← Eesti

3-20-1033/41

Obsah (6)§ 230§ 38§ 2§ 158§ 107§ 175

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatam

) § 230 lg 1). Kuna asjas on vaja uurida tõendeid, saadab kolleegium asja uueks läbivaatamiseks halduskohtule (

§ 230lg 5 p 3).

  1. Kolleegium annab esmalt hinnangu, kas halduskohus kvalifitseeris kahju hüvitamise nõude õigesti (I), ning seejärel analüüsib, kas kahju hüvitamise nõue tuleb lahendada RVastS § 15 lg 1 alusel (II). Lõpetuseks lahendab kolleegium menetluslikud küsimused (III). I
  2. Kaebajal on kaebuse esitamisel kohustus märkida kaebuse nõue vastavalt

§-le 37 (

§ 38lg 1 p 5).

Kohus peab siiski tõlgendama kaebust, lähtudes kaebaja tahtest (

§ 2lg 4 teine lause).

Kahtluse korral saab kohus enne kaebuse menetlusse võtmist kaebaja tahet täpsustada. Nõude õiguslik kvalifitseerimine vastavalt kaebaja tahtele on kohtu ülesanne (

§ 158lg 1; vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi otsus nr 3-16-1903/69, p 24).

  1. Kaebaja esitas kaebuses taotluse, et kohus mõistaks vastustajalt mittevaralise kahju tekitamise eest välja hüvitise kohtu õiglasel äranägemisel. Ta väitis, et kohtu viivituse tõttu kaotas ta võimaluse nõuda veebis avaldatud kommentaaride autoritelt kahju hüvitamist ning riigil lasub tekkinud kahju hüvitamise kohustus. Kohtud käsitasid kaebuses esitatud nõuet mittevaralise kahju hüvitamise nõudena. Vaatamata kaebuse nõude sõnastusele, ei ole kaebaja siiski väitnud, et kohus oleks tekitanud talle määruse sideettevõtjatele edastamise viivitamisega mittevaralist kahju. Kaebusest nähtub piisava selgusega, et kaebaja hinnangul peab riik hüvitama kahju, mis tekkis põhjusel, et tal ei õnnestunud maakohtu viivituse tõttu saada hüvitist isikutelt, kes olid talle väidetavalt mittevaralist kahju tekitanud. Selline kahju on käsitatav varalise kahjuna. Eeltoodust tulenevalt on kaebuses esitatud varalise kahju hüvitamise nõue. II
  2. Sõltumata kaebaja väidetest, otsustab kohaldatava õigusnormi üle kohus (

§ 158lg 1; vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi määrus asjas nr 3-3-1-21-14, p 19).

Kolleegium ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et asjas tuleb kohaldada RVastS § 15 lg-t

  2. RVastS § 15 lg 1 kohaselt võib isik nõuda kohtumenetluse käigus, sealhulgas kohtulahendiga tekitatud kahju hüvitamist üksnes juhul, kui kohtunik on kohtumenetluse käigus toime pannud kuriteo. RVastS § 15 lg 1 tõlgendamisel tuleb silmas pidada, et see säte piirab PS §-s 25 sätestatud põhiõigust 5

