← Eesti

3-22-644/31

Obsah (7)§ 182§ 116§ 165§ 158§ 108§ 109§ 175

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Haldusasja number 3-22-644 Otsuse kuupäev 15. november 2022 Kohtunik Kadri Palm Haldusasi X kaebus Tallinna Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks seonduvalt ka

) § 181). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida. Vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 182lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (

§ 116lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. Tallinna Vanglas registreeriti
  2. novembril 2021 kinnipeetav X taotlus nr 5-37/21/277-1 seoses
  3. detsembril 2018,
  4. oktoobril 2019,
  5. novembril 2019,
  6. novembril 2019,
  7. detsembril 2019,
  8. jaanuaril 2020,
  9. jaanuaril 2020,
  10. jaanuaril 2020,
  11. veebruaril 2020, 3-22-644
  12. märtsil 2020,
  13. aprillil 2020 ja
  14. märtsil 2021 transpordi tingimustega tekkinud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 5000 eurot (dtl 40-41). Tallinna Vangla jättis
  15. veebruari
  16. a otsusega nr 5-37/21/277-4 kaebaja mittevaralise kahju hüvitamise taotluse rahuldamata (dtl 46-49).
  17. Kaebaja esitas
  18. märtsil 2022 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 1500 eurot seoses kaebaja inimväärikuse alandamisega (dtl 1-5).
  19. Tallinna Halduskohus andis
  20. märtsi
  21. a määrusega kaebuse kohtualluvuse järgi üle Tartu Halduskohtule (dtl 21-22). Haldusasja toimik saabus Tartu Halduskohtusse
  22. aprillil
  24. Tartu Halduskohus jättis
  25. aprilli
  26. a määrusega kaebuse käiguta, andes kaebuses esinevate puuduste kõrvaldamiseks tähtaja (dtl 33-35).
  27. Kaebaja esitas
  28. aprillil 2022 puuduste kõrvaldamise avalduse (dtl 36).
  29. Tartu Halduskohus tagastas
  30. aprilli
  31. a määrusega kaebuse osas, milles kaebaja nõudis kahju hüvitamist selle eest, et etapeerimisel pidi ta istuma kõval plastikust istmel (resolutsiooni p 1), võttis ülejäänud osas kaebuse menetlusse, tunnistas vastustajaks Tallinna Vangla ning kohustas vastustajat kaebusele vastama (resolutsiooni p-d 2-4) (dtl 53-56).
  32. Tallinna Vangla esitas
  33. mail 2022 vastuse kaebusele (dtl 80-83).
  34. Tartu Ringkonnakohus rahuldas
  35. mai
  36. a määrusega kaebaja määruskaebuse (dtl 140-141) Tartu Halduskohtu
  37. aprilli
  38. a määruse resolutsiooni p-i 1 peale, tühistas Tartu Halduskohtu
  39. aprilli
  40. a määruse resolutsiooni p-i 1 ja saatis asja tagasi Tartu Halduskohtule tühistatud osas kaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks (dtl 142-145). Ringkonnakohus ei nõustunud halduskohtu järeldusega, et kaebaja ei ole läbinud kohustuslikku kohtueelset menetlust osas, milles kaebaja nõudis kahju hüvitamist selle eest, et ta pidi etapeerimisel istuma kõval plastikust istmel.
  41. Kaebaja esitas
  42. juunil 2022 seisukoha Tallinna Vangla
  43. mai
  44. a vastusele, milles muuhulgas palus, et kohus tutvuks Tartu Vangla etapibussiga ja selles oleva metallpuuriga ning et kohus nõuaks Tallinna Vanglalt välja 10 suvalist saatelehte/etapeerimisprotokolli aastast 2010 – 2020 (dtl 85-87).
