) § 96 I lause kohaselt on ülalpidamist kohustatud andma täisealised esimese ja teise astme ülenejad ja alanejad sugulased (ülalpidamiskohustuslased).
Pooled ei vaidle selle üle ning tuvastatud on, et kostja on hageja isa (t.l. 6). Seega on hagejal õigus saada kostjalt ülalpidamist. Vaidlus puudub, et hageja vanemad ei ela koos ning et hageja elab oma ema juures. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja on tasunud hageja ülalpidamiseks igakuuliselt 140 eurot (I kd t.l. 4).
lg 1 kohaselt ülalpidamist antakse üldjuhul raha perioodilise maksmisega (elatis). Kui selleks on mõjuv põhjus, võib kohustatud isik nõuda, et tal võimaldataks anda ülalpidamist muul 2 viisil.
lg 2 järgi alaealise lapse vanem täidab lapse ülalpidamise kohustust elatise maksmise teel eeskätt juhul, kui ta ei ela lapsega koos või kui ta ei osale lapse kasvatamises. Lapsega koos elav vanem peab elatist kasutama lapse huvides.
lg 1 kohaselt igakuine elatis ühele lapsele ei või olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Kuna
lg 1 järgi ei või igakuine elatis ühele lapsele olla üldjuhul väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära ning last on kohustatud ülal pidama mõlemad vanemad, kulub lapse vajaduste rahuldamiseks eelduslikult kahekordne miinimumelatis (miinimumelatis nõude esitamise ajal on 292 eurot) ning selles ulatuses ei ole vaja lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavaid kulutusi kohtumenetluses tõendada. Kui lapse vajadused on miinimumist suuremad, tuleb lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulutuste suurus asjas esitatud tõendite alusel kindlaks teha.
lg 1 järgi isik vabaneb ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. Tulenevalt
lg 2 vanemad ei vabane lõike 1 kohaselt oma alaealise lapse ülalpidamise kohustusest. Kui vanem on lõikes 1 nimetatud olukorras, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Kohus võib mõjuval põhjusel siiski vähendada elatist alla käesoleva seaduse § 101 lõikes 1 sätestatud määra. Mõjuvaks põhjuseks võib olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel käesoleva seaduse § 101 lõikes 1 sätestatud määras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Pooled vaidlevad, kas käesoleval juhul esinevad mõjuvad põhjused elatise väljamõistmiseks alla
Kostja on märkinud ühe põhjusena, et hageja tegelikud vajadused on väiksemad kui
lg 1 sätestatud määr.
lg 1 kohaselt määratakse ülalpidamise ulatus kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes. Vastavalt
lg 2 ülalpidamise kindlaksmääramisel arvestatakse õigustatud isiku kõiki eluvajadusi, sealhulgas tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi, alaealise ülalpeetava puhul ka tema kasvatamise kulutusi. Pooled vaidlevad selle üle kas kostja on täitnud hageja ülalpidamiskohustust hageja vajadustest lähtuvalt (II kd t.l. 84-85). Eelkõige vaidlevadki pooled selle üle, mis on hageja igakuised vajadused. Kostja väide, et Justiitsministeeriumi tellimusel 2020. a veebruaris valminud uuringus „Lapse vajaduspõhine miinimumelatis. Lõpparuanne“ statistiliste näitajate alusel ei pruugi iga lapse vajaduseks kuluda seaduses sätestatud miinimumelatis, ei lükka kohtu arvates ümber iseenesest elatise tasumise kohustust konkreetse lapse tegelikest vajadustest lähtuvalt ja seaduses sätestatud eeldusest, et lapse vajadusteks ongi seaduses sätestatud miinimumelatis, ja et konkreetse lapse