← Eesti

1-13-3713/114

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse kuupäev

  1. detsember 2022 Kohtuasja number 1-13-3713 Kohtukoosseis Erkki Hirsnik, Vahur-Peeter Liin ja Ingeri Tamm Vaidlustatud kohtulahend Tartu Maakohtu (Viljandi kohtumaja)
  2. augusti 2022 määrus, millega jäeti rahuldamata X.X. i taotlus temale kohaldatud psühhiaatrilise sundravi lõpetamiseks või selle statsionaarse ravivormi asendamiseks ambulatoorse ravivormiga Määruskaebuse esitaja X.X. (isikukood xxxxxxxxx) Ülejäänud kaebemenetluse pooled X.X. i eestkostja Tallinna Linnavalitsus Asja läbivaatamise viis kirjalik menetlus X.X. i kaitsja vandeadvokaadi abi Heiki Kuningas RESOLUTSIOON
  3. Tühistada Tartu Maakohtu
  4. augusti 2022 määrus osas, millega kohus pidas põhjendatuks X.X. i psühhiaatrilise sundravi jätkamist. Tühistatud osas teha uus määrus, millega lõpetada X.X. i psühhiaatriline sundravi.
  5. Muus osas jätta maakohtu määrus muutmata.
  6. Vabastada X.X. käesoleva määruse jõustumisel.
  7. Määruskaebus rahuldada.
  8. Määrata Advokaadibüroo Objartel ja Partnerid OÜ-le X.X. ile määruskaebemenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 162 eurot, sealhulgas käibemaks 27 eurot. Jätta see menetluskulu riigi kanda.
  9. Jõustunud määruse arvutivõrgus avalikustamisel asendada X.X. i nimi ja isikuandmed tähemärkidega. Edasikaebamise kord Käesoleva määruse peale võib esitada kirjaliku määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule prokuratuur, X.X. i advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel teised kohtumenetluse pooled 15 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast määrusest teada või pidi teada saama. PÕHIOSA Sundravi kohaldamine ja taotlus ravivormi asendamiseks
  10. Harju Maakohus lõpetas
  11. mai 2013 määrusega kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 199 lg 1 p 1 alusel kriminaalmenetluse X.X. i suhtes karistusseadustiku (KarS) § 121 järgse õigusvastase teo tunnustel ning kohaldas talle psühhiaatrilist sundravi kuni tervenemiseni või ohtlikkuse äralangemiseni. X.X. viibib statsionaarsel sundravil SA-s Viljandi Haigla Psühhiaatriakliinik (edaspidi Viljandi Haigla).
  12. X.X. esitas Tartu Maakohtule taotluse temale kohaldatud psühhiaatrilise sundravi lõpetamiseks või selle statsionaarse ravivormi asendamiseks ambulatoorse ravivormiga. Vaidlustatud kohtumäärus
  13. Tartu Maakohus jättis
  14. augusti 2022 määrusega X.X. i taotluse rahuldamata, põhjendades seda kokkuvõtlikult järgmiselt.
  15. X.X. i sundravi kohaldamise alused ei ole ära langenud. X.X. i ohtlikkust teistele näitab esiteks tema õigusvastane tegu: nähtuvalt Harju Maakohtu
  16. mai 2013 määrusest pani X.X. toime KarS § 121 järgse õigusvastase teo, lüües Valkla Hooldekodus tegevusjuhendajat rusikaga vastu huult ja pead. Teiseks näitab X.X. i võimalikku ohtlikkust ning riske tulenevalt temal tuvastatud psüühikahäirest raviasutuse arstliku komisjoni arvamus. Selle arvamusega on tõendatud, et X.X. il on diagnoositud raske krooniline psüühikahäire: püsikululine paranoidne skisofreenia. Temale on määratud ravi süstitava ja suukaudse antipsühhootikumiga. Aktiivsed psühhoosisümptomid on järjepideva ravi foonil taandunud. Viimane ohujuhtumi raport koostati X.X. i osas
  17. aastal. Tema füüsilise vägivalla riskitaset hinnati mõõdukaks ning tõsise kehalise kahju tekitamise riski väikeseks. Püsiv kalduvus ärrituda säilitab X.X. i vahetu füüsilise vägivalla riski mõõdukal tasemel. X.X. ile püsivalt vajalik antipsühhootiline ravi on võimalik vaid kontrollitud keskkonnas. X.X. il puudub sotsiaalne tugi, tema tulevikuplaanid on ebarealistlikud ja anamneesis viidatakse alkoholi tarvitamisele ning X.X. i narkosõltuvusele. X.X. i teistele ja enesele ohutu käitumine on tagatud vaid kontrollitud keskkonnas. Väljaspool kontrollitud keskkonda tõuseb ühiskonnaohtliku käitumise risk, kuna X.X. il puuduvad sisuline haigusteadvus ja arusaam ravivajadusest. Seetõttu on tõenäoline, et ta katkestab toetusravi. X.X. on erihoolekandeteenuse (ööpäevaringne erihooldusteenus ebastabiilse remissiooniga psüühikahäirega isikule) järjekorras. Kuni taolise koha saabumiseni vajab X.X. arstliku komisjoni arvamuse kohaselt psühhiaatrilise sundravi jätkamist. Arvestades seda arvamust, X.X. i eestkosteasutuse (Tallinna Linnavalitsus) kirjalikku arvamust ja psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 17 lg-s 1 sätestatut, tuleb X.X. it pidada endiselt ohtlikuks.
