← Eesti

2-14-51290/98

Obsah (6)§ 667§ 662§ 238§ 173§ 172§ 178

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Vallo Kariler ja Mati Maksing Määruse tegemise aeg ja koht 9. detsember 2022, Tallinn Tsiviilasja number 2-14-5129

) § 663 lg 5 alusel lahendamiseks ringkonnakohtule. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 3

(6)9. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb

§ 667lg 2 alusel tühistada ja võlgniku määruskaebus rahuldada.

Ringkonnakohus saab teha asjas ise uue määruse, millega rahuldab võlgniku kohustustest vabastamise taotluse. 10. Võlgnik on määruskaebusega esitanud uued dokumentaalsed tõendid. Kuna määruskaebuse põhjendamiseks võib esitada uusi asjaolusid ja tõendeid, siis on need lubatavad (

§ 662lg 3).

Arvestades määruskaebuse sisu, on täiendavad dokumentaalsed tõendid asjakohased ja need tuleb võtta asja juurde (

§ 238lg 1).

  1. Kuna praeguses asjas on kohustustest vabastamise avaldus esitatud enne füüsilise isiku maksejõuetuse seaduse (FiMS) jõustumist, siis tuleb tulenevalt FiMS § 68 lg-st 2 kohaldada pankrotiseaduse redaktsiooni või võlgade ümberkujundamise ja võlakaitse seadust, mis kehtisid
  2. juunini
  3. Määruskaebemenetluses on vaidluse all, kas maakohus on põhjendatult jätnud võlgniku PankrS § 175 lg 2 p 2 (vastavas redaktsioonis) alusel pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamata. Nimetatud sätte kohaselt keeldub kohus võlgnikku kohustustest vabastamast, kui võlgnik on rikkunud süüliselt oma PankrS §-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve. Kolleegium selgitab, et võlgniku kohustustest vabastamise menetluse eesmärk on anda neile võlgnikele, kelle majanduslik olukord on eriti raske, võimalus vabaneda oma kohustustest ja saada nii lõpptulemusena väljavaade uueks majanduslikuks alguseks ning normaalseks sotsiaalseks eluks (vt Riigikohtu
  4. juuni
  5. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-49-16, p 15). Kolleegiumi hinnangul ei ole asja materjalide põhjal võimalik jõuda järeldusele, et võlgnik oleks PankrS §-s 173 (vastavas redaktsioonis) sätestatud kohustusi süüliselt rikkunud, mis omakorda saaks välistada võlgniku kohustustest vabastamise.
  6. Esmalt märgib kolleegium, et maakohtu põhjendused on vastuolulised. Maakohus viitab, et võlgnik on rikkunud kohustustest vabastamise menetluse kestel PankrS § 173 lg-st 1 (vastavas redaktsioonis) tulenevat kohustust tegeleda mõistlikult tulutoova tegevusega ja, kui tal sellist tegevust ei ole, siis seda otsida. Samas heidab maakohus võlgnikule ette ka seda, et arvestades tema sissetulekuid ja väljaminekuid, oleks olnud võlgnikul võimalik igakuiselt võlausaldajatele väljamakseid teha vähemalt 43 euro ulatuses. Seejuures ei ole maakohus jätnud võlgnikku kohustustest vabastamata põhjusel, et võlgnik oleks rikkunud seaduses sätestatud ulatuses väljamaksete tegemise kohustust PankrS § 173 lg-te 3–6 (vastavas redaktsioonis) tähenduses.
  7. Kolleegium hindab PankrS § 173 lg-s 1 (vastavas redaktsioonis) sätestatud kohustuse väidetavat rikkumist. Kolleegium nõustub määruskaebuse väitega, et võlgnik ei rikkunud menetluse kestel kohustust tegeleda mõistlikult tulutoova tegevusega. Maakohus rikkus selle asjaolu tuvastamisel oluliselt menetlusõiguse norme, mis viis PankrS § 173 lg 1 (vastavas redaktsioonis) ebaõige kohaldamiseni. 13.
  8. Riigikohus on selgitanud, et tulutoova tegevuse mõistlikkuse hindamisel tuleb arvestada konkreetse juhtumi asjaoludega (Riigikohtu
  9. oktoobri
  10. a määrus tsiviilasjas nr 2-1124696, p 18). Maakohus seda teinud ei ole, vaid keskendus määruses üksnes sellele, et võlgnik ei ole kohustustest vabastamise menetluse kestel ühtegi väljamakset võlausaldajatele teinud ning seetõttu pidanuks ta otsima tulutoovamat tegevust. Asja materjalidest nähtuvalt kasvatab võlgnik üksi nelja alaealist last. Lisaks on võlgnik selgitanud, et ühel lapsel on tuvastatud raske puue, mistõttu vajab laps pidevat abi ja järelevalvet igapäevatoimingute tegemisel (nt söömisel, riietumisel, liikumisel, suhtlemisel jne). Kolleegiumi hinnangul ei saanud praegusel juhul võlgnikult tulenevalt perekondlikest kohustustest nõuda, et ta leiaks täiendava töökoha. Võlgniku kohustustest vabastamise menetluse eesmärk ei ole võlgnikku karistada ega sundida teda seadma enda jaoks ebarealistlikke eesmärke (vt Riigikohtu
  11. oktoobri
  12. a määrus tsiviilasjas nr 2-11-24696, p 19). Samuti tuleb praegusel juhul arvestada, et võlgnik on menetluse kestel viibinud rasedus- ja sünnituspuhkusel ning lapsehoolduspuhkusel, mil võlgnik 4

