Obsah (10)

§ 306§ 414§ 275§ 66§ 139§ 189§ 175§ 179§ 180§ 128

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Otsuse tegemise aeg ja koht Kriminaalasja number Kohtunik Kohtuistungi sekretär Tõlk Prokurör Kriminaalasi Süüdistatav Kaitsja Asja läbivaatamise kuupäev RESOLUT

§ 306, § 309-315, § 318 lg 1, § 319 lg 1, 2 kohus OTSUSTAS: 1. Süüdi tunnistada Artemi Kurvits kuriteo toimepanemises Kar

S § 121 lg 2 p 3 järgi ning mõista talle karistuseks 1 (üks) aasta ja 6 (kuus) kuud vangistust. Vangistuse kandmise algus on alates Artemi Kurvits’a ilmumisest kinnipidamiskohta karistuse kandmisele.

§ 414

alusel kohus saadab süüdimõistetule teatise millal ja millisesse vanglasse ta peab karistuse kandmiseks ilmuma. Tähtajaks mitteilmumise korral kohaldada Artemi Kurvits suhtes sundtoomine karistuse kandmiseks kinnipidamiskohta. 2.

§ 275

lg 1 ja § 128 lg 1, 2 alusel kohaldada Artemi Kurvits’a suhtes tõkend – elukohast lahkumise keeld, mis seisneb kohustuses mitte lahkuda oma elukohast (xxx), ilma menetleja (kohtu) (kirjaliku) loata kauemaks kui kolmeks ööpäevaks. Selgitada A.Kurvits’ale, et tõkendi rikkumise korral võidakse teda trahvida või kohaldada tema suhtes raskemat tõkendit. 1

