanel Riivits Kostja/vastuhageja (vastustaja) Avaram Trade & Marketing OÜ (registrikood 12733297), seaduslik esindaja AB Menetluse liik Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
  7. Harju Maakohtu
  8. aprilli
  9. a kohtuotsus tsiviilasjas nr 2-20-15515 jätta muutmata.
  10. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
  11. Apellatsiooniastme menetluskulud jätta RW-Rent OÜ kanda. Avaram Trade & Marketing OÜ-l puuduvad hüvitatavad menetluskulud. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. 2-20-15515 Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
  12. RW-Rent OÜ (hageja, vastukostja) esitas Avaram Trade & Marketing OÜ (kostja, vastuhageja) vastu hagi, millega palus kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlg 984 eurot, viivis 38.04 eurot, kahju hüvitis 207 eurot (kohtumenetlusele eelnenud õigusabikulud) ning viivis alates
  13. oktoobrist
  14. a 0.05% päevas põhivõlalt kuni kohustuse täitmiseni. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda ning mõista kostjalt hageja kasuks viivis VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras alates lahendi jõustumisest menetluskulude täieliku tasumiseni.
  15. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid RW-Rent OÜ (hageja, vastukostja) ja Avaram Trade & Marketing OÜ (kostja, vastuhageja) suulise rendilepingu, millega hageja andis kostja kasutusse sõiduki Mercedes Benz reg. nr. 980BYB perioodiks
  16. juuli
  17. a kuni
  18. august
  19. a. Sõiduki tasu oli 40 eurot päevas ja sellele lisandus 0.06 eurot päevas lisakilomeetri tasu. Kostja käis sõidukiga Poolas. Hageja esitas kostjale kaks arvet, mida kostja ei tasunud.
  20. Hageja täpsustas enda nõudeid ja põhjendusi, mille kohaselt on hagejal kostja vastu järgmised nõuded: renditasu nõue 600 eurot, renditasu nõue asja hilisema tagastamise eest 60 eurot, tasu lubatud kilometraaži eest 99.30 eurot või alternatiivselt 76.80 eurot, inventari hüvitamise nõue 46 eurot. Hageja on käibemaksukohustuslane ja seetõttu on hagejal kostja vastu rahaline nõue koos käibemaksuga 966.36 eurot, alternatiivselt 939.36 eurot. Lisaks palus hageja välja mõista viivise 38.04 eurot, kahju hüvitise 207 eurot ja viivise alates
  21. oktoobrist
  22. a 0.05% päevas 984 eurolt kuni kohustuse täitmiseni.
  23. Kostja vastuhagile vaidles hageja vastu. Hageja andis kostjale üle korras sõiduki. Sõiduk läks teel katki ning see tagastati
  24. augustil
  25. a. Sellest, et sõidukil oli midagi viga, pidi sõiduk märgutulega teada andma. Kostja ei teinud midagi sõiduki seiskumise vältimiseks. Kostja pidi viivitamatult teatama hagejale tehnilisest puudusest. Kostja teatas küll sõiduki rikkest, kuid tema muud kulud on tekkinud tema enda isetegevusest, need on hagejaga kooskõlastamata. Pukseerimistasu on ebamõistlik. Põhjendatud pole kostja väide, et ta ei saanud sõidukit kasutada 1.5 kuni 2.5 päeva, rääkida saab 1-päevasest viivitusest. Viivisemääras ei ole pooltel kokkulepet. Kostja vastuväited ja vastuhagi
  26. Kostja vaidles hagile vastu. Pooled sõlmisid lepingu suuliselt ja leppisid kokku sõiduki kasutamise fikseeritud tasus 600 eurot (lisandub käibemaks) perioodi eest
  27. juuli
  28. a kuni
  29. august
  30. a. Muid tasukokkuleppeid ei olnud. Arves märgitud nõuded ei klapi kokkulepituga. Puudus kokkulepe inventari üürimiseks, õigusabikulude nõue ei ole põhjendatud. Sõidukit kasutati ärilistel eesmärkidel. 2 2-20-15515
  31. Kostja kasutas heaperemehelikult autot, kuid tagasiteel Eestisse läks see Poolas kiirteel katki ja jäi kiirteel seisma. Kokku ei saanud kostja kasutada autot 2.5 päeva, mistõttu ei ole kostjal kohustust tasuda hagejale renti 2.5 päeva eest. Kuna renditasu oli 600 (ilma käibemaksuta) ja kostja ei pea maksma 100 eurot (ilma käibemaksuta), siis on kostjal kohustus maksta koos käibemaksuga 600 eurot. Kuna sõiduk läks katki, mille eest vastutab hageja, siis tekkisid kostjal kahjud: pukseerimistasu 668 eurot, taksokulud 98.12 eurot, hotellikulud 45.49 eurot, sularaha väljavõtu teenuse kulud 27.36 eurot, kokku 838.97 eurot. Sellele lisandub viivis 0.05% alates
  32. septembrist
  33. a kuni nõude täitmiseni, mis vastuhagi esitamise ajaks oli 30.62 €.
