← Eesti

3-21-227/19

Obsah (6)§ 184§ 182§ 116§ 108§ 77§ 175

TARTU HALDUSKOHUS KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-21-227 Otsuse kuupäev 7. oktoober 2021 Kohtunik Kadri Palm Kohtuasi A.N.i kaebus Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamise

§ 184lg 3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 182lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab 3-21-227 menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (

§ 116lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. A.N. esitas
  2. augustil 2020 Tartu Vanglale kahju hüvitamise taotluse nr 1-13/201-1, milles heitis ette, et
  3. mail 2020 vanglasse saabudes ei võimaldatud A.N. neli kuni viis päeva (s.t ajavahemikul
  4. –
  5. mai 2020) jalutamist üks tund värskes õhus. Samuti suleti
  6. juulil 2020 kaebaja kambris nr 1081 vesi ning vett ei avatud kuni
  7. juuli 2020 (dtl-d 72-77).
  8. A.N. esitas Justiitsministeeriumile
  9. novembril 2020 kirjutatud kahju hüvitamise taotluse, milles muuhulgas nõudis Tartu Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamist (dtl-d 64-67). A.N. selgitas, et
  10. mail 2020, mil A.N. toodi Tartu Vanglasse, paigutati ta karantiiniosakonda ning ta palub arvestada varasemalt esitatud, kuid tagasi võetud
  11. augusti
  12. a kahjunõuet nr 113/201-
  13. Lisaks väljendas A.N. pahameelt kambritingimuste üle ning selle üle, et teda hoiti täielikus isolatsioonis.
  14. Justiitsministeerium edastas
  15. novembri
  16. a kirjaga nr 11-7/6555-2 A.N.i kahjunõude Tartu Vanglale (dtl 68).
  17. Tartu Vangla jättis
  18. jaanuari
  19. a otsusega nr 1-13/295-2 A.N.i kahju hüvitamise taotluse rahuldamata (dtl-d 21-24).
  20. A.N. esitas
  21. jaanuaril 2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 20 000 eurot. A.N. selgitas, et teda hoiti suvel palavate ilmadega 18 ööpäeva ilma veeta ning tema tervist kahjustati nii füüsiliselt kui vaimselt (dtl-d 3-4, 10-12).
  22. Tallinna Halduskohus andis
  23. veebruari
  24. a määrusega haldusasja üle lahendamiseks Tartu Halduskohtule (dtl-d 30-31).
  25. Tartu Halduskohus jättis
  26. veebruari
  27. a määrusega A.N.i kaebuse käiguta, andes kaebuses esinevate puuduste kõrvaldamiseks tähtaja (dtl-d 41-42).
  28. A.N. esitas
  29. veebruaril 2021 puuduste kõrvaldamise avalduse (dtl-d 54-55).
  30. Tartu Halduskohus võttis
  31. märtsi
  32. a määrusega menetlusse A.N.i kaebuse Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks seonduvalt kambris 18 päevaks vee kinni keeramise ja perioodil
  33. –
  34. mai 2020 jalutuskäikude mittevõimaldamisega ning sellest tuleneva kaebaja tervise kahjustamisega. Samas määruses tunnistas kohus vastustajaks Tartu Vangla ning kohustas vastustajat kaebusele vastama (dtl-d 81-84).
  35. Tartu Vangla esitas
  36. aprillil 2021 vastuse kaebusele (dtl-d 120-123) ning
  37. juunil 2021 täiendavad selgitused (dtl 142). MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
  38. Kaebaja taotleb Tartu Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamist summas 20 000 eurot, põhjendades oma kaebust järgmiselt. 2 3-21-227 1) Kaebajat hoiti suvel palavate ilmadega 18 päeva ilma veeta. Seejuures on vangla selgitused vee olemasolu kohta vastuolulised. Vastuses kaebaja kahjunõudele väitis vangla, et vesi oli lahti keeratud, kuid prokuratuurile vastates selgitas vangla, et vesi oli keeratud kinni. 2) Kaebaja pöördus pidevalt vangla poole palvega avada vesi, mida kinnitab prokuratuuri
  39. detsembri
  40. a määruses märgitu. Samuti pöördus kaebaja oma murega vanglakomisjoni ja õiguskantsleri poole. 3) Kaebajale ei võimaldatud jalutamist üks tund päevas värskes õhus. 4) Kaebajal olid probleemid südame ja vererõhuga ning kaebaja sõi seetõttu rahustavaid tablette. Kaebaja tervist kahjustati nii füüsiliselt kui vaimselt.
  41. Tartu Vangla vaidleb kaebusele vastu ning leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Vastuses kaebusele ja
  42. juuni
  43. a selgitustes märkis vastustaja järgmist. 1) A.N. paigutati
  44. juulil 2020 kambrist nr 1071 ümber kambrisse nr 1081, sest kaebaja tekitas kambris nr 1071 tahtlikult uputuse. Kaebaja kambris nr 1081 oli külm vesi kinni keeratud perioodil
  45. –
  46. juuli
