Obsah (6)

§ 5§ 230§ 328§ 423§ 173§ 162

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Nele Atonen Otsuse tegemise aeg ja koht 31.10.2019, Tallinn, Tallinna kohtumaja Tsiviilasja number 2-18-8699 Tsiviilasi OÜ Taali Grupp ha

§ 5

lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.

§ 230

lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited.

1. Kuna hageja on märkinud, et kostjad ei ole hageja väidetava võlgnevuse aluseks oleva tehingu pooled, mistõttu esitab kostja II vastuväiteid lepingupoolte suhetele kolmanda isikuna, siis peab kohus vajalikuks esmalt märkida, et Riigikohus on märkinud, et võlausaldaja võib PankrS § 107 kohaselt taotleda nõude tunnustamist kohtus üksnes samal alusel ja mitte suuremas ulatuses kui nõude puhul, mille ta oli esitanud nõuete kaitsmise koosolekul. Nimetatud sättest ja PankrS § 101 lg-st 2, § 103 lgtest 2, 3 tuleneb, et nõudele vastu vaieldes ja kostjana menetluses osaledes on võlausaldajal nõudele vastuväiteid esitades samad õigused, mis võlgnikul, keda esindab haldur. (vt Riigikohtu lahend kohtuasjas 3-2-1-93-07, p 21). Seega on kostjal II õigus esitada menetluses samu vastuväiteid, mis võlgnikul.
2. Kohus on tuvastanud, et 22.12.2017 kohtumäärusega kuulutas Harju Maakohus tsiviilasjas 2-178373 välja võlgniku pankroti ja nimetas pankrotihalduriks Jüri Truutsi. Hageja esitas 12.01.2018 haldurile nõudeavalduse võlgniku vastu suunatud rahalise nõude summas 2 056 768,60 eurot (s.h. põhinõue 884 588,20 eurot, intressivõlgnevus 1 172 180,40 eurot) tunnustamiseks (I kd tl 7-8). 09.02.2018 esitas hageja haldurile täiendava nõudeavalduse võlgniku vastu suunatud rahalise nõude summas 2 232 479,93 eurot (s.h. põhinõue 884 588,20 eurot, intressivõlgnevus 1 172 180,40 eurot, viivis 175 711,33 eurot) tunnustamiseks (I kd tl 9-10). 01.05.2018 esitas hageja haldurile nõueavalduse puuduste kõrvaldamiseks, milles täpsustas võlgniku vastu suunatud rahalist nõuet summas 2 056 606,98 eurot (s.h. põhinõue 884 588,20 eurot, intressivõlgnevus 733 359,97 eurot, viivis 438 658,81 eurot) tunnustamiseks (I kd tl 10 pöördel-11). Nõudeavalduse kohaselt tuleneb hageja nõue 30.09.2008 hageja, võlgniku, OÜ Toletum, OÜ Paxton Assest, OÜ Reyna Trade ja O. M. vahel sõlmitud võla ülekandmise lepingust, kokkuleppest laenulepingute pikendamiseks ja tasaarvestuskokkuleppest. Lepinguga fikseeriti, et võlgnikule läks üle laenukohustus hageja ees 56 844 055 krooni. Kokku lepiti, et võlgnik, OÜ Paxton Assets ja OÜ Reyna Trade omandavad kõigist laenulepingust tulenevad kohustused ühiselt ja kannavad võlausaldaja ees nõuete täitmise eest solidaarset vastutust. 10
3. 07.05.2018 nõuete kaitsmise koosolekul jäi hageja nõue 2 056 606,98 eurot tunnustamata, kuna sellele vaidles vastu kirjalikult enne koosolekut kostja II, koosolekul kostja I ja V. L. (I kd tl 25-30). Pankrotiseadus (PankrS) § 106 lg 1 kohaselt kui nõuete kaitsmise koosolekul nõuet, selle rahuldamisjärku või nõuet tagavat pandiõigust ei tunnustatud, otsustab nõude või pandiõiguse tunnustamise võlausaldaja hagi alusel kohus. Kui nõude või pandiõiguse vastu on vaielnud haldur, on kostjaks haldur, kellel on kõik võlgniku kui kostja õigused ja kohustused. Kui nõude või pandiõiguse vastu on vaielnud võlausaldaja, on kostjaks võlausaldaja, kes nõudele, selle rahuldamisjärgule või pandiõigusele vastu vaidles. Hagi võib esitada ühe kuu jooksul, arvates päevast, mil koosolek jättis nõude või pandiõiguse tunnustamata. Hageja nõude rahuldamise eeldusteks on seega, et hageja oleks esitanud võlgniku pankrotimenetluses nõude, mida nõuete kaitsmise koosolekul ei tunnustatud, et hageja oleks esitanud seejärel tähtaegselt nõude tunnustamise hagi kohtusse ning, et nimetatud hageja nõue võlgniku vastu oleks nõudeavalduse esitamise seisuga kehtiv ja sissenõutav.
4. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja OÜ Toletum ning O. M. ja OÜ Toletum 2008 mitmeid laenulepinguid. 30.09.2008 sõlmisid hageja, võlgnik, OÜ Toletum, OÜ Paxton Assets, OÜ Reyna Trade ja O. M. võla ülekandmise lepingu, kokkuleppe laenulepingute pikendamiseks ja tasaarvestuskokkuleppe (edaspidi nõude aluseks olev leping) (I kd tl 37-38). Lepingu punkti 2.1 kohaselt kanti OÜ Toletum poolt võla omandajatele OÜ Paxton Assets, OÜ Reyna Trade ja võlgnik üle laenulepingutest tulenevad põhi- ja kõrvalkohustused lepingus toodud tingimustel. Lepingu punkti 2.6.3 alusel läks võlgnikule üle laenukohustus hageja ees 56 844 050 krooni ehk Reyna Trade ja võlgnik üle laenulepingutest tulenevad põhi- ja kõrvalkohustused lepingus toodud tingimustel. Lepingu punkti 2.6.3 alusel läks võlgnikule üle laenukohustus hageja ees 56 844 050 krooni ehk 3 632 996,95 eurot. Võlgnik, OÜ Paxton Trade ja OÜ Reyna Trade omandasid kõigist laenulepingutest tulenevad kohustused ühiselt ja vastutasid solidaarselt. 01.08.2008 sõlmisid hageja, võlgnik, OÜ Paxton Assets ja OÜ Reyna Trade kokkuleppe laenulepingute tähtaja ja intressi kohta, mille kohaselt kohustusid laenusaajad tasuma alates 01.10.2008 hagejale intressi 20% laenusummalt ning tagastama laenu hiljemalt 31.12.2009 (I kd tl 38 pöördel). 31.12.2009 sõlmisid hageja, võlgnik, OÜ Paxton Trade ja OÜ Reyna Trade kokkuleppe laenulepingute tähtaja pikendamise kohta kuni 31.12.2011 (I kd tl 39). 15.06.2010 sõlmisid hageja, võlgnik ja OÜ Paxton Assets võla ülekande lepingu, milles fikseeriti võlgniku võlgnevuse suurus hageja ees põhisummas 56 844 050 krooni ja intress seisuga 15.06.2010 19 404 846 krooni. OÜ-le Paxton Assets kanti üle kohustusest 2 594 957 eurot, milline tuli tasuda 31.12.2011 (I kd tl 39 pöördel - 40). 10.05.2011 sõlmisid hageja, võlgnik ja OÜ Reyna Trade võla ülekande lepingu, milles fikseeriti võlgniku võlgnevuse suurus hageja ees põhisummas 2 278 236 eurot ja intress 410 707 eurot. OÜ-le Reyna Trade kanti üle kohustusest 1 804 354 eurot, milline tuli tasuda 31.12.2011 (I kd tl 40 pöördel 41).
5. Kostja II vastuväite kohaselt on hageja nõue põhjendamatu. Laenu tagastamise tähtaeg saabus 31.12.
6. Tähtaega ei ole kirjalikult pikendatud. Tõendamata on ka tähtaja suuline pikendamine. Kostja II esitab tsiviilseadustiku üldosa seadus (TsÜS) § 146 tulenevalt aegumise vastuväite.
7. Kohus nõustub kostjaga selles, et hageja nõue on aegunud. TsÜS § 146 lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. TsÜS § 147 lg 1 esimese lause kohaselt algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Hageja väidetav põhinõue 884 188,20 euro tagastamiseks muutus sissenõutavaks 01.01.
8. Hageja esitas nõudeavalduse 12.01.2018, seega oli nõue aegunud. Hageja väiteid selle kohta, et võlgnik on korduvalt nõuet tunnistanud ja laenu tagastamise tähtaega on pikendatud kuni 01.07.2015 (tl 11), on tõendamata ja paljasõnalised.
9. Kostja II on esile toonud, et nõude aluseks oleva suhte pooled on kokku leppinud, et laenulepinguid saab muuta üksnes kirjalikus vormis. Kirjalik ja ka suuline kokkulepe laenulepingu tähtaja pikendamiseks puudub. Hageja on seisukohal, et vastav kokkulepe nõude aluseks olevas lepingus puudub. Nõude aluseks oleva lepinguga on üle võetud üksnes laenukohustus VÕS § 175 lg 1 tähenduses, mitte laenulepingud VÕS § 179 lg 1 tähenduses. 11
10. VÕS § 175 lg 1 järgi kolmas isik võib võlausaldajaga sõlmitud lepingu alusel üle võtta võlgniku kohustuse nii, et kolmas isik astub senise võlgniku asemele. VÕS § 179 lg 1 alusel lepingupool võib teise lepingupoole nõusolekul anda oma lepingust tulenevad õigused ja kohustused üle kolmandale isikule temaga sõlmitud lepingu alusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
