Obsah (18)

§ 563§ 423§ 172§ 657§ 667§ 654§ 651§ 466§ 477§ 236§ 56§ 659§ 553§ 5521§ 229§ 171§ 177§ 174

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Peeter Pällin Määruse tegemise aeg ja koht 01.07.2022, Tallinn Kohtuasja number 2-17-4101 Koh

) § 475 lõike 1 punktile 8, § 550 lõike 1 punktile 2, § 477 lõigetele 1, 5 ja 7, § 558 lõikele

1. Samuti tugines kohus perekonnaseaduse (PKS) §-le 82, § 116 lõigetele 1 ja 2, § 117 lõikele 2, § 118 lõikele 1, § 120 lõikele 1, § 124 lõikele 1, § 123¹ lõigetele 1 ja 3, § 138 lõikele 1 ning lastekaitseseaduse (LasteKS) § 21 lõikele
3. Seoses lepitusmenetluse avaldusega leidis kohus järgmist. Avaldaja suhtlemise kord pojaga on määratud Tallinna Ringkonnakohtu 27.09.2019 määrusega tsiviilasjas nr 2-17-
4. Määruse resolutsiooni punkti 2.2.2 kohaselt kehtib kord kuni lapse kooli minekuni. Laps on sündinud 09.09.2014 ja menetluses esitatud teabest nähtuvalt on ema hooldusõigusliku vanemana otsustanud, et laps elab ema juures Eestis ja läheb kooli 01.09.2021 Eestis. Kuna isa ja lapse suhtlemiskord kehtis kuni lapse kooliminekuni ja laps on asunud alates 01.09.2021 koolis õppima, ei ole alates
5. a septembrist isa ja lapse vahel kehtivat suhtlemiskorda ja isal on lapsega võimalik suhelda vastavalt vanemate kokkuleppele. Kuna alates 01.09.2021 ei ole isa ja lapse suhtlemiskorda, ei ole võimalik lepitusmenetluses käesoleval ajal sisulist lahendit teha, s.o ei ole võimalik suunata vanemaid täitma kehtivat suhtlemiskorda ja lepitusmenetluse ebaõnnestumisel kohaldada

§ 563lõikes 7 sätestatud abinõusid.

1. Menetluses esitatud teabest nähtub, et kuni 01.09.2021 kehtinud suhtlemiskorda on rikkunud mõlemad vanemad. Kohus nõustus isaga, et
2. a veebruarist juunini ei olnud tal seoses Covid-pandeemiaga koos lapsega võimalik või oli ülimalt keeruline Eestisse tagasi sõita, samas ei olnud isal takistusi või mõistlikke põhjuseid lapse ema juurde tagasi toomiseks
3. 8 2-17-4101 a suvel, pärast juunikuud. Kuna lapse harilik viibimiskoht ja alaline elukoht on Eestis ja oli ka
4. a Eestis, siis oli ja on lapse suhtes vanemliku vastutuse pädevus Eesti kohtul. Seega ei olnud põhjendatud lapse Eestisse tagastamata jätmine põhjendusel, et isa esitas Itaalia kohtule avalduse talle hooldusõiguse määramiseks. Seega on tuvastatud, et isa on rikkunud isa ja lapse suhtlemiskorda. Isa tõi lapse Eestisse ema juurde tagasi 29.01.
5. Suhtlemiskorra järgi pidi isa kohtuma lapsega igal kuul ühe nädala ja isal on sel ajal õigus viibida koos lapsega Eesti Vabariigis või ema nõusolekuta Euroopa Liidu ülejäänud liikmesriikides. Ema ei ole alates veebruarist 2021 suhtlemiskorda korrektselt täitnud, kuna on lubanud lapsel isaga kohtuda ainult Eestis. Seega on tuvastatud, et ema on rikkunud isa ja lapse suhtlemiskorda. Suhtlemiskorra rikkumine ühe vanema poolt ei õigusta suhtlemiskorra rikkumist teise vanema poolt.
6. Kohtu hinnangul ei ole praegusel ajal isa ja lapse suhtlemiskorra puudumise tõttu võimalik lepitusmenetluse avaldusega taotletavat eesmärki saavutada ning kohus jättis seetõttu

§ 423

lõike 2 punkti 2 kohaselt avalduse lepitusmenetluse korraldamiseks läbi vaatamata.