  34. Algul märkis kostja vastuhagis, et tasaarvestab oma nõude 838.97 eurot hageja nõudega 600 eurot (käibemaksuga) ning seejärel jääb hagejal tasuda kostjale veel 338.97 eurot. Kostja märkis algselt, et alandab hinda ja et ei tasu osade päevade eest renditasu hagejale, kuid hiljem selgitas, et ta keeldub tegelikult renti maksmast nende päevade eest, kui ta ei saanud sõidukit kasutada. Kostja palus hagejalt välja mõista 838.97 eurot, tasaarvestada tema 838.97-eurone nõue hageja 500-eurose nõudega, millele lisandub viivis 0.05% päevas alates
  35. septembrist
  36. a kuni kohustuse täitmiseni ja mis perioodi eest
  37. september
  38. a kuni
  39. detsember
  40. a on 199.67 eurot. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. Menetluskuluks on tõlkekulud 150 eurot ja riigilõiv 175 eurot. Maakohtu otsus ja põhjendused
  41. Harju Maakohus rahuldas
  42. aprilli
  43. a otsusega hagi osaliselt mõistes kostjalt hageja kasuks hüvitise 207 eurot, põhivõla (renditasu) 124 eurot, viivise 18.14 eurot ja alates
  44. detsembrist
  45. a viivise võlgnetavalt põhivõlalt (võlgnetavalt renditasult) VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras kuni selle tasumiseni. Maakohus rahuldas osaliselt ka vastuhagi, mõistis hagejalt kostja kasuks välja kahju hüvitise 311.71 eurot, viivise 18.63 eurot ja alates
  46. detsembrist
  47. a viivise võlgnetavalt kahju hüvitiselt VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras kuni selle tasumiseni. Menetluskulud jättis maakohus nii hagi kui ka vastuhagi menetlusega seoses poolte endi kanda ning rahalise suuruse seetõttu kindlaks määramata. Maakohus tunnistas otsuse viivitamatult täidetavaks.
  48. Maakohus selgitas, et tegemist on lihtmenetlusega TsMS § 405 mõttes.
  49. Maakohus leidis, et poolt vahel on sõlmitud VÕS § 339 järgi sõiduki rendileping. Kostja esitas oma vastuhagis tasaarvestuse vastuväite, millega soovis tasaarvestada oma kahjunõude 838.97 eurot hageja 500-eurose nõudega. Maakohus leidis, et kostja kahjunõue on põhjendatud summas 811.71 eurot (pukseerimistasu, hotelli- ja taksokulud). Seega ei lõppe VÕS § 197 lg 2 järgi hageja nõue kostja vastu kostja poolt 838.97 euro tasarvestusega, vaid 811.71 eurose tasarvestusega. Nii lõppes VÕS § 197 lg 1 ja 2 järgi hageja nõue summas 500 eurot kostja poolt 811.71-eurose nõudega vastavalt
  50. novembri
  51. a tasaarvestuse avaldusele
  52. detsembril
  53. a, kui hageja esindaja sai kätte vastuhagi koos tasaarvestuse avaldusega. Nii on hagejal endiselt õigus nõuda kostjalt ülejäänud renditasu maksmist 124 eurot ja viivist. Maakohus märkis, et viivist on hagejal õigus nõuda 624 eurolt alates
  54. augustist
  55. a kuni
  56. detsembrini
  57. a summas 18.14 eurot ning edaspidi alates
  58. detsembrist
  59. a 124 eurolt VÕS § 113 lg 1 II lause järgi kuni võla tasumiseni. Nii kuulub hageja viivisenõue osalisele rahuldamisele. Kahju hüvitise 207 euro nõudelt ei ole hageja viivist nõudnud.
