← Eesti

1-22-7796/3

Obsah (4)§ 120§ 121§ 28§1573

1-22-7796 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 30. detsember 2022, Tallinn Kriminaalasja number 1-22-7796 (22730000121) Kohtunik Julia Katškovskaja Vaidlustatud lahen

) §-de 120 lg 1 – 25 lg 1 ja 121 lg 1 – 25 lg 1 tunnustel.

  1. Põhja Ringkonnaprokuratuur jättis
  2. mai 2022 teatisega kriminaalmenetluse nr 22730000121 alustamata. X esindaja R. Paas vaidlustas kriminaalmenetluse alustamata jätmise Riigiprokuratuuris ja tema edasikaebus rahuldati osaliselt
  3. juuni 2022 määrusega. Kriminaalasjas nr 22730000121 alustati menetlust Y suhtes

§ 120lg 1 - § 25 lg 1 tunnustel.

Kaebus jäeti rahuldamata osas, milles taotleti kriminaalmenetluse alustamist

§ 121

lg 1 - § 25 lg 1 ja

§ 120lg 1 tunnustel.

Riigiprokuratuuri

  1. augusti
  2. a määrusega tühistati Riigiprokuratuuri
  3. juuni 2022 määrus ja jäeti X esindaja kaebus rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohtu
  4. septembri 2022 määrusega tühistati Riigiprokuratuuri
  5. augusti 2022 määrus. Ringkonnakohus leidis, et kuigi kõrgemalseisval prokuröril puudus seaduslik alus määruse tühistamiseks, on kõrgemalseisval prokuröril õigus juhtida tähelepanu
  6. augusti 2022 määruses esitatud argumentatsioonile. Ringkonnakohus nentis, et need seisukohad on tõenäoliselt asjakohased ja kaalumist väärt.
  8. septembri 2022 määrusega lõpetas uurimisasutus prokuratuuri loal kriminaalmenetluse KrMS § 199 lg 1 p 1 alusel.
  9. oktoobril 2022 lisatud põhistustes märgiti kokkuvõtlikult järgmist. Y tegutses
  10. aprillil 2019 kööginuga haarates ja sellega X poole liikudes hädakaitseseisundis. Olukorda analüüsides ei saa tugineda pelgalt üksiksündmusele ja jätta kõrvale kaasnevaid 1

(6)1-22-7796 asjaolusid, sh ei ole võimalik lahutada isikute omavahelisi pikaajalisi suhteid. Kriminaalasja nr 20730000394 materjalist nähtuvalt on Y puhul tegemist lähisuhtevägivalla all kannatanud isikuga, kelle suhtes oli X pikema perioodi jooksul kasutanud nii füüsilist kui vaimset vägivalda. Y ütluste kohaselt leidis vaimne vägivald aset ka vahetult enne 18. aprilli 2019 episoodi. Y oli aastate jooksul viidud vaimselt nii kaugele, et ta soovis vaid, et X lõpetaks sõimamise ja tema alandamise, mis leidis seejuures aset nende ühiste alaealiste laste silme ees. X käitumist saab käsitleda tahtliku provokatsioonina, mis tingis aastaid nii füüsilise kui vaimse vägivalla all kannatanud Y ründe. Teoga põhjustatud tagajärge ei saa isikule omistada olukorras, kus teadlikule provokatsioonile reageeritakse viisil, mis on provokatsiooni olemust ja kaasnevaid asjaolusid kogumis arvestades oodatav ja adekvaatne (RKKKo 1-20-3046). Siiski on vaja, et selle provotseeriva (nn vallandava) teo ja provotseeritud isiku reageeringu vahel peab esinema tihe ajaline ning üldjuhul ka ruumiline seos, eristamaks seda nt hilisemast kättemaksust. Antud juhul selline seos ka esines. Y haaras noa kohe peale seda, kui X oli teda laste ees sõimanud ehk kasutas kannatanu Y suhtes vaimset vägivalda. Kaitsta võib end aga ka sellise ründe vastu, mis ei ole kuriteona ega väärteona karistatav, kuid ohustab või kahjustab individuaalõigushüve siiski piisavalt intensiivselt, et pidada seda õigusvastaseks ründeks

§ 28lõike 1 mõistes (nt teise inimese solvamine) (RKKKo 120-9563).