1. Rahuldada kaitsja Irina Gromtsev tasutaotlus summas 598,80 eurot, sh tasu 499 eurot ja käibemaks 99,80 eurot.
2. Mõista Artemi Kurvits’alt riigituludesse välja kriminaalmenetluse kulud: sundraha 981 eurot, määratud kaitsja tasud kohtueelses menetluses 388,56 + 99,12 + 233,46 + 74,76 eurot, määratud kaitsja tasud kohtumenetluses 492 + 298,80 + 598,80 eurot. Kokku 3166,50 eurot.
3. Artemi Kurvits’al tasuda menetluskulud 12 kuu jooksul alates antud kohtuotsuse jõustumisest Maksu- ja Tolliameti pangakontole SEB pangas nr EE351010052031000004; SWEDBANK EE502200221014193355; Luminor Bank AS pangas EE401700017002872300; märkides viitenumber 99922700022228 ning selgitus „Artemi Kurvits 1-21-1953 menetluskulud“. Kui menetluskulud pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Asitõendid: Toimiku juures olevad CD-plaadid – jätta toimiku juurde. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsiooni Tartu Ringkonnakohtule Viru Maakohtu kaudu 15 päeva jooksul ehk hiljemalt 4.07.
4. Kohtuotsus jõustub 15 päeva möödumisel alates kohtuotsuse tervikteksti kättesaadavusest ehk 5.07.2022 kui ükski menetluspool ei esita apellatsiooni. SÜÜDISTUS Artemi Kurvitsat süüdistatakse selles, et tema, isikuna, kes on süüdi mõistetud KarS § 113 järgi kvalifitseeritavas kuriteos, s.o. teise inimese tapmises ja kandes selle eest 15-aastast vangistust, olles seega KarS § 121 lg 2 p 3 täheldatud isik, pani Jõhvis Ülesõidu 1 asuva Viru Vangla S hoone S5 osakonna kambris nr S506 korduvalt toime teise inimese kehalise väärkohtlemise. Kohtueelse menetluse käigus täpselt tuvastamata ajal, ajavahemikul 30.03.
5. a kuni 12.06.
6. a sundis Artemi Kurvits kambrikaaslast B Bit igapäevaselt kambrit koristama ning lõi selle käigus kannatanut korduvalt. Kehalise väärkohtlemise käigus lõi Kurvits muuhulgas kambrikaaslasele plätuga pea erinevatesse piirkondesse, sõlmekeeratud rätikuga vastu käsi, jalgu ja rindkeret. Eelnimetatud peksmiste tagajärjel tundis kannatanu füüsilist valu ja sai tervisekahjustusi, muuhulgas punetav ala rinnaku piirkonnas mõõtmetega 12cm x 1cm, sinine verevalum paremal küünarnukil mõõtmetega 1,5 x 1cm ja sinine verevalum paremal käel küünarvarre piirkonnas mõõtmetega 1,5cm x 1 cm. Seega Artemi Kurvits, korduvalt teise isiku tervise kahjustamise ja valu põhjustanud kehalise väärkohtlemisega, pani toime KarS § 121 lg 2 p 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo Poolte seisukohad kohtuistungil Prokurör jäi esitatud süüdistuse juurde ja palus karistada süüdistatavat 6-kuulise vangistusega, mis jätta tingimisi täitmisele pööramata 1-aasta ja 6-kuulise katseajaga käitumiskontrollile allutamisega. 2 Süüdistatav eitas kuriteo toimepanemist. Ootamatult paigutati ümber ühte kambrisse B.Biga, kelle kamber oli väga räpane ja ta sõnaliselt veenis Bit kambrit puhastama. Füüsilist vägivalda ei ole tema suhtes kasutanud. Kaitsja vaidles süüdistusele vastu ja palus mõista A.Kurvits’at õigeks. Süüdistus on tõendamata ja suuremas osas rajaneb kannatanu Bi ütlustele, mis aga ei ole järjepidevad, on arusaamatud, ebaselged, vastuolus tunnistajate ütlustega ehk on ebausaldusväärsed ja need tuleb tõendikogumist välja arvata. Kannatanu jalal fikseeritud kehavigastus võis tekkida veresoonte varikoosist. Kannatanu ei pöördunud kaebustega füüsilise vägivalla kasutamisele ei valvurite ega meditsiiniosakonna töötajate poole. UURITUD TÕENDID JA TUVASTATUD ASJAOLUD Antud asjas ei olnud vaidlust selle üle, et uuritavate sündmuste ajal (s.o ajavahemikul 30.03.2020 kuni 12.06.2020) nii süüdistatav Artemi Kurvits kui kannatanu B B on kandnud vangistust Viru vangla S5 osakonnas viibides koos ühes kambris nr S
7. Enne A.Kurvitsa ümber paigutamist 30.03.2020 viibis B selles kambris üksi. Seda, et ajavahemikul 30.03.2020 kuni 12.06.2020 kandsid B ja Kurvits karistust koos kambris nr S506 kinnitab ka dokumentaalse tõendina esitatud väljatrükk riiklikust kinnipeetavate, arestialuste ja vahistatute registrist (tl 1). 12.06.2020 viidi B’it vanglaametniku algatusel meditsiiniosakonda, kus temal fikseeriti kehavigastused rindkere ja parema käe piirkonnas. Viru Vangla tõendist nr 4225 nähtuvalt 12.06.2020 kell 10.55 fikseeriti B’il välise vaatluse käigus järgmised kehavigastused: - punetav ala rinnaku piirkonnas mõõtmetega 12cm x 1cm, - sinine verevalum paremal küünarnukil mõõtmetega 1,5 x 1cm ja - sinine verevalum paremal käel küünarvarre piirkonnas mõõtmetega 1,5cm x 1 cm (tl 21). Kehavigastused fotografeeriti. Tunnistaja A.Š selgitas, et „…fototabelil nr 1 olev foto (tl 13) tehti 12.06.
8. Foto nr 2 (tl 14) tehti, sest eelmine foto oli üldplaanis ja foto nr 2 on suuremas plaanis samast piirkonnast, et oleks parem näha vigastust ja nägu. Fotografeerimine toimub koos meedikuga, kes fikseerib vigastused, tema (Š) fotografeerib. Foto nr 3 (tl 15) on tehtud rinna piirkonnast. Koht on sama, mis eelmisel fotol. Fotodel nr 4 ja 5 (tl 16) on näha parema käe küünarvarre sisekülg, näha sinikas üldises ja suuremas plaanis. Fotolt nr 6 (tl 17) on näha parema käe väliskülg, küünarvarre välisküljel on ka sinikas. Foto nr 7 (tl 18) foto on seotud eelmise fotoga (sama vigastus, aga suuremas plaanis). Fotol nr 8 on üldine vaade vigastustele jalal. See paikneb vasakul jalal alumises osas, seal oli lõhkunud veeresoon. Fotol nr 9 on näha sinikas. Samal jalal allpool oli ka kahjustatud veresoon. Sinikad olid sinakat värvi.“ Seega, kannatanul kehavigatuste olemasolu oli objektiivselt fikseeritud. Vaidlus antud asjas taandus aga sellele, kas need kehavigastused on tekitanud kannatanule süüdistatav Kurvits ning kas enne seda, alates S506 kambrisse ümber paigutamisest 30.03.2020 on süüdistatav kasutanud kaaskinnipeetavast kannatanu Bi suhtes füüsilist vägivalda. Selles osas olid pooled kategooriliselt eri meelt. Süüdistatav eitas oma süüd ja kannatanu suhtes vägivalla kasutamist. Kannatanu on aga jäänud selle juurde, et samal päeval pärast tema kambrisse ümber paigutamist hakkas süüdistatav Kurvits teda lööma ja alandama, sundides kambri koristamiseks, ning see on kestnud praktiliselt igapäevaselt kuni 12.06.2020, mil vanglaametnik viis teda meditsiiniosakonda, kus tema kehavigastused fikseeriti ja Kurvits viidi teisse kambrisse üle. 3 Kannatanu B’i ütluste järgi koheselt pärast tema kambrisse ümber paigutamist hakkas A.Kurvits n.ö kehtestama oma korda: „…hakkas kehtestama oma reeglid ja esitama nõudmised, sest tema arvates ei hoidnud ta (B) kambrit korras ega järginud hügieeninõudeid… see kestis umbes neli kuud“. Kannatanu on selgitanud, et „… põeb haigust ning ei saa tihti dušši all käia…Duši all lubas arst käia kord nädalas… Kurvitsat aga see ei huvitanud…. soovis, et käiks duši all iga päev… Ta (Kurvits) iga hommik viskas kambris laiali pesupulbrit ja vett ning sundis kambrit koristama...(Kurvits) on löönud praktiliselt iga päev. Lõi nii kätega kui märja sõlme keeratud vana rätikuga, mida kasutati põranda pesemiseks… rätik oli suur või keskmise suurusega… rohkem kui poolmeetrit nii laius kui pikkus… ta keeras selle sõlme, veest muutus see raskeks ja löögid olid väga tugevad… solvas, alandas… Lõi üle terve keha – rindkere, selja piirkonda, vastu pead, õlgadele… vastu laupa, rinda, kätt. Sellest jäid hematoomid ja löökidest tundis valu…. Kui (Kurvits) lõi rätikuga ja kätega tundis valu, palus tal löömine lõpetada… see oli praktiliselt iga päev… Lõi ka jalgade pihta… löökidest jäid jäljed, med osakonnas fikseeriti ka. Olid tumedad laigud, oli raske käia löökidest. Oli valus käia. Vasakult poolt tekkisid laigud, vasakult ja paremalt, kuhu lõi, enamasti alla põlve, sääre piirkonda... Kurvits ei selgitanud, mille eest lööb, vaid on sundinud (kambrit) pesema… Iga päev rääkis Kurvits’a käitumisest loenduse ajal valvuritele, aga nad ei teinud midagi… Kõik rääkisid temale (Kurvits’ale), et ta käitub valesti, aga ta jätkas sama… Ükskord valvur T viis meditsiiniosakonda, kus oli mitu inimest, nad vaatasid üle, pildistasid… Pildistamise ajal valutas rindkere, selg ja pea tagaosa… Valu kuklas oli löömise pärast, sest lõi peaaegu iga päev… Need vigastused olid nii viimasest kui eelmistest kordadest… Sellega kõik lõppes ja Kurvitsat paigutati ümber.