  60. Seega leidis maakohus kokkuvõtvalt, et kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista kahjuhüvitis 207 eurot, põhivõlg (renditasu) 124 eurot, viivis perioodi
  61. august
  62. a kuni 3 2-20-15515
  63. detsember
  64. a eest 18.14 eurot ja edaspidiselt viivis TsMS § 367 järgi võlgnetavalt põhivõlalt alates
  65. detsembrist
  66. a VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras kuni selle tasumiseni.
  67. Maakohus asus seisukohale, et kostja kahjunõue 811.71 eurot kuulus osalisele rahuldamisele ja tema nõue hageja vastu lõppes VÕS § 197 lg 1, 2 järgi sama moodi tasaarvestuse tulemusel
  68. detsembril
  69. a vastavalt 500 euro ulatuses ning järelejäänud kahjunõude osa on 311.71 eurot. Nii saab kostja nõuda hagejalt 311.71 euro tasumist ja viivist TsMS § 367 järgi VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras kuni selle tasumiseni. Maakohus tuvastas, et viivis nõudelt 811.71 eurolt on perioodi
  70. september
  71. a kuni
  72. detsember
  73. a eest 18.63 eurot ja alates
  74. detsembrist
  75. a on kostjal õigus nõuda hagejalt viivist 311.71 eurolt kuni selle tasumiseni TsMS § 367 ja VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras. Seega kuulub kostja viivisenõue osalisele rahuldamisele. Nii kuulub kostja vastuhagi osalisele rahuldamisele ja hagejalt tuleb mõista kostja kasuks välja kahju hüvitis 311.71 eurot, viivis 18.63 eurot ja alates
  76. detsembrist
  77. a viivis võlgnetavalt kahju hüvitiselt TsMS § 367 järgi VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras kuni selle tasumiseni.
  78. Seoses menetluskuludega tõi maakohus esile, et hageja soovis kostjalt välja mõista 966.36 eurot (alternatiivne nõue oli väiksem), kahjuhüvitise 207 eurot, ühekordse summana viivise 38.04 eurot ja edasiulatuva viivise. Maakohus leidis, et hageja nõue oli põhjendatud summades 624 eurot, 207 eurot, 18.14 eurot ja edasiulatuva viivise osas. Seega rahuldas kohus hageja nõude 70% ulatuses. Kostja soovis hagejalt saada kahjuhüvitist 838.97 eurot ja edaspidiselt viivist. Maakohus selgitas, et kostja nõue oli põhjendatud summades 811.71 eurot, 18.63 eurot ja edasiulatuva viivise osas. Seega kuulus kostja nõue rahuldamisele 99% ulatuses.
  79. Maakohus märkis, et hageja tasus tsiviilasjas riigilõivu 200 eurot ja kostja tasus riigilõivu 175 eurot. Hageja kasutas hagi ja vastuhagi menetlemisega seoses esindajat, hageja lepingulise esindaja kulu on 2375.40 eurot ehk üle tsiviilasja hinna; kostjal olid tõlkekulud 150 eurot. Samas kuulus hageja hagi väiksemas ulatuses osalisele rahuldamisele kui kostja vastuhagi. Eelnevat arvestades leidis maakohus, et nii hagis kui vastuhagis jäävad poolte menetluskulud TsMS § 163 lg 1 järgi poolte enda kanda ja kohus nende kulude suurust seetõttu kindlaks ei määranud. Apellatsioonkaebus
  80. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse menetluskulude kindlaksmääramist puudutavas osas (resolutsiooni punkt 5) ning teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta hageja maakohtus kandud menetluskulud proportsionaalselt hagi rahuldamise ulatusega kostja kanda, jätta kostja maakohtus kantud menetluskulud proportsionaalselt vastuhagi rahuldamise ulatusega hageja kanda ning tasaarvestada poolte menetluskulude nõuded katuuvas ulatuses. Alternatiivselt palus hageja jätta menetluskulud poolte kanda võrdses ulatuses. Apellatsioonimenetluse menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda ning palus kostjalt hageja kasuks välja mõista menetluskuludelt menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni nende täitmiseni viivise VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras.