Kaitsetegevuse käigus on üldjuhul lubatud kahjustada ka ründaja õigushüve, mis on suurem kaitstavast õigushüvest, ja tekitada ründajale kahju, mis on suurem rünnatavat ähvardanud kahjust. Y käitumisakt jäi kaitsetegevuse piiridesse. Kaitsetegevuseks õigustatud isik ei pea ka leppima riskidega, mis võivad talle kaasneda leebema, kuid ebakindlama kaitsevahendi rakendamisega. Mis puudutavad nii hädakaitseseisundi esinemist kui ka sellele järgnevat kaitsetegevust, tuleb lähtuda KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud in dubio pro reo põhimõttest ning need kahtlused tuleb tõlgendada süüstatavale isikule soodsamas suunas.

  1. X esindaja R. Paas vaidlustas kriminaalmenetluse lõpetamise Riigiprokuratuuris. RIIGIPROKURATUURI MÄÄRUS
  2. Riigiprokuratuur jättis
  3. novembri 2022 määrusega X esindaja R. Paasi kaebuse rahuldamata. Oma seisukohta põhjendas riigiprokurör järgmiselt. Kriminaalasja nr 20730000394 materjalist nähtuvalt sõimas
  4. aprilli 2019 hommikul X valimatult Y ja alandas teda nende laste ees. See leidis aset laiema lähisuhtevägivalla foonil, kus X tarvitas toonase abikaasa Y suhtes korduvalt füüsilist ja vaimset vägivalda, sh pani toime ahistava jälitamise tunnustele vastava teo (vastavas osas on kriminaalasjas 20730000394 X-le süüdistus esitatud ja X on kohtu alla antud). Y, soovides, et X lõpetaks oma tegevuse, s.o ühiste laste ees Y sõimamise ja alandamise, haaras noa ja sammus sellega X poole. X võttis seepeale tooli, surus Y nurka ja võttis noa ära. Seejärel X lahkus korterist; Y lahkus koos lastega korterist isa juurde. Seejärel samal päeval X poolt Y-le saadetud sõnumi kohaselt X hommikul hirmu ei tundnud, märkides sealjuures iseenda tegevust kirjeldades, et Y „saab [X] löödud haavadest üle“ ja „unustab need kohutavad aastad“. Kriminaalmenetlust alustati kontrollimaks, kas juhtumil võisid esineda ähvardamise katse tunnused (lõpuleviidud ähvardamise välistas see, et objektiivselt puudus alus karta ähvarduse täideviimist). Vaidlus taandub küsimusele, kas Y tegutses hädakaitseseisundis ja kas tema kaitsetegevus jäi hädakaitse piiridesse. Lühidalt kokku võttes eeldab hädakaitse, et hädakaitseseisundis, s.o vahetut õigusvastast rünnet tõrjudes peab kaitsetegevus olema kõrvalseisja hinnangul konkreetset situatsiooni silmas pidades vajalik, s.o sobiv ja säästvaim. Teisisõnu peab kaitsetegevus tõrjuma ründe lõplikult (sobivus) ja kui kaitsjal oli ründe tõrjumisel valida mitme erineva samaväärse kaitsetegevuse vahel, mis oleks kõik tõsikindlalt ründe lõplikult tõrjunud, peab kaitsja valima neist säästvaima (säästvus). Sealjuures ei pea kaitsja võtma üle ebakindlast kaitsetegevusest tulenevat riski (vt nt edasiviidetega varasemale praktikale RKKKo 1-18-10214/92, p 29). Kriminaalmenetluse lõpetamisel märgitakse põhjendatult, et hädakaitseseisundi tekkimise aluseks võib olla mh selline rünne, mis ei vasta 2

(6)1-22-7796 ühelegi süüteokoosseisule, kuid ohustab või kahjustab individuaalõigushüve siiski piisavalt intensiivselt, et pidada seda õigusvastaseks ründeks

§ 28lg 1 mõistes, nt teise inimese solvamine (vt nt RKKKo 1-21-3307/43, p 24).

X poolt Y sõimamine ja alandamine nende ühiste laste ees, seda sealjuures pikaajalise kestva lähisuhtevägivalla foonil, oli piisava intensiivsusega rünne Y sisemise au ja väärikuse vastu käsitlemaks seda õigusvastase ründena

§ 28lg 1 mõttes.