“ Nii kannatanu kui tunnistajate ütlustest nähtuvalt süüdistataval oli kannatanule pretensioone seoses hügieeninõuete täitmisega ja kambris puhtuse hoidmisega. Järgnevalt uurib kohus, kas tegu võib olla võimaliku kuriteo motiiviga. Süüdistatava ütluste järgi sellest, et teda pannakse ühte kambrisse Biga sai ta teada valvurilt J, viimane hetk jagati teisse kambrisse B’i juurde. Reageeris sellele nii, et „…oli endast väljas, oli nördinud, ütles valvuritele, et Biga ühes kambris ei saa olla, sest B elab antisanitaarsetes tingimustes.“ Ehk süüdistatav ise tunnistab oma ütlustes, et temal oli pretensioone kannatanule seoses kambris puhtuse hoidmisega. „…Teadis Bi ebahügieenilistest harjumustest, sest varem on juba kandnud karistust viiendas osakonnas ja teadis tema eluviisi… Kambrisse paigutamisel kamber oli ebahügieenilistes tingimustes, seal haises spetsiifiliselt, see oli räpane, põrand oli pesemata, WC-s oli seintel fekaalidest jäljed… Oma hügieeni suhtus B ükskõikselt, ei järginud seda. “ Samuti kannatanu Bi ütluste järgi tema löömise/peksmise motiiviks olid süüdistatava nõudmised hoida kambrit puhtana, mida B tema (Kurvitsa) arvates ei täitnud. Kohtul ei ole võimalik objektiivselt hinnata, kas süüdistatava nõudmised olid põhjendatud ja mil määral. Olustik kambris enne süüdistatava ümber paigutamist ja pärast seda ei olnud fikseeritud. Selliste probleemide olemasolu ei kinnita nt tunnistajana üle kuulatud Viru vangla kinnipeetav E T, kelle ütluste järgi ei tea ta midagi sellist, et süüdistatav oleks kasutanud vägivalda kannatanu suhtes ning samuti ei tea midagi B.B’i hügieeniprobleemist. Samas nii süüdistatava, kui kannatanu, aga ka mõnede teiste tunnistajate (samas osakonnas karistust kandnud kinnipeetavate ja samas osakonnas töötanud vanglaametnikke) ülused siiski kinnitavad seda, et kamber nr S506 ei olnud enne süüdistatava sellesse kambrisse ümber paigutamist ideaalses korras ning süüdistataval oli sellega seoses pretensioone kannatanule. 4 Nii tunnistaja B (Viru vangla S osakonna kinnipeetav) kinnitas oma ütlustes, et „…B on eakas inimene ning ei saa öelda, et tema kamber oleks ideaalses korras, aga tema senised kambrikaaslased ei kurtnud eriti selle üle, nagu ka Bi poolt hügieeninõuete täitmise üle. Sellised nõudmised hakkas esitama vaid Kurvits.“ Samuti tunnistaja J K, kes töötas selles osakonnas valvurina, kinnitas, et „… B ei olnud kõige puhtam inimene, vanem inimene. Kamber oli enam-vähem korras. Hais – sibula lõhn oli, saiapuru põrandal.“ Ka tunnistaja S J (viienda üksuse juhi abi) ütluste järgi „…erimeelsusi nende (Kurvits’a ja B’i) vahel oli küll, pigem oli see, et Bi hügieen andis soovida, ta juba lõhnas spetsiifiliselt, nagu vana inimene ikka, siis haiguste peletamiseks kasutas rahvameditsiini – sibul, küüslaug, inimestele see lõhn ei meeldinud. Pealekäimise peale käis B duši all, aga pärast arsti sekkumist, et peab dušši alla minema… Kambri seisund enne Kurvitsa tulekut – natuke alla keskmist, suht must… “ Tunnistaja J Ji ütluste järgi vestluses Kurvits’aga rääkis viimane, et „… kui tema sinna kambrisse läks oli kamber räpane, tegi selle puhtaks, eeldab, et kambrikaaslane hoiab ka puhtust kambris.“ Tunnistaja J-E Š ütluste järgi „Kurvits manipuleeris Biga nii, et karjus tema peale ja kasutas psüühilist vägivalda. Mis oli manipuleerimise põhjus – otsest põhjust ei tea, aga vist oli seotud Bi hügieeniga. Enne koos paigutamist Bil oli tõesti probleeme hügieeniga, tema arvates duši all käimine oli tervise tõttu vastunäidustatud…“ Ülaltoodud isikute ütlustest nähtub selgitus, miks B ja Kurvits olid eri meelt hügieeninõuete täitmise ja kambris puhtuse hoidmise küsimuses. Kannatanu on selgitanud, et terviseprobleemide tõttu ei saa nii tihti duši all käia. Sellest olid teadlikud nii teised kinnipeetavad kui vanglaametnikud. Tunnistaja B’i ütluste järgi „…Bil on probleeme jalgadega, kuuma vee all võivad veresooned lõhkeda, kord juba oli selline asi, siis teda vaevu päästeti. Oma tervise pärast ta võib olla tekitas sellega raskusi kambrikaaslastele, aga kõik said sellest aru, et on vana ja haige inimene.“ Sama tunnistaja räägib ka, et kuigi olukord kambris oli ideaalist kaugel, ei olnud see objektiivselt ohtlik elule ega tervisele. B on ise käinud selles kambris ning „… Bi kamber nägi välja nagu tavaline kamber. Ta koristas iga päev, võib olla tegi seda oma moodi, aga siiski… Võib olla Kurvitsa jaoks ei olnud see piisavalt puhas, aga ta (Kurvits) on puhtuse suhtes eriti nõudlik inimene. Üleliia must (Bi) kambris ei olnud. Mõned kinnipeetavad rääkisid, et tema kambris on haisu, aga ei ütleks, et haiseks tugevalt…“ Nii, et usutav on, et hügieeni suhtes tundlikul inimesel võis tekkida pretensioone selle suhtes, kuidas kannatanu on hoidnud korda ja puhtust kambris nr S
9. Samas ei nähtu uuritud tõenditest, et olukord oleks olnud nii kriitiline, et seaks ohtu kambris viibija elu ja tervise. Pigem võis olla ebameeldiv, kuid mitte ohtlik. Ent vaieldamatult ei tohtinud süüdistatav õigustada oma ettekujutustega hügieenist ja puhtusest samas kambris viibiva teise kaaskinnipeetava mõnitamist, alandamist ja tema suhtes vägivalla kasutamist. Uuritud tõendid aga näitavad, et just niimoodi hakkaski süüdistatav kannatanu suhtes käituma. Tunnistaja B osutab oma ütlustes, et süüdistatav on sundinud kannatanut kambrit koristama ning seda märkasid ka teised osakonna kinnipeetavad: „… B on korduvalt kurtnud S5 osakonna kinnipeetavatele, et Kurvits mõnitab teda.“. 5 Tunnistaja Bi ütlustest nähtub ka see, et süüdistatav ei piirdunud sõnadega, vaid on tulnud kannatanule kallale ka füüsiliselt: „… Ühel korral nägi (B) ka ise, kuidas Kurvits annab B’ile kõrvakiilu ja õpetab teda, kuidas ta peab (koristades) asju tegema.“ Nii kannatanu kui tunnistaja Bi ütluste järgi tekkinud olukord ja süüdistatava poolt kannatanu sundimine kambri puhastamiseks ja duši all käimiseks on kestnud pikemat aega (ei olnud üks või kaks korda) ning sellest olid suuremal või väiksemal määral teadlikud nii osakonna kinnipeetavad, kui selles osakonnas töötanud vanglaametnikud. Nii, Bi ütluste järgi: „…Kinnipeetavad üritasid veenda Kurvits’at ümber, et ta muudaks oma suhtumist Bisse, kuid Kurvits jäi oma arvamuse ja senise käitumise juurde. Selline tegevus Kurvitsa poolt Bi suhtes lõppes vaid siis, kui B’it viidi meditsiinilisele ülevaatusele. Siis Kurvitsat paigutati tema kambrist ümber.“ Loogilisele küsimusele, miks see olukord on jätkuvalt kestnud ja miks kannatanu ei otsinud abi annab tunnistaja B oma arvamuse, et „… B ei kaevanud Kurvitsa peale, sest kartis teda.“ Seda, et kannatanul oli reaalset alust karta kättemaksu süüdistatava poolt ja seetõttu ei esitanud ta ametlikke kaebusi tema suhtes, kinnitavad ka temal 12.06.2020 kehavigastuste fikseerimine, nende laad ja ulatus. Süüdistatav ei tunnistanud, et 12.06.2020 vangla meditsiiniosakonnas kannatanu ringkerel ja paremal käel fikseeritud kehavigastused oleksid tekitatud tema poolt. Tol päeval fikseeriti kehavigastused nii kirjalikult, kui fotodega, millega on tegelenud vanglaametnik A Š. Tunnistaja A Š ütluste järgi töötab ta Viru Vanglas inspektor-korrapidajana. B.Bit „…on fotografeerinud, sest tal olid kehavigastused… Bi fotografeerimine toimus vangla meditsiiniosakonnas. Tal olid kehal mitmed sinikad. Ta (B) mainis, et tal on kambrikaaslane, kes käsib tal teha igat asju – koristada kambris, kui teeb halvasti või ei täida käsklusi, siis Bi sõnul on saanud karistada kambrikaaslase käest selle eest.“ S.t tunnistaja Š ütlused riimuvad kannatanu ja tunnistaja Bi ütlustega, et süüdistatav on sundinud Bit koristama kambris ja rahulolematuse korral tema kambrikaaslane, s.o süüdistatav Kurvits, on teda füüsiliselt karistanud. Kannatanu ütluste järgi 12.06.2020 fikseeritud kehavigastused on tekitanud talle süüdistatav, hiljuti ning sama on ta teinud süstemaatiliselt peaaegu iga päev pärast temaga ühte kambrisse ümber paigutamisest. Seega on alust arvata, et rääkides meditsiinilisel ülevaatusel, et tema kambrikaaslane karistab teda ja sunnib kambrit koristama, oli B veel läbielatu mõju all, mistõttu ka tunnistaja Š ütlused sellest, mida B on temale rääkinud, on tõendina lubatavad

