KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Kohtunik Janek Laidvee Otsuse tegemise aeg ja koht 22. juuni 2022. a, Tallinn Haldusasja number 3-21-2812 Haldusasi MTÜ NARVA

) § 20 lg 11 kohaselt ei tohi lapsega töötava isikuna tegutseda isik, keda on karistatud enne karistusseadustiku (KarS) jõustumist tegude eest, mis on kvalifitseeritud muuhulgas ka KrK § 202 järgi.

1. MTÜ NARVA TERVISEKLUBI FORTUNA esitas Spordikoolituse ja -Teabe Sihtasutusele 29.10.2021 vaide.
2. Spordikoolituse ja -Teabe Sihtasutus jättis 03.11.2021 vaideotsusega vaide rahuldamata.
3. MTÜ NARVA TENNISEKLUBI FORTUNA esitas 03.12.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse nõuetes tühistada Spordikoolituse ja –Teabe Sihtasutuse 26.10.2021 otsus ja 03.11.2021 vaideotsus ning kohustada Spordikoolituse ja –Teabe Sihtasutust vastu võtma ja menetlema MTÜ NARVA TENNISEKLUBI FORTUNA taotlust. Ühtlasi taotles kaebaja esialgse õiguskaitse korras peatada kuni haldusasjas tehtava kohtulahendi jõustumiseni Spordikoolituse ja -Teabe Sihtasutuse 26.10.2021 otsuse täitmine ning kohustada Spordikoolituse ja -Teabe Sihtasutust tegema otsust, millega võtta vastu ning menetleda MTÜ NARVA TENNISEKLUBI FORTUNA taotlust ning selle vastamisel muudele nõuete, välja arvatud määruse nr 9 § 5 lg 2 nõutele, lisama MTÜ NARVA TENNISEKLUBI FORTUNA toetuse saajate hulka ilma MTÜ-le NARVA TENNISEKLUBI FORTUNA vastavat toetuse väljamakset tegemata.
4. Tallinna Halduskohus võttis 13.12.2021 määrusega menetlusse MTÜ NARVA TENNISEKLUBI FORTUNA kaebuse nõuetes tühistada Spordikoolituse ja –Teabe Sihtasutuse 26.10.2021 otsus ja 03.11.2021 vaideotsus ning kohustada Spordikoolituse ja – Teabe Sihtasutust MTÜ NARVA TENNISEKLUBI FORTUNA taotluse „Treeneri tööjõukulude toetuse
5. aastaks“ vastu võtmist uuesti otsustama. Sama määrusega jättis kohus MTÜ NARVA TENNISEKLUBI FORTUNA esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata.
6. Tallinna Halduskohus uuendas 20.05.2022 määrusega haldusasja 3-21-2812 menetluse, kuna kohtul oli asja läbivaatamise käigus tekkinud kahlus kohaldamisele kuuluva

§ 20lg 11 põhiseaduspärasuses.

Kohus määras menetlusosalistele tähtaja täiendavate seisukohtade esitamiseks. Kaebaja esitas 06.06.202 menetlusdokumendis taotluse tunnistada

§ 20lg 11 põhiseadusega vastuolus olevaks ning jätta kaebaja suhtes kohaldamata. POOLTE SEISUKOHAD 8. Kaebaja seisukohad on kokkuvõtlikult järgmised. 2

§ 20lg-tes 1 ja 11 sätestatu reguleerib lapsega töötava isikuna töötamise piirangud.

Vastustaja ei ole

§ 20

lg-s 3 nimetatud isikuks, kes väljastab lastega töötamiseks tegevusluba

§ 18

lg 2 tähenduses, mistõttu puudub vastustajal kohustus ja ka õigus kontrollida

§ 20

lg-tes 1 ja 11 sätestatu täitmist ehk kas V.J.i isiku osas esineb lapsega töötava isikuna töötamise piirangut.

§ 20

lg-tes 1 ja 11 sätestatu täitmise kontrollimise õigus on ainult V.J.i tööandjal ehk kaebajal ja Sotsiaalkindlustusametil. Puudub volitusnorm, mis võimaldaks vastustajal hinnata, kas V.J. osas esineb piirangut lastega töötamiseks. 2) Kaebaja juhatus on teinud 28.06.2021 otsuse, millega otsustas lubada V.J.il töötada lastega. Otsuse tegemisel võeti arvesse Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelealve kolleegiumi 25.05.2021 määrusest kohtuasjas 5-21-2 tulenevaid suuniseid. Narva Linnakohus mõistis V.J.i

1. juuni
2. a otsusega süüdi KrK § 195 „Huligaansus“ lõike 2 ja § 202 „Alaealise kaasatõmbamine kuritegevusele või prostitutsioonile“ alusel. V.J.ile heideti ette seda, et ta pani
3. a novembris toime kuritahtliku huligaansuse ning tõmbas selle toimepanemisele kaasa oma 17aastase venna. Kohus mõistis V.J.ile karistuseks huligaansuse eest 1 aasta ja kuritegevusele kaasatõmbamise eest 6 kuud vabadusekaotust. Lõplik karistus, 1 aasta ja 6 kuu pikkune vabadusekaotus, jäeti tingimisi kohaldamata 2 aasta pikkuse katseajaga. V.J. ei pannud katseaja jooksul toime kuritegusid ega haldusõigusrikkumisi, mistõttu kaebaja karistatus kustus katseaja lõppedes (KrK § 58 lõike 1 punkt 1, mis kehtis kuni
4. detsembrini 1997).