ülalpidamiseks võib kuluda eelkõige seaduses sätestatud miinimumelatisemäär ja ka rohkemgi. Hageja on välja toonud, et temal kulub eluasemele 230 eurot, toidule 300 eurot, riietele/jalanõudele/hügieenitarvetele 70 eurot, kulutustele koolikohustuse täitmiseks 78 eurot, sidekuludele 8 eurot, mobiiltelefonile 30 eurot, taskurahale 40 eurot, huviringidele 40 eurot. Hagiavalduse kohaselt on hagejal kulud eluasemele igakuuliselt kokku 230, millest eluasemelaenu tagasimakse on 122 eurot, elektrienergia 15 eurot, koduinternet 16 eurot, kommunaalmaksed 77 eurot. Riigikohus on lahendis 3-2-1-69-13 (p 17-21) selgitanud, et lapse põhivajaduste hulka kuulub ka vajadus kasutada eluruumi. Lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavateks põhjendatud kuludeks saab üldjuhul pidada tasu korteriühistu osutatavate või vahendatavate kommunaalteenuste eest, tasu 3 tarbitud elektrienergia eest ning tasu telefoni, interneti ja kaabeltelevisiooni eest mõistlikus ulatuses ja lapsele langevas osas. Lapse vajadust kasutada eluruumi saab ülalpidamise määramisel arvestada ka siis, kui laps elab ühele vanemale kuuluvas eluruumis. Eluasemevajaduse ulatuse ja rahalise väärtuse saab kolleegiumi arvates määrata kindlaks eluaseme kasutamisest saadava varaliselt hinnata eelise (kasutuseelise) väärtuse kaudu. Eluruumi kasutuseelise väärtuse saab määrata võrreldava eluruumi keskmise üürihinna järgi samas piirkonnas, arvestades mh lapse kasutuses oleva eluruumi osa suurust ning asjaolu, et eluruum on ühiskasutuses. Kohus leiab, et asjaolu, kas hagejate ema on soetanud eluaseme laenuga ning tasub laenumakseid, ei ole elatise nõuete lahendamisel asjassepuutuv (I kd t.l. 12-16, 19-21, 59-62, 165-168). Kui vanem võimaldab lapsel aga kasutada vanemale kuuluvat eluaset, saab laps, tuginedes viidatud Riigikohtu lahendile, kasutuseelist, millel on rahaliselt hinnatav väärtus. Kasutuseelise saamine ega selle ulatus ei olene sellest, kas eluaseme omanikuks oleval vanemal on laenumaksete tasumise kohustus. Kuna pooled siiski ei vaidle, et hageja elab hageja emale kuuluvas korteris, siis on põhjendatud arvata, et hageja saab seeläbi kasutuseeliseid. Hageja on põhistanud, et analoogse kahetoalise korteri (suurusega 52 ruutmeetrit) üürihind, kus hageja elab on 300-599 eurot kuus (I kd t.l. 111-115). Kohus nõustub hagejaga, et kahetoalise korteri kasutamist elamiseks saab pidada igati mõistlikuks ja sellega seotud kulutusi vajalikeks, mistõttu on hageja veenvalt ka põhistanud, et hageja kasutuseelisteks seoses eluruumi kasutamisega, kus hageja elab koos emaga kahekesi oleks hageja osa pool võrreldava eluruumi keskmisest üürihinnast, s.o. vähemalt 122 eurot igakuuliselt nagu seda on hageja palunud arvestada. Kuigi pooled vaidlevad selle üle, mitu inimest elab hageja emale kuuluvast korteris, et välja arvestada võimalikult täpselt eluasemele kuluvate summade jagamine eluruumis elavate inimeste arvuga, siis ei ole kohtul põhjust eelistada ühe poole väiteid teise poole väidetele ja kohus lähtub eluaseme kulude kindlaks tegemisel hageja väidetest, et eluruumis, mida hageja kasutab, elab hageja koos oma emaga. Kostja ei ole tõendanud oma väiteid, et hagejaga ja hageja emaga elab koos ka hageja ema elukaaslane. Pooled ei vaidle, et hageja osa kommunaalkulude tasumisel on 77 eurot (I kd t.l. 57-58, 125-138) ning elektri eest 15 eurot (I kd t.l. 23-24, 139-152). Pooled vaidlevad selle üle kas