← Eesti

4-21-4255/20

Obsah (9)§ 2§ 119§ 132§ 123§ 133§ 29§ 9§ 30§ 38

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Pärnu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 25. november 2021.a. Paide kohtumaja Väärteoasja number 4-21-4255 Kohtunik Rubo Kikerpill Väärteoasi J.I kaebus Polits

§ 2, § 120, § 132 p 1, § 133-135 kohus otsustas: Jätta J.I kaebus rahuldamata.

Jätta Politsei- ja Piirivalveameti Paide politseijaoskonna menetlusgrupi väärteomenetleja Ragne Tõntsi poolt 29.10.2021.a koostatud üldmenetluse otsus väärteoasjas nr 2510,21,001727 muutmata. Rahatrahv 320 eurot tasuda Rahandusministeeriumi a/a-le EE891010220034796011 SEB Pank, arvele EE932200221023778606 Swedbank, arvele EE701700017001577198 Luminor Bank või arvele EE777700771003813400 LHV Pank (viitenumber 10220215094118. Kui nõude tasub teine isik, siis selgitusse lisada nimi, kelle eest nõue tasutakse). Nõue rahatrahvi osas loetakse nõuetekohaselt täidetuks, kui isik tasub nõude 30 päeva jooksul alates käesoleva lahendi jõustumisest. Eelnimetatud tähtaja möödumisel rahatrahvi mittetasumisel järgneb sundtäitmine täiendavate kuludega. Kohaldatud lisakaristuse, s.o mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise, 2-kuuline tähtaeg algab kohtuotsuse jõustumisest ning lõpeb 2-kuulise tähtaja möödumisel. Liiklusseaduse § 127 kohaselt, kui isiku suhtes on jõustunud mootorsõiduki juhtimisõiguse 1

