KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaija Kaijanen, Iris Kangur-Gontšarov, Vallo Kariler Määruse tegemise aeg ja koht 25. november 2022. a, Tallinn Kohtuasja number 2-21-18715 Koht

§-st

1. Kohtutäitur on oma otsust küll põhjendanud, kuid kaebaja ei nõustu tasu suurusega. Kohtutäitur tõi küll välja loetelu toimingutest, kuid jättis lisamata, et enamus toiminguid on automatiseeritud ning neid teeb igapäevaselt arvutiprogramm. Lisaks on tegemist endise kohtutäituri Urmas Tärno menetlusest üle tulnud toimikuga, st paljud toimingud on tehtud eelmise täituri poolt, kes on jooksvalt ka oma töö eest tasu saanud. Puudutatud isikute seisukohad
2. Kohtutäitur avaldusega ei nõustunud ja palus jätta kaebus läbi vaatamata. Alternatiivselt palus kohtutäitur jätta kaebus rahuldamata. 2
3. Kaebusega taotletava eesmärgi saavutamine on välistatud, kuna avaldaja on minetanud
4. oktoobri
5. a tasuotsuse vaidlustamise õiguse ning samas ei ole ilma
6. oktoobri
7. a tasuotsuse tühistamiseta võimalik avaldaja kaebusega taotletavat eesmärki saavutada.
8. TMS §-st 48¹ tuleneb, et täitemenetluse lõpetamine nõude täitmise aegumise tõttu ei vabasta võlgnikku täitekulude kandmisest. Kohtutäituril oli õigus teha
9. oktoobri
10. a tasuotsus ning selles tasuotsuses sisalduvad ebatäpsused
11. novembri
12. a otsusega parandada pärast seda, kui on selgunud, millises ulatuses täpsemalt on kohtutäituril õigus põhitasu nõuda. Kuivõrd
13. oktoobri
14. a tasuotsuse näol oli tegemist uue kohtutäituri tasu otsusega, siis ei saanud põhitasu olla avaldaja
15. juuli
16. a avalduse läbivaatamise ajaks aegunud.
17. Kohtutäituril on õigus jätkata täiteasja nr 052/2011/2738 täitekulude sissenõudmisega
18. oktoobri
19. a tasuotsuse alusel, mida täpsustati
20. novembri
21. a otsusega. Puudub vaidlus, et seisuga
22. oktoober
23. a sissenõudja kasuks täitmata võlasumma suuruseks täiteasjas nr 052/2011/2738 oli 196 363.03 eurot, millelt arvestatuna oleks kohtutäituril olnud õigus nõuda põhitasu 3300 eurot (2750 euro + km). Kohtutäitur otsustas põhitasu aga vähendada nõudes avaldajalt üksnes 960 euro (800 eurot + km) tasumist. Avaldaja ei ole vaidlustanud täitekulude summat.
24. Puudutatud isik II (sissenõudja) avaldaja seisukohtadega ei nõustunud. Täitemenetluse lõpetamise korral nõude aegumise tõttu muutub täitemenetluse alustamisel tehtud kohtutäituri otsus põhitasu sissenõudmise kohta kehtetuks. Kui rahalist nõuet sisse nõuda ei saa nõude täitmise aegumise tõttu, ei saa ka kohtutäitur põhitasu (

§ 32lg 5).

Kui täitemenetlus kuulub lõpetamisele sundtäitmise aegumise tõttu, saab jätkuda kohtutäituri põhitasu nõudes uue tasuotsuse alusel tulenevalt