koduinterneti eest on mõistlik tasuda 33 eurot kuus, millest arvestuslikult hageja osa on 16 eurot kuus (I kd t.l. 29-30, 153-164). Hageja on veenvalt põhistanud, et koduinterneti tasu sisse on arvestatud ka televisioonipaketi tasu. Pooled ei vaidle, et hageja põhivajaduste hulka kuulub vajadus kasutada televisiooni ja internetti. Kohtu arvates ei ole luba kostja esile toodud asjaolud, kus ei ole arvestatud, et koduinterneti pakett on seotud televisioonipaketiga, arvata (II kd t.l. 68), et hageja kasutada olev koduinterneti ja televisioonipakett oleks ülemäära kallis, mistõttu selle eest hageja osa tasumist 16 eurot saab pidada mõistlikuks ja vajalikuks kuluks. Lähtudes eeltoodust tuvastab kohus, et hageja igakuised vajadused eluasemele on kokku 230 eurot (sellest kasutuseelise saamine seoses eluaseme kasutamisega on 122 eurot, elektrienergia tasu 15 eurot, koduinterneti ja televisioonipaketi tasu 16 eurot, kommunaalmaksed 77 eurot). Hageja on märkinud, et hageja igakuised kulud söögile on 300 eurot ehk 10 eurot päevas. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja peab sööma tervislikult ning hagejale on ette nähtud arsti ettekirjutisega süüa tervislikult ja koostatud hageja vajadustele toitumisnõustaja poolt näidismenüü (I kd t.l. 117-123). Samas kohus nõustub kostjaga, et iseenesest vajadus näidismenüü järgi toituda ei tõenda, et selleks kulub kuus 300 eurot ja rohkemgi. Vaidlust ei ole selle üle, et kõigi kohtule esitatud toiduarvete eest ei ole tasunud hageja ema (I kd t.l. 31-56, 96p-96õ, 169200, II kd t.l. 1-18), mistõttu ei ole võimalik järeldada, et tehtud kulutused oleks kandnud hageja ema ja seda hageja vajadustest 300 eurot kuus lähtudes. Mõistlik on ka arvata, et söögikohtades toitlustamist ja toidu tellimist koju ei saa pidada tavapäraseks vajalikuks kuluks isegi karantiiniajal, sest restoranitoit on ilmselgelt kallim ja seda kulu ei pea kandma iseenesest lapsevanem, kelle elustandardisse väljas söömine ei kuulu. Hageja esitatud arvestustest ja kulutustest ei ole võimalik tuvastada, kui palju on kulutatud seoses hageja tervisliku toitumisega, et arvata, missugune summa on põhjendatud ja vajalik. Kuna on ilmselge, et igakuuliselt tuleb teha kulutusi toidule, siis ei peagi 4 kohus põhjendatuks hinnata rahaliselt iga hageja poolt tehtavat suutäit. Samas on põhjendatud arvata, et hagejale ette nähtud tervisliku toitumisega on hageja väljaminekud tavapärasest suuremad, kuid on ka üldteada, et kõik lapsed peaksid sööma tervislikult, mistõttu kohtu arvates ei ole mõistlik arvata, et hageja toidukulud arvesse võttes, et hageja järgib toitumisnõustaja soovitusi peaksid olema suuremad kui 200 eurot kuus. Lähtudes eeltoodust tuvastab kohus, et hageja vajalikud ja põhjendatud kulud toidule on 200 eurot kuus. Hageja on märkinud, et tema igakuised kulutused riietele, jalanõudele, hügieenitarvetel on 70 eurot. Kuigi pooled vaidlevad, kas hageja eeltoodud kulutused on põhjendatud ja vajalikud, siis on üldteada, et laps vajab riideid, jalanõusid. Hageja on veenvalt põhistanud, et hügieenitarvete kulu hulka on arvestatud 8 eurot kuus juuksurikulu, mida kohus peab mõistlikuks kuluks ning pesemisja hooldusvahendid, millised on ka üldteada ja kahtlemata vajalik kulu iga inimese jaoks. Kohtu arvates ei ole põhjust arvata, et hageja riiete, jalanõude ja hügieenitarvetele kulutatav summa igakuuliselt 70 eurot oleks ülemäära suur (I kd t.l. 