Obsah (8)

§ 199§ 4231§ 120§ 64§ 68§ 65§ 75§ 76

KOHTUMÄÄRUS Kohus Määruse kuupäev Kohtuasja number Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised määruskaebemenetluse pooled Tartu Ringkonnakohus 13. mai 2021

§ 199lg 2 p-de 7, 9 järgi ja karistati vangistusega 2 aastat.

Samuti mõisteti ta süüdi

§ 4231järgi, mille eest karistati vangistusega 8 kuud.

Veel tunnistati ta süüdi

§ 120

lg 1 järgi ja karistati vangistusega 6 kuud.

§ 64

lg 1 alusel suurendati mõistetud üksikkaristustest raskeimat ning liitkaristuseks mõisteti 2 aastat ja 3 kuud vangistust.

§ 68lg 1 alusel arvati karistusaja hulka kahtlustatavana kinnipidamise aeg 12.

aprill 2020, s.o 1 päev. Seega kandmata karistus on vangistus 2 aastat 2 kuud 29 päeva.

1. aprillil 2021 edastas Tartu Vangla kohtule teate, et kinnipeetava osas on jõustunud uus kohtulahend, so Harju Maakohtu
2. märtsi
3. a otsus asjas nr 1-21-
4. Kinnipeetav N.N jätkab Tartu Vanglas vangistuse kandmist Harju Maakohtu
5. märtsi 2021 otsuse nr 1-21-1862 järgselt.

§ 65

lg 1 ja § 64 lg 1 alusel on loetud käesoleva kohtuotsusega mõistetud karistus, s.o tähtajaline vangistus 6 kuud kaetuks raskeima karistusega, so eelmise Harju Maakohtu

