„Turismiga seotud majandusharu ettevõtjate toetamine seoses COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse levikuga“ (määrus nr 2) alusel toetuse saamiseks. 2. EAS jättis OÜ Hunt Kriimsilm, POMO EESTI OÜ, OÜ RockMeedium ja Osaühingu Esperan taotlused vastavalt 13.04.2021 otsustega nr 1.1-5.1/21/546 (otsus nr 546), 1.15.1/21/512 (otsus nr 512) ja 1.1-5.1/21/511 (otsus nr 511) ning 14.04.2021 otsusega nr 1.15.1/21/577 (otsus nr 577) rahuldamata, kuna tuvastas, et taotlejad ei vasta
lg 1 p-s 1 sätestatud nõudele, mille kohaselt võib Tallinna vanalinna toitlustusettevõtja käibe languse osalise hüvitamise toetust taotleda Tallinna vanalinna toitlustusettevõtja, kelle summaarne käibe langus perioodil 01.04–30.11.2020 oli
vastav tingimus kujutaks sellisel juhul endast põhjendamatut ja ebaproportsionaalset võrdsus- ja ettevõtluspõhiõiguse riivet (PS § 11, § 12 lg 1, § 31 lg 1). 2
p-s 10 on kogu meetme osas sätestatud, et käibeks loetakse käibemaksukohustuslasest Tallinna vanalinna toitlustusettevõtja puhul taotleja poolt Maksu- ja Tolliametile (MTA) esitatud käibedeklaratsioonidel (KMD) deklareeritud käibe suurus. Määrust ei ole võimalik ega vajalik tõlgendada selliselt, et see annaks võimaluse toetuse saamiseks ühe käitise käibe pinnalt. Regulatsioon ei ole põhiseadusega vastuolus. 5. Tallinna Halduskohus rahuldas 04.11.2021 otsusega kaebuse POMO EESTI OÜ, OÜ RockMeedium ja Osaühingu Esperan osas ning jättis selle rahuldamata OÜ Hunt Kriimsilm osas. Halduskohus tühistas EAS-i 13.04.2021 otsused nr 1.1-5.1/21/511 ja 1.1-5.1/21/512 ning 14.04.2021 otsuse nr 1.1-5.1/21/577 ning kohustas EAS-i taotlusi uuesti menetlema 25 tööpäeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest, võimalusega pikendada vajadusel tähtaega vastavalt
Halduskohus mõistis EAS-ilt välja menetluskulu 1758 eurot.
Samas on selline tõlgendus vastuolus
eesmärgi ja võrdse kohtlemise põhimõttega.
alusel määratava toetuse sihtrühm on turismiga seotud majandusharu ettevõtja, kelle majandustegevus on negatiivselt mõjutanud COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse puhangust tingitud erandlikud asjaolud (
Toetuse andmise eesmärk on turismiga seotud majandusharude ettevõtjate toetamine seoses COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse levikuga (
).