11. Lepingu tõlgendamisel tuleb lähtuda VÕS §-s 29 sätestatud lepingu tõlgendamise reeglitest. VÕS § 29 lg 1 kohaselt lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav lepingupoolte ühine tahe. VÕS § 29 lg 3 kohaselt, kui üks lepingupool mõistis lepingutingimust teatud tähenduses ja kui teine lepingupool lepingu sõlmimise ajal seda tähendust teadis või pidi teadma, siis tõlgendatakse lepingutingimust selliselt, nagu esimene pool seda mõistis. Samas on ühise tegeliku tahte tõendamise kohustus poolel, kes sellele tugineb. Kui poolte ühist tegelikku tahet ega ka VÕS § 29 lg-s 3 nimetatud asjaolusid ei ole tõendatud, saab lepingu tõlgendamisel lähtuda mõistliku isiku positsioonist (VÕS § 29 lg 4) (vt ka nt Riigikohtu lahend kohtuasjas nr 3-2-1-151-13, p 11; Riigikohtu lahend kohtuasjas nr 32-1-44-09, p 11). Lepingu tõlgendamisel tuleb arvestada ka VÕS § 29 lg-s 5 nimetatud asjaolusid, samuti VÕS § 29 lg-t 6, mille kohaselt tuleb lepingutingimust tõlgendada koos teiste lepingutingimustega, andes sellele tähenduse, mis tuleneb lepingu kui terviku olemusest ja eesmärgist (Riigikohtu lahend kohtuasjas nr 3-2-1-42-14, p 13).
12. Kohus toetab kostja II seisukohta, et nõude aluseks oleva lepingu pooled on kokku leppinud laenulepingu muutmise kirjalikus vormis. Nõude aluseks oleva lepingu punkti 1 alusel mõistetakse lepingus laenulepingute all: 05.06.2008 laenulepingut hageja ja OÜ Toletum vahel (I kd tl 88-89); 18.08.2008 laenulepingut hageja ja OÜ Toletum vahel (I kd tl 93-94); 09.05.2008 laenulepingut O. M. ja OÜ Toletum vahel (I kd tl 96-97); 25.09.2008 laenulepingut hageja ja OÜ Toletum vahel (I kd tl 9899) ning 30.09.2008 laenulepingut hageja ja OÜ Toletum vahel (I kd tl 100-101). Laenud on üle kantud (II kd tl 22-26). Lepingu punkti 2.1 alusel lepingu järgi kantakse võla ülekandja poolt võla omandajale üle laenulepingust tulenevad nii põhi- kui kõrvalkohustused ja õigused. Lepingu punkti 2.2 järgi võtavad võla omandajad üle laenu põhikohustuse summas 168 257 520 krooni, millele lisanduvad kõrvalkohustused. Lepingu punkti 2.3 kohaselt kohustub võla üleandja lepingu jõustumise päeval üle andma võla omandajale laenulepingutest tulenevaid kohustusi ja õigusi võlausaldajate ees tõendavad dokumendid. Lepingu punktis 2.8 on pikendatud laenulepingute tähtaegasid kuni 01.12.
13. 01.10.2008 hageja, võlgniku, OÜ Reyna Trade ja OÜ Paxton Assets vahel sõlmitud kokkuleppe laenulepingute tähtaja ja intressi kohta lepingu punkti 3 järgi on lepingu pooled pikendanud kõigi laenulepingute tähtaegasid kuni 31.12.2009 (I kd tl 38 pöördel). 31.12.2009 hageja, võlgniku, OÜ Reyna Trade ja OÜ Paxton Assets vahel sõlmitud kokkuleppe laenulepingute tähtaja pikendamise kohta punkt 1 järgi on pikendanud lepingu pooled laenuandja ja laenusaaja vahel kehtivate laenulepingute tähtaegasid kuni 31.12.2011 (I kd tl 39). 15.11.2010 hageja, võlgniku ja OÜ Paxton Asset võla ülekandmise lepingust ja 10.05.2011 hageja, võlgniku ja OÜ reyna Trade võla ülekandmise lepingust nähtub, et nõude aluseks oleva 30.09.2008 lepingu aluseks on eelnimetatud viis laenulepingut ning nõude täitmise tähtaeg on 31.12.2011 (I kd tl 39 pöördel - 41).
14. Eeltoodust nähtub, et nii nõude aluseks oleva 30.09.2008 lepingu kui ka hilisemate lepingute aluseks on viis laenulepingut ning nõude aluseks oleva lepingu punktidest 2.1 ja 2.8 nähtub selgelt, et üle on antud ka laenulepingutest tulenevad õigused ja kohustused. Puudub vaidlus, et 05.06.2008, 18.08.2008, 09.05.2008, 25.09.2008 ja 30.09.2008 laenulepingutes on lepingute pooled kokku leppinud, et lepingut võib muuta poolte kokkuleppel kirjalikus vormis. Kokkulepped muus vormis ei ole pooltele täitmiseks siduvad. Nõude aluseks oleva lepingu poolte käitumine ja praktika tõendab, et lepingu pooled olid teadlikud, et kõik kokkulepped, sh lepingu tähtaja pikendamine, tuleb sõlmida kirjalikult. Pooled on vastavat praktikat ka kohaldanud ajavahemikus 30.09.2008-10.05.2011, millal on laenulepingutest tulenevate kohustuse tähtaegasid pikendatud kuni 31.12.
