) § 128 lg 4 alusel korraldab juhul, kui jäätmete ja saastuse likvideerimisega ei ole võimalik keskkonnakaitselistest kaalutlustest lähtuvalt viivitada, jäätmete käitlemise ja saastuse likvideerimise keskkonnajärelevalve asutuse ettekirjutuse alusel maa omanik, kellele kuuluval maal jäätmed või saastus asuvad. Loo Invest OÜ on Lõuna tee 20 kinnistu omanikuna
§-st 9 ja § 28 lg-st 1 tulenevalt kinnistule ladustatud jäätmete valdaja ja kohustatud isik. Kuna Loo Invest OÜ ei oma jäätmete käitlusõigust, on tal kohustus jäätmed likvideerida, andes need üle selleks vastavat käitlusluba omavale isikule. Vanarehvide ladustamine Lõuna tee 20 kinnistul on põhjustanud keskkonna ülemäärase risustamise. Lisaks on tegemist kõrgendatud keskkonnaohu ja -häiringu tekkimise võimalusega (keskkonnaseadustiku üldosa seaduse (KeÜS) § 5 ja
). Rehvide puhul on tegemist põlevmaterjaliga, mistõttu ulatusliku vanarehvide ladestamisega esineb oht tulekahju puhkemiseks ja olulise keskkonnamõju tekkimiseks ümbritsevale keskkonnale. 2
Praegusel juhul tuleb seega lähtuda jäätmete likvideerimise korraldamisel
lg-s 1 sätestatud tootjavastutuse põhimõttest, mitte
lg-st 4, mis on kohaldatav üksnes eritingimustel ja kõikide jäätmete liikide suhtes.
-st ei tulene kinnisasja omaniku vastutust probleemtoodete puhul. Täidetud ei ole
KKI on kindlaks teinud saastaja, samuti rehvitootjad, keda on võimalik registrist tuvastada. Tegemist ei ole jäätmetega, mille likvideerimisega ei ole võimalik keskkonnakaitselistest kaalutlustest lähtuvalt viivitada. Sätte eesmärk on lihtsustada haldusmenetlust olukorras, kus jäätmete likvideerimise aeg on kriitilise tähtsusega – nt ei ole aega otsida vastutavat isikut olukorras, kus on gaasileke või muu kütuseleke. Arvestades, et kaebajale on jäätmete likvideerimiseks antud aega üle aasta, KKI on lubanud OÜ-l Kummimatid peaaegu 4 aastat ettekirjutuse täitmisega viivitada ning on lisaks korduvalt pikendanud rehvitootjatele määratud tähtaega, ei ole tegemist olukorraga, mida seadusandja on
Sarnaseid rehvimägesid on Eestis veelgi ja nende likvideerimist ei ole ka riik ise enda maal korraldanud kohe, vaid mitmeaastase nihkega.
Vastustaja on kindlaks teinud, et praegusel juhul oli jäätmetekitajaks ja saastajaks OÜ Kummimatid. KKI on ettekirjutuses käsitanud kaebajat sisuliselt OÜ Kummimatid õigusjärglasena, milleks puudub õiguslik alus. Kaebaja ei saa vastutada äriregistrist kustutatud äriühingu kohustuste täitmise eest. OÜ Kummimatid oli üürnik kaebajale kuuluval kinnisasjal ja kaebaja ei ole selle ettevõttega kuidagi seotud. Seejuures oli ka üürileandjal OÜ-ga Kummimatid kohtuvaidlus. Varasema nelja aasta jooksul ei pidanud KKI kinnisasja omanikku vastutajaks ega teinud talle ettekirjutust. KKI ei ole ettekirjutuse tegemisel arvestanud kaebaja vastuväidetega. KKI ise on oma tegevusetusega tekitanud olukorra, kus OÜ Kummimatid ei täitnud enne äriregistrist kustutamist oma kohustust. KKI avastas 05.12.2016 tehtud ettekirjutuse täitmata jätmise juba 30.10.2018 kontrolli käigus ja rakendas sunniraha, kuid efektiivsem oleks olnud asendustäitmise rakendamine. KKI