KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel lõpposa Kohus Harju Maakohus Tallinna kohtumaja Otsuse tegemise aeg ja koht 07. oktoobril 2022.a Väärteoasja number 4-22-2459 Kohtukoosseis Kohtunik Karin Olentšenko,

§ 239

järgi kvalifitseeritavad väärteod Kaebuse sisu 13.07.2022 esitas D A kohtule kaebuse, milles palub juhtimisõiguse äravõtmise asemel karistada teda rahatrahvi või üldkasuliku tööga. Kaebuses on välja toodud, et kiiruse ületamine ei toimunud meelega, vaid juhtus kogemata, et jõuaks vahetada rada enne raskeveokit ning et mitte takistada teiste liiklejate kiirust. Kuna tema auto on võimas, võttis auto kiiruse kiiresti peale ning ta ei jõudnud seda koheselt märgata. Kui rida oli vahetatud, siis kohe vähendas kiirust, aga patrullauto juba fikseeris sõiduki kiiruse tippmomendil. Ta töötab Tallinnas, aga elab linnast väljas 30 km. Lisaks on tema tööülesanne avariiväljakutsetele reageerimine, peab töölepingu alusel olema 24 tundi selleks valmis. Samuti peab ta iga päev hommikul viima lapsed kooli ja lasteaeda ning õhtul ära tooma, lapsed on xxx ja xxx aastat vanad. Abikaasa hetkel ei tööta ja on töötukassas arvel. Töötab perekonnas üksinda ning seoses töö ja perekonnaeluga on talle juhtimisõigus vajalik. Siiralt kahetseb, et ületas kiirust. Kohtumenetlus 07.10.2022 kohtuistungil kuulas kohus ära kaebuse esitaja ja kohtuvälise menetleja esindaja ning uuris kirjalikke tõendeid (väärteoprotokoll, menetlusaluse isiku ülekuulamise protokoll, ProLog salvestuse andmed, Metrosert taatlustunnistus, PPA tõend koolitusandmete kohta, Transpordiameti liiklusregistri väljavõte, e-kiri selgitusega ja skeemiga, karistusregistri väljatrükk; videosalvestis). D A jäi esitatud kaebuse juurde, taotledes juhilubade äravõtmise asemel määrata talle karistuseks rahatrahv või üldkasulik töö. Kohtuväline menetleja vaidles kaebusele vastu, palus jätta kohtuvälise menetleja otsus muutmata ning kaebus rahuldamata. Kohtuvälise menetleja ütluste kohaselt oli menetlusalusele isikule teo toimepanemise ajal teada, et tal on 2 alaealist last ja nende eest tuleb hoolt kanda. Vaadati, et on raskeveokid teisel rajal, ei tahetud pidurdada ja võeti vastu teadlik otsus ületada kiirust. Küll aga jäi lahtiseks küsimus, et kui menetlusalune isik nägi juba, et raskeveokid jäävad temast tahapoole ja on reastanud, siis miks ei ole otsustatud koheselt kiirust alandada. Selle kiirusega sõideti edasi kuni selleni, kus tõenäoliselt politseinik oma käe püsti tõstis. Mis isikut veel iseloomustab, on see, et juhtimisõiguse saamise ajast 2003 aastal on tal tänaseks päevaks juhtimisõigust koos eelmise otsusega äravõetud ühtekokku kaheksal korral. Eelmises otsuses, see oli siis 4-21-451, on maakohus öelnud, et puudub usk, et uus rahatrahv mõjutaks menetlusalust isikut uute süütegude toimepanemisest hoiduma. Seevastu on kohus leidnud, et menetlusaluse isiku suhtes tuleks kohaldada teist liiki karistust, mis on juhtimisõiguse äravõtmine. Kohtuliku arutamise järeldused VTMS § 123 lg 2 kohaselt arutab kohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Samuti peab kohus lahendama VTMS § 133 loetletud küsimused. VTMS § 87 kohaselt arutatakse väärteoasja ainult menetlusaluse isiku suhtes ja väärteoprotokollis sätestatud ulatuses. Vastavalt 29.05.2022 koostatud väärteoprotokollile nr 20220529431002 rikkus menetlusalune isik LS § 50 lg 5 p 3 ja LS § 33 lg 3 nõudeid ning pani 29.05.2022 toime LS §

§ 239järgi kvalifitseeritavad väärteod.