31-56, 96e-96o, II kd t.l. 19-32). Seega tuvastab kohus, et hageja vajalikud ja põhjendatud kulud riietele, jalanõudele ja hügieenitarvetel on 70 eurot kuus. Pooled ei vaidle, et hageja sidekulud 8 eurot kuus on vajalik ja põhjendatud kulu (I kd t.l. 66a-67, 96c-96d, II kd t.l. 33-46). Põhistatud ei ole ka hagejale ema poolt sünnipäevaks kingitud arvutimaksumuse 1099 euro arvestamine koolikohutuse täitmise katteks kuus 78 eurot, mille kostja peaks kinni maksma (I kd t.l. 17-18, 65-66). Põhjendatud on arvata, et sünnipäevakingitus tehakse vahetult selle lapsevanema poolt, kes kingituse teeb ja selle lapsevanema rahalisi võimalusi arvestades. Samas on hageja veenvalt põhjendanud, et ka edaspidi on hagejale vajalik koolikohustuste täitmiseks just arvutit. Pooled vaidlevad kas hagejale ostetud mobiiltelefoni hinnaga 370 euro kulude katteks igakuine kulu 30 eurot on põhjendatud ja vajalik (I kd t.l. 68, II kd t.l. 47). Kohus nõustub kostjaga, et kindlasti ei ole põhjendatud hagejale ühekordselt ostetud mobiiltelefoni maksumusest eeldada, et põhjendatud on hagejale osta iga aasta uus telefon hinnaga 370 eurot. Võib tõesti vaielda, missuguse hinnaga arvutit või mobiiltelefoni peaks hageja kasutama (II kd t.l. 72, 74), kuid kahtlust ei ole, et ka mobiiltelefoni hind või arvuti hinna eest tasumine sõltub vanemate varanduslikust seisundist. Olukorras, kus hageja ema sissetulekuks on vaid 1276 eurot ning kostja on seniajani tasunud hageja ülalpidamiseks 140 eurot, kus hageja on kohtumenetluse käigus palunud ka kõrvale kalduda vanemate võrdsusest hagejale tehtavate vajaduste katmisel, kui ema ostab hagejale vajalikud asjad hinna eest, mida ema peab otstarbekaks, aga mille eest peaks isa tasuma suuremal määral, kui hageja ema, ei luba kohtu arvates pidada mõistlikuks, et hageja vajaduste katteks peaks ilmtingimata kuluma arvuti ja telefoni soetamine maksumusega, millega kostja oma varanduslikust seisundist tulenevalt ei ole nõustunud. Kohtu arvates on hageja kulutusi koolikohustuse täitmiseks vajalike vahendite soetamiseks tehtavad kulutused nagu näiteks arvuti ja telefon siiski teatud ulatuses põhjendatud ja vajalik, sest on üldteada, et lastel on tänapäeval mobiiltelefon ja arvuti hädavajalikud. Hageja on veenvalt põhistanud, et hageja koolitööde tegemiseks on siiski oluline omada keskmisest võimsamat arvutit ning hageja kasutabki arvutit hinnaga 1099 eurot, mistõttu kostja väide, et hageja vajadused võiks katta ka arvuti, mille hind jääb 350-400 euro piiridesse ei ole põhjendatud. Nõustuda võib kostjaga, et arvuti keskmiseks elueaks on 3 aastat, sest pole mõistlik arvata, et uus arvuti soetatakse igal aastal, siis on põhjendatud, et arvuti keskmiseks vajalikuks igakuiseks kuluks, kui arvuti hind on 1099 eurot on maksimaalselt 30 eurot. Kostja on veenvalt põhistanud, et mobiiltelefoni kasutuseaks võib pidada vähemalt 3 aastat ning kostja arvates rahuldava telefoni saab soetada ka 200 euro eest, siis on keskmiselt 5,56 eurot kuus mõistlikuks telefoni kuluks. Lähtudes eeltoodus ei ole kohtu arvates põhjendatud arvata, et hageja kulutused mobiiltelefonile ja arvutile peaksid olema kokku suuremad kui 36 eurot igakuuliselt. Taskuraha ei saa kindlasti olla põhjendatud ja vajalik kulu, ammugi mitte sellises suuruses 40 eurot kuus, kui sellega ei nõustu mõlemad vanemad (I kd t.l. 63-64, II kd t.l. 48-49). Kohtu arvates ei ole mõistlik arvata, et taskuraha