korraldas 2016. a-l riigihanke asendustäitmise korraldamiseks ja valis välja ettevõtja, kes pidi vanarehvid käitlema asendustäitmise korras. Teadmata põhjusel asendustäitmist lõpuni ei viidud. Jõelähtme vallas 17.05.2016 toimunud kohtumisel selgitasid vastustaja esindajad, et OÜ-le Kummimatid tehakse ettekirjutus ning kui ta seda ei täida, siis on võimalik rakendada asendustäitmist, kus riik likvideerib rehvid ise oma kuludega. Vastustaja ei ole selgitanud, millisest õigusaktist tuleneb, et enne asendustäitmise rakendamist peab haldusorgan otsima täiendavaid isikuid, kes võiksid kohustatud isiku asemel kohustuse täita. KKI 05.12.2016 ettekirjutuse vaidlustasid üksnes MTÜ Eesti Rehviringlus ja MTÜ Eesti Rehviliit, mitte OÜ Kummimatid. Seega viimase vastutuse osas vaidlust ei olnud. Lisaks ei peata ettekirjutuse vaidlustamine kohustuse täitmist 3
Arusaamatu on ettekirjutuses likvideerimisele määratud vanarehvide maht. Kaebajale ei ole haldusmenetluses selgitatud, miks MTÜ Rehviringlus ja MTÜ Eesti Rehviliit ei vastuta vanarehvide eest kogu ulatuses. Kaebajale teadaolevalt ei olnud rehvide ladustamise ajal kinnistul isegi kaalu, mistõttu jääb arusaamatuks, kuidas on üldse rehvide täpne hulk määratud. Ettekirjutuses määratud tähtaeg ei ole proportsionaalne. KKI on andnud rehvitootjatele võimaluse rehve likvideerida juba peaaegu neli aastat – alates 05.12.2016 kuni 31.08.
lg 1 kohustuse sisuks on vanarehvide kokku kogumise ning kogutud rehvide taaskasutamise või kõrvaldamise tagamine. Tulenevalt Vabariigi Valitsuse 17.06.2010 määruse nr 80 „Rehvidest tekkinud jäätmete kogumise, tootjale tagastamise ning taaskasutamise või kõrvaldamise nõuded ja kord“ (määrus nr 80) § 4 lg-test 3 ja 4 tuleb
lg 1 kohase kohustuse täitmiseks rajada vanarehvide kogumispunktid ning tagada nendes võimalus vanarehvide üleandmiseks.
lg-s 1 sätestatud kohustus ei hõlma kaebajale kuuluvalt kinnistult vanarehvide likvideerimise (st kokku kogumise ning käitlemiseks üle andmise) kohustust. Tootjavastutuse põhimõte hõlmab tootjavastutusorganisatsiooni kohustust tagada kaebajale vanarehvide üleandmise võimalus vanarehvide kogumispunktis. Seega ei ole
lg 4 rakendamine probleemtoodete puhul välistatud.
ei sätesta prioriteetsuse järjekorda selles osas, keda eelistatult jäätmevaldajaks pidada. Kuna jäätmed asuvad kaebajale kuuluval kinnistul, on need tema otseses valduses ja kaebaja on jäätmevaldaja. OÜ Kummimatid kohustus jäätmed likvideerida tulenes jäätmeloas nr L.JÄ/325317 sätestatud nõudest anda tegevuse lõpetamisel käitluskohas olevad jäätmed üle vastavat käitlusõigust omavatele isikutele. Kaebaja vastav kohustus tuleneb
ÜS § 12 lg 1 ja
lg 4 koosmõjust tulenevalt on keskkonnaohu vältimise ja vähendamisega seotud kulude kandmise kohustus esmalt keskkonnaohu põhjustajal, seejärel maa omanikul ning alles siis, kui kumbki eelmainitutest oma kohustust ei täida, tuleb kaaluda 4
§-le 9 tuginedes (st teda on käsitletud jäätmevaldajana) ning ettekirjutuses on selgitatud ka
Kaebaja pidi mõistma, et saastaja lõppemisel võib tal tekkida
lg 1 alusel kohustus tagada jäätmete nõuetekohane käitlemine.