  45. Tartu Halduskohus võttis
  46. juuni
  47. a määrusega menetlusse X kaebuse Tallinna Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses sellega, et Tallinna Vanglast Kuressaare arestimajja ja tagasi toimunud etapeerimistel pidi kaebaja istuma kõval plastikust istmel ning andis vastustajale võimaluse oma väidete täiendamiseks hiljemalt
  48. juulil 2022 (dtl 90-94). Samas kohustas kohus vastustajat hiljemalt
  49. juulil 2022 esitama kohtule täiendavaid tõendeid, tagastas kaebajale kaebuse lisaks olevad Tallinna Vangla
  50. jaanuari
  51. a kirja nr 5-37/21/277-2 ja Tallinna Vangla
  52. veebruari
  53. a otsuse nr 5-3/21/277-4, jättis kaebaja
  54. juuni
  55. a taotluse täiendavate tõendite kogumiseks rahuldamata ning kuulutas menetluse haldusasjas nr 3-22-644 Tallinna Vangla
  56. mai
  57. a vastuse lisaks oleva kaebaja tervisekaardi väljavõtte osas osaliseks kinniseks. 2 3-22-644
  58. Tallinna Vangla esitas
  59. juulil 2022 täiendavad seisukohad ja tõendid ning taotluse kuulutada menetlus vastuse lisa 4 osas (vestlus Ranel Annamaga) kinniseks ja piirata kaebaja ligipääsu sellele (dtl 97-110).
  60. Tartu Halduskohus kuulutas
  61. augusti
  62. a määrusega menetluse Tallinna Vangla
  63. juuli
  64. a vastuse lisa 4 osas osaliseks kinniseks, piiras kaebaja õigust tutvuda Tallinna Vangla
  65. juuli
  66. a vastuse lisaga 4 ja saada sellest koopiaid, kohustas vastustajat esitama kohtule täiendavat teavet ja tõendeid ning tagastas vastustajale tema poolt
  67. juulil 2022 edastatud Tallinna Vangla
  68. oktoobri
  69. a vastuse (dtl 111-115).
  70. Tallinna Vangla esitas
  71. septembril 2022 vastuse kohtumäärusele, milles mh märkis, et käesoleval hetkel ei ole Tallinna Vangla valduses vanad saatebussid, mistõttu ei ole võimalik kindlaks teha, kas saatebussi siseehitus erines riigihankes toodud miinimummõõtmetest. Säilinud on fotod bussi sisemusest (dtl 118-126).
  72. Kaebaja esitas
  73. septembril 2022 vastuse Tallinna Vangla
  74. septembri
  75. a vastusele (dtl 131).
  76. Tartu Halduskohus andis
  77. septembri
  78. a määrusega menetlusosalistele tähtaja esitada täiendavaid menetlusdokumente ja vastuväiteid (dtl 127-130). Sama määrusega jättis kohus rahuldamata kaebaja taotluse vaatluse korraldamiseks.
  79. Tallinna Vangla esitas
  80. oktoobril 2022 täiendava selgituse (dtl 135-136). MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
  81. Kaebaja nõuab Tallinna Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamist, põhjendades oma kaebust kokkuvõtvalt järgmiselt: 17.
  82. Ajavahemikul
  83. detsember 2018 –
  84. märts 2020 transporditi kaebajat korduvalt Tallinna Vanglast Kuressaare arestimajja ja tagasi. Sõit kestis iga kord orienteeruvalt neli tundi. Transportimisel hoiti kaebajat alamõõdulises 0,6 m2 suuruses metallpuuris, milles oli kõva plastikust iste ning kus kaebaja pidi olema sundasendis. Puuri kõrgus on 164 cm ja kaebaja pikkus on 193 cm. 17.
  85. Eelnimetatud kannatustele lisandusid probleemid tunde kestnud ihuhädadega. Kaebajal tekkisid ihuhädad iga transportimise esimese 1-2 tunni vältel, sest transportimine toimub peale hommikusööki. Vangla turvatoimingud toimuvad tund aega ja peale seda neli tundi transportimist. 17.
  86. Piinav transportimine on inimväärikust alandav, kui sellega kaasnevad täiendavad piirangud ja kannatused, mis ei ole otseselt vajalikud kinnipidamise režiimi järgimiseks. Kaebajal puudus võimalus end sirutada ja kasutada WC-d. 17.
  87. Vangla kasutab valeväiteid, et praami autotekil lubatakse kasutada WC-d. Saatebussides transportimisel ei võimaldata ega ole kunagi võimaldatud WC-d kasutada. 17.
