lg 1 järgi üldmenetluses; Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 25.augusti 2022 otsus Apellatsiooni esitaja Süüdistatava Andres Aasˇa kaitsja adv. Madis Mahlapuu Süüdistatav Andres Aas (ankeetandmed Harju Maakohtu otsuses) Kaitsja Adv. Madis Mahlapuu Jürgen Hüva, Meelis Sentifoli Prokurör RESOLUTSIOON Jätta Harju Maakohtu 25. augusti 2022 otsus Andres Aas`a suhtes muutmata ja esitatud apellatsioon rahuldamata. Määrata Advokaadibüroole Mahlapuu ja Partnerid apellatsioonimenetluses adv. Madis Mahlapuu poolt Andres Aasale riigi õigusabi osutamise eest makstavaks tasuks koos käibemaksuga 388,80 eurot. Välja mõista Andres Aasalt apellatsioonimenetluses osutatud õigusabi eest kaitsjale makstud tasu katteks riigieelarve tuludesse 388,80 eurot, mis tuleb tasuda kohtuotsuse jõustumisest 30 päeva jooksul. Makseinfo koos viitenumbriga menetluskulude tasumiseks edastatakse Andres Aasale eraldi dokumendina. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Süüdistatav ja kannatanu võivad esitada kassatsioonis üksnes advokaadist kaitsja vahendusel. Menetluskulude peale võib esitada määruskaebuse ringkonnakohtu kaudu Riigikohtule 15 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest- 1 ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Harju Maakohtu 25.augusti 2022 otsusega tunnistati Andres Aas süüdi
lg 1 järgi ning mõisteti talle karistuseks rahaline karistus 240 päevamäära, mis lähtudes miinimumpäevamäärast 10 eurot on 2400 eurot.
lg-te 1 ja 3 alusel määras maakohus, et rahalist karistust 2400 eurot on võimalik tasuda ositi, s.o alates kohtuotsuse jõustumisest 12 kuu jooksul võrdsetes 200 euro suurustes osades Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele. Kannatanu X OÜ (reg.kood XXXXXXXX) tsiviilhagi rahuldati osaliselt ja Andres Aasalt mõisteti X OÜ-le varalise kahju hüvitamise nõude katteks 16 451,19 eurot ja viivis sellelt summalt võlaõigusseaduse § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates kohtuotsuse kuulutamisest 25.08.2022 kuni põhinõude täieliku tasumiseni. Andres Aasalt mõisteti välja X OÜ-l tekkinud menetluskulude katteks 686,36 eurot. Riigieelarve tuludesse mõisteti Andres Aasalt välja menetluskulud kogusummas 3045,81 eurot: - süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha 981 eurot; määratud kaitsjale määratud tasudest 2064,81 eurot. Andres Aasal riigieelarve tuludesse välja mõistetud menetluskulud võimaldati tasuda ositi, s.o kohtuotsuse jõustumisest alates 12 kuu jooksul igakuiste maksetena järgmiselt: esimesel 11nel kuul 254 eurot ja viimasel 12-ndal kuul 251,81 eurot. Kui rahalisi nõudeid (rahalist karistust ja riigi eelarve tuludesse väljamõistetud menetluskulusid) ei tasuta tähtaegselt, suunatakse nõuded kohtutäiturile täitemenetluse läbiviimiseks täitemenetluse seadustikus sätestatud korras ning süüdimõistetul tuleb kanda ka kohtuotsuse täitmisega seonduvad kulud. Määratud kaitsjale määratud tasust 744,45 eurot jäeti riigi kanda. Andres Aas mõisteti
kood XXXXXXXX, äriregistrist kustutatud 14.08.2019) ja C OÜ (reg.kood XXXXXXX, äriregistrist kustutatud 10.07.2019) ainus juhatuse liige, esitas täpselt tuvastamata ajast kuni 08.11.2016 A OÜ ja C OÜ nimel X OÜ-ga (reg nr XXXXXXXX) eelnevalt sõlmitud koostöölepingute ( A OÜga 01.12.2015.a. sõlmitud leping nr 2015 – 15 C OÜ-ga 21.09.2016 kuupäevastatud ja 22.09.2016 sõlmitud leping nr 2016 – 103) raames korduvaid tellimusi äriühingult X OÜ erinevate lasterõivaste ja -kaupade ostmiseks kogumaksumusega 19451,19 Hiljemalt 2016.a septembrikuus, koostöölepingute raames esitatud kaubatellimuste täitmise kooskõlastamise käigus Andres Aas asus X OÜ müügijuhti Y eksitama, luues Y-le väärettekujutuse nagu A OÜ ja C OÜ oleks valmis lepingulisi kohustusi X OÜ ees täitma, s.t. edaspidi tarnitavate kaupade eest tasuma. Tegelikult Andres Aasal puudus kavatsus tarnitavate kaupade eest tasuda. Selliselt toimides viis Andres Aas kannatanu X OÜ müügijuhi Y eksimusse tehingupartneri maksevalmiduse osas, eesmärgiga saavutada X OÜ poolt kauba 2 üleandmine ning saada üleantud kaupade näol varalist kasu. Kannatanul tekkinud väärkujutuse süvendamiseks kauba ostja maksevalmiduse osas sõlmis Andres Aas 29.09.2016 X OÜ-ga käenduslepingu, millega käendas X OÜ ja C OÜ vahel 22.09.2016 sõlmitud lepingust tulenevaid C OÜ kui võlgniku kohustusi X OÜ ees. Seejuures muutis Andres Aas pahauskselt talle X OÜ esindaja poolt allkirjastamiseks saadetud käenduslepingut, lisades käenduslepingusse X OÜ esindajat teavitamata tingimuse, mille kohaselt „Käendaja vastutus kehtib sinnamaani, kuni Käendaja on seotud C OÜ-ga“. Seejuures Andres Aas teadis, et peale kannatanu poolt tehtavat varakäsutust tellitud kaupade üleandmise näol ta võõrandab endale läbi tema poolt kontrollitava äriühingu L OÜ kuuluva C OÜ osa ja korraldab enda tagasikutsumise äriühingu juhatusest, distantseerides selliselt ennast äriühingust, eesmärgiga vältida käenduslepingust tulenevaid kohustusi X OÜ ees. Olles eelkirjeldatud viisil viidud Andres Aasa ja temaga seotud eelnimetatud äriühingute maksevalmiduse osas eksimusse, tegi kannatanu X OÜ alljärgnevalt kirjeldatud varakäsutuse: - 04.11.2016 koostati ja edastati X OÜ poolt A OÜ-le arve nr A-130114943 tellimuse numbriga WS001112 summas 4019.88 eurot tasumiseks. Samal kuupäeval kell 15:40 toimetati X OÜ poolt arvel loetletud kaup V OÜ kulleri vahendusel Andres Aasa poolt osundatud aadressile XXX, kus Andres Aasa korraldusel võttis kauba vastu ja kinnitas allkirjaga kauba kättesaamist Andres Aasa endine abikaasa S. Müüja poolt esitatud arvet ei tasutud; - 12.10.2016 koostati ja edastati X OÜ poolt C OÜ-le arve nr A-130114532 tellimuse numbriga Lassie AW16 summas 9015.49 eurot tasumiseks. Sellele eelneval kuupäeval 11.10.2016 kell 15:30 toimetati X OÜ poolt arvel loetletud kaup V OÜ kulleri vahendusel Andres Aasa poolt osundatud aadressile XXX, kus Andres Aas kinnitas allkirjaga kauba kättesaamist. Müüja poolt esitatud arvet ei tasutud; - 11.11.2016 koostati ja edastati X OÜ poolt C OÜ-le arve nr A-130115065 tellimuse numbriga Lassie AW16 summas 6415.82 eurot tasumiseks. 