(8)peatamise, äravõtmise või kehtetuks tunnistamise otsus, on isik kohustatud viie tööpäeva jooksul otsuse jõustumisest arvates loovutama oma juhiloa Transpordiametile. Kohtuotsuse lõpposa on tutvumiseks kättesaadav: 25.11.2021.a. Kohtuotsus juhtimisõiguse äravõtmise osas saata täitmiseks Transpordiametile. Kohtuotsus saata teadmiseks kaebuse esitajale ja kohtuvälisele menetlejale. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamisest tuleb kirjalikult teatada Pärnu Maakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse või selle lõpposa kuulutamisest ning kassatsiooni võib esitada Riigikohtule 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest ning selleks tuleb kasutada advokaadi abi. Asjaolud ja menetluskäik Antud väärteoasjas on koostatud 11.10.2021 väärteoprotokoll selle kohta, et 11.10.2021 kella 05:43 ajal xxxxx linnas, xxxxx maakonnas, Pärnu - Rakvere - Sõmeru, xxkm juhtis J.I mootorsõidukit sõidukiirusel 101+-4 km/h teel, kus lubatud sõidukiirus 70 km/h, millega ületas suurimat lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 27 km/h. Vastava teoga rikkus J.I Liiklusseaduse (edaspidi LS) § 50 lg 5 p 3 nõudeid, pannes sellega toime väärteo, milline on kvalifitseeritav LS § 227 lg 2 järgi. Menetlusalune isik on 09.12.2020 esitanud vastulause, milles palus väärteomenetlus lõpetada. 29.10.2021.a üldmenetluse otsusega väärteoasjas nr 2510,21,001727 on määratud kohtuvälise menetleja poolt J.I-le eelpoolnimetatud väärteo toimepanemise eest karistuseks LS § 227 lg 2 alusel rahatrahv 80 trahviühiku ulatuses, s.o 320 eurot ja LS § 227 lg 5 p 1 alusel lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmise 2 kuuks. Kaebuse sisu Esialgses ja puuduste kõrvaldamise määruse järgselt kohtule esitatud kaebustes leiab menetlusalune isik et väärteoasja ei ole õiglane, kuna temale ei näidatud ületatud kiirust, mida menetlusalune isik ületas ja ainsad kiirused, mida J.I nägi, olid teiste autode omad, mis mööda sõitsid. Näitu ei tutvustatud kaebajale ka enne, kui ta politsei autosse istus. Kaebaja leiab, et tema kiirus ei saanud olla suurem kui 80 km tunnis ja kindlasti ei olnud see üle 100 km tunnis, kuna oli kiirus hoidja oli 80 km peal ja sellest tulenevalt kaebaja kiirus sai olla vaid 75 km tunnis. Samas möönab kaebaja, et tal ei olnud plaanis kiirust ületada, sest ei olnud kiire tööle ja enne eelmist ristmiku oli veel kiirushoidja peal. Kaebaja oli veel väga unine ja ei soovinud kiirust ületada ja ei saa seda nimetada tahtlikuks teoks. Kaebuses soovitakse otsuse tühistamist osaliselt, kuna vastasel juhul lähevad load ära ja siis ei ole kaebajal võimalik enam tööle minna, kuna bussid ei käi sobivalt. Kaebaja elav xxxxxxxxxx xxxxxxxx, xxx xxxxx ja tööl käib xxxxxx xxxxxx xx. Kodust tööle on 22 km pikkune teekond ja tagasi sama pikk. Keegi teine ka vastavat marsruuti ei sõida, et saaks kaebajat sõidutada. Www.peatus.ee kohaselt ei ole ka kaebajal võimalik töölt koju tulla, kui on õhtuses vahetuses 14.30-23.30 ajani. xxx keskusest läheb viimane buss kell 21.02, millega kaebaja saaks töölt koju. Samuti on tööle saamine kahtlane, kuna xxxxx on xxxxxxx ja kaebaja ei suuda kõndida pikalt kuni 500 m järjest. Seega jääb kaebaja siis tööst ilma, kuna ei ole enam võimalust tööl käia ega laene tasuda. Samuti ei ole võimalust ka lapsega arsti juurde mina, kuna arst on xxxxxxxxx. Samas peab kaebaja käima ise ka arsti juures, kuna tal on diagnoositud xxxxx xxxxx xxxx ja sellest tulenevad 2
(8)xxxxxxxxxxx ja muud sellised probleemid Sega soovib kaebaja et otsus tühistatakse osaliselt lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmise osas 2 kuuks. Kohtuvälise menetleja vastus kaebusele Kaebuses selgitab menetlusalune isik, et väärteo otsus ei ole õiglane kuna talle ei ole näidatud tema kiiruse ületamise näitu ning ainukesed näidud, mida menetlusalune isik nägi olid teiste sõidukite omad. Tema poolt juhitud sõiduki kiirus ei saanud olla suurem kui 80 km/h kuna sõitis kiirushoidjaga. Vaatamata eelpool mainitule soovib ta otsuse tühistamist siiski osaliselt, sest vajab juhtimisõigust tööle sõitmiseks. Kohtuväline menetleja tutvunud kaebusega, on seisukohal, et menetlusalune isik on toime pannud temale inkrimineeritud väärteo ja protokoll on koostatud õigesti. Liiklusseaduse § 14 lg 2 kohaselt peavad kõik liiklejad ja muud isikud järgima liiklusalaste õigusaktide nõudeid, olema