§ 20

lõige 11, mis jõustus 01.01.2018, piirangu eesmärk on laste kehalise ja vaimse tervise (PS § 27), aga seeläbi ka laste teiste õiguste ja vabaduste, kaitse. Soovitakse ennetada ohtu, et raske kuriteo toime pannud isik puutub kokku lastega. V.J.i toime pandud kuritegu ei ole selline, mis aitaks saavutada soovitud eesmärki. Kuritahtlikku huligaansust (KrK § 195 lõige 2) ega sellele praegu vastavat avaliku korra rasket rikkumist, mis on pandud toime vägivallaga (KarS § 263 lõike 1 punkt 1), ei ole

§ 20lõigetes 1 ja 11 keelu eeldusena nimetatud. Kr

K §-s 202 nimetatud teoalternatiiv - alaealise kaasatõmbamine kuriteole - on üldsõnaline ja võib hõlmata erinevaid kuritegusid, sh nt kaasatõmbamist varavastasele kuriteole. Sellele vastava koosseisu KarS-s (§ 181) dekriminaliseeris seadusandja 2012. aastal, kuid jättis selle asjaolu

§ 20lõike 11 kehtestamisel tähelepanuta.

V.J.i toimepandud teost ei nähtu, et temast lähtuks oht lastele. Ka käimasolevasse

§ 20lg 11 muutmisesse pole plaanis lülitada dekriminaliseeritud Kar

S § 181 (kehtis kuni 01.09.2002-14.04.2012), mis oli KrK §-le 202 vastav teoskoosseis. Seega on seadusloomes selgelt soovitud mitte kohaldada eluaegset keeldu tööks lastega isiku osas, keda on karistatud KarS § 181 ja KrK § 202 I teoalternatiivi osas, kuid kehtiva seaduse kohaselt on isikul, keda on karistatud KarS § 181 alusel, lubatud töötada lastega. Samas isikul, keda on karistatud KrK § 202 I teoalternatiivi alusel, on keelatud töötada lastega. 3) Haldusasjas 3-20-2055 tühistas kohus Eesti Olümpiakomitee (EOK) 11.09.2020 otsuse, millega tunnistati V.J.i treenerikutse kehtetuks ning kohtulahendist nähtub, et V.J.i (treeneri) kutsetunnistuse kehtetuks tunnistamise põhjuseks oli samuti asjaolu, et tema osas nähtub karistusregistri arhiivi kanne, et V.J.it on karistatud tol ajal kehtinud KrK § 202 alusel ehk

§ 20lõige 11 loetelus toodud karistusõigusliku sättega.

Kohus leidis ühtlasi, et kaebaja poolt nooruses toime pandud kuriteo puhul ei ole eluaegne lastega töötamise keeld põhjendatud, mistõttu tunnistas kohus kuriteole kaasatõmbamise osas

§ 20lg 11 3

§ 20

lg 11 on põhiseadusega vastuolus ning tuleb jätta kaebaja suhtes kohaldamata.

§ 20lg 11 on põhiseadusega vastuolus sätte imperatiivsuse tõttu.

Põhiseaduslikkuse Järelevalve Kolleegiumi 25.05.2021 määrusest asjas 5-21-2 tulenevatest juhistest tulenevalt on teinud kaebaja tööandjana otsuse, millega lubab V.J.il töötada lastega ning otsuse tegemisel eeldas kaebaja, et see on kehtiv kõigi isikute suhtes. Samas ei ole vastustaja seda aktsepteerinud. Ka Sotsiaalkindlustusamet on jaatanud, et V.J. võib hetkel töötada lastega. Kaebajal ei ole võimalik võtta Narvas tööle sama kvalifikatsiooniga (EKR tase 5) tennisetreenerit, kuna IdaVirumaal ongi üldse kokku 2 sama tasemega tennisetreenerit V.J. ja A. I. ning A. I. töötab juba Narva kesklinna tenniseklubis. Sisuliselt on kaebaja pandud olukorda, kus ta ei tohiks enam oma ettevõtlust jätkata, sest tema sihtgrupp on lapsed ning noored harrastajad ning treener, kes nendega tegeleb, oma ala spetsialist ja isikuomadustelt sobiv isik laste ja noortega suhtlema ning neid õpetama, kuid talle seadusega pandud keelu alusel ei tohiks ta lastega töötada. V.J.i poolt toime pandud kuritegu ei ole selline, mis annaks alust oletada, et ta ohustaks laste kehalist ja vaimset tervist ning rikuks laste õiguseid või vabadusi. Samuti näitab seda tema käitumine alates karistatusest. 9. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. 1) Kaebaja esitas taotluse V.J.ile treeneri tööjõukulude toetuse saamiseks 2022. aastaks. Taotlusele lisatud treeningugruppide osalejate nimekirjades märgitud treenitavad olid kõik sündinud 2005. a või hiljem, st tegemist on lastega

§ 3lg 2 tähenduses.