§-st

1. Kui kohtutäitur on teinud uue tasuotsuse, puudub tal alus varasema otsuse alusel tasu sissenõudmiseks. Kohtutäitur koostas
2. novembril
3. a otsuse, millega tühistas avaldaja suhtes koostatud
4. oktoobri
5. a kohtutäituri tasu otsuse ning rahuldas avaldaja kaebuse alternatiivnõude kohtutäituri põhitasu vähendamiseks. Kohtutäituril oli õigus avaldajalt välja mõista põhitasu kuni pooles ulatuses. Maakohtu määrus
6. Harju Maakohus jättis kohtutäituri taotluse kaebuse läbi vaatamata jätmiseks rahuldamata, rahuldas avaldaja kaebuse, tühistas kohtutäituri
7. märtsi
8. a otsuse täiteasjas nr 052/2011/2738 ja kohustas kohtutäiturit vaatama uuesti läbi avaldaja kaebust kohtutäituri otsusele arvestades maakohtu määruses esitatud kohtu selgitusi. Maakohus jättis avaldaja menetluskulud tema enda kanda, v.a tasutud riigilõiv; puudutatud isikute menetluskulud jättis maakohus nende endi kanda. Maakohus mõistis kohtutäiturilt avaldaja kasuks menetluskuluna riigilõivu 15 eurot ning avaldaja kasuks hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt käesoleva määruse jõustumisest kuni kohase täitmiseni viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses.
9. Maakohus jättis rahuldamata kohtutäituri taotluse jätta avaldus läbi vaatamata, sest pidas avaldust perspektiivikaks ning kohtu hinnangul on võimalik avaldusega saavutada taotletav eesmärk.
10. Maakohus asus seisukohale, et nõude aegumise korral reguleerib kohtutäituri tasu saamist erinormina TMS § 412, millest tulenevalt lõppeb kohtutäituri varasemate otsuste alusel tasu nõudmise õigus ja tekib uus tasu nõudmise alus, mille järgi saab kohtutäitur teha uue tasu otsuse ning sama täitemenetlus saab jätkuda kohtutäituri põhitasu nõudes uue tasuotsuse alusel. 3 Kohtutäituri põhitasu lõplik suurus sõltub sellest, millises ulatuses õnnestub täitmisele esitatud rahaline nõue täita (

§ 32lg 5) ega sõltu täitetoimingutele kulunud ajast.

1. Maakohus tuvastas, et kohtutäituri
2. novembri
3. a otsusest nähtub, milliste

sätete alusel on tasu määratud. Otsustest nähtub ka täitmata võlasumma suurus

1. oktoobri
2. a seisuga, s.o 196 363.03 eurot. Otsuses on märgitud, et nimetatud summalt arvestatuna moodustub

§ 35lg 1 alusel pool kohtutäituri põhitasu 3300 eurot (sh käibemaks 550 eurot).

1. Kohtutäitur vähendas põhitasu maksimumääraga võrreldes ca 70% ning pidas põhjendatud põhitasu määraks 750 eurot, millele lisandub käibemaks 20% summas 150 eurot, kokku 900 eurot (käibemaksuga). Otsuse resolutsioonis aga mõistis kohtutäitur avaldajalt välja kohtutäituri põhitasu pooles ulatuses täitmata jäänud summalt ehk summas 960 eurot (sh käibemaks 20% summas 160 eurot). Seega mõistis kohtutäitur avaldajalt välja suurema summa, kui alguses märkis, mistõttu on kohtutäituri
2. novembri
3. a otsuses vastuolu ja ebatäpsused ning tasu kujunemine ei ole selge. Seega leidis maakohus, et kohtutäituri tegevus ei olnud
4. novembri
5. a otsuse tegemisel õiguspärane ning avaldaja kaebus tuleb rahuldada. Määruskaebus
6. Kohtutäitur esitas maakohtu otsusele määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada ning teha uus määrus, millega jätta avaldaja kaebus rahuldamata. Menetluskulud palus kohtutäitur jätta avaldaja kanda.
7. Kohtutäitur leidis, et maakohus väljus kaebuse piiridest, sest asus hindama ka
8. oktoobri
9. a tasuotsuses märgitud kohtutäituri põhitasu kujunemise aluseid ning
10. oktoobri
11. a tasuotsusega väljamõistetud kohtutäituri tasu seaduslikkust, kuigi seda avaldaja ei vaidlustanud. Eelnev kinnitab ka seda, et kohtutäituri
12. novembri
13. a otsuse õiguspärasuse hindamine ei ole ilma
14. oktoobri
15. a tasuotsuse vaidlustamiseta võimalik. Seetõttu oleks maakohus pidanud rahuldama kohtutäituri taotluse kaebuse läbi vaatamata jätmiseks, sest ilma
16. oktoobri
17. a tasuotsuse vaidlustamiseta ei ole kaebusega olnud võimalik saavutada avaldaja taotletud eesmärki – s.o. Maksu- ja Tolliameti nõude sundtäitmise aegumise tõttu täiteasja nr 052/2011/2738 tervikuna lõpetamist.
18. Kohtutäitur vaidlustas määrust osas, milles maakohus jättis asja lahendamisel ebaõigesti kohaldamata

