Obsah (4)

§ 88§ 6§ 113§ 1028

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 2-21-19467 Otsuse tegemise aeg ja koht 06. juuni 2022, Jõhvi Kohus Viru Maakohus Kohtunik Piret Raik Kohtuasi Valmaks Grupp OÜ ja M. K.i hagi Krediidi

§-st 88 lg 6 p 1 sätestab, et kui võlgnik ega võlausaldaja ei ole määranud, millise kohustuse täitmiseks raha, esemed või teenus arvestatakse, loetakse täidetuks: esimeses järjekorras sissenõutavaks muutunud kohustus, teises järjekorras võlausaldaja jaoks kõige vähem tagatud kohustus, kolmandas järjekorras võlgnikule kõige koormavam kohustus, neljandas järjekorras varem tekkinud kohustus. Kompromiss ei näe ette kohustuste täitmise järjekorda. Seega tuleb laekumised arvestada esmalt põhikohustuse katteks, milleks on võlgnevus, vastavalt

§-le 88. Perioodil 16.02.2018 – 18.04.2018 tasus Valmaks Grupp OÜ kostjale 2000 eurot, mistõttu pidi võlgnevuse jääk kooskõlas

§ 88

lg 6 olema täitmisavalduse esitamise seisuga 6910,75 eurot (s.o 8910,75 eurot – 2000 eurot) mitte 8910,75 eurot.

§ 88

lg 6 kantuna tuleb ka ülejäänud laekumised, st täitemenetluse kestel toimunud laekumised arvestada esmalt põhinõude katteks ning seejärel juba viiviste katteks. Hagejad on teinud võlaarvestuse kooskõlas

§ 88lg 6 sätestatule ning tuvastanud, et võlgnevus sai tasutud 17.08.2019.a seisuga.

Hagejad on teinud võlaarvestuse ning tuvastanud, et kostjal on õigus saada viiviseid kogusummas 5020,23 eurot. 17.08.2019.a laekunud osamaksest moodustasid viivised 513,48 eurot. Seega on hagiavalduse esitamise seisuga tasunud hagejad kostjale viiviseid kogusummas 8910,75 eurot. Hagejad on tasunud kostjale viiviseid 3890,52 euro võrra enam.

1. TMS § 221 lg 1 kohaselt võib võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Hagi rahuldamine ei mõjuta täitedokumendi kehtivust ega õigusjõudu. TMS § 221 lg 3 kohaselt võib hagi esitada täitemenetluse lõpuni. Hageja on seisukohal, et võlg on tasutud, täitemenetluse jätkamine on alusetu ja tuleb lõpetada. Ühtlasi tuleb hagejale tagastada enammakse summas 3890,52 eurot. Hagejad rõhutavad, et kehtiva õiguspraktika kohaselt ei või kõrvalnõuded üldjuhul ületada põhinõuet. Seega maksimaalne lubatud võlasaldo antud juhul saaks olla 17821,50 eurot (põhivõla 8910,75 kahekordne suurus) ilma täitetasudeta. Hagiavalduse esitamise seisuga hagejad on kostjale 3 tasunud summa, mis vastab põhivõla kahekordsele suurusele ehk edasine võlgnevuse sissenõudmine ei ole kehtiva õiguspraktikaga kooskõlas. Isegi peale 17 821,50 euro laekumist võlgnevuse katteks keeldub kostja täitemenetluse lõpetamisest ning jätkab seni võlgnevuse sissenõudmisega. Kostja väidab, et võlgnevuse jääk 09.09.
2. a seisuga on kokku 6048,05 eurot. Hagejad sellega ei nõustu ja vaidlevad saldole vastu olles seisukohal, et kostja tegevus ei ole seadusepärane ega headele kommetele vastav. Juhul, kui kohus jätab hagi rahuldamata ning täitemenetlus täiteasjades nr 072/2018/1025 ja nr 072/2018/1023 jätkub, siis perspektiivis teeniks kostja veel vähemalt 6048,05 eurot ning sel juhul kõnealuse võlgnevuse katteks tasutud summad moodustuks täitekuludeta kokku 23869,55 eurot. Nimetatud summa ületaks põhinõuet pea 2,7 korda, mis ei ole kooskõlas ei kehtiva õiguspraktikaga ega üldise mõistlikkuse põhimõttega. Tegemist on selgete tunnustega liigkasu võtliku nõudega, mis oluliselt kahjustab hagejate huve ning on ebamõistlik ja hagejaid üleliia koormav, kui mitte öelda pahauskne õiguste kasutamine. Praegu on tekkinud olukord, kus hagejad tasuvadki vaid viiviseid ja sellele vaatamata need lisanduvad olles ületanud juba põhiosa nõude. Nähtuvalt 09.09.
3. a võlaarvestusest ongi see kostja eesmärgiks, kuivõrd nii enne täitemenetluse algust, kui ka täitemenetluse kestel laekunud summad arvutab kostja peamiselt viiviste katteks, mille tõttu põhinõude summa ei vähene, kuid viiviste summa vaid kasvab. Hagejad paluvad sundtäitmine tunnistada lubamatuks kuna täitedokumendist tulenev kohustus on täidetud ja seda suuremas osas kui oleks pidanud vastavalt õiguspraktikale ning mõistlikkuse põhimõttele. Enammakse tuleb hagejatele tagastada. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-138-13 märkinud, et kui sissenõudja on võlgniku arvelt alusetult rikastunud (eelkõige võlgniku õiguse rikkumise tõttu), võib võlgnik vastava nõude eelduste olemasolul esitada hagi sissenõudja vastu ka pärast täitemenetlust. Hagejad on tasunud rohkem kui kohustatud olid, mistõttu esitab nõude kostja vastu enammakstud 3890,52 euro tagastamiseks kuivõrd kostja on alusetult rikastunud hagejate arvel. Antud juhul hagejatel ei olnud kohustust tasuda kostjale viiviseid 3890,52 euro võrra enam. Kostja rahaline nõue hagejate vastu sai tasutud 17.08.
4. a seisuga ning kostjal puudus õiguslik alus jätkata võlgnevuse sissenõudmisega ega nõuda viiviseid summas 3890,52 euro tasumist, antud soorituseks puudus õiguslik alus, mis avaldus selles, et antud kohustust ei olnud enam olemas.
5. Hagejad ei nõustu kostja vastuväidetega. Hagejate hinnangul on täitemenetluste aluseks olev nõue rahuldatud, mistõttu on materiaalne eeldus hagiavalduse esitamiseks sundtäimiste lubamatuks tunnistamise nõuetes täitunud. Nõude õiguslik alus on TMS § 221 lg
6. TMS § 221 lg 2 on vastuväited kohtulahendi puhul lubatud üksnes siis, kui alus, millel need põhinevad, on tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist. Hagejate eesmärk ei ole vaidlustada täitedokumendi sisu, sh selles sisalduvat viivise määra materiaalõiguslikus võtmes. Hagejate esmane eesmärk on hagi esitamise kaudu selgitada välja kostja nõudeõigus määratlemata viivisele, arvestades seniseid laekumisi nõude katteks. See ei kvalifitseeru lubamatuks TMS § 221 lg 2 alusel. Hagejate hinnangul on kostja arvestanud senised laekumised võlakomponenditi ebaõigesti. Põhinõude laekumiste järgne vähenemine/mittevähenemine mõjutab omakorda kostja nõudeõigust viivisele. Juhul kui kohus nõustub hagejate tõlgendusega laekumiste jagunemisest, on täitedokumendist tulenev nõue rahuldatud. Nõude rahuldamine on materiaalõiguslik alus sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks. Enamgi veel, laekumiste tulemusena on tekkinud enammakse, mis on omakorda tagastatav alusetu rikastumise sätete alusel. Kostja vastuse p-des 2.7-2.9 vastustanud nõude katteks toimunud laekumiste jagunemise korra. Kostja hinnangul ei ole käesoleval juhul kohane rakendada