seletuskirjas on märgitud: „Näiteks on Tallinna vanalinna kui muinsuskaitseala hooned vanad, nende kasutamise kõrvalkulud (hooldus- ja halduskulud) on suuremad kui uusehitistes (vananenud tehnosüsteemid, suured kütte- ja ventilatsioonikulud). Lisaks on asjakohane arvestada, et just see, et tegu on muinsuskaitsealaga, mõjutab sealset ettevõtluskeskkonda oluliselt. Tallinna vanalinn on Eesti enim külastatav turismiobjekt. Tallinna vanalinna arengukavas on viidatud, et enamikku sealsetest avalike teenuste osutamiseks kasutatavast pinnast teenindab Tallinna linna elanikke üldiselt või vanalinna külastavaid turiste. Vanalinna ettevõtluses domineerib orienteeritus turistidele ning rahvusvahelise reisimise peatumine ja välisturistide pikaajalise puudumise tõttu on Tallinna vanalinna toitlustusettevõtjad kannatanud olulisi kahjusid, mida pole võimalik kompenseerida siseturistide tarbimise kaudu. Reisimise taastumise ajaks on samas oluline säilitada kriitiline hulk kvaliteetseid teenusepakkujaid. Seega on Tallinna vanalinna näol tegemist piirkonnaga, kus tegutsevatele ettevõtjatele on koroonaviiruse puhangust ja sellega seotud piirangutest tingitud turistide hulga vähenemine tekitanud olulisi majanduslikke raskusi.“ Määrus nr 2 ja vastav seletuskiri ei väljenda midagi selle kohta, et raskustes peab olema äriühing tervikuna. Ka
lg-s 2 viidatud Euroopa Komisjoni 19.03.2020 teatise „Riigiabi ajutine raamistik majanduse toetamiseks praeguse COVID-19 puhangu kontekstis“ (COVID-19 raamistik) p-dest 9 ja 10 ei nähtu, et ettevõtja saab olla vaid juriidiline isik tervikuna.
eesmärgi mõttes pole vahet, kuidas on vanalinnas asuva toitlustuskoha tegevus organiseeritud ning ei nähtu õigustust sellele, et kohelda isikuid erinevalt sõltuvalt sellest, millises õiguslikus vormis nad vanalinnas toitlustuskohta opereerivad ning kas juriidilisel isikul on üks või mitu tegevuskoht ja kus neid veel peale vanalinna võib asuda. Määrust nr 2 muudeti 09.03.2021 viisil, millega hõlmati ettevõtja mõiste alla ka valdkonnas tegutsevad mittetulundusühingud ja sihtasutused. Seega on eesmärgiks olnud anda võimalus toetuse taotlemiseks kõigile vanalinnas tegutsevatele toitlustuskohtadele, olenemata nende õiguslikust vormist. Sellest võib järeldada, et oluline pole ka asjaolu, kas vanalinnas asuv toitlustuskoht on juriidilisel isikul ainus. Tuleb möönda, et toetuse saajaks ja vanalinna toitlustusettevõtjaks on
mõistes juriidiline isik, mitte tegevuskoht eraldivõetuna, kuid määrus nr 2 ega selle seletuskiri ei 3
Kaebajate ebavõrdset kohtlemist ei õigusta asjaolu, et äriühingu kui terviku käibe languse arvestamine KMD-de alusel võimaldas taotluste kiiret ja objektiivset lahendamist.
p 10 loeb mittekäibemaksukohustuslasest Tallinna vanalinna toitlustusettevõtja puhul käibeks mh taotleja kasumiaruande müügitulud ja muud äritulud ehk teisisõnu hinnatakse mittekäibemaksukohustuslaste käibeandmeid muul alusel kui KMD. POMO EESTI OÜ ja OÜ RockMeedium taotluste suhtes tehtud otsustesse lisatud põhjendusest, et „kuna taotleja on käibemaksukohustuslane, siis võetakse aluseks MTA andmed tervikuna, mitte ei eristata neid toitlustuskohtade (majandusüksuste) kaupa“ järeldub, et kui taotlejad ei oleks käibemaksukohustuslased, oleks võimalik arvestada nende käive ka majandusüksuste kaupa. Keeldumine taandub seega eelkõige administratiivsele lihtsusele, mis aga ei õigusta ebavõrdset kohtlemist. Kui pandeemia olukorras on võimalik hinnata mittekäibemaksukohustuslaste käivet kasumiaruande alusel, siis on samasugune hindamine vajadusel võimalik ka käibemaksukohustuslaste puhul. Kui
