Obsah (11)

§ 100§ 109§ 88§ 107§ 5§ 12§ 28§ 17§ 15§ 89§ 16

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke, Vahur-Peeter Liin Otsuse tegemise aeg ja koht 1. juuli 2022, Tartu Tsiviilasja number 2-21

) § 109 lg 1 alusel hüvitis 5722 eurot 56 senti ja

§ 100

lg 5 alusel hüvitis 1189 eurot 86 senti ja viivise hüvitistelt hagiavalduse esitamisest. Alternatiivselt palus hageja suurendada

§ 109lg 1 alusel väljamõistetavat hüvitist 1189 euro 86 sendi võrra.

Poolte

1. juunil 2019 sõlmitud töölepingu nr 2JVBr-1.2-3.8/19/281 kohaselt asus hageja kostja juures tööle varustusrühma mobilisatsioonivarude lao laohoidja ametikohal. Tööandja saatis töötajale järgmised teated:
2. juulil 2021 teavitati, et mittevaktsineeritud teenistujad ja töötajad võidakse viia teisele ametikohale või koondada;
3. juulil 2021 teavitati, et ametijuhendid lähevad muutmisele selliselt, et vaktsineerimise nõue kirjutatakse sisse ametijuhendisse; 2
4. juulil 2021 teavitati, et vaktsineerimata isikutel on iganädalane testimiskohustus;
5. augustil 2021 anti välja käskkiri nr 162 ja käskkirja seletuskiri, millega kinnitati uus riskianalüüs koos tegevuskavaga. Nimetatud käskkirja kohaselt pidid kostja teenistujad ja töötajad tulenevalt riskianalüüsist esitama hiljemalt
6. septembriks 2021 tõendi COVID-19 haiguse vastase vaktsineerimise alustamise (esimene doos), vaktsineerimiskuuri läbimise või COVID-19 läbipõdemise kohta;
7. augustil 2021 edastati e-kiri, milles teavitati, et tõendi esitamata jätmisele järgneb teenistusest vabastamine.
8. septembril 2021 saatis kostja hagejale hoiatuse, kuna töötaja ei ole esitanud käskkirjas nimetatud tõendit. Tööandja hoiatas töötajat, et kui ta tõendit hiljemalt
9. oktoobriks 2021 ei esita, lõpetatakse temaga töösuhe

§ 88lg 1 alusel.

4. oktoobril 2021 ütles kostja hagejaga sõlmitud töölepingu

§ 88

lg 1 p 3 alusel etteteatamistähtaega järgimata üles, kuna töötaja ei esitanud COVID-tõendit. Hageja selgitas kohtuistungil oma tööülesannete kohta, et töötas pool tööajast Luunjas kontoris ja pool aega laos. Laos töötas hageja enamasti üksi. Kontoriruumis oli hageja koos töökaaslastega neljakesi ning laudade vahel oli vähemalt kaks meetrit vahet. Menetluse käigus täpsustas hageja, et pani tegevväelastele, uutele ajateenijatele ja reservväelastele varustuse valmis ning andis selle üle, füüsilist kontakti teiste isikutega ei toimunud. Varustust väljastades ja vastu võttes kandis hageja maski, desinfitseeris käsi ja pindu ning hoidis teiste isikutega distantsi. Hageja leidis, et töölepingu ülesütlemine on tühine. Hageja ei ole töölepingulisi kohustusi rikkunud ning tööandja seaduslikke korraldusi eiranud. Pooled ei ole omavahel kokku leppinud, et tööandjal on õigus kehtestada töötajale vaktsineerimise nõudeid. Tööandja korraldust ennast COVID-19 vastu vaktsineerida ei saa pidada seaduslikuks ja mõistlikuks. Eesti Vabariigis on vaktsineerimine vabatahtlik ning olenemata riskianalüüsi tulemusest ei saa tööandja kehtestada sundvaktsineerimise kohustust. Käskkiri nr 162 ei ole kooskõlas tööandja poolt läbi viidud riskianalüüsi tulemusega. Tööohutust on võimalik tagada isikukaitsevahenditega. Tööandja ei ole põhjendanud, miks on ta valinud niivõrd suure töötaja õiguste riivega meetme. Hageja palus lõpetada töölepingu

§ 107lg 2 alusel alates 5.

oktoobrist 2021 ning maksta hüvitist tähtaja mitte järgimise eest. Hageja ühe kuu keskmine sissetulek on 953 eurot 76 senti ning ta palus kohtul välja mõista hüvitise vähemalt 5722 eurot 56 senti. Kui kohus leiab, et

§ 109

lg 1 sätestatud hüvitis peaks sisaldama ka juba

§ 100

lg-s 5 sätestatud hüvitist vähem etteteatatud aja eest, siis tuleks suurendada hüvitist vähem etteteatatud aja hüvitise võrra. Hageja tööstaaž tööandja juures on 2 aastat, 3 kuud ja 10 päeva. Seega tulnuks töölepingu erakorralisest ülesütlemisest ette teatada 30 päeva. Hageja palus kostjalt välja mõista

§ 100lg 5 alusel hüvitise 1189 eurot 86 senti ja viivise hüvitistelt.