14.11.2016 kell 12:50 toimetati X OÜ poolt arvel loetletud kaup V OÜ kulleri vahendusel Andres Aasa poolt osundatud aadressile XXX, kus Andres Aas kinnitas allkirjaga kauba kättesaamist. Müüja poolt esitatud arvet ei tasutud. Selliselt toimides sai Andres Aas enda valdusesse X OÜ poolt tarnitud kaupu kogumaksumusega 19451,19 eurot. Hiljem Andres Aas tagastas X OÜ-le osa enda valdusse saadud kaupadest maksumusega 3000 eurot. Kelmuse toimepanemisega tekitas Andres Aas kannatanu X OÜ-le varalist kahju summas 16451,19 eurot. Vahetult peale eelpool kirjeldatud tegude toimepanemist võõrandas 14.11.2016 Andres Aas äriühingu A OÜ osa W ja D kontrolli all olevale äriühingule V OÜ (registrikood XXXXXXXX) ning 22.11.2016 osaniku otsusega kutsuti Andres Aas äriühingu A OÜ juhatusest tagasi. Samuti võõrandas Andres Aasa kontrolli all olev ainuosanikust äriühing L OÜ (registrikood XXXXXXXX) 14.11.2016 äriühingu C OÜ osa W ja D kontrolli all olevale äriühingule V OÜ ning 08.12.2016 osaniku otsusega kutsuti Andres Aas äriühingu C OÜ juhatusest tagasi. Andres Aasa eesmärk oli end distantseerida äriühingutest A OÜ ja C OÜ, luues selliselt näiliku olukorra, et ta ei ole seotud nimetatud äriühingutega ja seeläbi vältida nii isiklikku tsiviilõiguslikku vastutust X OÜ-le varalise kahju tekitamise kui ka võimalikku karistusõiguslikku vastustust kuriteo toimepanemise eest. Võrreldes esitatud süüdistusega leidis maakohus, et tõendatud ei ole süüdistus kelmuses A OÜ poolt Lassie lastekaupade soetamisel (tellimus 2015 aasta lõpus, 28.09.2016 arve summas 8427,83 eurot). Seega mõistis kohus, lähtudes KrMS § 306 lg 1 p 1-4, § 309 lg 3 Andres Aasa süüdi
lg 1 järgi kvalifitseeritavas kuriteos võrreldes esitatud süüdistusega väiksemas mahus. 3 APELLATSIOONI SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD: Süüdistatava kaitsja adv. M.Mahlapuu taotleb esitatud apellatsioonis :
lg 1 järgi ning tsiviilhagi osalise rahuldamise osas, jättes tsiviilhagi rahuldamata; 3. Andres Aas temale esitatud süüdistuses
lg 1 järgi vaid juhul, kui tal oli juba enne lepingu sõlmimist eesmärgiks selle tingimusi mitte täita. Apellandi arvates ei saa isik vastutada kelmuse järgi lepingu täitmisel tekkida võivate raskuste, probleemide eest (näit maksejõuetus või selle tekitamine). Apellandi arvates on esitatud süüdistuse muudatusega kogu süüdistus muutunud vastuoluliseks ja raskesti arusaadavaks. Kaitsja taotles juba oma kaitseaktis ja seejärel ka kohtus korduvalt kriminaalasja lõpetamise määruse ja kannatanu kaebuse osalise rahuldamise määruse (Riigiprokuratuur) asja juurde võtmist, kuna mõlemad menetluslikud dokumendid sisaldavad väga olulisi sisulisi seisukohti (selle üle ju vaidlus käibki) tema kaitsealuse süüküsimuse lahendamiseks, kuid kahjuks jättis kohus üllatuslikult ja põhjendamatult nende määruste asja juurde võtmise taotlused rahuldamata. Nimelt on Riigiprokuratuur oma 06.08.2019 kannatanu kaebuse osalise rahuldamise määruses p.3.
Samuti, kuna kohtukolleegium ei ole tuvastanud vigu maakohtu poolses tõendite hindamise protsessis sh tõendite eelistuse e süüdistatava ja tunnistaja ütluste usaldusväärsuse osas, siis puudub ka ringkonnakohtul õigus tõendite ümberhindamiseks ja maakohtu otsusele vastupidise e õigeksmõistva otsuse tegemiseks. Sellega rikuks ringkonnakohus ise oluliselt kriminaalmenetlusõiguse norme. Kokkuvõtvalt hindab kohtukolleegium apellatsioonis esitatud maakohtu otsuse tühistamise alused alusetuteks ja apellatsiooniväited paljasõnalisteks. Kaitsja seisukohta lugedes jääb mulje, et kelmus saabki olla vaid siis, kui petmine on verbaalne või kirjalik, kuidas muidu seletada kaitsja apellatsiooniväidet, millega ta eitab pettuse olemasolu sellega, et Andres Aas ei ole esitanud mitte ühtegi faktilist valeväidet ega ole esitanud ka võltsitud dokumente. Kohtukolleegium vastab sellele väitele jaatavalt, sest tõesti ei ole süüdistatav pettuse toimepanemisel seda väljendanud ei verbaalselt ega ka kirjalikult. Arvestades aga nii seadusandja sõnastust kui ka kestvat ja valitsevat kohtupraktikat, mis rajaneb vägagi selgetele ja konkreetsetele Riigikohtu seisukohtadele aga samuti õiguskirjanduses korduvalt avaldatud vastavasisulisetele artiklitele, millistest võib leida nii 9 teooriat kui ka praktikat, ei ole võimalik kuidagi nõustuda kaitseväidetega. Piltlikult öeldes räägib kaitsja mööda maakohtu otsusest. Ta lihtsalt ei pööra tähelepanu nendele olulistele maakohtu seisukohtadele, järeldustele, millistele tuginedes on võimalik hinnata süüdistatava tegevust karistusõiguslikust aspektist ja öelda, et tegemist on kelmusega. Apellant räägib asjadest, mis ei lükka ümber maakohtu sellekohaseid seisukohti ja mis konkreetses arutatavas kaasuses ei oma määravat tähtsust süüdistatava käitumisele karistusõigusliku hinnangu andmisel. Enne, kui kohtukolleegium asub lammutama apellatsiooniväiteid, millistega püütakse ringkonnakohut veenda, et süüdistatava käitumist ei saa nimetada kelmuseks, peab kohtukolleegium vajalikuks ära märkida kohtupraktikas omaks võetud valitsevad Riigikohtu seisukohad. Põhimõtteliselt lükkavad need Riigikohtu seisukohad juba automaatselt ümber ka apellandi väärarusaamad konkreetsel juhul süüdistatava käitumises kelmust välistavate asjaolude otsingul. Nagu öeldud, ei ole nendes järgnevalt tsiteeritud seisukohtades midagi uut ega ka üllatavat. Kõik on juba ammu omaks võetud ja nende alusel ka süüdimõistvaid otsuseid jõustunud. Kaitsja leiab, et käeolevas asjas on tegemist riigi sekkumisega kahe äriühingu tavapärasesse majandustegevusse, kus äriühingud tegutsevad omavahel vabal tahtel sõlmitud lepingulistest tingimustest lähtudes. On tavapärane, et ettevõtlusega kaasnevad alati majandusriskid ja ka antud juhtumi puhul said määravaks majandusriskid. Oma väite kinnituseks viitab kaitsja koostöölepingule, millega on tõendatud, et lepingupooled olid pikaaegsetes lepingulistes suhetes ning kõik mis edasi toimus, toimus just selle lepingu täitmise käigus. Ja seejärel viitab kaitsja Riigikohtu otsusele 05.01.2001 a nr 3-1-1-124-00, kus punktis 6.2. on Riigikohus rõhutanud: „Piiritlemaks tsiviilõiguslikku vastutust kuriteokoosseisu realiseerimisest süüdlase poolt tuleb silmas pidada, et sageli on KrK § 143 kirjeldatud kuriteokoosseis maskeeritud tsiviilõigusliku lepinguga. Oluline on seejuures, millal süüdlasel tekkis tahtlus lepingu tingimusi rikkuda.” Kohtukolleegiumile jääb selgusetuks, kuidas