  88. Selleks, et aru saada, kui ebainimlikud olid transporditingimused, tuleks kaebaja arvates kohtul isiklikult buss üle vaadata.
  89. Tallinna Vangla vaidleb kaebusele vastu ning leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Tallinna Vangla on vastuses nr 5-37/21/277-4 (vastustaja viitab ekslikult, et see vastus on 3 3-22-644
  90. detsembrist
  91. a, tegelikult
  92. veebruarist
  93. a) oma seisukohti põhjendanud. Vastustaja jääb eelnimetatud vastuses esitatud seisukohtade juurde ja palub kohtul nendega käesoleva kaebuse lahendamisel arvestada. Täiendavalt soovib vastustaja lisada ja tuua esile järgmist. 18.
  94. Vastavalt vangla sisekorraeeskirja (VSkE) §-le 91 peetakse kinnipeetava kohta tervisekaarti tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 42 lg 2 alusel kehtestatud määruse kohaselt. Kaebaja tervisekaardi kannetest ei nähtu, et kaebaja oleks meditsiinitöötajate poole pöördunud väidetavate kaebustega. Peale iga etapeerimist suunal Lääne prefektuuri Kuressaare arestimaja – Tallinna Vangla on toimunud meditsiiniline üldläbivaatus vangla meditsiiniõe poolt (vt tervisekaardi kandeid
  95. novembrist 2019 nr A19485,
  96. detsembrist 2019 A22047,
  97. jaanuarist 2020 nr A1385 ja
  98. veebruarist 2020 nr A2937), kinnipeetav tervisehädade osas meditsiiniõele avaldusi ei teinud. 18.
  99. Tallinna Vangla dokumendihaldussüsteemist Delta ei nähtu mitte ühtegi kinnipeetava pöördumist, mis etapeerimisi käsitleks. Lisaks muudele pöördumistele, ei ole kaebaja vaiet ajavahemikul
  100. oktoober 2019 kuni Tallinna Vanglas viibimise lõpuni
  101. märtsil 2021 Tallinna Vanglale seoses etapeerimiste tingimustega esitanud. Seega on kaebaja jätnud kasutamata tõhusamad õiguskaitsevahendid. Esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine on riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 kohaselt üheks avaliku võimu kandjalt kahjuhüvitise väljamõistmise eelduseks. Riigikohus on asunud seisukohale, et kohaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmine võib olla kahju hüvitamise nõude rahuldamata jätmise aluseks. 18.
  102. Etapeerimised ja erakorralised saatmised on teostanud Tallinna Vangla saateüksus, kelle põhiülesandeks ongi kinni peetavate vangla- või arestimajaväline saatmine. Kehtivast õigusest ei tulene selgeid nõudeid saatebussi tingimustele. Justiitsministri
  103. mai
  104. a määruse nr 17 „Vangla saatemeeskonna ülesanded ja töökord“ ((edaspidi määrus nr 17), kehtetu alates
  105. märtsist 2019) §-st 11 tulenes, et saateülesande täitmine toimub üldjuhul alarmsõidukiga ning § 12 lg 1 sätestas, et saadetavate paigutamiseks on lukustatavad kambrid, kus on võimalik saadetavat jälgida vahetult või ust avamata elektrooniliselt. 18.
  106. Tallinna Vangla saateüksuse käsutuses on kinnipeetavate etapeerimiseks riigihankega hangitud spetsiaalsed saatebussid, millele on kehtestatud erinõuded. Hankedokumentidest nähtuvalt oli kasutatud saatebussis koht neljale kinnipeetavale ja ühekohalise kambri pindala istme kõrguselt oli minimaalselt 0,7 m2, kõrgus 1,6 m, minimaalne laius istme kõrguselt 0,7 m ja minimaalne pikkus istme kõrguselt 0,95 m. 18.
