TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-20-1484 Otsuse kuupäev 25. august 2021 Kohtunik Karin Jõks Kohtuasi X kaebus Tartu Vangla vastu mittevaralise kahj

) § 62 lg 1 ja § 51 lg 4 tuleneb, et kui kohus määras tõendite esitamiseks tähtaja, siis hilinenult esitatud tõendit menetleb kohus üksnes juhul, kui see ei põhjusta kohtu arvates menetluse viibimist või menetlusosaline põhistab, et hilinemiseks oli mõjuv põhjus. Praegusel juhul ei saa kohus hilinenult esitatud tõendeid vastu võtta, kuna see põhjustaks menetluse viibimist. Kohtul tuleks sel juhul otsuse tegemine edasi lükata ning määrata pooltele uued tähtajad seisukohtade esitamiseks ja vastaspoole seisukohtadele vastamiseks. Samuti ei saa eksimust pidada mõjuvaks põhjuseks tähtaja möödalaskmisel. Tõendite vastu võtmata jätmise tõttu ei saa kohus lugeda tõendatuks vastustaja väidet, et kaebajal avaldusid juba 27.04.2010 kaebuses nimetatutega sarnased sümptomid ning kaebaja diagnoosiks oli 26.02.2010 - 31.01.2017 mõõdukas depressioon somaatiliste sümptomiteta, isiksusehäire alkoholist. Liikumisvõimaluse ning külmkapi, veekeedukannu, pliidi, raamatukogu ja spordirajatiste kasutamise võimaluse puudumine

1. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 ja 2 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse § 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Tegevusetusega tekitatud kahju hüvitamist võib nõuda üksnes juhul, kui haldusakt jäi õigeaegselt andmata või toiming õigeaegselt sooritamata ja sellega rikuti isiku õigusi. Õigusnormidest tulenevad kahju hüvitamise eeldused on seega haldusülesandeid täitva avaliku võimu kandja õigusvastane tegu või tegevusetus avalik-õiguslikus suhtes, isiku subjektiivse 4 õiguse rikkumine, kahju tekitamine, põhjuslik seos õigusvastase teo ja kahju tekkimise vahel, esmaste õiguskaitsevahendite ammendatus ja mittevaralise kahju korral ka avaliku võimu kandja süü. Hüvitamiskaebuse rahuldamiseks peavad olema täidetud kõik nimetatud eeldused. Vastustaja tegutses avaliku võimu kandjana avalik-õiguslikus suhtes. Kohus käsitleb järgmisena seda, kas vastustaja tegevus või tegevusetus oli õigusvastane.
2. Kaebaja väitel põhjustas vastustaja talle kahju sellega, et tal puudus võimalus liikuda vähemalt 4 tunni ulatuses päevas väljaspool kambrit. Praeguses kohtuasjas on vaatluse all periood 13.05.2017 – 11.05.2018 ning pooled on ühel meelel, et sel perioodil oli kaebaja staatuseks kinnipeetav. Kohus siiski selgitab lühidalt, et kaebajal ei ole õigus selles, et tema staatuseks oli kinnipeetav alates 15.02.
3. Kaebaja staatuseks on kinnipeetav alates 04.04.
4. Kaebajale määratud tingimisi vangistus pöörati täitmisele kohtumäärusega, mis jõustus 31.03.
5. Maakohus tegi määrusele jõustumismärke ja edastas selle Tartu Vanglale 04.04.
6. Vastustaja ei saanud muuta kaebaja staatust jõustumata kohtumääruse alusel või enne seda, kui kohus jõustunud määruse talle edastas. Lähtuda ei saa kuupäevast, mil määrus tehti või millest alates arvestatakse kaebaja karistusaega. Karistusõiguses on tavapärane, et karistusaega arvestatakse tagasiulatuvalt, näiteks alates kuupäevast, mil isik vahistati või mil tingimisi karistuse täitmisele pööramine otsustati. See ei muuda isiku staatust tagantjärele kinnipeetavaks. Vangistusseaduse (VangS) § 102 kohaselt võib prokuratuuri või kohtu määruse alusel KrMS sätestatud alustel ja korras kohaldada täiendavaid piiranguid muuhulgas vangistuses viibiva kahtlustatava või süüdistatava suhtes. KrMS § 1431 lg 1 reguleerib vabaduspiiranguga isikule, sh kinnipeetavale kohaldatavaid piiranguid ning võimaldab muuhulgas kahtlustatava või süüdistatava täielikku eraldamist teistest vahistatutest või vangistust või aresti kandvatest isikutest. Kaebaja oli samaaegselt kinnipeetav ja kahtlustatav / süüdistatav ning talle sai kriminaalmenetluse tagamiseks kohaldada lisapiiranguid prokuratuuri määruse alusel.
7. VangS § 8 lg 1 kohaselt on kinnipeetaval lubatud liikuda kinnise vangla territooriumil vangla sisekorraeeskirjas (VSKE) ja kodukorras sätestatud kohtades ning ajal. VSKE § 8 lg 1 alusel võib kinnipeetav väljaspool kambrit oma osakonna piires liikuda kodukorras selleks sätestatud vabal ajal. Oma osakonnas liikumiseks ettenähtud vaba aega peab olema vähemalt neli tundi. Sama paragrahvi lg 4 kohaselt ei ole eelnimetatud liikumisõigust kinnipeetaval, kes viibib kartseris, eraldatud lukustatud kambris, raske distsiplinaarrikkumise korral enne distsiplinaarmenetluse lõpetamist eraldi kambris, vastuvõtuosakonnas, vangla meditsiini- või tervishoiuosakonna statsionaaris või seoses kohtuistungi või menetlustoiminguga ajutiselt teises vanglas. Kohtu hinnangul on VangS § 102 erinormiks VangS § 8 lg 1 ja VSKE § 8 lg 1 suhtes. Kui kinnipeetavale on VangS § 102 ja KrMS alusel kohaldatud piiranguid, siis võib see kaasa tuua kinnipeetavale ette nähtud vaba liikumise võimaluse puudumise. Seda tõlgendust toetab asjaolu, et osakonnasisese vaba liikumise õigust ei ole ka muudel alustel teistest eraldatud või mitte oma tavapärases asukohas paikneval kinnipeetaval. Sh võib see õigus kinnipeetaval puududa olukorras, kuhu ta ei ole sattunud oma tahte või tegevuse läbi (näiteks kinnipeetav, kes on teda ähvardava ohu ärahoidmiseks paigutatud eraldatud lukustatud kambrisse, või meditsiiniosakonnas viibiv kinnipeetav).
8. Kaebuse põhjal paiknes kaebaja osakonnas E-
9. Tartu Vangla kodukorra lisaks 1.4 olev Ehoone 1, 2, 8,
10. ja psühhiaatriaosakonnas (suletud osakonnad) paiknevate kinnipeetavate päevakava osakonnas liikumiseks vaba aega ette ei näe. 5 Kaebaja suhtes ei saanud kohaldada VSKE § 8 lõiget 1, kuna selles sättes nimetatud vaba aeg oma osakonnas liikumiseks tähendab aega, mil osakond on avatud ja selle piires saavad vabalt liikuda kõik selle osakonna kinnipeetavad. Kui vastustajal tuli täita prokuratuuri määrust kaebaja täieliku eraldamise kohta, siis ei olnud õigusvastane see, et kaebaja päevakavas puudus aeg, mil osakond oleks avatud ja kõigil kinnipeetavatel võimalus osakonna piires liikuda. Kui kaebaja hinnangul tekitas VSKE § 8 lõikes 1 sätestatud võimaluse puudumine talle kahju, siis oli tegemist prokuratuuri määrusest tingitud kahjuga, mille hüvitamist kaebaja saab taotleda süüteomenetlusega tekitatud kahju hüvitamise seaduses sätestatud alusel ja korras.
11. Vastustaja lõi alates 12.02.2018 kaebajale võimaluse viibida 4 tundi päevas väljaspool oma kambrit, nii et ta ei puutunud seejuures kokku teiste kinnipeetavatega. Kohtu hinnangul ei ole eeltoodu käsitletav vaba ajana oma osakonnas liikumiseks VSKE § 8 lg 1 tähenduses. Kaebajale ei antud õigust osakonna piires vabalt liikuda, vaid kaebaja paigutati kambrisse, mille juurde kuulus võimalus kasutada elusektsiooni eraldatud osa. Vangla võib korraldada lisapiirangutega kinnipeetavatele võimaluse graafiku alusel vms viisil väljaspool kambrit liikuda, kuid tal ei ole kohustust seda teha. Vastustaja selgituse põhjal on Tartu Vanglas üks sellist võimalust pakkuv kamber ning varem ei olnud see vaba. Kohtul puudub põhjus selle selgituse õigsuses kahelda.