Kuna kinnistu asub umbes 2000 elanikuga Loo aleviku vahetus läheduses ning pääs kinnistule ei ole kõrvalistele isikutele piirdeaiaga takistatud, on piisavalt tõenäoline, et jäätmetest tulenev tuleoht ja muud keskkonnahäiringud võivad realiseeruda ning põhjustada välisõhu saastumist ning ohtu inimese tervisele, varale ja heaolule. Tuleohtlike jäätmete jäätmeloata ladustamine kui kontrollimata tegevus toob juba iseenesest kaasa keskkonnaohu. Kuna kinnistul puuduvad nõrgvee kogumise süsteemid, siis on kogu vihma- ja lumesulamisvetega tekkiv ning keskkonna- ja terviseohtlikke ühendeid sisaldada võiv nõrgvesi juba kolm aastat rehvidelt otse pinnasesse voolanud ning voolab ka edaspidi. Kaebajale on antud ettekirjutuse täitmiseks aega üks aasta, kuna eelduslikult on selle aja jooksul 2862 tonni rehvide likvideerimine võimalik. Ka
Olukorras, kus reageerida on vaja kohe, kuulub kohaldamisele KorS § 29 lg 1. MTÜ-le Eesti Rehviliit ja MTÜ-le Rehviringlus 05.12.2016 ettekirjutusega pandud rehvide kinnistult likvideerimise kohustuste täitmise tähtaja pikendamine seoses kohtuvaidluse ning hiljem pehme talve ja koroonaviiruse levikust tingitud probleemide tõttu oli põhjendatud. Ettekirjutuses määratud tähtaeg on ka proportsionaalne. Kaebaja ei ole esitanud ühtegi põhjendust, miks tal ei ole võimalik ettekirjutusest tulenevat kohustust tähtaegselt täita. MTÜ Rehviringlus on talle pandud kohustuse 30.09.2020 seisuga täitnud ning MTÜ Eesti Rehviliit on 11.01.2020 seisuga täitnud talle pandud kohustuse 48% ulatuses. Tallinna Ringkonnakohus on otsuse nr 3-17-282 p-s 19 lugenud tõendatuks KKI poolt tehtud järeldused rehvide koguse kohta kinnistul ning rehvitootjate ja OÜ Kummimatid likvideerimiskohustuse ulatuse kohta. Vaideotsusest tulenevalt on KKI kinnistul asuvate rehvide koguse ning rehvitootjate ühenduste ja OÜ Kummimatid kohustused määranud lähtuvalt rehvitootjate ja OÜ Kummimatid esitatud andmetest ning Maa-Ameti X-GIS kaardirakenduse Lõuna tee 20 kinnistu ülelendude kaardipiltidest. OÜ-le Kummimatid või kaebajale langev likvideerimise kohustus on tuvastatud asjaolude alusel matemaatilise lahutamistehte abil üheselt kindlaks määratav. Tootjavastutusorganisatsioonidele määratud likvideerimise kohustuse aluseks on asjaolu, et nad kasutasid OÜ-d Kummimatid oma taaskasutuskohustuse täitmisel ja andsid talle taaskasutamiseks üle vanarehve. Kuna OÜ Kummimatid jättis kohustuse täitmata, pidid tootjavastutusorganisatsioonid täitma selle ise. Ülejäänud kaebaja kinnistule ladustatud rehvide osas ei ole tegemist tootjavastutusorganisatsioonide poolt nende kohustuste täitmiseks OÜ-le Kummimatid üle 5
5. Tallinna Halduskohus jättis 29.01.2021 otsusega menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. kaebuse rahuldamata ning Ei saa nõustuda kaebaja seisukohaga, et
lg-s 1 sätestatud tootjavastutuse põhimõttest lähtuvalt tuli vastustajal nõuda vanarehvide likvideerimist rehvitootjatelt. Probleemtoote tootja vastutuse erinormidest tulenevalt on tootja kohustatud kõik nende poolt turule lastud rehvidest tekkinud jäätmed (vanarehvid) jäätmevaldajatelt vastu võtma ja tagama nende taaskasutamise. Selleks tuleb rehvitootjatel muu hulgas tagada üleriigiliselt vastavate kogumispunktide rajamine (vt ka määruse nr 80 § 4 lg-d 3 ja 4). Tootjavastutuse põhimõte ei hõlma seega rehvitootja kohustust korraldada vanarehvide kokku kogumine ja transport jäätmevaldajate juurest, vaid kohustust tagada kohased võimalused vanarehvide üleandmiseks. Kaebajale ei ole vaidlustatud ettekirjutusega pandud kohustust, mille täitmise eest tuleks vastutavaks lugeda rehvitootja ja mida ei saaks nõuda vanarehvide asukohaks oleva kinnistu omanikult. Kaebajat on ettekirjutuses õigesti käsitletud temale kuuluval kinnistul ladustatud jäätmete valdajana
tähenduses ning seda ei väära asjaolu, et kaebaja ei olnud kinnistul asuvate vanarehvide tootmise, kasutamise või ladustamisega seotud. OÜ-d Kummimatid ei saaks enam jäätmevaldajaks pidada, kuna ta on registrist kustutamisega lõppenud ning vanarehvid asuvad kaebaja otseses valduses.