15. Ka tunnistaja O. M. on oma ütlustes kinnitanud, et laenulepingute tähtaegasid pikendati paar korda kirjalikult ning tunnistajale ei ole teada, miks edasi kirjalikult ei vormistatud (III kd tl 185). Tunnistaja on ka märkinud, et hageja ja OÜ Toletum ning O. M. ja OÜ Toletum vahelistes lepingutes oli kokku lepitud, et lepinguid saab muuta üksnes 12 kirjalikult (III kd tl 186). Tunnistaja R. T. ei lükanud ümber, et pooltel oli kokkulepe laenulepingute pikendamiseks kirjalikult, vaid märkis, et temale teadaolevalt võib Eestis pikendada tähtaegasid ka suuliselt (III kd tl 187). Tunnistaja V. L. ütluste kohaselt oli pooltel kokkulepe, et suured asjad pannakse kirjalikult kirja, et vältida vaidlusi (III kd tl 190). Laenulepingud vormistati kirjalikult, suuliselt ei lepitud midagi kokku (III kd tl 190 pöördel). Seega ei ole usutav, et lepingu pooltele ei olnud teada ja aru saada, et lepinguid saab muuta üksnes kirjalikult. Kohus on seisukohal, et pooled on kokku leppinud, et nõude aluseks olevat lepingut saab muuta üksnes kirjalikult.
16. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, et nõude aluseks oleva lepingu pooled oleks peale 31.12.2011, mil saabus laenulepingutest tuleneva kohustuse tasumise tähtaeg, sõlminud kirjalikke kokkuleppeid laenulepingust tuleneva kohustuse tasumise tähtaja pikendamise kohta. Kirjalike kokkulepete puudumist kinnitavad ka tunnistajate O. M., R. T., H.-P. L. ja V. L. ütlused. O. M. on märkinud, et koosolekuid, kus väidetavalt toimus laenulepingute tähtaegade pikendamine, ei protokollitud (III kd tl 185 – 185 pöördel). R. T. on selgitanud, et osaliselt jäid laenulepingute tähtajad kirjalikult pikendamata (III kd tl 187 pöördel). H.-P. L. on tunnistanud, et temal puuduvad kirjalikud kokkulepped laenude tagastamise tähtaegade pikendamise osas, kuid nõustub, et oleks pidanud sõlmima kirjalikke kokkuleppeid (III kd tl 189 pöördel). V. L. on kinnitanud, et kirjalikke kokkuleppeid tähtaegade pikendamise osas ei tehtud, kuigi vastav kokkulepe oli. Tõendamata on ka väidetavate suulised kokkulepped laenu tagastamise tähtaja pikendamise osas. Tunnistajate O. M., R. T. ja H.-P. L. ütlused ei kinnita asjaolu, et laenulepingutest tulenevate kohustuste tasumise tähtaegasid pikendati suuliselt. Tunnistajad on üksnes märkinud, et V. L. lubas kogu aeg maksta, kuid ei ole märkinud, mis ajaks. Ükski kirjalik tõend suuliste kokkulepete olemasolu laenulepingute tähtaja pikendamise osas tunnistajate ütlusi ei kinnita. Kohus peab vajalikuks märkida, et kohtul puudub alus kahelda ühegi tunnistaja ütluses ning hindab tunnistaja ütlusi koos teist kohtule esitatud tõenditega. Kohus on seisukohal, et ei oma tähtsust, kellele kui palju kuulus võlgniku osalusest. Pooled ei vaidle, et osapooled olid omavahel seotud isikud.
17. Hageja on seisukohal, et majandusaasta aruannet kinnitades pikendasid juhatuse liikmed laenu tagastamise tähtaega vastavalt 01.07.2014 ja 01.07.
18. Digitaalallkirjade kinnituslehtedelt nähtub, et juhatuse liikmed O. M. ja V. L. allkirjastasid majandusaasta aruande mõned tunnid enne R. T.t ning nende poolt allkirjastatud versioonil puudus igasugune märge laenu tagastamise tähtaegade pikendamise kohta. R. T. on pikendamise resolutsiooni lisanud üksnes enda allkirjale (I kd tl 121 ja II kd tl 44), mitte majandusaasta aruandele. Nimetatut on R. T. kinnitanud ka kohtule ütlusi andes (III kd tl 188). Kohus peab vajalikuks seejuures ka märkida, et hageja on jätnud käesolevas menetluses kohtule esitamata 2014 majandusaasta aruande digitaalallkirjade kinnituslehe (kinnituselehe on kohtule esitanud kostja II).