1. novembri 2020 otsusega nr 1-20-6242 mõistetud karistusega, so vangistusega 2 aastat 2 kuud ja 29 päeva. Nimetatu tõttu ei muutu ka kinnipeetava karistuse lõpptähtaeg ega ka tähtaeg elektroonilise valvega võimalikuks vabastamise otsustamiseks. Kinnipeetava karistuse lõpp saabub endiselt
2. augustil 2022 ning tähtaeg elektroonilise valvega vangistusest vabastamise otsustamiseks avanes alates
3. veebruaril
5. Vangla ja prokuratuur ei toeta N.N-i ennetähtaegset vabastamist elektroonilise valvega.
6. Maakohus jättis N.N-i vangistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega elektroonilise valvega vabastamata.
7. Kohus tuvastas N.N-i vabastamise formaalsed eeldused. N.N on vabanedes elukoht rehabilitatsioonikeskuses Uus Põlvkond, kus ta on kohustatud alluma rehabilitatsiooniprogrammile. Isikul on elektroonilise valve tingimustele vastav kindel elukoht, mis on kinnipeetava ennetähtaegse vabastamise vältimatuks eelduseks.
8. Vangistus on sihi saavutanud ning põhjendatud on isiku ennetähtaegne vabastamine eeskätt siis, kui süüdlasest lähtuv retsidiivsusoht on väike. N.N-i on korduvalt kriminaalkorras karistatud, kehtivaid karistusi on neli. Kinnipidamisasutuses viibib ta
9. korda. Varasemalt on teda karistatud salajase varguse, avaliku varguse, röövimise, kinnipeetava poolt narkootilise aine tarvitamise, narkootikumide käitlemise, varguse, joobes juhtimise, ähvardamise, valeütluste andmise, kehalise väärkohtlemise, väljapressimise ja tunnistaja kohustuste täitmisest keeldumise eest. Käesolevalt kannab ta karistust ähvardamise, varguse ja sõiduki juhtimise eest omamata juhtimisõigust. Kuna N.N-i on ka varasemalt karistatud ähvardamise ja varguse eest, on kinnipeetava käitumine sarnane varasema käitumisega. Kuritegudes on esinenud nii impulsiivset käitumist kui ka ette planeeritud tegevust. Kuritegude toimepanemise soodusteguriks on sõltuvusainete tarvitamine. Teod on toime pandud puudulike probleemide lahendamise oskuste tõttu, majandusliku kasu saamiseks, impulsiivsusest ning grupi mõjul. Seega N.N-i käitumine järjepidevalt kriminaalne. Eelkirjeldatust tulenevalt ei ole alust loota, et karistus iseenesest või vangistus spetsiifiliselt suudaks teda õiguskuulekal rajal hoida.
10. N.N-i retsidiivsusrisk on seega keskmisest kõrgem juba tema varasemast elukäigust tulenevalt. Arvukad kuriteod ning pikk kriminaalne ajalugu muudavad uute kuritegude toimepanemise vägagi tõenäoliseks. N.N on elukestvalt juurdunud kriminaalsed mõtteviisid ja käitumismallid. Nendest vabaneda ei ole tal õnnestunud. Kohtu hinnangul puudub alus arvata, et ka seekord N.N suudab seda.
11. Kinnipeetaval on 4 kehtivat distsiplinaarkaristust allumatuse ning keelatud eseme omamise eest. Kui kinnipeetav ei soostu ka vangistusasutuse rangetes tingimustel kehtivale korrale alluma, sh paistab silma allumatusega, on väga suur tõenäosus, et ta ei suuda ka vabaduses või rehabilitatsioonikeskuses kehtivast korrast kinni pidada. 2
12. Suurim murekoht on joovastid (alkohol ja narkootikumid). Vangla iseloomustuse kohaselt on kinnipeetaval alkoholisõltuvus, kuigi ise ta seda eitab. Narkootilisi aineid aga hakkas ta tarvitama 13-aastaselt, esimesena proovis mooni. Enda sõnul on ta proovinud kõiki narkootilisi aineid.
13. a läbiviidud riskihindamise kohaselt aastatel 1991-1992 nuusutas liimi, 1993-1997 suitsetas kanepit ja süstis moonivedelikku,
14. aastal proovis kokaiini,