Samuti nähtub toimikusse lisatud materjalidest, et X sõimas ja alandas Y viimase poolt noa haaramise ajal. Järelikult X-st tulenev õigusvastane rünne Y õigushüvedele oli kaitsetegevuse alustamise hetkeks alanud, st tegemist oli vahetu ründega. Seega tegutses Y olukorras, kus tema individuaalõigushüvedele esines vahetu õigusvastane rünne, s.o hädakaitseseisundis. Y kaitsetegevuse – noa haaramise ja sellega X poole sammumise – tulemusena lõpetas X Y vahetu ründamise – Y solvamise ja alandamise nende laste ees –, haaras tooli ja surus Y nurka. Seega Y kaitsetegevus lõpetas X-st tuleneva vahetu ründe, st kaitsetegevus oli sobiv. Kaitsetegevuse säästvuse ja selle hädakaitse piiridesse jäämise hindamisel tuleb aluseks võtta juhtumi tervikpilt, mitte vaid üksik muust olustikust kunstlikult eraldatud episood (vt nt RKKKo 1-18-10214/92, p 29). Seega ei tule kaitsetegevuse hindamisel mitte lähtuda sellest, et rünne nt kaebuse kohaselt seisnes vaid „verbaalse iseloomuga konfliktis (sõnavahetuses)“ ega ka eraldiseisvalt üksnes X poolt Y valimatus solvamises ja alandamises nende ühiste laste ees, vaid täiendavalt tuleb arvestada ka poolte suhete üldist tausta. Pidades silmas, et X poolt Y suhtes füüsilise ja vaimse vägivalla rakendamine oli kestnud pikaajaliselt ja X oli asunud taas Y valimatult solvama ja alandama nende laste ees, ning et muud vahendid ei olnud seni suutnud X ründeid lõpetada, ei nähtu kõrvalseisja pilgu läbi alternatiivseid samaväärseid kaitsetegevusi, mis suutnuks selles olukorras tõsikindlalt kõnealuse rünnaku lõpetada. Nagu eelnevalt märgitud, siis kaitsetegevuse teostaja ei pea üle võtma ebakindlast kaitsetegevusest tulenevat riski. Kriminaaltoimikust nähtuvalt puudub igasugunegi alus arvata, et rahumeelne vestlus või nt pelgalt suuline ähvardus oleks tõsikindlalt X-st tuleneva vahetu ründe lõpetanud. Seda, et kaitsetegevus polnud X ja Y suhte olustikku arvestades käsitatav ründaja õigushüve ülemääraselt kahjustavana, kinnitab selgelt seegi, et X poolt Y-le hiljem saadetud sõnumi kohaselt Y teo tulemusena hirmu ei tundudki, st objektiivselt kaitsetegevus

§-ga 120 kaitstavat õigushüve ei riivanud. Arvestades materjalidest nähtuvat X võimupositsiooni Y üle, puudus sel kaitsetegevusel isegi vastava õigushüve kahjustamise potentsiaal. Niisiis ei saa tõsikindlalt väita, et Y saanuks valida mõne Xt veelgi vähem kahjustava samaväärse alternatiivse kaitsevahendi, mistõttu oli kaitsetegevus säästvaim ega ületanud objektiivselt hädakaitse piire (vt analoogselt nt RKKKo 1-20-9563/54, p 19). Järelikult tuleb hädakaitse objektiivsed eeldused lugeda täidetuks. Kaebuses asutakse seisukohale, et – seda sealjuures olukorras, kus toimikust nähtuvalt on X tarvitanud Y peal pikaajaliselt füüsilist ja vaimset vägivalda ja ka 18. aprilli 2019 hommikul kuni Y poolt noa haaramiseni X valimatult sõimas ja alandas Y nende laste ees – „Y [saanuks] ise konfliktist taanduda – nt korterist ise lahkuda kuni kannatanu rahunemiseni ja tüli niimoodi rahustada.“ Ründe eest taandumine ei kuulu hädakaitseõiguse teostamisel kaalutavate alternatiivsete kaitsetegevuste hulka: see oleks otseses vastuolus hädakaitseõiguse aluspõhimõttega, mille kohaselt õiglus ei taandu ebaõigluse ees. Seega jääb kõnealune seisukoht tagajärjetuks. Toimiku materjalid ei jäta kahtlust selles, et Y teadis ründe asjaolusid, st ta teadis, et ta tegutseb hädakaitseseisundis, ega ka selles, et ta tegutses eesmärgiga rünne oma õigushüvedele lõpetada. Seega on täidetud ka hädakaitse subjektiivsed eeldused. Järelikult on põhjendatult leitud, et Y--le etteheidetav tegu on kaetud hädakaitsega. Kuna hädakaitse välistab teo õigusvastasuse (