Määrus nr 9 § 5 sätestab nõuded treenerile, kelle tööjõukulu katmiseks toetust taotletakse, § 5 lg 2 kohaselt (muuhulgas) ei tohi treenerilt olla võetud lastega tegutsemise õigust. 2) Karistusregistri andmetel on V.J.it Narva Linnakohtu 19.06.1995 otsusega (jõustunud 22.08.1995.a) karistatud tol ajal kehtinud KrK § 202 alusel.

§ 20lg 11 kohaselt lapsega töötava isikuna ei tohi tegutseda isik, keda on karistatud enne Kar

S jõustumist tegude eest, mis on kvalifitseeritud muuhulgas ka KrK § 202 järgi. Seega on V.J. isikuks, kellelt on

§ 20

lg 11 alusel võetud lastega tegutsemise õigus ning seetõttu on täitmata määruse nr 9 §-s 5 lg 2 sätestatud nõue, et treenerilt ei tohi olla võetud lastega tegutsemise õigust. Määruse nr 9 § 10 lg 3 kohaselt võetakse vastu ainult taotlus, mis esitatud andmete kohaselt vastab muuhulgas ka määruse nr 9 § 5 nõuetele. Kuna Narva Tenniseklubi Fortuna taotlus määruse nr 9 § 5 lg 2 nõudele ei vastanud, siis jäeti see põhjendatult määruse § 10 lg 4 kohaselt vastu võtmata. 3) Määruse nr 9 § 5 lg-s 2 sätestatud treenerile esitatud nõuded peavad olema täidetud täielikult, s.t neis ühe puudumisel ei vasta treener toetuse saamiseks esitatud nõuetele. V.J.il on keeld lastega töötamiseks. Seega pole tema suhtes määruse nr 9 § 5 lg 2 nõuded täidetud. Keeld lastega töötamiseks

§ 20

lg 11 alusel ja selle keelu puudumine määruse § 5 lg 2 kohaselt treenerile esitatud nõudena on toetuse andjale arvestamiseks kohustuslikud ja neid tuleb rakendada kaalutlusõiguseta. 4) Asjakohatu on kaebaja viide Tallinna Halduskohtu 05.03.2021.a otsusele haldusasjas nr 320-2055. Nimetatud asjas oli arutluse all treenerikutse äravõtmine

§ 20lg 11 alusel ja selle sätte vastavus põhiseadusele.

V.J.i treenerikutse on jätkuvalt kehtiv ning kaebuse esitaja toetuse taotluse vastuvõtmisest ei keeldutud sellel alusel. Riigikohtu määrusega põhiseaduslikkuse järelevalve asjas 5-21-2 jäeti

§ 20

lg 11 põhiseaduspärasuse kontrolli taotlus läbi vaatamata, mistõttu on see säte jätkuvalt kehtiv ja täitmiseks kohustuslik. Vastupidiselt kaebaja seisukohtadele viitab Riigikohus kohtumääruse p-s 37 sõnaselgelt, et

§ 20

lg 11 piirab treeneri tööd lastega ning p-s 39 rõhutatakse, et seetõttu võib esineda alus treeneri töösuhte lõpetamiseks ja tööandja (s.t kaebaja) suhtes väärteomenetluse läbiviimiseks. 4

-st, on absoluutne ja rakendamiseks kohustuslik mistahes isikutele piirangute ja kaalutluseta. Määruse nr 9 ülesannete täitmiseks on toetuse taotluse vastuvõtmisel otseselt sätestatud nõue kontrollida muuhulgas ka treeneri vastavust määruse nr 9 § 5 nõuetele (määruse § 10 lg 1 p 2), taotlus kuulub vastuvõtmisele vaid juhul, kui see vastab muuhulgas ka § 5 nõuetele (määruse nr 9 § 10 lg 3), määruse nr 9 § 5 nõuete mittetäitmisel taotlust vastu ei võeta (määruse § 10 lg 4). Vastustaja pädevus toetuse andjana vastavate asjaolude kontrollimiseks tuleneb Kultuuriministeeriumiga 20.06.2019.a sõlmitud halduslepingu p-dest 1.1 ja 1.2. 6) Riigikogu menetluses on Vabariigi Valitsus algatatud karistusregistri seaduse, karistusseadustiku ja lastekaitse seaduse muutmise seaduse eelnõu (eelnõu 581 SE), millega kavandatakse

§ 20muutmist selliselt, et Kr

K § 202 alusel karistatutele ei ole keeld enam imperatiivne ja võimaldab asjaolude kaalumist (kaalutlusotsust) huvitatud isiku taotluse alusel ‒ KrK § 202 alusel karistatud isik võib esitada Sotsiaalkindlustusametile taotluse lastega töötamise keelu ümberhindamiseks. Eelnõu 581 SE on kavandatud jõustuma 01.09.2022, mistõttu on tõenäoline, et järgmiseks aastaks treeneritoetust taotledes on kaebaja olukord muutunud.