(6)ei saanud põhjendatult tulutoova tegevusega tegeleda. Seejuures ei saa võlausaldajatele väljamaksete tegemata jätmine olla iseenesest aluseks võlgadest vabastamisest keeldumiseks. Samuti ei saa sellest automaatselt tuletada võlgniku pahatahtlikkust. 13.
  1. Kolleegiumi hinnangul ei saa võlgnikule ette heita ka tulusama töö otsimata jätmist. Asja materjalidest nähtuvalt asus võlgnik
  2. a tööle D OÜ-sse, kus tema töötasu oli 600–800 eurot (vt usaldusisiku
  3. a aruanded, nende lisaks olevad võlgniku arvelduskonto väljavõtted ja võlgniku tööleping).
  4. a suurenes võlgniku töötasu 900 euroni ning lisandus võimalus saada müügiboonust (vt usaldusisiku
  5. juuli
  6. a aruanne ja selle lisad).
  7. augusti
  8. a ärakuulamisel on võlgnik selgitanud, et tema töötasu on keskmiselt 1200 eurot kuus. Eelnevast tulenevalt on võlgnik menetluse kestel tegutsenud selle nimel, et oma sissetulekuid suurendada. Seejuures tuleb arvestada, et võlgniku töötasu on töötasu alammäärast tunduvalt suurem. Maakohus ei ole neid asjaolusid arvestanud. See, kui võlgnik ei teeni piisavalt, ei kujuta endast kohustuste süülist rikkumist, mis annaks aluse jätta ta kohustustest vabastamata. Kolleegium märgib, et kui võlgnikul on vastavalt asjaoludele mõistlik töö olemas, ei pruugi paremini tasustatava töökoha otsimine võlgniku elukorraldust, võimeid jms asjaolusid arvestades olla mõistlik ja võlgnikule jõukohane.
  9. Lisaks on maakohus vaidlustatud määruses viidanud oma
  10. jaanuari
  11. a määrusele, milles kohus selgitas võlgnikule, et olukorras, kus võlgnikul on võlausaldajate ees täitmata kohustusi, tuleb võlgnikul vaadata ratsionaalselt üle igakuised kulutused, märkides, et kohtu hinnangul ei ole eluliselt usutav, et võlgnikul puudub täielikult võimalus teha võlausaldajatele makseid. Maakohus heidab võlgnikule ette, et võlgnik ei ole vaatamata kohtu sedastatule teinud ühtegi väljamakset võlausaldajatele. Maakohus leidis, et võlgnik oleks saanud ka pärast võlgniku kulude vähenemist (s.o üürikulu äralangemist) võlausaldajatele makseid teha vähemalt 43 euro ulatuses. Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohtu etteheited põhjendatud. 14.
  12. Maakohus, heites võlgnikule ette ebamõistlike kulutuste tegemist, ei ole vaidlustatud määruses välja toonud, milliste kulutuste tegemine oli ebamõistlik. Ka ringkonnakohus ei ole asja materjalide põhjal tuvastanud, et võlgnik teeb ebamõistlikke kulutusi. Kolleegiumi hinnangul on võlgnik tõendanud, et ta elab tagasihoidlikult. Võlgnik on määruskaebuses selgitanud, et seonduvalt tema ühe lapse puudega on kulud lapsele suuremad. Lisaks on võlgnik teinud kulutusi laste huviringidele. Ka on võlgnik avaldanud, et tal ei ole rahalisi vahendeid jäänud alles isegi eluruumis elementaarse remondi tegemiseks. Võlgnik on oma väidete tõendamiseks kohtule esitanud kuludokumendid ja pildid korterist, kus ta koos lastega elab. 14.
  13. Veelgi enam, arvestades võlgniku sissetulekut ja ülalpeetavate arvu, ei olnud võlgnikul võimalik võlausaldajatele väljamakseid teha. Kui analüüsida viimast perioodi, siis usaldusisiku
  14. aprilli
  15. a aruande kohaselt oli võlgniku igakuisteks sissetulekuteks perioodil
  16. märts
  17. a kuni
  18. märts