liikluses hoolikad ja ettevaatlikud ning tagama liikluse sujuvuse, et vältida ohu ja kahju tekkimist. Menetlusaluse isiku süü rikkumise toimepanemises on tõendatud kiirusmõõturi kasutamise protokolli, tunnistaja ja menetlusaluse isiku enda ütlustega. Kohtuvälise menetleja otsuses on piisava põhjalikkusega märgitud, miks menetleja on just sellise karistusliigi valinud, selles osas jääme oma seisukoha juurde, kuid peab siinkohal lisaks vajalikuks märkida, et mootorsõiduki juhtimisõigus on eriõigus, mille omandamiseks tuleb järgida liiklusreegleid. Liikluskultuuri tõstmise ja turvalisuse tagamise eesmärgil on seadusandja pidanud vajalikuks ohtliku väärteo toime pannud mootorsõiduki juhi juhtimiselt kõrvaldada. Menetlusalune isik, kes on läbinud mootorsõiduki juhi koolituse on teadlik liiklusreeglitest ja liiklusseadusega sätestatud sanktsioonidest. Eeltoodust tulenevalt on tal võimalik ette näha, millised tagajärjed tema õigusvastase käitumisega kaasnevad ning end õiguskuuleka ja kohusetundliku käitumisega nende tagajärgede eest kaitsta. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et seadusandja on LS § 227 lg-tes 1 – 4 karistust puudutavate alam- ja ülemmäärade kehtestamisel lähtunud asjaolust, et karistus peab olema proportsionaalne isiku süü suurusega. Seega on juba seadusandja teinud menetleja eest eelotsuse, et mida suurem on sõidukiiruse ületamine, seda karmim on karistus. Ei ole mõeldav, et § 227 lg 1 ja lg 4 eest määratav karistus on võrdne. Olulisem karistuse kui tulemi poolest on isiku süü piiritlemine. Isik on süüdi, kui ta on toime pannud süüteo, mis vastab mõnele karistusseadustikus või eriseaduses sätestatud koosseisule ja on õigusvastane. LS § 50 lg 5 p 3 ja § 227 lg 2 sätestab teo õigusvastasuse ja karistatavuse. Süü suurus oleneb selle teo toimepanemise asjaoludest. Lubatud sõidukiirus mõõdetaval teelõigul oli 70 km/h. Kiiruse mõõtmise laiendmääramatus +/-4 km/h. Seega menetlusalune isik ületas mõõdetaval teelõigul lubatud sõidukiirust mitte vähem, kui 27 km/h. Seadusandjagi on määratlenud läbi kõrgema karistusmäära selle teo ohtlikkuse. Riigikohus on öelnud oma lahendis nr 3-1-1-6-17: „Liiklussüüteo toime pannud isikute hulgas näib olevat levinud arusaam, nagu kujutaks juhtimisõiguse äravõtmine endast võimalikest enim piiranguid kaasa toovat karistusliiki, mida tuleks kohaldada üksnes erandjuhtudel. Tegelikult see nii ei ole, sest KarS § 50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu. (p 17)“ Karistuse määramisel on kohtuväline menetleja arvestanud menetlusaluse isiku varasema käitumisega liikluses. Karistusregistri andmetest nähtuvalt omab J.I kahte kehtivat väärteokaristust mootorsõidukijuhi poolt lubatud sõidukiiruse ületamise eest. Konkreetse menetlusaluse isiku puhul on tõendamist leidnud fakt, et rahatrahvide määramine eelnevatel kordadel ei ole olnud tulemuslikud ehk isik ei ole rahatrahvide suhtes olnud karistustundlik. Menetlusaluse isiku suhtumine talle varasemalt määratud rahatrahvidesse näitab tema ükskõikset suhtumist, et rahatrahvid ei sunni teda oma käitumist korrigeerima. J.I puhul ei ole varasemad karistused eesmärki täitnud. Lubatud sõidukiiruse ületamised on J.I-le ainsad kehtivad väärteokorras omistatud süüteokoosseisud, seega jääb paratamatult mulje, et kiiruse ületamine ei ole tema süütegu, see on tema jaoks tavapärane. Tõendamist on leidnud fakt, et isik jätkab samalaadsete rikkumiste toimepanemist ning rahalised karistused ei ole täitnud oma 3
(8)eesmärki. Seega on juhtimisõiguse äravõtmise kohaldamine suunatud isiku mõjutamisele ja kaudselt ka isiku hoiakute ja suhtumise muutmisse liikluskultuuri terviku suhtes. Pahatihti unustatakse ära, et mitte ainult teiste ohutuse tagamiseks pole liiklusreeglid. Ütleb ju LS § 16 lg 1, et kõigil on õigus eeldada, et teised liiklemisel kedagi ohtu ei sea. Liikluskorraldus on ka sama liikleja enda ohutuse tagamiseks. Karistus ei saagi olla selle kandjale mugav, ega ka liialt represseeriv vaid peab olema mõjus. Samas juhtimisõigust omava isikuna pidi menetlusalusele isikule olema teada, et korduv samalaadiline rikkumine viib lõpptulemusena raskema tagajärjeni, milleks juhtimisõiguse äravõtmine võib olla. Tulenevalt eeltoodust leiab kohtuväline menetleja, et väärtegu on toimepandud tahtlikult ja määratud karistus on proportsionaalne isiku süüga. Vaidlusaluses väärteoasjas ei esine õiguslikke aluseid