§ 88

lg 6 sätestatut, vaid on seisukohal, et tuleb lähtuda

§ 88lg 8 sätestatust.

Hagejad kostja vastavasisulise käsitlusega ei nõustu ning vaidlevad sellele vastu. Pooled ei ole kokku leppinud kohustuste täitmise järjekorda, 4 mistõttu on põhjendatud lähtuda

§ 88lg 6 sätestatust.

Vastupidise tõendamise koormis lasub kostjal. Kostja seisukoha p-s 2.7 esitatud viide õiguskirjandusele

§ 88lg 8 kohta on hagejate hinnangul asjakohatu.

Käesoleval juhul on vaidlusalune nõue viivise nõue, mis tuleneb kohtumäärusest. Viivis on olemuselt sanktsioon mitte tulu, mida kostja võlausaldajana on õigustatud saama ning mille mittesaamine kahjustab võlausaldaja huve. Viivise ja intressi samastamine ning sellest tulenev kostja kui võlausaldaja huvide kaitse vajadus ei ole antud kontekstis samane ega kohane. Täitedokumendiks olev kohtumäärus väljendab poolte tahet 8910,75 euro tasumiseks. Väita, et see hõlmab muuhulgas hagejate tahet tasuda lisaks määratlemata summas viiviseid, on meelevaldne. Kostja on seisukohal, et hageja hagiavalduse lisaks olev arvestus on väär ning täitemenetluse algsaldo lisandunud viivise tõttu õige. Hagejad kostja vastavasisulise arusaamaga ei nõustu ning vaidlevad sellele vastu. Seejuures pole kostja esitanud oma nägemust kalkulatsiooni tähenduses. Kostja jätab seisukohas täielikult tähelepanuta hagiavalduses osundatud märkuse täitemenetluse eel laekunud 2000 euro mitte arvestamise osas. Põhinõude jääk pidi täitmisavalduses olema väiksem. Muuhulgas on ebaõige rahalise kohustuse sissenõutavaks muutumise daatum, mis omab eelkõige tähendust lisanduvate viiviste tähenduses. Hagiavalduse lisadest nr 1 ja 2 nähtuvalt laekus

1. osamakse tähtaegselt. Makseviivitus algas
2. osamaksest, mille maksetähtpäev oli täitedokumendist tulenevalt 15.03.2018.a. Kooskõlas hagiavalduse lisa nr 1 p 1.3 sätestatuga muutub rahaline kohustus terves ulatuses sissenõutavaks kui makseviivitus on kestnud rohkem kui 7 päeva. Seega ei saanud rahaline kohustus muutuda sissenõutavaks mitte varem kui 23.03.2018.a. See, et kostja on täitemenetluse eel toimunud laekumisi arvestanud hilisemalt võlaarvestuses ei muuda olematuks fakti, et täitmisavaldus on esitatud ebaõigete nõuetega. Valmaks Grupp OÜ teostatud laekumiste mittearvestamine täimisavalduse esitamisel on ilmne ning oluline kostjapoolne eksimus, mida ei saa jätta tähelepanuta. Muuhulgas on oluline nõude sissenõutavaks muutumise ajahetk, hindamaks viivise nõude korrektsust.
3. Hagejate hinnangul on käesoleval juhul muuhulgas vajalik hinnata võimalikku vastuolu hea usu põhimõttega. Riigikohus on lahendi nr 2-17-9391 p-s 16.1 selgitanud järgmist: TsÜS § 138 lgtest 1 ja 2 tuleneb, et õiguste teostamisel tuleb toimida heas usus ning see ei ole lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguste teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule.

§ 6

lg 1 kohaselt peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt.