§ 66

lg 2-1 p 2 alusel ja kinnitavad süüdistatava poolt kannatanu suhtes füüsilise vägivalla kasutamist just seoses kambris puhtuse loomise/hoidmise nõudmistega Kurvits’a poolt kannatanu suhtes. Puudub loogiline alus arvata, et 12.06.2020 fikseeritud kehavigastused ja ülevaatusel tunnistaja Š juuresolekul antud selgitused kambrikaaslase pretensioonide kohta ei ole omavahel seotud. Vastupidi, loogiline on eeldada, et kui kannatanu käest uuritakse kehavigastuste – punetava ala ja verevalumite tekkimise põhjustest, siis ta neist räägibki. Ja kannatanu selgitus seisneski selles, et ta on viidanud oma kambrikaaslasele Kurvits’ale, kes sunnib teda täita oma käsklused ja lisaks veel karistab teda. Samasugune arusaam on tekkinud ka kehavigastuste fikseerimisega tegelenud vangla meditsiiniosakonna töötajal S Nl. Tunnistaja S N ütluste järgi töötab ta med.õena Viru Vanglas. „Juunis 2020 fikseeris B.Bi kehavigastused, nägi need (vigastused) ise… Oli info, et need vigastused on tekitanud A.Kurvits. Seda ütles kas korrapidaja või tema abi. B kaebas tol päeval, et on väsinud kannatamast, et peab kogu aeg koristama kambrit ja päevasel ajal ei lasta teda kambris olla… 6 Et need kehavigastused tekitas A.Kurvits, järeldas seda nii korrapidaja infost, kui Bi jutust. Teadis juba siis, et B ja Kurvits on kambrikaaslased. Fototabelil nr 1 on näha kehavigastus, mis on fikseeritud tema (N) koostatud tõendis selliselt: punetav ala rinnaku piirkonnas pikkusega 12x1cm. 12cm on pikkus ja 1cm on laius. Mis on näha fotol nr 8 – see ei ole vigastus, see on isiku eripära – veresoonte laienemine. Kehavigastused ei olnud värsked, tekkinud 2-3 päeva eest. Sellise järelduse teeb enda kogemuse alusel, oletab, et tekitatud kätega. Käel oleva vigastuse puhul on võimalik, et võisid tekkida kui inimene lõi ise ennast nt vastu seina, aga rinnakul oleva vigastuse puhul vist pole see füüsiliselt võimalik. Kehavigastused võisid olla tekitatud ka muu tömbi esemega, millel on piisav pind ja mass, nt kepiga.“ Et tegemist ei olnud üksikjuhtumiga, vaid süstemaatilise mõnitamisega, aga ka löömisega, kinnitavad nii kannatanu ja tunnistaja Bi, kui samas osakonnas valvurina töötanud tunnistaja JE Š (valvur) ütlused, mille järgi ta „…kuulis kuidas (Kurvits) karjub tema (Bi) peale, on teda solvanud. Toidu jagamise ajal oli nii, et esimesena võttis toitu vastu Kurvits ja samal ajal B ootas WC-s, siis tuli välja, siis Kurvits on talle „luba“ andnud ja B võttis oma toitu vastu…“ Tunnistaja B’i ütluste järgi „… B on korduvalt rääkinud, et Kurvits lööb teda pidevalt, mõnitab, sunnib koristama ja pesema ennast.“ Seejuures vähemalt ühel korral oli B ka süüdistatava poolt kannatanu suhtes füüsilise vägivalla kasutamise juhtumi pealtnägijaks: „…Nägi ise kuidas Kurvits andis talle paar kõrvakiilu. See oli löök vastu pead, lahtise käega. Kõnnis mööda koridori, B oli oma kambris WC ukse juures. Kurvits seisis tema taga, seletas midagi Bile, kuidas peab miskit tegema ja andis paar kõrvakiilu. Kõrvakiiludest B kummardus. Ei oska hinnata, kuivõrd tugev löök see oli… Ei ole spetsiaalselt jälginud Bit ja Kurvitsat, aga Bil oli pidevalt probleeme. Päevaajal oli B pea kogu aeg kambrist väljas, sest ta kartis viibida kambris. Nägi kuidas B pesi kambrit. Kurvits kallas vett põrandale ja sundis Bit põrandat pesema. Kogu osakond kuulis seda, (Kurvits) karjus tema (Bi) peale kogu aeg. Kõik teadsid seda. Kurvitsale tehti märkused, aga ta ütles, et ise lahendab selle ära, et see on tema asi… B rääkis, et Kurvits ei anna talle rahulikult elada, mõnitab, survestab moraalselt, sundis teda tegema ühte ja teist. Paar päeva peale Kurvitsa (Bi) kambrisse paigutamist oli kuulda karjumist. B kartis kaevata (Kurvitsa peale), sest kartis (Kurvitsat)…“ Tunnistaja B’i ütlustest nähtub veel selgitus, miks vanglaametnikud jätsid suhteliselt pika aega (mitme kuu) kestnud kannatanu suhtes füüsilise vägivalla kasutamisele reageerimata: „… Ka valvurid olid olukorrast teadlikud, aga füüsilist kontakti nad pealt ei näinud, valvurite nähes ei peksnud teda…“ Mingil määral info süüdistatava ja kannatanu vahel toimuva kohta on siiski vanglaametnikke ja kinnipeetavate vahel liikunud. Nii osutas tunnistaja B, et: „… on arutanud seda olukorda teiste kinnipeetavatega. Siis kui vangla operatiivtöötaja kutsus välja, siis ütles, et selline probleem on. Ei mäleta, kas operatiivtöötaja oli A T või teine.“ Samuti tunnistaja J K, kes 2020 kevad-suvel töötas viiendas üksuses vanemvalvurina, selgitas, et „… pealiskaudselt teab, et Bi ja Kurvitsa vahel oli konflikt...„ Samuti tunnistaja J-E Š (valvur) ütluste järgi „… konflikti Kurvitsaga ta ise otsest ei näinud. On kuulnud konfliktist teiste valvurite käest, selle sisuks oli et Kurvits, mitte füüsiliselt, aga oli konfliktis Biga.“ Samuti Viru vanglas viienda üksuse juhi abina töötanud S J on selgitanud, et „…ei oska öelda, kas B on pöördunud kaebusega 2020 kevad-suvel. B ei rääkinud, et Kurvits kasutab tema suhtes vägivalda, aga teistelt ametnikkelt kuulis, et kasutab vägivalda… 7 Ei ole ise näinud, et Kurvits oleks löönud Bit. Kuulis seda teiste vanglaametnikke käest. B ise ei rääkinud sellest. Kurvits ei rääkinud, et on Bit löönud. Kirjalikke kaebusi ei olnud, suuliselt rääkisid, et Kurvits kasutab vägivalda Bi suhtes…“ Ka Viru vangla operatiivtöötaja J J osutab oma ütlustes, et „…kevad-suvel 2020 paiknesid Kurvits ja B ühes kambris ja nemad ise ei pöördunud tema poole oma probleemiga. Teised kinnipeetavad aga pöördusid, nimeliselt ei mäleta, kes see oli, vist oli kaks või kolm, et palusid uurida seda asja. Probleem oli et Bit survestatakse kambris, tal ei ole mingit sõnaõigust, ei viibi kambris, on päevaruumis kogu aeg, teda käsutatakse seal kambris. Kas oli märke füüsilise vägivalla kasutamisest – sellest keegi ei rääkinud. Millal kinnipeetavad pöördusid ei mäleta. Edasi rääkis nende mõlemaga, kui nad veel viibisid ühes kambris. B ütles siis, et tal on selle isikuga raske koos olla, erinevad maailmavaated… Siis peale vestlust andis edasi info üksuse juhile. Ei mäleta, kas üksuse juht on kuidagi reageerinud… Kurvits on esitanud pretensioone Bi suhtes seoses kambris korras hoidmisega. Need olid Kurvitsa sõnad, et kamber on antisanitaarses seisukorras…“ Seega keegi vanglaametnikkest ei osanud otseselt kinnitada süüdistatava poolt kannatanu suhtes vägivalla kasutamise fakte ega olnud selliste juhtumite pealtnägijateks. Samas nende ütlused kinnitavad kaudselt süüdistuse versiooni, et süüdistatav on sundinud kannatanut kambrit koristama ning süüdistatavaga Kurvits’aga ühte kambrisse paigutamise ajast saadik oli kannatanu Bi käitumine muutunud. Nii, tunnistaja A T (vanglaametnik) ütluste järgi „…B on kurtnud, et Kurvits teda alandab, peksab rätikuga ja plätuga. On ise vahetult vestelnud Biga. Ajaliselt ei toonud B välja, kaua aega see kestab, aga jutt oli pikemast ajast. Kohtumise ajal B tõstis T-särgi üles, ja oli näha punetus kõhu piirkonnas, külje peal. Bi sõnul Kurvits lõi teda plätuga pea, ülakeha piirkonda, samuti rätikuga, kätega. Kuidas see toimus ei selgitanud. Et on käsutanud teda, sundinud kambrit koristama. Ei mäleta kelle käest sai infot Bi kohta, kuskilt tuli info, mis seal toimub, siis kutsus Bit vestlusele.“ Seega, tunnistaja T ütlused kinnitavad, et süüdistatav on löönud kannatanut nii kätega, kui erinevate esemetega (rätikuga, plätuga) pea, ülakeha piirkonda. Et kannatanu ise ei osanud kinnitada plätuga või mõne muu riideesemega löömist on selgitatav nii tema vanusega (üldiselt teada, et kõrges eas ei püsi mälu nii heana, nagu nooremas eas), kui süüdistatava tegude süstemaatilise iseloomuga, sest kannatanu ütluste järgi löömine on toimunud peaaegu et iga päev ning kauem kui kahe kuu kestel toimub see pidevalt, siis loomulik on, et kannatanul ei pruugi kõik need juhtumid ja kõik nendega seotud asjaolud meelde jääma. Kuigi tunnistaja K S (veel üks S5 osakonnas töötanud vanglaametnik) ütluste järgi temale „….ei ole teada, et A.Kurvits oleks kasutanud füüsilist või psüühilist vägivalda B.B’i suhtes, pärast Kurvits’a Bi kambrisse ümber paigutamist on küll toimunud mõned muutused Bi käitumises. Ta hakkas suurema osa päevaajast veetma toolil osakonna trellukse juures, kuigi võis istuda ka mujal, samuti hakkas käima dušši all, kuigi varem on seda vältinud, kuid otseselt seostada seda A.Kurvitsa käitumisega ei saa, selleks võisid olla ka muud põhjused.“ Tunnistaja S ütlused riimuvad kannatanu ning tunnistajate Bi ja Ji ütlustega selles osas, et süüdistatav on mõnitanud kannatanut ning suurema osa päevaajast, mil kambrid on lahti, oli ta (B) sunnitud viibima kambrist väljaspool, sh istudes toolil osakonna trellukse juures. Samuti asitõendi vaatlusprotokollist 25.09.2020-st (tl 8-12) on näha, et nt 11.06.2020, kui see salvestis oli tehtud, istub kannatanu B pika aega S5 osakonna päevaruumis väljapääsu trelli juures toolil (foto nr 4). 