  107. Tallinna Vangla rõhutab, et saatmistingimused ei ole võrreldavad kaebaja viidatud Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) lahendites kirjeldatutega. Veelgi enam, EIK lahenditest ei tulene otsest viidet sellele, et ainult ruumi väiksust saab pidada inimväärikust alandavaks. EIK on kinnipeetavate transporditingimuste õiguspärasuse kontrollimisel hinnanud kinnipeetavale tagatud isikliku ruumi suurust kogumis muude asjaoludega, sh valgustus ja ventilatsioon, kas igal kinnipeetaval on oma istekoht, reisi kestus ja kitsastes oludes toimunud transpordikordade arv (vt
  108. juuli
  109. a otsus M.S. vs. Venemaa, 8589/08;
  110. jaanuari
  111. a otsus Retunscaia vs. Rumeenia, 25251/04;
  112. oktoobri
  113. a otsus Yakovenko vs. Ukraina, 15825/06). Seega, kas transporditingimused on olnud õiguspärased või mitte, selgub konkreetse juhtumi asjaolusid kogumis hinnates. Siseriiklikult on Riigikohus
  114. novembri
  115. a kohtuotsuses nr 3-3-1-56-15 analüüsinud kinnipeetava transportimist saatebussis, mille ühekohalise kambri pindala oli 0,45 m2 (kõrgus 1,5 m; laius 0,6 m ja pikkus 0,75 m). Kohus leidis, et saatebussi tingimused ei olnud inimväärikust alandavad ning märkis, et veidi üle kahe tunni kestnud etapeerimine kirjeldatud tingimustes ei alandanud kaebaja inimväärikust ei bussikongi mõõtmete alusel eraldivõetuna ega ka kogumis ohjeldusmeetmete kasutamisega. Kaebajale tagatud isiklik ruum bussis ei erinenud 4 3-22-644 reisijateveo miinimumtingimustest vabaduses. Kui saatebussis on isikul ruumi samas suurusjärgus kui ühistranspordiks kasutatavas reisibussis, ei saa bussi tingimused kinnipeetava õigusi rikkuda. Istmete suurust ja istmetevahelist kaugust reisijateveol reguleerib direktiiv 2001/85/EÜ, milles sätestatud miinimummäärad on võrreldavad saatebussi tingimustega. 18.
  116. Ka tavalises sõiduautos ega väikebussis ei ole tagaistmel istudes kaassõitjal ülemäära ruumi enda liigutamiseks, rääkimata võimalikust püsti tõusmisest, et ennast sirutada. Sundasend tekitab ebamugavust, mida ei saa aga käsitleda erilise kannatusena või piina tekitamisena, mis oleks käsitletav inimese väärikust alandava kohtlemisena. 18.
  117. Kinnipeetava vanglast välja saatmisega kaasneb alati julgeolekurisk. Justiitsministeeriumi
  118. septembri
  119. a määruse nr 44 „Järelevalve korraldus vanglas“ § 36 lg 1 sätestab, et saatja ülesanne on tagada saatmise ajal kinnipeetava õiguspärane käitumine ning välistada kinnipeetava suhtlemine kõrvaliste isikutega. Vastavalt §-s 37 sätestatule ei tohi jätta kinnipeetavat järelevalveta. Justiitsministri
  120. mai
  121. a määruse nr 17 „Vangla saatemeeskonna ülesanded ja töökord“ § 28 lg 4 kohaselt peab kogu saatmise ajal ühel saatemeeskonna liikmel olema visuaalne kontakt saadetavaga. Euroopa Vanglareeglistiku p-i 32.1 kohaselt tuleb vang aga vanglasse, ühest vanglast teise vanglasse, kohtusse, haiglasse vm transportida võimalikult varjatult ja asjakohaseid ettevaatusabinõusid kasutades, et tagada nende anonüümsus. 18.
  122. Eeltoodud soovituse ja õigusaktidest tulenevate nõuete järgimiseks ei ole etapeerimise käigus võimalik teha vahepeatusi igas ettejuhtuvas teeäärsetes parklas, bensiinijaamas vm üldkasutatavas kohas. Tallinna Vangla saateüksusest saadud selgituste kohaselt on etapeerimistel kasutatud arestimajade ja vanglate WC-sid. Liikumiste puhul, mis toimuvad Kuressaare kambrisse või Kuresaare kambrist etapeerimise korral, kasutatakse tavapäraselt praami autotekil paiknevat WC-d. 18.