1. Kostja vaidles hagile vastu. Kostja vastuväidete kohaselt ei ole hageja käskkirja nr 162 halduskohtus vaidlustanud ja seega on käskkirjaga seatud kohustus kehtiv. Kaitseväes ei ole võimalik rakendada kontakte vältivat töökeskkonda. Kostjal ei ole võimalik kontrollida, kui hoolikalt teenistuja oma igakordseid COVID-19 nakkusohtu vähendavaid toiminguid (nt kätepesu, desinfitseerimine, maski kandmine) teeb. Vaktsineerimisel on pikaajalisem ja suurem mõju võrreldes teiste meetoditega, sh nt testimisega. Kostja käskkirja korraldus on mõistlik ja kostja tegevuse kohaseks säilitamiseks absoluutselt vajalik. Kostja ei ole rakendanud sundi vaktsineerimiseks. Kostja poolt kehtestatud nakkusohutuse tõendi küsimise nõue on kehtiv kõikidele teenistujatele võrdselt. Tõendi esitamise nõue ei ole diskrimineeriv. MAAKOHTU LAHEND 3
2. Tartu Maakohus tuvastas
3. märtsi
4. a otsusega, et töölepingu ülesütlemine on tühine. Maakohus lõpetas hageja ja kostja vahel
5. juunil 2019 sõlmitud töölepingu

§ 107lg 2 alusel alates 5.

oktoobrist 2021 ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvitise 5722 eurot 56 senti ja viivise hüvitiselt alates

1. novembrist 2021 kuni kohustuse täieliku tasumiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda ja mõistis kostjalt välja hageja kasuks menetluskulud 2160 eurot ja viivise menetluskuludelt. Pooled vaidlevad selle üle, kas tööandjal oli õigus poolte vahel
2. juunil 2019 sõlmitud tööleping üles öelda. Tööandja ütles töölepingu erakorraliselt üles, kuna hageja ei esitanud tõendit vaktsineerimiskuuri läbimise, COVID-19 läbipõdemise või COVID-19 haiguse vastast vaktsineerimist tõkestava meditsiiniliste näidustuste kohta. Tõendi esitamise kohustus tulenes Kaitseväe juhataja
3. augusti
4. a käskkirja nr 162 p-dest 4 ja 5.

§ 5

lg 1 p 3 sätestab, et töölepingu kirjalikus dokumendis peab sisalduma muuhulgas vähemalt tööülesannete kirjeldus. Kohus leidis, et tööülesande kirjeldus võib sisalduda nii töölepingus kui muudes poolte vahel kokku lepitud dokumentides. Näiteks võivad tööülesanded sisalduda tööandja poolt kehtestatud ametijuhendis, millega töötaja on tutvunud. Sellega, et töötaja kinnitab ametijuhendiga tutvumist, muutuvad juhendis toodud ettekirjutused ja tööülesande kirjeldused töölepingu osaks. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et töötaja allkirjastas 20. juunil 2019 töölepingu ning töölepingu osaks oli ka lepingu sõlmimise ajal kehtinud ametijuhend.

§ 12sätestab, et töölepingut saab muuta ainult poolte kokkuleppel.

Seega saab ka töölepingu osaks olevat ametijuhendit muuta ainult poolte kokkuleppel. Kostja ei ole viidanud sellele, et poolte kokkuleppel oleks töölepingut või ametijuhendit muudetud ning sellest tuleneks töötajale nõue esitada vaktsineerimistõend. Töölepingujärgsed kohustused võivad muuhulgas sisalduda ka tööandja antud muus dokumendis (käesoleval juhul käskkirjas nr 162). Samas saavad ka sel juhul kohustused muutuda töölepingu osaks ainult siis, kui töötaja on nendega tutvunud ning nõustunud kas siis töölepingut allkirjastades või hiljem töölepingu muudatusena. Tööandja ühepoolne deklaratsioon, millega pannakse töötajale lisakohustusi, ei saa muuta töölepingut. Kui tööandja soovis muuta hageja tööülesandeid nii, et nende hulka kuuluks ka käskkirja nr 162 p 4 kohase tõendi esitamine, oleks selleks olnud vaja hageja nõusolekut. Käskkirjast ei selgu, kas tegemist oli ühekordse tööülesandega, kas hagejal oleks olnud tulevikus kohustus esitada tõendeid tõhustusdooside või uute läbipõdemiste kohta jms. Kohtu arvates ei ole käskkirja nr 162 p-st 4 isegi see selge, et toodud korraldus oleks oma olemuselt pidev tööülesanne, mida tuleks täita mingi aja tagant. Tööandja ühekordne, väljaspool tööülesandeid antud korraldus ei saa olla töötajale järgimiseks kohustuslik. Kohus leidis, et käskkirja sõnastusest nähtuvalt ei muutnud tööandja tegelikult töötaja tööülesandeid, vaid ametikohale esitatavaid nõudeid. Töötaja kohustused saavad lisaks töölepingule tuleneda ka seadusest. Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (TTOS) § 13 lg 2 annab tööandjale õiguse kehtestada ettevõttes (sh riigiasutuses) õigusaktides ettenähtust rangemaid töötervishoiu ja tööohutuse nõudeid. Kostjal oli nimetatud sätte alusel õigus kehtestada