  19. a töötasu 1230 eurot ja peretoetus. Täitemenetluse seadustiku (TMS) §-dest 130–136 tulenevalt on võlgniku sissetulekuks võlgniku igakuine töötasu, ametipalk, seadusel põhinev elatis, riiklik pension, saadavad toetused ja hüvitised. Kuigi PankrS § 173 lg 3 (vastavas redaktsioonis) järgi loetakse võlgniku töö- või teenistussuhtest või muust sarnasest suhtest saadud tulu või ettevõtlusest saadud tulu nõuded loovutatuks usaldusisikule, peab usaldusisik olukorras, kus võlgniku töö- või teenistussuhtest või muust sarnasest suhtest saadud tulu või ettevõtlusest saadud tulu on talle laekunud, andma võlgnikule PankrS § 173 lg-s 3 (vastavas redaktsioonis) nimetatud tulust üle osa, millele seadusest (nt TMS § 132 lg-d 1 ja 2) tulenevalt ei saa pöörata sissenõuet (PankrS § 173 lg 5 vastavas redaktsioonis), või osa, mis vastab PankrS § 173 lg-s 4 (vastavas redaktsioonis) sätestatud määrale, kui see on suurem PankrS § 173 lg-s 5 (vastavas redaktsioonis) sätestatud tulu mittearestitavast osast (vt Riigikohtu
  20. jaanuari
  21. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-12416, p 13.2). Seejuures ei saa peretoetusele TMS § 131 lg 1 p 1 järgi sissenõuet pöörata.
  22. aastal oli Vabariigi Valituse
  23. detsembri
  24. a määruse nr 116 „Töötasu alammäära kehtestamine" § 1 kohaselt kuutasu alammääraks täistööajaga töötamise korral 654 eurot. Kui 5
(6)võtta arvesse võlgniku ülalpidamisel olnud nelja alaealist last, oli TMS § 132 lg-te 1 ja 2 järgi võlgniku sissetuleku osaks, millele ei saanud sissenõuet pöörata, 1526 eurot (= 654 eurot + 4 × 1/3 × 654). Võlgnik sai töötasu aga 1230 eurot. 14.
  1. Põhjendamatu on ka maakohtu etteheide võlgnikule seonduvalt võlgniku poolt oma õe pangalaenu maksmisega. Võlgnik on selgitanud, et üürileandja soovis korteriomandi, kus võlgnik oma lastega elas, võõrandada. Võlgniku ja tema laste huvides ostis korteriomandi võlgniku õde, lubades seda võlgnikul edasi kasutada. Üüri tasumise asemel on võlgnik aidanud õel korteriomandi ostuks võetud pangalaenu tasuda. Seega on võlgnikul oma õega kokkulepe eluruumi kasutamiseks, mille kasutamise eest võlgnik tasub vastavalt oma võimetele. Kolleegiumi hinnangul ei ole sellise kokkuleppe näol tegemist võlausaldajate huvide kahjustamisega. Ei saa eeldada, et võlgnik peaks saama õe korteriomandit kasutada tasuta. Veelgi enam, kui võlgnikul ei oleks võimalik õe korteriomandit elukohana kasutada, peaks võlgnik elamispinna üürima, millega kaasneks igal juhul igakuine üürikulu.
  2. Eeltoodust tulenevalt ei ole kohustustest vabastamisest keeldumiseks PankrS § 175 lg 2 (vastavas redaktsioonis) järgi alust. Asja materjalide pinnalt ei ole võimalik jõuda järeldusele, et võlgnik oleks PankrS §-s 173 (vastavas redaktsioonis) nimetatud kohustusi rikkunud.
  3. Juhindudes PankrS § 172 lg-st 4 (vastavas redaktsioonis) vabastab kohus menetluse lõpetamisel võlgniku usaldusisiku kohustuste täitmisest. C tuleb vabastada võlgniku X (pankrotis) usaldusisiku kohustustest.
  4. Enne
  5. juulit 2022 kehtinud PankrS § 175 lg 6 võimaldab esitada määruskaebuse käesoleva määruse peale.
  6. Kohus avaldab PankrS § 175 lg 7 (vastavas redaktsioonis) järgi teate võlgniku kohustustest vabastamise määruse kohta väljaandes Ametlikud Teadaanded. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
  7. Maakohus ei ole vaidlustatud määruses menetluskulude jaotust märkinud, rikkudes seeläbi