8 Eeltoodu kinnitab kannatanu ning tunnistajate Ji ja S ütlused, et pärast süüdistatava tema kambrisse ümber paigutamist hakkas B veetma suurema osa päevaajast väljaspool kambrit (kust süüdistatav on teda välja ajanud), sh istudes toolil osakonna trellukse juures. See tõendab, et süüdistatav on kannatanut käsutanud (sh füüsilist vägivalda kasutades) ning kannatanu oli sunnitud alluma tema tahtele, mistõttu ei julgenud pöörduda ametliku kaebusega tema suhtes. Seda kinnitab ka tol ajal inspektor-kontaktisikuna töötanud tunnistaja A K oma ütlustes, et B ei pöördunud tema poole kaebustega füüsilisele vägivallale Kurvits’a poolt: „… Ei mäleta, et B oleks esitanud kaebusi Kurvits’ale... Ei ole kunagi kuulnud et Kurvits oleks Bi suhtes vägivalda kasutanud. Kurvits ei rääkinud, et on Bi suhtes vägivalda kasutanud.“ Samuti Viru vanglas valvurina töötanud J-E Š on kinnitanud, et tal „…ei tule meelde, kas B on pöördunud kaebustega… B ei ole kaevanud, et Kurvits teda peksab… Ei ole ise näinud ,et Kurvits oleks B’it löönud. Füüsilist vägivalda ei näinud. B ei rääkinud, et Kurvits lõi teda. Samuti Kurvits ei rääkinud, et lõi Bit“. Samas, kohtu arvates, ei tähenda eeltoodu, et kannatanul ei olnudki alust süüdistatava suhtes selliste kaebuste esitamiseks, sest, nagu varem oli juba osutatud, võis see olla tingitud kannatanu hirmust süüdistatava ees (millele osutab oma ütlustes ka tunnistaja B). Seda, et süüdistatav võib käituda agressiivselt, kinnitavad ka nt tunnistaja Š ütlused, kui ta kirjeldab, et: „…Oli juhtum, ise ei näe seda konfliktina, kui Kurvits loenduse ajal ägestus, karjus jne, siis näitas (tunnistajale) oma alakeha…“ Süüdistatav tunnistas oma ütlustes, et näitas Šle oma alakeha, sest „…ta viis teda (Kurvitsat) šokiseisundini“. Süüdistatava ütluste järgi ei kasutanud ta vägivalda kannatanu suhtes, vaid on mõjutanud teda sõnadega, veendes tegeleda kambris puhtuse hoidmisega „….alustas kohe koristamist. B sellega ei abistanud… Edaspidi terve kuu jooksul koristas kambrit, siis ütles Bile, et kamber on nüüd puhtaks tehtud, aga nüüd palun hoia see korras, selle peale väljendas B rahulolematust… Tegi lapi märjaks ja näitas Bile kuidas kabrit koristada, ta ei teadnud isegi kuidas kambrit lapiga pesta… Bi suhtes füüsilist vägivalda ei kasutanud“. Oma positsiooni (et ei kasutanud vägivalda, vaid veenis kannatanut suuliselt) selgitab süüdistatav muuhulgas sellega, et see oli võimalik tänu kannatanu n.ö. pehmele, järeleandlikule iseloomule, sest ta allus tema mõjule, ei hakanud talle vastu ehk oli nö nõrga iseloomuga inimene. Samale asjaolule on süüdistatav viidanud ka vestluses tunnistajaga J Jiga (s.o vangla operatiivtöötaja), et „…. Biga tulebki nii käituda, rääkida temale, et korista siin, seal, muidu ta ei saa aru.“ Kohtu arvates süüdistatava selline versioon ja väide, et kannatanu oli vabatahtlikult ja ilma tema suhtes füüsilist sundi kasutamata nõus alluma süüdistatava tahtele ja täitma tema käsklusi, ei ole usutav ja on vastuolus eelpool käsitletud kannatanu ja tunnistajate ütlustega. Kannatanu (aga ka nt tunnistaja B) selgelt osutab, et süüdistatav on mitte ainult n.ö moraalselt survestanud teda, kui ka löönud käte ja sõlme keeratud märja rätikuga vastu pead, keha ja jäsemeid. Süüdistuse versioon Kurvits’a poolt kannatanu suhtes füüsilise vägivalla kasutamisest riimub ka süüdistatava muu käitumisega temale vanglas olles määratud distsiplinaarrikkumiste suure arvuga ja rikkumiste iseloomuga. Nii, vangistuse kandmise ajal määrati A.Kurvits’ale kokku 58 distsiplinaarkaristust (tl 3-6). Need määrati seoses erinevat liiki distsiplinaarrikkumiste toimepanemisega, nende hulgas seoses füüsilise ründega või selle otsese ohuga ja vangidevahelise kaklusega. See viitab, et karistuse kandmise ajal oli A.Kurvits’ale omane 9 otsida tekkinud probleemile lahendust vägivalda kasutades. See kaudselt kinnitab süüdistuse versiooni, et ka antud olukorras, kus süüdistatavale oli vastu meelt kannatanu eluviis (et ta ei hoia kambrit piisavalt puhtana) ja (A.Kurvitsa arvates) Bi poolt ebapiisav hügieeninõuete järgimine, ei piirdunud ta ainult sõnadega ehk kannatanu meelitamisega, vaid on korduvalt ja regulaarselt kasutanud kannatanu B’i suhtes füüsilist vägivalda, sundides teda kambrit puhastama. Süüdistatava vastuväide, et distsiplinaarkaristused ei tähenda sisult midagi ning vanglas olles rünnati hoopis teda, ei haaku Riigiprokuratuuri 4.01.2021 kaebuse rahuldamata jätmise määruses (tl 37) väljendatud seisukohaga, et hoopis „… A.Kurvits ise algatas intsidendi ja aktiivselt eskaleeris olukorda, mille tulemusena kinnipeetavate vahel toimus rüselus…“ (p 3.6). Kuna kehtiva kohtupraktika järgi inimestele on omane käituda teatud moel (vt nt RKKK 3-11-8-10, p 11), siis arvestades, et karistuse kandmise ajal süüdistatav juba oli distsiplinaarkorras karistatud teise isiku füüsilise ründamise ja kakluse eest, loogiline on järeldada, et ka sel korral, kui temaga samas kambris viibiv kaaskinnipeetav B ei hoidnud (süüdistatava arvamusel) kambrit piisavalt puhtana ja ei järginud piisaval määral hügieeni nõudeid, käitus süüdistatav analoogselt oma varasemale käitumisele, kui ta oli kasutanud füüsilist vägivalda teise kaaskinnipeetava suhtes. Hinnates eelpool uuritud tõendid kogumis leiab kohus, et süüdistatava ütlused ja versioon, et ta on vaid sõnaliselt veendunud kannatanut hoida nende ühist kambrit puhtana, on ümber lükatud kannatanu ja tunnistajate N, Š, J, Š, J, B ja T ütlustega, mille alusel tuvastab kohus, et kannatanu kehal 12.06.2020 avastatud kehavigastused (punetav ala rinnaku piirkonnas ja kaks verevalumit paremal käel) on tekitanud A.Kurvits, kes on löönud kannatanut kas käega (rusikaga) või tuvastamata esemega. Kannatanu löömise motiiviks oli kannatanu sundimine kambrit puhastama ja/või järgima isikliku hügieeni nõuded. Samuti süüdistatav on ka varem, ajavahemikul 30.03.2020 kuni 12.06.2020, korduvalt löönud kannatanut käega ja erinevate esemetega (plätuga, sõlme keeratud märja rätikuga jms) vastu pead ja keha erinevaid piirkondi – pead, keha, jäsemeid, mille tulemusena tundis kannatanu B füüsilist valu. Süüdistatava ja kaitsja üheks vastuargumendiks süüdistusele oli, et ta füüsiliselt ei saanud kuritegu toime panna ehk kannatanut lüüa oma terviseseisundi tõttu. Sellega kohus ei nõustu. Süüdistatav on viidanud oma ütlustes, et sel ajal tema terviseseisund oli halb, sai liikuda ainult karkudega. Ka kaitsja arvates A.Kurvits’ale etteheidetavate tegude toimepanemine tema poolt oli võimatu tema terviseseisundi tõttu. Süüdistatava ütluste järgi tol ajal kannatas ta tugevate valude all ning pidi võtma valuvaigistid, samuti suutis ta liikuda vaid karkudega. „23.03-12.06.2020 on kasutanud karke. Lühikesed vahemaad käis ühe karguga. Tol ajal on tarvitanud ravimei0d. Tramadoli, see on valuvaigisti. Terviseseisundit arvestades võis kätega liigutada, aga vehkida või lööke teha ei olnud võimeline, järske liigutusi oli valus teha. Probleem oli selgrooga ja jalgadega, see mõjutas käte liigutust, selgroo tõttu käed valutasid.“ Süüdistatava ütluste ning kaitsja poolt esitatud meditsiiniliste dokumentide alusel tuvastab kohus, et uuritavate sündmuste ajal süüdistatav Kurvits on tõesti põdenud XXX. Digiloo haigusjuhtumist nr XXX nähtub, et 27.11.2019 toimus plaaniline visiit arstile, mille käigus diagnoositi A.Kurvits’al vasakpoolne XXX ja kroonilist talumatut valu: …kaebusteks on kroonilised valud XXX piirkonnas liikumisel… probleem tekkis aastaid tagasi… võtab tramadol… osaliselt efektiivne… obj. käib kepiga, valu vasakule jalale astumisel… antud saatekiri ortopeedi juurde…“ 10 28.05.2020 oli A.Kurvits pöördunud meditsiinilise abi saamiseks, mille käigus diagnoositi temal XXX ja XXX: „… kaebab valule seljas… valusündroom on intensiivne ja pidev, seetõttu patsient väidab, et iseseisvalt pole suutnud kõndida ja töötada, liigub peamiselt ratastooliga või karkudega… rö pildil on patsiendil endiselt 2 astme XXX… soovitatud valuvaigistid, käimine karkudega, vajab korsetti.“ (tl 44-47) Samas, kohus ei nõustu kaitsja arvamusega ning küsimusele, kas sel ajavahemikul, arvestades süüdistatava terviseseisundit oli ta võimeline eelpool tuvastatud tegusid toime panna ehk lüüa kannatanut käega ja erinevate esemetega, vastab kohus jaatavalt ning seda on võimalik kontrollida ka objektiivsete tõendite alusel. Nii, süüdistaja poolt tõendina esitatud videosalvestiselt (A.Kurvits’a suhtlemine teiste kaaskinnipeetavatega osakonna koridoris, samuti madratsi koristamine kannatanuga koos) on näha nii süüdistatava kui kannatanu käitumine ja üldine füüsiline seisund sel ajal ning sellelt ei ole näha asjaolusid, mis takistaksid või välistaksid süüdistatava poolt kannatanu löömist kas käega või mõne esemega. Nimelt, videosalvestistelt on näha, et A.Kurvits oli võimeline toetuma nii vasakule kui paremale jalale, tegema kätega aktiivseid liigutusi, väljendamata seejuures mingeid valu või ebamugavuse tunnuseid. Täpsemalt, asitõendi vaatlusprotokollist 25.09.2020-st (tl 8-12) on näha kuidas A.Kurvits käitub nt 3.,