  18. KarS § 86 lg 12 kohaselt võidakse psühhiaatrilist sundravi kohaldada ambulatoorse ravina, kui psühhiaatrilisele sundravile allutamisel ei kujuta isik ohtu endale ja ühiskonnale ning on tõenäoline, et isik peab kinni ravirežiimist. Arstliku komisjoni arvamusest saab järeldada, et X.X. vajab just statsionaarse ravi jätkamist. Sellel arvamusel on ka X.X. i eestkostja. Tugevalt kontrollitud keskkonnas on X.X. võtnud ravi vastu tõrketa, kuid ta ei näe vajadust raviga jätkata. X.X. vajab edasist hooldust ja ravi toetatud ning kontrollitud keskkonnas, milleks on ööpäevaringne erihooldusteenus. Ilma erihoolekandeteenuseta ja ravi katkestamisega tõuseb väljaspool kontrollitud keskkonda ühiskonnaohtliku käitumise risk. Et X.X. i tulevikuplaanid on ebarealistlikud, tal puudub tugivõrgustik ja tema tervislik seisund vajab jälgimist, on vaja statsionaarset psühhiaatrilist sundravi jätkata. Määruskaebus 2

(9)
  1. Maakohtu määruse peale esitas X.X. määruskaebuse, mille sisu on kokkuvõtlikult järgmine. Ta ei nõustu kohtumäärusega. Ta viibib haiglas juba 9 aastat. 7 aastat tagasi kirjutas arstlik komisjon ta haiglast välja koos soovitusega saata ta osaliselt suletud tüüpi invaliididekodusse, kuid osad invaliididekodud keeldusid teda vastu võtmast. Selle asemel, et talle elukoht leida, pandi teda teist korda invaliididekodu järjekorda. Kui inimene on tervenenud ja tema haiglas ravimise vajadus on ära langenud või kui inimene ei ole enam ohtlik endale ega ühiskonnale, tuleb ta vastavalt seadusele haiglast välja kirjutada. Seda tuleb teha mõistliku tähtaja jooksul, kuid 7 aasta vältel invaliididekodus koha otsimine ei ole mõistlik tähtaeg. Kirjalikud seisukohad
  2. Määruskaebuse kohta esitasid kirjalikud seisukohad X.X. i eestkostja Tallinna Linnavalitsus ja X.X. i kaitsja vandeadvokaadi abi Heiki Kuningas.
  3. Eestkostja ei pea X.X. i psühhiaatrilise sundravi lõpetamist või muutmist põhjendatuks. Viljandi Haiglast vabanemisel sobiks X.X. vaid ebastabiilse remissiooniga psüühikahäirega isikule mõeldud ööpäevaringsele erihooldusteenusele, mille eelisjärjekorda on ta võetud alates
  4. juunist
  5. Praegu ei ole sellisele teenusele saamiseks riigieelarvelistest vahenditest rahastatavat vaba kohta ja seetõttu vajab X.X. kuni selle koha leidmiseni statsionaarse sundravi jätkumist.