§ 119kohaldamiseks.

Eeltoodust tulenevalt ning juhindudes

§ 132

p 1, on kohtuväline menetleja seisukohal, et J.I kaebus tuleks jätta rahuldamata ja kohtuvälise menetleja otsus muutmata. Pärnu Maakohtu seisukoht 1. Kohus, tutvunud kohtule esitatud kaebuse ja selle täienduega, samuti kohtule edastatud väärteotoimikuga ning kohtuvälise menetleja esindaja seisukohaga, asub alljärgnevale seisukohale. Tulenevalt asjaolust, et

§ 123

lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama

§ 133

loetletud küsimused.

§-s 150 on loetletud väärteomenetlusõiguse olulised rikkumised. Käesolevaga kohus ei tuvastanud väärteomenetlusõiguse rikkumisi. Otsuse tegija on otsuses põhjendanud, milliste tõenditega ja miks ta loeb menetlusaluse isiku poolt rikkumise tõendatuks.

  1. Antud väärteoasjas on koostatud 11.10.2021 väärteoprotokoll selle kohta, et 11.10.2021 kella 05:43 ajal xxxxx linnas,xxxxx maakonnas, Pärnu - Rakvere - Sõmeru, xxkm juhtis J.I mootorsõidukit sõidukiirusel 101+-4 km/h teel, kus lubatud sõidukiirus 70 km/h, millega ületas suurimat lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 27 km/h. Vastava teoga rikkus J.I LS § 50 lg 5 p 3 nõudeid, pannes sellega toime väärteo, milline on kvalifitseeritav LS § 227 lg 2 järgi.
  2. J.I enda ütlused sündmuse kohta on vastuolulised. Esiteks on väärteoprotokollis isik selgitanud, et sõitis xxxxx xxxxxxxx tööle ning ei märganud, et kiirus oli nii suur. Esialgselt kohtule esitatud kaebuses aga märkinud, et kiirus ei saanud olla suurem kui 80 km tunnis ja kindlasti ei olnud see üle 100 km tunnis, kuna kiirusehoidja oli 80 km peal ja sellest tulenevalt kaebaja kiirus sai olla vaid 75 km tunnis. Samas möönab kaebaja puuduste kõrvaldamise avalduses, et tal ei olnud plaanis kiirust ületada, sest ei olnud kiire tööle ja enne eelmist ristmiku oli veel kiirusehoidja peal.
  3. Tunnistaja Heigo Tamsalu kirjeldab tunnistaja ülekuulamise protokolli kohaselt sündmust järgnevalt. Tunnistaja oli patrullteenistuses 11.10.2021 koos patrullpolitseinik Allan Kaljuriga ning teostas liiklusjärelevalvet xxxxx linnas, Pärnu - Rakvere – Sõmeru mnt xx kilomeetril. Kella 05.43 paiku lähenes politseinikele sõiduauto xxxxx xxxxxx reg nr xxxxxx. Sõiduk suundus xxxxxxx poole. Sõiduki kiirus oli 70 km/h alas 101 km/h. Sõiduk peatati punase-sinise vilkuriga. Sõiduk peatus ja selle juht andis enda tuvastamiseks juhiloa J.I nimele. Andmetest kontrollides tuli välja, et juhil on varasemalt kaks rikkumist all seoses kiiruse ületamisega.
  4. Kiirusmõõturi kasutamise protokollist nähtuvalt teostati xxxxx linna xxxxx maakonnas, Pärnu - Rakvere - Sõmeru, xxkm-l J.I juhitud, xxxxxxx suunas liikunud mootorsõiduki xxxxx xxxxxx, registreerimismärgiga xxxxxx liikumiskiiruse mõõtmist 11.10.2021 kell 05.
  5. Suurim lubatud sõidukiirus antud teelõigul on 70 km/h. Mõõtmiseks kasutati mõõtesadet Stalker DSR 4