1. Kohus leidis, et asjas esitatud vanemaõiguste määramise nõude menetlemisel on kogutud küllaldasel määral asjas tähtsustomavaid tõendeid. Kohus on selgitanud asja lahendamiseks välja kõik vajalikud asjaolud ning kuulanud isiklikult ära lapse vanemad. Kohus on välja selgitanud lapsele menetluses määratud esindaja ja kohaliku omavalitsuse seisukohad. Laps on avaldanud oma seisukoha temale määratud esindajale ja Kristiine Linnaosa Valitsuse lastekaitsetöötajale. Kohus menetleb asja PKS § 123 lõike 1 järgi eelkõige lapse huvidest, vajadustest ja heaolust lähtuvalt, kuid seejuures arvesse võttes ka vanemate õigusi.
2. Kohus asus seisukohale, et menetluses esitatud ja kogutud tõenditega on leidnud tõendamist järgmised asjaolud: 1) Tallinna Ringkonnakohtu 27.09.2019 määrusega tsiviilasjas nr 2-17-4101 on määratud lõpetada vanemate ühine hooldusõigus lapse suhtes ning anda ainuhooldusõigus emale; 2) Tallinna Ringkonnakohtu 27.09.2019 määrusega tsiviilasjas nr 2-17-4101 on määratud isa ja lapse suhtlemiskord kuni lapse kooli minekuni; 3) lapsel on isaga väga lähedane suhe; 4) laps soovib elada koos isaga; 5) laps räägib vabalt itaalia keelt; 6) laps läks isa juurde Itaaliasse vastavalt suhtlemiskorrale 15.02.2020 üheks nädalaks ja isa viis lapse oma ühepoolse otsuse alusel ema juurde tagasi 29.01.2021; 7)
3. a veebruarist juunini ei olnud isal seoses Covid-pandeemiaga koos lapsega võimalik või oli ülimalt keeruline Eestisse tagasi sõita; 8) isal ei olnud takistusi lapse ema juurde tagasi toomiseks või mõistlikke põhjuseid lapse ema juurde tagasi toomata jätmiseks alates
4. a suvest; 9) laps läks kooli Itaalias
5. a septembris ja Eestis 01.09.2021; 10) on alustatud kriminaalmenetlust nr XXXXXXXXXXX seoses võimaliku lapse varahooldusõiguse rikkumisega; 11) on alustatud kriminaalmenetlus nr YYYYYYYYYYY seoses võimaliku lapse väärkohtlemisega; 12) pärast 29.01.2021 Eestisse tagasitulekut oli laps emast võõrdunud, kuid praegusel ajal on ema ja lapse head suhted taastunud; 13) mõlemad vanemad on võimelised lapse eest hoolitsema ja soovivad last kasvatada ning tema eest hoolitseda; 14) lapsel on käesoleval ajal kodu ja kõik vajalikud tingimused mõlema vanema juures Eestis ja Itaalias; 9 2-17-4101 15) laps ei karda oma vanemaid ja soovib olla isa juures ning minna isaga Itaaliasse; 16) lapsel võib olla raske harjuda kooliga Eestis, kuna on ühe õppeaasta õppinud Itaalias; 17) vanemate omavahelised suhted on komplitseeritud, emotsionaalsed ja kantud nendevahelistes suhetes kogetud tunnetest; 18) vanemate vahelised konfliktsed suhted kahjustavad lapse kasvatamist ja lapse heaolu; 19) vanemad ei saavutanud käesolevas menetluses kokkulepet.
6. Isale hooldusõiguse üleandmise nõude ja ühise hooldusõiguse taastamise nõude lahendamisel saab arvestada nende asjaoludega, mis on muutunud pärast 27.09.2019 Tallinna Ringkonnakohtu määrust.
7. Avalduse kohaselt, kui laps tuli Itaaliasse, pissis ta igal ööl voodisse ja tema käitumine oli väga närviline. Laps ütles isale, et ema ja tema uus abikaasa tarvitavad alkoholi; et ta kardab oma ema ja tema elukaaslast, kuna nad võivad kasutada füüsilist vägivalda tema suhtes ja karjuda tema peale. Kuna
8. a veebruarist juunini ei olnud isal seoses Covid pandeemiaga koos lapsega võimalik või oli ülimalt keeruline Eestisse tagasi sõita, oli põhjendatud, et lapsega pöördub Itaalias viibimise ajal arsti ja psühholoogi poole isa; samuti oli põhjendatud tegelemine lapse hambaraviga (PKS § 145 lõike 4 esimene lause). Kuna laps läks Itaaliasse 15.02.2020 vastavalt suhtlemiskorrale, oli isal õigus otsustada tema igapäevaelu asju ja korraldada vajalik arstiabi. Samas ei ole lapse voodisse pissimine ja närvilisus piisavaks põhjuseks vanemate hooldusõiguses muudatuste tegemises.
9. Laps on Eestis tagasi alates 29.01.
10. Menetluses esitatud teabest ja videomaterjalist ei nähtu, et laps kardab oma ema ja ema elukaaslast. Samas näeb laps ema ja isa konfliktseid suhteid ja on põhjendatud eeldada, et ema abikaasa jagab ema vaateid ja suhtumist lapse isasse. Lapsele määratud esindaja on lapsega kohtunud ja laps ütles esindajale ema juuresolekul, et ta sooviks elada Itaalias ja käia Itaalias koolis, samuti põhjendas, miks tal on seal parem olla ja selgitas sealset elukorraldust. Seega ei kartnud laps ema ees oma arvamust avaldada. Kristiine Linnaosa Valitsuse esindaja on lapsega kohtunud ja kohtumisest ei jäänud muljet, et laps ei julgeks oma arvamust avaldada või kardaks ema. Kohtule esitatud videomaterjalist nähtuvalt tunneb laps ennast emaga vabalt. Tõendeid selle kohta, et ema ja tema abikaasa tarvitavad alkoholi ning võivad kasutada füüsilist vägivalda lapse suhtes, ei ole esitatud. Kohtu hinnangul ei ole tõenäoline, et ema ja tema abikaasa hakkasid alkoholi tarvitama ja muutusid lapse vastu vägivaldseks kohtumenetluse ajal. Isa esiletoodud võimalike emapoolsete vaimse ja füüsilise vägivalla juhtumite osas (15.07.2021 (lapse löömine);
11. a (laps ütles Skype´i vahendusel Itaalias viibivale isale, et ema lõi teda); 01.08.2021 (ema ja tema abikaasa tülitsemine lapse ees tänaval ja lapse jätmine üksi tänavale); 25.02.2021 (külaskäigul toimunud ema ja lapse vaheline videokõne, milles laps ei soovinud emaga rääkida, sest võõrasisa oli olnud eelmisel päeval purjus) ja lapse teave isale, et ema uus elukaaslane kasutas tema suhtes füüsilist vägivalda) on isa pöördunud politseisse. Politsei- ja Piirivalveameti 18.08.2021 kirja kohaselt on uurija 06.08.2021 kuulanud üle lapse ning alustanud kriminaalasja nr YYYYYYYYYYY. On mõistetav, et 29.08.2021 oli laps närviline ja stressis, sest tänaval püksi kakamine võib seda põhjustada, kuid emale ei saa olukorra lahendamist sel hetkel temale parimana tundunud viisil ette heita. Samuti on ema suhtes alustatud kriminaalmenetlust nr XXXXXXXXXXX seoses võimaliku lapse varahooldusõiguse rikkumisega. Riigiprokuratuur määras 03.08.2021 määrusega tühistada PPA 02.06.2021 prokuratuuri loal kriminaalmenetluse lõpetamise põhistamata määrus ja uuendada menetlus kriminaalasjas nr 20730000123 ning saata kriminaalasi menetluse jätkamiseks Põhja Prefektuuri Kesklinna Politseijaoskonda. Arvestades kriminaalasjas juba väljaselgitatud asjaolusid on riigiprokuröri hinnangul tuvastatav, et C rikkus PKS-ist tulenevaid alaealise lapse varahoolduse nõudeid. Menetluse jätkudes vajab väljaselgitamist asjaolu, kas sellega põhjustati lapsele ka oluline kahju KarS § 121 punkti 1 10 2-17-4101 tähenduses. Seega tegeleb ema poolt võimaliku lapse raha kasutamise ja lapsele kahju tekitamise väljaselgitamisega politsei. Kohtu hinnangul ei ole lapsele kingitud raha kasutamine ema või ema teiste perekonnaliikmete tarbeks ja mitte lapsega seonduvalt põhjendatud, kuid praegusel ajal ei ole kriminaalmenetlus veel lõppenud ja seega ei ole varahooldusõiguse rikkumine ja lapsele kahju põhjustamine tõendatud.
12. Lapsele on segadust tekitav asjaolu, et tal oli
13. a seos kahe kooliga. Menetluses esitatud teabest ja tõenditest nähtuvalt läks laps
14. a septembris Itaalias kooli ja jätkas Itaalia koolis õpinguid ka pärast Eestisse tagasitulekut. Isa on seisukohal, et oli kohustatud tagama lapsele võimaluse õppimiseks Itaalia koolis. Vastavalt Tallinna Ringkonnakohtu 27.09.2019 määrusele ei olnud isal lapse hooldusõigust ja kuna kooli valik nii kooli asukoha riigi kui konkreetse kooli osas ei ole tavahoolduse teostamine igapäevaelu asjas, ei olnud isal õigust üksi otsustada lapse kooli mineku üle. Isegi kui Itaalia seadused kohustavad Itaalia territooriumil viibivaid nii Itaalia kodanikest kui välismaalastest alaealisi kooli minema, ei ole veenvalt põhistatud, et kooli peab minema laps, kes vastavalt isa ja lapse suhtlemiskorrale viibib Itaalias ühe nädala kuus ja kelle Itaalias elaval vanemal ei ole lapse hooldusõigust ning kelle koolikohustuslik vanus ei ole tema elukohariigis veel saabunud ja kelle hooldusõigusega vanem ei ole andnud nõusolekut Itaalias kooli panemiseks. Kohtu hinnangul viibis laps vähemalt alates 2020 juunist kuni 2021 jaanuari lõpuni järjest Itaalias isa ühepoolse otsuse alusel hooldusõigusega vanema nõusolekuta. Samas, isegi kui laps käis ühe aasta Itaalias koolis, ei tähenda see, et lapse haridusega tegeleb peamiselt isa ja et emal ei ole enam õigust otsustada, et laps läheb 01.09.2021 Eestis kooli. Kohus ei pidanud asjakohaseks väidet, et 01.09.2021 oli laps sunnitud minema ema valitud Eesti kooli vastupidiselt tema enda soovile. Vastavalt Tallinna Ringkonnakohtu 27.09.2019 määrusele on lapse ainuhooldusõigus emal, samuti on Tallinnas olemas kehtivad reeglid lapsele kooli valiku osas ning konkreetse kooli valikul ei ole lapsel endal esmast otsustusõigust.
15. Pärast Tallinna Ringkonnakohtu 27.09.2019 määrust elas laps koos emaga Eestis kuni 15.02.2020 ja elab taas alates 29.01.