§ 20lg 11 keeld iseenesest põhiseadusevastane ei ole.

Kaebusega ei ole võimalik saavutada kaebaja eesmärki, st

1. a eest toetust saada, sest taotluse esitamise tähtaeg on möödunud ning taotlus jäeti vastu võtmata seaduslikult. KOHTU PÕHJENDUSED
2. Esmalt tuleb kontrollida seda, kas vastustaja jättis õiguspäraselt määruse nr 9 alusel kaebaja taotluse V.J.ile treeneri tööjõukulude toetuse saamiseks
3. aastaks vastu võtmata. Määruse nr 9 § 10 lg 1 p 2 kohaselt peab toetuse andja kontrollima treenerite vastavust määruse nr 9 §-s 5 esitatud nõuetele. Määruse nr 9 § 5 lg 2 kohaselt ei tohi treener olla rikkunud SpS §-s 11 sätestatud reegleid ja treenerilt ei tohi olla võetud spordialal lastega tegutsemise õigust. Seega on vastustajal kui toetuse andjal kohustus kontrollida toetust saava treeneri vastavust määruse § 5 lg 2 nõuetele, sh seda, kas treenerilt on võetud lastega tegutsemise õigus. Kohus ei nõustu kaebajaga, et sellise kontrolli õigus on üksnes kaebajal kui V.J.i tööandjal, aga mitte vastustajal. Vastavat järeldust ei saa teha

§ 201

lg-st 3 ega Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 25.05.2021 määrusest asjas 5-21-2. 11.

§ 20

lg 3 kohaselt, kui lastega töötamiseks

§ 18

lõike 2 tähenduses on vajalik tegevusluba, on selle andmiseks õigustatud isik kohustatud jälgima

§ 20lõigetes 1 ja 2 sätestatud piirangutest kinnipidamist.

See ei tähenda, et valdkondades, mis tegevusluba ei eelda, võivad lastega töötada

§ 20

lg-tes 1, 11 ja 2 tingimustele vastavad isikud ning seda kontrollida kellelgi teisel peale tööandja polegi võimalik. Haldusasjas 3-202055 (selle pinnalt algatati põhiseaduslikkuse järelevalve asi 5-21-2) oli vaidluse esemeks V.J.ilt treenerikutse äravõtmine

§ 20lg 11 alusel.

Riigikohus leidis, et

§ 20lg 11 ei saa olla treeneri kutsetunnistuse kehtetuks tunnistamise alus.

Seda põhjusel, et treenerikutse andjale (EOK)

§-st 20 õigusi ja kohustusi ei tulene. Kuna viidatud säte ei saanud olla EOK otsuse õiguslikuks aluseks, ei olnud

§ 20

lõige 11 asjassepuutuvaks normiks ja Riigikohus jättis Tallinna Halduskohtu taotluse läbi vaatamata. Käesoleval juhul on vastustajale määruse nr 9 § 10 lg 1 p-ga 2 pandud selge kohustus kontrollida treenerite vastavust määruse § 5 nõuetele. Määruse nr 9 § 5 lg 2 viitab lastega tegutsemise õigusele, mida reguleerib

§ 20

. Seetõttu ei näe kohus käesolevas asjas võimalust asuda seisukohale, et vastustajal puudub õigus kontrollida V.J.i vastavust

§ 20nõuetele.

Selline tõlgendus oleks vastuolus ka

§ 20eesmärgiga. 5

§ 20lg 11 alusel on V.J.ilt võetud lastega tegutsemise õigus.

Vaidlust ei ole selles, et V.J. on kutsetegevuses käsitatav lapsega töötava isikuna

§ 18

lg 2 mõttes, kellele lainevad

§ 20

piirangud.