  123. Tallinna Vangla rõhutab, et kaebaja kahjunõudes toodud väide, et tal ei ole võimaldatud tualetis käia ning ametnik soovitas kasutada ihuhädade leevendamiseks kilekotti, on üldsõnaline. Ühtegi konkreetset kuupäeva, millal teda tualetti ei lastud, ta välja ei toonud, samuti ei nimetatud ametniku nime, kes väidetavalt sellise soovituse andis. Kohtule esitatud kaebuses on kaebaja väide muutunud, nimelt, et saateametnikud on alati öelnud, et ei ole ette nähtud, kuna seadus ei näe sellist asja ette. Tegu on taaskord kaebaja üldsõnalise väitega. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
  124. Selles asjas on vaidluse keskmes etapeerimise õiguspärasus. Kaebaja on esitanud kaebuse Tallinna Vangla vastu mittevaralise kahju 1500 euro hüvitamiseks seonduvalt ajavahemikul
  125. detsember 2018 kuni
  126. märts 2020 Tallinna Vanglast Kuressaare arestimajja ja tagasi transportimisega.
  127. Kohus, hinnanud poolte seisukohti, asjassepuutuvaid õigusnorme ja kohtupraktikat ning asjas esitatud tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses, on seisukohal, et kaebaja hüvitamisnõue on alusetu ja tema kaebus ei kuulu rahuldamisele. Kohus nõustub Tallinna Vangla seisukohtadega ega pea

§ 165lg-le 2 tuginedes vajalikuks kõiki vastustaja põhjendusi üle korrata.

  1. Eesti Vabariigi põhiseaduse § 25 kohaselt on igaühel õigus nõuda õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamist. Avalik-õiguslike ülesannete täitmisel tekitatud kahju hüvitamise alused on sätestatud riigivastutuse seaduses. RVastS § 7 lg 1 kohaselt võib isik, 5 3-22-644 kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega (st esitades kehtetuks tunnistamise, keelamis- või kohustamisnõude). RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. RVastS § 13 lg-s 1 sätestatakse, et hüvitise suuruse määramisel arvestatakse kahju tekkimise ettenägematust, objektiivseid takistusi kahju ärahoidmisel, õiguste rikkumise raskust, eraõiguses sätestatud piiranguid seoses kannatanu osaga kahju tekitamisel ning muid asjaolusid, millest tulenevalt kahju hüvitamine täies ulatuses oleks ebaõiglane. Eeltoodust tulenevalt kuulub mittevaralise kahju hüvitamise nõue rahuldamisele, kui haldusülesandeid täitva avaliku võimu kandja tegu sooritati avalikõiguslikus suhtes, tegemist on süülise õigusvastase teoga, millega rikuti RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud isiku subjektiivseid õigusi; õiguste rikkumise tagajärjel tekkis isikul kahju; esineb põhjuslik seos õigusvastase teo ja tekkinud kahju vahel ning kahju ei ole võimalik vältida esmaste õiguskaitsevahendite kasutamisega. Juhul, kui üks nimetatud eeldustest ei ole täidetud, puudub alus mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks.
  2. Kahju hüvitamise üheks eelduseks on haldusorgani õigusvastane tegevus. Kaebaja peab kahju tekitanud tegevuseks tema transportimist alamõõdulises 0,6 m2 suuruses metallpuuris, kus oli plastikust iste ning kus ta pidi nelja tunni vältel istuma sundasendis ning puudus võimalus kasutada WC-d.
  3. Asjas puudub vaidlus asjaolu üle, et Tallinna Vangla vanglateenistus on kaebajat etapibussiga konvoeerinud järgnevatel kuupäevadel: 1)
  4. oktoobril 2019 Tallinna Vanglast Lääne prefektuuri Kuressaare arestimajja; 2)
  5. novembril 2019 Kuressaare arestimajast Tallinna Vanglasse; 3)
  6. novembril 2019 Tallinna Vanglast Kuressaare arestimajja; 4)
  7. detsembril 2019 Kuressaare arestimajast Tallinna Vanglasse; 5)
  8. jaanuaril 2020 Tallinna Vanglast Kuressaare arestimajja; 6)
  9. jaanuaril 2020 Kuressaare arestimajast Tallinna Vanglasse; 7)
  10. jaanuaril 2020 Tallinna Vanglast Kuressaare arestimajja; 8)
  11. veebruaril 2020 Kuressaare arestimajast Tallinna Vanglasse; 9)
  12. märtsil 2020 Tallinna Vanglast Kuressaare arestimajja (dtl 106-107).