§ 6

lg 2 järgi ei kohaldata võlasuhtele seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Hea usu põhimõtte funktsiooniks on ka lepingust või seadusest tulenevate õiguste teostamise kuritarvitamise piiramine (vt Riigikohtu

1. novembri
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-07, p 16; vt ka
3. novembri
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111- 04, p 25). Lepingust või seadusest tulenevate õiguste teostamist loetakse alati õiguse kuritarvitamiseks siis, kui õigusi teostatakse vastuolus hea usu põhimõttega. Õiguste teostamise piiramine tähendab, et kohus ei kohalda konkreetsel halvas usus käitumise juhul seadusest või lepingust tulenevat (vt Riigikohtu
5. novembri
6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-10207, p 16). Hagejate hinnangul eksisteerib käesoleval juhul mitu aspekti, mis viitavad kostja nõude jätkamise lubamise otsesele vastuolule hea usu põhimõttega oma õiguste teostamisel nii faktiliselt kui formaalselt. Esiteks, kostja on alustanud hagejate suhtes täitemenetlusi suurema nõudega kui ta selleks tegelikult õigust omas. See omakorda mõjutab viivise arvestust ning kokkuvõttes viivise nõude suurust. Teiseks, kostja ei arvesta viivise nõude mõistlikku proportsiooni suhtes põhinõudega. Üldtunnustatud praktika kohaselt ei tohi kõrvalnõuded kogumis ületada põhinõuet enam kui
7. Vabatahtlike maksete ja täitemenetluses toimunud kinnipidamiste tulemusena on nõude katteks laekunud 17 821,50 eurot. 5 Sellega on kaetud 100% ulatuses kostja täitedokumendist tulenev põhinõue ning viivised 100% põhinõude ulatuses. Sisuliselt tähendaks täitemenetluse jätkumine seda, et hagejatel ei olegi võimalik sellest välja tulla, kui viivisenõue saaks suureneda kontrollimatult ja seda kordades üle põhinõude. Täitemenetluse jätkumisel rikastuks kostja ülemääraselt ja see pole kooskõlas heade kommete ning tavadega ega kehtiva õigusega. Hagejad on juba tasunud enam kui piisavalt kostjale. Lisanduv viivis, määratlemata mahus ning kostjale sobiva kohustuste täitmise järjekorra alusel väljub ilmselgelt hea usu põhimõtte raamidest. Hagejad rõhutavad, et täitedokumendiks olev kohtumäärus näeb ette kohustuse tasuda viivist 0,2% päevas võlgnetavalt summalt. Kostja seisukoha p-des 2.5 ja 2.6 avaldatud väide viivise nõude kujunemise ettenähtavusega seoses on ebaõige. Viivise nõude ettenähtavus ja ohjeldamine on antud juhul raskendatud eestkätt seetõttu, et laekumised nõude katteks on toimunud ebaregulaarsete kinnipidamistena ning pooltel on erinev arusaam kohustuste täitmise järjekorrast. Seega on lisanduva viivise piiramine vajalik ainuüksi õigusselguse huvides. Eeltoodust tulenevalt, juhul kui kohus ei pea käesoleval juhul kohaseks

§ 88

lg-s 6 sätestatud kohustuste täimise järjekorra rakendamist ning sellest kantuna enammakse olemasolu, paluvad hagejad kohtul hinnata määratlemata viivisenõude vastavus hea usu põhimõttega ning sellest kantuna jätkuva kohustuse olemasolu/puudumist. KOSTJA VASTUVÄITED

1. Kostja hagiga ei nõustu ja vaidleb selles toodud nõuetele vastu. Hagejad on esitanud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi põhjusel, et hagejad on tasunud väidetavalt rohkem viiviseid, kui
2. veebruari
3. a kohtumäärusega kinnitatud kompromissiga ette nähtud. Antud juhul puudub aga õiguslik alus nõuda sundtäitmise lubamatuks tunnistamise menetluses viivise vähendamist. Selline nõue on TMS § 221 lg 2 järgi välistatud. TMS § 221 lg 1 sätestab, et võlgnik võib esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Hagi rahuldamine ei mõjuta täitedokumendi kehtivust ega õigusjõudu. Sama sätte lg 2 lisab, et lõikes 1 nimetatud vastuväited on kohtulahendi puhul lubatud üksnes siis, kui alus, millel need põhinevad, on tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist. Riigikohus rõhutab tsiviilasjas nr 2-14-7358, et „TMS § 221 lg 2 eesmärk on vältida olukorda, mil jõustunud kohtulahendiga lahendatud vaidlus avataks uuesti täitemenetluse käigus, ning seetõttu on TMS § 221 lg 1 alusel esitatud hagis võimalik arvesse võtta vaid neid faktilisi (elu)sündmusi, mis on tekkinud pärast täitedokumendiks oleva kohtulahendi jõustumist“ Riigikohus lisab, et „ainult erandina võib uues hagis vastuväiteid esitada alustel, mis olid olemas juba esimese sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi menetluses. Seda juhul, kui vastuväiteid ei olnud võimalik objektiivsel põhjusel (st menetlusosalisest sõltumatul põhjusel) menetlusõiguslikult maksma panna selliselt, et kohus saanuks nende kohta võtta kohtulahendis seisukoha.“
4. Täiteasjade nr 072/2018/1025 ja 072/2018/1023 täitedokumendiks on kohtulahend, Harju Maakohtu 08.02.
5. a kohtumäärus, mille punkti 1.3 kohaselt leppisid pooled kokku nii võlgnevuse tasumises maksegraafiku alusel kui selles, et kohustuse täitmisega viivitamise korral on kostjal õigus nõuda viivist 0,2% päevas võlgnetavalt summalt kuni võlgnevuse täieliku tasumiseni. Tegemist on seega asjaoluga, mis oli pooltele teada ja poolte mõjutada enne 08.02.
6. a kohtumääruse jõustumist. Käesolevas asjas ei esine ka erandlikke asjaolusid, mis annaks aluse vastuväidete esitamiseks praeguses menetluses, kuna hagejatel oli võimalus menetlusõiguslikult oma vastuväited maksma panna ka enne kohtumääruse tegemist. Tegemist on olnud kohtuliku kompromissiga, mis on olnud poolte tahe. Seega ei ole hagejad esitanud enda 7 hagiavalduses asjaolusid, mis oleksid tekkinud pärast täitedokumendiks oleva kohtulahendi jõustumist. 6
7. 08.02.
8. a kohtumääruse punkti 1.3 alusel oli hagejatel maksetega viivitamisel võimalik etteulatuvalt hinnata viivise kujunemist. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-64-17 asunud seisukohale, et „hagejal ei ole õigust nõuda kostjalt sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis (TMS § 221) viivise vähendamist aja eest pärast kohtulahendi jõustumist, sest täitedokumendiks oleva kohtulahendi järgi on viivise suurus välja arvutatav. See, et väljamõistetud viivis on pärast kohtuotsuse jõustumist täitemenetluse ajaks ületanud põhinõude, ei ole asjaoluks, mis oleks tekkinud pärast kohtuotsuse jõustumist. Kolleegium märgib, et juhul kui täitedokumendiks on kohtulahend, tuleb arvestada TMS § 221 lg s 2 sätestatud piiranguga“. Kostja on seisukohal, et hagi tuleks jätta täies ulatuses rahuldamata, kuna hagiavalduses esitatud nõuete materiaalsed eeldused ei ole täidetud, st hagejate hagi ei põhine asjaoludel, mis oleks tekkinud pärast täitedokumendiks oleva kohtulahendi jõustumist ning viivise kujunemine oli hagejatel
9. veebruari
10. a kohtumääruse punkti 1.3 alusel välja arvutatav. Seega see, et viivis on ületanud põhinõude, ei ole asjaoluks, mis on tekkinud pärast kohtuotsuse jõustumist.
11. Hagejad esitavad hagiavalduses võlaarvestuse, mille aluseks on võetud