§ 328

lg 1 kohaselt menetlusosalise avaldused asja puudtavate faktiliste asjaolude kohta peavad olema tõesed. Juhatuse liikmete O. M.i ja V. L. allkirjadel ning majandusaasta aruandel tervikuna vastav märge puudub. Tunnistajad O. M. ja V. L. on kohtule kinnitanud, et R. T. poolt lisatud resolutsiooni nemad allkirjastanud ei ole (III kd tl 186, 191). Seega ei saa kohtu hinnangul asuda seisukohale, et juhatuse liikmed O. M. ja V. L. oleksid teinud tähtaja pikendamise tahteavalduse.

1. Kostja II on esile toonud, et võlgniku juhatuse liikmetel on ainult ühine esindusõigus, mille osas puudub vaidlus. Seega ei saa R. T.e 09.06.2015 kinnitus (I kd tl 121) ja 05.06.2014 kinnitus (II kd tl 44) pikendada laenu tagastamise tähtaega. Kohus on seisukohal, et laenulepingu tähtaja pikendamist ei tõenda ka asjaolu, et väidetav laen on kajastatud 2013 ja 2014 majandusaasta aruannetes lühiajalise laenuna seotud osapooltele lõpptähtajaga vastavalt 2013 (II kd tl 42) ja lõpptähtajaga 2015 (I kd tl 119). Tegemist on tehingu raamatupidamisliku kajastamisega, mille järgi ei ole võimalik õigussuhet kvalifitseerida. Nimetatud seisukohal on ka Riigikohus oma lahendis 2-17-17217, punkt
2. Nõuete kajastamine majandusaasta aruandes ei tähenda automaatselt tähtaja pikenemist või, et nõude kajastamine majandusaasta aruandes välistaks nõude aegumise. Raamatupidamislikud kanded ja majandusaasta aruanne ei tekita ega lõpeta nõudeõigusi ega katkesta nõude aegumist. Lisaks nähtub võlgniku 2013 kui ka 2014 majandusaasta aruannetest, et kohustused seotud osapoolte ees seisuga 31.12.2014 koosnevad juhatuse liikme kontrolli all olevatelt ettevõtetelt saadud laenukohustustest 13 1 034 445 eurot ning intressikohustusest 2012 503 114 eurot ja 2013 690 319 eurot. Ühe laenulepingu tähtaeg oli 31.12.
3. Seega on üheselt arusaadav, et laenulepingu tähtaeg oli 31.12.2011 ning võlgniku juhatuse liikmed ei ole majandusaasta aruandes laenulepingu tähtaega pikendanud. Usutavad ei ole hageja väited ja tunnistajate ütlused, et tegemist oli lihtsalt viitega algdokumendile. Kui tegemist oleks lihtsalt algdokumendiga, siis oleks laenulepingu tähtaja pikendamine kajastatud majandusaasta aruannetes korrektselt ka arusaadavalt. Tunnistajad O. M. ja R. T. ei osanud anda selgeid vastuseid, mis ajani laenuleping väidetavate suuliste kokkulepet alusel pikendati, mis näitab selgelt, et kokkulepped laenulepingute pikendamise osas puudusid. O. M. on algselt märkinud, et 2013 majandusaasta aruandes lepiti kokku laenu tagastamise tähtajaks 31.12.2014 ja 2014 majandusaasta aruandes 31.12.2015 ning hiljem, et laenu tähtaega pikendati kuni 01.07.2015 (III kd tl 186). O. M. on ka märkinud, et võlgniku majandusaasta aruandest ei ole aru saada ilma resolutsiooni lugemata, et laenu tasumise tähtaega on pikendatud (06.09.2019 helisalvestis 1h ja 06 min). R. T. märkis, et lisas resolutsiooni üksnes sisetunde põhjal (III kd tl 188). Usutav ei ole, et kokku lepitakse mitmed tähtajad laenu pikendamise osas. R. T. on tunnistanud, et lühiajalise laenuna seotud osapooltele võlgniku majandusaasta aruandes on silmas peetud ka OÜ Toletum laenu. Seega tõendab kaudselt asjaolu, et V. L., üks võlgniku juhatuse liikmetest, ei ole kunagi nõus olnud laenulepingu pikendamisega, 01.11.2018 tsiviilasjas 2-18-8605 kohtule esitatud menetlusdokumendis märgitu: „resolutsiooni kirjelduse lisamine on igati õigustatud ning ainus võimalus OÜ Toletum nõude pikendamise fikseerimine olukorras, kus üks juhatuse liige keeldub alusetult laenu tagasimaksmise ja laenulepingu tähtaja pikendamisega (III kd tl 71).“ Asjaolu, et nõude aluseks oleva laenu tagasimakse tähtaeg oli 31.12.2011 tõendab ka hageja enda 2015 majandusaasta aruanne, kus on märgitud, et laen summas 884 589 eurot, intressiga 20% aastas tagasimakse tähtaeg on 2011 (II kd tl 53 pöördel). 2016 hageja majandusaasta aruandes märgitu, et laenu summas 884 188 eurot, intressiga 20% aastas tagasimakse tähtaeg 2016 ei ole usutav. Kohtule ei ole kunagi väidetud, et laen tuli tagastada aastal