  13. Need etapeerimised ja erakorralised saatmised teostas Tallinna Vangla saateüksus. Vastustaja on selgitanud, et vaidlusalusel perioodil kasutati saatmiseks kinnipeetavate veoks kohandatud bussi Citroen Jumper. Hankedokumentidest nähtuvalt oli saatebussis koht neljale kinnipeetavale ja ühekohalise kambri pindala istme kõrguselt on minimaalselt 0,7 m2, minimaalne kõrgus 1,6 m, laius 0,7 m ja pikkus 0,95 m (dtl 107, 97-103).
  14. Tartu Ringkonnakohus on
  15. mai 2015 otsuses haldusasjas 3-14-50790 selgitanud, et kuna siseriiklik õigus ei sätesta miinimumnõudeid saatebusside põrandapinnale, saab lähtuda saadetavale jääva ruumi hindamisel ühistranspordis kasutatavatele reisibussidele ettenähtud ühele reisijale kohustusliku minimaalse ruumi suurusest. Viidatud seisukohast lähtuvalt leidis ringkonnakohus, et saatebussi kambri ruum, mis on võrreldav Euroopa Liidu direktiiviga reisibussis reisijale minimaalselt nõutud ruumiga, ei saa põhjustada rohkem kannatusi ja ebameeldivusi, kui need, mis paratamatult kinnipidamisega kaasnevad. Seega on ringkonnakohus leidnud, et saatemasinas tagatud isiklik ruum ei ole õigusvastane ega kinnipeetava väärikust alandav. Ka Riigikohus selgitas
  16. novembri
  17. a otsuses asjas nr 3-3-1-56-15, kas kinnipeetava transportimine 0,45 ruutmeetrise pindalaga 1,5 m kõrguses bussikongis võis iseseisvalt või koosmõjus raudade kasutamisega alandada kaebaja 6 3-22-644 inimväärikust. Riigikohus viitas EIK praktikale, mille kohaselt on kinnipeetavate transporditingimuste õiguspärasuse kontrollimisel EIK hinnanud kinnipeetavale tagatud isikliku ruumi suurust kogumis muude asjaoludega, sh valgustus ja ventilatsioon, kas igal kinnipeetaval on oma istekoht, reisi kestus ja kitsastes oludes toimunud transpordikordade arv (vt
  18. juuli
  19. a otsus M.S. vs. Venemaa, 8589/08;
  20. jaanuari
  21. a otsus Retunscaia vs. Rumeenia, 25251/04;
  22. oktoobri
  23. a otsus Yakovenko vs. Ukraina, 15825/06). Riigikohus leidis, et ühekordne veidi üle kahe tunni kestnud etapeerimine kirjeldatud oludes ei alandanud kaebaja inimväärikust ei bussikongi mõõtmete alusel eraldivõetuna ega kogumis ohjeldusmeetmete kasutamisega. Oluline on see, et ohjeldusmeetmete kasutamine oli õigustatud ja kaebajale tagatud isiklik ruum bussis ei erinenud reisijateveo miinimumtingimustest vabaduses. Riigikohus möönis, et omavahel ühendatud raudades kitsas bussikongis viibimine võis põhjustada kaebajale ebamugavust, kuid seda mitte sellisel määral, mida saaks pidada inimväärikuse alandamiseks. Seega ei ole varasemas kohtupraktikas peetud väiksema isikliku ruumiga saatebussi kambreid õigusvastaseks, mistõttu ei saa kohtu arvates õigusvastane olla ka kaebaja saatmine saatebussi kambris, mille suuruseks oli 0,7 m
  25. Oluline on see, et kaebajale tagatud isiklik ruum bussis ei erinenud Euroopa Liidu direktiiviga sätestatud reisijateveo miinimumtingimustest vabaduses. See kinnitab, et kaebaja poolt viidatud EIK lahenditest ei saa teha järeldust, et on olemas mingisugune absoluutse pindala määratlus, millest väiksemal on kinnipeetava transportimine õigusvastane. Kohus leiab, et sellisel juhul võiks tekkida olukord, kus vabaduses viibivate isikute reisimisel bussis oleksid tagatud väiksemad õigused isiklikule pinnale kui kinnipeetavatele. See ei ole kindlasti EIK lahendite eesmärgiks.