§ 88

lg 6, mille kohaselt, kui võlgnik ega võlausaldaja ei ole määranud, millise kohustuse täitmiseks raha, esemed või teenus arvestatakse, loetakse täidetuks esimeses järjekorras esimesena sissenõutavaks muutunud kohustus. Kostja ei nõustu hagejate õigusliku käsitlusega ning leiab, et käesolevas asjas kohaldub

§ 88

lg 8, mille kohaselt, kui võlgnik peab lisaks rahalisele põhikohustusele tasuma kulutusi ja intressi, loetakse, et täitmine on toimunud esmalt kulutuste, seejärel juba sissenõutavaks muutunud intressi ning lõpuks põhikohustuse katteks. Õiguskirjanduse kohaselt on

§ 88

lg 8 loodud just võlausaldaja kaitseks, et võlgnik ei saaks määrata, et makstud raha arvestataks kõigepealt põhivõla katteks ning intressid võiksid siis jääda maksmata.

§ 88

lg 9 sätestab, et võlgnik ei või võlausaldaja nõusolekuta määrata kohustuse täitmiseks

§ 88lg-s 8 sätestatust erinevat järjekorda.

Praegusel juhul on põhjendatud kostja kui võlausaldaja huvide kaitsmine, sest hagejad on teadlikult rikkunud kohtulikust kompromissmäärusest tulenevat rahalist kohustust ning seetõttu on hagejad kohustatud kompromissi kohaselt tasuma kostjale viivist kuni võlgnevuse täieliku tasumiseni. Oluline on rõhutada, et täiendav viivis on tekkinud eelkõige hagejate enda tegevuse/tegevusetuse tulemusena. Kostja ei ole andnud hagejatele nõusolekut määrata kohustuse täitmiseks teistsugust järjekorda, kui näeb ette

§ 88

lg 8, samuti ei ole pooled teises täitmise järjekorras kokku leppinud ka kohtulahendis. Eelneva põhjal on kostja seisukohal, et hagejate poolt tasutud maksete arvelt oli põhjendatud esmalt lugeda tasutuks sissenõudekulud (kulutus

§ 88lg 8 mõttes), seejärel viivis ning lõpuks põhikohustus.

Riigikohus kinnitab tsiviilasjas nr 3-2-1-138-11, et „

§ 88lg-s 8 nimetatud intress hõlmab ka viivist.

Sellist tõlgendust toetab

§ 113lg 1 sõnastus, mille kohaselt on viivis lühend sõnast viivitusintress.“ (p 11).

Kostja on arvestanud võlgnevuse tasumist vastavalt 08.02.2018.a kohtulahendile ja seadusest (

§ 88lg 8) tulenevale kohustuste täitmise järjekorrale.

Seega on hagejad oma hagiavalduses ebaõigesti kohaldanud

§ 88lg-t 6 ning jõudnud ebaõige järelduseni.

Hagejad on ekslikult leidnud, et täitmisavalduse esitamise hetkel oleks pidanud põhivõla jääk olema 6910,75 eurot. Kostja ei nõustu hagejate väitega, sest enne täitemenetluse avalduse esitamist oli kostjal hagejate vastu juba sissenõutavaks muutnud viivisenõue. Kostja nõude arvestus ja hagejate laekumised on detailselt kajastatud hageja hagiavalduse lisas nr