on süüdistus ja maakohtu otsus seda Riigikohtu seisukohta eiranud ning kuidas see Riigikohtu seisukoht lükkab ümber maakohtu otsuses esitatud põhjendused, seisukohad, järeldused ning saab seejuures olla aluseks süüdistatava õigeksmõistmisele. On ju nii see otsus kui ka sama seisukohta väljendav otsus 3-1-1-57-10 p 12 sõnumiks madalamaastme kohtutele : Tundke ära olukord, kus tsiviilõigusliku lepinguga on maskeeritud tegelikult kelmus ja selleks võtmesõnaks on süüdlase kuritegeliku tahtluse olemasolu enne lepingu sõlmimist. Kui on tuvastatud, et süüdlasel ei olnud juba enne lepingu sõlmimist eesmärgiks selle tingimusi täita ning varakäsutuse teostamiseks viidi kannatanu pettuse abil eksitusse, on teiste kuriteo koosseisu elementide olemasolul tegemist kelmusega.” Maakohus on oma otsuses lükanud veenvalt ja põhjendatult ümber väite nagu oleks tegemist ausa äritegevusega ning sellega kaasnenud majandusriskidega. Apellatsioonis esitatud sellekohane paljasõnaline väide ei lükka ümber maakohtu seisukohta. Kelmus on teisele isikule varalise kahju tekitamine tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel varalise kasu saamise eesmärgil. Ehk siis, kahju on koosseisutunnus, kasu subjektiivse koosseisu element ja tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse loomine ehk pettus on koosseisujärgne tegu. Pettus e kõige olulisem ja ka kõige problemaatilisem kelmuse tunnus võib olla võib esineda nii väljenduslikus kui ka tähenduslikus teos. See, millest räägib kaitsja e et süüdistatav ei ole võltsinud ühtegi dokumenti ega esitanud suuliselt ühtegi valeväidet selleks, et kannatanu teeks varakäsutuse, see on jah, väljendusliku teoga petmine ja sellega kohtupraktikas probleeme ei teki üldjuhul ning vaidluse tekitamine on ka kaitse seisukohast kui just mitte mõttetu, siis raske. Kõik on nö silmaga näha või kõrvaga kuulda. Meil on laual aga praegu teist liiki pettus ja seda nimetab kohtupraktika tähendusliku teoga e konkludentse teoga petmiseks. Et tegemist on just sellise petuteoga, see on välja loetav nii süüdistusest kui ka kohtuotsusest ning sellest mitte aru saada või valesti aru saada 10 on tõesti raske. Lugedes neid kahte dokumenti väga hoolikalt ei ole võimalik nendest mitte välja lugeda seda, et pettuseks, mis annab aluse rääkida konkreetsel juhul just kelmusest, ei ole kaugeltki mitte see juurdekirjutus käsunduslepingus, millele on apellatsioonis põhjendamatult rõhk asetatud kui kelmust välistav asjaolu ja seda põhjendusega, et kannatanu oli ise hooletu, et ei lugenud läbi enne allkirjastamist uuesti lepingut, mistõttu jäi märkamata süüdistatava poolt ühepoolselt tehtud täiendus. Kaitsja seisukohad apellatsioonis on teatud mõttes vastuolulised. Ühelt poolt räägib ta sellest, et koostööleping annab aluse rääkida pelgalt ärisuhetest ja kõik muu mis toimus on selle lepingu täitmise käigus tekkinud majanduslikud raskused. Seejärel räägib, et nii oluline on see, et prokuratuur on oma määruses väitnud, et käenduslepingus tehtud juurdekirjutus ei ole käsitatav pettusena e kannatanu eksitusse viimisena ja põhimõtteliselt jaatab sellega topeltmenetlemise keelu rikkumist. Siis aga annab selgelt mõista, et ta tegelikult saab ju aru, et pettuslikku tegu tuleb hoopis otsida tehtud tellimustest. Nimelt rõhutab kaitsja apellatsioonis, et „maakohus täiesti ebaõigesti ja alusetult viidanud „A OÜ ja C OÜ tellimustele numbriga Lassie AW16 ja tellimustele numbriga WS001112” Nimetatud tellimusi aga antud kriminaalasja juurde tõenditena ei ole esitatud. Kaitsja rõhutab siinjuures, et ainuüksi X OÜ arvetel tellimustele viitamine ei ole piisav tõendamaks, kas need tellimused olid olemas ja mis peamine, millal need tellimused on üldse esitatud. Sellest ju sõltub süüteo toimepanemise aeg, so pettuslik tegu. Ega kannatanu poolt iseenesest arvete esitamine ju neid asjaolusid ei tõenda“. Õigus on kaitsjal, et just tellimuste esitamisega algas tegelikult süüteo toimepanemine e karistatav tegevus e kelmuse katsestaadium. Kehtiva
järgi tuleb kelmus lugeda lõpuleviiduks kannatanule kahju tekkimisega ( Riigikohtu otsus 1-15-2666 p 15). Eelnevat kokku võttes rõhutab kohtukolleegium, et poolte vahel sõlmitud koostöölepingud ja käendusleping, need lepingud jäävad kelmuse ettevalmistavasse staadiumi ja nende sisu võib olla abistavaks faktoriks süüdlase tahtluse tuvastamisel. Antud juhul ei saa eitada, et koostöölepingud olid aluseks usalduslike suhete tekkimisele ja ilmselgelt süvendavad müüja usaldust ostja vastu ja seda sellistes ostu-müügi tehingutes, kus kaup antakse ostjale üle tellimuse alusel ning arve, kus on siis hilisemasse aega jääv maksetähtaeg esitatakse alles pärast kauba üleandmist-vastuvõtmist. Kelmuse üheks tunnuseks on üldjuhul just usalduse kuritarvitamine ja see saab toimuda vaid juhul, kui on olemas usalduslikud suhted. Piltlikult öeldes, mida ei ole, seda ei saa ka kuritarvitada. Ja see omakorda jaatab seda, mis on ka kohtupraktikas omaks võetud, et kelmus on võimalik ka ärisuhetes, kus äripartnerite vahel on sõlmitud usaldust tekitavad lepingud, kus kehtib heausklikkuse põhimõte, kuid mingil momendil otsustab üks äripartner teist petta. Asjaolu, et pettus toimus varasemalt sõlmitud tsiviilõigusliku lepingu kehtimise ajal e nagu kaitsja ütleb, selle täitmise käigus, ei välista kelmust ega kinnita ka seda, et tegemist on vaid makseraskustega. Kui tegemist on konkludentse petuteoga tuleb hinnata kõiki tuvastatud asjaolusid mh ka süüdistatava käitumist enne ja pärast sellise tehingu sõlmimist, milles kohus näeb kelmuse koosseisulise asjaoluna pettust ja maakohus on seda teinud ning seejuures vägagi põhjalikult ja selgelt ja arusaadavalt on järeldusi põhjendanud. Üldjuhul on seda konkludentset tegu võimalik hinnata pettusena just tagantjärgi ja nö puslet osadest kokku pannes. Siinkohal vastab kohtukolleegium kaitseväidetele, millega nõustuda ei saa. Esiteks kaitsja väidab järgmist. Süüdistus väitis kohut osaliselt eksitavalt, et „C OÜ nimel X OÜ-ga (reg nr XXXXXXXX) eelnevalt sõlmitud koostöölepingute (A OÜ-ga 01.12.2015.a. sõlmitud leping nr 2015 – 15 ja C OÜ-ga 21.09.2016 kuupäevastatud ja 22.09.2016 sõlmitud leping nr 2016 – 103) raames korduvaid tellimusi äriühingult X OÜ erinevate lasterõivaste ja kaupade