16. Käesolevaks ajaks on laps koos emaga elanud 12,5 kuud, sellest järjestikku 4,5 kuud ja 8 kuud. Kohus on seisukohal, et nimetatud aja jooksul ei ole lapsega ja vanemate hooldusõiguse teostamisega seonduvad asjaolud muutunud sellises ulatuses, et oleks põhjendatud 27.09.2019 määruse täielik muutmine ja lapse hooldusõiguse täielikult või osaliselt, s.o viibimiskoha, reisimise, hariduse, tervise, huvialaringide määramise osas ja varahooldusõiguse emalt isale üle andmine. Tuginedes Riigikohtu seisukohale kohtuasjas 2-18-6491 leidis maakohus, et olukorras, kus laps viibis õigusliku aluseta pikemat aega lahuselava vanema juures, ei saa täielikult arvestada sel ajal muutunud asjaolusid ja et vanema poolt suhtlemiskorrast ühepoolselt kõrvale kaldumine ei saa oluliselt mõjutada võimalikke tulevasi muutusi hooldusõiguslikes küsimustes. Kohtu hinnangul on mõlemad vanemad võimelised lapse eest hoolitsema ja hooldusõigust teostama. Ainult lapse soovist ei piisa, et oleks põhjendatud teha muudatus vanemaõigustes, mis on määratud kohtu 27.09.2019 määrusega. Lähtudes eeltoodust jättis kohus rahuldamata isa avalduse anda talle lapse suhtes hooldusõigus täielikult üle või alternatiivselt anda talle üle lapse suhtes hooldusõigus viibimiskoha, reisimise, hariduse, tervise, huvialaringide määramise õiguse osas ja varahooldusõigus.
17. Menetluses esitatud asjaoludest nähtub, et lapsel on väga tugev hingeline seos nii isaga kui oma teise kodumaaga Itaaliaga. Laps valdab vabalt itaalia keelt. Suhtlemine isa, itaalia sõprade ja isapoolsete sugulastega toimub täielikult itaalia keeles. Laps suhtles koolis itaalia keeles ja tegi kodutööd itaalia keeles. Laps käis Itaalias koolis, ujumistreeningutel, ratsutamas, tal on Itaalias oma hobune. Isa tegeleb siiralt lapse kasvatamisega ning lapsel on hea isaga koos olla, nende vahel on tugev hingeline seos ning isa on sügavalt pühendunud lapse eest hoolitsemisele. Isa tagab lapse igakülgse heaolu ning tema füüsilise ja psüühilise arengu. Laps on 7-aastane ja 11 2-17-4101 selles eas laps saab aru, mida ta tahab ja mida mitte. Laps on menetluses korduvalt väitnud, sh määratud esindajale, et tahab elada koos isaga Itaalias. Isa on valmis last enda juurde Itaaliasse võtma ja tema eest hoolitsema. Antud juhul garanteerib isa lapsele keskmisest paremad elutingimused (suure maja, hobuse), hariduse ja igakülgse arengu. Isa on täielikult lapsele pühendunud. Laps on Kristiine Linnaosa Valitsuse lastekaitsetöötajale korduvalt avaldanud selgesõnaliselt soovi elada Itaalias, kuna seal on tal palju sõpru, loomad (hobune ja koer), suur maja, päike, hea ilm, ilus loodus. Lastekaitsetöötaja teabe kohaselt on laps arvamusel, et Itaalias on kõik parem. Laps on juba hakanud unustama eesti keelt ja protestib eesti keeles rääkimise vastu, nõuab, et temaga räägitaks kas itaalia või inglise keeles. Lapsel on tekkinud arvamus, et Eestis ei ole midagi head ja isegi kui ta peab jääma elama Eestisse, siis läheb ta kohe Itaaliasse, kui saab 18-aastaseks.
18. Käesolevas asjas on kujunenud olukord, kus laps on ema elukorraldusest peaaegu aastase eemaloleku tõttu võõrdunud ja harjumine ema uue perekonnaga, s.o abikaasa ja lapsega ning elutingimustega, on lapsele vähemalt esialgu raske. Lastekaitsetöötaja teabe kohaselt saab lapsega vestlusest järeldada, et isa kasvatusmeetodid ja elukorraldus Itaalias on lapsele sobivamad. Peale naasmist Itaaliast on elukorraldus ema juures lapses tekitanud teatavat vastumeelsust ja trotslikkust. Ka ema on kohtus ärakuulamisel kinnitanud, et isa ja lapse side on väga tugev ja poeg igatseb tõesti Itaaliat. Ema kinnitusel on tal pojaga suhted väga head, alguses olid võõrad ning oli raske, laps ütles, et ei armasta ema nii palju kui isa. Kohtule isa esitatud videosalvestustest ja vestluse tõlgetest nähtub, et laps ei ole Eestis uuesti täielikult kohanenud ja lapsele on tema praegune elukorraldus raske. Ema on ärakuulamisel väitnud, et ei usalda last isaga Itaaliasse, sest kardab, et laps ei tule enam sealt tagasi. Menetluses on leidnud kinnitust, et laps on täielikult omaks võtnud itaalia keele ning elu- ja koolikorralduse Itaalias ning see on muutunud tema harjumuspäraseks elukorralduseks ja keskkonnaks. Samuti on leidnud kinnitust lapse kindel soov elada koos oma isaga Itaalias. Kohtu hinnangul ei ole esitatud mõistlikke põhjendusi selleks, miks laps ei võiks oma soovi kohaselt elada Itaalias koos isaga, kes on temale täielikult pühendunud, selle asemel, et elada vastumeelselt Eestis ema uues peres, sh koos ema abikaasaga. Ainus takistus selleks on vanemate soovimatus jõuda kokkuleppele.
19. Menetluses esitatud teabest nähtub, et vanemate omavahelised suhted on pingelised ja vanemad ei ole valmis last kahjustamata teostama ühist hooldusõigust. Isa on menetluses süüdistanud ema vaimses ja füüsilises vägivallas lapse suhtes ning lapse raha omastamises. Ema on menetlusdokumendis märkinud, et isa jätkuvalt valimatult sõimab, mõnitab ja süüdistab teda. Lisaks räägib isa lapsele emast halvasti ja mõjutab, et laps hakkaks ema halvaks pidama. Lastekaitsetöötaja on märkinud, et vestluse ajal rääkis isa korduvalt emast halvustavalt, pidades teda väärtusetuks, imbetsilliks ja harimatuks. Lastekaitsetöötaja selgitusele lapse kuuldes selliselt mitte väljenduda isa ei reageerinud. Kohus nõustus, et teise vanema halvustamine ei ole kindlasti lapse arengut toetav, tekitades arengulisi ja psühholoogilisi probleeme. Kohtus ärakuulamisel väitis ema, et isa ei salli teda, isegi ei tereta, vaid solvab, et ema on suur siga, odav prostituut; on öelnud, et „kui intelligentsi jagati, sind ei olnud kohal“. Ema väitis, et isa ei näita head tahet ja sõimab ema lapse kuuldes. Kui laps oli Itaalias, siis isa ütles emale itaalia keeles, et ta (ema) on sitt ja prostituut. Mõlemad vanemad on esitanud kohtule videod, mis on ilmselt salvestatud kohtu jaoks näitamaks ennast soodsamas valguses ja on teist vanemat halvustavad.
20. 27.09.2019 määruses on Tallinna Ringkonnakohus märkinud, et kuigi eelduslikult on lapse parimates huvides see, et tal on kaks hooldusõiguslikku vanemat, kes üksmeelselt otsustavad tema elu puudutavaid olulisi küsimusi, on vanemate konfliktsuse korral põhjendatud ühine hooldusõigus lõpetada, sest erimeelsused takistavad vanematel last puudutavaid otsuseid vastu 12 2-17-4101 võtta ja lapse elu sujuvalt korraldada. Kolleegiumi hinnangul kinnitavad nii asjas esitatud menetlusdokumentide sisu kui kohtule esitatud vanemate kirjavahetuste (vestluste) sisu selgelt, et vanemad ei suuda üksmeelselt otsustada lapse elu puudutavaid küsimusi ning nende omavahelised äärmiselt halvad suhted takistavad neil võtta vastu otsuseid, mis vastaksid lapse parimatele huvidele, s.o korraldada üksmeelselt lapse elu. Seejuures nähtub isa esitatud menetlusdokumentidest ja neile lisatud tõenditest, sh määruskaebusest ning ringkonnakohtule hiljem esitatud dokumentidest, et ta on ema suhtes äärmiselt süüdistav. Samuti kinnitavad vanemate suhtluse kohta esitatud väljavõtted kirjalikest vestlustest, et isa kasutab vulgaarseid väljendeid ning ähvardab ema. Seega on vanemate suhted sedavõrd pingelised, et nad ei suuda võtta ühiselt vastu lapse huvidele vastavaid otsuseid ega koos lapse elu korraldada.
22. aastaks ei ole vanemate vahelised suhted paremaks muutunud ja olukord on sama kui mitu aastat tagasi, seega ei ole põhjendatud eeldada, et vanemad suudavad nüüd teostada lapse suhtes ühist hooldusõigust vastavalt PKS § 118 lõikele 1 üksmeeles. Seega ei ole lapse huvides vanemate ühise hooldusõiguse taastamine. Kohtule esitatud menetlusdokumentidest nähtub, et vanematevahelised suhted ei ole head ja et vanemad ei ole seni suutnud oma erimeelsusi lapse huvides kõrvale jätta, mistõttu on vähe tõenäoline, et nad suudaksid lähiajal lapsele olulistes küsimustes kokkuleppele jõuda. Vanemate vahel on lepitamatud vastuolud, mis takistavad neil ühise hooldusõiguse teostamist. Vanemad suhtuvad teineteisesse süüdistavalt. Vanemate suutmatuse all tuleb mõista mh ka olukorda, kus nad ei suuda lahendada lapsega seotud küsimusi alaliste pingeteta ja erimeelsusteta ja see ei ole kooskõlas PKS § 118 lõikest 1 tuleneva põhimõttega, et vanemad teostavad lapse suhtes ühist hooldusõigust omal vastutusel ja üksmeeles, pidades silmas lapse igakülgset heaolu. Kohus leidis, et vanemate vahelised pinged ja sellest tulenevad vaidlused avaldavad lapsele kindlasti mõju. Menetluses esitatud seisukohtadest nähtub vanemate vastastikune ülikriitiline suhtumine ning enda tegevuse ja arvamuse ainuõigeks pidamine, mis ei ole ühise hooldusõiguse teostamiseks ja teineteise mõistmiseks hea alus. Kohtumenetluse ajal ei ole vanemate suhted muutunud ja kohtu hinnangul ei saa praegusel ajal eeldada, et vanemad asuvad lähiajal omavahel sõbralikult suhtlema, lapsesse puutuvaid asju läbi arutama ja ühise hooldusõiguse teostamisel koostööd tegema. Samuti ei saa vanemaid selleks sundida. Kohus leidis, et ei ole põhjendatud lapse elukorralduses täiendavate pingete tekitamine sellega, et vanemad vaidleksid pidevalt ühise hooldusõiguse teostamise üle. Lähtudes eeltoodust jättis maakohus rahuldamata isa avalduse taastada tema ja lapse ema ühine hooldusõigus lapse suhtes.
23. Kohus tugines PKS § 134 lõigetele 1 ja
24. Praegusel ajal on ema suhtes pooleli kaks kriminaalmenetlust: nr XXXXXXXXXXX seoses võimaliku lapse varahooldusõiguse rikkumisega ja nr YYYYYYYYYYY seoses võimaliku lapse väärkohtlemisega. Kohus teeb lapse elukohajärgsele kohalikule omavalitsusele ettekirjutuse ja kohustab tutvuma kriminaalmenetluste tulemustega ning selgitama välja, kas lapse heaolu on ohus ja kas on alust rakendada ohu ärahoidmiseks vajalikke abinõusid. Samuti tuleb kohalikul omavalitsusel kuni 2021/
25. õppeaasta lõpuni kontrollida vähemalt üks kord kuus lapse koolikohustuse täitmist ja lapse kohanemist tema elukorraldusega Eestis. Kohus teeb ettekirjutuse lapse emale ja kohustab teda tegema koostööd lapse elukohajärgse kohaliku omavalitsusega ja lubama teha vajadusel kodukülastusi ning vestelda lapsega.
26. Menetluskulude jaotamisel juhindus kohus