  47. A.N.il oli soe vesi siiski olemas. Kuigi kaebajal oli vaidlusalusel perioodil vesi kambris osaliselt olemas, tunnistas vangla kohtueelses menetluses siiski, et kaebaja külma veeta jätmine ei olnud õiguspärane. 2) Ei ole eluliselt usutavad A.N.i väited selle kohta, et tal ei olnud üle kahe nädala joogivett ning WC hakkas vee puudumise tõttu haisema, tal ei olnud võimalik ennast pesta ja see kõik tekitas talle suuri piinu. Sooja vee olemasolu tõttu oli A.N.il võimalik ennast pesta. Samuti oli A.N.il võimalik kasutada eesmärgipäraselt tualetti. Kuigi sooja vee joomine ei pruugi olla meeldiv, oli siiski ka sooja vett võimalik joogiveena kasutada. Lisaks kinnitasid kolmanda üksuse ametnikud, et nemad ei tundnud kordagi, et A.N.i tualett või kamber oleksid ebameeldivalt lõhnanud. 3) Kui kaebaja oleks olnud kambris 18 päeva ilma veeta, oleks tal pidanud tekkima ka dehüdratsioonile iseloomulikke kaebusi. Kuivõrd meditsiiniosakonna kinnitusel A.N. selliseid kaebusi ei esitanud, ei saa kaebaja väiteid kambris täielikult veeta olemise osas pidada eluliselt usutavateks. Seega saab Tartu Vangla hinnangul tekkinud kahju lugeda hüvitatuks õigusvastasuse tuvastamisega ning vabandamisega. 4) Et A.N. paigutati Tartu Vanglasse saabumise järgselt isolatsiooniosakonda E2, kus olid kehtestatud liikumispiirangud, ei saanud A.N. perioodil
  48. –
  49. mai 2020 jalutuskäikudel käia. Tartu Vangla dokumendihaldussüsteemist ei nähtu, et A.N. oleks käskkirjade, millega kehtestati liikumispiirangud, ega isolatsiooniosakonnas viibimisega seoses pöördumisi esitanud. Samuti ei ole viidatud käskkirju tühistanud kohus. Kuivõrd liikumispiirangud olid kehtestatud kehtivate käskkirjadega, mille resolutiivosa oli vanglale täitmiseks kohustuslik, ei saa vangla tegevust A.N. jalutuskäikude mittevõimaldamisel pidada õigusvastaseks. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
  50. Kaebaja taotleb Tartu Vanglalt mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmist summas 20 000 eurot seonduvalt kaebaja kambris 18 päevaks vee kinni keeramise ning perioodil
  51. –
  52. mai 2020 jalutuskäikude mittevõimaldamisega. Kaebaja sõnul on eelnevaga kahjustatud kaebaja tervist. 3 3-21-227
  53. Kohus on seisukohal, et kaebaja mittevaralise kahju hüvitamise nõue tuleb rahuldada osaliselt. Kohus nõustub enamike vastustaja seisukohtadega (v.a seisukohaga, et kaebus tuleb jätta täies ulatuses rahuldamata) ega pea vajalikuks neid kõiki korrata.
  54. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. RVastS § 13 lg-s 1 sätestatakse, et hüvitise suuruse määramisel arvestatakse kahju tekkimise ettenägematust, objektiivseid takistusi kahju ärahoidmisel, õiguste rikkumise raskust, eraõiguses sätestatud piiranguid seoses kannatanu osaga kahju tekitamisel ning muid asjaolusid, millest tulenevalt kahju hüvitamine täies ulatuses oleks ebaõiglane. Eeltoodust tulenevalt on kahju hüvitamise eelduseks esiteks kahju tekkimine, teiseks avaliku võimu kandja õigusvastane tegevus, nendevaheline põhjuslik seos ning kahju hüvitamist välistavate asjaolude puudumine.
  55. Vangistusseaduse (VangS) § 45 lg 1 sätestab: „Kinnipeetava kamber peab vastama ehitusseadustiku alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Kambri suuruse ja kambri sisustusse kuuluvate esemete loetelu kehtestab valdkonna eest vastutav minister vangla sisekorraeeskirjas.“ Majandus- ja taristuministri
  56. juuli
  57. a määruse nr 85 „Eluruumile esitatavad nõuded“ (määrus nr 85) § 5 lg 2 järgi peab eluruumis olema tagatud vähemalt külma vee saamise võimalus või selle puudumisel peab olema tagatud külma vee saamise võimalus samas hoones või hoone teenindamiseks määratud maa-alal.
  58. Vaidlust pole selles, et vastustaja (Tartu Vangla) on avaliku võimu kandja, kes täidab talle seadusest tulenevat avalik-õiguslikku ülesannet (vangistuse täideviimine). Lisaks ei ole vaidlust selles, et kaebaja kambris nr 1081 suleti
  59. juulil 2020 külm vesi.
  60. Tuginedes Õiguskantsleri Kantselei
  61. augusti
  62. a vastusele (dtl-d 8-9), milles on rõhutatud, et A.N. ütles
  63. juulil 2020 toimunud vestluses, et veevarustus taastati juba millalgi
  64. juuli paiku, samuti tuginedes Joel Ruubeli
  65. juuni