kohaselt peab iga jäätmevaldaja hoolitsema selle eest, et tema valduses olevad jäätmed jõuaksid vajalikku jäätmeluba omava jäätmekäitlejani. Asjaolu, et kaebajalt nõutakse probleemtoodetest tekkinud jäätmete likvideerimist, ei välista
Kaebajat ei ole käsitatud OÜ Kummimatid õigusjärglasena. Vastustaja on selgitanud, et OÜ Kummimatid kohustus tulenes jäätmeloast. Kaebajalt jäätmete likvideerimise nõudmine tuleneb
Jäätmete jätkuva ladustamisega võib kaasneda oluline oht inimeste elule, tervisele, varale või keskkonnale. Seega on põhjendatud kohustada kinnistu omanikku sellel ladustatud vanarehvide likvideerimiseks. Kaebajal ei saanud Jõelähtme vallas 17.05.2016 toimunud kohtumisest (kus osales kinnistu eelmine omanik) tekkida õiguspärast ootust, et maaomanikult vanarehvide likvideerimist nõudma ei hakata ning haldusorgan korraldab ise omal kulul vanarehvide likvideerimise. Vaidlust ei ole, et KKI tegi OÜ-le Kummimatid ettekirjutuse vanarehvide käitlemiseks kohustamiseks ning ettekirjutuse täitmise tagamiseks kohaldati äriühingu suhtes ka sunniraha (20 000 eurot). Sõltumata sellest, kas KKI haldusmenetlus OÜ Kummimatid suhtes oli piisavalt efektiivne, ei ole välistatud jäätmete likvideerimise kohustuse panemine jäätmete asukohaks oleva kinnistu omanikule. Kaebajale tehtud ettekirjutuse õiguspärasus ei sõltu sellest, kas KKI on põhjendatult pikendanud MTÜ-le Rehviringlus ja MTÜ-le Eesti Rehviliit KKI 05.12.2016 ettekirjutuse täitmiseks määratud tähtaegasid ning kas KKI järelevalve nende tegevuse üle on olnud piisav. Samas ei nähtu, et tootjate ühendustele oleks tähtaegu ilmselgelt põhjendamatult pikendatud. Kaebaja pidi kinnistut omandades arvestama võimalusega, et tal võib tekkida kohustus kinnistul ladustatud vanarehvide likvideerimiseks. KKI 05.12.2016 ettekirjutusest nr 01000316 nähtuvalt oli
§-st 9 tulenevalt ka tollane kinnistu omanik Vialine Group OÜ, kelle juhatuse liige VB on ka kaebaja juhatuse liikmeks, jäätmevaldajana haldusmenetlusse kaasatud. Kaebaja pidi seega olema teadlik, et kinnistu omandamise hetkel ei olnud ettekirjutuse adressaadid seda täitma asunud, mh oli ettekirjutus osaliselt vaidlustatud kohtus. Kaebajat ei vabasta tema kinnistul ladustatud vanarehvide likvideerimise kohustusest pelgalt 6
Ettekirjutuse tegemiseks piisab ainuüksi sellest, et ohustava tegevusega võib piisava tõenäosusega kaasneda oluline oht inimeste elule, tervisele, varale või keskkonnale (vt ka KeÜS § 5). Ettekirjutuse tegemine ei eelda, et nimetatud oht peab eelnevalt olema realiseerunud või realiseerub eeldatavalt mõne päeva või tunni jooksul, nagu on leidnud kaebaja. Maaomanikule ettekirjutuse tegemiseks esineb alus, kui asjaolusid arvestades võib ohu realiseerumist mõistlikult prognoosida. Vaidlustatud ettekirjutuses on piisavalt selgitatud, et vanarehvide ladustamine Lõuna tee 20 kinnistul on põhjustanud keskkonna ülemäärase risustamise ning tegemist on kõrgendatud keskkonnaohu ja -häiringu tekkimise võimalusega.