1. Võttes kõike eeltoodut arvesse on kostja seisukohal, et hagiavaldus tuleks jätta rahuldamata, kuna TMS § 221 lg 2 välistab vastavasisulise hagiavalduse esitamise ja seega ei ole sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi eeldused täidetud. Samuti leiab kostja, et hagejad on ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse norme seoses erinevate kohustuste täitmise järjekorraga ning võlausaldaja ehk kostja huve sellise käsitlusega kahjustanud, kuigi viivise tekkimine on olnud hagejate otsese tegevuse/tegevusetuse 7 tagajärg ja hagejad pidid olema sellisest tagajärjest teadlikud juba
2. veebruari
3. a kohtumääruse tegemisel, kuna viivise suurus on kohtulahendist selgelt välja arvutatav. TMS § 56 lg 1 kohaselt rahuldatakse sissenõudja nõue koos viiviste ja muude kõrvalnõuetega, mille suurus nähtub täitedokumendist ning lg 2 kohaselt loetakse täitemenetlusest saadud raha jaotamisel võlgniku võlast esmajärjekorras kustutatuks tema kanda olevad kulutused, seejärel sissenõutavad kõrvalnõuded ning alles seejärel põhivõlg. Samuti ei nõustu kostja hageja väitega, et arvestatud ei ole laekumisi, mis on toimunud täitemenetluse eel. Hagi lisast nr 9 nähtub selgelt, et laekumiste arvestuses on võetud arvesse 16.02.2018.a laekunud 1000 eurot, 17.03.2018.a laekunud 500 eurot ning 18.04.2018.a laekunud 500 eurot. Kuigi täitmisavaldusse on märgitud põhivõlgnevus, mis tuleneb täitedokumendist, on laekumiste ning võlgnevuse arvestuses seega arvestatud ka makseid, mis toimusid enne täitmisavalduse esitamist. Kostja jääb seisukohale, et TMS § 221 lg 1 sätestab, et võlgnik võib esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud – mida käesoleval juhul ei esine. Riigikohus on rõhutanud tsiviilasjas nr 2-14-7358, et „TMS § 221 lg 2 eesmärk on vältida olukorda, mil jõustunud kohtulahendiga lahendatud vaidlus avataks uuesti täitemenetluse käigus, ning seetõttu on TMS § 221 lg 1 alusel esitatud hagis võimalik arvesse võtta vaid neid faktilisi (elu)sündmusi, mis on tekkinud pärast täitedokumendiks oleva kohtulahendi jõustumist“. KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
4. Kohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega ning hinnanud asjas kogutud tõendeid kogumis, leiab, et hagi on põhjendatud osaliselt ja kuulub rahuldamisele osaliselt.
5. 1) 2) Hagejad nõuavad 13.12.2021.a. Viru Maakohtule esitatud hagis sundtäitmise lubamatuks tunnistamist täiteasjades nr 072/2018/1025 ja 072/2018/1023; enammakstud 3890,52 euro tagastamist täiteasjas nr 072/2018/
6. Krediidikaitse Grupp OÜ esitas 24.08.
7. a Valmaks Grupp OÜ, M. K.i ja K. A.i suhtes täitmisavalduse (tl 15-16). Täitmisavalduse alusel algatas kohtutäitur Risto Kütt 29.08.2018.a täitemenetluse nr 072/2018/1025 Valmaks Grupp OÜ suhtes, täiteasja nr 072/2018/1024 M. K.i suhtes ja täiteasja nr 072/2018/1024 K. A. vastu (tl 17-22). Täitedokumendiks on Harju Maakohtu 08.02.2018.a. määrus tsiviilasjas nr 2-18-12, millega kohus kinnitas Valmieks Grupp OÜ, M. K.i, K. A. ja kostja Krediidikaitse Grupp OÜ vahel sõlmitud kompromissi ning lõpetas menetluse (tl 11-13).
8. Hagejad on seisukohal, et sundtäitmine täiteasjades nr 072/2018/1025 ja 072/2018/1023 on lubamatu põhjusel, et täitedokumendist tulenev nõue on hagejate poolt täidetud. Hagejad on kostjale laekumisi teinud rohkem kui kohtulahendi järgi pidanuks, mistõttu tuleb kostjal tagastad hagejatele alusetult saadu. Täitmisavalduse esitamisel esitati vale nõudejääk, millest tulenevalt on väär nii sissenõutavaks muutumise aeg kui viiviste arvestus. Kostja on seisukohal, et täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg 2 sundtäitmise lubamatuks tunnistamise eeldused täidetud ei ole, mistõttu tuleb jätta hagi rahuldamata. Hagejate teostatud laekumised on arvestatud lähtuvalt võlaõigusseaduse (

) § 88 lg 8 sätestatule, mitte lähtuvalt

§ 88lg 6 nagu ekslikult leiavad hagejad.