  81. Hageja ei nõustunud maakohtuga osas, millega maakohus jättis menetluskulud poolte endi kanda. 4 2-20-15515
  82. Hageja heitis maakohtule ette, et maakohus ei ole menetluskulude jaotust piisavalt põhjendanud, sest ainuüksi hagi/vastuhagi rahuldamise proportsiooni ning menetluskulude rahalise suuruse pinnalt ei ole hageja hinnangul antud juhul võimalik maakohtu otsust menetluskulude jaotuse osas mõista ning lugeda TsMS § 163 lg-s 1 sätestatud alternatiivi valikut, s.o menetluskulude poolte endi kanda jätmist, põhjendatuks. Kuivõrd maakohus ei ole põhjendanud kõrvalekallet üldreeglist arusaadaval ning kohasel viisil, on maakohus rikkunud TsMS §-des 436 lg 1 ja 442 lg 8 sätestatut.
  83. Hageja hinnangul on kohtu põhjendusest lähtuvalt menetluskulude poolte endi kanda jätmise peamiseks põhjuseks erinevus hageja ja kostja poolt kantud menetluskulude suuruses, mis on tingitud lepingulise esindaja kasutamisest/mittekasutamisest. Lepingulise esindaja kasutamine on aga menetlusosalise õigus; pealegi rahuldas kohus nii hageja kui ka kostja nõuded enam kui 50% ulatuses. Kulude jätmine poolte endi kanda ei ole õiglane ning on põhjendamatu. Muuhulgas tõi hageja esile, et ei ole põhjendatud siduda menetluskulusid kandma kohustatud menetlusosaliselt väljamõistetava menetluskulu suuruse ülempiiri rangelt tsiviilasja hinnaga. Lisaks märkis hageja, et maakohtu määratud tähtajaks kostja kohast vastuväidet hageja menetluskulude ei esitanud.
  84. Hageja leidis, et menetluskulud tuleks jaotada proportsionaalselt vastavalt hagi ja vastuhagi rahuldamise ulatusele ning need tasaarvestada. Vastustaja seisukoht
  85. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu. Kostja leidis, et kuivõrd maakohus rahuldas vastuhagi osaliselt, siis olid sellega seotud menetluskulud õigustatud. Lisaks oli hagejal võimalik sõlmida kostjaga kostja pakutud tingimustel kompromiss. Kostja palus jätta hageja menetluskulud hageja kanda ning mõista kostja kulud hagejalt välja. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
  86. Kolleegium leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata. Apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks.
  87. Ringkonnakohus märgib, et kuna Harju Maakohtu
  88. aprilli
  89. a otsust ei ole vaidlustatud osas, millega maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks kahjuhüvitise 207 eurot, renditasu 124 eurot, viivise 18.14 eurot ja alates
  90. detsembrist
  91. a viivise võlgnetavalt põhivõlalt VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras kuni selle tasumiseni ning rahuldas osaliselt vastuhagi ja mõistis hagejalt kostja kasuks välja kahju hüvitise 311.71 eurot, viivise 18.63 eurot ja alates
  92. detsembrist
  93. a viivise võlgnetavalt kahju hüvitiselt VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras kuni selle tasumiseni, jõustus see TsMS § 456 lg 1 ja lg 2 p 1 alusel edasi kaebamata. Apellatsioonimenetluses vaidlevad pooled menetluskulude jaotuse üle.