kulutamine maiustuste ostmisele peaks olema vajalik kulu. 5 Samuti ei ole hageja ei põhistanud ega tõendanud, mis meelelahutuse veetmisele koos sõpradega kulub hagejal igakuuliselt 40 eurot. Seega ei ole kohtul põhjust arvata, et taskuraha 40 eurot saab pidada vajalikuks ja põhjendatud kuluks hageja ülalpidamisel. Hageja ei ole põhistanud miks hageja ja kostja elustandardist tulenevalt peaks kostja sellise summa hagejale taskurahana tagama. Pooled ei vaidle, et hagejal kulub igakuuliselt huviringidele 40 eurot (I kd t.l. 27-28, II kd t.l. 5051). Pooled ei vaidle selle üle, et hageja on osalenud mitmetes huviringides ning hagejale on soovitatud ka füüsilist tegevust (I kd t.l. 96x-96y) . Eeltoodut kokku võttes tuvastab kohus, et hagejate igakuised vajadused on 584 eurot (230+200+70+8+36+40), s.o. vähemalt seaduses sätestatud kahekordne miinimummäär. Võttes arvesse, et
lg 1 sätestatud määr on käesoleval ajal 292 eurot ning eelduslikult peavad mõlemad vanemad andma lapsele ülalpidamist seaduses sätestatud miinimummäära ulatuses, siis ei ole põhjendatud elatise väljamõistmine hagejatele alla
Pooled ei vaidle, et hageja mõlemad vanemad peavad hagejat üleval pidama vähemalt seaduses sätestatud miinimummäära ulatuses. Kostja on palunud mõista välja elatise alla
lg 1 sätestatud määra ka tulenevalt asjaolust, et kostjal on peale hagejate veel üleval pidada kaks alaealist last. Samuti on kostja välja toonud, et osa hageja vajadustest on kaetud riikliku peretoetusega. Kahtlemata tuleb kohtul arvesse võtta kostja ülalpidamiskohustuse täitmisel kostja teiste alaealiste lastega E.T. ja D. T.ga (II kd t.l. 93-94), et ka nemad hagejale elatise väljamõistmisel ei osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui kohtuotsuse alusel elatist saav laps. Samas ei ole veel kahe alaealise lapse olemasolu iseenesest põhjuseks, et vähendada väljamõistetava elatise suurust alla seaduses sätestatud miinimummäära. Kostja ei ole tõendanud, et tema juures elavad teised alaealised lapsed osutuksid varaliselt vähem kindlustatuks kui hageja. Kohtul ei ole põhjust arvata, et kui kohus peaks kostja igakuiseid sissetulekuid arvestades, mis on 3500 eurot, hageja kasuks välja mõistma elatise hageja vajadustest lähtuvalt, s.o. miinimumelatisemääras, nagu kohus on eelpooltoodult tuvastanud, et kostjaga koos elavad teised alaealised lapsed osutuksid seetõttu varaliselt vähem kindlustatuks kui hageja, et kostja teiste alaealiste laste tegelikud vajadused jääksid seetõttu vähemalt eelduslikus elatise miinimummääras rahuldamata. Riigikohus on lahendis 2-16-118651 (p 18) märkinud, et vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid, olgu siis sissetuleku arvel või piisava sissetuleku puudumise korral ka muu vara arvel. On põhjendatud arvata, et ka kostja teiste laste ülalpidamiseks peavad panustama mõlemad lapsevanemad, et leida rahalised vahendid vähemalt seaduses sätestatud miinimummäära, sh lapsevanem, kes ei räägi eesti keelt (II kd t.l. 95-103). Igal juhul ei luba kohtu ette toodud asjaolud veenvalt arvata, et juhul kui kostja peaks hagejale tasuma igakuuliselt elatist 292 eurot kuus, siis kostja ei saaks üleval pidada oma kahte teist alaealist last samal määral laste vajadustest lähtudes. Kostja on välja toonud, et osa hagejate vajadustest on kaetud riiklike toetustega. Riigikohus on selgitanud (3-2-1-35-17, p 28.2), et ainuüksi riiklike peretoetuste maksmise fakt iseenesest ei anna alust elatist automaatselt alla miinimummäära vähendada. Elatise vähendamiseks alla miinimumi võib riiklike peretoetuste maksmine olla mõjuv põhjus koostoimes muude asjaoludega, nt vanemate halva varalise seisundiga või kui pool on tõendanud, et laste vajadused on miinimummäärast väiksemad. Tuginedes nimetatud Riigikohtu seisukohale leiab kohus, et elatise väljamõistmiseks alla