4. Hageja on ka ise nõudeavalduses võlgniku haldurile ja hagis kohtule märkinud, et nõue muutus sissenõutavaks 01.07.
5. Seega on hageja 2016 aruandes märgitud andmed tõendamata ning ei tõenda tegelikke asjaolusid.
6. Kohus selgitab, et asjaolu, et võlgniku majandusaasta aruanded on auditeeritud ja juhatuse liikmed on väljastanud audiitorile esitiskirjad (II kd tl 84-94), ei tõenda nõude aluseks olevast lepingust tulenevate kohustuste täitmise tähtaja pikendamist. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, et audiitor kontrollis laenulepingutest tulenevate nõuete täitmise tähtaega. Lisaks on majandusaasta aruannetes selgelt kajastatud, et laenulepingu tähtaeg oli 31.12.
7. Seega on asjakohatud hageja väited, et audiitor on kontrollinud võlgniku majandusaasta aruandeid ja kinnitanud, et hageja nõuet on tunnustatud ja see pole aegunud.
8. Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et puuduvad kirjalikud ning ka suulised kokkulepped nõude aluseks oleva lepingust tulenevate kohustuste täitmise tähtaja pikendamise kohta. Suulised kokkulepped ei omaks ka tähendust, kuna kohus on tuvastanud, et nõude aluseks oleva lepingu pooled olid kokku leppinud lepingu muutmises üksnes kirjalikult. Laenulepingu tähtaeg oli 31.12.
10. Hageja on seisukohal, et võlgnik on hageja nõuet korduvalt tunnustanud, mistõttu on aegumine katkenud TsÜS § 158 tähenduses. Oma väidete tõendamiseks on hageja esitanud saldokinnitused (I kd tl 41 pöördel; 52 ja 52 pöördel, II kd tl 46-47, 95-97), O. M. vastuse hageja nõudekirjale (I kd tl 53-54 pöördel), võlgniku 26.04.2015 maksekorralduse (II kd tl 12) ja võlgniku vanne tsiviilasjas 2-17-8371 (II kd tl 33-35).
11. Kohtule esitatud saldokinnitustelt (I kd tl 41 pöördel; 52 ja 52 pöördel, II kd tl 46-47, 95-97) nähtub, et hageja ja võlgniku raamatupidajad on vahetanud saldokinnitusi, kus hageja raamatupidaja on palunud võlgniku raamatupidajal kinnitada võlgniku võlgnevust hageja ees. Tõendatud on, et hagejale osutas raamatupidamist 01.04.2014 sõlmitud raamatupidamisteenuse osutamise lepingu alusel EfTEN Kinnisvarateenuste OÜ (II kd tl 98-99). Puudub vaidlus, et hageja raamatupidaja töötas samuti nimetatud firmas (I kd tl 73), vastavat asjaolu hageja ümber lükanud ei ole. Kohus nõustub hagejaga, et saldokinnitusi on peetud kohtupraktikas võlatunnistuseks. Kohus on aga seisukohal, et võlgniku ja 14 võlausaldaja raamatupidajate poolt vahetatud ja allkirjastatud saldokinnitusi ei saa pidada võlgniku tahteavalduseks tunnustada võlgnevust, katkestada sellega aegumine TsÜS § 158 tähenduses või pikendada tähtaegasid. Nõude tunnustamiseks ja tähtaegade pikendamiseks on kohtu hinnangul vajalik juhatuse liikme allkirjaga saldokinnitust. Käesolevas vaidluses kolme juhatuse liikme ühiste allkirjadega saldokinnitust kohtule esitatud ei ole. Kohus on seisukohal, et nõude tunnustamine ja aegumise katkestamise soov ei ole igapäevane majandustegevus ning selleks on vajalik juhatuse liikmete nõusolekut. Kohtule esitatud raamatupidamisteenuse osutamise lepingust ei nähtu, et raamatupidajale oli antud õigus tunnustada nõudeid, pikendada laenulepingute tähtaegasid ja katkestada