1. augusti
2. a käskkirja p
3. Töötaja kohustused tulenevad TTOS §-st
4. TTOS § 14 lg 1 p-d 1 ja 7 toovad kaasa töötaja kohustuse täita ka vaidlusaluses käskkirjas nimetatud kohustusi, sh kohustust esitada nõutud tõend. Samas peab tööandja antud korraldus olema mõistlik ja proportsionaalne, st vastavuses korralduse andmise põhjuseks oleva eesmärgiga. Kohus pidas õigeks hageja väidet, et vaktsineerimine ei välista inimese poolt koroonaviiruse edasikandmist ega tema haigestumist, s.o ei taga riigi kaitsevõime säilimist. Ükski poolte 4 esitatud tõend vastupidist ei kinnita. Ükski poolte viidatud allikas ei väida, et COVID-19 nakkuse eest kaitsmise ainuke mõistlik vahend on vaktsineerimine. Seega ei taga ainuüksi vaktsineerimine kaitseväelaste teenistusvõimet. Ka vaktsineeritud kaitseväelane on mingi aja jooksul nakkusohtlik ning võib ise haigestuda. Kostja riskianalüüsist nähtub, et võimalik nakkust ennetav meede on ka teenistujate testimine ning töö ümberkorraldamine. Riskianalüüs ei ütle otseselt, et tööandjal on õigus rakendada vaktsineerimise kohustust. Kohus leidis, et kostjal ei saanud töölepingut lõpetades olla piisavat teadmist, et vaktsineerimine on ainuke ning proportsionaalne meede. Korralduse proportsionaalsust analüüsides tuleb arvestada ka töötervishoiu eesmärgiga – TTOS § 2 järgi on seaduse eesmärgiks töötaja tervise kaitsmine, mitte tööandja tegevuse jätkumise kaitsmine. Tööandjal on kohustus kaitsta ka teiste töötajate tervist. Pool hageja tööajast möödus laos, kus ta ei puutunud kokku teiste töötajatega. Kabinetis oli koos neli inimest ning sel juhul kandis hageja enda kinnitusel pidevalt maski. Kostja ei ole seda väidet vaidlustanud. Teiste töötajate tervise kaitseks on võimalik kasutada testimist, käte desinfitseerimist ja maskide kandmist. Varustuse üle andmine toimus õues, mida peetakse viiruse leviku mõttes kõige ohutumaks keskkonnaks. Kohtule ei ole selge, et just selle töötaja töö oli oma olemuselt selline, kus tema haigestumine tooks kaasa suure kahju tööandja tegevusele ja ülejäänud töötajale. Kohus leidis, et kostja ei saa esitada väheste inimestega suhtlevale laohoidjale suuremaid tervisealaseid nõudmisi kui paljude inimestega tihedalt koos olevatele ja ööbivatele ajateenijatele ning õppustele tulevate reservväelastele. Tööandja põhjendus, et töötaja haigestumisel jäävad tema ülesanded täitmata, ei ole tõsiseltvõetav. Lisaks COVID-19-le on ka teisi haiguseid (gripp, noroviirus jms), mis takistavad töötajal töö tegemist. Võimalus, et töötaja võtab äkki haiguslehe, ei saa olla töölepingu lõpetamise põhjuseks. Kohus leidis, et töölepingu ülesütlemine

§ 88lg 1 p 3 alusel ei olnud põhjendatud.

Kohus lõpetas

§ 107lg 2 alusel töölepingu alates 5.

oktoobrist 2021. Kui kohus lõpetab töölepingu

§ 107

lg 2 järgi, kuulub

§ 109

lg 1 alusel välja mõistmisele hüvitis hageja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Kohus ei pidanud põhjendatuks hüvitise suurendamist võrreldes seaduses sätestatuga. Kohus leidis, et kolme kuu keskmise töötasu suurune hüvitis on käesoleval juhul põhjendatud ja piisav. Hageja on nimetanud kolme kuu töötasu suuruseks 5722 eurot 56 senti ning kostja ei ole seda summat vaidlustanud. Tulenevalt hageja taotlusest mõistis kohus välja viivised alates

1. novembrist
2. TsMS § 162 lg 1 alusel jättis kohus menetluskulud kostja kanda. Kohus luges hageja põhjendatud ja vajalikuks esindajakuluks 2160 eurot (15 h x 120 eurot/h + km). Seega tuleb kostjalt mõista välja hageja kasuks lepingulise esindaja kulu 2160 eurot ja viivised menetluskuludelt. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
3. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja hinnangul ei ole kohus eelmenetluse ülesandeid kohaselt ega ammendavalt täitnud. TsMS § 393 lg 2 p 2 kohaselt teeb kohus hagi menetlusse võtmisel kostjale teatavaks, mida vastus hagile peab sisaldama. Maakohtu menetlusse võtmise määrus sellekohast teavet ei sisalda. Kohus võttis menetlusse oluliste puudustega hagi. Hageja nõuded ei olnud selged. 5 Kohus ei selgitanud istungil, et kostjal on õigus ja võimalus esitada seisukoht

§ 109lg 1 hüvitise osas.

Kohus jättis eelmenetluses hindamata esitatud tõendite asjakohasuse. Kohus valis menetluses selgelt poole ega olnud istungil erapooletu. Hageja on esitanud tõendina kolm kostja e-kirja

