) § 8 lg 3, 175 lg 1, 2, 51 ja 6, § 173, § 178 lg 8, § 176 lg 1, § 177 lg 1 ja
Kohus oleks pidanud
Määrus oli olulises osas põhjendamata, seega rikkus kohus ka tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 465 lg 2 p-st 8 tulenevat kohustust. Menetluse edasine käik
lg 1, mille järgi otsustab kohus pärast viie aasta möödumist võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamisest võlgniku taotlusel tema pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise.
Kui kohus vabastab võlgniku kohustustest või keeldub sellest, lõpetab kohus
lg 8 järgi võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise menetluse.
lg-te 1–3 kohaselt on võlgnikul järgmised kohustused: võlgnik on kohustatud tegelema mõistlikult tulutoova tegevusega ja, kui tal sellist tegevust ei ole, siis seda otsima; võlgnik peab viivitamatult teatama kohtule ja usaldusisikule igast elu- ja tegevuskoha vahetusest, mitte varjama saadud tulusid ning vara, samuti andma kohtu ja usaldusisiku nõudel teavet oma tegevuse või selle otsimise, oma sissetulekute ja vara kohta ning võlgniku töö- või teenistussuhtest või muust sarnasest suhtest saadud tulu või ettevõtlusest saadud tulu nõuded loetakse loovutatuks usaldusisikule. Usaldusisik peab sellest tasude maksmiseks kohustatud isikutele teatama.
lg-d 2 ja 4 sätestavad absoluutsed keeldumisalused, mille puhul on võlgniku kohustustest vabastamine välistatud (Riigikohtu 20.06.2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-49-16, p 15). Kohus keeldub
lg 2 p-de 1 ja 2 alusel võlgnikku kohustustest vabastamast, kui võlgnik on mõistetud süüdi pankrotikuriteos või kui võlgnik rikkus süüliselt
§-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustas sellega võlausaldajate huve. Maakohus ei tuvastanud kohustustest vabastamisest keeldumise aluseid ning leidis, et võlgnik ei rikkunud süüliselt
Võlgnikku ei mõistetud süüdi pankrotikuriteos.
lg 1 alusel pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamine on kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus võib sekkuda siis, kui on ületatud diskretsioonipiire. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul ei ületanud maakohus diskretsiooni piire. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus oma järeldusi piisavalt põhjendanud ning määruskaebuste väited ei anna alust asuda teistsugusele seisukohale. Maakohus analüüsis nõuetekohaselt kõiki kohustustest vabastamise eeldusi ja leidis õigesti, et võlgnik tuleb vabastada täitmata jäänud kohustustest. Ringkonnakohus järgib TsMS § 654 lg 6 alusel koosmõjus §-ga 659 maakohtu määruse põhjendusi ega korda neid. Vastuseks kaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. 13. Kohustustest vabastamata jätmiseks peab võlgnik olema käitunud süüliselt. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 104 lg 2 kohaselt hõlmab süü hooletust, rasket hooletust ja tahtlust. VÕS § 104 lg 4 kohaselt on raske hooletus käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine. VÕS § 104 lg 4 mõttes tuvastatakse raske hooletus objektiivsete kriteeriumite alusel. Raske hooletus tähendab hoolsuse tavalise määra märgatavat puudumist, mistõttu peaks raskelt hooletu käitumine olema rikkujaga sarnases olukorras olevale isikule mõistlikult vastuvõetamatu. Seetõttu tuleb raske hooletuse tuvastamiseks võlgadest vabastamise menetluse kontekstis esitada küsimus, kuidas ja millise hoolsusega pidanuks täitma
lg 1 sätestatud kohustusi hoolas võlgnik (vt nt Tartu Ringkonnakohtu 01.06.2018 määrus tsiviilasjas nr 2-08-63521, p 14). Riigikohus on leidnud, et kui võlgniku käitumises ei ole