§ 35

lg 1 ning § 32 lg 3, mille tõttu asus ekslikult seisukohale, justkui oleks kohtutäituril puudunud õigus mõista avaldajalt välja kohtutäituri põhitasu summas 960 eurot. Arvestades

§ 35

lg-s 1 sissenõude summast sõltuva põhitasu määra kindlaks määramiseks ettenähtud tabelit, oleks maakohus pidanud asuma seisukohale, et täitmata võlasummalt arvestatuna oleks kohtutäituril olnud õigus nõuda põhitasu 3300 eurot. Tulenevalt

§-s 412 sätestatust otsustas kohtutäitur põhjendatult kohtutäituri põhitasu vähendada ning nõuda 960 euro tasumist. Arvestades, et kohtutäituri põhitasu 960 eurot ei ületanud kohtutäituri põhitasu pooles ulatuses täitmata jäänud summalt, siis puudus maakohtul alus kohtutäituri

1. novembri
2. a otsuse tühistamiseks. Kuigi
3. novembri
4. a otsuse põhjendavas osas võis esineda ekslik arvutuskäik, ei muuda see otsuse resolutsiooni valeks.
5. Isegi juhul, kui ringkonnakohtu hinnangul puudub alus muuta maakohtu lõppjäreldust, siis tuleb vaidlustatud määrus igal juhul tühistada menetluskulude jaotuse osas. Maakohus ei nõustunud kaebuse aluseks oleva keskse käsitlusega, mistõttu oleks maakohus pidanud ka menetluskulude jaotamisel arvestama, et kuigi menetlus algatati avaldaja huvides, siis jäi avaldaja kaebusega taotletav eesmärk täielikult saavutamata. 4 Menetlusosaliste seisukohad
6. Puudutatud isik II (sissenõudja) jäi enda varasemalt väljendatud seisukoha juurde ning märkis, et maakohus ei ole
7. oktoobri
8. a tasuotsuses märgitud kohtutäituri põhitasu kujunemise aluseid ega
9. oktoobri
10. a tasuotsusega välja mõistetud kohtutäituri tasu seaduslikkust hinnanud, vaid selgitas et kohtutäituri
11. novembri
12. a otsuses esines tasu kujunemise osas vastuolu, millega sissenõudja nõustub.
13. Avaldaja palus jätta määruskaebuse rahuldamata ning menetluskulud kohtutäituri kanda. Avaldaja hinnangul ei olnud tal võimalik ilma kohtutäituri
14. oktoobri
15. a otsusele kaebust esitamata kohtule kaebust esitada. Kuna nimetatud otsus vaidlustati kaebusega täituri tegevusele ning kaevati lisaks ka kohtusse edasi ja käesolev vaidlus ei ole veel saanud jõustunud kohtulahendit, ei ole kohtutäituri
16. oktoobri
17. a otsus jõustunud ega jõus. Kohtutäitur muutis/täiendas algselt vaidlustatud otsust, mistõttu on alusetu väita, et avaldaja ei ole algset otsust vaidlustanud. Avaldaja leidis, et kohtutäituri menetluskulud tuleb jätta tema kanda, nagu on märgitud määruses. Kohtutäitur on ise oma käitumisega põhjustanud olukorra, mille tõttu pidi avaldaja kohtusse pöörduma ning oleks äärmiselt ebaõiglane jätta kohtutäituri menetluskulud avaldaja kanda. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
18. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks, mistõttu tuleb TsMS § 657 lg 1 ja § 659 alusel jätta maakohtu määrus muutmata. Määruskaebus jääb rahuldamata.
19. Praegusel juhul on küsimus selles, kas olukorras, kus kohtutäituri
20. novembri
21. a otsuse põhjenduste järgi on uus kohtutäituri põhitasu suurus 900 eurot (sh käibemaks), kuid resolutiivosas on välja mõistetud põhitasu 960 eurot (sh käibemaks) ning põhitasu suurus 960 eurot on kooskõlas

§-s 412 sätestatuga, oli maakohtul alus kohtutäituri otsuse tühistamiseks või mitte.