(7)3-20-1033 nõuda õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamist. RVastS § 15 peamine eesmärk on tagada res judicata ehk kohtulahendi seadusjõu põhimõtte järgimine (vt Riigikohtu halduskolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-70-15, p 20), mis aitab saavutada õiguskindluse ja taastada õigusrahu. Eeltoodust järeldub, et selle sätte eesmärk ei ole piirata riigi vastutust kohtuniku mis tahes õigusvastase, kohtumenetluse käigus toime pandud teo eest. Riigi vastutust kohtu õigusvastase tegevuse eest on põhjendatud erinormiga piirata üksnes niivõrd, kuivõrd seda õigustab kohtu eripärane funktsioon, õigusemõistmine. Seepärast tuleb kolleegiumi hinnangul RVastS § 15 lg-t 1 kohaldada juhul, kui kohtule etteheidetav tegevus on käsitatav õigusemõistmisena PS § 146 tähenduses. Sellele osutab ka RVastS § 15 pealkiri.
  1. Kolleegium nõustub kaebajaga, et ta pidas kaebuses endale kahju tekitanud teoks üksnes Harju Maakohtu viivitust
  2. oktoobri
  3. a määruse Teliale teatavakstegemisel, mitte eeltõendamismenetluse kestust tervikuna. Maakohus korraldas
  4. oktoobri
  5. a määrusega eeltõendamismenetluses tõendite kogumist. Määruse resolutsiooni p 12 kohaselt tuli määrus saata täitmiseks Teliale ja teistele sideettevõtjatele ning teadmiseks avaldajatele. Maakohus ei osutanud määruse teatavakstegemist reguleerivale normile ega täpsustanud määruse teatavakstegemise aega. Haldusasja toimikus puudub teave, et maakohus oleks
  6. oktoobri
  7. a määruse teatavakstegemise aja määranud hiljem muu määrusega. Samuti ei ole vastustaja väitnud, et
  8. oktoobri
  9. a määruse teatavakstegemise aja pidi määrama kohtunik. Kõiki menetlustoimingud ei pea tegema kohtunik (vt nt TsMS § 221 lg 3) ning kõiki menetlustoiminguid ei pea tegema määrusega. Kohtulahendi teatavakstegemine on olemuslikult tehniline toiming (vrd Riigikohtu üldkogu otsus asjas nr 3-4-1-29-13, p-d 43.3, 43.9 ja 48) ning selle toimingu tegemine ei nõua kohtuniku eriteadmiste rakendamist. Kui seadus ei näe ette, et määruse teatavakstegemise aja peab määrama kohtunik, puudub alus pidada määruse teatavakstegemise aja kindlaksmääramist õigusemõistmise lahutamatuks osaks. Eeltoodust tulenevalt ei saa Harju Maakohtu viivitust
  10. oktoobri
  11. a määruse Teliale teatavakstegemisel käsitada õigusemõistmisena RVastS § 15 lg 1 tähenduses. Seega pole tegemist teoga, millega tekitatud kahju hüvitamine tuleks lahendada RVastS § 15 lg 1 alusel. Kohaldada tuleb riigivastutuse seaduse
  12. peatüki üldsätteid. Eeltoodu ei mõjuta kohtuniku distsiplinaarvastutuse aluseid. Kui kohtunikul on kohustus teha kohtuteenistuja tegevuse üle järelevalvet ja ta seda kohustust süüliselt rikub, on tegemist distsiplinaarsüüteoga (kohtute seaduse § 87 lg 2).
  13. Kuna kolleegium tühistab halduskohtu ja ringkonnakohtu otsused, tuleb halduskohtul asja uuel läbivaatamisel anda muu hulgas hinnang maakohtu vaidlusaluse toimingu õiguspärasusele. Kolleegium peab sellega seoses vajalikuks märkida, et eeltõendamismenetluses tuleb tõendite kogumise määrus teha isikule, kes peab tõendid koguma, üldjuhul teatavaks viivituseta. TsMS § 329 lg 3 teise lause kohaselt aitab kohus menetluse igas staadiumis kaasa sellele, et pooled teeksid oma avaldused õigeaegselt ning täies ulatuses ja aitaksid kaasa asja võimalikult kiirele ja väikeste kuludega lahendamisele. Nii nagu hagi tagamise toimingutele, on ka eeltõendamismenetlusele omane kiireloomulisus: selle kaudu on võimalik kiiresti koguda tõendeid, mis võivad kaduda või mille kasutamine võib raskeneda (TsMS § 244 lg 1). Eeltõendamismenetluses kohaldatakse tõendite esitamise ja kogumise kohta sätestatut (TsMS § 244 lg 5; vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi määrus nr 2-21-5736/29, p 15). TsMS § 239 lg 1 esimene lause näeb ette, et kui tõendi uurimiseks on vaja koguda tõendeid, korraldab kohus selle määrusega, mis tehakse menetlusosalistele teatavaks. Kuigi eeltõendamismenetlust reguleerivas TsMS
  14. peatükis, tõendite 6
(7)3-20-1033 kogumist reguleerivas TsMS
  1. peatükis ega dokumentaalse tõendi kogumist reguleerivas TsMS
  2. peatükis ei ole täpsustatud, et tõendite kogumise määrus tuleb teha adressaadile teatavaks viivitamata (vrd TsMS § 387 lg 1), tuleb eeltõendamismenetluses tõendite kogumise määruse edastamise õigeaegsuse hindamisel lähtuda eeltõendamismenetluse iseloomust. Seega, kui määruses ei ole viidatud normile, mille kohaselt tuleb määrus teatavaks teha kindla tähtpäeva saabumisel, ning kohtunik ei ole määruse teatavakstegemise aega määranud, tuleb eeldada, et kohtuametnik korraldab määruse teatavakstegemise viivituseta (TsMS § 244 lg-d 1 ja 5 ning § 239 lg 1). III
  3. Kassatsioonkaebuse esitamisel tasutud kautsjon tuleb kassaatorile tagastada (kassatsioonkaebuse esitamise ajal kehtinud

§ 107lg 4).

Muud menetluskulud tuleb jaotada asja uuel läbivaatamisel. Riigikohtus oli kaebaja menetluskuluks 646 eurot 80 senti. 28. Kolleegium asendab avaldatavas otsuses kaebaja nime tähemärgiga (

§ 175lg 3). (allkirjastatud digitaalselt) 7

(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.