  6. X.X. i kaitsja leiab, et maakohtu määrus ei ole põhjendatud ning on vastuolus kohtupraktikaga, mistõttu tuleks see tühistada ja teha uus määrus, millega asendada X.X. i statsionaarne sundravi ambulatoorse sundraviga. Kohus viitas ekspertarvamusele, mille kohaselt pole X.X. i ohtlikkust täheldatud juba aastast
  7. Samas aga leidis kohus, et väljaspool haiglat on X.X. ohtlik. Miks ta on ohtlik ja milles see ohtlikkus seisneb, kohus ei põhjendanud. X.X. pani küll
  8. aastal toime KarS § 121 järgse õigusvastase teo, kuid sellega ei rünnanud ta ühtegi õigushüve ulatuslikult ning puuduvad põhjendused, miks samasugune juhtum võiks korduda. Sundravi ajal ei ole X.X. vägivaldne olnud ning on manustanud ravimeid. Kuigi kohus leidis, et väljaspool haiglat X.X. tõenäoliselt ravimeid ei võta ega saa oma elu korraldamisega hakkama, on Riigikohus lahendis nr 3-1-1-105-16 öelnud, et isiku ohtlikkuse jaatamiseks ei piisa üksnes asjaolust, et ta ei nõustu raviga vabatahtlikult ega suuda iseseisvalt oma elu korraldada. Seetõttu on maakohtu seisukoht Riigikohtu praktikaga vastuolus. Kohus viitas sellelegi, et X.X. i anamneesis on alkoholi tarvitamine ja narkosõltuvus. Samas on Riigikohus eelviidatud lahendis öelnud, et tõsiasi, et riik ei ole loonud piisavalt efektiivset süsteemi alkoholisõltlaste probleemide lahendamiseks ning nende toimetuleku toetamiseks, ei saa anda alust piirata inimeste põhiõigusi sundravi kohaldamisega. Ka ei saa sundravi õigustada karistuslike eesmärkide täitmisega. Lahendis nr 117-8089 on Riigikohus öelnud sedagi, et kuigi sõltuvusainete tarbimine koos ravimitega või ravirežiimi rikkudes kahjustab isikut ennast ning narkootiliste ainete käitlemine, sh tarvitamine, on iseenesest ka õigusvastane, ei saa pelgalt alkoholi ja narkootikumide kuritarvitamisega isiku ohtlikkust õigustada. Võimalik alkoholi ja/või narkootikumide tarvitamisega seotud ohtlikkuse kasv tuleb isikul diagnoositud psüühikahäirega seostada ehk põhjendada, kas ja kuidas võimalik vaimse tervise seisundi halvenemine (haiguse ägenemine) mõjutab isiku käitumist (ohtlikkust). Praegu maakohus nii ei toiminud ning kohtumäärusest ei nähtu üldse, kas ja kuidas alkoholi ning narkootikumide tarvitamine X.X. i käitumist mõjutab või miks on see küsimus endiselt aktuaalne – X.X. on viibinud ravil alates
  9. aastast. Kohtumäärusest ei selgu sedagi, miks on X.X. ohtlik iseendale ja milles see oht seisneb. Riigikohtu lahendis nr 1-17-8089 öeldakse, et väide, et sundravi tuleb kohaldada, kuna ravimite võtmata jätmine ohustab isiku tervist ja tingib seega tema ohtlikkuse iseendale, läheb vastuollu kehtiva kohtupraktikaga, mille kohaselt ei saa sundravi kohaldada üksnes põhjusel, et isik keeldub ravist vabatahtlikult. See reegel peaks kehtima ka raviliigi asendamisel. Maakohtu määrusest ei ole aru saada, millel tugineb järeldus, et väljaspool haiglat X.X. ravimeid ei võta ning kuidas seondub X.X. i haiguskriitika tema ohtlikkusega. Siduv ei saa olla ka eestkostja seisukoht. Eestkostja ülesandeks on eestkostetava huvide kaitse ning kui 3
(9)eestkostja oma kohustusi täidab, ei pea isik viibima psühhiaatriahaiglas. X.X. pole väitnud, et ta hooldekoju ei lähe ning eestkostja poolt nimetatud hoolekandeteenus on vaid üks võimalikest ega välista võimalust paigutada X.X. teatud ajaks mõnda teise hooldusasutusse. Elukoha puudumine ei saa põhjendada sundravi liigi muutmisest keeldumist. Ringkonnakohtu seisukoht
  1. X.X. on taotlenud oma sundravi lõpetamist või statsionaarse sundravi asendamist ambulatoorsega. Sundravi eeldab alati inimese ohtlikkust. Nii on see ka ambulatoorse sundraviga – seda sõltumata asjaolust, et KarS § 86 lg 12 kohaselt võidakse ambulatoorsele ravile suunata selline inimene, kes ei kujuta ohtu endale ega ühiskonnale. Nimelt on Riigikohus leidnud, et ka ambulatoorne sundravi eeldab ohtlikkust (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  2. märtsi 2017 määrus asjas nr 3-1-1-105-16, p 31). Vastava ohu puudumisel ei ole sundravi jätkamiseks alust ning ravi tuleb lõpetada (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  3. mai 2019 määrus asjas nr 110-8154, p 9 ja
  4. mai 2020 määrus asjas nr 1-17-8089, p 9).
  5. Ohtlikkuse hindamine on juriidiline prognoosotsus, mille kujundamisel tuleb muu hulgas arvestada isiku õigusvastaseid tegusid, tema käitumist ja diagnoositud psüühikahäire iseloomu (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  6. märtsi 2017 määrus asjas nr 3-1-1-105-16, p 24). Piisav ei ole teoreetiline oht – teoreetiliselt võib (mingite asjaolude kokkulangemisel) õigusvastaseid tegusid sooritada (sama hästi kui) igaüks. Niisiis on tarvilik, et õigusvastaste tegude oht näiks konkreetsete ohutegurite alusel piisavalt tõenäoline. Kuivõrd seadusandja on eristanud kahte ohtlikkuse liiki – ühiskonnaohtlikkust ja ohtlikkust iseendale –, tulebki vajadusel kontrollida neid mõlemaid. Kriminaalkolleegium vaeb kõigepealt, kas X.X. i puhul saab jaatada ühiskonnaohtlikkust.