12. Kaebaja toob kahju tekkimise alustena välja ka selle, et ta ei saanud kasutada sektori külmkappi, veekeedukannu ja pliiti ning A-korpuse raamatukogu. Vastustaja esitas tõendi selle kohta, et raamatute laenutamise võimalus oli kaebajale tagatud (tl 103-104). Vangistust reguleerivatest õigusaktidest ei tulene vanglale kohustust luua kinnipeetavale külmkapi, veekeedukannu ja pliidi kasutamise võimalus. Kaebajal selliste võimaluste puudumist ei saa pidada õigusvastaseks. Ühestki õigusaktist ei tulene kaebajale ka subjektiivset õigust nõuda raamatukoguteenuse osutamist vanglas, rääkimata sellest, et kaebaja saaks esitada nõudeid raamatute valikule või kättesaadavusele. VangS § 30 lg 1 kohaselt on vanglal kohustus tagada võimalus lugeda üleriigilisi päevalehti ning ajakirju. Kaebaja ei saa raamatukoguteenusele omapoolseid nõudeid esitada. Kaebaja ei ole vastu vaielnud sellele, et tal oli raamatukogust raamatute laenutamise võimalus ja ta on seda kasutanud.
13. VangS § 55 lg 1 alusel tagatakse kinnipeetavale võimalus kehakultuuriga tegelemiseks. Kaebaja väitel ei olnud tal võimalust kehakultuuriga tegelda, kuna ta ei saanud käia spordisaalis või avaramal jalutusväljakul. Kaebaja puhul toimus VangS § 55 lg 2 ette nähtud igapäevane jalutuskäik jalutusboksis mõõtmetega 2,5 x 5 m. Pikaajalise kohtupraktika põhjal ei tulene VangS § 55 lõikest 1 kinnipeetavale subjektiivset õigust nõuda kehakultuuriga tegelemise võimaldamist konkreetsetel väljakutel või ruumides, vanglal on kohustus tagada üksnes võimalus kehakultuuriga tegelemiseks üldiselt ja kehakultuuriga tegelemise võimaluseks saab pidada ka harjutuste tegemist kambris või jalutuskäigu ajal (vt näiteks Tallinna Halduskohtu 09.04.2021.a otsus asjas 3-19-1426 p 8.1 ja 3.14 ning seal viidatud kohtupraktika). Kõige uuemas kohtupraktikas on mööndud, et isiku puhul, kes viibib pikemat aega 23 tundi ööpäevast lukustatud kambris, võib vanglal tekkida kohustus luua isikule täiendavaid võimalusi kehakultuuriga tegelemiseks, järgides samas ka tema suhtes kehtivaid piiranguid. Näiteks saab paigaldada isiku jalutusboksi sportimist hõlbustavaid ja mitmekesistavaid vahendeid (nt lõuatõmbekang) või viia isik paaril korral nädalas avaramasse või paremini varustatud jalutusõue. Vanglal sellise kohustuse olemasolu ja ulatus sõltub konkreetsetest asjaoludest - kas isikul oli võimalus tegelda kehakultuuriga oma 6 kambris, kui suur ja millise sisustusega oli jalutusboks jne (Riigikohtu 17.06.2021.a otsus asjas 3-19-1416 p 36-42). Viidatud lahendis oli kaebajaks isik, kes viibis vahi all üle kolme aasta.
14. Kohtu hinnangul olid kaebajal piisavad võimalused tegelda kehakultuuriga. Kaebaja viibis kambris üksi, seega oli tal võimalik teha kambris meelepäraseid harjutusi omal äranägemisel. Jalutusboks suurusega 12,5 m2 on ühele isikule piisavalt avar selleks, et tegelda seal kehakultuuriga. Alates 12.02.2018 avardusid kaebaja liikumisvõimalused, kuna ta sai liikuda ja soovi korral kehakultuuriga tegelda ka väljaspool kambrit. Kaebaja suhtes ei kehtinud piirangud sedavõrd pika aja jooksul, et pidada õigusvastaseks kaebajale täiendavate kehakultuuriga tegelemise võimaluste loomata jätmist.
15. Kokkuvõttes ei olnud kaebajal VSKE § 8 lõikes 1 sätestatud liikumisvõimaluse puudumine, külmkapi, veekeedukanu, pliidi ja A-korpuse raamatukogu kasutamise võimaluse puudumine ning piiratud võimalused kehakultuuriga tegelemisel õigusvastased. Sel juhul on neil alustel kahju tekitamise nõude rahuldamine välistatud ning muude kahju hüvitamise eelduste käsitlemine ei ole vajalik. Hilinemine individuaalse täitmiskava koostamise ja vangla riietuse andmisega
16. Kaebaja väitel põhjustas vastustaja talle kahju ka sellega, et kaebajale ei koostatud tähtaegselt individuaalset täitmiskava ja ei antud vangla riietust. Vastustaja võttis hilinemise omaks: kaebajale individuaalse täitmiskava koostamise tähtaeg oli 04.07.2017, kuid täitmiskava kinnitati 11.01.2018 ning vangla riietus anti kaebajale 09.02.2018, kuid seda oleks tulnud teha varem. Kohtu hinnangul on mõistlik lähtuda eeldusest, et ka vangla riietus tuli kaebajale anda VangS § 14 lg 4 sätestatud tähtaja ehk vastuvõtuosakonnas viibimise aja jooksul, s.o hiljemalt 04.07.
17. Seega oli vastustaja kaebajale individuaalse täitmiskava koostamisel õigusvastaselt tegevusetu ligikaudu 6 kuu jooksul ja vangla riietuse andmisel ligikaudu 7 kuu jooksul. Järgmisena tuleb hinnata, kas kaebajal on seetõttu tekkinud kahju.
18. RVastS § 9 lg 1 järgi võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Mittevaraline kahju hõlmab isiku füüsilist ja hingelist valu ja kannatusi. Valu ja kannatusi ei saa objektiivselt mõõta või väljendada, seetõttu saab kohus lähtuda üksnes väidetavalt kahju põhjustanud juhtumi asjaoludest ning hinnata, kas on tõenäoline, et selline juhtum põhjustas kaebaja väidetud valu ja kannatusi. Kohtupraktika põhjal tuleb mittevaraline kahju hüvitada rahas, kui rikkumise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu, seda õigustab (vt näiteks Riigikohtu lahend 3-3-1-10-14, p 12.2).
19. Kaebaja väitel põhjustas vastustaja talle mittevaralist kahju, täpsemalt alandas kaebaja väärikust ning kahjustas tema vaimset tervist (kaebajal tekkis uus psüühikahäire). Kohtu hinnangul ei saanud oma riietuse kasutamine põhjustada kaebajale füüsilist või hingelist valu või kannatusi ehk ei saanud tekitada mittevaralist kahju ühelgi RVastS § 9 lg 1 sätestatud alusel. See, kui kaebaja pidi riideid omal kulul hooldama, võib kujutada endast varalist kahju. Varalise kahju hüvitamist ei ole kaebaja kohtueelses menetluses taotlenud ja sellist nõuet ei ole kohus menetlusse võtnud. Individuaalse täitmiskava puudumine iseenesest ei saanud samuti olla valu või kannatuste põhjuseks. Kaebaja selgituse kohaselt tõi individuaalse täitmiskava puudumine endaga kaasa 7 selle, et kaebaja ei saanud osaleda taasühiskonnastavates tegevustes. Kohtu hinnangul ei ole eluliselt usutav, et taasühiskonnastavate tegevuste puudumine ligikaudu 6 kuu jooksul sai põhjustada kaebajal psüühikahäire tekkimise või põhjustada hingelist valu või kannatusi sel määral, et tegemist oleks väärikuse alandamisega RVastS § 9 lg 1 tähenduses.
20. Kui kaebajal ei ole kahju tekkinud, siis ei saa kaebaja nõuet rahuldada olenemata vastustaja tegevusetuse õigusvastasusest. Kohus jätab kaebuse tervikuna rahuldamata.
21. Kohus selgitas 21.01.2021.a määruses, et praeguse kohtuasja raames ei saa käsitleda kaebaja viibimist üksikvangistuses ja selle võimalikke mõjusid kaebajale. Kaebaja eraldati teistest isikutest prokuratuuri määruse alusel. Kui kaebaja hinnangul tekkis talle seetõttu kahju, siis selle hüvitamist tuleb taotleda süüteomenetlusega tekitatud kahju hüvitamise seaduses sätestatud alusel ja korras. Menetluskulud. Selgitused 22.