lg 1 p 1 koosmõjus § 4 p-dega 9 ja 10 on kaebajate suguste juriidiliste isikute asjakohase käibelanguse hindamiseks ebapiisavad ega taga
eesmärki, on tegemist lüngaga. Lünga ületamismeetodiks on analoogia kasutamine. Tallinna vanalinna toitlustusettevõtja toetuse kontekstis on kaebajad võrreldavad nende juriidiliste isikutega, kelle on ainult üks tegevuskoht ning see asub vanalinnas. Need juriidilised isikud võivad olla kas käibemaksukohustuslased või mitte. Kaebajad on isikuteks, kes ei saa KMD-dega tõendada oma vanalinna tegevuskoha asjakohase perioodi käibelangust. Sarnaselt ei saa käibelangust tõendada mittekäibemaksukohustuslased, kes pidid EAS-ile esitama müügitulusid ja muid äritulusid kajastava kasumiaruande. Ka kaebajad saaksid analoogia alusel tõendada oma käibelangust kasumiaruandega. Kui hinnata kaebajate käivet kasumiaruande alusel, siis ei takista
lg 1 p 2 ega muud määruse sätted kohaldamist tööjõumaksude tasumise nõuet summas 7500 eurot selliselt, et tööjõumakse hinnatakse samuti tegevuskoha, mitte kogu äriühingu põhiselt. Eelnevat arvestades pole välistatud POMO EESTI OÜ, OÜ RockMeedium ja Osaühingu Esperan vastamine toetuse tingimustele nende vanalinnas asuvate tegevuskohtade osas. OÜ Hunt Kriimsilm puhul nähtub kasumiaruandest, et pubi Hell Hunt käibelangus oli 57,6% ning ta ei kvalifitseeru toetuse saamiseks olenemata sellest, kas arvestada käivet KMD-de või kasumiaruande alusel. Käibelanguse määra 60% põhiseaduspärasuse osas leiab vastustaja õigesti, et ministril oli toetuse tingimuste seadmisel lai otsustusruum ning valitud käibelanguse määr ei ole ilmselgelt põhjendamatu. Võimalik olnuks kaebajate viidatud astmeline toetussüsteem, kuid arvestades
eesmärki toetada suurimates raskustes ettevõtjaid, ei ole meelevaldne sätestada üht konkreetset protsenti, mille ületamisel on käibelangus piisavalt suur, et esineks vajadus ettevõtjat toetada. Põhjendatud on arvestada ka sellega, et ettevõtted võivad abi saada mitmetest meetmetest, mida kinnitavad andmed kaebajate EAS-ile esitatud taotlustes. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES 6. OÜ Hunt Kriimsilm palub apellatsioonkaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 04.11.2021 otsus osas, millega kaebus jäeti tema osas rahuldamata, ning teha asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada tervikuna. 4
lg 1 p 1 alusel võib toetust taotleda toitlustusettevõtja ehk majandustegevust teostav juriidiline isik. Halduskohtu lähenemine, et käibe langust tuleb hinnata tegevuskoha tasandil, on väär, sest sama õigusakti raames ei saa ühele ja samale õigusmõistele anda erinevat sisu. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) kohaselt saab õigusvõime olla füüsilisel ja juriidilisel isikul. Ettevõte kui majandusüksus saab olla õiguste ja kohustuste objektiks, kuid ei saa omada õigusi ja kohustusi (TsÜS § 661). Eeltoodust lähtub ka maksuarvestus. Ettevõte kui majandusüksus ja varakogum ei saa omada õigusvõimet, s.o osaleda tehingutes ning sellest lähtuvalt ka omada käivet ega kohustust tööjõumaksude tasumiseks. Eeltoodust järeldub, et
lg 1 p-s 1 toodud käibe languse tingimustele vastavust saab hinnata üksnes ettevõtja tasandil. COVID-19 raamistikust ei tulene, et ettevõtjana saab käsitleda ka muud kui füüsilist või juriidilist isikut. Halduskohtu vastupidine seisukoht on põhistamata. COVID-19 raamistik kasutab läbivalt mõistet „ettevõtja“.