  26. Kaebaja viitab, et tänapäeval on nt Tallinn-Tartu liinidel kõikidesse bussidesse paigaldatud WC-d, sest on mõeldamatu, et inimene peaks kannatama tunde ihuhädade käes. Kohus leiab, et tualeti puudumist saatemasinas ei saa iseseisvalt pidada õigusvastaseks ega väärikust alandavaks, sest vangistust reguleerivad õigusaktid ega justiitsministri määrus nr 17 ei näe ette, et saatemasinas peab olema WC. Arvestades Eesti suurust ning asulate vahelisi vahemaid, ei kulu transportimisele sedavõrd pikka aega, mis tingiks hädavajaduse tualeti kasutamise järele. Saatmine ei saabu kinnipeetavatele sedavõrd ootamatult ja enne saatmist on tal võimalik kasutada tualettruumi.
  27. Tõendatud ei ole kaebaja väide, et saatebussides transportimisel ei võimaldata ega ole kunagi võimaldatud kasutada WC-d ning et saateametnikud on alati öelnud, et peab ära kannatama. Asja materjalidest nähtub, et Tallinna Vangla saateüksuse juhi Ranel Annama selgituste kohaselt on etapeerimistel kasutatud arestimajade ja vanglate WC-sid, Kuressaare kambrisse või kambrist etapeerimistel kasutatakse tavapäraselt praami autotekil paiknevat WC-d. Samuti puuduvad andmed selle kohta, et kaebaja oleks tualeti kasutamiseks soovi avaldanud. Vanglale esitatud kahjunõudes väidab kaebaja erinevalt kaebuses öeldust, et häda korral soovitas valvur oma ihuhädad lasta prügikotti (dtl 40). Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et kaebaja väide on paljasõnaline ja tõendamata. Ühtegi konkreetset kuupäeva, millal teda tualetti ei lastud, ta välja ei toonud, samuti ei nimetatud ametniku nime, kes väidetavalt sellise soovituse andis.
  28. Kohtu hinnangul on oluline ka vastustaja selgitus, et Tallinna Vangla dokumendihaldussüsteemist Delta ei nähtu mitte ühtegi kinnipeetava pöördumist, mis etapeerimisi käsitleks. Lisaks muudele pöördumistele, ei ole kaebaja vaiet ajavahemikul
  29. oktoober 2019 kuni Tallinna Vanglas viibimise lõpuni
  30. märtsil 2021 Tallinna Vanglale seoses etapeerimiste tingimustega esitanud. Kohus märgib, et kohtupraktika kohaselt võib 7 3-22-644 kahjuhüvitise nõue olla välistatud või avaliku võimu kandja vastutus piiratud, kui kahju tekitanud haldusakti või toimingu vaidlustamine oleks kahju ära hoidnud, kõrvaldanud või vähendanud ning kahju ärahoidmise, kõrvaldamise või vähendamise võimalikkus pidi olema kannatanu jaoks arusaadav ja haldusakti või toimingu vaidlustamata jätmiseks ei olnud mõjuvaid põhjuseid. RVastS § 7 lg 1 eesmärgiks ei ole perspektiivitute taotluste esitamiseks kohustamine, vaid üksnes selliste õiguskaitsevahendite kasutamine, mis oleksid kahju tekkimise tõenäoliselt ära hoidnud, kahju kõrvaldanud või selle ulatust vähendanud. Kohtu kohustus on seda kahju hüvitamise nõude lahendamise käigus kontrollida (Riigikohtu
  31. mai
  32. a otsus asjas nr 3-3-1-21-16, p 10.1). Esmased õiguskaitsevahendid RVastS § 7 lg 1 tähenduses peavad olema suunatud kahju põhjustava avaliku võimu õigusvastase tegevuse või tegevusetuse tõrjumisele. Teisisõnu tuleb neid vahendeid kasutada selleks, et vältida kahju tekkimist. Esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmise tagajärjeks ei saa olla ühe poole rikastumine (Riigikohtu
  33. märtsi
  34. a otsus asjas nr 3-3-1-2-10, p 20). Seega ilmneb, et kaebaja jättis eelnimetatud etapeerimiste järgselt esmased õiguskaitsevahendid kasutamata.