nõuete aegumist. Kohus on ka seisukohal, et raamatupidajate vahelised saldokinnitused on üksnes nõude raamatupidamislikud kajastused, mis on vajalikud raamatupidajale oma ülesannete täitmiseks ning, mille kajastamine ei saa otsustada nõude sisu üle. Riigikohus on märkinud, et kuigi raamatupidamiskohustuslane peab kirjendama algdokumentide või nende põhjal koostatud koonddokumentide alusel kõiki oma majandustehinguid raamatupidamisregistrites (RPS § 4 p 3) ning kuigi majandustehingute kajastamisel raamatupidamises ja raamatupidamise aruandes lähtutakse nende sisust (RPS § 16 p 10), ei saa sellest järeldada, et üksnes raamatupidamises kajastamise viisist saaks tuletada majandustehingu õigusliku sisu (vt Riigikohtu lahend kohtuasjas 2-17-17217).
12. Saldokinnitused ei ole kohtu hinnangul ka õiguslikult pädevad tõendid käesolevas asjas. Puudub vaidlus, et O. M. oli hageja juhatuse liige kuni 19.09.2018 ning ainuosanik. Puudub vaidlus, et O. M. oli võlgniku juhatuse liige. Kohtule esitatud tõenditega on tõendatud, et O. M. on EfTEN Capital AS nõukogu liige ja seega seotud EfTEN Kinnisvarateenuste OÜ-ga (III kd tl 185), kuna EfTEN Capital AS on EfTEN Kinnisvarateenuste OÜ osanik ja asutaja (I kd tl 105-107). O. M. on märkinud, et tegemist on tütarfirmadega (III kd tl 186 pöördel). Seega on veenvad kostja II seisukohad, et O. M. oli seotud isikuks võlgnikule raamatupidamisteenust osutanud teenusepakkujaga. Nimetatut kinnitab ka 01.10.2018 Ärilehe väljatrükk, kus on toodud: „kuni 2017 kevadeni korraldas kolme mainitud firma raamatupidamist M. seotud Eften Capital.“ O. M. on tunnistanud, et raamatupidajad suhtlesid otse juhatuse liikmetega (III kd tl 185). Seega arvestades, et O. M. oli ka hageja juhatuse liige ja osanik, siis ei ole kohus veendunud, et O. M. ei palunud vahetada hageja ja võlgniku raamatupidajatel, kes töötasid samas äriühingus, saldokinnitusi. Kohtule originaal saldokinnitusi esitatud ei ole, kuigi kostja II on nimetatule tähelepanu juhtinud.
13. Eeltoodust tulenevalt ei tõenda saldokinnitused nõude tunnustamist.
14. Hageja lepinguline esindaja Toomas Vaher on esitanud võlgnikule 16.05.2017 nõudeavalduse, mida on täpsustanud 31.05.2017 (I kd tl 53-54), milles on palunud võlgnikul tasuda 1 942 378 eurot hiljemalt 31.05.
15. Nõudele on vastanud 26.05.2017 O. M., et nõuded on selged ja nende kehtivuses ei ole kahtlust. Võlgnikul puuduvad vahendid võlgnevuse tasumiseks (I kd tl 54 pöördel). Kohus on seisukohal, et nõudekiri ja O. M. vastus ei tõenda nõude tunnustamist võlgniku poolt. Esmalt märgib kohus, et kohus nõustub kostjaga II, et tegemist on O. M.i iseendaga peetud kirjavahetusega, mistõttu ei ole tegemist asjakohase tõendiga. O. M. on istungil tunnistanud, et vandeadvokaat Toomas Vaher on tema esindaja (III kd tl 185 pöördel). Seega, kuna esindaja tegevus omistatakse esindatavale, siis on O. M., kes oli nõudekirja tegemise ajal hageja juhatuse liige ja ainuosanik, edastanud võlgnikule nõudeavalduse ja vastanud sellele võlgniku juhatuse liikmena ehk O. M. on pidanud kirjavahetust iseendaga. O. M. on ka kinnitanud, et vastas nõudekirjale teiste juhatuse liikmetega konsulteerimata (III kd tl 186 pöördel). R. T.e väiteid, et tema vastas samuti nõudekirjale (III kd tl 189), ei tõenda ükski kohtule esitanud tõend. Teiseks, kuna võlgniku juhatuse liikmetel oli ühine esindusõigus, mille osas puudub vaidlus, siis ei saa O. M.i ainuisikuline vastus iseenda nõudekirjale tähendada nõude tunnustamist.