  7. Ühiskonnaohtlikkus tähendab võimalust (tõenäosust, riski), et inimene hakkab panema toime õigusvastaseid tegusid. Seda, milliseid õigusvastaseid tegusid inimeselt karta on, saab suuresti prognoosida tema varasemate õigusvastaste tegude pinnalt: üldjuhul kipuvad inimesed käituma selliselt, nagu nad on seda juba teinud. Sealjuures tuleb lähtuda arusaamast, et mida raskemaid õigusrikkumisi inimeselt karta on, seda väiksemast nende tegude aset leidmise tõenäosusest inimese ohtlikkuse jaatamiseks piisab.
  8. Esmalt tuleb selgeks teha, kui palju ja milliseid õigusvastaseid tegusid X.X. sooritanud on. Praeguse sundravi tingis üks tegu: X.X. lõi
  9. aastal tegevusjuhendajat kaks korda vastu pead, kuivõrd tegevusjuhendaja palus X.X. il muusika vaiksemaks panna; nii põhjustas X.X. kannatanule valu, muhu ning huulevigastuse. Toimikus on siiski viiteid muudelegi X.X. i õigusvastastele tegudele.
  10. Kõigepealt tuuakse Harju Maakohtu
  11. mai 2013 sundravimääruses ära, et X.X. it on korduvalt kriminaalkorras karistatud. Niisiis on X.X. kunagi (kaua aega tagasi) pannud toime kuritegusid. Neid kuritegusid ei saa aga X.X. i KarS § 86 järgset ohtlikkust hinnates arvesse võtta vähemalt kolmel põhjusel. Esiteks ei ole teada, mida need kuriteod endast kujutasid või kui palju neid toimus. Teiseks nähtub karistusregistri seaduse (KarRegS) § 5 lg-st 1, et karistusandmetel on õiguslik tähendus isiku karistatuse ja kuriteo või väärteo korduvuse arvestamisel kuni andmete karistusregistrist kustutamiseni. X.X. i kuriteoandmed on karistusregistrist kustutatud ehk X.X. i karistatust kuritegude eest ei saa praegust (õigusliku tähendusega) ohuprognoosi püstitades arvesse võtta. Kolmandaks ei ole alust eeldada, et need teod tingis skisofreenia – kui see oleks nii olnud, poleks X.X. it ilmselt karistatud, vaid talle oleks määratud sundravi. See aga tähendab omakorda, et nendele tegudele ei saa rajada väidet X.X. i vaimsest seisundist (ehk psüühikahäirest) tulenevast ohtlikkusest – nagu nõuab KarS §
  12. 4
(9)
  1. Arstliku komisjoni hinnangust nähtub, et X.X. pani kunagi üle 16 aasta tagasi süüdimatuna toime ühe jalgrattavarguse, mille eest ta viibis
  2. aasta lõpust kuni
  3. aasta keskpaigani sundravil. Ringkonnakohtu meelest ei saa sedagi tegu X.X. i ohtlikkuse prognoosimisel arvesse võtta. Selle teo arvestamist ei keela karistusregistri seadus. Tõsi, karistusregistrisse kantakse ka andmed sundravi kohta (KarRegS § 6 p 3) ja need andmed peavad praeguseks olema registrist kustutatud (vt KarRegS § § 24 lg 1 p 3) ning ongi seda. Siiski ei kohaldu nende andmete osas KarRegS § 5 lg-s 1 sätestatud n-ö õigusliku arvestamise keeld: andmed sundravi kohta ei kujuta endast karistatuse või kuriteo või väärteo korduvuse arvestamist. Jalgrattavargusele ei saa X.X. i ohtlikkust analüüsides tugineda aga seepärast, et selle varguse kohta pole teada mingeid üksikasju: millal ja mis asjaoludel see aset leidis. Isegi kui asuda seisukohale, et formaalselt on seda vargust siiski võimalik arvestada, tuleb käesoleva määruse p-des 18 ja 19 märgitut silmas pidades jõuda järeldusele, et varguse sisuline tähendus redutseerub nullini: tegemist on väga väikese ebaõigussisuga väga kaua aega tagasi toime pandud õigusrikkumisega.
  4. Seega tulebki lähtuda sellest, et X.X. on sooritanud vaid ühe õigusvastase teo.
  5. Uute õigusvastaste tegude ohtu ei saa vaid üheainsa rikkumise pinnalt tuletada kuigivõrd kergekäeliselt – see rikkumine võis aset leida erinevate halbade asjaolude kokkulangemise tõttu ega pruugi seepärast enam korduda. Ka Riigikohus on leidnud, et üksipäini õigusvastase teo sooritamine ei võimalda sundravi jaoks piisavat ohtlikkust automaatselt jaatada (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  6. detsembri 2012 määrus asjas nr 3-1-1-121-12, p 13).