Täitemenetluse algsaldo on lisandunud viiviste tõttu õige. 8

1. Vastavalt TMS § 221 lg 1 võib võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Hagi rahuldamine ei mõjuta täitedokumendi kehtivust ega õigusjõudu. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi korral on hageja huvi suunatud sellele, et tema vastu sundtäitmisele esitatud täitedokumenti ei täidetaks Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi eesmärk on täitedokumendi täidetavuse kõrvaldamine, mitte täitedokumendi enda või selle jõustumise kõrvaldamine (vt Riigikohtu
2. jaanuari
3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-134-07, p 11). Kui võlgnik soovib saavutada juba alustatud sundtäitmise lõpetamist, peab täitemenetlus olema tunnistatud lubamatuks TMS § 221 lg-s 1 sätestatud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi rahuldamise kaudu (vt Riigikohtu
4. aprillil 2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-10, p 19). Kui sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi rahuldatakse, on sellekohane kohtulahend TMS § 48 lg 1 p 4 järgi kohtutäiturile täitemenetluse lõpetamise aluseks (vt Riigikohtu 28.04.2011 lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-26-11) TMS § 221 lg 2 eesmärk on takistada olukorda, mil jõustunud kohtulahendiga lahendatud vaidlus avataks uuesti täitemenetluse käigus. TMS § 221 lg 1 alusel esitatud hagis on võimalik arvesse võtta vaid neid faktilisi (elu)sündmusi, mis on tekkinud pärast täitedokumendiks oleva kohtulahendi jõustumist (vt Riigikohtu 15.04.2015.a. lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-11-15 p 11). Hagejad on esitanud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõude TMS § 221 lg 1 alusel (täitedokumendist tulenev nõue on täidetud). Hagejad leiavad, et kompromissimääruses kokkulepitud rahaline kohustus on hagejate poolt täitemenetluses täidetud ning sellest tulenevalt puudub täitemenetluse jätkumiseks õiguslik alus. Kostja on seisukohal, et hagi tuleks jätta täies ulatuses rahuldamata, kuna hagiavalduses esitatud nõuete materiaalsed eeldused ei ole täidetud, st hagejate hagi ei põhine asjaoludel, mis oleks tekkinud pärast täitedokumendiks oleva kohtulahendi jõustumist. Kostja viited TMS § 221 lg 2 kohaldamise eelduste puudumisele ei ole kohtu hinnangul asjakohased. Hagejate eesmärk ei ole vaidlustada täitedokumendi sisu, sh selles sisalduvat viivise määra, vaid selgitada välja kostja/sissenõudja jätkuv nõudeõigus määratlemata viivisele, arvestades seniseid laekumisi nõude katteks.
5. Vastavalt poolte vahel sõlmitud ja Harju Maakohtu 08.02.2018.a. määrusega kinnitatud kompromissi p-dele 1.1 ja 1.2 kohustusid Valmaks Grupp OÜ, M. K. ja K. A. solidaarselt tasuma kostjale 8910,75 eurot maksegraafiku alusel. Esimese osamakse summas 1000 eurot kohustusid Valmaks Grupp OÜ, M. K. ja K. A. sooritama kostjale 15.02.2018 ning järgnevad iga kuu 15.-ks kuupäevaks ning samas summas kuni kohustuse täitmiseni. Vastavalt kompromissi p- le 1.3 kohustusid Valmaks Grupp OÜ, M. K. ja K. A. tasuma kostjale rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist 0,2% päevas võlgnetavalt summalt kuni võlgnevuse täieliku tasumiseni. Kompromissi p-s 1.3 nähti täiendavalt ette, et kui Valmaks Grupp OÜ, M. K. ja K. A. viivitavad rahalise kohustuse täitmisega rohkem kui 7 päeva, muutub kogu võlgnevus terves ulatuses sissenõutavaks ning kostjal on õigus esitada võlgnevuse sissenõudmiseks täitmisavaldus (tl 11-12). Hagejad on tasunud kohtumääruse täitmisena - enne täitemenetlust 16.02.2018 1000 eurot; 17.03.2018.a 500 eurot, 18.04.2018 500 eurot (tl 14); - täitemenetluses on täitmisena laekunud 09.09.2021.a. seisuga 15 821, 50 eurot (tl 28-29) 9 kokku Harju Maakohtu 08.02.2018.a. kompromissimääruse täitmisena kokku 17 821,50 eurot. Täitmisavaldus esitati kohtutäiturile 24.08.2018.a. (tl 15-16) Täitmisavalduse kohaselt on nõue kokku 12 153,99 eurot, põhinõue summas 8910,75 eurot (muutus sissenõutavaks alates 24.02.2018.a. , määruse p 1.3), viivis täitedokumendi esitamise seisuga 3243, 24 eurot, millele lisandub jooksev viivis vastavalt täitedokumendile. Hagejad on seisukohal, et makseviivitus algas
6. osamaksest, mille maksetähtpäev oli täitedokumendist tulenevalt 15.03.2018.a. Kooskõlas kompromissi p 1.3 sätestatuga muutub rahaline kohustus terves ulatuses sissenõutavaks kui makseviivitus on kestnud rohkem kui 7 päeva. Seega ei saanud rahaline kohustus muutuda sissenõutavaks mitte varem kui 23.03.2018.a. Kohus nõustub siinkohal hagejate seisukohaga.
7. Hagejate esitatud tasumiste väljavõtte kohaselt tasuti esimene osamakse 1000 eurot 16.02.2018.a. (tl 14) Seega jäi põhinõude jääk kompromissi määruse kohaselt 8910,75 eurot -1000 eurot = 7910,75 eurot. Teise osamakse 500 eurot tasus Valmaks Grupp OÜ 17.03.2018.a. Kuivõrd makse teostati hiljem tähtajast (
8. kuupäev) , rakendus viivis 0,2 % võlgnevatavalt summalt päevas kuni tasumiseni. Järgmise osamakse 500 eurot tasus Valmaks Grupp OÜ 18.04.2018.a. olles viivituses seega eelmise osamaksest puuduoleva osa tasumisega 32 päeva. Hagejad märgivad õigesti, et kogu nõue muutus sissenõutavaks vastavalt kompromissi määruse p 1.3 alates 23.03.2018.a. Kohus nõustub hagejatega selles, et täitmisavaldusel ei ole märgitud hagejate põhinõue ja viivis õigesti. Täitemenetluse esitamise päeva seisuga oli hagejate põhinõue 7410, 75 eurot, mis nähtub õigesti laekumiste arvestusel (hagiavalduse lisa 9, tl 30-31) Seega ei vasta tegelikkusele hagejate väited nagu oleks alustatud arvestust vale põhinõude algsaldoga. Väär on küll täitmisavalduses esitatud põhinõue ja viivis, kuid arvestustes on esitatud laekumised õigesti. Kohtu arvestuste kohaselt oli hagejate viivis täitemenetluse esitamise seisuga 2267,69 eurot (153 päeva, alates 23.03.2018-23.08.2018 0,2% põhinõudelt 7410,75 eurot päevas). Laekumiste arvestuselt nähtub, et 18.04.2018 hagejate tasutud maksest 500 eurot on põhinõude katteks arvestatud 99,82 eurot ja viivise katteks 400,18 eurot. 18.04.2018 makse tegemise seisuga oli hagejate põhivõlg 7410.75 eurot, viivis 2 päeva II osamaksega viivitamise eest 1000 eurolt; edasi 5 päeva viivitamise eest osamakse 500 euro tasumisega ning alates 23.03.2018-18.04.2018 viivis arvestatuna põhinõudelt 7410,75 eurot, mis on kohtu hinnangul õigesti arvestatud 18.04.2018 tasutud maksest 400,18 eurot viivise katteks ja 99,82 eurot põhivõla katteks.
9. Pooled vaidlevad selle üle, kas laekumiste arvestuse aluseks on põhjendatud lähtuda

§ 88lg 6 või § 88 lg 8 sätestatust.