§ 28

lg 1), ei ole Yle etteheidetav tegu toimiku materjalidest nähtuvalt käsitatav kuriteona. Kaebuses soovitakse kahtluse alla seada Y „ohvripositsiooni“ ja tema „väärkoheldud inimese“ seisundit. Selle tõendamiseks on kaebusele lisatud Y poolt X-le saadetud e-kiri (kaebusele lisatud e-kiri esineb ka asja toimikus), mille sisu on kaebaja hinnangul on käsitatav „selge ähvardusena“, ja kaebuse kohaselt on selliste ähvarduste taustal raske järeldada, et „selline ähvardav või väljapressiv suhtlusviis on omane ohvristaatuses või väärkoheldud inimesele.“ Kaebuses toodud seisukohaga ei saa kuidagi nõustuda. Kõnealuses X-le adresseeritud 9. mai 2019 kirjas avaldab Y, et ta ei suuda enam jätkata, et X sõnu ja tegusid ei ole võimalik andestada ega unustada, ning et ta 3

(6)1-22-7796 soovib X-ga abielu lahutada. Kaebaja poolt „selge ähvardusena“ käsitatav lõik kirjast on tõenäoliselt järgnev: „Teen ettepaneku minna notarisse, lahutada ja varasuhe lõpetada klausliga, et ühisvara jagatakse müügi teel. Kõik võidavad sellest, isegi sina. Palun analüüsi seda. See on ainuke viis, kuidas säilitaksid oma praeguse hea positsiooni karjääriredelil. Sellisel juhul saame kooselu lihtsalt ära lõpetada ja sinu tööandjal ei tekiks samuti küsimusi. Ma soovin, et minu laste isal läheks tööalaselt hästi ning lapsed saaksid tema üle uhked olla.“ Eeltoodust nähtub Y ettepanek suhted X-ga lõpetada ja lahendada abielu lahutamise ja varaühisusega seotud küsimused viisil, millega kaasneks minimaalselt välist tähelepanu. Viide X karjääriredelile viitab vaid sellele, et alternatiivne viis abielu lahutamise ja vara jagamise küsimuste lahendamiseks oleks teatavasti kohtumenetlus, mille käigus poolte kokkuleppele mittejõudmise tõttu tekkivate vaidluste käigus tulnuks ilmselt puudutada ka X poolt Y lahkumineku põhjuseid (s.o X tegevust Y suhtes), mida aga Y kirja kohaselt nende ühiste laste huvides püüdis toona veel vältida. Kirjas ei esitata ühtegi objektiivselt ega õiguslikult põhjendamatut soovi, mis võiks kuidagi X kaitsmisväärseid õigushüvesid riivata, ja miski kirja juures ei viita, et see oleks käsitatav millegagi ähvardamisena. Sellest tulenevalt on ka keeruline nõustuda kaebuse esitaja seisukohaga, et võiks tekkida kahtlus selles, et Y oli X poolt väärkoheldud või et ta oli X käitumise ohver. Kokkuvõtvalt on kriminaalmenetluse lõpetamisel põhjendatult leitud, et kriminaaltoimikust nähtuvate materjalide valguses ei ole Y-le etteheidetav tegu käsitatav kuriteona, kuna Y teos esineb õigusvastasust välistav asjaolu – hädakaitse. Lisaks tuleb süüdistuskohustusmenetluses kontrollida, kas kriminaalmenetluse käigus on teostatud kuriteosündmuse asjaolude väljaselgitamiseks kõik asjakohased ja vajalikud toimingud. Y ja X suhteid, tegusid ja ka kõnealust episoodi puudutavas osas on tõendid kogutud kriminaalasjas nr 20730000394, milles on X-le esitatud süüdistus Y suhtes

§ 121

lg 2 p-de 2 ja 3,

§ 120

lg 1 ja

§1573lg 1 järgi kvalifitseeritavate tegude toimepanemises.