  7. Teiseks tuleb tähele panna seda, et X.X. i õigusvastane tegu oli küllaltki madala ebaõigussisuga (vähese intensiivsusega). Nagu käesoleva määruse p-s 12 viidatud, võib seetõttu prognoosida, et ka X.X. i võimalikud tulevased õigusrikkumised ei saa olema kuigi rasket laadi – ja seetõttu ei pruugi olla võimalik X.X. i sundraviks piisavat ohtlikkust jaatada. Kerget laadi õigusrikkumise pinnalt isiku sundravile saatmist kaaludes võib olla tarvis pöörata erilist tähelepanu põhiseaduslikele aspektidele. Nimelt kujutab sundravi endast väga intensiivset sekkumist inimese erinevatesse põhiõigustesse ja see sekkumine ei pruugi olla õigustatud (proportsionaalne) olukorras, kus inimeselt pole karta kuigivõrd ränkasid õigusrikkumisi. Kui sellises olukorras siiski sundravi kohaldatakse, tuleb proportsionaalsuspõhimõtet väga hoolikalt kaaluda puutuvalt sellesse, kui kaua niisugust inimest ravil hoida saab. Peaks kehtima põhimõte, et mida pikemalt ravi väldanud on, seda tõsisemalt peaks kaaluma selle lõpetamist – ja mingil hetkel ravi lõpetamagi.
  8. Viimaks on X.X. i õigusvastase teoga seoses oluline arvestada sedagi, et mida enam aega teost möödunud on, seda väiksemat kaalu omab see tegu retsidiivsusprognoosi püstitades. Nimelt on võimalik, et aja möödudes on selle teoni viinud ohutegurid taandunud. Mh kinnitavad erinevad kriminoloogilised uuringud, et vägivaldsete tegude risk muutub inimese vananedes järjest väiksemaks. X.X. i teost on möödunud peaaegu kümme aastat ehk väga pikk aeg.
  9. Eelöeldu tähendab seda, et X.X. i õigusvastasele teole viidates sundravi jätkamist õigustada ei saa – tegemist on vaid ühe kerget laadi väga kaua aega tagasi aset leidnud rikkumisega.
  10. Ka ei saa sundravi tingida see, et X.X. il on skisofreenia. Skisofreenia on paljudel inimestel ja enamik neist õigusvastaseid tegusid ei soorita. Ka X.X. on suuresti suutnud oma haigusest hoolimata õigusrikkumistest hoiduda.
  11. Üks peamisi kaalutlusi, miks maakohus X.X. i ühiskonnaohtlikkust jaatas, seondus X.X. i ravisoostumusega: on võimalik, et X.X. väljaspool haiglat ravi ei jätka ja see võib tingida X.X. i haiguse ägenemise ning see omakorda võib kaasa tuua X.X. i uued õigusvastased teod. Selline 5
(9)kartus on iseenesest legitiimne – mõnikord võib ravi katkemine tõesti anda piisava aluse karta, et järgnevad õigusrikkumised. Siiski tuleb tähele panna järgmisi aspekte.
  1. Esiteks on vaja hinnata, kui suur on ravi katkestamise oht: mida suurem, seda hõlpsam on sellega seoses sundravi võimaldavat ohtlikkust jaatada. Arstliku komisjoni hinnangus ja maakohtu määruses märgitakse, et kuivõrd X.X. il puudub sisuline haigusteadvus ja arusaam ravivajadusest, võib ta toetusravi katkestada. Ringkonnakohus sellega soostub ja leiab, et X.X. i puhul on ravi pooleli jätmise oht küllaltki kõrge. Tõsi, X.X. on kohati väitnud, et ta saab ravi vajalikkusest aru ja kavatseb ravile ka edaspidi alluda. Siiski on X.X. korduvalt öelnud sedagi, et ta tunneb end tervena ja ravi ta (kuigivõrd) ei vaja. Niisiis on põhjendatud kartus, et X.X. haiglast välja saamise korral ravi enam (korralikult) ei jätka. Samas aga on võimalik, et ravi siiski ei katke. Nimelt ei jää X.X. tõenäoliselt omapäi ja teda võidakse suunata või suisa sundida ravimeid edasi tarvitama – vt käesoleva määruse p
  3. Teiseks on vaja analüüsida sedagi, kui suur on oht, et ravi katkemise korral järgnevad uued õigusrikkumised. Seda pole tehtud ei arstliku komisjoni hinnangus ega maakohtu määruses: on vaid piirdutud väitega, et kui X.X. toetusravi katkestaks, tõuseks tema ühiskonnaohtliku käitumise risk. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole siiski alust eeldada, et see risk tõuseks talumatult suureks ehk uued õigusrikkumised oleks väga (või: sundravi jaoks piisavalt) tõenäolised. Jällegi tuleb toonitada, et seni on X.X. skisofreeniast tingituna sooritanud vaid ühe õigusvastase teo. Niisiis on võimalik, et X.X. suudab ka edaspidi oma haigusest hoolimata õigusrikkumistest hoiduda.