15. aastal heroiini ja hakkas tarvitama amfetamiini. Viimase vestluse ajal eitas kanepi tarvitamist. Seega on kinnipeetav võrreldes varasemaga andnud vastakaid ütlusi tarvitamise osas. Enne vangistust tarvitas segamini kõikvõimalikke erinevaid narkootilisi aineid. Põhilistena tõi välja fentanüüli, amfetamiini ja kokaiini. Tunnistab, et tarvitas narkootilisi aineid igapäevaselt ning mitu korda päevas (umbes 12) süstides. Tallinna vangla meditsiiniosakonna kande kohaselt tarvitas fentanüüli, amfetamiini, "soolasid" ja UFOt, viimati enda sõnul
16. aasta mais ehk enne vanglasse sattumist ning põhinarkootikumiks on märgitud fentanüül. Sõltuvust vabaduses tunnistab, kuid leiab, et käesolevalt tal sõltuvust ei ole, kuna viibib vanglas ning ei saa tarvitada. Tallinna Vanglas on tunnistanud sõltuvust, jaatab nõrgenenud kontrollivõimet aine tarvitamise suhtes ning jaatab võõrutusnähtude esinemist aine tarvitamise lõppedes. Samuti jaatas üledooside esinemist. Käesolevalt tunnistab N.N kuritegude toimepanemist narkojoobes ning töökoha puudumist narkootiliste ainete süstimise tõttu. Samas paneb järjepidevalt kuritegusid toime majandusliku kasu saamiseks, et soetada narkootikume. On veendunud, et jätkab narkootiliste ainete tarvitamist peale vabanemist, kui tema üle puudub järelevalve. Sellest tulenevalt soovib ka kriminaalhoolduse alla ja rehabilitatsioonikeskusesse.
17. Tungivat soovi vabaneda ennetähtaegselt rehabilitatsioonikeskusesse väljendas kinnipeetav kohtuistungil. Kohus leidis, et ennetähtaegseks vabanemiseks peab isikust nähtuma sisemine ja tõeline soov muuta oma mõttemaailma ja eluviise. Käesoleval juhul kahtles kohus, kas tegemist pole mitte sooviga kiiresti vangistusest vabaneda. Senine distsiplinaarüleastumistega käitumine vangistuses viitab sellele. Samuti on läbimata ITK-s ettenähtud tegevused, mistõttu puudub läbiviijate tagasiside kinnipeetava tegeliku motiveerituse kohta.
18. Kohtu hinnangul on kinnipeetava tahtejõud muutuste tegemiseks edasise seadusekuuleka elu nimel jätkuvalt nõrk. Samuti ei saa kinnipeetava isikut, käitumist vangistusasutuses ja varasemat elukäiku silmas pidades loota vaid rehabilitatsioonikeskusele. Sellele oleks põhjendatud loota, kui isikul oleks tõepoolest tugev sisemine valmisolek muutuste tegemiseks ning motivatsioon elus uue lehekülje pööramiseks ja ta oleks seejuures vangistuse jooksul näidanud üles suutlikkust kehtivast korrast kinni pidada. Kohus nõustus vangla ja prokuratuuri seisukohaga, et ei saa toetada süüdlase ennetähtaegset vabastamist, sest tõenäosus ennetähtaegse vabastamisega kaasneva kriminaalhoolduse edukaks läbimiseks on väike. Asja materjalidest ega isiku ütlustest ei ilmne, et eksisteeriks sellised asjaolud, mis võimaldaks loota, et isiku käitumine seekord saab olema seadusekuulekas. Arvestades N.N-i pikka kriminaalset elukäiku ning järjepidevat suutmatust püsivaid muutusi seadusekuulekuse suunas ette võtta, ei ole kinnipeetava vabastamisel käitumiskontrollile allutamine ja talle erinevate lisakohustuste määramine kohtu hinnangul piisav uute kuritegude toimepanemise riskide maandamiseks. MÄÄRUSKAEBUSED
19. Määruskaebustes palutakse tühistada Tartu Maakohtu
20. aprilli
21. a määrus ning teha asjas uus lahend: vabastada kinnipeetav vangistusest tingimisi enne tähtaega elektroonilise 3 valve kohustusega katseajaga kuni
22. augustini 2022.a. Kaitsja palub määrata N.N-ile