§ 172

lõigetes 1 ja 3 sätestatust ning jättis lapsele menetluses riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud riigi kanda ja kõik muud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. 13 2-17-4101 Lapse isa määruskaebus

1. Avaldaja esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada ja teha uus määrus, millega rahuldada avaldus temale lapse suhtes ainuhooldusõiguse üleandmiseks või avaldaja alternatiivsed taotlused. Menetluskulud palub isa jätta lapse ema kanda.
2. Kaebuse põhjenduste kohaselt on maakohtu määrus ebaloogiline, põhjendamatu ja ebaselge. Määrus tuleb tühistada materiaal-, kaalutlus- ja menetlusõiguse normide väära kohaldamise tõttu ja teha uus otsustus hooldusõiguse küsimuses.
3. Kohus ei lähtunud asja lahendamisel lapse arvamusest ja jättis hindamata PKS § 137 lõike 3 alusel kaalumisele kuuluvad asjaolud ja nende muutumise. Kohus rikkus uurimispõhimõtet ja jättis lapse huvid ja soovid tuvastamata. Kohus tuli valele järeldusele nagu ei oleks asjaolud muutunud ulatuses, et põhjendavad varasema kohtumääruse muutmist. Hooldusõiguse osas on määrus ebaloogiline. Võrreldes varasema määruse tegemise ajaga on muutunud lapse ja isa hingeline seos, lapse vanus ja soovid ning lapse oskus neid väljendada, ema käitumine ja vanemate pühendumine lapse elule. Maakohtu põhjendustest saab teha järelduse, et kohus on nõus, et lapse huvides on tagasi Itaaliasse minna, kuna see vastab lapse soovidele. Samas määras kohus, et jätab avalduse rahuldamata.
4. Maakohus leidis, et ainult lapse soovist ei piisa muudatuste tegemiseks vanemaõigustes. Selline järeldus ei ole selge. Põhjendatud ei ole, miks ei võtnud kohus lapse arvamust arvesse. Laps on 7-aastane ja suudab selgelt oma seisukohta väljendada. Kohus ei selgitanud, millisest eluaastast on põhjendatud lapse arvamusega arvestamine. Samas leiab kohus, et menetluses ei ole esitatud mõistlikke põhjendusi, miks laps ei võiks elada Itaalias koos isaga. Kui kohus leidis, et mõlemad vanemad on võimelised lapse eest hoolitsema ja soovivad last kasvatada ning tema eest hoolitseda, on lapse arvamuse ja soovi arvesse võtmine tavapärasest tähtsam.
5. Isa hinnangul on tema suuteline lapse huve suuremal määral tagama. Kohus ei võrrelnud vanemate vaimset ja majanduslikku valmisolekut last kasvatada ega analüüsinud hingelist seost lapsega, senist pühendumust lapse eest hoolitsemisele. Kohus ignoreeris täielikult, milliseid elamistingimusi saavad vanemad lapsele tulevikus pakkuda. Samuti ei vastanud kohus küsimusele, kas need tingimused on muutunud peale eelmist kohtumäärust. Isa jääb seisukoha juurde, et on pühendunud lapse kasvatamisele ja arenemisele ning tal on selleks paremad võimalused (nii majanduslikud kui vaimsed) kui emal. Isal on paremad elutingimused. Ema elutingimusi, töökohta ja töötasu ei ole kontrollitud ega võrreldud isa elutingimustega. Ema elab üürikorteris ja on võlgades. Isa süveneb lapse kasvatamisse ja arengusse, panustab sellele aega. Ema ei ole lapse arenguga tegelenud. Laps ise räägib, et kui ta on emaga, mängib ta enamasti videomänge, kuna ema ei tegele temaga. Isa panust ei saa lugeda ebaoluliseks. Viimased 10 kuud elab isa lapse pärast Eestis. Kohus jättis arvestamata lapse ja isa hingelise seotuse.
6. Kohus jättis tähelepanuta isa väited ema poolt lapse vara ja heaolu ohustamisest. Ema rikkus lapse varahooldusõigust ning isegi riigiprokurör jõudis järeldusele, et ema rikkus PKS-ist tulenevaid alaealise lapse varahoolduse nõudeid. Isa leiab, et kui on isegi kahtlusi selles osas, et ema ei suuda nõuetekohaselt täita hooldusõigust, ei saa seda jätta tähelepanuta. Kohtumenetluses on esitatud mitmeid videoid, kus laps kinnitab, et ema lõi või hirmutas teda. Ka selle jättis kohus arvesse võtmata. Kohus jättis tähelepanuta isa tunnistajate ütlused.
7. Seoses lepitusmenetluse avalduse läbi vaatamata jätmisega märgib isa, et avaldus esitati
8. a mai alguses, juuni alguses korraldati kohtuistung ning lõpplahend tuli septembri lõpus. 14 2-17-4101 Otsuse venimise tõttu ei lubanud ema lapsel isaga Itaaliasse puhkama sõita. See ei vasta lapse huvidele.
9. Isa märgib praeguse olukorra kohta, et ema andis nõusoleku lapsel koos isaga Itaaliasse sõita 21.–31.10.
10. Paari päeva möödumisel hakkas ema nõudma tema nõusoleku notariaalset vormistamist. Isa kontrollis, et nii Eesti kui Itaalia ei nõua notariaalselt kinnitatud nõusolekut. Seda selgitati lapse emale. Ema ütles omakorda, et seadus ja reeglid teda ei huvita, temale on vaja notariaalset nõusolekut. Isa oli sellega nõus, kuid aja broneerima ning selle eest maksma peab ema. Ema ei olnud sellega nõus. Laps oli täielikult frustreerunud – ta oli nii rõõmus, et 10 kuu möödumisel lubas ema tal Itaaliasse sõita, kuid paari päeva möödumisel hakkas ema ütlema, et kui isa ei vormista notariaalset nõusolekut, ei luba ta sõita. Laps tuli isa juurde ja hakkas nutma ja paluma, et notariaalne nõusolek vormistataks. Ema teab, kui vajalik on sõit oma teisele kodumaale lapse jaoks, aga manipuleerib lapse tunnetega. Selline käitumine ei ole lapse huvides. Lapse psüühiline seisund sõltub ema otsustest, aga ema käitub ebastabiilselt. Lastekaitsespetsialist kaitseb ema, mitte lapse huve.
11. Isa soovib toetada lapse ja ema sidet ja on valmis arutama suhtluskorra üle, mille järgi hakkaks laps Eestis käima ja emaga aega veetma.
12. Kohtumenetluse käigus tekkis olukordi, kus isa palus, et nii sotsiaaltöötaja kui lapsele määratud esindaja last aitaksid, kuna laps väidab, et ta vajab abi (põhjusel, et ema kasutab lapse suhtes nii füüsilist kui vaimset vägivalda). Keegi ei ole last senini aidanud. Lapse ema määruskaebus
13. Ema esitas vastumääruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada osas, milles jäeti menetluskulud poolte endi kanda ja teha selles osas uus määrus, millega jätta mõlema poole maakohtu menetluskulud isa kanda või alternatiivselt saata asi vastavas osas maakohtule uueks läbivaatamiseks. Samuti palub ema jätta ringkonnakohtu menetluskulud isa kanda.
14. Maakohus jaotas valesti menetluskulud, kui jättis kõik ema kulud tema enda kanda.