  4. Asjas on viiteid sellele, et X.X. aeg-ajalt ärritub. Tuleb eeldada, et ka tegevusjuhendaja löömise tingis ärritumine – X.X. ile ei meeldinud palve keerata muusika vaiksemaks. Samas aga ei saa siingi jätta tähelepanuta, et ärritumine on seni viinud vaid ühe õigusrikkumiseni – üldjuhul on X.X. ärritumisest hoolimata jäänud õiguskuulekaks.
  5. Menetluses on viidatud sellelegi, et X.X. on tarvitanud alkoholi ja tal on (olnud) sõltuvus narkootikumidest. Ei arstliku komisjoni arvamuses ega maakohtu otsuses ei selgitata, kuidas võib X.X. i võimalik alkoholi pruukimine või uimastisõltuvus tingida õigusvastased teod. Seega on viitamine neile asjaoludele jäänud üldsõnaliseks (teoreetiliseks). Ringkonnakohtu meelest neile teguritele X.X. i negatiivset retsidiivsusprognoosi rajada ei saa.
  6. Alkoholiga seoses ei ole esiteks võimalik väita, et selle aine tarbimine iseenesest muudab õigusvastaste tegude aset leidmise piisavalt tõenäoliseks. Ilmselt saab statistikat uurides tõesti jõuda järeldusele, et ebaproportsionaalselt suur hulk õigusvastaseid tegusid sooritatakse purjuspäi. Samas aga ei saa mööda vaadata sellestki, et lõviosa alkoholi tarbinud inimestest õigust ei riku.
  7. Teiseks aga on vaja meelde tuletada juba eelnevalt viidatut – sundravi võimaldav ohtlikkus peab tulenema isiku psüühikahäirest. Alkoholi tarbimine võib tõesti päädida psüühikahäirega – Rahvusvaheliste Haiguste Klassifikatsiooni
  8. versiooni (RHK-10) koodi F10.0 kohaselt kujutab äge intoksikatsioon (teisisõnu: joove või joobeseisund) endast psüühikahäiret. Samas aga tuleb pöörata tähelepanu KarS §-le 36, mille kohaselt ei välista tahtlikult või ettevaatamatusest põhjustatud joobeseisund süüd. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb jõuda järeldusele, et kui joobeseisund (intoksikatsioon) süüd ei välista ehk ei saa tingida sundravi, ei saa alkoholi tarbimisest ja sellega seonduva joobeseisundi (intoksikatsiooni) võimalikkusest tuletada ka sundravi võimaldavat ohtlikkust. Võib siiski püstitada hüpoteesi, et kui X.X. jooks ennast purju, muutuks ta ohtlikuks mitte tulenevalt intoksikatsioonist, vaid alkohol mõjutaks tema skisofreeniat. Ringkonnakohus möönab, et alkoholil võib olla mõju inimese muudele psüühikahäiretele. Seda mõju aga tuleks spetsialistidel (nt arstlikul komisjonil) kohtule selgitada. Praegu seda tehtud pole. Ringkonnakohtu meelest ei saa niisuguses olukorras lähtuda sundravialusele kahjulikust tõlgendusest ja leida, et selline mõju on olemas ja see suurendab skisofreeniast lähtuvat uute 6
(9)õigusrikkumiste ohtu. Sellega seoses on oluline seegi, et X.X. i õigusvastase teo puhul (tegevusjuhendaja löömine) alkohol rolli ei mänginud.
  1. Uimastisõltuvus on psüühikahäire – vt RHK-10 kood F1x.
  2. On vähemalt teoreetiliselt võimalik, et see häire tingib esiteks mõne õigusvastase teo (nt võivad narkosõltlased narkootikumide ostmiseks vajaliku raha hankimiseks vargile minna) ja teiseks välistab selle teo toimepanija süü (nt võib väga tugeva sõltuvuse tõttu langeda ära KarS § 34 pärane juhtimisvõime). Tõenäoliselt on õige väide, et uimastisõltuvus põhjustab õigusvastaseid tegusid (veelgi) enam kui neid toob endaga kaasa alkoholi tarbimine. Sellest teoreetilisest teadmisest jääb siiski X.X. i ohtlikkuse jaatamiseks väheks. Esiteks ei saa siingi mööda vaadata sellest, et X.X. i õigusvastase teo puhul ka narkosõltuvus oluline ei olnud. Teiseks on tõepoolest ka sõltuvusega seoses mõeldav, et see sõltuvuski võib kuidagi mõjutada X.X. i skisofreeniat ja tingida skisofreeniast lähtuvad õigusvastased teod. Sellegagi seoses pole aga selgitatud, kas asi tõesti nii on – ja ringkonnakohus ei saa ise seda X.X. i kahjuks eeldada.
  3. Viimaks tuleb puutuvalt alkoholi ja uimastisõltvusse öelda sedagi, et X.X. pole kumbagi neist meelemürkidest juba väga kaua tarvitanud. Seetõttu on võimalik, et X.X. ka haiglast välja saamise korral mõnuaineid pruukima ei hakkaks. Sellisel juhul kaoks nende ainete relevantsus X.X. i ohtlikkusse puutuvalt sootuks.