lähtub juba iseenesest eeldusest, et rehvide kogumine ja ladustamine on seotud keskkonnariskiga (vt
On üldteada asjaolu, et rehvide põlemisel vabanevad keemilised ühendid on keskkonnale kahjulikud ning ohustavad otseselt ka inimeste tervist. Asjaolu, et KKI on ettekirjutuses andnud kaebajale jäätmete likvideerimiseks aega üle ühe aasta ning et MTÜ-le Eesti Rehviliit ja MTÜ-le Rehviringlus on tähtaegu pikendatud, ei tähenda, et puuduks vanarehvide kinnistult viivitamatult likvideerimise vajadus. Seadus ei näe ka ette, et keskkonna risustamise ja ohustamisega seotud jäätmete likvideerimise kohustuse täitmiseks antud tähtaega ei tohi põhjendatud juhul pikendada. Samuti ei ole vastustajal alust jätta rakendamata kohaseid meetmeid keskkonnaohu ja korrarikkumise viivitamatuks kõrvaldamiseks või kaebajal alust keelduda ettekirjutuse täitmisest põhjusel, et varem ei ole teatud juhtudel vanarehvide likvideerimine mõistliku aja jooksul õnnestunud. Vastustaja ei ole
lg-t 4 kohaldades käsitlenud keskkonnaohu põhjustaja (saastaja) ja maaomaniku vastutust alternatiivsena. Olukorras, kus jäätmete ja saastuse likvideerimisega ei ole võimalik keskkonnakaitselistest kaalutlustest lähtuvalt viivitada, saab
lg-st 4 tulenevalt kohustada jäätmete likvideerimiseks kinnistu omanikku ka juhul, kui jäätmete ladustaja on teada. Vastustaja on põhjendatult märkinud, et
Kaebajale vanarehvide likvideerimiseks ettekirjutuse tegemist ei muuda seejuures põhjendamatuks asjaolu, et KKI ei ole varem vanarehvide likvideerimiseks kohustanud kinnistu eelmist omanikku. Vastustaja oleks pidanud ettekirjutuses selgemalt välja tooma, kuidas on arvestatud kaebaja kohustuse aluseks olevaks vanarehvide mahuks 2861,763 tonni, kuid see ebatäpsus ei too kaasa vaidlustatud ettekirjutuse tühistamist. Arvestades, et haldusmenetlusse nr 01000316 oli kaasatud ka Lõuna tee 20 kinnistu eelmine omanik Vialine Group OÜ, võib eeldada kaebaja kursis olemist eelnimetatud haldusmenetluses tuvastatud ja ka KKI 05.12.2016 ettekirjutuses välja toodud vanarehvide kogumahuga ning selle kujunemise aluseks olnud andmetega. Kaebaja 14.04.2020 KKI-le esitatud vastuväidetes on samuti kinnitatud, et VB osales aktiivselt eelviidatud haldusmenetluses. Ühtlasi on kaebajal alati võimalus pöörduda vajadusel haldusorgani poole ettekirjutuse kohta selgituste saamiseks. Tallinna Ringkonnakohus ei ole KKI analüüsi vanarehvide koguse osas kahtluse alla seadnud (vt 31.10.2018 otsus nr 3-17-282, p 19) ning on pidanud KKI 05.12.2016 ettekirjutust õiguspäraseks rehvitootjate ühendustele määratud kohustuste osas (vt 31.10.2018 otsused nr 3-17-27 ja 3-17-282). Kaebaja ei ole väitnud ega tõendanud, et tegelikult peaks temale ettekirjutusega määratud osa olema väiksem. Vastustaja on ka vaidlustatud ettekirjutuses ja kohtumenetluses piisavalt selgitanud, miks ei vastuta MTÜ Rehviringlus ja MTÜ Eesti Rehviliit kaebaja kinnistult kõikide vanarehvide likvideerimise eest. Kaebajale määratud tähtaega ei muuda ebaproportsionaalseks üksnes asjaolu, et vastustaja on tootjate ühendustele neile 05.12.2016 tehtud ettekirjutuses antud tähtaegasid pikendanud ja 7
lg 4 ja § 28 lg 1.