§ 172

lõike 1 esimese lause üldpõhimõtte järgi kannab hagita menetluses kulud isik, kelle huvides lahend tehakse. Kohus jättis isa nõuded rahuldamata.

§ 172

lõike 7 teine lause sätestab, et kui avaldus jääb rahuldamata hagita menetluses, mida saab algatada üksnes avalduse alusel, jäävad menetluskulud avaldaja kanda. Seega tulnuks ema kulud jätta isa kanda. Maakohtumenetlusest ja esitatud seisukohtadest nähtub, et isa esitas vähese perspektiiviga avaldused kohtule, samuti esitas pikki menetlusdokumente, mille sisu on tihti korduv või teoreetilist laadi (pikad viited laste õigustele erinevates õigusaktides), kuid vaatamata sellele on ema olnud sunnitud need läbi töötama ja vastama. Isa on sisuliselt jõukust ära kasutanud ja püüab läbi kurnamistaktika ning kõike ja kõigi peale kaevates saavutada endale meelepärast tulemust, milleks on lapse enda omaks tegemine ja jäädavalt emast võõrandamine. Eelnevast tulenevalt on ema kulude tema kanda jätmine äärmiselt ebamõistlik ja ebaõiglane.

1. Emal kulus maakohtus õigusabile kokku 15 t 51 min ja rahaline kulu oli 2060.49 eurot + käibemaks. Ema palub menetluskulud rahaliselt kindlaks määrata ja isalt välja mõista. Menetlusosaliste seisukohad
2. Lapsele määratud esindaja leidis vastuses isa määruskaebusele, et lapse tahtele vastaks määruskaebuse rahuldamine, kuid otsustus sõltub sellest, kas ringkonnakohtu hinnangul on maakohus teinud kaalutlusvea sellega, et ei omistanud lapse tahtele piisavat kaalu. 15 2-17-4101
3. Lapse ema vaidles isa määruskaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.
4. Eestkosteasutus ei toetanud isa määruskaebust ja leidis, et maakohus on lähtunud lapse huvidest. Ema kaebusele vastuseks märkis eestkosteasutus, et menetluskulude jaotus on kohtu pädevuses.
5. Lapse isa vaidles ema kaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Menetluse edasine käik
6. Maakohus jättis määruskaebused rahuldamata ja edastas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (

) § 663 lõike 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 59. Ringkonnakohus leiab, et isa määruskaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata

§ 657lõike 1 punkti 1 ja § 659 alusel.

Isa avalduse rahuldamata jätmise osas on maakohtu määrus õige ja põhjendatud. Ema vastumääruskaebus menetluskulude jaotuse peale on põhjendatud osaliselt ja selle alusel tuleb vaidlustatud määrus

§ 667

lõike 2 alusel tühistada osas, milles maakohus jättis menetluskulud (v.a lapsele riigi õigusabi korras määratud kulud), mis seonduvad isa avaldusega talle hooldusõiguse üleandmiseks ja alternatiivsete taotlustega, menetlusosaliste endi kanda. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue määruse ja jätab vastava avalduse menetlemisega seotud menetluskulud maakohtus avaldaja (isa) kanda. Muus osas jääb maakohtu määrus muutmata. Ringkonnakohus jaotab määruskaebemenetluse kulud. Vastavalt

§ 654lõikele 22 esitab ringkonnakohus määruse tervikresolutsiooni.

60. Ringkonnakohus kontrollib esimese astme kohtu määrust

§ 651

lõike 1 järgi koosmõjus

§-ga 659 üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kohus on asja lahendamisel seotud kaebuse piiridega. Kolleegium märgib, et kuigi isa kaebuse taotluste punktist 1 saab järeldada, et määrust vaidlustatakse täies ulatuses, on palutud uus määrus teha üksnes hooldusõiguse üleandmise nõude osas (taotluste punktid 1.1-1.3). Samuti puuduvad määruskaebuses täielikult põhjendused, miks vaidlustatakse määrust osas, milles kohus jättis isa avalduse lepitusmenetluse korraldamiseks läbi vaatamata (maakohtu määruse resolutsiooni punkt 1). Ringkonnakohus on eeltoodust tulenevalt seisukohal, et lepitusmenetluse korraldamise avalduse läbi vaatamata jätmise osas ei ole maakohtu määrust vaidlustatud, mistõttu on määrus

§ 466lõike 3 järgi selles osas jõustunud.

Samuti ei ole määrust vaidlustatud osas, milles kohus tegi lapse elukohajärgsele kohalikule omavalitsusele ja lapse emale ettekirjutused (resolutsiooni punktid 4, 5), seega ka vastavas osas on maakohtu määrus jõustunud. 61.

§ 477

lõike 7, § 442 lõike 5, § 659 ja § 662 lõike 3 alusel võtab ringkonnakohus täiendavate tõenditena vastu isa määruskaebusele ja eestkosteasutuse 05.11.2021 seisukohale lisatud dokumendid, samuti ema 20.12.2021 ja 22.02.2022 esitatud dokumendid ning isa 11.02.2022 esitatud dokumendid. Ringkonnakohus keeldub isa 08.03.2022 esitatud videote koos nende tõlgetega tõenditena vastuvõtmisest (

§ 236lõige 3, § 238 lõike 3 punkt 4).

Kohtu hinnangul ei tõenda videod vaidlusaluseid asjaolusid ning isa ei ole ka põhjendanud, millise asjas tähtsust omava asjaolu tõendamiseks dokumendid on esitatud. Kuivõrd tõendid, mille vastuvõtmisest keelduti, esitati elektrooniliselt, siis need tagastamisele ei kuulu (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-68-14, punkt 19). 16 2-17-4101 62. Maakohus eksis tsiviilasja toimiku pidamisel (

§ 56

lõiked 1-3), kui ei lisanud pabertoimikusse lapsele määratud esindaja 19.11.2021 vastust ema määruskaebusele. Kohtupraktikas on sellises olukorras ringkonnakohus ise täiendanud pabertoimikut ja kohus teeb seda ka praeguses asjas, lisades kõnealuse menetlusdokumendi pabertoimikusse.