Sellest tuleneb ka poolte arvestuste erinevus. Hagejad on teinud võlaarvestuse kooskõlas

§ 88lg 6 sätestatule ning tuvastanud, et võlgnevus sai tasutud 17.08.2019.a seisuga.

Hagejad leiavad, et

§ 88

lg 6 kantuna tuleb laekumised, st täitemenetluse kestel toimunud laekumised arvestada esmalt põhinõude katteks ning seejärel juba viiviste katteks.

§ 88

lg 6 kohaselt, kui võlgnik ega võlausaldaja ei ole määranud, millise 10 kohustuse täitmiseks raha, esemed või teenus arvestatakse, loetakse täidetuks esimeses järjekorras esimesena sissenõutavaks muutunud kohustus. Kostja vaidleb hageja seisukohale vastu ja leiab, et käesolevas asjas kohaldub

§ 88

lg 8, mille kohaselt, kui võlgnik peab lisaks rahalisele põhikohustusele tasuma kulutusi ja intressi, loetakse, et täitmine on toimunud esmalt kulutuste, seejärel juba sissenõutavaks muutunud intressi ning lõpuks põhikohustuse katteks.

§ 88

lg 1 kohaselt võib võlgnik määrata, missuguse kohustuse täitmiseks on raha või esemed üle antud või teenus osutatud. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 75 lg-st 1 kohaselt tuleb kindlale isikule tehtud tahteavaldust tõlgendada vastavalt tahteavalduse tegija tahtele, kui tahteavalduse saaja seda tahet teadis või pidi teadma. Kui tahteavalduse saaja tahteavalduse tegija tegelikku tahet ei teadnud ega pidanudki teadma, tuleb tahteavaldust tõlgendada nii, nagu tahteavalduse saajaga sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. Riigikohus on märkinud, et

§ 88

lg 1 järgi võib eelkõige võlgnik määrata, millise kohustuse täitmiseks ta võlausaldajale raha maksab. Võlgnik saab määrata, millise kohustuse ta täidab, nii otsese kui ka kaudse tahteavaldusega TsÜS § 68 lg-te 2 ja 3 mõttes. Seega saab kohus tuvastada, et võlgnik on määranud, millise kohustuse täitmiseks ta võlausaldajale raha maksis, kui poolte käitumist ja kõiki asjaolusid arvesse võttes oleks mõistlik inimene pidanud aru saama, et raha maksti just võlgniku väidetud kohustuse täitmiseks (vt Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-166-13 p 14). Käesoleval juhul ei ole tõendatud, et hagejad oleksid kostjale maksete teostamisel konkreetselt määratlenud mille katteks makse tehakse. Kohus ei nõustu hagejate seisukohaga, et laekumiste arvestamisel tuleb lähtuda

§ 88

lg 6 sätestatust ning lugeda esmalt tasutuks põhinõue, seejärel kõrvalnõue (viivis). Kostja märgib õigesti, et

§ 88

lg 6 on rakendatav juhul kui võlgnikul on mitmeid erinevaid kohustusi, mille kõigikatteks vahendeid ei jätku. Sellisel juhul lähtutakse erinevate kohustuste vahel maksete / laekumiste arvestamisel

§ 88lg 6 sätestatust.

Kohus on seisukohal, et käesoleval juhul on õigesti võetud laekumiste arvestamisel aluseks

§ 88lg 8.

Viidatud sätte kohaselt kui võlgnik peab lisaks rahalisele põhikohustusele tasuma kulutusi ja intressi, loetakse et täitmine on toimunud esmalt kulutuste, seejärel juba sissenõutavaks muutunud intressi ning lõpuks põhikohustuse katteks. TMS § 56 lg 2 kohaselt loetakse täitemenetlusest saadudu rahajaotamisel võlgniku võlast esmajärjekorras kustutatuks tema kanda olevad kulutused, seejärel sissenõutavaks muutunud kõrvalnõuded, viivise, intressid ning lõpuks põhivõlg ja arestimise järel arvestatud intressid. Riigikohus on märkinud, et kuigi

§ 88

lg 8 ei ole nimetatud viivist, hõlmab sättes märgitud intress ka viivist, see tuleneb ühtlasi ka

§ 113

lg 1 sätestatust, mille kohaselt on viivis lühend sõnast viivisintress (vt Riigikohtu 14.02.2012 lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-174-11; 04.01.2012.a lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-138-11 p 11) Sama seisukohta, et viivisevõla ning põhivõla olemasolul loetakse raha maksmisel

§ 88

lg 8 järgi, et täitmine on toimunud esmalt sissenõutavaks muutunud viivise katteks on Riigikohus väljendanud ka

1. mail
2. a tsiviilasjas nr 3-2-1-25-11 tehtud määruse p-s
4. Eeltoodust tulenevalt ei nõustu kohus hagejate võlaarvestusega (tl 33-37), mille kohaselt on hagejate põhivõlg tasutud 17.08.2019.a seisuga. Põhjendamatu on hagejate seisukoht ka selles, et kostja on hagejate arvel alusetult rikastunud enam(alusetult) saadudu viivise arvelt summas 3890,52 eurot (tl 34). Kuivõrd kostja kohtu hinnangul hagejate arvel alusetult rikastunud ei ole (