1. ja 11.juunil 2020 ehk temale etteheidetavate tegude toimepanemise ajal. Vaatlusprotokollist ja sellele lisatud videosalvestistelt (vangla turvakaameratest) on näha, et 3.06.2020 seisab A.Kurvits S5 osakonna kambrite vahelises koridoris ning ajab kaaskinnipeetavatega juttu, seejuures Kurvits teist karku ei kasuta, isegi ei toetu, toetub ühele jalale (tl foto nr 2), siis vahetab jalga, toetub teisele jalale. Samas jalutusboksis tehtud videost on näha, et kannatanu B’i kõndimise kiirus ei ole suur (foto nr 1) ning visuaalselt vaadatuna tema üldine terviseseisund on halvem, võrreldes süüdistatava terviseseisundiga. Veel ühel salvestisel on näha S5 osakond, kuidas 9.06.2020 Kurvits ja B puhastavad madratsit. Seejuures ühel hetkel paneb Kurvits kargu käest ära (foto nr 3) ja puhastab madratsit. Pärast madratsi puhastamist võtab Kurvits kargu kätte, B võtab madratsit ja koos lähevad kambrisse tagasi. Samuti tunnistaja Š ütluste järgi „Kurvits käis ühe karguga, aga mingeid majandustöid ta ikka tegi.“ ehk kui ta oli võimeline majandustöid tegema, siis ei saanud tema tervis olla nii halb (vastupidisel juhul ei määrataks ega lastaks teda tööle). Ka süüdistatav ise on tunnistanud oma ütlustes, et „2020 kevadel on töötanud vanglas, sunni all, koristas. Töö ajal koristas tolmu.“ Need videosalvestised ja tunnistaja Š ütlused kinnitavad üheselt, et süüdistataval ei esinenud selliseid tervisekahjustusi, mis välistaksid või takistaksid tal kannatanu löömist ja tema suhtes füüsilise vägivalla kasutamist, sh kannatanu ja tunnistajate ütlustes märgitud viisil: lüües teda plätuga, aga ka käega või muu esemega, nt sõlme keeratud märja rätikuga, vastu pead keha ja jäsemeid. Füüsilise jõu ülekaal oli antud juhul selgelt süüdistatava poolel ning kannatanul ei olnudki sellele midagi vastu panna. Süüdistatava ütlustest nähtuvalt ta ise soovitas Bile tekitada endale kehavigastused, et nad lahutaks eraldi kambritesse. „…B ka ei tahtnud temaga (Kurvitsaga) ühes kambris olla, rääkisid temaga sel teemal. Ka seetõttu, et (Kurvits) nõudis hügieeninõuete järgimist. Kirjutas nii ise, kui ka B avaldusi ja pöördumisi. Vangla administratsioonist keegi kaebustele ei reageerinud…“ Nii et süüdistatav on selgelt otsinud võimalusi enda tahtmise saavutamiseks – mitte olla kannatanuga Biga ühes kambris, ja lükkas ka kannatanut vastavale tegevusele, sh luues temale võimalikult ebamugavad tingimused ja pakkunud talle luua ise endale kehavigastused. Süüdistatava versiooni järgi kannatanu tegigi seda: „12.06.2020 tuvastati Bil kehavigastused, need võisid tekkida sellest, et ta kas lõi ennast millegi vastu või ise tekitas need kehavigastused endale. Milleks tal oli seda vaja – ise soovitas temale, oli jutt, et ühel kambrikaaslasel keegi kinnipeetavatest nägi sinikat ja sellest teatati vangla 11 administratsioonile, selle peale pandi kohe kinni… Soovitas (Bile), et tee midagi, näpista ennast, siis viiakse lahku. Siis selgus, et B tegi seda, aga teistmoodi.“ Kohtu arvates süüdistatava versioon, et kannatanu kehavigastused, sh need, mis avastati 12.06.2020, tekitas tema ise endale, on ebaloogiline ja eluliselt mitteusutav. Esiteks, tunnistaja N (kes on kannatanut med osakonnas läbi vaadanud) märgib oma ütlustes, et tema arvates kui käe piirkonnas avastatud verevalumid iseenesest võis isik endale ise tekitada, siis rindkere piirkonnas avastatud verevalumi iseendale tekitamine ei ole tema arvates tõenäoline. Teiseks, selline käitumisviis tundub olevat kannatanu puhul ebamõistlik: kui erimeelsused hügieeni ja puhtuse hoidmise osas olid kannatanu ja süüdistatava vahel tekkinud juba esimesest koosviibimise päevast saadik (ja seda tunnistavad nii kannatanu kui süüdistatav ise), siis milleks pidi kannatanu venitama ja kannatama ebameeldivusi ja etteheiteid kambrikaaslase (Kurvitsa) poolt ning alles siis tulla välja sellise käiguga, et tekitada endale verevalumid käel ja rindkerel. Seejuures jääb ka ebaselgeks, kui kannatanu on ise endale vigastused tekitanud, miks ta ei pöördunud seejärel kehavigastuste fikseerimiseks, vaid ootas ära kuni vanglaametnik viib teda omal algatusel meditsiiniosakonda (ja antud juhul ei pöördunudki kannatanu ise meditsiiniosakonda, vaid teda viidi sinna vanglaametniku algatusel). Samuti puudub mõistlik selgitus, miks kehavigastused pidi kannatanu tekitama endale just sellisel moel – erinevatel kehaosadel (rindkerel ja käel) ja miks ta tegi seda kehaosades, mis on kaetud riietega ja ei ole teistele (sh valvuritele) nii kergesti nähtavad (ja on seega raskesti avastatavad, kuna päevaajal oli kannatanu riietes ning vanglavalvurite ütluste alusel igapäevase kontrolli ajal ei võta kinnipeetavad riidest maha (kuidas B pidi siis lootma, et need kehavigastused tema kehal üldse märgitakse kellegi poolt). Kui lähtuda süüdistatava versioonist, siis kannatanul oli kõige lihtsam tekitada endale kehavigastus nt näo piirkonnas, mis oleks kohe palja silmaga nähtav, sh valvuritele igapäevaste loenduste ajal ja nii oleks eeldatav soov (Kurvitsaga erinevatesse kambritesse paigutamine) palju kiiremini saavutatav. Neile küsimustele ei ole võimalik vastata, kui lähtuda süüdistatava versioonist, kuid neile kohe leidub loogiline vastus, kui lähtuda kannatanu ütlustest ja süüdistuse versioonist (et süüdistatav on pidevalt löönud kannatanut ja kartes kättemaksu ei pöördunud kannatanu ametlikke kaebustega tema vastu). Süüdistatava versioon on ebaloogiline ka selle poolest, et tema ütluste järgi Biga ühte kambrisse paigutamine oli provokatsioon vangla administratsiooni poolt, kes otsis võimalusi, enne tema (Kurvitsa) karistusaja lõppemist temale ebameeldivuste tekitamiseks. Pikalt vangistust kandnud kinnipeetavana pidi Kurvits teadma, et kambrikaaslasel kehavigastuse avastamine viib paratamatult uurimise algatamisele ja asjaolude väljaselgitamisele ning kui peaks selguma, et tema (Kurvits) on kasutanud kambrikaaslase suhtes vägivalda (mida ta soovitaski tema versiooni järgi saavutada – et temale langeks kambrikaaslasele kehavigastuse tekitamise kahtlus ja seetõttu neid pidi üksteisest eraldama), siis teda võidi karistada koguni kriminaalkorras, mis aga võis tähendada tema jaoks tema karistusaja pikendamist ja vabanemise edasi lükkamist, mida Kurvits, tema enda sõnade järgi, on püüdnud vältida. „…Sundis koristama, aga mitte füüsiliselt, ei ole teda (Bit) peksnud, andis endale aru, millega see võis lõppeda, sai aru mis eesmärgil vangla pani teda (Kurvitsat) viimasel hetkel sinna.“ Seetõttu tema ütlused, et ta on ise kihutanud kannatanut endale kehavigastuste tekitamisele on ebamõistlikud ja ebaloogilised. Süüdistatava versiooniga aga riimub hästi tema käitumine selle menetluse ajal, mil ta on kategooriliselt eitanud kannatanu löömist (mis võimaldaski tal vältida uue karistuse mõistmist ja vabaneda tol ajal kantud vangistusest tähtaegselt, sest kohtulik menetlus antud asjas oli veel lõpule viimata). Süüdistatava väited, et kannatanu süüdistused tema (Kurvitsa) vastu saab selgitada nii, et B oli ja on tema peale vihane ehk tal (Bil) on vihavaenu tema suhtes, on alusetud ja ebaloogilised. 12 Kui süüdistatav poleks teda löönud, siis Bil ei olekski alust tema (Kurvitsa) süüdistamiseks. Vihane ta (B) sai olla eelkõige siis, kui Kurvits oleks jõuga, sh korduvalt ja regulaarselt, lüües teda, sundinud teda kambrit koristama, mitte aga juhul kui süüdistatav oleks teda vaid sõnaliselt meelitanud kambrit koristama. Viimasel juhul ei olekski Bil mingit alust olla Kurvitsa peale vihane. Ristküsitluse käigus ei osanud ka süüdistatav ise selgelt põhjendada, miks kannatanu võiks teda laimata, viidates vaid, et „… varem 2015 või 2016.a. oli konflikt temaga… palus mitte tulla tema kambrisse, ei lubanud läheneda.“ Kuid samas kohas tunnistab süüdistatav ka ise, et „Seda ei või nimetada konfliktiks.“ Järelikult tegemist ei saagi olla laimamise põhjusena. Eeltoodu alusel tuvastab kohus, et süüdistatava teod vastavad korduva kehalise väärkohtlemise ehk KarS § 121 lg 2 p 3 sätestatud kuriteokoosseisu objektiivsetele tunnustele. KarS § 121 lg 2 p 3 kuriteokoosseisu objektiivseteks tunnusteks on teise inimese tervise kahjustamine samuti valu tekitav kehaline väärkohtlemine, mis pandi toime korduvalt. Rünnatavaks õigushüveks on antud juhul inimese tervis – kehaline ja vaimne heaolu. Eelkõige kaitseb koosseis kehalist heaolu, s.o organismi terviklikkust ja häireteta toimet. Kuna aga kehaliste tervisehäiretega kaasnevad tihti ka negatiivsed emotsioonid (meeleolu langus, kurnatus, hirm jne), on kaitseobjekt paratamatult ka vaimne tervis. Objektiivne külg sisaldab kahte alternatiivset tegu: tervise kahjustamist ning valu tekitavat kehalist väärkohtlemist. Esimene alternatiiv näeb koosseisulise tagajärjena ette tervisekahjustuse, teine aga valu. Üks rünne võib põhjustada tagajärjena nii tervisekahjustuse kui valu. Tegu on alternatiiv-aktilise süüteokoosseisuga. Tegu, millega tervisekahjustus tekitatakse ei ole tähtis, tegemist on suvalise teokirjeldusega koosseisuga. Tervisekahjustus on organismi elundite ja kudede anatoomilise terviklikkuse või nende füsioloogiliste funktsioonide häire, samuti haigus või muu patoloogiline seisund, mis tekib mehaanilise, füüsikalise, keemilise, bioloogilise, psüühilise või muu teguri toimel. Valu põhjustanud muu kehaline väärkohtlemine on inimese keha mõjutamine viisil, mis ei ole normaalsetes inimestevahelistes suhetes aktsepteeritav (sotsiaalselt adekvaatne), kuid mis ei tekita tervisekahjustust. Löömine ja peksmine on näited sellisest kohtlemisest. Kehaline väärkohtlemine moodustab koosseisu ainult juhul, kui see põhjustab tagajärjena valu, mis organismi kaitsefunktsioonina on käsitatav kudede tegeliku või potentsiaalse kahjustamise või ülekoormatusega kaasneda võiva ebameeldiva aistingu ja tundeelamusena, mille ülesanne on motiveerida ohtlikku olukorda lõpetama või vältima. Valulävi on subjektiivne nähtus, mis on inimete puhul erinev ja mis võib mh sõltuda ka nt vanusest, soost, psüühilisest seisundist jm subjektiivsetest asjaoludest. Piirisituatsioonides tuleb aga täiendavalt küsida, kas kannatanule valuaistingu tekkimine on süüdistatavale tema teo tagajärjena objektiivselt omistatav. Korduvus ehk retsidiiv on eriline isikutunnus. Isik peab olema vähemalt kahel korral toime pannud kehalise väärkohtlemise. See näitab tema spetsiifilist isikuomadust, s.o kalduvust panna toime sama kuritegu. Seetõttu kätkeb uus kehaline väärkohtlemine esimesega võrreldes suuremat ebaõigust. Subjektiivsest küljest eeldab koosseis vähemalt kaudset tahtlust. (vt KarS-i