Asjassepuutuvas osas on viidatud kriminaalasjas kogutud materjalid võetud üle käesoleva kriminaalasja toimikusse. Nende pinnalt on

  1. aprilli 2019 episoodi asjaolud piisava selgusega tuvastatavad. Kaebuse kohaselt tuleks juhtumi asjaolude täpsustamiseks täiendavalt üle kuulata Y. Y on oma ütlused kõnealuse juhtumi osas juba kriminaalasja 20730000394 menetluses andnud ja need on lisatud ka käesoleva asja toimikusse. Käesoleva kriminaalasja toimikusse juurde võetud materjalidest (sh Y sõnumivahetusest ja ütlustest) nähtuvalt on üheselt mõistetav, et Y haaras noa soovides, et X lõpetaks Y sõimamise ja solvamise nende laste ees. Puudub igasugunegi alus arvata, et Y soovis X laste ees ka noaga lüüa vmt. Samuti puudub alus arvata, et Y täiendaval ülekuulamisel oma versiooni juhtunust muudaks. Sellest tulenevalt ei ole käesolevas asjas vajalik Y samade asjaolude osas kui kriminaalasjas 20730000394 uuesti üle kuulata. Kaebuses ei tooda välja ka muid menetlustoiminguid, mida kaebaja hinnangul tulnuks menetluses teha. Olukorras, kus juhtumi asjaolud on juba kriminaalasja nr 20730000394 raames ammendavalt välja selgitatud ja asjakohased materjalid on võetud käesoleva kriminaalasja juurde ning puudub perspektiiv täiendavate menetlustoimingutega tuvastada olulisi täiendavaid tõendamiseseme asjaolusid, puudub käesoleva asja raames ka vajadus täiendavaid menetlustoiminguid teostada. KAEBUS
  2. Riigiprokuratuuri määrusele esitas kaebuse X lepinguline esindaja Raiko Paas, kes taotleb määruse tühistamist ja Riigiprokuratuuri kohustamist kriminaalmenetlust jätkama. Oma taotlust põhjendab kaebaja kokkuvõtlikult järgmiselt. Prokurör rikkus määruse tegemisel KrMS §-s 6 sätestatud legaliteedipõhimõtet. Menetleja seisukohtadest tuleneb, et Y on pannud toime ähvardamise katse. Riigiprokurör leidis, et teo õigusvastasuse välistab Y tegutsemine hädakaitses. Pelgalt X-le esitatud süüdistus ei tõenda, et ta oli aastaid Y suhtes vägivaldne. See tuleb tuvastada kohtuotsusega ja vastupidine oleks vastuolus süütuse presumptsiooni põhimõttega. Tõsikindlalt ei saa väita, et eksisteeris hädakaitseseisund.

§ 28kohaselt eeldab hädakaitse vahetut rünnet.

On selgitamata, milles Y reaktsiooni esile kutsunud sõim täpsemalt väljendus. Sõimu sisu teadmata ei saa hinnata selle intensiivsust 4