  35. Kaebaja märgib, et peale tunni ajast kõval istmel sõitu, valutasid tuharad, sundasendist valutasid põlveliigesed ning sundasendist tulenevalt ei toiminud korrapäraselt vereringe (jalad surid ära) (dtl 1). Sellised kaebaja väited ei ole tõendatud. Kaebaja tervisekaardi kannetest ei nähtu, et kaebaja oleks meditsiinitöötajate poole pöördunud väidetavate kaebustega. Peale iga etapeerimist suunal Lääne prefektuuri Kuressaare arestimaja – Tallinna Vangla on toimunud vangla meditsiiniõe poolt meditsiiniline üldläbivaatus (tervisekaardi kanded kaebaja kohta
  36. novembrist 2019, haigusjuht nr A19485 201 (dtl 74);
  37. detsembrist 2019 haigusjuht nr A22047 201 (dtl 74);
  38. jaanuarist 2020 haigusjuht nr A1385 2020 (dtl 75) ja
  39. veebruarist 2020 haigusjuht nr A2937 2020 (dtl 75)). Kui kaebaja tundis end sõidu järgselt nii halvasti, kui ta on vanglale esitatud kahjunõudes ja kohtule esitatud kaebuses väitnud, siis on tõenäoline, et ta oleks esitanud meditsiinilise läbivaatuse käigus sellekohased avaldused. Kaebaja väide, et arsti poole pöördumine ei anna midagi, viitab sellele, et kaebaja tundis küll ebamugavust, kuid mitte sellisel määral, mida saaks pidada inimväärikuse alandamiseks. On vähe tõenäoline, et kinnipeetav enda õiguste kaitseks tõhusamaid meetmeid ei kasuta ja jätaks vangla juhtkonda juhtunust teavitamata, eriti asjades, mis puudutavad tema heaolu.
  40. Ka ei saa inimväärikuse alandamiseks pidada olukorda, kus kaebaja pidi istuma kõvast plastist istmel. Pehmete istmete puudumist saatemasinas ei saa iseseisvalt pidada õigusvastaseks ega kaebaja väärikust alandavaks, sest vangistust reguleerivad õigusaktid ega justiitsministri määrus nr 17 ei näe ette, et saatemasinas peab olema pehme iste. Usutav on vastustaja seisukoht, et saatebussi plastikust istmed on hügieeni eesmärgil, kuna kangas ja polsterdus võivad aja jooksul imeda nii halba lõhna kui ka kehavedelikke. Plastikust istmeid on kerge puhastada ja desinfitseerida. Samuti on ühtse konstruktsiooniga iste vandaalitsemiskindel (kangast saab rebida/lõhkuda) (dtl 109).
  41. Hüvitamiskaebuse rahuldamise eelduseks on haldusorgani õigusvastane tegevus. Kohtu hinnangul ei ole kaebaja suhtes toime pandud õigusvastast tegu. Seetõttu ei ole kaebajale ka kahju tekitatud ning puudub alus hüvitise väljamõistmiseks. 33.

§ 158

lg 5 kohaselt määrab kohus otsuses kindlaks menetluskulude jaotuse ja menetlusosalistelt väljamõistetavad menetluskulud.

§ 108lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kuna vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud, siis vastavalt

§ 109

lg 1 neljandale lausele ei mõisteta menetluskulusid vastustaja kasuks välja ning menetluskulud jäävad poolte endi kanda. 8 3-22-644 34. Avaldatavas otsuses tuleb kaebaja nimi asendada tähemärgiga (

§ 175lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt) Kadri Palm kohtunik 9

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.