2. kommenteeritud väljaanne, 2021, lk 484-487). Kannatanu on kinnitanud oma ütlustes, et tegemist ei olnud üksikjuhtumiga, vaid süüdistatav on regulaarselt ehk korduvalt löönud teda kätega, aga ka muude esemetega, sh sõlme keeratud märja rätikuga vastu pead, keha ja jäsemeid, millest ta tundis valu, palus teda lõpetada löömine, millele süüdistatav ei reageerinud, jätkates oma tegevust. Kuigi tõsiseid tervisekahjustusi kannatanule tekitatud ei olnud, jäävad sellistest löökidest vastu pead, keha ja jäsemeid, silmaga nähtavad vigastused – hematoomid, punetused, verevalumid, mille paranemine võtab vähemalt mitu päeva aega ehk tegemist on õiguslikult relevantse kehalise väärkohtlemisega (mitte vähetähtsa kehalise mõjutamisega, mis ei vääri õiguslikku reageeringut), mis vastab koosseisu objektiivsete tunnuste alla mahtuvale teise inimese korduva löömisele kriteeriumitele. 13 Ilmselge on, et lüües kannatanut korduvalt käte ja erinevate esemetega, sh märja sõlme keeratud rätikuga ja plätuga vastu pead, keha ja jäsemeid, pidi süüdistatav aru saama, et see ei ole kannatanule lihtsalt ebameeldiv, vaid kannatanu tunneb sellest füüsilist valu ja tema kehale võivad jääda jäljed löökidest – punetused, verevalumid, hematoomid. Need viimasel korral (kordadel) kasutatud füüsilise vägivalla juhtumitest kannatanu kehale (rindkerele) ning parema käe küünarnukile ja küünarvarrele jäänud verevalumid olidki fikseeritud 12.06.2020 vangla osakonnas kannatanu läbivaatuse käigus. Nii kannatanu kui läbivaatuse teostamise juures viibinud tunnistaja Š ja vaatlust teostanud meditsiinitöötaja N osutavad oma ütlustes, et kannatanu kehal olid „sinikad“ ehk verevalumid ning ta kaebas nendega seoses oma kambrikaaslasele A.Kurvitsale, kes käsutab ja karistab teda. Seega teadis süüdistatav, et oma tegudega teostab ta kuriteokoosseisule vastavat asjaolu ja möönis seda ehk on tegutsenud otsese tahtlusega. Õigusvastasust või süüd välistavaid asjaolusid ei ole tuvastatud ning keegi pooltest ei tuginenud vastupidisele. KARISTUS KarS § 56 lg 1 sätestab, et karistamise alus on isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. KarS § 121 lg 2 p 3 järgi kvalifitseeritav kuritegu on KarS § 4 lg 3 kohaselt teise astme kuritegu, mille eest nähakse karistusena ette rahaline karistus või kuni 5-aastane vangistus. Karistuse mõistmisel tuleb võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Lisaks süüle tuleb KarS § 56 kohaselt arvestada eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, s.o võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ning õiguskorra kaitsmise huvisid (RKKKo nr 3-1-1-6-17, p 9 ja varasemad). Süü suuruse hindamisel ja karistuse mõistmisel arvestab kohus toimepandud kuriteo raskust ja laadi, teo toimepanemise asjaolud. Kohtu arvates on süüdistatava süü üle keskmist määra. Rohkem kui kahe kuu kestel, süüdistatav on regulaarselt ja korduvalt löönud kannatanut käega, plätuga, sõlme keeratud märja rätikuga ja teiste tuvastamata esemetega vastu pead, keha, käsi ja jalgu nii, et kannatanu tundis valu ja sellest jäid tema kehale verevalumid. Süüdistatava agressiivsuse tõttu ja kartes tema poolt järjekordset läbipeksmist oli kannatanu sunnitud veetma suurema osa päevaajast väljaspool kambrit, istudes toolil päevaruumis osakonna trelluste juures. Isegi toitu ei tohtinud ta võtta enne seda kui süüdistatav saab kõhu täis ja lubab tal väljuda WC-st, kus ta peab ootama kuni süüdistatav lõpetab söömist. Kannatanu ei julgenud pöörduda kirjaliku kaebusega süüdistatava peale, kartes järjekordset löömist tema poolt ning alles siis, kui info hakkas laekuma juba vangla juhtkonna tasandile, viidi ta meditsiiniosakonda, kus vigastused fikseeriti ja A.Kurvits viidi üle teisse kambri. Oma süüd A.Kurvits ei tunnistanud, eitades kannatanu löömist nii kohtueelses menetluses, kui ka kohtus. See näitab, et ta ikka ei saanud aru tema tegude lubamatusest ja õigusvastasusest, õigustades ka kohtus oma käitumist kannatanu poolt hügieeninõuete täitmata jätmisega. Seetõttu, kohtu arvates, süüdistatava puhul on olemas tugevad üld- ja eripreventiivsed kaalutlused, mida peab arvestama karistuse liigi ja määra valikul. 14 Karistust raskendava asjaoluna KarS § 58 p 2 mõistes tuleb arvesse võtta kuritegude toimepanemist kannatanut alandades. Vähemalt ühel korral nägi tunnistaja B pealt kuidas süüdistatav annab kannatanule kõrvakiilu, millest viimane kummardub. Temast tunduvalt noorema inimese poolt kõrvakiilu saamine on kahtlemata alandanud kannatanu inimväärikuse, seda enam, et see konkreetne juhtum toimus teise kinnipeetava nähes. Süüdistatav ei varjanud oma tegevust osakonna teiste kaaskinnipeetavate eest, vältides vägivalla kasutamist vaid vanglaametnikke nähes. Ka kannatanu viitab oma ütlustes, et olukorrast (teda regulaarsest kambri pesema sundimisest ja süüdistatava poolt tema suhtes vägivalla kasutamisest) olid teadlikud kõik osakonna kinnipeetavad, mis kahtlemata pidi veelgi suurendama kannatanus alanduse tunnet ja seda peab arvestama karistuse mõistmisel. Samuti tuleb karistust raskendava asjaoluna KarS § 58 p 3 mõistes arvesse võtta kuriteo toimepanemist kõrges eas inimese suhtes. Kannatanu B on XXX.s.a. 2020.a märts-juuni seisuga oli ta XXX-aastane. Vaatamata kannatanu terviseseisundile (veresoonte laienduse tõttu kuuma dušši all käimine võib provotseerida verejooksu ja viia eluohtlikku seisundini, kuni surmani välja) on süüdistatav süstemaatiliselt teda löönud, hoolimata sellest, milliseid tagajärgi võivad tema teod kannatanu tervisele kaasa tuua. Seda, et kannatanu terviseseisund oli temale teada, kinnitas ka süüdistatav ise oma ütlustes, et „B dušši all ei käinud, sest tema sõnul med töötajad keelasid tal seda, sest olemas verejooksu oht.“ Karistust kergendavaid asjaolusid ei esine. Eeltoodu tõttu ei pea kohus võimalikuks kergema karistuse liigi – rahalise karistuse kohaldamist, sest, kohtu arvates, ei vastaks see A.Kurvits’a süü raskusele. S.t süüdistatavat tuleb karistada vangistusega. Puutuvalt vangistuse määrasse märgib kohus järgmist. Kinnipeetavate registri väljavõttest nähtuvalt karistati A.Kurvits’at karistuse kandmise kestel distsiplinaarkorras kokku 58 korral (tl 3-6) seoses erinevat liiki distsiplinaarrikkumiste toimepanemisega, s.o: suhtlemiseeskirjade rikkumine, ametniku korralduse eiramine, vangla varaga seotud rikkumine, vangla vara kahjustamine, füüsiline rünne või selle otsene oht, vangidevaheline kaklus, keelatud eseme omamine, võõrandamine, valmistamine, vanglateenistuse ametniku kallaletungiga ähvardamine, vanglateenistuja solvamine, laimamine, ahistamine, ähvardamine, enesevigastamine, vanglateenistuja tööülesannete täitmise segamine, tööst keeldumine, suitsetamise eeskirjade rikkumine, samuti muud rikkumised ja sündmused. Rikkumiste eest karistati A.Kurvits’at nii noomitusega, kui kartseriga, aga ka töölt eemaldamisega. Distsiplinaarkaristuste suur arv ja raske iseloom (kuni füüsilise vägivallani välja, sh füüsiline rünne) näitavad, et isegi kontrollitavas keskkonnas viibimise ajal ei suutnud A.Kurvits käituda õiguskuulekalt ja vangla sisekorraeeskirjade järgides. Karistusregistri väljavõtte järgi A.Kurvits’al on üks kehtiv kriminaalkaristus tapmise eest KarS § 113 ja § 215 lg 2 p 2 järgi, mille eest mõisteti temale 15-aastane vangistus ning kaks kehtivat väärteokaristust – KarS § 275 lg 1 järgi ja § 218 lg 1 (väärteod pani toime 2017.a ja 2018.a ehk vangistuse kandmise ajal) järgi rahatrahvidega (trahvide tasumise kohta info puudub). Vabanes vangistuse kandmiselt juulis
3. Prokurör osutas oma kõnes, et juulist 2021 praeguseks on möödas üle 9 kuu ja puudub info, et pärast vabanemist A.Kurvits oleks uusi õigusrikkumisi toime pannud. Samas A.Kurvits on ise viidanud, et praegune kriminaalasi ja kohtu all olek on väga seganud tema elu ja tal on plaanis minna tööle välismaale. S.t et süüdistatava poolt uute õigusrikkumiste toimepanemisest 15 hoidumine võis olla tingitud mitte tema soovist hakata elama seadusekuulekat elu, vaid soovist saada kriminaalmenetlusest lahti ja saada võimalust oma eraeluliste plaanide realiseerimiseks (kohtus rääkis ta küll, et soovib minna tööle välismaale ja õppima vaimulikku seminari, kuid need väited rajanevad vaid A.Kurvits’a sõnadele ja ei ole millegigi kinnitatud). Seetõttu ei saa olla lõpuni kindel, et A.Kurvits on nüüd asunud paranemise ja õiguskuulekuse teele. Selle vastu räägib ka eelpool mainitud asjaolu, et kannatanu löömist süüdistatav jätkuvalt eitab, otsides seletusi enda õigustamiseks (puhtuse ja hügieeni eest võitlemisega) ja hoopis kannatanu süüdistamiseks (hügieeninõuete rikkumises ja kaaskinnipeetavatele ebamugavuste tekitamises). Eeltoodu arvesse võttes leiab kohus, et prokuröri pakutud karistuse määr ehk 6-kuiline vangistus (mis jääb karistuse miinimummäärale lähedaseks) ei vasta süüdistatava süü raskusele ega preventiivsetele eesmärkidele. Samas, arvestades, et tõsiseid kehavigastusi kannatanule pole tekitatud ja raskeid tagajärgi pole põhjustatud, võib A.Kurvits’ale mõista karistus mõnevõrra allapoole sanktsiooni keskmist määra (2 aastat ja 6 kuud), mõistes karistuseks ühe aasta ja kuuekuine vangistus. Kohus ei nõustu ka prokuröri ettepanekuga jätta karistus tingimisi täitmisele pööramata, A.Kurvits’a käitumiskontrollile allutamisega. Kui ta juba vangla tingimustes ei suutnud järgida sisekorra reegleid ning pani toime rohkeid distsiplinaarrikkumisi, aga ka uusi õigusrikkumisi – kahte väärtegu ja praeguses asjas uuritava kuriteo, siis, arvestades tema süü raskust oleks karistuse täitmisele pööramata jätmine ilmselgelt põhjendamatu, mistõttu kohtu arvates tuleb mõistetav karistus ära kanda reaalselt vanglas. Sellest, et kriminaalhooldusele allutamine oleks A.Kurvits’a suhtes põhjendamatult leebe meede, aga et suure tõenäosusega osutub see ka ebaefektiivseks, räägib muuhulgas süüdistatava hoiak. Süüd ta ei tunnista, ei näe, et oleks teinud midagi valesti, ning isegi oma viimases sõnas on A.Kurvits rääkinud, et tal on asjade kohta oma arvamus, talle on omane seista oma õiguste eest ning nt suhetes vangla administratsiooniga seisis ta vangla omavolile vastu, mis ei meeldinud vanglale. Kuna kriminaalhooldus viiakse läbi kriminaalhooldusametniku järelevalve all, kes omakorda kuulub vangla vastava struktuuriüksuse alla, siis suure tõenäosusega tekkivad A.Kurvits’al vaidlused ka kriminaalhooldajaga ning ta ei pruugi olla motiveeritud temale seatavate käitumiskontrolli nõuete ja kohustuste täitmiseks, mis teeb kriminaalhooldust ja karistuse tingimuslikku täitmisele pööramata jätmist tema puhul nii põhjendamatult leebeks kui ka ebaefektiivseks karistuseks. Eeltoodu põhjal ei pea kohus võimalikuks ega otstarbekaks jätta mõistetav karistus tingimisi täitmisele pööramata.