1. Ringkonnakohus käsitleb esmalt isa määruskaebust tema hooldusõiguse üleandmise avalduse (ja alternatiivsete taotluste) rahuldamata jätmise peale ning seejärel ema vastumääruskaebust menetluskulude jaotuse peale.
2. Isa esitas maakohtule avalduse, milles taotles PKS § 138 lõike 1 kolmanda lause alusel lapse hooldusõiguse üleandmist isale, alternatiivselt PKS § 1231 lõike 3 kohaselt vanema hooldusõiguse taastamist või osaliselt hooldusõiguse üleandmist isale. Ringkonnakohus selgitab, et mõlema avalduse lahendamise puhul on tegemist kohtu kaalutlusotsustusega, mille kohus teeb oma siseveendumuse kohaselt, lähtudes eelkõige lapse huvidest ja arvestades kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huve (PKS § 123 lõige 1). Sellisesse kohtu kaalutlusotsustusse sekkub kõrgema astme kohus üksnes juhul, kui alama astme kohus on ületanud diskretsiooni piire või rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus antud juhul diskretsiooni piire ületanud ega menetlusõiguse norme oluliselt rikkunud. Maakohus lähtus lahendi tegemisel lapse ja teiste asjaomaste isikute huvidest ning on oma seisukohti avalduse rahuldamata jätmisel jälgitavalt põhjendanud. Määruskaebuse väited ei võimalda järeldada, et kohus väljus kaalutlusotsustuse tegemisel nendest piiridest, mis kohtul seaduse kohaselt perekonnaasja lahendamisel on. Diskretsioonipiiride ületamist ei nähtu ka tsiviilasja materjalidest. Maakohus hindas tõendeid kogumis ning nende põhjal tuvastas asjas tähtsust omavad asjaolud ja kujundas arvamuse. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (

§ 659ja § 654 lõige 6).

Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist.

1. Maakohus tuvastas, et Tallinna Ringkonnakohtu 27.09.2019 määrusega tsiviilasjas nr 2-17-4101 määrati lõpetada vanemate ühine hooldusõigus lapse suhtes ning anda ainuhooldusõigus emale. PKS § 138 lõike 1 kolmandast lausest tuleneb, et kui hooldusõigus kuulub ühele vanemale kohtulahendi alusel, võib teine vanem taotleda hooldusõiguse üleandmist, kui kohtulahendi tegemise aluseks olnud asjaolud on oluliselt muutunud, või ühise hooldusõiguse taastamist. Ringkonnakohus peab vajalikuks rõhutada, et hooldusõiguse üleandmise avalduse rahuldamiseks peab olema täidetud eeldus, mille kohaselt varasema kohtulahendi aluseks olevad asjaolud on oluliselt muutunud. Seega ei ole tegemist tavapärase ühise hooldusõiguse lõpetamise vaidlusega, milles kohus hindab mõlema vanemaga seonduvaid asjaolusid, arvestades mh kummagi vanema vaimset ja majanduslikku valmisolekut last kasvatada, hingelist seotust lapsega ja senist pühendumist lapse eest hoolitsemisele ning lapse tulevasi elamistingimusi (PKS § 137 lõige 3). Isa määruskaebusest jääb kohtule arusaam, et isa arvates on tegemist ühise hooldusõiguse lõpetamise vaidlusega, kuna määruskaebus keskendub enamuses väidetele, miks isa on parem ja sobilikum isik lapse hooldusõigust teostama kui ema ning et väidetavalt jättis maakohus kõik vastavad väited ja põhjendused tähelepanuta. Maakohus on vaidlustatud määruses õigesti märkinud, et käesoleva avalduse lahendamisel saab arvestada nende asjaoludega, mis on muutunud pärast 27.09.2019 Tallinna Ringkonnakohtu määrust.
2. Kolleegium nõustub maakohtuga, et praegusel juhul ei ole lapsega ja vanemate hooldusõiguse teostamisega seonduvad asjaolud muutunud sellises ulatuses, et oleks põhjendatud jõustunud kohtumääruse täielik muutmine ja hooldusõiguse täielikult või osaliselt emalt isale üleandmine. Maakohus tuvastas, et pärast 27.09.2019 määrust elas laps koos emaga Eestis kuni 15.02.2020, mil läks isa juurde Itaaliasse vastavalt suhtlemiskorrale üheks nädalaks, 17 2-17-4101 kuid isa jättis lapse emaga kokku leppimata Itaaliasse oluliselt pikemaks ajaks, tuues tagasi alles 29.01.
3. Sellest ajast elab laps taas Eestis. Määruskaebuse kohaselt on isa hinnangul võrreldes varasema määruse tegemise ajaga muutunud lapse ja isa hingeline seos, lapse vanus ja soovid ning lapse oskus neid väljendada, ema käitumine ja vanemate pühendumine lapse elule. Ringkonnakohus märgib, et menetlusosalised ei vaielnud selle üle, et isa ja lapse side on väga tugev ja laps tõesti igatseb Itaaliat (mh kinnitas seda ärakuulamisel ema, vt ärakuulamise protokoll t VI kd lk 17) ning et isa on väga pühendunud lapse eest hoolitsemisele. Praegusel juhul ei saa aga tähelepanuta jätta, kuidas selline olukord on kujunenud. Maakohus leidis, et laps viibis vähemalt alates
4. a juunist kuni
5. a jaanuari lõpuni Itaalias isa ainuisikulise otsuse alusel ilma hooldusõigusliku vanema (ema) nõusolekuta. Seda kohtu järeldust ei ole isa määruskaebuses ka vaidlustanud. Kolleegium nõustub maakohtuga, et olukorras, kus laps viibis õigusliku aluseta ning ema ja lapse õigusi rikkudes pikemat aega lahuselava vanema juures, ei saa täielikult arvestada sel ajal muutunud asjaolusid. Kohus leidis õigesti, et vanema poolt suhtlemiskorrast ühepoolselt kõrvale kaldumine ei saa oluliselt mõjutada võimalikke tulevasi muutusi hooldusõiguslikes küsimustes.
6. Alternatiivselt taotles isa vanema hooldusõiguse taastamist. PKS § 1231 lõike 3 kohaselt on vanemal õigus kohtult hagita menetluses taotleda, et hooldusõigus kuuluks vanematele ühiselt. Avaldus rahuldatakse, kui täidetud on PKS § 138 lõike 1 teises lauses sätestatud eeldused, st vähemalt 14-aastane laps ei vaidle sellele vastu ja ühist hooldusõigust taotlev vanem on sobiv ja võimeline hooldusõigust teostama. Seega tuleb ringkonnakohtu hinnangul hooldusõiguse taastamise juures hinnata eelkõige seda, kas hooldusõiguse taastamine on lapse huvides. Lisaks tuleb arvestada, et ühine hooldusõiguse teostamine on võimalik üksnes juhul, kui vanemate vahel on piisavalt hea läbisaamine, et nad suudavad võtta ühiselt vastu lapse huvidele vastavaid otsuseid ning korraldada üksmeelselt lapse elu. Tallinna Ringkonnakohus leidis 27.09.2019 määruses, et vanemate suhted on sedavõrd pingelised, et nad ei suuda võtta ühiselt vastu lapse huvidele vastavaid otsuseid ning koos lapse elu korraldada. Vaidlustatud määruses leidis maakohus, et
7. aastaks (ega ka kohtumenetluse jooksul) ei ole vanemate vahelised suhted paremaks muutunud ja olukord on sama kui mitu aastat tagasi – vanemad ei suuda oma erimeelsusi lapse huvides kõrvale jätta, nende vahel on lepitamatud vastuolud, nad suhtuvad teineteisesse süüdistavalt ja ülikriitiliselt – kõik need asjaolud takistavad vanematel ühise hooldusõiguse teostamist. Seega ei ole põhjendatud eeldada, et vanemad suudavad nüüd teostada lapse suhtes ühist hooldusõigust vastavalt PKS § 118 lõikele 1 üksmeeles. Maakohtu järeldusi vanemate vaheliste pingeliste suhete ja seetõttu ühise hooldusõiguse teostamise võimatuse kohta ei ole määruskaebuses vaidlustatud. Määruskaebemenetluses esitatud tõendid (vanemate e-kirjavahetused lastekaitsespetsialistiga t VII kd lk 47, 50) kinnitavad täiendavalt vanemate halba läbisaamist ja eelkõige isa süüdistavat olekut ema suhtes. Eeltoodust tulenevalt leidis maakohus õigesti, et vanemate ühise hooldusõiguse taastamine ei ole lapse huvides, kuna põhjendatud ei ole tema elukorralduses täiendavate pingete tekitamine sellega, et vanemad vaidleksid pidevalt ühise hooldusõiguse teostamisel.
8. Määruskaebuses leitakse, et maakohus jättis põhjendamatult arvestamata lapse arvamusega, st sooviga elada Itaalias, ega põhjendanud, millisest eluaastast on põhjendatud lapse arvamusega arvestamine. Ringkonnakohus selgitab, et seadusest tulenevalt arvestatakse vähemalt 14-aastase lapse arvamusega ühise hooldusõiguse lõpetamise nõude puhul, st vastavat avaldust ei rahuldata, kui vähemalt 14-aastane laps vaidleb hooldusõiguse üleandmisele vastu (PKS § 137 lõike 2 punkt 1). Lisaks tuleneb

§ 553

lõikest 1, et vähemalt 14-aastasel piisava kaalutlus- ja otsustusvõimega lapsel on teda puudutavas hagita perekonnaasjas iseseisev kaebeõigus. Seega ei tulene seadustest kohtule kohustust arvestada alla 14-aastase lapse arvamusega.