1. juulist 2021,
2. juulist 2021 ja
3. juulist
4. Hagist ei selgu, mida hageja soovib esitatud e-kirjadega tõendada. Eelnimetatud e-kirju ei ole kostja hagejale saatnud (adressaadid on kirjades näha), mistõttu on kohus otsuses märkinud ebaõigeid faktiväiteid. Kostja märgib, et eelnimetatud kirjad ei puutunud kuidagi hagejasse ega oma hagi lahendamisel tähendust. Kohus ei ole kostja
5. veebruari 2022 seisukohaga otsuses arvestanud ega ole arvestamata jätmist põhjendanud. Maakohus ei ole selgitanud, kuidas on saadud tsiviilasja hind 7465 eurot 17 senti. Hageja ei ole vaidlustanud ametijuhendi muutmist kuna hageja ametijuhendit ei muudetud. Kohtuotsusest ei selgu, miks kohus ametijuhendi muutmist lahendama asus. Kostja on seisukohal, et töökeskkonna ja tööohutusega seotud muudatused ei saa olla läbirääkimise objektiks ning kui tööandja on need nõuded märkinud ametijuhendisse, siis on need muudetavad ühepoolselt. Kostjale jääb selgusetuks kohtu arutelu selle üle, kas vaktsineerimistõendi esitamine on ühekordne tööülesanne või tuleb seda täita korduvalt. Otsusest ei selgu, miks kohus on pidanud tõendi esitamist hageja töökohustuseks, mitte töö iseloomust tulenevaks mõistlikuks korralduseks. Otsusest ei nähtu, kas kohus on arvestanud kostja
6. augusti 2021 e- kirjaga (hagiavalduse lisa 13), millest nähtub, et hageja kohustuseks oli tutvuda riskianalüüsiga e-õppeportaalis. Hageja on tutvumist kinnitanud oma allkirjaga. Tööandja saab ja võib ühepoolse (töökeskkonna alase) korraldusega panna töötajale lisakohustusi töökeskkonna nõuete järgimisel (

§ 28lg 2 p 7, TTOS § 12 ja § 13 lg 1 p 12).

Seega ei ole õige kohtu seisukoht, et tööandja ühekordne väljaspool tööülesandeid antav korraldus ei saa olla töötajale järgimiseks kohustuslik. Otsusest ei selgu, et kohus oleks hinnanud poolte vahel sõlmitud töölepingut ning võtnud seisukoha hageja töölepingu p 6.2.2. osas, millega hageja võttis kohustuse täita tööohutuse järgimisega seotud korraldusi. Arusaamatu on kohtu seisukoht, et töötervishoiu eesmärgiks ei ole tööandja tegevuse jätkumine. Kui töötajad töökohal haigestuvad, siis on ohus ka tööandja tegevus. Tööandjal on kohustus kaitsta kõikide töötajate tervist. Kostja ei ole väitnud, et vaktsineerimine on ainuke mõistlik vahend. Riskianalüüsi tulemusel on leitud, et see on efektiivne ja mõistlik vahend riskitasemel keskmine-kõrge. Kostja korraldus hagejale oli eesmärgipärane, mõistlik ja õiguslikult lubatav. Kohus on väljunud hagi piiridest ning võtnud otsuse tegemisel aluseks märtsis 2022 (lk 7 viimane lõik) teadaolevad seisukohad ja uuringud vaktsineerimise tõhususe kohta ning andnud hinnangu sellest lähtuvalt. Hagis taotleti hinnangut tööandja tegevusele riskianalüüsi koostamise ja töölepingu lõpetamise ajahetkel. Kostjal oli piisav teadmine, et vaktsineerimine on proportsionaalne meede. Riigikohus on leidnud, et maskid ja testid saavad täiendada vaktsineerimist, mitte ei asenda seda (3-21-2241 p 28). Kohus ei ole viidanud tõenditele, millest nähtuks, et kostja lähtus riskianalüüsi tehes ja ohu ennetust planeerides ebaõigetest seisukohtadest või puudulikust riskihindamisest. Riskianalüüs ei pea sisaldama otsust vaid hindama riskitaset. 6 Kohus leiab otsuses, et kostja ei saa esitada väheste inimestega suhtlevale laohoidjale suuremaid tervisealaseid nõudmisi, kui paljude inimestega tihedalt koos olevatele ja ööbivatele ajateenijatele ning õppustele tulevatele reservväelastele. Otsusest ei selgu, millist hulka inimesi on kohus silmas pidanud, kus need vähesed inimesed asuvad, kas tegemist on tööalaselt, töökohas või väljaspool tööd toimuva suhtlusega ning millele tuginedes kohus nimetatud hinnangu annab ja millised tõendid seda toetavad. Kohtuistungil on kostja selgitanud, et hageja ütlused oma töökohustuste täitmise kohta ei vasta Kaitseväes kehtivatele juhenditele. Kohtuistungil ei tekkinud vaidlust hageja tööülesannete üle. Kõikide laohoidjate puhul kehtivad Kaitseväes ühtsed juhendid ning hageja kirjeldatud töö tegemise viis ei vastanud kehtivatele juhenditele. Kohus on ületanud oma pädevuse piire ning asunud muutma tööandja poolt koostatud riskianalüüsi. Kohtuotsusest ei selgu, kuidas on hageja tööülesanded seotud käesoleva vaidlusega. Kohus ei ole otsuses ka selgitanud, millest tööandja pidi järeldama, et töötaja vaidlustab riskianalüüsi. Kohus leidis, et hageja pidi ette nägema, et korralduse mitte täitmise tagajärjel lõpetatakse töösuhe, mistõttu jääb arusaamatuks, miks kohus peab põhjendatuks

§ 109lg-s 1 sätestatud hüvitise väljamõistmist.

Kohus on hüvitise valesti välja mõistnud. Kohus märgib otsuses, et hageja on nimetanud kolme kuu suuruse töötasu suuruseks 5722 eurot 56 senti, mis ei ole korrektne. Hageja on hagis märkinud hageja kuue kuu suuruse töötasu, s.o 5722 eurot 56 senti. Kohus ei ole hageja viivise taotluse rahuldamist põhjendanud. Kostja on seisukohal, et kohus on viivise nõude valesti lahendanud.

§ 107lg 2 kohaselt lõpetab kohus töölepingu.