ostmiseks”. Kaitsja rõhutab, et ÕIGE on, et Andrus Aas´ale kuuluva äriühingu A OÜ ja X OÜ vahel oli juba pikaajaline lepinguline suhe. Nimelt oli nende vahel tõepoolest sõlmitud koostööleping nr 2015 – 15 juba 01.12.2015.a. Kaitsja rõhutab, et see oli ka ainsaks kannatanu 11 ja A.Aasa ettevõete vaheliseks kehtivaks lepinguks. Mis puutub aga C OÜ ja X OÜ vahel väidetavalt 21.09.2016 sõlmitud koostöölepingusse, siis sellist lepingut ei ole poolte vahel sõlmitud. Tegemist on ilmselgelt süüdistuse poolse valeväitega. Kohtukolleegium leiab, et maakohus on seda küsimust oma otsuses analüüsinud. Maakohus on jaatanud seda, et kriminaalasja juures tõendiks oleval ühel lepingul poolte allkirjad puuduvad, kuid vaatamata sellele, on tuvastatud C OÜ-ga olid X OÜ-l sarnased lepingulised suhted, kui seda olid A OÜ-ga. Miks maakohus sellisele järeldusele tuli, seda on otsuses ka põhjendatud (kohtuotsuse p 5). Kohtukolleegium ei pea vajalikuks neid maakohtu põhjendusi üle korrata, sest peab neid ammendavateks, kuid väidab, et allkirjastamata kirjalik leping ja selle lepingu tingimuste kehtimiseks vajalik käendusleping, mille sõlmimise initsiatiiv tuli müüjalt, kuid sellega oli nõus ka ostja ja olenemata, et sinna omalt poolt ühepoolselt endale vajaliku/kasuliku muudatuse tegi ja arvetel näidatud maksetähtajad, on peamisteks faktoriteks, mis annavad põhjendatult aluse väita, et ka C OÜ-l oli samasisuline koostööleping müüjaga nagu ka A OÜ-l. Asjaolu, et süüdistuses ei ole kõiki neid põhjendusi välja kirjutatud, mis on maakohtu otsuses, ei tähenda seda, et tegemist on valeväitega ja veel vähem seda, et kohut on püütud eksitada. Esiteks, kohtuotsusest ei saa kuidagi välja lugeda, et kohus on oma järeldused teinud nö prokuröride poolt eksitatud olekus. Selgelt on väljaloetav kohtu enda siseveendumus selles, mis otsuses kirjas selle kohta, miks süüdistatava objektiivne käitumine vastab kelmuse koosseisule. Teiseks, kohtukolleegium rõhutab, et apellatsioonimenetluses otsustab ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse üle. Ja mis peamine, süüdistus ei pea vastama kohtuotsuse nõuetele, midagi peab jääma ka kohtu otsustada. Riigikohus on oma otsuses 3-1-1-66-12 selgitanud, et süüdistus peab sisaldama isikule ette heidetava käitumise faktilist kirjeldust ja etteheite õiguslikku sisu. Selles ei pea esitama arutluskäike, millest oleks tuletatav isiku karistamise aluseks olevate asjaolude olemasolu põhjendus. Süüdistuse näol on tegemist hüpoteesiga, mille tõestamine või ümberlükkamine on kohtumenetluse ülesanne. Põhjendus, miks loetakse mingi süüdistuses kirjeldatud faktiline asjaolu tõendatuks, peab sisalduma kohtuotsuses (KrMS § 312 p 1), mitte aga süüdistuses endas (vt RKKKo nr 3-1-1-83-10, p 19). Rääkida sellest, et süüdistus on raskesti arusaadav ja vastuoluline nagu väidab kaitsja , kohtukolleegiumi hinnangul ei saa. Võimalik, et seda tuleb lugeda mitu korda ja süvendatult, kuid selles on ette heidetava käitumise faktiline kirjeldus ja õiguslik sisu olemas. Kui juriidilisi teadmisi mitteomav isik loeb süüdistust, siis tõsi ta on, sinna juurde tuleb kindlasti läbi lugeda ka kohtuotsus ja koos kohtu põhjendustega on see enam kui selge, miks tegemist on kelmusega. Kui aga juriidiliselt kõrgharitud ja igapäevaselt karistusõigusega tööalaselt kokkupuutuv advokaat väidab, et temale jääb süüdistus segaseks või pole arusaadav, ei ole see tõsiseltvõetav. Tuleb lihtsalt mitu korda lugeda. Eksitavaks peab kohtukolleegium hoopis kaitsja seisukohta, mille kohaselt on justkui A.Aasa süüditunnistamine kelmuses välistatud seetõttu, et Riigiprokuratuur tühistas vaid osaliselt ringkonnaprokuratuuri lõpetamise määruse ja selles osas, et käenduslepingus A.Aasa poolt tehtud ühepoolne juurdekirjutus/täiendus ei ole pettus, ei ole lõpetamise määrust tühistatud. Siin peitub ka vastu sellele, miks maakohus ega ka apellatsioonikohus ei ole pidanud vajalikuks võtta tõendina kriminaalasja juurde prokuratuuri sellekohast määrust. Rõhutada tuleb veelkord, et ei koostöölepingud ega ka käendusleping ei ole olnud varakäsutuse tegemise aluseks. Kui A.Aas ei oleks teinud tellimusi kauba ostmises ja ei oleks jätnud nende eest tasumata, ei oleks see käenduslepingus tehtud täiendus karistusõiguslikult etteheidetav. Küll aga tõendab A.Aasa selline käitumine e ühepoolne lepingu teksti täiendamine ilma teist lepingupoolt informeerimata seda, et ta valmistas kelmust ette e lõi endale soodsad tingimused selleks, et ei pääseda kauba eest maksmisest sellisel tingimusel, mis ta juurde kirjutas. Seejuures süüdistatava tahtluse tuvastamisel ei ole põhirõhk mitte sellel, et kannatanu oli hooletu ja ei lugenud lepingut läbi ja on nö ise kõigis oma hädades süüdi vaid sellel, et 12 süüdistatav sellise omaalgatusliku ja ühepoolse täienduse tegi, milles vaidlust ei ole. Kasu saamise eesmärk koos kannatanule kahju tekitamisega on sellisest süüdistatava käitumisest selgelt väljaloetav, kuid isiklik kasu ei saabu enne, kui see vara, mille eest tasumise soov puudub, on käes e et enne kui müüja teeb varakäsutuse. Varakäsutust aga ei tee müüja niisama ega ka mitte koostöölepingu või käenduslepingu alusel. Selleks tuleb müüjalt kaup tellida. Ehk selleks, et pettus läbi läheks tuleb esitada tellimused, mille alusel müüja tarnib kauba kohale. Mis puudutab käenduslepingu sõlmimist, siis tõsi on see, et endale sobivaks muudetud käenduslepingu allkirjastamise saavutas süüdistatav kohtukolleegiumi hinnangul küll pettusega aga see ei ole see pettuslik tegu, mille alusel teeb kannatanu varakäsutuse e ei ole kelmuse koosseisuline pettus. Süüdistatava käitumist ei õigusta ka see, et tunnistaja Y, kes oli OÜ X müügijuht, ei lugenud pärast A.Aasalt lepingu tagasi saamist enam läbi. Kuigi, nagu kohtukolleegium juba korduvalt rõhutas, ei oma see konkreetne asjaolu kelmuse koosseisulise petuteo e objektiivse teokoosseisu tuvastamisel tähtsust, nõustub kohtukolleegium sellega, et A.Aas eiras heausksuse põhimõtet. Isikutel tuleb omavahelistes suhetes heauskselt käituda ning on keelatud õiguste teostamine üksnes eesmärgiga teisi isikuid kahjustada (TsÜS § 138). Teiseks annab see käitumisstandard igaühele sõnumi, et tal on lubatud teist isikut usaldada, sest seadus keelab teistsuguse käitumise. See, kuidas isikliku käenduslepingu allkirjastamine tegelikult toimus on tõendatud tunnistaja Y ütlustega ja tema ütlusi kinnitava kirjavahetusega. 