(8)2X nr DB
  1. Seade on testitud 10.10.2021 kell 19.10 ja on töökorras. Mõõtmise tehiolude kirjelduse all on märgitud, et tegemist on asulavälise teega, nähtavus on hea, valgustus pime aeg ja tehisvalgus, ilmastik on sademeteta, teekate on kattega tee, teekate on kuiv. Tegemist on kahesuunalise teega. Mõõtja asukoht: seisis paremal pool teed. Kiirusmõõturi paigaldus: statsionaarselt. Sõiduki sõidukiiruse mõõtmiseks valiti mõõterežiim: mõõtmine paigal seistes, kiitema objekti jälgimine. Mootorsõiduk liikus 1 pärisuunalisel sõidurajal, lähenes, liikus üksinda. Seadme helisignaal (Doppleri helisignaal) oli ühtlane. Suurim lubatud sõidukiirus antud teelõigul: 70 km/h. Kiirusmõõturi lugem on 101 km/h. Kiiruse mõõtmise laiendmääramatus +/- 4 km/h. Lõplik mõõtetulemus 97 km/h ja lubatud sõidukiiruse ületamise määraks oli seega mitte vähem kui 27 km/h. Seadme tabloole fikseeritud lugemi näitamise kohta juhile protokollis märge puudub. Mõõtmise ajal videotehnikat ei kasutatud. Protokolli on allkirjastanud menetlusalune isik, mõõtja, samuti aga ka tunnistaja Heigo Tamsalu.
  2. Vastavalt Mõõteseaduse § 5 lg 2 p 1 sätetele peab mõõtetulemuse jälgitavus olema tõendatud riikliku järelevalve käigus, kui mõõtetulemuste alusel tehakse ettekirjutus, määratakse karistus või piiratakse eriõigust. Vastavalt Mõõteseaduse § 5 lg 1 sätetele on mõõtetulemuste jälgitavus tõendatud, kui mõõtmised on teinud pädev mõõtja, kes on akrediteeritud või erialaselt pädevaks mõõtjaks tunnistatud, järgides asjakohast mõõtemetoodikat, või kui mõõtmisel on järgitud mõõteseadusest või muust seadusest ja selle alusel kehtestatud õigusaktist tulenevaid üksikasjalikke nõudeid mõõteprotseduurile ja mõõtetulemuse töötlemisele. Väärteoasjas kontrollitud liiklusjärelevalve kiirusemõõturi kasutamise protokollist nähtuvalt mõõdeti kaebuse esitanud isiku juhitud sõiduki sõidukiirust kiirusmõõteseadmega Stalker DSR 2X nr DB
  3. Nagu ülalpool märgitud, kiirusemõõturi kasutamise protokolli kohaselt testiti seadet 10.10.2021 kell 19.10, seade oli töökorras ning seadme töötemperatuur vastas mõõtevahendi kasutusjuhendis ja mõõtemetoodikas esitatud nõuetele. Vabariigi Valitsuse
  4. juuni 2011.a määrus nr 78 „Nõuded kiirusmõõturi ja kiirusmõõtesüsteemi mõõteprotseduurile ning mõõtetulemuste töötlemisele“ § 9 lg 2 p 3 sätestab, et radarkiirusmõõturi kasutamisel, kui Doppleri helisignaal on sisse lülitatud, ei tohi mõõtmisel tekkiv helisignaal olla katkendlik ega selle helikõrgus hüppeliselt muutuda. Protokollis ei ole märgitud, et helisignaal oleks olnud katkendlik, vaid et signaal oli ühtlane. Sellistest andmetest teeb kohus järelduse, et mõõtetulemuse jälgitavus on ettenähtud korras tõendatud. Kohus rõhutab siinkohal eraldi, et käesolevalt ei ole keegi kahtluse alla seadnud mõõtja pädevust.
  5. Omaksvõetud kohtupraktika kohaselt (vt nt Riigikohtu lahend nr 3-1-1-29-05) juhul, kui mõõtmistulemuse osas tekib vaidlus (st kui mootorsõiduki juht, keda süüdistatakse lubatud sõidukiiruse ületamises ei nõustu kohapeal väitega kiiruse ületamise kohta), tuleb võimalusel menetlusalusele isikule näidata mõõtetulemust, tehes selle kohta ka asjakohase märkuse kiirusmõõturi kasutamise protokolli. Kuna antud juhul protokollis vastavad marked puuduvad, saab järeldada, et protokollis kirjas oleva näidu osas menetlusalusel isikul vastuväiteid ei olnud. Seejuures on menetlusalune isik protokolli allkirjastanud, st ta oli teadlik sellisest protokollis fikreeritud näidust ning ta ei ole protokolli märkinud mingit omapoolset märkust või avaldust, millega ta oleks väitnud vastupidist. Vastupidist ei ole kirjeldanud ka tunnistaja enda poolt antud ütlustes väärteorikkumise kohta. Eeltoodu põhjal saab järeldada, et näidu tutvustamata jätmise etteheitele on menetlsualune isik tuginema asunud alles kohtuvälise menetleja otsuse kättesaamise järgselt ning juhtimisõiguse kaotamise hirmus. Kiirusmõõturi kasutamise protokollis ega ka väärteoprotokollis juhi sellekohaseid ütluseid, et tema ei ole vastavas ulatuses kiirust ületanud või politsei poolt fikseeritud näit oleks ebaõige, ei leidu.
  6. Kohus leiab, et juhul, kui isikut saab lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest karistada vaid juhul, kui on täidetud Mõõteseaduse § 5 lg 1 ja 2 nõuded, samuti järgitakse mõõteprotseduurile kehtestatud nõudeid. Kaebuse esitaja ütlused ja oletused tema enda sõidukiiruse kohta ei asenda asendada taadeldud kiirusmõõteseadme näitu. Kohtu arvates ei saa 5
(8)kaebuse esitajale omistada ei kiirusmõõturi omadusi ega mõõtja pädevust. Sellest tulenevalt jäävad kaebuse esitaja vastandlikud ütlused (püsikiiruse hoidja oli peal, või oli peal vähemalt enne eelmist ristmikku) tema sõidukiiruse kohta tagajärjetuks ning mõõtetulemuse osas tuleb lähtuda kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli kantud andmetest ja tunnistajana ütlused andnud politseiametniku ütlustest. Kohtul puudub alus kahelda politseiametniku Heigo Tamsalu ütlustes. Kiirusmõõturi protokolli märgitud andmed on kooskõlas tunnistaja ütlustega.
  1. Kõike eeltoodut arvesse võttes asub kohus seisukohale, et vaidlusalune kiirusmõõturi kasutamise protokolli märgitud kiirusmõõturi näit tuleb lugeda usaldusväärseks, mistõttu on tuvastamist leidnud LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo objektiivne koosseis, s.o menetlusalune isik ületas mootorsõiduki juhile lubatud suurimat sõidukiirust mitte vähem kui 27 km/h võrra, millega rikkus LS § 50 lg 5 p 3 sätestatud nõuet, ehk juht ei tohi sõita kiiremini liikluskorraldusvahendiga lubatud kiirusest.
  2. Kohus leiab, et väärteomenetluses tehtud mõõtmise tulemusega on väärteokoosseisu olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud ning mõõtetulemusest sõltuvalt on menetlusaluse isiku käitumine õigesti kvalifitseeritud LS § 227 lg-s 2 ettenähtud väärteona. Seega puuduvad väärteoasjas