Kuivõrd

§ 109

lg 1 seob hüvitise saamise õiguse töölepingu lõpetamisega

§ 107

lg 2 alusel, ei saa hüvitise õigus tekkida varem kui töölepingu lõpetamise kohtuotsuse jõustumisel. Samuti ei ole kohus viivise nõuet lahendades võtnud arvesse TsMS § 461 lg-s 2 sätestatut. Kohus on jätnud põhjendamata, miks on hagiavalduse koostamisele kulunud 5 tundi ja 20 minutit põhjendatud kulu, mille hulgas on ka hagi täiendamisele kulunud aeg. Hageja esindaja ei ole hagi muutnud peale asjade eraldamist. Seega jääb selgusetuks, milliseid toiminguid on esindaja teinud hagi täiendamise raames. Hagi sisaldab viiteid kaitseväe korralduse seadusele, mis ei ole asjakohased. Tsiviilvaidluste kohta käivaid täiendusi on hagiavalduses alla 1/3, mis tuleks omakorda jagada kolme hageja vahel. 5. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist või alternatiivselt rahuldada apellatsioonkaebus üksnes

§ 109

lg 1 alusel välja mõistetud hüvitise suuruse osas ja mõista kostjalt hageja kasuks välja hüvitis 2861 eurot 28 senti. Hageja palub menetluskulud jätta kostja kanda. Kostja etteheited kohtu menetlusõiguse normide rikkumisele on otsitud ja arusaamatud. Kostjat esindas menetluses õigusteadmistega isik. Menetlusse võtmise määruses TsMS § 394 lg-te 2-4 nimetamata jätmine ei too kaasa kohtuotsuse tühistamist. Hagiavalduses on selgelt ja konkreetselt toodud hageja nõuded kostja vastu. Kohus ei ole rikkunud selgitamiskohustust. Kostja väide, et nimetatud kolm e-kirja ei ole asjakohased, on pahatahtlik ja tuleb jätta tähelepanuta. Kostja 20. juuli 2021. a ja 29. juuli 2021. e-kirjad olid suunatud ka hagejale. Kirjade sisu oli mõeldud kõigile kostja teenistujatele ja töötajatele. Maakohus on kostja 9. veebruari 2022. a menetlusdokumendis avaldatud seisukohtadega arvestanud. Kuivõrd otsuse sissejuhatuses on hagihind märgitud, siis vastab otsus TsMS § 442 lg 2 p-le 51. Kostja jätab tähelepanuta, et

§ 12kohaselt saab töölepingut muuta ainult poolte kokkuleppel.

7 Kostja väide, et hageja on riskianalüüsiga tutvumist kinnitanud oma allkirjaga, tuleb jätta tähelepanuta, kuivõrd kostja ei ole sellisele asjaolule maakohtus tuginenud, lisaks ei ole vaidlust selles, kas hageja riskianalüüsiga tutvus, vaid selles, et hageja sellega ei nõustunud. Kohus on õigesti leidnud, et TTOS § 13 lg 2 alusel antud korraldus peab olema mõistlik ja proportsionaalne, st vastavuses korralduse andmise põhjuseks oleva eesmärgiga. Vaktsineerimine ei välista haigestumist ja nakkuse levitamist – tööülesanded võivad haigestumise tõttu jääda täitmata ka vaktsineeritud isikul. Tulenevalt

§ 17

lg-st 1 peab tööandja korraldus olema seotud töölepingus ettenähtud tööülesandega.

§ 17

lg 3 kohaselt ei pea töötaja täitma korraldust, mis ei ole seotud töölepingu, kollektiivlepingu ega seadusega. Viidatud sätete mõtte kohaselt peab korraldus (st antud juhul vaktsineerimiskohustus) otseselt olema suunatud tööülesannete täitmisele. Viited teaduspõhistele allikatele, mis kinnitavad, et COVID-19 vastu vaktsineerimine ei kaitse isikuid asümptomaatilise nakatumise või viiruse levitamise eest, esitas hageja juba hagiavalduses (vt hagiavalduse punkti 2.7.1 jj), st üks kuu pärast töösuhte lõpetamist kostja poolt. Tõendatud ei ole kostja väide, et vaktsineerimisest leebemad meetmed ei ole osutunud efektiivseks. Tõendeid selle kohta, et maskide kasutamine või testimine oleks osutunud ebaefektiivseks, st et nendele meetmetele vaatamata on kostja juures tekkinud nakkuspuhang, ei ole kostja esitanud. Selleks, et mõista, et hagejal on keskmiselt teiste kostja teenistujatega võrreldes vähem isikkontakte, ei pea neid kontakte arvuliselt kokku lugema ja avaldama kohtuotsuses. Hageja nõustub kostjaga, et kohus on teinud hüvitise suuruse väljatoomisel võimaliku eksimuse. Arvestades, et hageja keskmiseks töötasuks on 953 eurot 76 senti (vt hagiavalduse lisad 21 ja 22), oleks kohus pidanud välja mõistma hüvitisena 2861 eurot 28 senti (953,76 x 3). Isegi kui ringkonnakohus leiab, et maakohus on teinud resolutsioonis arvutusvea, siis tuleb jätta kõik apellatsioonkaebuse kulud kostja kanda. Kostja ei taotlenud otsuses vigade parandamist. Menetluskulud tuleb jätta ka TsMS § 163 lg 2 alusel kostja kanda. Hageja oli nõus kompromissi sõlmimisega kolme kuu töötasu hüvitisena, kuid kostja keeldus kompromissist. Kohus ei ole viiviste väljamõistmisel eksinud ning on viivised õigesti välja mõistnud alates hagi esitamisest. Hageja on menetluskulude nimekirjas rõhutanud, et on hagiavalduse koostamisele kulunud aja jaganud kolme hageja vahel ning ühe inimese kohta teeb see 5 tundi ja 20 minutit. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel osaliselt tühistada kostjalt hageja kasuks väljamõistetud hüvitise suuruse ja menetluskulude jaotuse osas. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega jätab hageja nõude 2861 eurot 28 senti ületava hüvitise nõudes rahuldamata ja jaotab menetluskulud lähtuvalt hagi osalisest rahuldamisest. Kostja apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt. 7. Ringkonnakohus märgib, et maakohus on eksinud kostja isiku tähistamisel. Kaitsevägi ei ole iseseisev juriidiline isik, vaid kaitseväe korralduse seaduse § 2 lg 1 kohaselt sõjaväeliselt korraldatud valitsusasutus Kaitseministeeriumi valitsemisalas. Seega puudub Kaitseväel ka iseseisev tsiviilkohtumenetlusõigusvõime ja -teovõime (TsMS §-d 201 ja 202). Tegelikult on kostjaks Eesti Vabariik. Eelmärgitu ei mõjuta siiski maakohtu otsuse sisu. Sarnaselt on kostja isiku tähistamisel eksinud ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisel. 8 8. Ringkonnakohus ei nõustu kostja etteheidetega, et hagis esitatud nõuded on ebaselged. Ringkonnakohtu hinnangul nähtuvad hageja nõuded selgelt hagiavalduse resolutsiooni p-dest 2.1-2.1.3 ning 2.4 (tl 11). Hageja on palunud tuvastada töölepingu ülesütlemise tühisus, lõpetada tööleping