§ 75

lg 2 järgi täiendavad kohustused: mitte omada ja tarvitada narkootilisi või psühhotroopseoid ained, võtta end arvele Töötukassas, läbida MTÜs Uus Põlvkond rehabilitatsiooni- ja adaptsiooniprogrammid vastav programm, alluda elektroonilisele valvele pikkusega tähtajaga 3 kuud.

1. Kaitsja leiab, et N.N-i puhul on negatiivseks asjaoluks kahtlemata kehtivad distsiplinaarkaristused. Samas aga on ta avaldanud soovi osaleda tööhõives, milleks pole seni võimalust avanenud. Ta ei ole läbinud rehabiliteerivaid tegevusi, ent seoses Covid -19 olukorraga on grupilised tegevused vanglas peatatud. Täitmiskava ei olnud N.N-ile 8 kuu jooksul koostatud.
2. Kohus pööras tähelepanu ka N.N-i alkoholi- ja narkosõltuvusele. Valdav osa kuritegudest ongi narkosõltuvusega seotud. Esmakordselt on N.N sõltuvusprobleemi tunnistanud ning püüdnud leida võimalusi ravi- ja rehabilitatsiooniteenuse saamiseks ning soovib elama asuda rehabilitatsioonikeskusesse, kus tegeletakse just sõltuvusprobleemide lahendamisega. Rehabilitatsioon vältab aasta ja adaptsioon kuus kuud. Keskusest saab väljuda vaid koos saatjaga. Seega on süüdlase igakülgne kontroll tagatud. Ennetähtaegsel vabanemisel ei soovinud N.N elama asuda varasemasse elukohta. Ka see viitab soovile vabaneda kriminaalse tegevusega seonduvatest suhetest. Riiklik pension tagab esialgselt vajaliku sissetuleku.
3. Asjakohatu on kohtu viide sellele, et keskuses viibivate teiste kriminaalkorras karistatud isikute tõttu võib N.N uuesti kuritegelikule teele kalduda. Sellistes keskustes viibivadki alkohoolikud ja narkomaanid, kes on sageli ka kohtulikult karistatud. Kinnises asutuses on aga liikumisvabadus oluliselt piiratud.
4. N.N kavandab tulevikus allveekeevitaja elukutse omandamist. Kohus jättis positiivsed asjaolud arvestamata, mis tõi kaasa kaalutlusvea.
5. N.N leiab, et täidetud on nii formaalsed kui ka materiaalsed alused tema ennetähtaegseks vabastamiseks elektroonilise valvega.
6. Vangla ei ole N.N-ile võimaldanud ühtegi programmi. Riskirühma kinnipeetavana ei ole talle programme ette nähtud ka tulevikus. Iseloomustuse koostaja on N.N-i meelevaldselt ja pahatahtlikult iseloomustanud halvemini, kui antud materjalidest keskmisest mõistlik isik teha võiks.
7. N.N kinnitab, et ise ta vabatahtlikuna rehabiliteerimiskeskusesse minna ei julgeks, küll aga saaks ta selle kohustusega hakkama ning oleks motiveeritud rehabilitatsiooniprogrammis osalema. Keskuse juhataja on andnud kirjaliku nõusoleku N.N-i elamaasumiseks rehabilitatsioonikeskusesse Uus Põlvkond – seega on elukoha nõue täidetud.
8. Maakohus on asjakohatult N.N-ile ette heitnud varasemat karistatust. Ta kinnitab, et on muutusteks valmis ja soovib elada õiguskuulekalt. Suure tõenäosusega suudab N.N õiguskorrast kinni pidada.
9. Kohtu arvates on N.N alkoholi- ja narkosõltuvus. Tegelikult oma tervisliku seisundi tõttu ei saa ta kumbagi tarvitada. Minevikusündmusi ette heita on asjakohatu. N.N 4 soovib muutuda ja vabadust endisest paremini väärtustada. Tegemist ei ole üksnes välise sooviga.
10. Karistusregistriseaduse kohaselt ei tohi kustunud karistusi arvestada. Maakohus küll märgib, et kehtivaid karistusi on 4, ent arvestab ka kustunud karistustega.
11. Maakohtu määruses ei arvestata Riigikohtu lahendi nr 3-1-1-12-17, p-s 19 tooduga. Kuna kohtumääruses ei ole põhjendusi, millal ja millistel asjaoludel oleks N.N-i vabastamine võimalik, on häiritud tema õiguskindlus. N.N on kõik võimalused ennetähtaegseks vabanemiseks: elukoht, elukaaslane, alaealised lapsed.
12. N.N palub arvestada ka tema tervislikku seisundit. Vanglas osutatav arstiabi ei ole kuidagi võrreldav vabaduses osutatava raviteenusega. Vanglal ei ole N.N-ile võimalik edasist ravivõimalust tagada.
13. Elektrooniline valve on väga distsiplineeriv meede. Kinnises suletud rehabilitatsioonikeskuses ei tohi hooldusalune ilma kriminaalhooldaja nõusolekuta oma elu korraldada. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
14. Ringkonnakohtu kolmeliikmeline kohtukoosseis leiab üksmeelselt, et määruskaebused on ilmselgelt põhjendamatud ja jätab need KrMS § 390 lg 1 ning § 326 lg 3 alusel läbi vaatamata.
15. Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohus N.N-i ennetähtaegset vangistusest vabastamata jätmist elektroonilise valvega põhjendanud veenvalt ning arusaadavalt. I astme kohus on seejuures arvestanud nii positiivseid kui ka negatiivseid asjaolusid. Maakohtu määrusest nähtuvad selged põhjendused, miks maakohtul ei tekkinud veendumust, et N.N-i karistuse eesmärgid on täidetud. Ringkonnakohtu hinnangul ei omistanud maakohus N.N-i vabastamata jätmisel ühelegi asjaolule ilmselgelt ebaõiget kaalu. Seega ei ole maakohus menetletavas asjas

§ 76

lg-t 4 kohaldades teinud sellist kaalutlusviga, mis võiks anda ringkonnakohtule aluse kohtumääruse tühistamiseks. Kuna ka ringkonnakohtu kolleegium ei ole veendunud, et N.N suudab edaspidi kuritegudest hoiduda, siis edulootust määruskaebustel ringkonnakohtus ei oleks.

1. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1 ja § 326 lg-st 3, jätab Tartu Ringkonnakohus määruskaebused läbi vaatamata.
2. Kaitsja esitas ringkonnakohtule taotluse riigi õigusabi tasu kindlaksmääramiseks. Taotluse kohaselt kulus kaitsjal kohtulahendiga tutvumiseks ja määruskaebuse läbiarutamiseks süüdlasega 30 minutit ja määruskaebuse koostamiseks 30 minutit. Kaitsja palub määrata OÜ-le Advokaadibüroo Valga Advokaadibüroo riigi õigusabi tasu 64,80 eurot (sh käibemaks 10,80 eurot). Ringkonnakohus, juhindudes riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 22 lgst 7, § 23 lg-st 1 ja justiitsministri
3. juuli 2016 määruse nr 16 § 1 lg-test 6 ning 10 ja § 7 lg-st 1, leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud. Kuna ringkonnakohus määruskaebust ei rahulda, jääb see menetluskulu KrMS § 187 lg 2 esimese lause alusel N.N-i kanda. (allkirjastatud digitaalselt) 5