1. Kolleegium selgitab esmalt, et esimene kohtutäituri põhitasu otsus tehakse täitemenetluse alustamisel. Kohtutäituri põhitasu lõplik suurus sõltub sellest, millal see õnnestub täita, millises ulatuses õnnestub täitmisele esitatud rahaline nõue täita ja kas täitmine toimub kohtutäituri tegevuse tulemusel või väljaspool täitemenetlust. Kui täitemenetlus tuleb lõpetada sundtäitmise aegumise tõttu TMS § 481 lg 1 alusel, millise otsustuse kohtutäitur praegusel ka oma
2. oktoobri
3. a otsuses tegi (tl 7 p), siis arvutatakse kohtutäituri põhitasu

§ 412sätestatud alusel.

Sel juhul tuleb kohtutäituril teha uus põhitasu otsus ning sama täitemenetlus saab jätkuda kohtutäituri põhitasu nõudes uue tasuotsuse alusel. Kui kohtutäitur on teinud uue tasuotsuse, puudub tal alus varasema otsuse alusel tasu sissenõudmiseks (vt täitemenetluse seadustiku ja teiste seaduste muutmise seadus 315 SE seletuskiri, lk 9, vt ka Riigikohtu

1. septembri
2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-77-15, p-d 14 ja 30 ja Riigikohtu
3. detsembri
4. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-108-15, p-d 12, 13).
5. Kolleegium ei nõustu määruskaebuse väidetega, et maakohus väljus kaebuse piiridest ja et kohtutäituri
6. oktoobri
7. a otsus tasu osas on jätkuvalt kehtiv. Tsiviilasja materjalidest nähtub, et võlgnik esitas kohtutäiturile
8. juulil
9. a avalduse täitemenetluse lõpetamiseks põhinõude täitmise aegumise tõttu, kohtutäituri tasust loobumiseks või alternatiivselt tasu vähendamiseks (tl 5); kohtutäitur koostas
10. oktoobril
11. a täitemenetluse lõpetamise osaotsuse nõude täitmise aegumise tõttu ja otsuse täitemenetluse jätkamiseks täitekulude nõudes (tl 7-8). Võlgnik esitas kohtutäituri
12. oktoobri
13. a kohtutäituri tasu otsuse peale 5 TMS § 217 lg 1 kohase kaebuse (tl 10-12), mille kohta tegi kohtutäitur
14. novembril
15. a otsuse (tl 14-17), mille võlgnik TMS § 218 lg 1 järgi maakohtus vaidlustas. Arvestades, et kohtutäitur luges
16. novembri
17. a otsusega
18. oktoobri
19. a otsuse kohtutäituri tasu osas parandatuks/muudetuks ning muuhulgas vähendas seda (tl 14, 16 p), on tegemist uue põhitasu otsusega, mistõttu ei ole põhjendatud kohtutäituri väide, et
20. oktoobri
21. a tasuotsus endiselt kehtiv.
22. Määruskaebuse etteheide

§ 35

lg 1 ja

§ 32lg 3 kohaldamata jätmise kohta on ringkonnakohtu hinnangul samuti põhjendamatu.

Tsiviilasjas ei olnud vaidlust, et vaidlusaluses täiteasjas sundtäitmisele esitatud nõudest oli

1. oktoobri
2. a seisuga täitmata 196 363.03 eurot, millise nõudesumma puhul oleks

§ 35

lg 1 järgi kohtutäituri põhitasu 5500 eurot, millele lisandub käibemaks (

§ 32

lg 3), kuid nõude täitmise aegumise tõttu saaks

§ 412kohtutäituri põhitasu olla maksimaalselt 3300 eurot (sh käibemaks 550 eurot).