(6)1-22-7796 kõrvalseisja vaatepunktist ega öelda, kas see tingis hädakaitse. Kaebaja ei nõustu riigiprokuröriga, et Y sõimamine ja alandamine nende ühiste laste ees pikaajalise lähisuhtevägivalla foonil on piisava intensiivsusega rünne. Prokurör ei selgita täpsemalt, mis konkreetsetel tõenditel see seisukoht põhineb. Lisaks pole selgitatud, mis tõenditel tugineb seisukoht, et X ka alandas Y. See ei tulene Y ütlustest. Y pole ise selgitanud, et noaga ründe põhjustas X pikaajalisest käitumisest tekkinud meeleseisund. Väidetud on vaid, et selle tingis sel hetkel aset leidnud sõim. Selles osas tuleb isikud täiendavalt üle kuulata. Isegi, kui tegu on hädakaitsega, ületas X kaebaja hinnangul hädakaitse piire. Tüli oli verbaalse iseloomuga ega eeldanud noaga ähvardamist. Y saanuks ise konfliktist taanduda. Y lahendus olukorrale ei ole ühiskondlikult aktsepteeritav. Täiesti arusaamatuks jääb prokuröri selgitus Y poolt kannatanule saadetud ähvardavale kirjale, kus Y märgib oma materiaalsetest nõudmistest. Prokurör selgitab hoopis, et kirja sisu oli pigem kannatanut toetav ja see, et vältida vara jagamisel kohtus olukorda, kus X tööandja saab teada poolte lahkumineku põhjustest. Arusaamatuks ja tegelikust moonutav on selline seisukoht juba seetõttu, et poolte vara jagamisel kohtus ei leiaks käsitlemist poolte halbade suhete või lahkumineku põhjused ning sellesse menetlusse ei kaasataks tööandjat, kuna sellel puuduks vara jagamise seisukohalt igasugune õiguslik mõte. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
  1. Kaebus jääb rahuldamata.
  2. Ringkonnakohtunik leiab, et vaidlustatud määruses on riigiprokurör piisava põhjalikkusega näidanud ära asjaolud, mis tingisid kriminaalmenetluse lõpetamise. Nimelt näitas riigiprokurör ammendavalt ära, mis asjaolude tõttu on põhjust hinnata Y tegevust hädakaitseseisundis tegutsemisena ja miks ei ole põhjust rääkida hädakaitse piiride ületamisest. Kaebuses ei nõustu X esindaja prokuratuuri argumentidega ja see seisukoht põhineb eelkõige kõnealuse kuriteosündmuse isoleerimises X ja Y suhete laiemast kontekstist. Niisugune käsitlus on ka ringkonnakohtuniku hinnangul ekslik ja vastuolus vaidlustatud määruses esitatud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikas väljendatud arusaamadega. Kuna riigiprokuröri seisukohad on põhjalikud ja ammendavad, õiguslikult asjakohased, kaebaja väited korduvad, s.o hädakaitseseisundit polnud või ületati selle piire, riigiprokurör on neile küllaldaselt vastanud, ei pea ringkonnakohus vajalikuks prokuratuuri seisukohti üle korrata. Täiendavalt ja vastuseks kaebusele märgib ringkonnakohtunik järgmist.
  3. Kriminaalmenetluse lõpetamisel opereeritakse mitte tõsikindlatel teadmistel põhinevate hinnangutega, kas Y on X lähisuhtevägivalla ohver, vaid põhjendatud ja kõrvaldamata kahtlustega. Süüdistuse esitamine Y-le eeldaks tõsikindlaid hinnanguid. Seega ei ole kaebuse viited, et arutataval juhul kriminaalmenetluse lõpetamisel ei ole üks või teine asjaolu, sh X vägivald Y suhtes, tõsikindlalt tõendatud, asjakohane. Hädakaitseseisundi tuvastamine, sh kas Y oli olnud aastaid X vägivaldse käitumise ohver, ei pea olema tuvastatud kriminaalmenetluse lõpetamiseks tõsikindlalt, vaid nendes asjaoludes peab esinema kõrvaldamata kahtlus. Menetleja ei ole väitnud, et X on üheski kuriteos süüdi, vaid on asetanud kõnealuse noaga ähvardamise õiguslikult asjakohaselt laiemasse konteksti. Lisaks isoleeritud käsitlusele paneb X esindaja kaebuses suurt rõhku sellele, mis oli X sõimu täpne sisu. Kaebuses ei ole vaidlustatud sündmuse välist teopilti ehk X sõimas ja ütles solvavaid väljendeid Y-le nende ühiste laste ees. See nähtub Y ütlustest. Kaebuses on kinnitatud samuti pooltevahelist konflikti, kuid asutud vaidlustama seda, kas tegu oli piisavalt intensiivse ründega Y aadressil ja kuidas n-ö objektiivne kõrvalseisja oleks X sõimu ja Y noaga vehkimist tajunud. Laste ees isa poolt nende ema sõimamine, olukorras, kus isa suhtes esitatud süüdistusakti alusel on põhjendatud arvata, et isa võib olla ähvardanud ema selle kooselu jooksul tapmisega, oli kasutanud aastaid füüsilist ja vaimset vägivalda, on kõnealune isa käitumine osa nendevaheliste suhete laiemast mustrist ja seda on igati põhjust käsitleda vaimse vägivalla jätkuna Y suhtes. Pole viiteid, et Y olnuks vägivaldne, küll aga on viiteid sellest, et suure 5