§ 414

teatab kohus süüdimõistetule millal ja millisesse vanglasse ta peab karistuse kandmiseks ilmuma. Kui A.Kurvits ei ilmu määratud ajaks karistuse kandmisele, siis kohus võib

§ 139lg 2 p 3 alusel kohaldada tema suhtes sundtoomist.

Menetluskulud Vastavalt

§ 189

lg 2 kohtumenetluses otsustatakse kriminaalmenetluse kulude hüvitamine kohtumääruse või kohtuotsusega.

§ 306

lg 1 p 14 kohaselt kohtuotsuse tegemisel lahendab kohus millised on kriminaalmenetluse kulud ja kelle kanda need jäävad.

§ 175

lg 1 p 4 kohaselt on menetluskuluks määratud kaitsjale määratud tasu ja kulud kuni nende põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Toimiku materjalidest nähtub, et süüdistatavale riigi õigusabi osutamise eest on määratud kaitsjatele makstud järgmised summad: kaitsjatasu kohtueelsel menetlusel tasu 388,56 eurot (tl 16 24); 99,12 eurot (tl 28); 233,46 eurot (tl 32); 74,76 eurot (tl 35) ning kohtulikus menetluses 492 (KoTo lk 51), 298,80 eurot (KoTo tl 71), 598,80 eurot.

§ 175lg 1 p 9 kohaselt on menetluskuluks süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha.

Vastavalt

§ 179

lg 1 p 2 süüdimõistva kohtuotsusega kaasneva sundraha suurus on teise astme kuriteos süüdimõistmise korral 1,5 kuupalga alammäära. 2022.aastaks kehtestatud kuupalga alammäära suurus on 654 eurot. Seega sundraha suurus teise astme kuriteo puhul on 981 eurot (654*1,5=981).

§ 180

lg 1 kohaselt süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu.

§ 180

lg 3 kohaselt menetluskulusid määrates arvestab kohus süüdimõistetu varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid. Kui menetluskulude hüvitamine ilmselt käib süüdimõistetule üle jõu, jätab kohus osa neist riigi kanda. Kohus võib määrata, et kriminaalmenetluse kulud hüvitatakse ositi. Kehtiva kohtupraktika kohaselt tuleb menetluskulude riigi kanda jätmise otsustamisel arvestada toime pandud kuriteo iseloomu (RKKKo nr 3-1-1-38-11, p 27). Kohus leiab, et menetluskulud kuuluvad väljamõistmisele A.Kurvits’alt. Tema ise ei taotlenud menetluskulude tasumisest vabastamist ning kohus ei näe selleks ka sisulist alust. Kuna praegu on A.Kurvits töötu, tuleb anda talle võimalus menetluskulude ositi kaupa tasumiseks 12 kuu jooksul. Asitõendid – DVD plaat, mis asub toimiku juures (tl 12), tuleb jätta toimiku juurde. Tõkend

§ 275

lg 1 kohaselt kohtul on õigus kriminaalasja kohtulikul arutamisel oma määrusega valida tõkend või muuta kahtlustatava või süüdistatava suhtes varem valitud tõkendit või see tühistada. Kuigi keegi pooltest ei taotlenud A.Kurvits’a suhtes tõkendi kohaldamist, kohtu arvates esineb A.Kurvits’a puhul oht hakata menetlusest (ja karistuse kandmisest) kõrvale hoiduma, mistõttu karistuse täitmisele pööramisel võib A.Kurvits, kartes teda ähvardavat karistust, pakku minna. Sellele osutab alljärgnev. Praegu viibib süüdistatav vabaduses Eestis. Oma viimases sõnas kohtuvaidlustes aga viitas ta, et plaanib minna tööle välismaale: „Linn andis korterit, töötukassa aitas leida tööd välismaal, aga selle kohtuasja tõttu ei saa praegu sinna (välismaale tööle) minna“. Seetõttu karistuse kandmisele asumisel jääks ta ilma võimalusest minna tööle välismaale, mis on süüdistatava plaanidega vastuolus.

§ 128

lg 1 kohaselt elukohast lahkumise keeld seisneb kahtlustatava või süüdistatava või juriidilisest isikust kahtlustatava või süüdistatava esindaja kohustuses mitte lahkuda oma elukohast ilma menetleja loata kauemaks kui kolmeks ööpäevaks. Arvestades, et kogu menetluse kestel A.Kurvits on eitanud oma süüd ja praegu soovib lahkuda Eestist, leiab kohus, et karistuse täitmise tagamiseks tuleb kohaldada tema suhtes tõkendina elukohast lahkumise keeldu. Tegemist on kõige leebema tõkendi liigiga ning kohtu arvates praegu on tema suhtes otstarbekas kohaldada just kõige kergemat tõkendi liiki, mitte aga nt vahistamist. Elukohast lahkumise keelu rikkumisel aga võidakse A.Kurvits’at trahvida või kohaldada tema suhtes raskemat tõkendit. 17 /allkirjastatud digitaalselt/ Deniss Minzatov Kohtunik Osaliselt tühistatud Tartu Ringkonnakohtu lahendiga 18