Lähtudes

§ 35

lg-st 1 ja

§ 32lg-st 3 on kohtutäitur esile toonud tasu arvestuskäigu ka 22.

novembri 2021. a otsuses (p 2.1.1 tl 16 p). Kolleegium märgib, et

§ 412

järgi tehtava otsuse puhul ei sõltu sätte kohaldamine otseselt sellest, mitu täitetoimingut ja kui suure ajakuluga on kohtutäitur võla sissenõudmiseks teinud, vaid tuleks lähtuda täiturite keskmistest kuludest täitmisele, mh sellest, millises ulatuses õnnestub täitmisele esitatud rahaline nõue täita ja kas täitmine toimub otseselt kohtutäituri tegevuse tulemusel või väljaspool täitemenetlust (vt täitemenetluse seadustiku ja teiste seaduste muutmise seadus 315 SE seletuskiri, lk 8). Seadusest ei tulene seega kohtutäiturile põhitasu määramisel kohustust selle suurust põhjendada (vt

§ 35, § 32 lg 5), kuid vaatamata sellele, et nii 22.

novembri 2021. a otsuse sisust nähtuva arvestuskäigu järgne kohtutäituri tasu 900 eurot (sh käibemaks) kui ka otsuse resolutiivosas välja mõistetud kohtutäituri tasu 960 (sh käibemaks) ei ületa iseenesest

§-s 412 sätestatud tasu määra, on kohtutäituri tasu otsus vastuoluline ning tasu kujunemine ei ole otsuses läbivalt selge. Arvestades, et kohus ei saa ise kohtutäituri tasu määrata, leidis maakohus õigesti, et kohtutäituril tuleb võlgniku kaebus uuesti läbi vaadata ning teha

§-idega 31 ja 412 kooskõlas olev kohtutäituri tasu otsus.

1. Mis puudutab menetluskulude jaotust, siis tegemist on maakohtu diskretsiooniotsusega, millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui alama astme kohus on ületanud kaalumispiire. Praegusel juhul on maakohus menetluskulude jaotuse määranud TsMS § 172 lg 1 teise lause järgi tsiviilasja asjaoludest lähtuvalt õigesti arvestades, et kuigi maakohus ei nõustunud võlgniku põhilise väitega täituri tasunõude aegumise osas, kuid rahuldas siiski kaebuse, mille tingis kohtutäituri ebaselge otsus, oli kolleegiumi hinnangul põhjendatud jätta menetlusosaliste menetluskulud poolte endi kanda, v.a TsMS § 172 lg 10 alusel võlgniku tasutud riigilõiv. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
2. Seoses määruskaebuse rahuldamata jätmisega jäävad määruskaebuse menetlemisega seotud poolte menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel kohtutäituri kanda.
3. Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud TsMS § 175 lg 1 järgi välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.
4. Avaldaja esitas menetluskulude nimekirja
5. novembril
6. a, mille kohaselt on tema määruskaebuse menetlemisega seotud esindajakulu 288 eurot (km-ga):
7. aprillil
8. a vastuse koostamine määruskaebusele 1 tund;
9. septembril
10. a kliendi päringule vastamine 15 min;
11. novembril
12. a menetluskulude nimekirja koostamine 15 min. Kokku kulus 6 avaldaja esindajal menetlustoimingutele 1.5 tundi. Avaldaja lepingulise esindaja tunnitasu on 160 eurot (käibemaksuta).
13. Kohtutäitur palus vähendada väljamõistmisele kuuluvate avaldaja menetluskulude suurust osas, milles menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määramiseks esitatud avaldaja lepingulise esindaja kulud on ebavajalikud ja põhjendamatud.
14. Ringkonnakohus peab avaldaja esindaja menetlustoiminguid ning nende ajakulu põhjendatuks ja vajalikuks täies ulatuses. Küll aga peab kolleegium arvestades käesoleva asja vähest keerukust ning avaldaja esindaja kvalifikatsiooni (vandeadvokaadi abi) avaldaja esindaja mõistlikuks tunnihinnaks 150 eurot (käibemaksuta). Seega tuleb kohtutäiturilt avaldaja kasuks välja mõista 270 eurot (150 eurot x 1.5 tundi koos käibemaksuga).
15. Avaldaja on taotlenud TsMS § 177 lg 4 alusel kohustada kohtutäiturit hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tasuma menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Ringkonnakohus rahuldab taotluse.
16. Tsiviilasja materjalidest ei nähtu, et puudutatud isikul II (sissenõudjal) oleks tekkinud määruskaebuse menetlemisel menetluskulusid. Seega mõistab ringkonnakohus kohtutäiturilt välja vaid avaldaja menetluskulud. (allkirjastatud digitaalselt) 7