eesmärgiks on toetada Tallinna vanalinnas asuvaid toitlustusettevõtjaid. Kuigi konkreetse tegevuskoha käive võib olla halvenenud, ei ole
eesmärgiga kooskõlas selline tõlgendus, mis võimaldab maksta toetust ka ettevõtjatele, kelle majanduslikku olukorda pole COVID-19 pandeemia sedavõrd negatiivselt mõjutanud või kelle majanduslik olukord on ettevõtja teiste käitiste edukuse tõttu paranenud.
eesmärgiks ei olnud konkreetse tegevuskoha jätkusuutlikkuse tagamine. Ettevõtja kui juriidilise isiku käibelangusest lähtumist kinnitavad määruses nr 2 toodud tõendamisnõuded.
lg 1 p-i 1 PS-ga vastuolus olevaks, sest ettevõtja mõistest lähtumine toob kaasa isikute ebavõrdse kohtlemise, oleks tulnud alustada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust, mitte anda õigusnormile sisu, mis on vastuolus selle grammatilise sõnastusega. Kaebajaid ei kohelda ebavõrdselt ettevõtjatega, kelle käitised on üksnes Tallinna vanalinnas. Halduskohus lähtus võrreldavate gruppide määratlemisel vaid rangelt formaalsest määratlusest, s.o käitise asukohast, jättes arvestamata, et kaebajate puhul võib ettevõtja Tallinna vanalinnaga seonduva tegevuse osakaal majandustegevusest moodustada vähemtähtsa osa ning võrreldava grupi puhul moodustab ettevõtja majandustegevusest ainsa osa Tallinna vanalinna käitis ning seega on käitise olemasolu Tallinna vanalinna ettevõtja püsimajäämisele eluliselt tähtis. Halduskohus jättis tähelepanuta, et toetuse eesmärgiks ei ole kompenseerida kõikidele Tallinna vanalinna toitlustusettevõtjatele tekkinud kahjud, vaid hüvitada osaliselt tõsiseid raskusi kannatanud ettevõtjate käibe langus. COVID-19 raamistiku p-dest 4 ja 8 tuleneb riigiabi andmise eeldusena üheselt, et ettevõtja käibelangus peab olema sedavõrd oluline, et ohtu võib sattuda ettevõtja elujõulisus ja tegevuse jätkamine. COVID-19 pandeemiast tingitud mõju leevendamiseks puudus nendel ettevõtjatel, kellel oli käitis või käitised üksnes Tallinna vanalinnas, äriühingu sisene ristsubsideerimise võimalus. Samas kaebajatel oli peale ristsubsideerimise ka teisi võimalusi. Nt oli võimalik vanalinna käitise tarbeks soetatud kaupu, mida vanalinnas ei saanud enam turustada, suunata ettevõtja teiste käitiste käsutusse. Seega ei arvestanud halduskohus, kas kaebajad ja Tallinna vanalinna ettevõtjad on ka sisuliselt võrreldavas olukorras. Võrdsuspõhiõigust on rikutud siis, kui piirang pole formaalselt või materiaalselt PS-ga kooskõlas. Antud juhul selline vastuolu puudub. 9. OÜ Hunt Kriimsilm, POMO EESTI OÜ, OÜ RockMeedium ja Osaühing Esperan paluvad jätta EIS-i apellatsioonkaebus rahuldamata, nõustudes Tallinna Halduskohtu poolt määrusele nr 2 antud tõlgendusega. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 10. Ringkonnakohus vaatab esmalt läbi EIS-i (I) ja seejärel OÜ Hunt Kriimsilm apellatsioonkaebuse (II). Viimaks lahendab ringkonnakohus menetlusosaliste taotlused (III). I 11. Vastustaja apellatsioonkaebus taandub eelkõige küsimusele, kas halduskohus on määrust nr 2 tõlgendanud õigesti, leides, et
lg 1 p-s 1 nimetatud käibe languse tuvastamisel ei tule lähtuda kaebajate kui juriidiliste isikute käibe langusest tervikuna, vaid kaebajate Tallinna vanalinnas asuvate toitlustuskohtade käibe langusest. 12. Vaidlust pole selles, et nii määrus nr 2 kui ka COVID-19 raamistik kasutavad läbivalt mõistet „ettevõtja“. Vastavalt
lg-le 1 on toetuse sihtrühm turismiga seotud majandusharu ettevõtja.