lg 1 kohaselt on jäätmevaldaja jäätmetekitaja või muu isik või riigi või kohaliku omavalitsuse asutus, kelle valduses on jäätmed. Praegusel juhul ei ole vaidlust, et jäätmetekitajaks oli OÜ Kummimatid, mistõttu oli OÜ Kummimatid ka jäätmevaldaja
Kuna kaebaja ei ole OÜ Kummimatid õigusjärglane (mida on halduskohus ka tõdenud), siis ei saa jäätmevaldaja positsioon automaatselt OÜ-lt Kummimatid kaebajale üle minna. Kinnistu omaniku vastutus saab kõne alla tulla üksnes
Halduskohtu hinnangul piisab maaomanikule ettekirjutuse tegemiseks sellest, kui asjaolusid arvestades võib ohu realiseerumist mõistlikult prognoosida. Kohtu tõlgendus ei ole kooskõlas
lg-s 4 sätestatuga, sest selles ei ole märgitud, et maaomanikule võib ettekirjutuse teha, kui esineb keskkonnaoht, nagu halduskohus on ekslikult arvanud. Halduskohtu viide KeÜS §-le 5 ei ole asjakohane. Üldiselt kehtib keskkonnaõiguses saastaja vastutuse põhimõte (KeÜS § 12 lg 1,
lg 1) ning
Seadusandja ei ole
lg-s 4 ette näinud maaomaniku solidaarset või alternatiivset vastutust saastajaga, vaid
lg-t 4 saab kohaldada üksnes siis, kui saastajat ei ole õnnestunud kindlaks teha või seda ei ole võimalik piisavalt kiiresti kindlaks teha, kuna tegutseda on vaja kiiremini, kui võimalik haldus- või väärteomenetlus aega võtaks. Vastustaja enda käitumine vaidlusaluste vanarehvide likvideerimise korraldamisel on selge märk sellest, et vanarehvide likvideerimisega ei ole nii kiire, et see õigustaks
lg 4 alusel mööda minna
Halduskohtu seisukoht, et saastaja ja maaomaniku vastutus saab olla solidaarne ja
lg 4 kohaldamine ei sõltu sellest, kas saastaja oma kohustust täidab, ei ole haldusmenetluse asjaoludega kooskõlas. Vastustaja alustas kaebaja suhtes haldusmenetlust pärast seda, kui OÜ Kummimatid kustutati äriregistrist. Sealjuures oli kinnisasja omanik juba
-st tuleneva tootjavastutuse põhimõttega. Kaebajale jääb arusaamatuks, miks peaks kinnisasja omanik vastutama teisele äriühingule haldusorgani poolt antud loa rikkumise tagajärgede eest. Kui OÜ Kummimatid rikkus oma jäätmeloa tingimusi ja ladestas rehve suuremas ulatuses, kui luba ette nägi, peaks haldusorgan efektiivse järelevalve käigus määrama halduskaristuse ja tagajärgede likvideerimise kohustuse rikkujale, mitte kolmandast isikust kinnistuomanikule. 9. Keskkonnaamet palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Keskkonnaamet jääb varasemate seisukohtade juurde ja nõustub halduskohtu otsusega, esitades apellatsioonkaebusele järgmised vastuväited. Kuna asjaõigusseaduse (AÕS) § 33 lg 1 kohaselt on valdaja isik, kelle tegeliku võimu all asi on ning kinnistuomanikuna on kaebajal AÕS § 68 lg 1 kohaselt täielik õiguslik võim kinnistu üle (ja seega ka tegelik võim kinnistul asuvate rehvide üle), siis on kaebaja jäätmevaldaja. Kuna kaebajal puudub vanarehvide ladustamiseks nõutav jäätmeluba ning ta ei ole andnud jäätmeid käitlemiseks üle selleks õigust omavatele isikutele, siis rikub kaebaja