  4. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et X.X. i sundravi jaoks piisavat ühiskonnaohtlikkust ei esine. Mõningane uute õigusvastaste tegude oht tõepoolest on – seda eriti siis, kui X.X. enam ravi ei saaks (võtaks). See aga ei ole juba ligikaudu 10 aastat sundravil olnud inimese edasiseks sundraviks piisav – eriti pidades silmas seda, et isegi kui X.X. õigusvastaseid tegusid toime panema hakkab, ei ole need väga tõenäoliselt rasket laadi.
  5. Järgnevalt tuleb vaagida, kas sundravi saab endaga kaasa tuua X.X. i ohtlikkus talle enesele.
  6. Selle ohtlikkuse alaliigiga seoses on ringkonnakohtu jaoks mõneti küsitav, miks peaks riik üldse karistusõiguslike vahenditega sekkuma sellesse, kui isik ohustab enda õigushüvesid: rakendub ju karistusseadustik (või täpsemalt: selle eriosa) vaid siis, kui rikutakse või ohustatakse võõraid õigushüvesid. Seega ei saa enese ohustamist või vigastamist pidada ka õigusvastaseks teoks. Seda arvestades tuleb KarS § 86 lg 1 tõlgendada nii, et inimese ohtlikkus endale on sekundaarne: see muutub aktuaalseks siis, kui isiku ühiskonnaohtlikkust eitada. Lisaks sellele peab isiku ohtlikkus enesele olema sundravi rakendamiseks ringkonnakohtu hinnangul väga kõrge: tarvis on märksa suuremat ohtlikkusmäära kui ühiskonnaohtlikkuse puhul. Seega tuleb sundravi enese ohustamisest tulenevalt eeskätt kõne alla tõsise (akuutse) suitsiidi- või vähemalt raskete vigastuste tekitamise ohu korral. Midagi sellist kohtukolleegiumi meelest aga praegu ei esine.
  7. Arstliku komisjoni arvamuses viidatakse X.X. i enda sõnadele, et ta võis enne sundravile sattumist end halvasti tundes karbitäie ravimeid alla neelata. Selline info ei võimalda juba oma nappuse ja ebaselguse tõttu X.X. i eneseohtlikkust jaatada: kas see väide on üldse tõsi? kuna X.X. seda tegi? kui tihti ta seda tegi? milliste ravimitega oli tegu? kui suur oli nende ravimite hulk?
  8. Ringkonnakohus soostub arstliku komisjoni ja maakohtuga selles, et X.X. i tulevikuplaanid on ebarealistlikud ja üksi ta väljaspool vanglat tõenäoliselt hakkama ei saa. Muu hulgas ei pruugi X.X. suuta omaenda jõududega rahuldada elementaarseid vajadusi – leida endale ulualust, süüa jms. See siiski ei tähenda, et X.X. i elu satub haiglast väljapääsemise korral tõenäoliselt akuutsesse ohtu (mis võimaldaks jaatada sundraviks vajalikku enesele ohtlikkust). Nimelt on X.X. il eestkostja – Tallinna Linnavalitsus. Tallinna Linnavalitsuse ülesandeks on Harju Maakohtu
  9. novembri 2021 määruse (asi nr 2-08-89317) kohaselt muu hulgas X.X. i elu korraldamine, talle inimväärsete elutingimuste, toimetulekuks vajaliku kõrvalabi, sotsiaal- ja raviteenuste ning 7
(9)järelevalve tagamine. Seetõttu tuleb eeldada, et X.X. ile baasvajadused tagatakse ja sellest tulenevalt X.X. endale väga ega akuutselt ohtlik ei ole. 36. Sellist eeldust ei lükka ümber erihoolekandeteenuse järjekorraga seonduv. Eestkostja ei saa jätta oma kohustusi täitmata seetõttu, et on olemas mingisugune meede, mis võiks olla inimesele sobivam kui seda on need meetmed, mis on eestkostja käsutuses. Kui seda ideaalset (head) meedet mingil põhjusel (kohe) kasutada ei saa (nt tulenevalt ressursipuudusest – nagu praegu), tuleb rakendada muid abinõusid – nt mõnda sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) 2. peatüki 2. jaos nimetatutest. Ilmselt võib tõesti olla tarvis pöörata X.X. ile rohkem tähelepanu kui mõnele muule eestkostetavale, ent X.X. i vaimsed võimed ega kirjeldus tema käitumisest Viljandi Haiglas ei anna alust öelda, et võimalikud muud sotsiaalmeetmed on X.X. i jaoks per se täiesti sobimatud. Äsja öeldu tähendab ühtlasi seda, et inimest ei saa (aastaid) hoida sundravil seetõttu, et ta on pandud erihoolekandeteenuse järjekorda ja ta võib kunagi tõepoolest sinna teenusele saada – seesugune argumentatsioon ei ole paigutatav KarS §-s 86 toodud sundravi eelduste alla. 37. On võimalik seegi, et kui X.X. ile mingi sobiv lahendus leitakse, on ta ka nõus sellega, et tema psüühikahäire ravimist jätkatakse. Näiteks võib/võivad Tallinna Linnavalitsuse pakutav(