  94. Kolleegium ei nõustu hageja etteheitega, et maakohus on menetluskulude jaotamise viisi jätnud põhjendamata ning jaotanud menetluskulud ebaõigesti. Menetluskulude jaotuse määramine on kohtu kaalutlusotsustus (vt nt Riigikohtu
  95. detsembri
  96. a otsus nr 3-2-1136-13, p 18). Madalama astme kohtu kaalutlusotsustusse võib kõrgema astme kohus sekkuda vaid siis, kui eelmise astme kohus on ületanud diskretsioonipiire ja eelkõige juhul, kui kohus jättis tähtsust omavad asjaolud kaalumata või tegi seda ebapiisavalt. Ringkonnakohus on 5 2-20-15515 seisukohal, et maakohus ei ole diskretsioonipiiridest väljunud. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on menetluskulud õigesti jaotanud ning nõustub maakohtu otsuse vastavate põhjendustega neid kordamata (TsMS § 654 lg 6). Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
  97. TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Ringkonnakohtu hinnangul oli vaidluse asjaolusid arvestades põhjendatud jätta kummagi menetlusosalise kulud tema enda kanda. See, millisel TsMS § 163 lg-s 1 nimetatud viisil kohus hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud jaotab, on kohtu diskretsiooniotsus. Olukorras, kus kõik hagis esitatud nõuded on suunatud raha maksmisele, on põhjendatud lähtuda menetluskulude jaotamisel hageja rahaliste nõuete rahuldamise proportsioonist (vt Riigikohtu
  98. novembri
  99. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-56641/69, p 23.1). Samas ei takista see kohtul konkreetses asjas hageja rahaliste nõuete rahuldamise ulatuse kõrval arvestada ka muid asjaolusid, sh seda, kuidas lahenesid asjas kesksed vaidlusküsimused ja millest tingitult on pooltel menetluses kulud tekkinud. Seega on õige, et maakohus lähtus menetluskulude jaotusel nii hagi ja vastuhagi rahuldamise ulatusest kui ka poolte menetluskulude suurusest.
  100. Arvestades, et hageja ja kostja olid esitanud menetluses üksteise vastu vastastikused nõuded ja maakohus rahuldas mõlema poole nõuded samas suurusjärgus (kostjalt mõisteti hageja kasuks 349.14 eurot, millele lisandub edasiulatuv viivis ning hagejalt mõisteti kostja kasuks 330.34 eurot, millele lisandub edasiulatuv viivis), st kokkuvõttes on poolte menetluses saavutatud tulem võrdväärne, on põhjendatud jätta menetluskulud poolte endi kanda (Riigikohtu
  101. oktoobri
  102. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-73-10, p 67). Lisaks on kolleegiumi hinnangul maakohus õigesti asunud seisukohale, et arvestades hagi ja vastuhagi rahuldamise ulatust ning poolte menetluskulude suuruste erinevust (hagejal 2375.40 eurot, kostjal 150 eurot), ei oleks õiglane, kui kostja peaks tasuma 70% hageja menetluskuludest; ka menetluskulude võrdsetes osades poolte kanda jätmine ei oleks menetluskulude suuruse erinevust ning asja tulemit arvestades õiglane. Olenemata sellest, et kostja ei esitanud maakohtu määratud tähtajaks hageja menetluskuludele vastuväidet, on nii menetluskulude jaotus kui ka kindlaksmääramine kohtu diskretsiooniotsus, mistõttu ei ole kohus poolte seisukohtadega viidatud küsimustes seotud.
  103. Ringkonnakohus nõustub hagejaga selles, et maakohtu põhjendused seoses menetluskulude summa ja tsiviilasja hinnaga ei ole Riigikohtu praktikaga kooskõlas (Riigikohtu
  104. aprilli
  105. a määrus tsiviilasjas nr 2-19-10324). See ei mõjuta menetluskulude jaotuse kohta tehtud lõppjäreldust. Seega puudub alus apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ja maakohtu otsuse muutmiseks. Menetluskulud
  106. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 teise lause alusel hageja kanda. Tsiviilasja materjalidest ei nähtu, et kostjal oleks tekkinud apellatsioonkaebuse menetlemisel menetluskulusid. Seega puuduvad kostjal hüvitatavad menetluskulud. (allkirjastatud digitaalselt) 6

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.