16. Nõude tunnustamist ei tõenda ka 26.04.2015 makse summas 400 eurot (II kd tl 12). Kohus on tuvastanud, et nõude aluseks olevast lepingust tulenev nõue muutus sissenõutavaks 01.01.2012, millisest ajast algas kolme aastane aegumistähtaeg. Seega 26.04.2015 makse tegemise ajal oli nõue aegunud. Riigikohus on märkinud, et aegumine saab katkeda üksnes juhul kui nõude aegumistähtaeg 15 pole veel möödunud (vt Riigikohtu lahend kohtuasjas 3-2-1-141-13, p 24 ja 3-2-1-129-16, p 48). Seega ei saa juba aegunud nõude tähtaeg katkeda. Lisaks on makse tehtud ühe juhatuse liikme R. T. poolt, mida isik on kinnitanud kohtule vande all ütlusi andes (III kd tl 189). Kohtule ei ole esitatud tõendeid, et makse tegemisest olid teised juhatuse liikmed teadlikud. Kuna võlgniku juhatuse liikmetel oli ühine esindusõigus, mille osas puudub vaidlus, siis ei saa R. T. poolt teostatud makse ka tähendada nõude tunnustamist, kuna selleks puudus teiste juhatuste liikmete nõusolek.
17. Nõude tunnustamist ei tõenda võlgniku vanne tsiviilasjas 2-17-8371 (II kd tl 33-35). Võlgniku OÜ Reyna Trade 10.01.2018 nimekirja varade, võlgade ja majandustegevuse kohta on koostanud O. M., kes oli ka hageja juhatuse liige kuni 19.09.2018 ja ainuosanik (II kd tl 35) ehk tegemist on huvitatud isikuga. R. T. ja V. L. ei ole selgelt kinnitanud võlgnevuse olemasolu hageja ees. R. T. on üksnes märkinud, et teadaolevalt on hageja ees võlgnevus, kuid summasid märkinud ei ole (II kd tl 33) ning V. L. ei ole enda vandes kordagi maininud võlgnevust, vaid on selgitanud, et temale ei ole teada võlgniku varade ja kohustuse täpsed suurused, kuna objektiivne ülevaade raamatupidamisest (II kd tl 33 pöördel - 34). Lisaks on tegemist OÜ Reyna Trade pankrotimenetlusega, kes ei puutu käesolevasse vaidlusesse. Seega kohtu hinnangul ei tõenda ka kolmanda isiku pankrotimenetluses esitatud vanded käesolevas asjas hageja nõuet võlgniku vastu.
18. Eeltoodust tulenevalt on hageja nõue õiguslikult põhjendamatu ning hagiavaldus tuleb jätta rahuldamata. Kuna kohus on leidnud, et hagi tuleb jätta rahuldamata, siis ei anna kohus hinnangut kostja II väidetele seoses hageja nõude suurusega.
19. Kostja I esitas Harju Maakohtule hagi enda nõude tunnustamiseks OÜ Dagenhart (pankrotis) pankrotimenetluses (tsiviilasi 2-18-8608). Harju Maakohus tegi 18.03.2019 määruse, millega jättis hagi läbi vaatamata. Tallinna Ringkonnakohus tegi 30.05.2019 määruse, millega jättis kostja I määruskaebuse rahuldamata. Määrus jõustus 09.09.2019 Riigikohtu määrusega, millega Riigikohus jättis kostja I määruskaebuse menetlusse võtmata. Kuivõrd kostja I ei ole enam võlgniku (pankrotis) võlausaldaja, ei saa ta Pankrs § 106 lg 1 tulenevalt olla käesoleva menetluse kostjaks, mistõttu tuleb hagiavaldus

§ 423lg p 2 alusel jätta kostja I osas läbi vaatamata.

Menetluskulude jaotus ja rahaline kindlaksmääramine 77.

§ 173

lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlus-osaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, muu hulgas määruses, millega hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus lahendatakse või hagi või hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus jäetakse menetlusse võtmata või läbi vaatamata või asja menetlus lõpetatakse.

§ 162lg 1 järgi hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kuivõrd kohus jätab hagi rahuldamata, jäävad menetluskulud hageja kanda. 78. Menetluskulude rahalise suuruse määrab maakohus kindlaks mõistliku aja jooksul pärast käesolevas asjas tehtava lahendi jõustumist. /allkirjastatud digitaalselt/ Nele Atonen kohtunik Tallinna Ringkonnakohtu 31.05.2022 kohtuotsusega on osaliselt tühistatud Harju Maakohtu Tallinna kohtumaja 31.10.2019 kohtuotsus. 16