  66. a selgitusele (dtl 141), milles J. Ruubel märgib, et ta oli
  67. juulil (vastuses ekslikult märgitud
  68. a asemel aasta 2021) ise veekraani avamise juures, loeb kohus tõendatuks, et kaebajal oli külma vett võimalik kambris kasutada alates
  69. juulist
  70. Samamoodi on vangla selgitanud ka prokuratuurile (vt prokuratuuri
  71. detsembri
  72. a määrus, dtl-d 17-20).
  73. Seejuures peab kohus usutavaks Tartu Vangla selgitusi selle kohta, et kaebajal oli osaliselt vesi siiski olemas. Arvestades kolmanda üksuse juhi J. Ruubeli
  74. detsembri
  75. a e-kirja (dtl 92-93), milles J. Ruubel selgitas kambri nr 1081 veekraaniga seonduvat, mille kohaselt on kambri nr 1081 veekraani võimalik sulgeda kahest kohast ning suletud oli üksnes külma vee kraan, mitte sooja vee kraan, peab kohus veenvaks vangla väidet, et kaebajal oli võimalik kasutada sooja vett. Kohtu seisukohta toetavad mh Janar Heeringu
  76. augusti
  77. a selgitused, millest nähtub, et kambri nr 1081 kontrollimisel ei tulnud kraanist külma vett, vaid üksnes soja vett (dtl 102), vastuses kaebusele väljatoodu, mille kohaselt kinnitasid kolmanda üksuse ametnikud, et A.N.i tualett või kamber ei lõhnanud ebameeldivalt, ning A.N.i 4 3-21-227 tervisekaardi väljavõttelt nähtuv (dtl-d 129-132), kus puuduvad igasugused viited sellele, et kaebajal oleksid juulis 2020 vee puudumise tõttu tekkinud terviseprobleemid. Vee täielikul puudumisel oleks kaebajal olnud takistatud WC kasutamine ning arvestades kaebaja selgitusi palavate ilmade osas, oleksid kaebajal tekkinud ka dehüdratsioonile iseloomulikud kaebused, kuid haldusasja materjalidest nähtuvalt ning ka kohtule esitatud kaebusest ilmneb, et selliseid probleeme kaebajal ei esinenud. Tartu Vangla on
  78. jaanuari
  79. a otsuses nr 1-13/295-2 küll kord viidanud A.N.i kambris külma vee täiesti kinni keeramisele, kuid mainitud otsusest nähtuvalt on vangla siiski läbivalt üheselt seisukohal, et kinni oli keeratud üksnes külma vee kraan ning sooja vee kraan oli avatud. Seega peab kohus
  80. jaanuari
  81. a otsuses nr 113/295-2 toodud lauset vee täieliku kinnikeeramise kohta vanglapoolseks eksimuseks.
  82. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et tõendatuks saab lugeda asjaolu, et kaebajal puudus
  83. –
  84. juuli 2020 kambris nr 1081 külm vesi, kuid kaebajal oli siiski tagatud sooja vee kasutamine. Kuna praegusel juhul oli kambris võimalik tagada külma vee saamise võimalus, kuid seda ei tehtud, on külma vee kasutamisest ilmajätmisega seega vangla rikkunud VangS § 45 lg-st 1 ja määruse nr 85 § 5 lg-st 2 tulenevat nõuet.
  85. Tartu Vangla tunnistas
  86. jaanuari
  87. a otsuses nr 1-13/295-2, et A.N.i kambris külma vee kinnikeeramise õigusvastasust ning vabandas kaebaja ees tekkinud olukorra pärast. Järelikult on vastustaja kohtueelselt tunnistanud õigusvastast käitumist ja kaebaja õiguste rikkumist. Kohus leiab, et sellest piisab ning kaebajale rahalise hüvitise väljamõistmine ei ole praegusel juhul õiglane. Külmast veest ilmajäämine oli lühiajaline, kaebajale oli siiski tagatud pesemisvõimalus, võimalus juua vett ja kasutada eesmärgipäraselt tualetti ning külmast veest ilmajäämine ei toonud tervisekaardist nähtuvalt kaebajale kaasa sellele iseloomulikke tervisekahjustusi. Konkreetseid tõendeid tervisekahju tekkimise kohta pole kohtule esitatud ning kohtu hinnangul ei ole võimalik neid ka täiendavalt koguda, mistõttu lähtub kohus faktilisest olukorrast ja elulisest usutavusest. Lisaks viitab asjaolu, et kaebaja esitas vanglale esimese kirjaliku pöördumise seoses vee puudumisega alles
  88. juulil 2020, et tegemist oli väheintensiivse riivega. Kohtupraktikas on ka varem selgitatud, et mittevaralise kahju kohaseks hüvitamise viisiks võib olla ka kahju rahas kompenseerimise asemel kohtuotsusega kahju põhjustanud haldusakti või toimingu õigusvastasuse tuvastamine. Kuigi kaebajal võis olla külma vee puudumisest nii hingelisi läbielamisi kui füüsilisi vaevusi, mida kaebaja tervisekaart ei kajasta, on tema jaoks lõppkokkuvõttes oluline, et kohus tunnistaks kaebaja õigust. Halduskohus praeguse otsusega seda ka teeb. Kui kohus jätab mittevaralise kahju hüvitise välja mõistmata, kuid halduskohtumenetluse seadustiku (