§ 20

lg-te 1‒2 alusel tekib lastega tegutsemise keeld teatud kuritegude eest karistamise fakti alusel, sealjuures osade kuritegude puhul eksisteerib keeld sõltumata sellest, kas karistus on kustunud või mitte. Faktiliselt tähendab see alatist lastega tegutsemise keeldu, kuna keelu kestus on karistusregistri seaduse (KarRS) §-st 24 tulenevalt kuritegude puhul üle 50 aasta. Selliste kuriteokoosseisude hulgas on nimetatud ka KrK § 202, mille alusel on kaebajat karistatud. Seega on V.J.ilt võetud lastega tegutsemise õigus, seda on teinud seadusandja ning eraldiseisvat haldusakti selleks andma ei pea. Kohtu arvates ei saa määrus nr 9 § 5 lg-t 2 tõlgendada ka selliselt, et kõik seal loetletud tingimused peavad esinema kumulatiivselt, st treener peab olema rikkunud SpS §-s 11 sätestatud reegleid (dopinguvastased reeglid), temalt on võetud mõnel spordialal tegutsemise õigus ning samal ajal ka lastega tegutsemise õigus. On arusaadav, et iga alus eraldiseisvalt toob kaasa toetuse maksmisest keeldumise. Seega toetub vastustaja otsus määruse nr 9 regulatsioonile. Vastustaja on õigesti tuvastanud, et kaebaja taotlus ei vasta V.J.it puudutavas osas määruse nr 9 § 5 lg-le 2 ning sellisel juhul tuleb taotlus määruse § 10 lg 4 alusel jätta vastu võtmata. Vastustaja ongi seda teinud. 13. Seega on ainus võimalus kaebuse rahuldamiseks see, kui õigusaktidest tulenevad nõuded on ise õigusvastased. Eelkõige puudutab see

§ 20lg-st 11 tuleneva lastega töötamise keelu proportsionaalsust.

See oli haldusasjas 3-20-2055 (mille pinnalt algatati põhiseaduslikkuse järelevalve asi 5-21-2) vaidluse esemeks. Viidatud põhiseaduslikkuse järelevalve asjas asus Riigikohus seisukohale, et

§ 20

lg 11 polnud asjassepuutuv õigusnorm, kuna ei saanud olla aluseks treenerikutse äravõtmiseks. Kohtul pole kahtlust selles, et käesoleval juhul välistab toetuse maksmise just

§ 20

lg 11 imperatiivne norm, millega vastustaja on määruse nr 9 § 5 lg 2 kaudu seotud. Kaebaja taotlus on võimalik rahuldada üksnes siis, kui

§ 20lg 11 tunnistada põhiseadusevastaseks ja jätta kohaldamata.

Kohus kontrollib järgnevalt, kas

§ 20lg 11 on põhiseadusega kooskõlas.

14. Põhiseaduslikkuse kontroll eeldab esmalt kaitsva põhiõiguse tuvastamist. Vastustaja otsus ‒ keelduda toetuse maksmisest ‒ langeb kohtu hinnangul kahe põhiõiguse kaitsealasse. Käesoleval juhul on kohtu arvates asjakohased nii ettevõtlusvabadus (PS § 31) kui ka omandipõhiõigus (PS § 32). Mõlemad neist põhiõigustest laienevad ka juriidilistele isikutele (PS § 9 lg 2). Kuigi kaebaja on õiguslikult vormilt mittetulundusühing, siis ka mittetulundusühingud võivad olla ettevõtlusvabaduse kaitsealas (vt. EV põhiseaduse kommenteeritud väljaanne; viies, parandatud ja täiendatud väljaanne1; 2020; § 31 kommentaar nr 15). Ettevõtja kasutab ettevõtlusvabadust mh seeläbi, et võtab lepinguga tööle töötajad, kujundades nii lepinguliste suhetega tingimused, mis võimaldavad tal oma eesmärke ellu viia (RKPJKo 05.03.2015 otsus 3-4-1-49-14, p 23). Sellisena võivad ka töötajatele kehtestatud piirangud riivata ettevõtlusvabadust. Tennisetreener on spetsiifilist kvalifikatsiooni eeldav töökoht, kellele asendaja leidmine tööturult ei pruugi olla lihtne. Kaebaja on selgitanud, et tal on kokku 2 treenerit, kelledest üksnes V.J.il on kehtiv tennisetreeneri kutsetunnistus. Kaebaja on ka välja toonud, et tal ei ole võimalik võtta Narvas tööle sama kvalifikatsiooniga (EKR tase 5) tennisetreenerit, kuna Ida-Virumaal ongi üldse kokku 2 sama tasemega tennisetreenerit ning teine treener (A. I.) töötab juba Narva kesklinna tenniseklubis. Kohtu arvates on käesoleval juhul põhjust jaatada kaebaja ettevõtlusvabaduse riivet ka seetõttu, et riigi toetusest ilma jäämine mõjutab oluliselt kaebaja majanduslikku toimetulekut ‒ kaebaja valdavaks sissetulekuallikaks on toetused ja annetused. Omandipõhiõiguse kaitsealasse kuuluvad erinevad varaliselt hinnatavad õigused ja nõuded, seega võib omandipõhiõiguse kaitsealasse 1 Arvutivõrgus: https://pohiseadus.ee/sisu/3502/paragrahv_31 6

§ 20

lg 11 on asjassepuutuvaks normiks, kuna viidatud sättest tulenev piirang välistab kaebajale määruse nr 9 alusel toetuse maksmise.