S § 5 lg 1 kohast korrarikkumist keskkonnakaitse valdkonnas ning tuleb KorS § 2 lg-st 1 ja keskkonnajärelevalve seaduse (KeJS) § 2 lg-st 1 tulenevalt lõpetada. Seega vastutab kaebaja kinnistu omaniku ja jäätmevaldajana jäätmete likvideerimise eest ka
Kuigi kaebaja on tänaseks kinnistu võõrandanud, ei vabasta see asjaolu teda
Kuna kinnistu uuel omanikul Algerest OÜ-l puudub keskkonnalubade ja registreeringute registri järgi kehtiv keskkonnakaitseluba jäätmete käitlemiseks, siis ei ole kaebaja kinnistu võõrandamisega ettekirjutuse täitmise kohustusest vabanenud (vt
ÜS §-le 5 ning leidnud, et praegusel juhul kaasneb vanarehvide ladustamisega keskkonnaoht. Praegusel juhul tuleb olulise keskkonnahäiringu tekkimist eeldada (vt KeÜS § 3 lg 2 p 3 ja keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse (KeHJS) § 22). Kaebaja ei ole põhjendanud, millele tugineb tema väga kitsas
lg 2 p 5 kohaselt ka rehvid, on võimalik kohaldada
lg-t 4 (maa omaniku vastutus) või tuleb juhinduda
§-s 26 reguleeritud tootjavastutuse põhimõttest. Vaidlustatud ettekirjutuse tegemise ajal kehtinud
lg 1 sätestas, et tootja on kohustatud tagama tema turule lastud probleemtootest tekkivate jäätmete kogumise ja nende taaskasutamise või nende kõrvaldamise ja omama selle kohustuse täitmiseks piisavat tagatist. Tootja võib valida, kas ta täidab kohustused individuaalselt, annab need kirjaliku lepinguga üle tootjate ühendusele või ühineb tootjate ühendusega. 12. Tallinna Ringkonnakohus on 31.10.2018 otsustes haldusasjades nr 3-17-27 ja 3-17-282, kus vaadati läbi MTÜ Rehviringlus ja MTÜ Eesti Rehviliit kaebused KKI 05.12.2016 ettekirjutusele nr 0100316, leidnud järgmist.
lg-test 1, 14, 4 ja 9 ning §-st 264 järeldub, et rehvitootja või kirjaliku lepingu olemasolu korral on tootjate ühendus kohustatud jäätmevaldajatelt vastu võtma kõik vanarehvid ja need taaskasutama või kõrvaldama. Kui mõni tootja või tootjate ühendus täidab seda kohustust suuremas ulatuses, kui on tema poolt turule lastud rehvide osatähtsus, saab ta nõuda selle kohustuse täitmise eest teistelt tootjatelt rahalist hüvitist. Rahalise hüvitise mittemaksmise korral ei vabane rehvitootja või tootjate ühendus vanarehvide kogumise ja taaskasutamise või kõrvaldamise kohustusest. Tähtsust ei oma seejuures rehvi kaubamärk, tootja ega mõõtmed, sest vastu tuleb võtta ja käidelda kõik sama tootja poolt turule lastavate rehvidega samast liigist rehvid. Kui probleemtoote tootja annab probleemtoote üle jäätmekäitlejale, kes talle pandud kohustusi aga täita ei suuda, ei lõpe tootja või tootjate ühenduse kohustus korraldada vanarehvide taaskasutamine. Vastupidise tõlgenduse kohaselt 10
Asendustäitmise korral jäävad kulud kaebajate kanda, sest
lg-test 1 ja 9 tulenevalt peab tootja või tootjate ühendus kandma vanarehvide käitlemise kulud nagunii. 13.