§ 109

lg 2 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel ja mõistab menetluskulud välja.

§ 109

lg 1 sätestab, et menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Pooled ei ole menetluskulude nimekirja ja kuludokumente esitanud. Kohtule menetluskulusid teada ei ole. Menetluskulude väljamõistmine ei ole võimalik. Sel juhul puudub vajadus ka menetluskulude jaotuse määramiseks. Kui pooltel menetluskulusid oli, siis jäävad need poolte endi kanda. 23. Kohus vabastas kaebaja 21.01.2021.a määrusega lõplikult riigilõivu tasumise kohustusest. Tegemist ei ole olukorraga, kus menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud (

§ 118lg 3).

Puudub vajadus käsitleda riigilõivu küsimust otsuses. 24.

§ 175

lg 1 näeb ette jõustunud kohtuotsuse avaldamise arvutivõrgus, otsus avaldatakse elektroonilises Riigi Teatajas. Kaebajal on õigus esitada taotlus otsuse osaliseks avaldamiseks, eelkõige tema nime avaldamata jätmiseks (

§ 175lg 3-5).

Kui kaebaja seda soovib, siis sellekohane taotlus tuleb esitada kohtule enne otsuse jõustumist. Kõige kindlam on esitada taotlus apellatsioonkaebuse esitamiseks ette nähtud tähtaja jooksul. /allkirjastatud digitaalselt/ Karin Jõks Kohtunik 8