KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Liis Arrak, liikmed Kaija Kaijanen ja Gea Lepik Määruse tegemise aeg ja koht 14. juuni 2022, Tallinn Kohtuasja number 2-20-9706 Kohtua

§ 29

lg 1 järgi on nõude loovutamise leping kehtiv sõltumata sellest, et hageja ei andnud selleks nõusolekut. Viidatud sättes kasutatud sõna „eeldatakse“ tähendab seda, et tavapärases tsiviilkäibes võib vallasasjade ja õigustega tehtud tehingute puhul tehingu teine pool loota ja eeldada, et tehingu tegemiseks on teise abikaasa nõusolek, kuid sellest ei saa järeldada, et nõusolek ei ole vajalik. Eeldus tähendab, et tehingu sõlmimisel ei pea tingimata teise abikaasa nõusolekut tõendama. Ekslik on kostjate arusaam, et nõusolekut on vaja üksnes kinnisasjade puhul. Sellist erandit PKS § 29 lg-st 1 ei tulene ning seda ei saa järeldada ka Riigikohtu praktikast. PKS § 31 lg 1 näeb selgelt ette nõusolekuta tehtud mitmepoolse tehingu tühisuse. Sättest ei tulene, et see puudutaks üksnes kinnisasjadega tehtud tehinguid. Ekslik on ka kostjate väide, et nõusolekuta tehtud tehingu puhul saab abikaasa nõuda üksnes PKS § 34 lg 3 alusel teiselt abikaasalt hüvitist. Kostjad jätavad arvestamata mh selle, et praegusel juhul oli abikaasade ühisvara juba jagatud. Kostjad ei ole vastu vaielnud asjaolule, et ajal, mil nõude loovutamise leping sõlmiti, oli loovutatav nõue hageja ja kostja I ühisvara. Samuti ei ole kostjad väitnud ega tõendanud, et nõude loovutamiseks oli hageja nõusolek või heakskiit. Seega tegi kostja I ühisvarasse kuulva nõudega tehingu ilma hageja nõusolekuta, mistõttu on nõude loovutamise leping tühine. 5.