lg 1 sätestatud määra ei saa olla ainuüksi asjaolu, et hageja saab riikliku toetust, mille arvelt saab osaliselt hageja vajadusi katta. Kuna kohus eelnevalt ei tuvastanud, et oleksid olemas mõjuvad põhjused, et kostja tasuks hagejatele elatist alla miinimummäära, siis ei ole kohtu arvates põhjendatud, et hageja vajadused saaksid osaliselt kaetud riiklikust lastetoetusest (I kd t.l. 69-70). 6 Kohtule esitatud andmed hageja ja kostja varandusliku olukorra kohta, kus mõlemad lapsevanemad on töövõimelised ning hageja ema töötasu on 1580 ja kostjal 3500 lubavad arvata, et hageja vanemate sissetulekud on piisavad, et üleval pidada oma alaealist last võrdsel määral emaga ja vähemalt seaduses sätestatud elatise miinimummäära ulatuses (I kd t.l. 25-26, 103-105). Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et mõjuvaid põhjused elatise väljamõistmiseks alla
lg 1 sätestatud määra ei esine, mistõttu tuleb kostjalt hagejate kasuks mõista välja elatis nimetatud määras. Seega mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja alates hagiavalduse esitamisest, s.o. 02.11.2020 kuni hageja täisealiseks saamiseni 292 eurot kuus, kuid mitte vähem kui pool Eesti Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud kuupalga alammäära.
kohaselt võib õigustatud isik nõuda ülalpidamiskohustuse täitmist ja kohustuse täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju hüvitamist tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne elatishagi kohtule esitamist. Riigikohus on selgitanud (3-2-1-35-16, p 20), et kuivõrd tagasiulatuvalt elatise väljamõistmiseks puuduvad erisätted, saab ka tagasiulatuvalt elatist välja mõistes lähtuda elatise väljamõistmise üldsätetest. Muu hulgas saab üldsätetest lähtuda ülalpidamiskohustuse ulatuse määramisel, et kohustus ei oleks isikule ebamõistlikult koormav. Tagasiulatuvalt elatise nõudmisel on võimalik kohustatud isiku äärmiselt raskesse olukorda asetamist vältida eelkõige sellega, et arvestada nõude ulatuse määramisel õigustatud isiku toonaseid vajadusi, kohustatud isiku toonast kui ka kohtulahendi tegemise ajal olemasolevat ülalpidamisvõimet ja elatise vähendamise aluseks olevaid asjaolusid. Kuna kohus on eelnevalt tuvastanud, et hageja vajadustest lähtudes on kostjal kohustus tasuda hageja ülalpidamiseks elatist igakuuliselt 292 eurot, siis ei ole tõendatud kostja väide, et tema oleks hageja ülalpidamisel osalenud perioodil 02.11.2019-01.11.2020 hageja vajadustest lähtudes. Kuigi pooled vaidlevad selle üle, kas hagejal ja kostjal on olnud kokkulepe selle kohta, et hageja nõustub, et kostja tasub tema ülalpidamiseks 140 eurot, siis ei ole kohtul ka siinkohal põhjust eelistada ühe poole väiteid teise poole väidetele ja seetõttu ei saa kohus vaid kostja sõnadele tuginedes lugeda tõendatuks, et hageja ei ole soovinud kostjalt elatist suuremal määral kui 140 eurot. Asjaolu, et väidetavalt ei ole hageja nõudnudki kostjalt elatist suuremal määral ei luba iseenesest jätta lapsevanemal jätta täitmata oma seadusest