Esmalt annab kohus hinnangu LS § 227 lg 3 järgi kvalifitseeritavale väärteole, mis näeb ette vastutuse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 41–60 kilomeetrit tunnis. Kui väärteoasja arutamisel tekib kohtul kahtlus näiteks kiiruse ületamise või selle fikseerimise asjaolude suhtes, peab kohus välja selgitama, kas pooled soovivad esitada täiendavaid tõendeid või koguma täiendavaid tõendeid omal algatusel (nt Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-125-12 p-s 6 väljendaud seisukoht, mille kohaselt lisaks sellele, et kohus kontrollib kohtuistungil kõiki tõendeid, mis olid aluseks kohtuvälise menetleja otsuse tegemisel, tuleb vajadusel kohtul kohtumenetluse käigus koguda ja kontrollida veel täiendavaid tõendeid omal algatusel). Käesoleval juhul kohus leiab, et vajadus 2 täiendavate tõendite kogumiseks puudub. Kohtu hinnangul on D. Ai poolt toimepandud väärtegu õigesti kvalifitseeritud ning nõuetekohaselt tõendatud. Väärteo toimepanemine on tõendamist leidnud eelkõige videosalvestusega CD-plaadil, millest nähtuvad väärteoasja lahendamiseks olulised asjaolud. VTMS § 31 lg 11 kohaselt juhul, kui väärteo toimepanemise aeg, koht või viis või muud väärteo tehiolud on riikliku järelevalve käigus foto- või videosalvestatud, võib see salvestis olla väärteomenetluses iseseisvaks tõendiks, kui salvestisest nähtuvad: 1) salvestise seos väärteoasjaga; 2) millal, millistel asjaoludel ja kelle poolt on salvestis loodud; 3) väärteoasja lahendamiseks olulised asjaolud. Kohtu hinnangul vastab väärteoasja materjalide juures olev videosalvestus seaduses nimetatud nõuetele ja on lubatav tõend. Oluline on tuvastada konkreetse sõiduki kiirus kindlal ajal ning just sellised andmed kajastuvad ka talletatud videosalvestusel. Videosalvestusest nähtub ammendavalt millal, kus ja kuidas toimus D. Ai poolt juhitud mootorsõiduki kiiruse mõõtmine. Nii on salvestuselt selgelt näha D. Ai poolt juhitud sõiduk, et mõõdeti just tema sõiduki kiirust ning sõiduauto kiiruseks fikseeris kiirusmõõteseade 159 km/h. Kohus arvestab, et nähtavus salvestusel on väga hea ning teisi sõidukeid mõõtmisväljas ei olnud, kiirusmõõturi sihik püsis kindlalt vaid D. Ai poolt juhitud sõidukil. Tuginedes videosalvestusel kajastatule on kohtu hinnangul tõendatud ka mõõtetulemuse jälgitavus. Praeguses asjas oli mõõtevahendiks kiirusmõõtur LaserCam 4 numbriga LE0273 ning asja materjalide juures on taatlustunnistus nr TTRS-22/00046 selle kohta, et kiirusmõõtur LaserCam4 läbis kordustaatluse ning vastab esitatud nõuetele, on taadeldud 08.03.