1. Kostjate taotlus jätta hagi läbi vaatamata põhjusel, et hagejal ei ole enam nõudeõigust, kuna nõude loovutamise leping on menetluse ajal lõpetatud, tuleb jätta rahuldamata, sest asjaolu, mille tõttu kostjad taotlevad hagi läbi vaatamata jätmist, tuleb kohtul asja lahendades kohtule esitatud tõendi alusel tuvastada. Lepingu lõpetamise kokkulepe ei anna alust jätta hagi rahuldamata. Kostjad pidasid kokkuleppes nõude loovutamise lepingut kehtivaks. Kuna nõude loovutamise leping on tühine, ei saanud kostjad seda lõpetada. Seega ei ole sel kokkuleppel õiguslikku toimet hageja nõude rahuldamisele. 5.
2. Hagi rahuldamise tõttu jäävad menetluskulud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 järgi võrdsetes osades kostjate kanda. Hageja põhjendatud ja vajalikud menetluskulud on kokku 1958 eurot, millest kummaltki kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista 979 eurot koos kohustusega tasuda hüvitiselt seadusjärgses määras viivist. Apellatsioonkaebus
3. Kostjad esitasid apellatsioonkaebuse, milles palusid maakohtu otsuse tühistada ja teha asjas uue otsuse, millega jätta hagi läbi vaatamata või rahuldamata ning jätta menetluskulud hageja kanda. 6.
4. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt oleks maakohus pidanud jätma hagi läbi vaatamata, sest hagejal puudus õiguskaitsevajadus ning hagiga ei olnud võimalik saavutada taotletud eesmärki. Maakohus ei saanud tuvastada lepingu tühisust, kui lepingu pooled olid lepingu 4 2-20-9706 lõpetanud ning hageja oli menetluse kestel saavutanud soovitud eesmärgi. Hagi lubatavuse eelduste puudumise korral ei tohi kohus teha asjas sisulist otsust. 6.
5. Maakohus asus vastuolus kehtiva õiguse ja Riigikohtu praktikaga seisukohale, et nõude loovutamise leping oli hageja nõusoleku puudumise tõttu tühine. Maakohtu viidatud Riigikohtu praktika puudutab kinnisasjaga, mitte õigusega tehingu tegemist, ega ole seetõttu asjakohased. 6.
6. Maakohus asus vääralt ja vastuolus tuvastatud asjaoludega seisukohale, et loovutatud nõue kuulus abikaasade ühisvara hulka, kuigi nõue oli ühisvarana jagatud ja kummalegi abikaasale jäi 49 899 euro 87 sendi suurune nõue. Kuna nõue oli jagatud, ei saanud nõude loovutamise leping olla PKS § 31 lg 1 alusel tühine. Tegemist võinuks olla õigustamata isiku tehtud käsutusega, mis ei too kaasa käsutustehingu tühisust. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
7. Kolleegium leiab üksmeelselt, et apellatsioonkaebus tuleb jätta menetlusökonoomia kaalutlustel TsMS § 637 lg 1 p 6 järgi menetlusse võtmata. Ringkonnakohus lähtub apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist kaaludes TsMS §-s 2 sätestatud tsiviilkohtumenetluses valitsevast põhimõttest lahendada kohtuasi õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Sellest tulenevalt arvestab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise üle otsustades mh ka seda, et menetlusosalistel ei tekiks apellatsioonkaebuse menetlemisel ülemääraseid menetluskulusid.
8. Kolleegium märgib, et ringkonnakohus ei võta TsMS § 637 lg 1 p 6 järgi apellatsioonkaebust menetlusse, kui apellatsioonkaebuses toodud väidete õigsust eeldades ei saaks kaebust ilmselt rahuldada. Riigikohus on selgitanud, et apellatsioonkaebuse õiguslik perspektiivitus tähendab seda, et apellatsioonkaebus tuleks jätta rahuldamata juhul, kui faktilised asjaolud, millele apellatsioonkaebuses tuginetakse, osutuksid tõendatuks (vt Riigikohtu
9. aprilli
10. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-13, p 12). Seega hindab ringkonnakohus praeguses menetlusetapis üksnes apellatsioonkaebuse väiteid ega hinda nende kohta asjas esitatud tõendeid.
11. Praeguses asjas ei nõustu apellandid esmalt maakohtu otsusega osas, millega maakohus ei rahuldanud kostjate taotlust jätta hagi õigusliku perspektiivituse tõttu läbi vaatamata, sest kostjate hinnangul ei ole hagejal õigustatud huvi nõude loovutamise lepingu tühisuse tuvastamiseks ning hagiga ei ole võimalik hageja taotletud eesmärki saavutada, kuna kostjad on sõlminud kohtumenetluse ajal nõude loovutamise lepingu lõpetamise kokkuleppe, mistõttu ei tulene enam sellest lepingust kellelegi õiguslikke tagajärgi. Kolleegium möönab, et olukorras, kus kohtumenetluse ajal on hageja minetanud õiguskaitsevajaduse, võib kohus TsMS § 423 lg 2 alusel jätta hagi läbi vaatamata. Õige ei ole aga kostjate arusaam sellest, et sellises olukorras peab kohus jätma hagi läbi vaatamata ega või hagi rahuldada. Riigikohus on korduvalt juhtinud tähelepanu sellele, et viidatud sätetest tuleneb kohtule võimalus, mitte aga kohustus selliselt toimida (vt nt Riigikohtu
12. septembri
13. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-72-14, p 14). Seega ka juhul, kui esines alus jätta hagi läbi vaatamata, ei annaks apellatsioonkaebuse väited alust maakohtu otsust selles osas tühistada.
14. Peamiseks vaidlusküsimuseks on kohtuasjas siiski see, kas maakohus kohaldas õigesti kehtivaid õigusnorme, kui asus seisukohale, et hageja nõusolekuta sõlmitud nõude loovutamise leping on PKS § 31 lg 1 järgi tühine. 5 2-20-9706 10.
15. Esmalt ei nõustu apellandid maakohtu järeldusega, et kostja I loovutas ühisvara hulka kuuluvat nõuet, sest maakohus tuvastas samas, et nõue oli abikaasade ühisvara jagamise käigus jagatud ja kummalegi abikaasale oli sellest jäetud pool. Arvestades maakohtu tuvastatud asjaolusid, ei anna see apellatsioonkaebuse väide alust maakohtu otsust tühistada ega pidada maakohtu järeldust vääraks. Kuna maakohus tuvastas, et kohtuotsus, millega jagati abikaasade ühisvara, jõustus
16. veebruaril 2018, kuid nõude loovutamise leping sõlmiti
17. juulil 2017, s.o enne ühisvara jagamise kohtulahendi jõustumist, on õige ja asjas tuvastatuga kooskõlas maakohtu järeldus selle kohta, et loovutatud nõue kuulus abikaasade ühisvara hulka. Kostjad ei ole apellatsioonkaebuses väitnud, et maakohus oleks otsuse jõustumise aja valesti tuvastanud. 10.
18. Edasi ei nõustu apellandid maakohtu õigusliku järeldusega, et teise abikaasa nõusolekuta sõlmitud ühisvara hulka kuuluva nõude loovutamise leping on PKS § 31 lg 1 alusel tühine. Apellantide hinnangul ei ole seaduse mõtteks tuua kaasa vallasasja või õigusega tehtud tehingute tühisust, sest nende tehingute puhul kehtib PKS § 29 lg 1 II lause järgi nõusoleku eeldus ja nõusolekuta sõlmitud tehingute korral peab teine abikaasa PKS § 34 lg 3 järgi vara vähenemise ühisvarasse hüvitama. Apellantide hinnangul on selline tõlgendus vajalik majandus- ja õiguskäibe kindluse ning kolmandate isiku kaitse tagamiseks. Kolleegiumi hinnangul ei ole apellantide käsitus õige. Ringkonnakohus selgitab,