) § 41 lg 5 alusel teeb kindlaks kahju põhjustanud tegevuse õigusvastasuse, on tegemist kaebuse rahuldamisega.

  1. Ühtlasi nõuab kaebaja kahju hüvitamist selle eest, et kaebajale ei võimaldatud Tartu Vanglasse saabudes ja isolatsiooniosakonnas viibides perioodil
  2. –
  3. mai 2020 jalutuskäike.
  4. Vaidlus seondub Tartu Vangla direktori käskkirjadega nr 1-1/73 (dtl-d 105-107) ja 1-1/77 (dtl-d 109-113), millega piirati kaebaja õigust värskes õhus jalutada. Täpsemalt otsustas Tartu Vangla direktor
  5. mai
  6. a käskkirjas nr 1-1/73 lõpetada alates
  7. maist 2020 kell 14.30 Tartu Vangla direktori
  8. märtsi
  9. a käskkirja nr 1-1/54 „Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise, osakondade lukustamise ning päevakavajärgsete tegevuste peatamine“ punktides 1.
  10. (lukustada kõik kinnise vangla eluosakonnad), 1.
  11. (lõpetada kõik kinnipeetavate saatmised), 1.
  12. (peatada kõik Tartu Vangla direktori
  13. veebruari
  14. a käskkirjaga nr 1-1/27 kinnitatud „Tartu Vangla kodukord“ kinnitatud päevakavade järgsed tegevused) ja 1.
  15. (helistamine võimaldatakse vastavalt taotlustele ning üksuse poolt teada antavale töökorraldusele) kehtestatud meetmete rakendamine, välja arvatud karantiini- ja 5 3-21-227 isolatsiooniosakondades. Tartu Vangla direktor otsustas oma
  16. mai
  17. a käskkirjas nr 1-1/77 jätkata Tartu Vangla direktori
  18. märtsi
  19. a käskkirja nr 1-1/54 „Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise, osakondade lukustamise ning päevakavajärgsete tegevuste peatamise käskkiri“ punktides 1.1., 1.2., 1.
  20. ja 1.
  21. kehtestatud meetmete rakendamist karantiini- ja isolatsiooniosakondades, kuid lõpetada jalutuskäikudele saatmise piirangud alates
  22. maist
  24. VangS § 55 lg 2 näeb ette, et kinnipeetavatel on õigus viibida jalutuskäigul värskes õhus vähemalt üks tund päevas. Selle õiguse piiramise aluseid ei ole VangS §-s 55 sätestatud. VangS § 41 lg 2 näeb ette, et kinnipeetava vabadus allutatakse seaduses toodud piirangutele. Kui seadus ei sätesta konkreetset piirangut, võib vangla, Justiitsministeerium või arestimaja kohaldada vaid selliseid piiranguid, mis on vajalikud vangla või arestimaja julgeoleku kaalutlustel. Piirangud peavad vastama täideviimise eesmärgile ja inimväärikuse põhimõttele ega tohi moonutada seaduses sätestatud teiste õiguste ja vabaduste olemust. Nimetatud normidest tulenevalt ei ole VangS-s kehtestatud piiranguid värskes õhus viibimise võimalustele ning jäetud vanglale õigus kehtestada lisapiiranguid, kui selleks esineb vangla julgeoleku kaalutlustel oluline vajadus. Samale seisukohale asus Tartu Halduskohus ka kohtuasjades nr 3-20-766 ja nr 3-20-
  25. Seega oli kohtu hinnangul vanglal õiguslik alus kinnipeetavate värskes õhus jalutamise õiguse piiramiseks.
  26. Vangla pidi eelmainitud käskkirjade alusel karantiini- ja isolatsiooniosakondades värskes õhus jalutamise õiguse osas piirangute jätkamise otsustamisel kaaluma ühelt poolt kinnipeetavate õigust nende elu ja tervise kaitsele seeläbi, et vangla teeb kõik võimaliku, et takistada viiruse levikut vanglas ja vältida kinnipeetavate nakatumist ja teiselt poolt kinnipeetavate õigust kasutada kehtivast õigusest tulenevaid hüvesid. Samuti tuli arvestada üldist avalikku huvi viiruse leviku ja inimeste massilise haigestumise vältimise ning tervishoiusüsteemi ülekoormuse vältimise vastu.