p 4 kohaselt on Tallinna vanalinna toitlustusettevõtja äriregistris või mittetulundusühingute ja sihtasutuste registris registreeritud eraõiguslik juriidiline isik, kelle riigi toidu ja sööda käitlejate registris märgitud tegevuskoht asub 30.11.2020 seisuga Tallinna vanalinnas paiknevas hoones. Kõik kaebajad on käibemaksukohustuslased.
p 10 järgi loetakse nende puhul käibeks taotleja poolt Maksu- ja Tolliametile esitatud KMD-del deklareeritud käibe suurust. Toetuse saamiseks peab vastav käive kooskõlas
seletuskirjale, kus on põhjendatud, miks on just Tallinna vanalinna toitlustusettevõtjad arvatud
alusel toetust saavate isikute hulka (vt halduskohtu otsuse põhjendava osa p 12.2.). Ringkonnakohus leiab, et eeltoodust ei saa järeldada, et määrusandja tahe oli suunatud sellele, et Tallinna vanalinna toitlustusettevõtjad saaksid toetust vaid konkreetselt vanalinnas asuva toitlustuskoha käibe languse tõttu.
alusel said toetust ka reisiettevõtjad ning käsitöö, suveniiri või Eesti disaini müüjad, kellele samuti kehtis
lg 10, mille järgi loeti käibemaksukohustuslasest ettevõtja puhul käibeks KMD-del deklareeritud käibe suurust. Määrus nr 2 ei tee vahet, kas käibe moodustas seejuures vaid toetusega hõlmatud tegevus (reisikorraldus, käsitöö jne), vaid arvesse tuli võtta ettevõtja kogukäivet.
p 8 kohaselt tuli toetuse taotluses muu hulgas esitada kontserni liikmete skeem, kui kontsern ei kajastu äriregistris.
seletuskirja kohaselt oli nimetatud andmete esitamine vajalik ettevõtjate majanduslike raskuste hindamiseks. Eelnevast võib samuti järeldada, et toetuse saamisel oli määrav ettevõtja toimetulek tervikuna, mitte kitsalt ühe tegevusharu jätkusuutlikkus. Usutavasti aidanuks Tallinna vanalinnas asuvate toitlustuskohtade tegevusele enim kaasa regulatsioon, kus toetuse määramisel oleks vaadeldud iga käitise käibe langust eraldi. Samas ei nähtu selline eesmärk määrusest nr 2 ega selle seletuskirjast. Asjaolu, et
seletuskirja järgi on reisimise taastumise ajaks oluline säilitada kriitiline hulk kvaliteetseid teenusepakkujaid, ei tähenda, et määruse eesmärgiks oli toetuste määramine konkreetsetele käitistele. Määruse koostajale ei saanud olla teadmata, et ühel ettevõtjal võib olla mitu toitlustuskohta, mis kõik ei pruugi asuda Tallinna vanalinnas, või võib ettevõtja samaaegselt üldse tegutseda erinevates valdkondades. Sellele vaatamata on toetus selgelt ette nähtud ettevõtjapõhiselt ning käibemaksukohustuslaste puhul KMD-des deklareeritud käivet silmas pidades. 14. Kokkuvõtvalt märgib ringkonnakohus, et
asjakohaseid norme ei saa tõlgendada halduskohtu otsuses toodud viisil. Asjaolu, et käibemaksukohustuslaseks olevad Tallinna vanalinna toitlustusettevõtjad ei saanud
järgi esitada käitise põhist kasumiaruannet, ei olnud lünk, mida oleks saanud ületada analoogia abil. Ka mittekäibemaksukohustuslasest Tallinna vanalinna toitlustusettevõtjad puhul loeti