§ 1028

, § 1032) , jätab kohus hagejate nõude enamtasutud 3890,52 tagastamiseks rahuldamata. 11 21. Vaidlust ei ole selles, et hagejad on Harju Maakohtu 08.02.2018.a. kompromissimäärusest tuleneva nõude täitmisena tasunud 15821,50 + 2000 eurot ehk 17 821,50 eurot, mida kinnitab maksete laekumise väljavõte (tl 28-32). Kostja arvestuste kohaselt tuleb hagejatel tasuda 09.09.2021.a seisuga veel põhinõuet 4394,05 eurot ja viivist 1654 eurot , kokku 6048,05 eurot )tl 29). Harju Maakohtu 08.02.2018.a. määruse kohaselt oli hagejate põhinõue 8910,75 eurot (tl 11, resolutsiooni p 1.1). Seega on hagejad tasunud täitedokumendi täitmisena kokku 17 821,50 eurot, mis vastab täitedokumendis toodud põhinõude suurusele ja samas ulatuses viivisele. Hagejad leiavad, et kirjeldatud olukorras on / oleks täitemenetluse jätkumine nende suhtes hea usu põhimõtte vastane (sh piiramatu viivise nõue). Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 138 lg-test 1 ja 2 tuleneb, et õiguste teostamisel tuleb toimida heas usus ning see ei ole lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguste teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule.

§ 6

lg 1 kohaselt peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt.

§ 6

lg 2 järgi ei kohaldata võlasuhtele seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Hea usu põhimõtte funktsiooniks on ka lepingust või seadusest tulenevate õiguste teostamise kuritarvitamise piiramine (vt Riigikohtu

1. novembri
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-07, p 16; vt ka
3. novembri
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111- 04, p 25). Lepingust või seadusest tulenevate õiguste teostamist loetakse alati õiguse kuritarvitamiseks siis, kui õigusi teostatakse vastuolus hea usu põhimõttega. Õiguste teostamise piiramine tähendab, et kohus ei kohalda konkreetsel halvas usus käitumise juhul seadusest või lepingust tulenevat (vt Riigikohtu
5. novembri
6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-07, p 16). Heas usus käitumine tähendab käitumist, mis on vastav seadusele, ühiskonnas väljakujunenud moraalistandarditele ja mis ei ole ülekohtune, on muuhulgas teise poole huve arvestav (vt Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-70-09 p 11 ja nr 3-2-1-7-09 p 15) Hagejate hinnangul eksisteerib käesoleval juhul mitu aspekti, mis viitavad kostja nõude jätkamise lubamise otsesele vastuolule hea usu põhimõttega oma õiguste teostamisel nii faktiliselt kui formaalselt kostja on alustanud hagejate suhtes täitemenetlusi suurema nõudega kui ta selleks tegelikult õigust omas. See omakorda mõjutab viivise arvestust ning kokkuvõttes viivise nõude suurust; kostja ei arvesta viivise nõude mõistlikku proportsiooni suhtes põhinõudega. Kostja seevastu leiab, et praegusel juhul on põhjendatud kostja kui võlausaldaja huvide kaitsmine, sest hagejad on teadlikult rikkunud kohtulikust kompromissmäärusest tulenevat rahalist kohustust ning seetõttu kohustatud kompromissi kohaselt tasuma kostjale viivist kuni võlgnevuse täieliku tasumiseni. Täiendav viivis on tekkinud eelkõige hagejate enda tegevuse/tegevusetuse tulemusena. Kohus nõustub iseenesest kostja seisukohaga selles, et täiendav viivis on tekkinud hagejate enda tegevuse /tegevusetuse tulemusena, st kuivõrd maksed on teostatud ebapiisavalt ja ebaregulaarselt, on see loonud olukorra, kus jookseb kompromissi p-st 1.3 tulenev viivis, maksed laekuvad viivise katteks, samas väheneb põhinõue minimaalsel määral. Samas võib viivis pikaajalise võlgnevuse ning

§ 88

kg 8 koosmõjus kujuneda mitmekordselt suuremaks kui põhinõue (kui ei ole reguleeritud viivise ulatust). Sellisel juhul ei kanna viivis enam oma kompensatsioonilist ega võlausaldajale eeldatavat kahju vähendavat iseloomu, mistõttu võib selle nõudmine täies ulatuses olla hea usu põhimõttega vastuolus. Kohus arvestab käesoleval juhul asjaolusid, et hagejad on tasunud võlausaldajale / sissenõudjale summa mis vastab nii põhinõude kui samas ulatuses viivisenõude suurusele. 12 Kohus nõustub hagejatega selles, et täitemenetluse jätkumine ning maksete võimalik ebaregulaarsus (seejuures olukorras kus viiviste arvelt on nii põhinõue kui samas ulatuses viivis tasutud) võivad venitada viiviste arvelt tasutu mitmekordseks võrreldes põhinõudega, mis ilmselgelt ei täida enam võlausaldaja kaitse eesmärki kohustust rikkunud võlgniku suhtes, vaid kahjustab ebamõistlikult võlgnikku, rikastades alusetult võlausaldajat. Kohus on seisukohal, et sundtäitmine on käesoleval juhul lubamatu ulatuses, milles see ületab Harju Maakohtu 08.02.2018.a. määrusega (kompromissimäärusega) hagejatelt solidaarselt väljamõistetud 8910,75 eurot, samas ulatuses viivist ja täitemenetluse kulusid. Menetluskulude jaotus 22. Vastavalt TsMS § 173 lg 1 ja 4 märgib asja menetlenud kohus kohtuotsuses kindlaks menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel ning menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Kohus rahuldab hagi osaliselt. Menetluskulud jäävad vastavalt TsMS § 163 lg 1 poolte endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Piret Raik Kohtunik 13