lg 1 on kehtetu alates 15.05.2021, mil
-st täiendati §-ga 251, mis reguleerib laiendatud tootjavastutuse põhimõtet.
lg 1 järgi on tootja kohustatud tagama oma turule lastud probleemtootest tekkivate jäätmete käitlemise ja kandma sellest tulenevad kulud. Tootja vastutab oma turule lastud probleemtoote eest seni, kuni probleemtootest tekkinud jäätmed on nõuetekohaselt käideldud (lg 3). Rehvidest tekkinud jäätmete kogumise ja taaskasutamise või kõrvaldamise korraldamiseks on tootja kohustatud sõlmima kirjaliku lepingu tootjate ühendusega (lg 6). Jäätmeseaduse ja pakendiseaduse muutmise seaduse eelnõu (190 SE) seletuskirja kohaselt on muudatuste tegemisel muu hulgas lähtutud eelnevas punktis refereeritud ringkonnakohtu lahenditest. Probleemtoote tootja peab korraldama jäätmekäitluse sellisel viisil, et talle jääb kontroll probleemtoote taaskasutamise eest, vajadusel peab ta saama probleemtoote valduse tagasi. 14. Arvestades probleemtoote tootja vastutuse spetsiifikaga, leiab ringkonnakohus, et
Vanarehvid ladustati kinnistule perioodil 2013–2014 OÜ Kummimatid poolt viimasele väljastatud kuni 15.09.2014 kehtinud jäätmeloa nr L.JÄ/325317 alusel. Jäätmeloa kohaselt pidi OÜ Kummimatid oma tegevuse lõpetamisel käitluskohas olevad jäätmed üle andma vastavat jäätmeluba omavale isikule nende edasiseks käitlemiseks. OÜ Kummimatid ei täitnud jäätmeloast ega MTÜ-dega Eesti Rehviliit ja Rehviringlus sõlmitud lepingutest tulenevaid kohustusi. Sellega ei lõppenud probleemtoote tootjate ja tootjate ühenduste vastutus tagada, et tekkinud jäätmed saaksid nõuetekohaselt käideldud (vt otsuse p 12). Vastustaja nägi 05.12.2016 ettekirjutuses ette, millises osas tuli vanarehvid käidelda OÜ-l Kummimatid ning MTÜ-del Eesti Rehviliit ja Rehviringlus. Kuna OÜ Kummimatid ei täitnud ettekirjutust ning äriühing kustutati 07.01.2020 registrist, tekkis tootjate ühendustel
15. Kuni 14.05.2021 kehtinud
lg 4 sätestas, et kui saastajat ei ole kindlaks tehtud ühe aasta jooksul jäätmete keskkonda viimise asjas süüteomenetluse alustamisest arvates, samuti juhul, kui jäätmete ja saastuse likvideerimisega ei ole võimalik keskkonnakaitselistest kaalutlustest lähtuvalt viivitada, korraldab jäätmete käitlemise ja saastuse likvideerimise keskkonnajärelevalve asutuse või kohaliku omavalitsuse üksuse või kohaliku omavalitsuse asutuse ettekirjutuse alusel maa omanik, kellele kuuluval maal jäätmed või saastus asub. 11
OÜ Kummimatid ei esitanud tema suhtes toimunud haldusmenetluses seisukohti ega dokumente, mistõttu ei ole teada, kellelt saadud vanarehvid ta kaebaja kinnistule ladustas. Probleemtoodete puhul on aga vastutus alati taandatav tootjani või tootjate ühenduseni (
Kuigi ca 2800 tonni vanarehvide ladustamine võib endast kujutada keskkonnaohtu, ei ole vastustaja põhjendanud, miks tagab tootjate ühenduste asemel maa omanikule ettekirjutuse tegemine jäätmete kiirema käitlemise.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.