§ 173lg 1 esimest lauset ja § 173 lg 2 ning § 463 lg 2 kaudu kohalduvat § 438 lg-t 2.

Ringkonnakohus saab

§ 173

lg 1 järgi otsustada menetluskulude jaotuse madalama astme kohtus, kui madalama astme kohus ei ole lahendis menetluskulude jaotust märkinud (vt Johanson, S.

§ 173, komm 3.5, alapunkt e.

– Kõve, V jt. (koost). Tsiviilkohtumenetluse seadustik I. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura 2017). Samuti märgib kolleegium

§ 173lg 1 järgi ringkonnakohtus kantud menetluskulude jaotuse.

Hagita menetluses kannab menetluskulud

§ 172

lg 1 järgi isik, kelle huvides lahend tehakse, või kui hagita menetluses osaleb mitu isikut, võib kohus otsustada, et menetluskulud kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid arvestades õiglane. Kolleegiumi hinnangul on praegusel juhul õiglane jätta maa- ja ringkonnakohtu menetluskulud menetlusosaliste endi kanda

§ 172lg 1 teise lause alusel.

Praegune menetlus toimub eelkõige võlgniku huvides, kuid samas rahuldab kohus võlgniku taotluse ning teiste menetlusosaliste menetluskulude jätmine võlgniku kanda ei ole põhjendatud.

  1. Menetluskulude jaotusest tulenevalt puudub vajadus menetluskulusid rahaliselt kindlaks määrata.
  2. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (

§ 178lg 1). (allkirjastatud digitaalselt) 6

(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.