§ 5521

lõike 1 esimese ja teise lause järgi kuulab kohus last puudutavas asjas ära vähemalt 10-aastase lapse isiklikult (v.a seaduses sätestatud juhul), kuid kohus võib 18 2-17-4101 ära kuulata ka noorema lapse. Seega ei olnud praeguses asjas kohtul ka kohustust last isiklikult ära kuulata. Lapsele määratud esindaja on õigesti esile toonud, et lapse tahe ja tema parim huvi ei ole alati kattuvad mõisted ning praegusel juhul tuleb arvestada, et lapse tahe on ilmselt suurel määral kujunenud isaga Itaalias veedetud aasta tagajärjel. Kolleegium nõustub ka esindaja poolt märgituga, et lubatav ei saa olla olukord, kus üks vanem seab eesmärgiks lapse tahte muutmise ning läbi selle varasema kohtulahendi muutmise.

1. Seoses lapse vastumeelsusega elada Eestis leidis maakohus, et arvestades, et laps oli ema elukorraldusest peaaegu aasta jooksul eemaloleku tõttu võõrdunud, on mõistetav, et harjumine ema uue perekonnaga ning elutingimustega on lapsele vähemalt esialgu raske, kuivõrd laps oli Itaalias veedetud aja jooksul omaks võtnud itaalia keele ning sealse elu- ja koolikorralduse. Eestkosteasutuse 05.11.2021 seisukohale on lisatud Tallinna XXXi, kus laps õpib alates sügisest 2021, 01.11.2021 vastus Kristiine Linnaosa Valitsuse päringule (t VII kd lk 30). Klassijuhataja vastuses on märgitud, et laps kohanes kooliga kiiresti; on viisaka käitumisega ja peab kinni reeglitest; suhtleb julgelt nii teiste laste kui õpetajatega; on leidnud klassist paar sõpra, kellega suhtleb vahetundidel sagedamini; tundides töötab aktiivselt kaasa, oskab klassikaaslastega koostööd teha; tundide välisel ajal võtab osa kunsti- ja spordiringi tegevustest. Lisaks on esile toodud, et laps räägib vabalt oma perest ning sellest, et ema ja isa ei ela koos; laps ei ole kuidagi välja näidanud, et tal oleks mure vanemate omavahelise suhtluse pärast. Eeltoodust võib kolleegiumi hinnangul järeldada, et kõnealuse vastuse koostamise ajaks oli laps oma elukorraldusega Eestis kohanenud – tal läheb koolis hästi, ta on aktiivne suhtleja ning on leidnud endale ka meelepärased koolivälised tegevused.
2. Vastuseks kaebuse väitele, et maakohus jättis põhjendamatult arvestamata isa esitatud tunnistajate ütlused, selgitab ringkonnakohus järgmist. Tunnistaja ütluste puhul on tegemist spetsiifilise

§-des 251jj sätestatud tõendi vormiga, mis kogutakse kohtumenetluses tunnistaja suulise või erandina kirjaliku ülekuulamise teel. Antud juhul ei ole isa taotlenud kohtumenetluses tunnistajate ülekuulamist. Seega on määruskaebuses ilmselt silmas peetud isa esitatud kolmandate isikute selgituste arvestamata jätmist. Samas ei ole kaebusest selgelt aru saada, milliste tõendite hindamata jätmist kaebaja vaidlustab. Kaebuses on märgitud, et isa edastas 43 tunnistaja kirjalikud ütlused koos tõlkega, kuid ei ole aru saada, milliseid konkreetseid tõendeid eeltooduga silmas on peetud. Isa 01.09.2021 menetlusdokumendi punktis 88 on märgitud, et isa esitab 43 tunnistaja ütlused (lisa 21: tunnistajate ütlused ja F tunnistus). Toimikust nähtuvalt on viidatud lisa 21 näol tegemist üksnes F kinnitusega (t VI kd lk 123). Samuti viidatakse kaebuses, et kohus jättis lapsehoidja kirjaliku arvamuse tõendina arvestamata. Isa 01.09.2021 menetlusdokumendi lisa 20 on lapsehoidja Z selgitus (t VI kd lk 119-122 pöördel). Eeltoodust tulenevalt saab ringkonnakohus isa kaebusest aru selliselt, et vaidlustatakse F ja Z selgituste tõendina arvestamata jätmist. Kuigi kohus saab

§ 229

lõike 2 teise lause kohaselt hagita menetluses tõendina arvestada ka sellist teavet, mis ei ole seaduses seda liiki tõendile kehtestatud protsessivormis, leiab ringkonnakohus, et tegemist ei ole asjakohaste tõenditega. Isa leiab, et viidatud tõendid tõendavad, et ema ja tema elukaaslane on lapse suhtes vägivaldsed ja et laps oli selle tõttu pidevalt stressis, samuti, et kui laps elas Itaalias, paranes tema psüühiline seisund ja ta oli stabiilne, rõõmus ja avatud. F kinnitusest ei nähtu asjaolusid, mida isa soovib tõendiga tõendada. Z selgituse puhul leiab ringkonnakohus, et tegemist ei ole objektiivse tõendiga, kuivõrd lapsehoidja näol on tegemist isale lähedase isikuga, kes selgituse sisust ja väljendusviisist nähtuvalt on lapse ema suhtes äärmiselt negatiivselt meelestatud. Asjaolu, et maakohus nendele tõenditele lõpplahendis ei viidanud, ei anna alust isa kaebuse rahuldamiseks.