tuleneva kohustuse tasuda elatist seaduses sätestatud määras, s.o. vähemalt seaduses sätestatud miinimummääras. Kostja väited ei ole ka usutavad, sest vaidlust ei ole, et kostja ei ole nõustunud tasuma hagejale elatist miinimummäärast lähtudes ka käesoleva menetluse käigus ning tuvastatud on, et ka ülekannetes hagejale on igakuulise 140 ülekande selgitusse märgitud „minu poolt aktsepteeritav elatisraha“. Kuna kostja ei ole tasunud hagejale elatist hageja vajadustest lähtudes, siis on hagejal õigus nõuda elatise tasumist tagantjärgi ulatuses, mis see on kostja poolt jäänud tasumata. Vaidlust ei ole, et hageja ei nõua kostjalt elatise tasumata jätmisega tekkinud kahju hüvitamist, mistõttu kohus ei pea vajalikuks hinnata poolte väiteid võimaliku tekkinud kahju kohta. Kohtule ei ole esitatud ka asjaolusid, millest tulenvalt oleks põhjust arvata, et tagantjärgi kostjalt elatise väljamõistmine seaks kostja sedavõrd raksesse majanduslikku olukorda, et hageja õigus saada tagantjärgi elatist, kus kostja on selgesõnaliselt andnud teada, et tema ei tasu hagejale rohkem elatist, ei oleks võinud olla kostjale ettenähtav, et elatis tuleb tasuda hagejale hageja vajadustest lähtudes. Kindlasti ei saa hageja nõuet küsida kostjalt elatist ka tagantjärgi pidada hea usu põhimõttega vastuolus olevaks. Hageja on kasutanud temale seadusega ettenähtud õigust, et küsida oma isalt endale ülalpidamist. Kostja varanduslikku seisundit hinnates ei saa kuidagi järeldada, et kostjal ei oleks pidanud üleval pidama oma alaealist last lapse vajadustest lähtudes ja võiks vabaneda tagasiulatuva elatise tasumisest hageja miinimumvajadustest lähtudes. Seetõttu ei ole ka põhjendatud arvata, et elatise tagantjärgi tasumisega oleks kostja pandud raskesse olukorda. Pooled ei vaidle selle üle, et ka tagantjärgi on lapse vajadused tulnud rahuldada ning seda on teinud hageja ema. Kuivõrd kohus ei ole tuvastatud, et kostjal oleks olnud mõjuv põhjus elatise maksmiseks hagejale aasta enne elatishagi kohtusse esitamist, s.o. 02.11.2019-01.11.2020 nimetatud perioodil alla
lg 1 sätestatud määra, siis tuleb hageja kasuks kostjalt välja mõista tagasiulatuvalt 1824 eurot (12x292-12x140). 7 Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 445 lg 1 kohaselt võib kohus otsuses poole taotlusel kindlaks määrata otsuse täitmise viisi ja korra ning täitmise tähtaja või tähtpäeva ja asjaolu, et otsus täidetakse viivitamata või et otsuse täitmine tagatakse mõne hagi tagamise abinõuga. Kohus määrab vastavalt hageja taotlusele, et K. T. on kohustatud tagasiulatuva elatise maksma ja alates hagiavalduse esitamisest väljamõistetava elatise maksma hiljemalt 5. kuupäevaks jooksval kuul hageja seadusliku esindaja E. B. arvelduskontole nr EExxx (AS Swedpank) selgitusega „Lapse elatisraha“. Asja lahendamisel ei ole tähtsust poolte väidetel ja tõenditel (I kd t.l. 77, 96a-96b, 96ä-96ü, 116, 124, II kd t.l. 67, 69-71, 73, 86), millistele kohus käesoleva lahendi tegemisel ei ole tuginenud ja neid kohus ei hinda. Menetluskulude jaotus TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuna kohus rahuldab hagi osaliselt ning võttes arvesse, et tegemist on alaealise lapse nõudega elatise väljamõistmiseks, peab kohus põhjendatuks jätta menetluskulud täielikult poolte endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Iris Kangur-Gontšarov kohtunik 8
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.