§ 29

sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud

§ 133p 1 mõttes.

Samuti on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu on aset leidnud (§ 133 p 2) ning selle on toime pannud menetlusalune isik (§ 133 p 3). Kuna menetlusalune isik juhtis sõidukit kiirusega, mis ületas liikluskorraldusvahendiga mootorsõiduki juhile antud teelõigul lubatud sõidukiirust (70 km/h) mitte vähem kui 27 km/h, siis rikkus menetlusalune isik LS § 50 lg 5 p 3 sätestatud nõuet ja tegemist on väärteoga LS § 227 lg 2 mõttes ning see süütegu on õigesti kvalifitseeritud (§ 133 p 4). 11. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt määras menetlusalusele isikule karistuse Lääne prefektuuri Paide politseijaoskonna menetlusgrupi väärteomenetleja Ragne Tõnts, kes on täidesaatva riigivõimu volitustega asutuse ametnik

§ 9

p 1 ja § 10 lg 1 mõttes ning vaidlustatud otsuse koostaja on pädev otsust koostama (§ 133 p 5). Väärteoasja materjalidest ei ilmnenud, et kohtuväline menetleja oleks kohtuvälises menetluses väärteoasja menetledes või otsust koostades jätnud järgimata väärteomenetlusõiguse nõudeid (§ 133 p 6). 12. Menetlusalust isikut karistati LS § 227 lg-s 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest põhikaristusena rahatrahviga 80 trahviühiku ulatuses, s.o 320 eurot ja LS § 227 lg 5 p 1 alusel lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega 2 kuuks. LS § 227 lg 2 kohaselt karistatakse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21–40 kilomeetrit tunnis, rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni ning LS § 227 lg 5 p 1 alusel võib käesoleva paragrahvi teises lõikes sätestatud rikkumise korral lisakaristusena juhtimisõiguse sõidukijuhilt ära võtta kuni 3 kuuks. Seega järeldub, et kohtuvälise menetleja määratud nii põhi- kui ka lisakaristus on määratud sanktsiooni keskmisest määrast ülesse poole jäävas ulatuses, st 2/3 ulatuses sanktsioonide maksimummäärast. Kohus leiab, et karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistamise kohaldamise alustega, sanktsiooni piiridest väljumata (p 7) ja süü suurust arvestades puudub ka alus väärteomenetluse lõpetamiseks

§ 30alustel (§ 133 p 8).

Väärteoasja materjalidest ja menetlusaluse isiku isikuandmetest nähtuvalt on menetlusaluse isiku puhul tegemist täisealise isikuga, mistõttu puuduvad ka alused väärteomenetluse lõpetamiseks ja alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks

§ 133p 9 mõttes.