1. Ringkonnakohtu hinnangul ei muuda vaidlustatud määrust vastuoluliseks maakohtu seisukoht, mille kohaselt ei ole kohtu hinnangul esitatud mõistlikke põhjendusi selleks, miks 19 2-17-4101 laps ei võiks oma soovi kohaselt elada Itaalias koos oma isaga selle asemel, et elada vastumeelselt Eestis oma ema uues peres. Kohus on lisaks märkinud, et ainus takistus selleks on vanemate soovimatus jõuda kokkuleppele. Ringkonnakohus möönab, et maakohtu vastav seisukoht lapse Itaalias elamise võimalikkuse kohta võib olla mõneti segadust tekitav. Samas oli maakohtul õigus avaldada selle aspekti osas oma seisukoht. Siiski tuleb arvestada, et eeltoodu ei muuda kohtu lõppjäreldust selle kohta, et asjas ei ole põhjendatud isa hooldusõiguse taastamine, kuivõrd vanemate omavahelised suhted on pingelised ja nad ei ole suutelised praegusel ajal last kahjustamata teostama ühist hooldusõigust. Ringkonnakohtu hinnangul pidas maakohus eeltooduga silmas seda, et kui vanemad saaksid omavahel paremini läbi, võiks lapse huvides olla ühise hooldusõiguse taastamine, millisel juhul saaksid vanemad sõlmida kokkuleppe lapse Itaalias elamise kohta, aga praegusel juhul on vanemate konfliktsete suhete tõttu ühine hooldusõigus välistatud. Ringkonnakohtul puuduvad asjaolud teistsugusele seisukohale asumiseks.
2. Seoses isa esiletoodud kriminaalasjadega märgib kolleegium järgmist. Maakohus tuvastas, et kohtumenetluse ajal oli ema suhtes pooleli kaks kriminaalmenetlust, vastavalt seoses võimaliku lapse varahooldusõiguse rikkumisega ja lapse võimaliku väärkohtlemisega. Määruskaebuses isa suures osas kordab oma varasemaid seisukohti, mida maakohus on asja lahendamisel arvesse võtnud ja neile määruses ka vastanud. Maakohus leidis, et Politsei- ja Piirivalveameti 18.08.2021 kirja kohaselt on uurija 06.08.21 kuulanud üle lapse ning alustanud kriminaalasja nr YYYYYYYYYYY. Kohtu hinnangul oli mõistetav, et 29.08.2021 oli laps närviline ja stressis, sest tänaval püksi kakamine võib seda põhjustada, kuid emale ei saa olukorra lahendamist sel hetkel temale parimana tundunud viisil ette heita. Seoses kriminaalasjaga nr XXXXXXXXXXX leidis maakohus, et lapsele kingitud raha kasutamine ema või ema teiste perekonnaliikmete tarbeks ja mitte lapsega seonduvalt ei ole põhjendatud, kuid praegusel ajal ei ole kriminaalmenetlus veel lõppenud ja seega ei ole varahooldusõiguse rikkumine ja lapsele kahju põhjustamine tõendatud. Kaebuses leitakse, et vaidluses omab tähendust asjaolu, kas vanem on ohustanud lapse heaolu (PKS § 134) ning et kui on isegi kahtlusi selles osas, et ema ei suuda nõuetekohaselt täita oma hooldusõiguslikke kohustusi, jääb arusaamatuks, mis põhjusel on maakohus selle tähelepanuta jätnud. Kolleegium selgitab, et nagu eelnevalt märgitud, ei ole maakohus neid asjaolusid tähelepanuta jätnud. Vastupidi maakohus kohaldas seejuures PKS § 134 lõiget 3, tehes kohalikule omavalitsusele ettekirjutuse ja kohustas tutvuma kriminaalmenetluste tulemustega ning selgitama välja, kas lapse heaolu on ohus ja kas on alust rakendada ohu ärahoidmiseks vajalikke abinõusid. Lisaks eeltoodule tegi maakohus ettekirjutuse emale ja kohustas teda tegema koostööd lapse elukohajärgse kohaliku omavalitsusega ning lubama teha vajadusel kodukülastusi ja vestelda lapsega. Kolleegium märgib, et tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on praeguseks ajaks kriminaalmenetlus nr XXXXXXXXXXX ka lõpetatud. Ema on 20.12.2021 esitanud kohtule 07.12.2021 prokuratuuri loal kriminaalmenetluse lõpetamise määruse (t VII kd, lk 40–41), millest nähtub, et enamus lapse kontolt võetud raha kulus lapse huvides ja ülalpidamiskulude katteks. Seega leiti määruses, et kuna lapse raha kasutamisega ei ole talle tekitatud varaliselt kahju, mis vastaks KarS § 121 punktis 1 toodud piirmäärale, puudub kriminaalmenetluseks alus ja seetõttu tuleb menetlus lõpetada.
3. Määruskaebuse etteheited, mis puudutavad lastekaitsespetsialisti tööd, jätab kolleegium tähelepanuta, kuivõrd kohtul puudub käesoleva vaidluse raames pädevus tema töö hindamiseks. Lisaks on kaebuses märgitud, et isa on pöördunud selles küsimuses Justiitsministeeriumi ja Sotsiaalkindlustusameti poole. Samuti on kaebaja esitanud etteheited lapsele määratud esindaja osas, leides, et esindaja kaitseb rohkem ema huve ega ole isa teadetele nõuetekohaselt reageerinud ega analüüsinud olukorda, kas laps vajab abi või mitte. Ringkonnakohus selgitab, et lapse huve puudutavas vaidluses on lapsele määratud esindaja roll n-ö kõrvalseisjana kaitsta 20 2-17-4101 lapse huve, andes menetletavale avaldusele teistest menetlusosalistest sõltumatu hinnangu lapse huvidest lähtuvalt.
4. Ringkonnakohus märgib, et kaebuse väited, mis puudutavad lapse Itaaliasse sõitu 2021 oktoobris, on suhtluskorra küsimus, mistõttu käesolevas hooldusõiguse üleandmise (alternatiivselt taastamise) vaidluses kohus neid ei hinda. Selleks, et laps saaks isaga Itaaliasse minna, tuleb vanematel kokku leppida suhtluskorras ning kokkuleppele mittejõudmisel pöörduda suhtluskorra kindlaksmääramiseks kohtusse.
5. Järgnevalt käsitleb kolleegium ema määruskaebust menetluskulude jaotuse peale.

§ 172

lõike 1 esimese lause kohaselt kannab hagita asjas menetluskulud isik, kelle huvides lahend tehakse. Sama lõike teise lause kohaselt, kui hagita menetluses osaleb mitu isikut, võib kohus otsustada, et menetluskulud kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid arvestades õiglane, mh kui see menetlusosaline esitas põhjendamatu taotluse, väite või tõendi. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohtu diskretsiooniotsus

§ 172lõike 1 alusel menetluskulude jaotamisel põhjendatud.

Maakohus on üksnes viidanud nimetatud sättele ja märkinud, et jätab menetluskulud menetlusosaliste endi kanda (v.a lapsele riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud, mis jäid riigi kanda ning mille osas määrust ka ei vaidlustata). Riigikohus on leidnud, et mitme menetlusosalisega hagita menetluses on üldjuhul õiglane jätta menetluskulud lõike 1 teise lause alusel selle isiku kanda, kelle kahjuks lahend tehti (lahend nr 3-2-1-42-08, punkt 18). Kui kohus leiab, et õiglane on jaotada kulud muul viisil, tuleb seda põhjendada ning sellisel juhul ongi peamiseks lähtekohaks õigluse põhimõte (vt ka Riigikohtu lahend nr 3-2-1-87-14, punkt 29).

1. Praegusel juhul jäi isa avaldus lepitusmenetluse korraldamiseks läbi vaatamata ja hooldusõiguse muutustega seonduvad avaldused täies ulatuses rahuldamata. Eeltoodud Riigikohtu seisukoha järgi peaks sellises olukorras vähemalt rahuldamata jäetud avalduse osas üldjuhul jääma menetluskulud avaldaja kanda ning vastupidist seisukohta tuleks põhjendada. Maakohus ei ole põhjendanud seisukohta jaotada menetluskulud teisiti. Seega on ringkonnakohtul alus maakohtu diskretsiooniotsustusse sekkuda.
2. Ringkonnakohtu hinnangul on antud juhul õiglane ja põhjendatud jätta menetluskulud, mis seonduvad isa hooldusõiguse üleandmise avalduse (ja alternatiivsete taotluste) menetlemisega, avalduse rahuldamata jätmise tõttu

§ 172lõike 1 teise lause järgi isa kanda.

Kolleegiumi hinnangul aga puudub alus muuta menetluskulude jaotust lepitusmenetluse korraldamise avalduse kulude osas. Kuigi nimetatud avaldus jäi läbi vaatamata, kuna varasemalt määratud suhtluskord kaotas aktuaalsuse kohtumenetluse ajal, siis selle avalduse esitamist ei saa iseenesest põhjendamatuks pidada. Avalduse esitamise ajal 08.05.2021 kohtu määratud suhtluskord veel kehtis ja maakohus tuvastas, et ka ema oli suhtluskorda rikkunud. Seega ei saa selle avalduse esitamist isale ette heita ning arvestades eeltoodud asjaolusid on kohtu hinnangul

§ 172

lõike 1 teise lause mõistes õiglane, et selle avalduse menetlemisega seotud kulud jäävad kummagi iga menetlusosalise enda kanda, v.a lapsele riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud, mis jäid riigi kanda. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine 78. Isa määruskaebuse menetlemisega seotud menetluskulud tuleb kaebuse rahuldamata jätmise tõttu jätta kaebuse esitaja kanda (

§ 171

lõige 1), v.a lapsele riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud, mis jäävad riigi kanda (

§ 172lõike 3 teine lause).

21 2-17-4101 79. Ema määruskaebus rahuldati osaliselt, mistõttu on selle menetlemisega seotud menetluskulud ringkonnakohtu hinnangul

§ 172

lõike 1 järgi põhjendatud ja õiglane jätta menetlusosaliste endi kanda, v.a lapsele riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud, mis jäävad riigi kanda (

§ 172lõike 3 teine lause).

80. Kuivõrd maakohus menetluskulusid rahaliselt kindlaks ei määranud, ei tee seda ka ringkonnakohus. Maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast käesoleva määruse jõustumist

§ 177

lõikes 2 sätestatud korras (

§ 174lõige 4).

(allkirjastatud digitaalselt) 22