lg 2 p-des 1 ja 2 ning lg-s 4 silmas peetud raskelt süülise käitumise tunnuseid, ei ole kohtul alust füüsilisest isikust võlgnikku kohustustest vabastamise menetluse võimalusest ilma jätta (vt nt Riigikohtu 17.04.2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-13, p 11; 14.11.2011 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-11, p 12). Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et toimiku materjalidest nähtuvalt ei ole võlgniku käitumises süülise käitumise tunnuseid. Maakohus andis süü puudumisele õige hinnangu. Võlgnik ei käitunud pahatahtlikult, vaid oma võimaluste ja teadmiste piires parimal võimalikul viisil. Kaebuse kohaselt rikkus võlgnik süüliselt mh sissetulekute kohta teabe andmise kohustust (
Võlgnik märkis kohtule esitatud aruannetes ebaõiged ning tõenditega vastuolulised töötasu suurused ning jättis kohtunõude edastamisel selle kohta selgitused andmata. Lisaks puudusid kaebuse kohaselt igasugused tõendid võlgniku tegelike töötasude 4 kohta. Kohus eeltooduga ei nõustu. 22.09.2020 toimunud ärakuulamisel selgitas võlgnik, et tal oli raskusi aruandevormist aru saamisel. Tema palk koosnes põhipalgast ning boonustest, aruandesse märkis võlgnik põhipalga, aga ei olnud kindel summades, mis lõppastmes arvelduskontole laekusid. Kuivõrd aruandevorm oli eestikeelne ja võlgnik eesti keelt ei kõnele, siis ei ole põhjust pidada aruandevormis esinevaid võimalikke puudujääke süüliseks teabe andmisest hoidumiseks. Kuna võlgnik esitas kohtule kõik arvelduskonto väljavõtted kohustustest vabastamise menetluse algusest alates 2015. aastast, siis ei ole tegemist sissetulekute varjamisega, st
Vastavalt kaebusele ei ole selge, kelle käivet kohtule esitatud arvelduskonto väljavõtted kajastasid, kuivõrd kõnealuste kontode omanikuks on Q nimeline isik. Lisaks ei ole kuni 09.05.2019 väljavõtetest näha, kelle töötasu väljamaksetega oli tegemist. Nende väidetega ringkonnakohus samuti ei nõustu. 22.09.2020 toimunud ärakuulamise protokollist nähtub, et võlgniku selgituste kohaselt laekus tema töötasu võlgniku ema Q kontole. Võlgnikul endal arvelduskonto puudub. Arvelduskontoga seotud pangakaarti kasutab üksnes võlgnik ise. Kohtul ei ole alust kahelda võlgniku väidete tõepärasuses. Alates 09.05.2019 kõnealusele kontole laekunud töötasu maksed on pealkirjastatud „Palk X“. Enne nimetatud perioodi töötas võlgnik teiste tööandjate juures. Kuigi eelnevate tööandjate igakuisetest töötasumaksetest ei nähtu sõnaselgelt, millisele isikule oli töötasu määratud, on võlgniku kui töötaja staatus ilmne puhkusetasude ülekannete selgitustest, milles on võlgnikule nimeliselt viidatud. Puudub alus järeldada, et ühelt ja samalt tööandjalt samale arvelduskontole laekunud põhitöötasud ning puhkusetasud ei ole määratud samale isikule, st võlgnikule. Lisaks on võlgniku ema, kellele arvelduskonto kuulub, pensionär ning ise tööl ei käi. Kaebuse järgi rikkus võlgnik ka
lg 3-st tulenevat kohustust tulu loovutamiseks, mistõttu pidi ta olema teadlik võlausaldajate huvide kahjustamisest. Selle väite toetamiseks pole kaebuses esile toodud ühtegi asjakohast põhjendust, viidatud on üksnes 17.06.2020 kohtu järelepärimisele, milles kohus soovis mh selgitusi liigses ulatuses tulude endale jätmise kohta ning võlgniku 12.11.2018 netopalgale. Siinkohal on oluline silmas pidada, et tulusid, mille võlgnik pidi loovutama enne 02.10.2020 tehtud maakohtu kohustustest vabastamise menetluse pikendamise määrust, ei ole kohane arvestada, kuivõrd menetluse pikendamise eesmärk on anda võlgnikule täiendav võimalus võlgade likvideerimiseks ning kohustustest vabanemiseks. Enne pikendamise määrust loovutamata tulude täiel määral arvestamine oleks seega vastuolus menetluse pikendamise eesmärgiga. Perioodil, mis jäi 02.10.2020 kohustustest vabastamise menetluse pikendamise ning maakohtu 14.09.2022 määruse vahele, oli võlgnik pikalt töötu ning elatus üksnes Töötukassa maksetest, kuid tegi sellest hoolimata võimaluste piires väljamakseid võlgade vähendamiseks. Arvelduskonto väljavõtetest nähtub, et saadud tuludest peale vajalike kulutuste tegemist võlgnikul raha üle ei jäänud, millest võlausaldajatele täiendavaid väljamakseid teha. Seejuures ei ole võlgniku kulutused olnud pillavad ega ületanud mõistlikkuse piire. Kohtul on