1. Kiiruse salvestuse andmetest nähtub, et 29.05.2022 kell 16:28:54 on seadmega LaserCam 4 toimunud käsitsi kiiruse salvestamine ning tuvastatud maksimaalseks kiiruseks on 159 km/h (kiiruse piirang 110 km/h). Seadet kasutas Rauno Loit ning vastavalt Politsei-ja Piirivalveameti tõendile on Rauno Loit läbinud
2. mai 2016 Sisekaitseakadeemias Laser- ning radartüüpi kiirusemõõtja koolituse ja Tõendusliku alkomeetri koolituse. Ka kaebuse esitaja enda ütlustega on tõendatud kaebaja liikumine kohtuvälise menetleja otsuses ja väärteoprotokollis märgitud ajal ja kohas. Sõites Harju maakonnas Tallinna ringteel, 19 km ja 18 km vahel, liikudes 18 km suunas, mootorsõidukit kiirusega 159 km/h +-5 km/h (suurim lubatud kiirus sellel teelõigul 110 km/h), ületas D. A järelikult liikluskorraldusvahendiga lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 44 km/h, millise tegevusega rikkus LS § 50 lg 5 p 3 nõudeid. Selline käitumine on kvalifitseeritav LS § 227 lg 3 järgi, s.o mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 41–60 kilomeetrit tunnis. KarS § 15 lg 3 kohaselt on väärteona karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu. Kohtu hinnangul pani D. A teo toime vähemalt kaudse tahtlusega ning seda vaatamata kaebuse esitaja ütlustele, et kiiruse ületamine juhtus kogemata, et jõuaks vahetada rada enne raskeveokit ning et mitte takistada teiste liiklejate kiirust. Samas tõi kaebuse esitaja ka välja, et tema auto on võimas, auto võttis kiiruse kiiresti peale ning ta ei jõudnud seda koheselt märgata. Olukorras, kus isik teab enda auto võimsust ning arvestades tõsiasja, et ta ületas kiirust vähemalt 44 km/h, on selge, et kiiruse ületamine ei saanud kaebuse esitajale jääda kuidagi märkamatuks. Sellises määras kiiruse ületamine ei näita mitte kuidagi kiiruse ületamist kogemata, pigem toob see esile kaebuse esitaja sõidustiili ning tema teadliku tegutsemise sõidukiiruse valimisel. Sellistest andmetest lähtuvalt ei kahtle kohus, et D. A pidas võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ja möönas seda. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et D. Ai käitumine sisaldab LS § 227 lg 3 ettenähtud süüteokoosseisu. Õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid ei ole kohus tuvastanud. 3 Lisaks LS § 227 lg 3 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemisele kinnitavad väärteoasja materjalid kaebuse esitaja poolt ka LS § 239 järgi kvaliftseeritava väärteo toimepanemist, s.o turvavöö nõuetekohaselt kinnitamata jätmist sõidukijuhi poolt. Kaebuse esitaja on ise andnud menetlusaluse isikuna ütlusi, et turvavöö ei olnud peal, kuna unustas selle panna ning kohtule esitatud kaebuses ta turvavöö nõuetekohaselt kinnitamata jätmist ei vaidlustanud. Seega on tuvastatud, et 29.05.2022 mootorsõidukit juhtides rikkus D. A LS § 33 lg 3 nõudeid, s.o sõidukis, millel on turvavööd, peab juht olema sõidu ajal turvavööga nõuetekohaselt kinnitatud. Sellise nõude rikkumine on kvalifitseeritav LS § 239 järgi. Kohtu hinnangul pani D. A teo toime vähemalt otsese tahtlusega. Ei ole loogiline ja usutav, et isik, kes sõidab juba 159 km/h +-5 km/h, ei oleks turvavöö kinnitamata jätmist märganud. Pigem on usutavam, et turvavöö kinnitamata jätmise võib unustada sõitu alustades, mitte aga juba sõidukiga maanteel kiirendades. Seega teadis D. A, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu, ja tahtis või vähemalt möönas seda. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et D. Ai käitumine sisaldab ka LS § 239 ettenähtud süüteokoosseisu. Õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid ei ole kohus tuvastanud. Väärteoasja arutamisel ja otsuse tegemisel on otsuse teinud ametiisik välja selgitanud kõik asjaolud, mida oli võimalik asjas kogutud materjalidega välja selgitada, menetlusõigust otsuse tegemisel rikutud ei ole: menetlusalusele isikule õigusi selgitati, menetlusaluse isikuna oli ta üle kuulatud, VTMS § 150 loetletud väärteomenetlusõiguse olulisi rikkumisi ei ole tuvastatud. Karistuse mõistmine KarS § 56 lg 1 järgi on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohtupraktikas välja kujunenud seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Lisaks isiku süüle tuleb KarS § 56 kohaselt arvestada eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, s.o võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest, ning õiguskorra kaitsmise huvisid (RKL 3-1-1-6-17 p 9). Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut LS § 227 lg 3 ja § 239 ettenähtud väärtegude toimepanemise eest KarS § 63 lg 1 alusel LS § 227 lg 3 järgi mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega neljaks kuuks. Kõrvaltvaataja jaoks on tegemist ühe käitumisaktiga – sõiduki juhtimisega. Seega arvestades, et D. Ai poolt toime pandud väärteod (sõidukiiruse ületamine ja turvavöö nõuetekohaselt kinnitamata jätmine) on kantud ühisest tahtlusest ja nad on ajalis-ruumilise läheduse tõttu sellisel määral seotud, et kogu käitumine on kolmandale isikule objektiivselt vaadeldav ühtse, kokkukuuluva teona, on õige eelpool tuvastatud väärteokoosseise käsitleda ideaalkogumina KarS § 63 lg 1 järgi. Kuna LS § 227 lg 3 sanktsioon näeb karistusena ette rahatrahvi kuni 200 trahviühikut, aresti või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni kaheteistkümne kuuni, ei ole kohtul võimalik kaaluda isikule üldkasuliku töö kohaldamist nagu on taotlenud ühe võimalusena kaebuse esitaja. Samuti ei esine kohtu hinnangul selliseid asjaolusid, millistele toetudes oleks võimalik valida võimalikest sanktsioonialternatiividest põhikaristuseks kergeim, s.o rahatrahv. Kohus arvestab karistusregistri andmeid, millest nähtuvalt on D. Ait 13.01.2021 otsusega LS §