§ 107

lg 2 alusel ning mõista kostjalt enda kasuks välja hüvitis

§ 109lg 1 ja § 100 lg 5 järgi.

9. Iseenesest on õige apellatsioonkaebuse väide, et maakohtu määrus, millega hagi menetlusse võeti ja nõuti kostjalt vastust hagile, ei vasta TsMS § 393 lg 2 nõuetele. Samas ei nähtu apellatsioonkaebusest, kuidas see mõjutas asja lahendust. Kostja on hagile nõuetekohaselt vastanud. Maakohtu otsuse tühistamist ei tingi ka kostja etteheited maakohtule eelmenetluse läbiviimise ja tõendamiskoormise selgitamise kohta. Iseenesest on maakohtu selgitused istungil edasise tõendite esitamise võimaluse kohta olnud vastuolulised. Ühelt poolt on maakohus öelnud, et kostjal on võimalik täiendavaid tõendeid hageja töökorralduse kohta esitada ja sel juhul kohus uuendab menetluse, kuid teisalt on kohus öelnud, et tõendite esitamise aeg on möödas (tl 113). Samas oli kostjal, kui ta leidis, et tal jäid maakohtus asja lahendamiseks olulised tõendid esitamata, võimalus need TsMS § 652 lg 3 p 2 alusel esitada koos apellatsioonkaebusega. Pooled vaidlevad sisuliselt selle üle, kas kostja võis hagejaga töölepingu erakorraliselt

§ 88

lg 1 p 3 alusel üles öelda põhjusel, et hageja ei täitnud kostja korraldust esitada tõend COVID-19 vastu vaktsineerimise või haiguse läbipõdemise kohta. Selliselt oli vaidluse ese ja alus selgelt terve maakohtu menetluse jooksul piiritletud.

1. Praeguse vaidluse tuum on selles, kas tööandja saab anda töötajale korralduse end vaktsineerida. Kaitseväe juhataja
2. augusti 2021 käskkirja p-ga 4 kohustati töötajaid esitama üksnes tõend vaktsineerimise või haiguse läbipõdemise kohta. Kuivõrd selle tõendi saamine olukorras, kus hageja ei olnud haigust põdenud, eeldas enda vaktsineerimist, oli korraldus sisuliselt suunatud töötajate kohustamiseks end vaktsineerida.

§ 88

lg 1 p 3 koostoimes

§ 15

lg 2 p-ga 3 võimaldab töölepingu üles öelda üksnes tööandja seaduslike korralduste järgimata jätmise puhul.

§-st 17 tuleneb, et korraldus, mille tööandja annab, peab olema seotud töötaja tööülesannetega, v.a hädavajaduse korral. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et poolte sõlmitud töölepingus (tl 14-17) ei sisaldunud kokkulepet, mille kohaselt tööülesannete täitmiseks peab hageja olema vaktsineeritud. Maakohus on samuti õigesti leidnud, et tööandja ei saa töölepingut ühepoolselt muuta. Selles valguses saab töölepingu p 6.2.2 tõlgendada selliselt, et lepingu järgi oli hageja kohustatud järgima töötervishoiu ja tööohutuse nõudeid, mis kehtisid tema tööle asumisel. Õigus töölepingut ühepoolselt muuta ei tulene ka TTOS § 13 lg-st 2, nagu leiab kostja. TTOS § 13 lg 2 võimaldab tööandjal kehtestada küll seaduses sätestatust rangemaid töötervishoiu ja tööohutuse nõudeid, kuid see ei muuda üldist põhimõtet, et tööandja ei saa töölepingut ühepoolselt muuta. 11. Tööandjale ei tulene õigust kohustada töötajaid end vaktsineerima ka seadusest. Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et vastav õigus tuleneb töötervishoidu ja tööohustust reguleerivatest seadustest (

§ 28lg 2 p 7, TTOS § 12, § 13, § 14 lg 1 p 1 ja 7).