§ 28

lg 1 järgi abikaasad teostavad ühisvaraga seotud õigusi ja kohustusi ühiselt, kui ei ole kokku lepitud teisiti. Praegusel juhul ei ole apellandid väitnud, et abikaasad ei oleks pidanud seadusest tulenevalt teostama ühisvaraga seotud õigusi ja kohustusi, s.o valitsema ühisvara ühiselt. Kui abikaasad valitsevad ühisvara ühiselt, võivad nad sellega tehinguid teha ja varaga seotud õigusvaidlusi pidada PKS § 29 lg 1 I lause järgi ainult ühiselt või teise abikaasa nõusolekul. Kuigi PKS § 29 lg 1 II lausest tuleneb, et kui üks abikaasa käsutab abikaasade ühisvara hulka kuuluvat vallasasja või õigust, eeldatakse teise abikaasa nõusolekut, ei saa seda sätet mõista selliselt, et vallasasja või õiguse puhul ei ole abikaasa nõusolekut vaja. Sellist olukorda, kus abikaasa nõusolekut ei ole vaja ning nõusoleku puudumine ei too endaga PKS § 31 lg 1 järgi kaasa tehingu tühisust, reguleerib PKS § 29 lg 1 II lause, mille kohaselt võib abikaasa teise abikaasa nõusolekuta teha ühisvaraga tehinguid enda ja perekonna igapäevaste vajaduste rahuldamiseks. Samuti ei saa PKS § 29 lg 1 II lauses sätestatut mõista selliselt,

§ 29

lg 1 I lausest tuleneva abikaasa nõusolekuta tehingu tegemise keelu mõtteks ei ole vallasasjade ja õiguste puhul tuua kaasa tehingu tühisust, kuna abikaasa nõusolekut eeldatakse. Seaduses sätestatud eelduse funktsiooniks on vastava asjaolu tõendamiskoormise jaotamine õigussuhte poolte vahel. Sellest tulenevalt saab abikaasaga tehingu teinud kolmas isik tugineda eeldusele, et vallasasja või õigusega tehingu tegemiseks on olemas teise abikaasa nõusolek. Kui aga teise abikaasa nõusolekut tegelikult ei ole, on vastav tehing PKS § 31 lg 1 järgi tühine. Kui seadusandja sooviks ja mõtteks oleks olnud vallasasjade ja õiguste käibekaitse eesmärgil jätta sellised tehingud kehtima, oleks seadusandja seda ka PKS § 31 lg-s 1 selgelt nii sõnastanud. Nõude loovutamise lepingu tühisust ei välista ka asjaolu,

§ 34

lg 3 järgi peab nõusolekuta tehingu teinud abikaasa vara vähenemise ühisvara hulka hüvitama. Ringkonnakohtu hinnangul saab abikaasa, kelle nõusolekuta vastav tehing tehti, nõuda kas tehingu tühisuse tuvastamist PKS § 31 lg 1 alusel ja TsÜS § 84 lg 1 järgi tühise tehingu alusel saadu tagastamist vastavalt alusetu rikastumise sätetele, esitades nõude abikaasa ja tehingu teise poole vastu, või PKS § 34 lg 3 alusel oma (endiselt) abikaasalt nõusolekuta tehtud tehingu tõttu vara vähenemise hüvitamist ühisvara hulka (tema lahusvara arvel). 6 2-20-9706

1. Ülalmärgitud põhjendusi arvestades ei saaks kolleegium apellatsioonkaebuses toodud väidete õigsust eeldades kaebust rahuldada. Seetõttu jätab kolleegium apellatsioonkaebuse menetlusökonoomia kaalutlustel TsMS § 637 lg 1 p 6 alusel menetlusse võtmata.
2. Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata jätmise korral jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 168 lg 1 järgi apellantide kanda. Kuna vastustajal ei ole apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise staadiumis veel hüvitatavaid menetluskulusid tekkinud, ei tule apellantidel vastustajale apellatsioonimenetluse kulusid hüvitada.
3. Lisaks on apellantidel apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise korral õigus nõuda määruse jõustumisel TsMS § 150 lg 1 p 2 ja lg 4 järgi tagasi apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv (1540 eurot).
4. Kui ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebust menetlemast, ei toimeta ta TsMS § 638 lg 4 teise lause järgi apellatsioonkaebust vastustajale kätte ning apellatsioonkaebus tuleb selle esitajale koos lisadega ja kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määrusega tagastada. Elektrooniliselt esitatud menetlusdokumente ringkonnakohus elektrooniliselt ega paberkandjal ei tagasta. Ringkonnakohus toimetab määruse TsMS § 638 lg 8 järgi apellantidele kätte ja edastab teistele menetlusosalistele. TsMS § 638 lg 10 järgi loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole esitatud. (allkirjastatud digitaalselt) Liis Arrak, Kaija Kaijanen, Gea Lepik 7