(6)1-22-7796 tõenäosusega on ta pidanud ise aastaid kannatama X vaimset ja füüsilist vägivalda. Laste ees nende ema sõimamine on niisuguse vaimse vägivalla olemuslik jätk. See kinnitab, et on põhjendatud arvata, et Y tegutses sooviga lõpetada järjekordne X rünne. Ka objektiivse kõrvalseisja jaoks, kes näeb pealt, kuidas tõenäoliselt aastaid teise poole vaimse ja füüsilise vägivalla ohvriks olnu, kui ta peab nende suhete taustal taluma ühiste laste ees sõimamist, saab aru, et tegemist ei ole lihtsalt verbaalse konfliktiga, vaid see kujutab endast uut õigusvastast rünnet senise ohvri suhtes ja tema jätkuvat ohvristamist. Sündmuse väline teopilt viitab, et noa haaramise mõte oli anda signaal, et X oma tegevuse lõpetaks. See signaal täitis eesmärki, seejuures nagu riigiprokurör on põhjendatult märkinud, X õigushüvesid selliselt ei kahjustatud ega ka mitte ohustatud tõsiseltvõetavalt. Ringkonnakohtuniku jaoks on kaebaja väljapakutud isoleeritud ja X tegevust pisendav käsitlus ainetu. Kaebajale on vaidlustatud määruses juba selgitatud, miks Y-l polnud põhjust arvata, et puhkenud verbaalset konflikti võiks olla võimalik lahendada sõnalisel teel. Riigiprokurör on asjakohaste argumentidega ja põhjalikult hinnanud ka seda, kas Y noaga vehkimine võis ületada hädakaitse piire. Kaebaja käsitlus ja argumendid sellest, et tegu oli verbaalse konfliktiga ja ühiskondlikult pole aktsepteeritav lahendada verbaalset konflikti noaga vehkides, ei ole pooltevaheliste pikaajaliste suhete konteksti arvestades asjakohased. Prokuratuur ei ole väitnud, et verbaalseid konflikte on ühiskondlikult aktsepteeritav lahendada vägivallaga. Need kaebuse seisukohad peegeldavad kaebuse esitaja soovimatust arvestada noaga vehkimist pooltevaheliste suhete laiemas kontekstis, mille osa see juhtum ka ringkonnakohtuniku hinnangul täiesti kahtlemata on. Legaliteedipõhimõtet ei ole samuti rikutud, kuna kriminaalasja alustati, nii nagu KrMS § 6 nõuab, võimaliku kuriteo tunnuste uurimiseks, lisaks teostati elementaarsed menetlustoimingud esialgse kuriteokahtluse kontrollimiseks. Menetleja on hinnanud asjas kogutud tõendeid ja esitanud õiguslikult asjakohased põhjendused kriminaalmenetluse lõpetamisel. Kaebuses ei ole viidatud menetlustoimingutele, mis annaks alust väita, et kriminaalmenetluses jäeti tegemata mõni elementaarne uurimistoiming. Kriminaalmenetluses koguti mõlema poole versioon toimunud sündmusest ja anti sellele menetleja poolt karistusõiguslikult adekvaatne ning kohtupraktikas väljendatud arusaamu järgiv hinnang. Nii on kaebuse argumentatsioon legaliteedipõhimõtte rikkkumisest ainetu. Sõimu sisu täpne tuvastamine tagantjärgi asjaosaliste täiendavate ülekuulamistega midagi olemuslikult kriminaalasjas ei muuda. Prokuratuuri õiguslik käsitlus kõnealusest noaga ähvardamise sündmusest on asjakohane ja ringkonnakohus nõustub, et X tegevus võib olla hinnatav provokatsioonina, millele Y vastas noaga ähvardamisega. Pole alust ka väita, et Y oleks hädakaitse piire kuidagi ületanud. 10. Eeltoodu alusel ning juhindudes KrMS § 208 lg-st 1 jätab ringkonnakohus kaebuse Riigiprokuratuuri 18. novembri 2022 määrusele rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt) 6
(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.