Tegemist on üldiste töötervishoidu ja tööohustust reguleerivate normidega, millest ei tulene töötaja kohustust end vaktsineerida ega tööandja õigust seda nõuda. Ka TTOS § 8 lg 3 alusel antud Vabariigi Valitsuse

1. mai
2. a määruse „Bioloogilistest ohuteguritest mõjutatud töökeskkonna töötervishoiu ja tööohutuse nõuded“ § 6 lg 2 p 11, mis reguleerib COVID-19 viiruse leviku tõkestamiseks rakendatavaid tööohutusmeetmeid, ei sätesta tööandjale õigust nõuda töötajatelt enda vaktsineerimist, vaid nimetab vaktsineerimistõendi kontrolli ühena mitmetest alternatiividest (töötajate testimine, vaktsineerimisvõimaluse tagamine), mida tööandja saab kasutada. 9
3. Ringkonnakohus möönab, et iseenesest ei pea kõik tööohutuse nõuded olema kirjas töölepingus ning teatud ulatuses peab tööandjal olema võimalik ka ühepoolselt tööohutuse nõudeid muuta. See saab aga toimuda üksnes üksikute töövõtete või töökaitsevahendite kasutamise osas, mis ei muuda oluliselt töötingimusi ega töötaja sobivust töökohale. Tööandja ühepoolse korraldusega ei saa muuta tööohutusnõudeid selliselt, et sisuliselt muutuvad nõuded töötaja oskustele või omadustele. Selliseks muudatuseks on vaktsineerimisnõue, kuivõrd see määratleb sisuliselt töötaja ühe omaduse, mis on vajalik töö tegemiseks. Tegemist on sarnase olukorraga, kui tööandja kehtestaks nt ühepoolselt töötajatele kõrgharidusnõude. Sellisel juhul on tegemist oma olemuselt töölepingu muutmisega, milleks peab olema mõlema poole nõusolek. Põhimõtteliselt ei ole välistatud ka olukord, kus tööandja korraldab töö ühepoolselt ümber selliselt, et muudab töökohal töötamisele seatud nõudeid. Sellisel juhul ei saa aga töötajaga töölepingut

§ 88

lg 1 p 3 alusel üles öelda, vaid tegemist oleks

§ 89lg 1 järgi koondamissituatsiooniga.

Seega juhul, kui kostjal oli tõepoolest vaja riigi kaitsevõime säilitamiseks seda, et kõik töötajad oleksid vaktsineeritud, oleks probleemi lahendamisele tulnud läheneda töö ümberkorraldamise ja vajadusel koondamise kaudu. Seejuures tulnuks järgida

§ 89nõudeid.

13. Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et töötaja kohustus vaktsineerida saaks tuleneda

§ 16lg 1 järgsest lojaalsuskohustusest.

Töötaja lojaalsuskohustus on samuti seotud üksnes töösuhtega. Lojaalsuskohustus ei piira töötaja valikuvabadust enda suhtes tehtavate meditsiiniliste protseduuride valikul. Ringkonnakohtu hinnangul võiks vaktsineerimiskohustus tuleneda üksnes erandlikel juhtudel hea usu põhimõttest, kui töötaja tööülesanded seonduvad olulises osas kokkupuutega riskirühmadesse kuuluvate inimestega, kelle puhul, oleks COVID-19 viirusega nakatumine tõsine oht elule. Töölepingu järgi töötas hageja laohoidjana. Seejuures ei ole oluline hageja detailne töökorraldus. Pooled ei ole väitnud, et hageja oleks tööl kokku puutunud peamiselt riskirühmadesse kuuluvate inimestega. See ei ole ka laohoidja töö olemust arvestades tõenäoline.

1. Ringkonnakohus leiab eeltoodust tulenevalt, et kostjal ei olnud õigust ühepoolselt nõuda hagejalt enda vaktsineerimist. Tegemist on töötingimusega, mille pooled oleksid pidanud kokku leppima. Seega on maakohus õigesti tuvastanud töölepingu ülesütlemise tühisuse.
2. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus, et asjaolu, et maakohus viitas 20.,
3. ja
4. juuli 2021 e-kirjadele ei mõjuta asja lahendust. Oluline on asjaolu, et kostja nõudis
5. augusti 2021 käskkirjaga hagejalt enda vaktsineerimist ning ütles seejärel töölepingu vaktsineerimata jätmise tõttu üles. Samuti on põhjendamatud apellatsioonkaebuse väited maakohtu kohtuniku erapoolikuse kohta. Ainuüksi asjaolu, et kostja ei ole nõus maakohtu seisukohtadega, ei tähenda, et maakohtu kohtunik ei oleks olnud asja lahendades erapooletu.
6. Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et maakohtu otsus on vastuoluline hageja kasuks välja mõistetud hüvitise suuruse osas. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on maakohus pidanud põhjendatud hüvitise suuruseks hageja kolme kuu keskmist töötasu. Samas on maakohus välja mõistnud kuue kuu keskmise töötasu suuruse hüvitise. Ringkonnakohus leiab, et ei esine asjaolusid, mis annaks alust

§ 109lg-s 1 sätestatud kolme kuu keskmise töötasu suurust hüvitist muuta.