§ 20lg 1¹ on asjassepuutuv osas, milles see keelab tegutseda lastega isikul, keda on karistatud Kr

K § 202 I teoalternatiivi alusel (alaealise kaasatõmbamise eest kuriteo toimepanemisele). V.J. on isik, keda on karistatud KrK § 202 I teoalternatiivi alusel. Seega on

§ 20

lg 1¹ alusel välistatud, et spordiklubi, kelle juures töötab treenerina isik, keda on viidatud alusel karistatud, saaks toetust määruse nr 9 alusel. Kui kohus ei kohalda

§ 20

lg 1¹, tähendab see, et takistatud ei oleks kaebaja esitatud taotluse sisuline läbivaatamine ja toetuse saamine.

1. PS §-s 31 ja 32 sätestatud õigused ei ole absoluutsed õigused. Tegemist on lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigustega. Seega võib Riigikogu põhjendatud juhtudel piirata neid põhiõigusi teiste isikute õiguste ning vabaduste kaitseks.
2. Kaebaja põhiõiguste rikkumisega ei ole tegemist, kui

§ 20

lg 1¹ on põhiseaduspärane ehk formaalselt ja materiaalselt põhiseadusega kooskõlas. Formaalne põhiseaduspärasus tähendab, et põhiõigusi piirav õigustloov akt peab vastama pädevus-, menetlus- ja vorminõuetele ning määratuse ja seadusereservatsiooni põhimõtetele (RKPJKo 14.12.2010 otsus asjas nr 3-4-1-10-10, p 47). Kohus leiab, et

§ 20lg 1¹ vastab formaalse põhiseaduspärasuse nõuetele.

1. Materiaalne kooskõla PS-ga eeldab, et põhiõiguse riivel on PS-iga kooskõlas olev (legitiimne) eesmärk ja riive on eesmärgi saavutamiseks proportsionaalne (sobiv, vajalik ja mõõdukas). Põhiõiguse riive on eesmärgi saavutamiseks sobiv vahend siis, kui see aitab mingil moel kaasa eesmärgi saavutamisele. Riive on vajalik, kui eesmärki pole võimalik saavutada mõnda teist, põhiõigusi vähem piiravat meedet kasutades. Riive mõõdukuse üle otsustamiseks tuleb kaaluda ühelt poolt põhiõigusesse sekkumise ulatust ja intensiivsust, teiselt poolt aga eesmärgi tähtsust (vt Riigikohtu 17.12.2019 otsus asjas nr 5-19-40, p 52 ja seal viidatud kohtupraktika).
2. Järgnevalt käsitleb kohus seda, kuidas jõudis seadusandja

§ 20lg 11 kehtestamiseni.

19.1. Esmakordselt viidi lastega töötamise piirangud Eesti Vabariigi lastekaitse seadusse (

v.r, kehtis kuni 31.12.2015) 23.12.2013 jõustunud karistusseadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadusega, vt

v.r. § 551. Vastava eelnõu (469 SE, XII Riigikogu) seletuskiri kohaselt kehtib Eestis alates 20.07.2007 lastega töötamise piirang, mis tagab, et lastega kokkupuutuvatele kutsealadele ei pääseks töötama isikud, keda on karistatud või kes on sundravile määratud inimkaubanduse, seksuaalse enesemääramise 7

v.r. § 551 inkorporeeriti LaKS § 20 lg-sse 1, lisades loetellu uusi koosseise (KarS §-d 113, 114, 116). Ühtlasi lisati uued piirangud LastKS § 20 lg-sse 2, millisel juhul kehtis keeld kuni karistusandmete karistusregistrist kustutamiseni.

-s ei sätestatud lastega töötamise piirangut, kui isikut oli karistatud enne KarS-i kehtinud KrK alusel. 19.

1. Vastav muudatus, mis formuleeriti LastKS § 20 lg-na 11, viidi sisse sotsiaalhoolekande seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadusega ning muudatus jõustus 01.01.
2. Vastava muudatus lisati sotsiaalhoolekande seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (489 SE, XIII Riigikogu) teise lugemise käigus. Muudatusega laiendati

§ 20lg 1 piirangut ka isikutele, keda oli karistatud Kr

K §-de 100–102, § 115 lõike 2 punkti 3 ja § 115 lõike 3, § 1151 lõike 2, §-de 116 ja 117, § 118 lõike 2, §-de 200, 2003 ja 202 ning § 2026 lõike 3 punkti 2 alusel, samuti isikutele, keda on karistatud välisriigis toime pandud samaväärsete kuritegude eest. Eelnõu 489 SE teise lugemise seletuskirja kohaselt (vt muudatusettepaneku nr 10 selgitusi, lk 9) tingis ettepaneku esitamise seaduselünk, mis võimaldab töötada lastega enne 2002. aastat KrK §-de 100-102 alusel (tapmise koosseisud) süüdimõistetud isikutel. Seadusemuudatusega otsustai

§ 20lg-s 11 kajastada kõik Kar

RS §-s 36 loetletud KrK koosseisud ning vastav säte KarRS-s kehtetuks tunnistada. Muudatuse toimeks oli, et alates 01.01.2018 tekkis esmakordselt KrK teatud koosseisude eest karistatud isikutel lastega tegutsemise keeld. 19.4. Lugedes

§ 20lg 11 kehtestamise põhjendusi, võib teha järelduse, et seadusandja võttis eelduseks, et Kr

K koosseisude sätestamisel on need vastavad

§ 20lg-s 1 toodud Kar

S koosseisudele (räägiti seaduse lüngast, mis oli tekkinud

§ 20kehtestamise tagajärjel).