29.09.2016 kella 09:13 e-kirjaga saatis Y Andres Aasale käenduslepingu, märkides, kui kõik sobib, siis palun saada allkirjastatuna tagasi. Andres Aas digiallkirjastas käenduslepingu 29.09.2016 kell 09:36. Võrreldes Y saadetud käenduslepingu allkirjastamata varianti Andres Aasa allkirjastatud käenduslepinguga, on viimase punkti 1.2 täiendatud ühe lausega: „Käendaja vastutus kehtib sinnamaani, kuni Käendaja on seotud C OÜ-ga.“ Nende tehiolude pinnalt on selge, et allkirjastatuna tagasi saatmist palus Y vaid siis, kui kõik selles lepingus A.Aasale sobib. Seega, kui A.Aasale selles lepingus mingi punkt ei sobinud tulnuks see tsiviilõiguslikes suhetes kehtiva heausksuse põhimõtte alusel aga ka kõiki loogikareegleid arvestades, uuesti kahepoolselt läbi rääkida. Kui A.Aas aga saadab tagasi digiallkirjastatud lepingu, siis oli Y-l lubatud uskuda, et kõik sobis ja seda nii enda poolt varem väljapakutu alusel (kui kõik sobib, saada palun allkirjastatuna tagasi) aga ka heauskse käitumise põhimõtte alusel (TsÜS § 138), mis muuhulgas annab ka sõnumi, et on lubatud teist isikut usaldada. Kui Y-l olid kõik alused olemas selleks, et olla veendunud, et mingeid muudatusi tema poolt saadetud lepingus ei ole teine pool teinud, siis miks peaks ta pärast teise poole sellekohast allkirjaga kinnitust, et tõesti kõik sobis, veelkord oma lepingu varianti üle lugema. Y lepingu allkirjastamine ilma seda veelkordselt läbi lugemata on igati loogiline ja inimlikult täiesti mõistetav. Kohtukolleegiumi hinnangul on praeguses asjas tegelikult kõige olulisem küsimus see, mis puudutab tellimusi kuna just tellimuste esitamisega on loetud kuritegu alanuks ja just tellimuste esitamisega on kannatanu viidud eksimusse. Nagu juba eelnevalt märgitud, kelmuse ettevalmistav staadium, kuhu jääb ka käenduslepingu sõlmimine, ei ole veel karistatav. Apellandi arvates on välistatud A.Aas´a vastutus kelmuses, kuivõrd õiguslikult vastutaks A.Aas
lg 1 järgi vaid juhul, kui tal oli juba enne lepingu sõlmimist eesmärgiks selle tingimusi mitte täita. Apellandi arvates ei saa isik vastutada kelmuse järgi lepingu täitmisel tekkida võivate raskuste, probleemide eest (näit maksejõuetus või selle tekitamine). Selleks lepinguks, millise sõlmimise momendil pidanuks kaitsja arvates olema süüdistataval eesmärk mitte täita lepingu tingimusi ja millise täitmise käigus on tekkinud probleemid, on kaitsja arvates seega koostöölepingud. Sellest seisukohast saavadki alguse kõik ebakõlad apellatsioonis. See ei tulene seadusest, see nö reegel on kaitsja enda poolt paika pandud ja nüüd nõuab ta selle seisukoha juurutamist kohtuotsuses. Tegelikult on nii süüdistus kui ka maakohus selgelt väljendanud oma positsiooni ja nimelt seda, et lepingud, mille käigus lõi süüdistatav ebaõige 13 ettekujutuse tegelikest asjaoludest on konkreetsed kauba ostu- müügi lepingud. Ostusoovi väljendab tellimus, müüki kinnitab kauba vastuvõtmine-üleandmine. Selline ostu-müügi vorm on küll kokku lepitud koostöölepingutes, kuid nagu juba öeldud ainuüksi koostöölepingust kauba tarnimise kohustust ja seega ka varakäsutuse tegemise kohustust ei tulene ja selleks, et kannatanu teeks varakäsutuse tuli esitada tellimus, mis on nö teatud kauba ostu tahteavalduse väljendamine ja mis oli piisav varakäsutuse tegemiseks kannatanu poolt. Kaitsja leiab, et X OÜ arvetel tellimustele viitamine ei ole piisav tõendamaks, kas need tellimused olid olemas ja mis peamine, millal need tellimused on üldse esitatud. Kohtukolleegium leiab vastupidiselt kaitsjale, et tellimuste olemasolu tõendamiseks piisab ka sellest, et nendele viidatakse arvetel ja tegelikult ka sellest, et kaup ostjale tarniti ja ta selle vastu võttis. Kohtukolleegiumi seisukohast ei saa kohe kindlasti väita seda, et süüdistatav pole mingit kaupa tellinud ja talle on kannatanu poolt oma äranägemisel valitud kaup omaalgatuslikult kullerfirma poolt kohale toodud, mille süüdistatav ka vastu võttis ja veel enam, millest enamuse ka edasi müüs. Selle variandi kohtukolleegium välistab. Tõsi on see, et kriminaalasja juures ei ole eraldi dokumendina kirjalike tellimusi, kuid samas on teada, et tellimused olid esitatud ja teada on ka tellimuste numbrid. Nagu kannatanu selgitas kohtus toimus tellimuste esitamine üldjuhul tellimiskeskkonnas elektrooniliselt ja sealt sai tellimus ka numbri jne. Tellimus ei pea olema kirjalikult vormistatud dokument. See võib olla esitatud veebikeskkonnas aga võib olla ka suuline. Kui veebikeskkonnas esitatakse tellimus, tuleb ka aktsept sellele veebikeskkonnas e just tellijale e just A.Aasale. Kohtukolleegium peab vajalikuks viidata kahele Riigikohtu otsusele (3-1-1-45-11; 3-1-1-28-12), millest üks on tehtud küll väärteoasjas ja kumbki nendest ei ole päädinud süüdi mõistmisega, kuid mis on arutatava kaasuse asjaolusid arvestades asjassepuutuv mitme selles väljendatud seisukoha tõttu. Esiteks, nii toidu tellimine restoranis kui ka joogi tellimine spaas on toimunud suulises vormis ja mingit nö nähtavat ja katsutavat jälge tellimustest ei ole. On vaid faktid, et tellimus võeti täitmiseks, söögid, joogid toodi kohale, tellijad kasutasid need ära e söödi ja joodi ära, kuid nende eest ei maksnud. Otsuses 3-1-1-45-11 leidis Riigikohus, et maa- ja ringkonnakohus märkisid otsustes põhimõtteliselt õigesti, et toidu ja joogi tellimisel ja selle tellimuse täitmiseks võtmisel sõlmiti iga kord toitlustusasutuse (müüja) ja R. L.-i (ostja) vahel tsiviilõiguslikud ja kohest täitmist eeldavad müügilepingud, millest lähtuvalt eeldasid müüjad, et R. L.