  27. Vangla seadusest tulenevaks ülesandeks on vangla julgeoleku tagamine, samuti kinnipeetavate ja vangla ametnike tervise kaitse tagamine. Selle ülesande täitmiseks kohaldatigi karantiini- ja isolatsiooniosakondades viibivatele kinnipeetavatele jalutuskäikudele saatmise piirangut. Tartu Vangla direktor on eelmainitud käskkirjades nr 1-1/73 ja 1-1/77 selgitanud, et vanglasse saabunud isikute isoleerimine on põhjendatud viiruse peiteperioodiga.
  28. Kohus leiab, et inimeste vaheliste kontaktide minimeerimine ja distantsi hoidmine peavad viiruse leviku tõkestamise abinõudena toimima ka vanglas, arvestades seejuures vangistuse täideviimise eripära (kinnipeetavatel puudub võimalus liikuda ilma saatjata; korrarikkumisele reageerimine eeldab vanglaametnike lisandumist ja täiendavaid kontakte; kinnipeetaval endal on äärmiselt piiratud võimalused enda elu viiruse leviku tõkestamiseks ja haigestumise vältimiseks korraldada). On selge, et kinnipeetavad on viirusnakkuste suhtes haavatavad, kuna põhilisi kaitsemeetmeid nagu sotsiaalne distantseerumine ja hügieenieeskirjad ei saa järgida sama lihtsalt kui väljaspool kinnipidamisasutust, ning viirusel on peiteperiood. See võib omakorda suurendada vangide terviseriski. COVID-19 haiguse puhkemisel vanglates oleks vahistatutele ja süüdimõistetutele, vangla töötajatele ja nende lähedastele traagilised tagajärjed. Ka Tartu Ringkonnakohus on
  29. detsembri
  30. a määruses asjas nr 3-20-2343 p-s 11 leidnud, et arvestades Eestis kehtivaid piiranguid ja teadlaste poolt esitatud prognoose COVID-19 haiguse viiruse leviku kohta, on pandeemia leviku tõrjumise aspektist alus lugeda meetmed Tartu Vanglas kohasteks. 6 3-21-227
  31. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et koroonaviiruse leviku tõkestamiseks ja kinnipeetavate tervise ning avaliku huvi kaitseks oli isolatsiooniosakonnas viibiva kinnipeetava värskes õhus jalutamise õiguse piiramine eeltoodud ajavahemikul põhjendatud ja seatud eesmärgi suhtes proportsionaalne ning vangla tegevus oli seega õiguspärane. Kohus möönab, et jalutamise võimaluse puudumine avaldab halba mõju nii füüsilisele kui ka vaimsele tervisele. Vabas õhus nõuetekohastes tingimustes jalutamise eesmärk on kaitsta nii kinnipeetava tervist juurdepääsuga päikesevalgusele ja puhtale õhule (nende olulisus on üldiselt teadaolev) kui ka võimaldada liikumist väljaspool tavapäraselt kitsaid kambritingimusi (Euroopa vanglareeglistiku p-d 25.2 ja 27.1). Praegusel juhul kaalub aga vajadus kaitsta kinnipeetavaid viiruse levikuga kaasneva ohu eest üles jalutuskäikude ärajäämisest tingitud ebameeldivused. Värskes õhus jalutamise õigust piirati kaebajal viis päeva, mis ei ole ka pikk aeg.
  32. Kuna praegusel juhul on kahju hüvitamise eeldused täitmata, jätab kohus kaebuse osas, milles kaebaja nõuab kahju hüvitamist seoses perioodil
  33. –
  34. mai 2020 jalutuskäikude mittevõimaldamisega, rahuldamata. 30.