Eelnõude materjale lugedes ei ilmne, et seadusandajal olnuks kavatsus laiendada keelu ulatust KrK alusel süüdi mõistetud isikute osas. KrK § 202 I teoalternatiivi puhul on see aga nii välja kukkunud. Nimelt sisaldus KrK § 202 I teoalternatiivile vastav koosseis KarS §-s 181 („Alaealise kaasatõmbamine kuriteo toimepanemisele“), see teokoosseis aga dekriminaliseeriti KarS muutmise seadusega, mis jõustus 14.04.2012.

§ 20lg 1 ega lg 2 loetelus ei sisaldu Kar

S § 181 koosseisu, mistõttu eksisteerib olukord, kus KarS § 181 alusel süüdi mõistetud isikul pole keeldu töötada lastega, küll on selline keeld varem kehtinud ja analoogse süüteokoosseisu alusel süüdi mõistetud isikul. Kohtule nähtuvalt on seadusandja deklareeritud eesmärgiks keeldudega hõlmata laste seksuaalset väärkohtlemist puudutavad kuriteokoosseisud ning mõned eriti rasked kuriteod (nt tapmised). Pole võimalik tuvastada seadusandja soovi kehtestada alatine lastega töötamise keeld sellise kuriteo eest, nagu on sooritanud V.J. 20. Tallinna Halduskohus on analüüsinud põhjalikult

§ 20lg 11 materiaalset kooskõla PS-ga 05.03.2019 otsuses asjas 3-20-2055.

Kohus leidis, et lastega töötamise keelu legitiimseks eesmärgiks on eelkõige kaitsta laste kehalist ja vaimset tervist (PS § 27) ning seeläbi ka teisi lapse õigusi ja vabadusi. Igaühe õigus tervise kaitsele on mitmetahuline põhiõigus, mis on tihedalt seotud PS §-s 10 sätestatud õigusega inimväärikusele, PS §-s 16 sätestatud õigusega elule ja PS §-st 26 tuleneva eraelu puutumatusega (kehalist ja vaimset puutumatust on käsitletud Eesti Vabariigi Põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne, § 28 kommentaar 1). Kaitse saavutamise meetmeks on ohu 8

§ 20

võtab üle direktiivi 2011/92/EL, mis käsitleb laste seksuaalse kuritarvitamise ja ärakasutamise ning lasteporno vastast võitlust, nõudeid, st osaliselt tulenevad lastega tegutsemise keelud EL õigusest.

1. Kohtu arvates saab keeldu pidada sobivaks, kuna piirang aitab kahtlemata kaasa soovitud eesmärgi ‒ kaitsta laste kehalist ja vaimset tervist ‒ saavutamisele. Seadusandjal on ka avar kaalutlusruum selles osas, milliseid kuritegusid pidada sedavõrd ohtlikuks, et neid sooritanud isikutel keelatakse lastega tegutsemine kas ajutiselt või alaliselt. Piirang on kohtu arvates ka vajalik, kuna lastega töötamise keelule sama tõhusaid alternatiive ei ole.
2. Küll pole piirang kohtu arvates mõõdukas. Mõõdukuse põhimõte tähendab, et keeld ei tohi kahjustada seadusega kaitstud huvi või õigust rohkem, kui see on normi legitiimse eesmärgiga põhjendatav. Mõõdukuse üle otsustamiseks tuleb ühelt poolt kaaluda kaebaja põhiseaduslike õiguste piiramise ulatust ja intensiivsust, teiselt poolt aga eesmärki kaitsta laste kehalist ja vaimset tervist. 22.
3. Piirang mõju kaebajale on arvestatav, arvestades, et kaebajal ongi ainult üks treener, kes vastab toetuse saamise tingimustele. Uue sama tasemega treeneri leidmine Ida-Virumaal ei pruugi olla lihtne. Eelkõige mõjutab piirang V.J.it, kellel pole alates 01.01.2018 õigust lastega töötada. Piirangu intensiivsust mõjutab ka selle kehtestamine ebaehtsa tagasiulatuva mõjuga, st olukorras, kus V.J.i kuriteo sooritamisest on möödunud üle 27 aastat ning kaebaja on juba pikaajaliselt tegelenud noorte tennisetreenerina. 22.
4. Praegusel juhul ei saa üheselt väita, et piirang on põhjendatav normi legitiimse eesmärgiga. Kohus, analüüsides käesoleva otsuse p-s 19

§ 20

lg 11 tekkelugu, jõudis järeldusele, et kaebaja sooritatud kuriteo hõlmamine

§ 20

lg-s 11 keeluga ei pruukinud olla seadusandja tegelikuks eesmärgiks.