  1. ad)abinõu(
  2. d)kätkeda endas meedikute X.X. iga suhtlemist ja neil meedikutel võib õnnestuda veenda X.X. it ravi vajalikkuses. Kui X.X. it siiski ravida ei õnnestu ja X.X. muutub seetõttu ohtlikuks, on sellele tarvis reageerida tsiviilõiguslike vahenditega – nt PsAS § 11 järgset tahtest olenematut ravi kohaldades, X.X. it SHS § 105 alusel hoolekandeasutusse saates või muul (leebemal) moel. Niisiis võidakse X.X. it ravida tema tahtest sõltumata ka tsiviilõiguses sätestatu kohaselt. 38. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb eeltoodu põhjal öelda, et X.X. pole sundravi jätkamiseks piisavalt ohtlik – muu hulgas ei võimalda tema ohtlikkuse määr isegi mitte sundravi ambulatoorses vormis. X.X. i ühiskonnaohtlikkus on väga madal. X.X. i enesele ohtlikkus on kõrgem, ent see pole niisugune, mis võimaldaks sundravi. Sellest lähtuvalt ei ole sundravi jätkamine võimalik ja X.X. i sundravi on vaja lõpetada. 39. Viimaks tuleb selgitada ka käesoleva määruse jõustumisega seonduvat. Tartu Ringkonnakohus tegi käesolevaga sarnase lahendi möödunud aasta 28. oktoobril asjas nr 1-16-10555: ringkonnakohus lõpetas sundravialuse isiku kaebuse alusel tema sundravi. Viidatud asjas määras ringkonnakohus, et ravile allutatud inimene tuleb viivitamata vabastada. Viivitamata vabastamist põhjendas ringkonnakohus kahe argumendiga: esiteks on täheldatavad mõningad sarnasused vahistamisega ja vahistamisaluse puudumisel vabastab ringkonnakohus maakohtu poolt vahi alla võetud inimese vastavalt KrMS § 131 lg-le 5 kohe; teiseks esinevad sarnasused tsiviilkohtumenetlusega ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 478 lg 4 ls 1 kohaselt vabastatakse kohe selline patsient, kelle tahtest olenematu ravi kohaldamise maakohtu määruse ringkonnakohus tühistab. Praeguses asjas aga ei ole kumbki põhjendus relevantne, sest see asi erineb asjast nr 116-10555. Nimelt käsitleti asjas nr 1-16-10555 olukorda, kus ambulatoorsel sundravil olnud patsient paigutati tsiviilkohtumenetluses tahtest olenematule ravile ja tahtest olenematu ravi ajal suunas kohus ta kriminaalasjas statsionaarsele sundravile (ehk sundaravil olnud isik oli kaotanud vabaduse alles hiljuti, pooleli oleva menetluse raames). Praegu nii ei ole: X.X. ilt ei võetud käesoleva menetluse raames hiljuti vabadust. Niisiis ei oleks viide analoogiale vahistamisega asjakohane. Ka ei puutu asjasse tsiviilkohtumenetluse seadustiku regulatsioon: X.X. ei ole tahtest olenematul ravil ega allutatud ka ühelegi muule tsiviilõiguslikule meetmele. Niisiis toimub määruse jõustumine tavakorras, st KrMS § 408 alusel: määrus jõustub alles siis, kui on möödunud kaebetähtaeg või kui on jõustunud Riigikohtu määrus, millega jäetakse käesolev määrus jõusse – ja ka X.X. it ei saa vabastada enne seda ajahetke. 40. Toodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1, § 337 lg 1 p-st 4 ning § 338 p-dest 2 ja 3 tühistab ringkonnakohus Tartu Maakohtu 31. augusti 2022 määruse, millega kohus pidas X.X. i 8
(9)sundravi jätkumist põhjendatuks. Ringkonnakohus teeb uue määruse, millega lõpetab X.X. i psühhiaatrilise sundravi. Määruskaebus rahuldatakse.
  1. X.X. i kaitsja esitas ringkonnakohtule taotluse riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramiseks. Taotlusest nähtub, et maakohtu määrusega tutvumisele ja kirjaliku seisukoha koostamisele kulus kaitsjal 150 minutit, mille eest soovib ta tasu 162 eurot, sealhulgas käibemaks 27 eurot. Ringkonnakohus leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud ja tuleb rahuldada. KrMS § 187 lg 1 alusel jätta see menetluskulu riigi kanda.
  2. Kuna käesolev määrus sisaldab X.X. i terviseandmeid, tuleb see analoogia korras KrMS § 4081 lg-ga 2 avalikustada nii, et X.X. i nimi ja isikuandmed asendatakse tähemärkidega. (allkirjastatud digitaalselt) 9
(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.