§ 108lg 1 sätestab, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega (

§ 108lg 2).

Arvestades, et käesolevas haldusasjas ei ole kaebajal väljamõistetavaid menetluskulusid tekkinud, jäävad võimalikud menetluskulud poolte endi kanda. 31. Ühtlasi peab kohus vajalikuks kuulutada käesoleva asja menetluse kinniseks digitoimiku lehekülgede nr 11, 76, 103, 121, 129-132 osas, kuivõrd neis sisalduvad andmed kaebaja terviseseisundi kohta. Tulenevalt

§ 77lg-st 1 koosmõjus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (Ts

MS) § 38 lg 1 p-ga 3 kuulutab kohus menetluse või osa menetlusest omal algatusel või menetlusosalise taotlusel kinniseks, kui see on ilmselt vajalik menetlusosalise, tunnistaja või muu isiku eraelu kaitseks, kui huvi asja avaliku arutelu vastu ei ole eraelu kaitse huvist suurem. Kuna haldusasja digitoimiku lehekülgedele nr 11, 76, 103, 121, 129-132 liidetud materjalid kajastavad kaebaja terviseandmeid ning seega on selles osas asja kinniseks kuulutamine vajalik kaebaja eraelu kaitseks, kusjuures antud juhul puudub huvi asja avaliku arutelu vastu, tuleb menetlus käesolevas haldusasjas

§ 77lg 1 ja Ts

MS § 38 lg 1 p 3 alusel kaebaja terviseandmeid puudutavas osas kuulutada kaebaja eraelu kaitseks kinniseks. 32. Kohus asendab omal algatusel avaldatavas otsuses kaebaja nime initsiaalidega (

§ 175lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt) Kadri Palm kohtunik 7

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.