Hageja ei ole välja toonud asjaolusid, millest nähtuks, et tal oleks tekkinud sellest suurem kahju. Samas ei nõustu ringkonnakohus ka kostjaga, et hüvitise suurust tuleks vähendada. Hagejale ei ole etteheidetav, et ta jättis täitmata kostja ebaseadusliku korralduse. Seda ei muuda asjaolu, et hagejale võis olla selge, et see võib kaasa tuua töölepingu ülesütlemise. Seega tuleb maakohtu otsus tühistada osas, milles maakohus mõistis kostjalt 10 hageja kasuks välja suurema hüvitise kui hageja kolme kuu keskmine töötasu, s.o. 2861 eurot 28 senti. Kostja ei ole hageja keskmise töötasu arvutusele vastuväiteid esitanud. 17. Põhjendamatud on ka apellatsioonkaebuse väited viivise väljamõistmise aja kohta. Apellatsioonkaebuses viidatud Riigikohtu 10. oktoobri 2012. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-82-12, p-s 18 on Riigikohus asunud selgelt seisukohale, et

§ 109

lg 1 järgne hüvitisenõue muutub sissenõutavaks töölepingu lõppemisest ning alates sellest ajast on töötajal õigus nõuda ka viivist. Maakohus on praeguses asjas mõistnud välja viivise alates hagi esitamisest, st hilisemast ajast.

1. Ringkonnakohus ei nõustu kostja etteheidetega tsiviilasja hinna kohta. Maakohtu otsuses märgitud tsiviilasja hind tuleneb TsMS § 124 lg 1, § 133 ning § 134 lg-te 1 ja 3 järgi hageja esitatud rahaliste nõuete ja aastase viivisenõude summast. Olukorras, kus hinna erinevus hagis ja maakohtu otsuses oli tingitud pelgalt asjaolust, et algses hagis oli esitatud mitme isiku nõuded liidetult ning maakohus eraldas nõuded eraldi menetlustesse, mistõttu ilmselgelt ei olnud algses hagis märgitud hind enam asjakohane, ei pidanud maakohus hinna kujunemist täpsemalt põhjendama.
2. Seoses maakohtu otsuse osalise tühistamisega, tuleb muuta ka menetluskulude jaotust. Ringkonnakohus leiab, et arvestades asjaolu, et hageja tuvastusnõue rahuldati tervikuna ning hüvitisenõue osaliselt, on TsMS § 163 lg 1 järgi põhjendatud jätta menetluskuludest 75% kostja ja 25% hageja kanda. Ringkonnakohus ei pea põhjendatuks TsMS § 163 lg 2 kohaldamist, kuivõrd maakohtu istungi protokollist nähtub, et konkreetse kompromissiettepaneku tegi kohus, mitte hageja. Asja materjalidest ei nähtu, et kostjal oleks hüvitatavaid menetluskulusid olnud. Maakohus määras hageja menetluskulu suuruseks 2160 eurot, s.o. ajakulu 15 tundi tunnihinnaga 120 eurot, millele lisandub käibemaks. Kostja on vaidlustanud apellatsioonkaebuses hagiavalduse koostamiseks kulunud aja (5 h 20 min) põhjendatuse. Hagi on koostatud kolme hageja nimel. Samas on hageja välja toonud, et nimetatud ajakulu ongi 1/3 kogu hagiavalduse koostamisele kulunud ajast. TsMS § 175 lg 1 kohaselt on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu kaalutlusotsus, st eelkõige õigusabile kulunud aja ja asja keerukuse hindamise kohta langetab kohus otsustuse, millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (vt nt Riigikohtu
3. märtsi
4. a määrus asjas nr 3-2-1-184-15, p 14). Menetlusosalise lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel TsMS § 175 lg 1 alusel tuleb arvestada mh kohtuvaidluse asjaoludega, eelkõige asja keerukuse ja mahuga (vt nt Riigikohtu
5. mai
6. a määrus asjas nr 3-2-1-4-15, p 14). Seega saab ringkonnakohus kontrollida eelkõige, kas maakohus on õigust õigesti kohaldanud. Ei ole objektiivseid kriteeriume, mille alusel määrata täpselt kindlaks esindaja ajakulu põhjendatust mingi konkreetse menetlusdokumendi koostamisel. Esindaja ajakulu põhjendatusele ja vajalikkusele annab kohus hinnangu oma kogemuse ja siseveendumuse alusel. Seetõttu ringkonnakohus üldjuhul maakohtu antud hinnangut esindaja ajakulu vajalikkuse kohta ümber ei hinda. Erandjuhul on see võimalik vaid siis, kui maakohtu hinnang on ilmselgelt põhjendamatu. Arvestades vaidluse sisu ja hagi ning selle lisade mahtu, ei ole ringkonnakohtu hinnangul hagi koostamise tervikajakulu 16 tundi (sh hageja osa 5 h 20 min) ilmselgelt põhjendamatu. Seega ei ole alust muuta maakohtu otsust menetluskulude kindlaksmääramise osas. Hageja menetluskuluks ringkonnakohtus on tema esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt esindajakulu 2376 eurot, s.o. ajakulu 16 tundi 36 minutit ja tunnitasu 120 eurot, millele lisandub käibemaks. Ringkonnakohus leiab, et nimetatud kulu on TsMS § 175 lg 1 mõttes põhjendatud ja vajalik. Hageja esindaja niivõrd suure ajakulu on tinginud asjaolu, et kostja on apellatsioonkaebuses esitanud hulgaliselt menetluslikke etteheiteid maakohtule, millele hageja 11 on pidanud vastama. Hageja menetluskulu on kokku seega 4536, mille eest kostja peab hüvitama 75%, s.o. 3402 eurot. /allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke Vahur-Peeter Liin 12