p 10 järgi käibeks taotleja ehk ettevõtja kasumiaruande müügitulud ja muud äritulud, mitte konkreetse käitise müügitulud ja muud äritulud. Halduskohus oleks saanud jätta
asjakohase regulatsiooni kohaldamata vaid vastuolu korral põhiseadusega. 15. Kaebaja on leidnud, et kui määrus nr 2 ei arvesta mitte Tallinna vanalinnas asuva tegevuskoha käibe langust, vaid äriühingu kui terviku käibe langust, kujutaks vastav tingimus endast põhjendamatut ja ebaproportsionaalset võrdsus- ja ettevõtluspõhiõiguse riivet (PS § 12 lg 1, § 31 lg 1, § 11). Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et siinses asjas pole tegemist kaebajate ebavõrdse kohtlemisega. Määrusest nr 2 ei nähtu, et toetust peaksid saama kõik Tallinna vanalinna toitlustusettevõtjad, kelle vanalinnas asuvate toitlustuskohtade käive langes vähemalt 60%. Vanalinnas toitlustuskohta omavatele ettevõtjatele nähti määrusega nr 2 toetuse maksmise võimalus ette, sest võrreldes teistes Tallinna ja Eesti piirkondades asuvate toitlustusettevõtjatega oli neil toitlustuskoha asukoha tõttu (Tallinna vanalinn ja selle orienteeritus turismile) tekkinud koroonaviiruse puhangust ja sellega seotud piirangutest 7
lg 1 nägi toetuse saamiseks ette kaks kumulatiivset tingimust: 1) käibe langus vähemalt 60% ning 2) 2019. a eest tasutud tööjõumaksude kogusumma vähemalt 7500 eurot. Eespool viidatud COVID-19 raamistiku järgi oli riigiabi andmine lubatud ettevõtjatele, kellel on ootamatu likviidsusnappus või likviidsuspuudus, riigiabi meetmetega tuli tagada märkimisväärset kahju kannatavate ettevõtjate elujõulisus. COVID-19 raamistiku alusel määrust nr 2 kehtestades otsustas väliskaubandus- ja infotehnoloogiaminister, et teiste hulgas tuleb tagada Tallinna vanalinnas paiknevates hoonetes toitlustamisega tegelevate ettevõtjate elujõulisus. Ettevõtja elujõulisust ei näita vaid asjaolu, millised käibemuutused toimuvad tema ühes konkreetses toitlustuskohas, vaid olulised on ettevõtja kui terviku majandusnäitajad. Kaebajate käibe langus ei ületanud 60%, POMO EESTI OÜ-l esines isegi käibe tõus. Seega, kuigi koroonaviiruse leviku ja sellega kaasnenud piirangute tõttu oli kaebajatel majanduslikult raske, ei õigustanud see riigiabi andmist
alusel. Lähtuvalt eeltoodust ei ole õige võrrelda ettevõtjaid, kelle osa käitisi asuvad väljaspool Tallinna vanalinna, ettevõtjatega, kelle kõik käitised on vanalinnas. Nimetatud kriteeriumid ei iseloomusta ettevõtjate majanduslikku seisu. Kuna kõikidel ettevõtjatel, kes kvalifitseerusid
p-s 3 nimetatud toetuse saajaks, pidi esinema käibe langus vähemalt 60%, ei ole kaebajaid ebavõrdselt koheldud. 16. Eelnevalt toodud põhjendustel ei saa ka väita, et
regulatsioon riivaks ettevõtlusvabadust ning oleks ebaproportsionaalne. Riigil on abimeetmete kehtestamisel suur kaalutlusruum ning kaebajatel puudub subjektiivne õigus nõuda, et regulatsioon peaks olema kehtestatud viisil, et ka nemad kvalifitseeruksid riigiabile.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.