13. Arvestades süüteo asjaolusid, s.h seda, et kiiruse ületamine mitte vähem kui 27 km/h ei saanud menetlusalusele isikule kuidagi jääda märkamata, siis sellises ulatuses lubatud suurimat sõidukiirust saab ületada vaid tahtlikult. Seetõttu leiab kohus süüteokoosseisu subjektiivse tunnuse osas, et J.I on pannud LS § 50 lg 5 p 3 rikkumise toime vähemalt otsese 6

(8)tahtlusega KarS § 16 lg 3 mõttes. Sõites kiirusega 101 km/h (+- 4 km/h) teel, kus suurimaks lubatud kiiruseks on 70 km/h, pidi J.I teadma, et sellega ületab ta lubatud sõidukiirust ning sellist kiiruseületamist tahtma või vähemalt möönma. J.I on selgitanud ka, et sõitis vastavat teed pidi tööle, millest saab järeldada, et antud teelõik ja sellel kehtestatud piirkiirused olid talle tuttavad. Juhtimisõigust omava isikuna oli ta teadlik kehtivatest eeskirjadest, sh kohustusest jälgida maanteel kehtivat lubatud piirkiirust ja mitte seda ületada.
  1. Süüd välistavaid ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud.
  2. KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise alus isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Karistus kergendavaid või raskendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Karistusregistri andmete kohaselt Raivo Pingil varasemad kehtivad liiklusalased karistused puuduvad. Tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peab karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks (prognoosimaks, milline karistus võiks efektiivseimalt välistada edaspidi süütegude toimepanemist) arvestama ka süüdlase isikut (Riigikohtu lahendid nr 3-1-1-40-04, 3-1-1-99-06 p 15.1).
  3. Riigikohus on otsuses nr 3-1-1-52-13 selgitanud, et karistuse mõistmisel tuleb võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus (nt süüdistatava teoeelne ja -järgne käitumine jms) ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. See karistuse määr võib jääda kas üles- või allapoole sanktsiooni keskmist määra. Selliselt saadud süüle vastava karistuse ülemmäära korrigeeritakse eri- ja üldpreventsiooni kaalutlustest tulenevalt.
  4. Karistuse mõistmisel tuleb lähtuda karistusraamidest. Käesolevas asjas on karistusraam kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine kuni kuue kuuni. Samuti näeb seadus ette võimaluse lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmise kuni 3 kuuks. Karistuse mõistmine on kohtuvälise menetleja diskretsioon, millesse saab kohus sekkuda diskretsioonipiiride ületamisel. Antud juhul kohtuväline menetleja diskretsioonipiire ületanud ei ole. Võimalikest põhikaristuse sanktsioonialternatiividest on kohtuväline menetleja valinud kergeima, s.o rahatrahvi, kuid kohaldanud seda koos lisakaristusega, mida välja toodud isiku Karistusregistri andmeid silmas pidades saab pidada igati kohaseks. Kohtuväline menetleja on kohaldanud menetlusalusele isiku suhtes rahatrahvi sanktsiooniraami keskmisest suuremas ulatuses - 80 trahviühikut. Arvestades, et kiirust ületati asulavälisel hõreda liiklusega teelõigul ning samuti kellaajal, kus liiklustihedus on selgelt vähene, tuleb hinnata isiku süüd keskmisest väiksemaks. Samas süüd vähendavatele asjaoludele vastukaaluks tuleb märkida, et tegu pandi toime tahtlikult ning et oma süüd J.I ei tunnista. Vaatamata väljatoodud üksteist tasakaalustavatele andmetele oleks eelkõige just kiiruse ületamise numbrilise näidu põhjal, mille kohaselt ületati kiirust veidi alla rikutud normi keskmise määra (20-40 keskmine oleks 30 km/h, ületati aga 27 km/h), põhjendatud karistuse mõistmine keskmisest karistusest pisut allapoole jääva karistusmääraga. Keskmisest allapoole jääva karistuse kohaldamisele räägib aga vastu juba mainitud väärteotoimikus sisalduv Karistusregistri väljavõtte, millest nähtuvalt omab J.I kahte kehtivat väärteokaristust mootorsõidukijuhi poolt lubatud sõidukiiruse ületamise eest. Kuna tegemist on korduva rikkumisega, ei ole põhjendatud karistuse mõistmine keskmises määras või lausa alla selle. Süüteo varasem toimepanemine ei ole küll iseseisev raskendav asjaolu, sellel on aga oluline mõju eripreventiivsetel kaalutlustel. Kohaldatavad karistused ei saa iga järgneva rikkumise korral jääda samaks, või muutuda isegi väiksemaks, vaid vastupidi, korduvalt normi rikkuvat isikut tuleb karistada karmimalt. Kohus nõustub kohtuvälise menetlejaga, et konkreetse menetlusaluse isiku puhul on tõendamist leidnud fakt, et rahatrahvide 7