§ 20

lg 1, millega sama õiguslikku tagajärg on ette nähtud

§ 20

lg-s 11, mõtteks on kaitsta last inimkaubanduse, seksuaalse enesemääramise vastaste kuritegude ning prostitutsiooni-ja lastepornoga seotud kuritegude eest (tuleneb direktiivi 2011/93/EL üle võtmisest), samuti kaitsta last isiku eest, kes on pannud toime raskeid isikuvastaseid kuritegusid (tapmine, mõrv). Kaebaja sooritatud kuritegu ei ole olemuselt ega raskuselt võrreldav

§ 20lg 1 loeteluga. Kaebaja karistatuse aluseks olevast kohtuotsusest nähtub, et kaebaja kuriteod kvalifitseeriti Kr

K § 195 lg 2 ja KrK § 202 alusel. Kaebaja kui täisealine, eesmärgiga toime panna kuritahtlik huligaansus (KrK § 195 lg 2), kaasas kuriteo toimepanemisse enda alaealise venna (KrK § 202) ja kaks tuvastamata isikut. KrK § 202 I teoalternatiivile vastav kuriteokoosseis on alates 14.04.2012 dekriminaliseeritud (KarS § 181) ning ei

§ 20lg-s 1 ega lg-s 2 sisalda vastavat kuriteokoosseisu.

Ka ei sisaldu

§ 20lg-s 1 ega lg-s 2 Kr

K § 195 lg 2 kohast kuriteokoosseisu, mille lähim vaste KarS-s on avaliku korra raske rikkumine vägivallaga (KarS § 263 lg 1 p 1). Absoluutset lapsega töötamise keeldu ei too

§ 20kohaselt ka kaasa nt raske tervisekahju tekitamine (Kar

S § 118), kehaline väärkohtlemine (KarS § 121), piinamine (KarS § 122) ega pantvangi võtmine (KarS § 135 lg 2), vaid need juhtumid on paigutatud

§ 20

lg 2 alla, mil keeld piirneb ajaga, mil karisusandmed ei ole karistusregistrist kustutatud. Selle valguses ei ole absoluutse keelu kohaldamine KrK § 202 I teoalternatiivi osas sobitatav

§ 20

lg-te 1 ja 2 konteksti, vastav piirang, mis pole ei tähtajaline ega võimalda kaalumist, ei ole kohtu arvates mõõdukas. Seetõttu on tegemist põhiseadusevastase piiranguga. 9

§ 20muutmist selliselt, et Kr

K § 202 alusel karistatutele ei ole keeld enam imperatiivne ja võimaldab asjaolude kaalumist (kaalutlusotsust) huvitatud isiku taotluse alusel. Kohus märgib, et vastav seadusemuudatus võib probleemi kõrvaldada tulevikku suunatult, kuid ei tee olematuks kaebaja õiguste rikkumist

1. aastaks treeneri tööjõukulude toetuse taotlemisel. Tulevikus jõustuda võivad seadusemuudatused ei mõjuta käesoleva asja lahendamist. Kohus ei nõustu vastustajaga ka selles, et kaebusega pole võimalik saavutada selle eesmärki, kuna taotluste esitamise tähtaeg on möödunud. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja on tähtaegselt esitanud taotluse, mille sisuline läbivaatamine on olnud käesoleva vaidluse esemeks. Olukorras, kus kaebus rahuldatakse, peab kaebajal olema võimalik saada ettenähtud toetus tagasiulatuvalt, vastasel korral oleks kaebaja võimalus kohtus oma õigusi kaitsta illusoorne.
2. Ülaltoodut arvestades tuleb kaebus rahuldada. Kohus tunnistab põhiseadusega vastuolus olevaks ja jätab kohaldamata lastekaitseseaduse § 20 lg 1¹ osas, milles vastav säte viitega kriminaalkoodeksi §-le 202, välistab lastega tegutsemise treeneril, keda on karistatud alaealise kaasatõmbamise eest kuriteo toimepanemisele, sõltumata kuriteo asjaoludest. Kohus tühistab Spordikoolituse ja –Teabe Sihtasutuse 26.10.2021 otsuse ja 03.11.2021 vaideotsuse ning kohustab Spordikoolituse ja –Teabe Sihtasutust MTÜ NARVA TENNISEKLUBI FORTUNA taotluse vastu võtmist uuesti otsustama.
3. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja menetluskulud jäävad vastustaja enda kanda. Kaebaja on 25.04.2022 menetlusdokumendi kohaselt kandnud menetluskulusid summas 470 eurot, mis koosnevad õigusabikuludest (440 eurot) ja riigilõivust (30 eurot). Kohus leiab, et kaebaja menetluskulud on põhjendatud suuruses. Vastustajalt tuleb kaebaja kasuks välja mõista menetluskulud summas 470 eurot. (allkirjastatud digitaalselt) Janek Laidvee 10