lg 4 teisest lausest tulenev diskretsiooniõigus, mis võimaldab lisaks seadusjärgse tulude võlgnikule jätmise määra asemel arvestada ka konkreetse juhtumi asjaolusid. Maakohus seda ka tegi ning leidis põhjendatult, et võlgnik oli teinud pingutusi võlgade likvideerimiseks ning oli ilmne, et suuremas mahus maksete teostamiseks võlgniku sissetulekutest ei piisanud. Võlgnik ei rikkunud süüliselt § 173 lg-s 3 sätestatud tulude loovutamise kohustust. Viimaks väitis kaebaja, et võlgnik rikkus usaldusisikuna jämedalt oma kohustust võlausaldajaid võrdselt kohelda, eelistades ühte võlausaldajat teistele ning tehes väljamakseid ainult kõige väiksema nõudega võlausaldajale (EMTA). Seejuures viidati ka võimalikule maakohtu selgitamiskohustuse rikkumisele. Kohus ei nõustu viidatud etteheidetega. Väljamakstud summad ei olnud piisavalt suured, et kõne alla võiks tulla võlausaldajate süüline ebavõrdne kohtlemine. Ebavõrdse kohtlemisega võiks tegu olla eelkõige olukorras, kus võlgnik eelistab 5 järjepidevalt mitmete väljamaksete tegemisel üht võlausaldajat või on ühele võlausaldajale väljamakstud summad märkimisväärselt suuremad võrreldes teistele võlausaldajatega tehtud väljamaksetega. Kuna käesoleval juhul on võlgnik teinud üksnes kaks väljamakset kogusummas 352,70 eurot, ei saa sellist olukorda pidada võlausaldaja süüliselt ebavõrdseks kohtlemiseks. Seejuures ei rikkunud maakohus selgitamiskohustust, kuivõrd 22.09.2020 istungil selgitas kohus võlausaldajate võrdse kohtlemise põhimõtet. 14. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et praegusel juhul ei esine võlgniku käitumises kohustustest vabastamisest keeldumise absoluutseid aluseid. Asja materjalide pinnalt ei ole võimalik jõuda järeldusele, et võlgniku käitumine oli suunatud võlausaldajate huvide süülisele kahjustamisele, mistõttu oleks tema kohustustest vabastamine välistatud. Samuti ei saavutaks võlausaldaja võlgniku kohustustest vabastamata jätmisega tõenäoliselt oma eesmärki saada oma nõue rahuldatud. Võlgniku kohustustest vabastamise menetluse eesmärk ei ole võlgnikku karistada ega sundida teda seadma enda jaoks ebarealistlikke eesmärke (vt Riigikohtu 30.10.2019 määrus tsiviilasjas nr 2-11-24696, p 19). Võlgnik on täitnud TsMS § 173 lg-st 1 tulenevaid kohustusi oma võimaluste ja võimete piires. Kaebaja arusaam, et võlgnik oleks saanud tasuda võlausaldajale suuremas ulatuses, ei ole põhjendatud ega tõendatud. Samuti pole võlgnik oma sissetulekuid vähendanud ega vara varjanud.
teise lause kohaselt on võlgniku kohustustest vabastamise menetluse eesmärk anda neile võlgnikele, kelle majanduslik olukord on eriti raske, võimalus vabaneda oma kohustustest pankrotiseaduses ettenähtud korras ja saada nii lõpptulemusena väljavaade uueks majanduslikuks alguseks ning normaalseks sotsiaalseks eluks (Riigikohtu 04.05.2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-16, p 14 ja 17.04.2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-49-16, p 15). Ühiskonna sidususe seisukohast peab võlgadest vabastamine võimaldama võlgniku pöörduda tagasi tavapärase elukorralduse juurde. Sellest keeldumine aga peaks olema erand, mida rakendada vaid siis, kui võlgnik on selgelt pahatahtlik. Antud asjas ringkonnakohus ei tuvasta võlgniku pahatahtlikkust ega põhjuseid, miks võlgnik ei peaks saama uut võimalust. Võlgnik on püüdnud oma võimaluste piires oma kohustusi täita. Eeltoodust tulenevalt ei kuulu määruskaebus rahuldamisele. 15. Menetlusosaliste menetluskulud ringkonnakohtus jäävad TsMS § 172 lg 1 teise lause alusel nende endi kanda, kuna võlausaldaja vastuväited ei olnud edukad, samas kui menetlus toimus võlgniku huvides. Menetluskulude sellise jaotuse korral ei ole vaja neid rahaliselt kindlaks määrata. 16. Määruse peale võib esitada Riigikohtule määruskaebuse
(allkirjastatud digitaalselt) 6
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.