-il oli nii maksmisvõime kui ka maksmistahe tellimuse eest ka kohe tasuda. Tasumisest keeldudes avaldas R. L. lepingu kohese täitmistahte puudumist. Tegeliku täitmistahte eelnev avaldamine viis müüjad eksimusse müügilepingu tegelikest asjaoludest. Otsuses 3-1-1-28-12 on samuti Riigikohus nõustunud ringkonnakohtu arutluskäiguga kelmuse objektiivse koosseisu olemasolu kohta M. K. käitumises. Kriminaalasjas on tuvastatud, et M. K. tarvitas OÜ T spaa baarist tellitud jooke. Selline käitumine lõi baari töötajale konkludentselt mulje, et ta on võimeline ja kavatseb jookide müümisele teha ka endapoolse vastusoorituse - jookide eest tasuda. Tegelikult aga M. K. jookide eest tasumiseks vajalikud vahendid puudusid ja tehingusse astumise hetkel - jookide ostmisel - puudus tal ka maksevalmidus. Varakäsutuse tulemusel sai M. K. tarvitatavate jookide näol varalist kasu. Nendest Riigikohtu seisukohtadest võib üheselt teha järelduse ja nö üle kanda praegusesse vaidlusesse järgmised apellatsiooniväidetele vastupidised seisukohad : 1) Tellimust ei pea tõendama kirjalikus vormis paberkandjal väljendatud tahteavaldusega. Piisab sellest, mis on praeguses kaasuses tuvastatud – tellimuste numbrid, sisu ja tellimuste tegemise aeg. 2) tellimuse esitamisega avaldab ostja ka selle tellimuse täitmistahet ja tellimuste esitamine lõi kannatanule konkludentselt mulje, et ostja(tellija kavatseb ka kauba eest tasuda ja seetõttu tegi ka kannatanu varakäsutuse. Siinjuures rõhutab kohtukolleegium, et praeguses menetluses on jutt ainult maksevalmidusest ebaõige ettekujutuse loomisest kannatanule ja seetõttu on oluline, et kannatanule väljendati tellimuste esitamisega just nende täitmistahet e kavatsust kauba eest tasuda. 14 Traditsiooniliselt liigitatakse pettuse eseme moodustavad faktilised asjaolud välis- ja sisemaailma puudutavateks. Sellise jaotuse on omaks võtnud ka kohtupraktika. Nii leidis Riigi kohtu kriminaalkolleegium kriminaalasjas A. K. ja A. F. süüdistuses
järgi (3-1-198-09), et tegelikud ehk faktilised asjaolud on objektiivselt tuvastatavad ehk kontrollitavad sündmused, olukorrad või seisundid, mille kohta väär väide esitatakse, kusjuures sellised asjaolud võivad isiku aspektist olla nii välised (nt makse võimelisus) kui ka sisemised (nt maksmis valmidus). Oluline on siiski, et tegemist oleks asjaoludega, mis kujundavad või määravad kannatanu otsust teha varakäsutus, s.o varalise kasu saamise suhtes põhjuslike asjaoludega (P.Pikamäe. Mõningad kelmuse üldkoosseisu sisustamisprobleemid kohtupraktikas. Juridica 2011/2). Siinjuures peab kohtukolleegium veelkord viitama ühele apellatsioonis esitatud veale, mis kinnitab, et apellandile ei ole päris selge konkludentse e tähendusliku pettusliku teoga kelmuse toimepanemine. Vaidlust ei ole selles, et nii süüdistus kui ka maakohus räägivad sellest, et pettuslik tegu seisńes ebaõige ettekujutuse loomises süüdistatava poolt kannatanus just maksevalmiduse osas. Apellatsioonis väidab kaitsja kord, et ei ole tõendatud mitte ühtegi A.Aas´a poolset tegu, kus ta oleks otseselt C OÜ majanduslikust seisust rääkides tekitanud vale ettekujutuse äriühingu maksevalmidusest ning võimendas seda ka enda tegevusega käenduslepingu sõlmimisel. Teine kord aga märgib, et seda kummastavam ja sisutum on aga maakohtu järeldus, et Andres Aas on kannatanule teadlikult loonud ebaõige ettekujutuse C OÜ maksevõimest. Tähelepanelik otsuse lugeja võib kindlalt väita, et maakohus ei ole kordagi isegi mitte kasutanud väljendit maksevõime, rääkimata sellest, et maakohus oleks teinud järelduse, et A.Aas on kannatanule loonud ebaõige ettekujutuse C OÜ maksevõimest. Mis puudutab kaitsja etteheidet selle kohta, et justkui ei ole käesolevas menetluses ilma nö oma silmaga tellimust nägemata võimalik tuvastada aega, millal see tellimus on tehtud, siis sellega kohtukolleegium ei nõustu. Eitada ei saa seda, et konkreetne kuupäev konkreetsel paberil või elektroonilisel tellimusel oleks ideaalne. Samas ei saa kuidagi nõustuda sellega, et olukorras, kus tellimuse esitamise aeg on tagantjärgi tunnistatud pettuse toimepanemise momendiks, ei ole tellimuse esitamise aeg tuvastatav ilma, et konkreetne kuupäev oleks kuskil fikseeritud. Kuriteo toimepanemise aeg ei pea olema tuvastatud konkreetse ajahetkena ja kohtupraktikas on juba omaks võetud, et see võib olla ka tuvastatud mingi ajavahemikuna. Kuriteo toimepanemise aeg on oluline kindlasti siis, kui süüdistatav väidab, et tal on alibi e et ta ei viibinud kuriteo toimepanemise ajal kuriteo toimepanemise kohas. Käesolevas kriminaalasjas on selge, et süüdistatav viibis tellimuste esitamise ajal sealsamas, kus ta esitas tellimused ja alibi küsimus ei saa isegi mitte aktualiseeruda. Teine olukord, mil võib toimepanemise aeg omada olulist rolli on kuriteo aegumise küsimus ja eriti kui see on nö piiripealne. Käimasolevas kohtumenetluses vaieldi kuriteo aegumise küsimus ära maakohtu eelistungil ja maakohus ütles selles osas oma seisukoha välja süüdistatava kohtu alla andmise määruses. Maakohus leidis, et süüdistatavale etteheidetav kuritegu ei ole aegunud ning fikseeris ka kuriteo toimepanemise ajavahemiku. Kaitseaktis taotles kaitsja kriminaalmenetluse lõpetamist aegumise tõttu, kuivõrd leping X OÜga sõlmiti 01.12.2015 ning aegumine saabus 01.12.2020. Prokurör vaidles eelistungil kriminaalmenetluse lõpetamise taotlusele vastu, kuna süüdistuses lähtutakse selles, et Andres Aas pani talle etteheidetavad teod toime ajavahemikul 28.09.2016-14.11.2016, mil esitas kannatanule kauba tellimused. Teo toimepanemise ajaks ei ole 2015 koostöölepingu sõlmimine. Maakohus märkis oma 22.12.2021 määruses, et praegusel juhul ilmneb süüdistusaktist, et X eksitamine tehingupartnerite A OÜ ja C OÜ maksevalmiduse osas toimus kauba tellimuste esitamisel ajavahemikul 28.09.2016-14.11.2016. Kaubad kogumaksumusega 27 879,02 eurot jõudsid Andres Aasa valdusesse 28.09.2016, 11.10.2016, 04.11.2016, ja 14.11.2016. Kaupade eest ei tasutud. Seega saab süüdistusakti pinnalt tõdeda, et kuriteo lõpuleviimise hetkeks
Siiski ei saa 15 jaatada Andres Aasale etteheidetava kelmuse aegumist, kuivõrd nii süüdistusaktist kui kaitseaktist ilmneb, et kohtueelses menetluses kohaldati Andres Aasale 09.05.2018 tõkendit elukohast lahkumise keeld kuni 09.05.2019. Kaitsja leidis, et selle tõkendi kohaldamiseks puudusid igasugused seaduslikud alused ja põhjendused, kuid samas kinnitas, et kohtueelses menetluses uurimiskaebemenetluses tõkendi kohaldamist ei vaidlustatud. Riigikohtu praktikast (vt RKKK otsus nr 1-15-11032 p 24) tuleneb, et kohtueelses menetluses kohaldatud elukohast lahkumise keelu määruse õiguspärasust kohtumenetluses enam hinnata ei saa. Seega katkestas 09.05.2018 tõkendi kohaldamine Andres Aasale kuriteo aegumise KrMS § 81 lg 5 p 1 mõttes ning KrMS § 81 lg 6 tulenevalt algas katkenud aegumine uuesti 09.05.2018.