(8)määramine eelnevatel kordadel ei ole olnud tulemuslik, ehk isik ei ole kohaldatud rahatrahvide suhtes olnud karistustundlik. Sh ei saa märkimata jätta, et eelmisel korral karistati J.I sama rikkumise eest maksimaalse seaduses sätestatud rahatrahvi määraga 100 trahviühiku ulatuses. Seega menetlusaluse isiku suhtumine talle varasemalt määratud rahatrahvidesse näitab tema ükskõikset suhtumist ning rahatrahvid ei sunni teda oma käitumist korrigeerima. J.I puhul ei ole varasemad karistused eesmärki täitnud. Tõendamist on leidnud, et isik jätkab samalaadsete rikkumiste toimepanemist, mistõttu üksnes rahalise sanktsiooni määramine on ennast ammendanud. Seega tuleb lisaks rahatrahvile kohaldada ka juhtimisõiguse äravõtmist, et mõjutada ja muuta isiku hoiakuid ja suhtumist liikluskultuuri kui tervikusse. Lisakaristuse kohaldamise osas märgib kohus täiendavalt, et juhul, kui isikule on juhtimisõigus eluliselt vajalik, peab ta sellele vastavalt juhina ka liikluses käituma, so käituma selliselt, et tema enese süülise käitumise tõttu liikluses ei halveneks tema majanduslik olukord ja et tema senine mugav eluviis säiliks ning temalt ei võetaks juhtimisõigust kas siis lisa- või põhikaristusena ära. Seega sõltub see liikleja suhtumisest liikluskorda ja –nõuetesse. Kohtupraktika kohaselt ei ole süüdlasel tööl käimise raskendamine lisakaristuse kohaldamist välistavaks asjaoluks. Kohtu arvates ei saa töökoha olemasolu või selle kaugus alalisest elukohast muutuda lisakaristuse kohaldamist või määra mõjutavaks teguriks. Kohus asub seisukohale, et väärteoasja materjalidest ei ilmne selliseid erandlikke asjaolusid, mis võiksid tingida sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise kohaldamata jätmise (eelkõige ettenähtud korras tuvastatud liikumispuuet, millest tingitult kasutaks isik mootorsõidukit oma igapäevaelu korraldamisel liiklemiseks). Kohus leiab, et lisakaristuse kohaldamine menetlusaluse isiku suhtes on süüteo asjaolusid, süü suurust ning eelnevat kahte samalaadset liiklusrikkumist silmas pidades täiesti põhjendatud. Lisakaristuse kohaldamise osas on oluline, et J.I on käesoleva väärteo puhul tegemist vähem kui aasta ajalise vahemiku vältel juba kolmanda mootorsõidukijuhi poolt lubatud sõidukiiruse ületamisega. Kohtu hinnangul on põhikaristuse liik ja määr ning lisakaristuse määr vastavuses süü suurusega, toimepandud süüteo laadi ja raskusastmega ning arvestab teo toimepanija isikut. Lähtudes eeltoodust, kohus leiab, et menetlusalusele isikule määratud karistus, põhikaristusena määratud rahatrahv 80 trahviühiku ulatuses, s.o 320 eurot ja LS § 227 lg 5 p 1 alusel lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmine 2 kuuks, on igati põhjendatud ja tuleb jätta muutmata. Väärteo toimepanemise asjaolusid arvestades peab kohus J.I karistamist eelviidatud sanktsioonidega piisavaks tagamaks tema puhul KarS § 56 lg 1 ettenähtud eesmärkide täitmist. 18.

§ 38

lg 1 kohaselt järgitakse kohtuvälises menetluses ja kohtumenetluses menetluskulude arvestamisel kriminaalmenetluse sätteid. KrMS § 180 kohaselt hüvitab menetluskulud süüdimõistva otsuse korral süüdimõistetu. /allkirjastatud digitaalselt/ Rubo Kikerpill Kohtunik 8

(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.