§ 242

lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemise eest karistatud sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega viieks kuuks (Harju Maakohtu 24.03.2021 kohtuotsusega väärteoasjas 4-21-451 jäeti kohtuvälise menetleja otsus muutmata). Järelikult on isikut analoogse väärteo toimepanemise eest varasemalt karistatud juhtimisõiguse äravõtmisega ning olukorras, kus isik jätkab samalaadse väärteo toimepanemist, puudub mistahes alus loota, et kergem karistusliik oleks tõhusam ning mõjutaks tema edasisi hoiakuid õiguskuulekusele. Arvestades just varasemat rikkumist ja selle eest mõistetud karistust, aga ka uue samalaadse väärteo toimepanemist ajal, mil kehtis veel eelnev karistus (karistusregistri teatise 4 kohaselt täideti karistus 23.09.2021), ei ole kohtul kahtlust, et nii üld- kui ka eripreventiivsetel kaalutlustel on vajalik kohaldada D. Aile põhikaristuseks juhtimisõiguse äravõtmine. Kohtu hinnangul on sellise karistusliigi kohaldamine vajalik süüdlase mõjutamiseks edaspidi mitte enam toime panema uusi liiklusalaseid süütegusid, samuti on see kooskõlas õiguskorra kaitsmise huvidega. Selleks, et isik tõepoolest mõistaks, kui oluline on liiklusnormide järgimine, tuleb ta liiklusest sõiduki juhina mõneks ajaks eemaldada ning teadmine, et liikluskorda ohtu seadvad juhid kõrvaldatakse liiklusest, mõjutab ka teisi liiklejaid olema liikluses tähelepanelik ja hoolas, suurendades sellega ühiskonnaliikmete turvalisust ja heaolu. Kohtule ei ole esitatud ka selliseid erandlikke asjaolusid, mis annaksid praegusel juhul aluse kaaluda põhikaristusena juhtimisõiguse äravõtmise mittekohaldamist. D. A on küll põhjendanud, et tal on juhtimisõigus vajalik seoses töö- ja pereeluga, kuid sellekohaseid tõendeid kohtule esitanud ei ole. Puuduvad veenvad tõendid selle kohta, et juhtimisõiguse puudumise tõttu kaotaks D. A töö või et alaealiste laste kooli või lasteaeda jõudmine sõltub täielikult ainult D. Ai juhtimisõigusest. Kohus arvestab D. Ai kohtuistungil antud ütlusi, mille kohaselt sõidab ka tema naine. Ajal, mil D. A on liiklusest mootorsõiduki juhina eemaldatud, on D. Ail võimalik enda senist elukorraldust muuta ning leida lahendusi ka võimalike negatiivsete tagajärgedega toime tulemiseks. Õigus juhtida mootorsõidukit kui suurema ohu allikat saab olla isikutel, kes liikluseeskirjadest kinni peavad ning karistus peab olema piisavalt range, mõjutamaks isiku käitumist ja mõtteviisi õiguskuulekuse suunas. Hinnates D. Ai süü suurust talle inkrimineeritava väärteo toimepanemisel arvestab kohus süüteo toimepanemise asjaolusid. Kohus tuvastas, et väärteod pani D. A toime tahtlikult ning D. Ai süüd ei saa hinnata väikeseks. Kuivõrd liikluses on suurima ohu allikaks just mootorsõidukid, peavad mootorsõiduki juhid olema ettevaatlikud ning järgima täpselt liikluses kehtestatud reegleid. Üksnes siis on võimalik tagada turvaline liikluskord ning võimalikud ohtlikud situatsioonid on viidud miinimumini. Kohtuväline menetleja on õigustatult väärteootsuses märkinud, et nii suures ulatuses lubatud suurimat sõidukiirust ületades pani isik toime enamohtliku väärteo seades ohtu nii iseenda kui ka teiste kaasliiklejate elu ja tervise. Olukorras, kus mootorsõidukijuht teadlikult rikub liiklusnorme, ongi õiguskaitseorganid kohustatud reageerima ning valima karistuse, mis mõjutab isiku käitumist õiguskuulekusele. Kuivõrd raskendavad asjaolud puuduvad ning D. A on tehtut puhtsüdamlikult kahetsenud, on kohtuväline menetleja asjakohaselt võtnud D. Ailt juhtimisõiguse ära neljaks kuuks, s.o sanktsiooni keskmisest madalamas määras. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et D Ai kaebus tuleb jätta rahuldamata ja PPA Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse 20.06.2022 otsus väärteoasjas nr 2302,22,007153 muutmata. Mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise 4-kuuline tähtaeg algab käesoleva kohtuotsuse jõustumisest ning LS § 127 sätestab, et kui isiku suhtes on jõustunud mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise või kehtetuks tunnistamise otsus, on isik kohustatud viie tööpäeva jooksul otsuse jõustumisest arvates loovutama oma juhiloa Transpordiametile. Kohtunik (allkirjastatud digitaalselt) 5