Järelikult ei ole Andres Aasale etteheidetav kuritegu veel aegunud, mistõttu jääb rahuldamata kaitsja taotlus aegumise tõttu kriminaalmenetlus lõpetada. Maakohus on vaidlustatud otsuses, et ei ole tõendatud, et X OÜ 28.09.2016 varakäsutus A OÜ-le kauba osas (arve 28.09.2016) summas 8427,83 eurot on tehtud Y eksimuse tõttu. Selles osas süüdistuse mahtu otsusega vähendati. C OÜ sai X OÜ kliendiks alles 2016 sügisel. See tähendab, et Andres Aas C OÜ esindajana pidi 2016 aasta sügisel väljendama Y-le soovi osta C OÜ-le Lassie AW 16 tooteid. Y ja Andres Aasa vaheline 28.-29.09.2016 e-kirjavahetus tõendabki Lassie tellimuse kinnitamist C OÜ nimele ning Andres Aasa soovi need kaubad kätte saada. Kohus loeb tõendatuks, et Andres Aas pettis 2016 aasta sügisel X OÜ müügijuhti Y C OÜ maksevalmiduses tarnitava kauba eest tasuda. Maakohus ei tuvastanud tellimuste tegemise aega paljasõnaliselt. Maakohtu otsuses on pikk ja põhjalik analüüs selle kohta, kuidas maakohtul kujunes seisukoht tellimuste esitamise aja osas. Tunnistaja Y ütlustest ilmnes, et hooajakaupadel oli pikk ettetellimise aeg. Samas need kaubad, mis olid laos, seal ei olnud pikki tarneaegu. Need kaubad tarniti üldjuhul paari-kolme päeva jooksul. 2016 sügisel oli laos kohe saada lastetarbeid - pudeleid, tasse, lutte, samuti ka natuke Lassie lasteriideid. Süüdistatava Andres Aasa ütlustest nähtub sarnaselt, et A OÜ arve, millel kaubaks rinnapumbad, lutipudelid ja muu selline, neid ei pidanud pikalt ette tellima. Nende tellimise aeg oli äkki nädal. X OÜ 04.11.2016 arvel A OÜ-le on kaubaks lutid, laste lauanõud- ja söögiriistad, kergkärud, turvaistmed jms. Kohus järeldab tunnistaja ja süüdistatava ütlustest, et A OÜ-le esitatud 04.11.2016 arvel märgitud kaupade ettetellimise aeg oli lühike. Järelikult oli nende kaupade tellimus tehtud eelduslikult oktoobri lõpus, ilmselgelt ajal, mil müügijuhiks oli Y ning ajal, mil Y ei olnud veel avastanud käenduslepingusse tehtud täiendust. Lisaks oli olukord nende kaupade tellimise ajaks selline, kus Andres Aasa juhitavad A OÜ ja C OÜ olid saanud kätte kumbki esimese Lassie lasterõivaste tarne ning arvete tasumise tähtaeg (28.09.2016 arve puhul oli see 28.10.2016 ning 12.10.2016 arve puhul 26.10.2016) ei olnud veel saabunud või oli just saabunud. Järelikult ka X OÜ varakäsutus A OÜ-le 04.11.2016 (arve 04.11.2016) kauba osas summas 4019,88 eurot on tehtud seetõttu, et Y ekslikult arvas Andres Aasa eelnevate lubaduste valguses ja kauba vastuvõtmise põhjal, et ka see arve tasutakse. Mis on aga see erinevus, mis toob kaasa erinevalt viidatud Riigikohtu lahenditest süüdimõistva kohtuotsuse e miks praegusel juhul on alust rääkida kelmusest karistusõiguslikus mõttes. Riigikohus leidis mõlemas otsuses, et tuvastamata on kelmuse süüteokoosseisu subjektiivne külg – tahtlus. Nii on otsuses 3-1-1-45-11 selgitanud, et käesoleva väärteoasja menetlusesemeks on kuus väärteoprotokolli, millest ühestki ei nähtu kelmuse koosseisu tuvastamiseks nõutavat faktilist asjaolu - R. L.-i otsest tahtlust juba toitu ja jooke tellides jätta nende eest maksmata. Asjaolu, et R. L. keeldus maksmisest ei ole piisav, et teha järeldust tema tahtluse ja selle liigi kohta
Põhimõtteliselt ei ole välistatud, et ostja taganeb tellitud kauba eest tasumisest hoopis võlaõigusest tuleneva õiguse 16 alusel. Teises otsuses e otsuses 3-1-1-28-12 leidis Riigikohus, et kannatanu eksitusse viimise ja tema poolt ennast kahjustava varakäsutuse tegemine üksi ei ole siiski piisavad, kvalifitseerimaks isiku käitumist kelmusena. Kelmus on karistatav üksnes tahtliku teona. Isiku kelmuses süüditunnistamiseks võib ta küll varalist kasu saada kaudse tahtlusega, kuid kannatanu eksitusse viimiseks on vajalik otsene tahtlus. Arutatava kriminaalasja kontekstis tähendab see vajadust tuvastada, et M. K., teades spaa baarist jooke tellides, et ta peab nende eest eraldi tasuma, lõi otsese tahtlusega baari töötajale mulje endast kui maksejõulisest ja maksevalmidusega kliendist, kuigi tal puudus tasumiseks tahe ja võimalus. Tähelepanuta (ja seega ka ümber lükkamata) on seejuures jäänud maakohtu poolt tuvastatu, et süüdistatav, külastades elus esimest korda spaad, arvas, et joogid on kinkekaardi hinnaga kaetud, samuti temaga koos viibinud T. T. ja S. S.-i ütlused selle kohta, et nad arvasid „luksusliku spaakülastuse“, nagu see oli kirjas kinkekaardil, hinnas sisalduvat ka alkohoolseid jooke, ning et neile ei selgitatud, et jookide eest tuleb eraldi tasuda. Kriminaalkolleegiumi hinnangul pole usaldusväärselt tõendatud M. Kandle elukogemustele tuginev teadlikkus sellest, et spaa baarist tellitud jookide eest tuleb eraldi tasuda. Viidatud otsuses 3-1-1-45-11 p 8 on Riigikohus rõhutanud, et subjektiivsest küljest eeldab kelmus tahtlust koosseisu kõigi asjaolude suhtes.
lg 1 järgi peab aga tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse loomine olema teadlik. Seega, petmise osas tuleb tuvastada teo toimepanijal otsene tahtlus (
Subjektiivse külje nõuetekohane tuvastamine võimaldab tsiviilõigusliku lepingu rikkumisena vaadeldaval juhul hinnata, millistel asjaoludel tekkis isikul tahtlus lepingutingimusi eirata. Sellest sõltuvalt tuleb olukorda käsitada kas lepingurikkumisena tsiviilõiguslikus tähenduses või süüteona karistusõiguslikus tähenduses. Üldise arusaama kohaselt tähistatakse pettust koosseisus sõnadega „tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse loomine“. Praegusel juhul on loetud pettuseks asjaolu, et tellimuste esitamise ajal puudus süüdistataval tegelikult maksmisvalmidus e juba sel ajal ei olnud süüdistataval kavatsus tellitava kauba eest maksta. Ta varjas tellimuste esitamisega oma maksevalmidust ja lõi selliselt aktiivse tegevusega e tellimuste esitamisega kannatanul ebaõige ettekujutuse sellest, et ta on valmis ka maksma kauba eest. Õiguskirjanduses on selgitatud, et TsÜS § 75 lg 1 teise lause järgi on määrav tahteavalduse objektiivne väärtus ehk see, kuidas oleks tahteavaldusest aru saanud sarnane heas usus tegutsev mõistlik isik, võttes arvesse kõiki tahteavalduse tegemisega seotud asjaolusid, milleks tuleks mõistliku isiku kriteeriumist lähtuvalt arvesse võtta õigussuhte olemust, isiku käitumise eesmärki, vastava tegevus- või kutseala tavasid ja praktikat, samuti muid asjaolusid (I. Kull. Tsiviilseadustiku üldosa seadus. Komm. vlj. Tallinn: Juura, 2010. § 75 komm 3.2.2.). Iga mõistlik isik saab aru, et kui esitatakse tellimus mingi kauba saamiseks siis sellega väljendatakse tahet ka selle kauba eest maksta. Maksmisvalmidus on isiku aspektist nö sisemine asjaolu, mis kujundab või määrab kannatanu otsust teha varakäsutus. Kelmusega seonduvad sisemised asjaolud on inimese psüühikaga seonduvad asjaolud nagu kavatsused, motiivid, uskumused, teadmised ja ettekujutused. Ebaõige ettekujutuse loomine hõlmab endas valetamist. Miks praegusel juhul on maakohus leidnud, et süüdistatava poolt tellimuste esitamine on karistusõiguslikult sanktsioneeritav, on süüdistatava enda tegutsemine enne ja pärast tellimuste esitamist. Just see on see erinevus, mis annab põhjendatud alusel erinevalt eelviidatud Riigikohtu lahendites leitule väita, et juba tellimusi esitades oli süüdistataval tahtlus tellimustes loetletud kauba eest maksmata jätta e tema eesmärgiks oli tegelikult saada varalist kasu. Maakohus on oma otsuses vägagi põhjalikult ja veenvalt põhjendanud, miks leiab, et süüdistatava käitumine on hinnatav karistusõiguslikult kelmusena e kelmuse subjektiivset külge. Seejuures on maakohus samamoodi veenvalt esmalt ümber lükanud väite, et tegemist on makseraskustega. Kohtukolleegium ei pea vajalikuks üle korrata maakohtu põhjendusi, kuid süüdistatava 17 teoeelne käitumine – käenduslepingus ühepoolselt muudatuse tegemine ja seejärel kannatanule teatamine, et ta on nõus kannatanu poolt allkirjastamiseks esitatud lepingu projektiga ilma muudatusteta, pärast kannatanu poolt selle lepingu allkirjastamist praktiliselt kohene ja seejuures kaubale, mis oleks nö koheselt saadav ja millele ei ole pikki tarnetähtaegu – ja teojärgne käitumine- tellimuste alusel saadud kauba edasimüümise eest sai raha kätte, kuid kannatanule raha üle ei kandnud, kandis raha valdavas enamuses üle endaga seotud Liisa SIA kontole, endale kuuluvate A OÜ ja C OÜ osade võõrandamine 14.11.2016 V OÜ-le, seejärel võttis ika veel vastu X OÜ-lt hilisema maksetähtajaga kaubad ja saatis veel ajavahemikul 14.11.2016-18.11.2016 Eesti Posti AS-i vahendusel Vene Föderatsiooni 16 pakki sai veel kuni 24.11.2016 Coop Pank AS-i vahendusel Vene Föderatsioonist sularaha, mille kandis edasi Liisa SIA kontole – ei jäta ühtegi kahtlust selles , et A.Aas tegutses eesmärgipäraselt ja planeeritult juba enne tellimuste esitamist ning kasutas viimase võimaluseni C OÜ ja A OÜ juhatuse liikmena võimalust X OÜ-lt kaubad kätte saada, need realiseerida ja kauba eest X OÜ-le mitte maksta. Järelikult tahtis ta jätta X OÜ kauba eest saada olevast rahast ilma ehk tahtis kahju saabumist X OÜ-le. Eeltoodu põhjal leiab kohtukolleegium, et süüdistatava käitumisele on antud õige karistusõiguslik hinnang ning apellatsiooni väide, et maakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust on paljasõnaline. Kaitsja taotleb ka tsiviilhagi rahuldamata jätmist. Põhjendused, mis selles osas on esitatud apellatsioonis kattuvad sisuliselt maakohtus esitatud samasisulise taotlusega. Nimelt on kaitsja jätkuvalt seisukohal, et tsiviilhagi on esitatud hilinemisega ning lisaks veel ajal, millal kriminaalmenetlus oli juba lõpetatud, mistõttu tsiviilhagi ei tohiks kuuluda läbivaatamisele antud kriminaalasja raames ja maakohus ei ole eeltoodud asjaoludele samuti oma hinnangut ega põhjendust andnud. Vastupidiselt kaitsjale leiab kohtukolleegium, et maakohtu otsuses esitatud põhjendustega on juba apellatsiooniväited selles osas ümber lükatud. Maakohtu otsuses esitatud põhjendused on asjakohased, veenvad ja ammendavad ning kuna kohtukolleegiumil neile midagi omalt poolt lisada ei ole, ei pea kolleegium vajalikuks neid ka üle korrata. Kuna kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi KrMS § 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1, § 344-345 lg-test 1 , 2 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu 25.augusti 2022 otsuse Andres Aasa suhtes muutmata ja apellatsiooni rahuldamata. Süüdistatava kaitsja adv. Madis Mahlapuu esitas õigusabikulude hüvitamise taotluse. Taotluse kohaselt kulutas ta apellatsioonimenetluses kaitsetoimingute peale kokku 9 tundi ja 30 minutit. Tund aega tutvus kaitsja maakohtu otsusega ja 8 ½ tundi koostas ta apellatsioonkaebust. Kohtukolleegium peab apellatsiooni koostamisele kulunud aega ülepaisutatuks. Apellatsioonis on esitatud suures osas needsamad väited, mis kaitsja esitas kaitsekõnes. Maakohtu otsusele tehtud etteheited, mis on tekkinud tõesti pärast otsusega tutvumist on apellatsiooni pikkust arvestades vaid väike osa sellest. Kohtukolleegium peab põhjendatud ajakuluks apellatsiooni koostamisele 5 tundi. Maakohtu otsusega tutvumise aeg 1 tund on põhjendatud. Seega on kokku põhjendatud ajakulu 6 tundi ja hüvitamisele kuuluv kaitsjatasu on 324 eurot, millele lisandu käibemaks 64,80 eurot. Kokku kuulub kaitsjale hüvitamisele 388,80 eurot. Kuna KrMS § 185 kohaselt, kui apellatsioonimenetluses tehakse käesoleva seadustiku § 337 lõike 1 punktis 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides apellatsioon on esitatud, siis tuleb menetluskulud süüdistatavalt välja mõista. /allkirjastatud digitaalselt/ 18
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.