KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Geete Lahi Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 20. detsember 2021.a. Tallinn, Tallinna kohtumaja Tsiviilasja number 2-17-6880

) § 442 lg 5 sätestab muu hulgas, et otsuse resolutsiooniga lahendab kohus selgelt ja ühemõtteliselt poolte veel lahendamata taotlused.

§ 428

lg 1 p 3 kohaselt lõpetab kohus menetluse otsust tegemata, kui hageja on hagist loobunud.

§ 429

lg 1 kohaselt võtab kohus hagist loobumise vastu määrusega, millega ühtlasi lõpetab asja menetluse. Hageja teatas 10.11.2021 toimunud kohtuistungil soovist loobuda alternatiivselt esitatud nõudest, mille kohaselt hageja taotleb juhul kui 15.05.2012 laenuleping ei ole kehtiv, mõista Loo Properties AS-ilt hageja kasuks 02.02.2012 laenulepingu alusel intressi võlgnevuse summas 61 159,93 eurot. Kostjal alternatiivnõudest loobumise osas vastuväiteid ei olnud. Kohus asub seisukohale, et hageja X (X) loobumine alternatiivnõudest tuleb vastu võtta ning selles osas menetlus tsiviilasjas nr 2-17-6880 lõpetada. 9.

§ 5

lg 1 ja lg 2 teise lause kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest, ning pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Samas ei ole poolte valitud õiguslik kvalifikatsioon kohtule siduv (

§ 436lg 7).

Pooltevahelise õigussuhte kvalifitseerimine on

§ 436lg 7 ja § 438 lg 1 järgi kohtu ülesanne.

Kohus ei ole asja lahendamisel seotud poolte esitatud õiguslike väidetega, vaid kohaldab seadust ise. Kvalifitseerimisel on kohus seotud nende faktiliste asjaoludega, millele pool on viidanud (RKTKo 3-2-1-62-08, p 11).

1. Hageja X taotleb hagiavalduses mõista kostjalt Loo Properties OÜ hageja kasuks välja põhivõlgnevus 95 562,39 eurot, intress 50 320,80 eurot ja hagi esitamise ajaks (s.o 02.05.2017) sissenõutavaks muutunud viivis 95 562,39 eurot. 20.01.2021 menetlusdokumendis on hageja oma viivisenõuet täpsustanud ning taotleb viivise väljamõistmist perioodi 01.01.2015 kuni 31.12.2019 eest (määraga 20% aastas) summas 95 562,39 eurot. Puudub vaidlus, et Harju Maakohtu
2. mai 2019 otsusega tsiviilasjas nr 2-16-7394, mis on käesolevaks hetkeks jõustunud, jäeti rahuldamata Loo Properties AS-i hagiavaldus X (X) vastu põhinõude summas 95 562,39 eurot, intressi summas 50 268,44 eurot ja viivise summas 23 929,87 eurot tasumise nõuete sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 022/2016/
3. Pooled ei vaidle, et täiteasjas nr 022/2016/1871 on kohtutäitur Elin Vilippus alustanud hageja
4. aprilli 7 2016 täitmisavalduse alusel täitemenetluse kostja AS Loo Properties suhtes. Kohtule tõendina esitatud
5. aprilli 2016 täitmisavaldusest nähtuvalt on nõude aluseks sama 15.05.2012 laenuleping, mis on ka käesolevas vaidluses esitatud nõude aluseks. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise eeldusena on kohus tsiviilasjas nr 2-16-7394 kontrollinud muuhulgas ka seda, millises ulatuses nõue hagejal kostja vastu on. Kohus on
6. mai 2019 otsuses tsiviilasjas nr 2-16-7394 leidnud, et hageja 15.05.2012 laenulepingust tulenev nõue on põhjendatud põhinõude summas 95 562,39 euro ulatuses, intressi summas 50 268,44 euro ulatuses ja viivise perioodi 01.01.2015 kuni 01.04.2016 eest 23 929,87 euro ulatuses.

§ 457

lg 1 kohaselt on jõustunud kohtuotsus menetlusosalistele kohustuslik osas, milles lahendatakse hagi või vastuhagiga esitatud nõue hagi aluseks olevatel asjaoludel, kui seadusest ei tulene teisiti. Selle sätte üks eesmärk on vältida samade poolte vahel sama menetluse eseme kohta korduva kohtuvaidluse tekkimist. Praegusel juhul on kostja hagile vastu vaieldes vähemalt osaliselt tuginenud samadele argumentidele, millele tuginedes üritas ta sundtäitmist lubamatuks tunnistada. Vaatamata sellele, et sundtäitmise lubamatuks tunnistamine puudutas üksnes hageja hüpoteegist tulenevat asjaõiguslikku täitmisnõuet, laieneb sundtäitmise lubamatuks tunnistamise asjades tehtud otsuste õigusjõud ka materiaalõiguslikele vastuväidetele laenulepingust tulenevatele nõuetele, mis on käesoleva vaidluse esemeks. Vastupidine seisukoht oleks vastuolus menetlusökonoomia põhimõttega ja õigusrahu vajadusega kord vaieldud küsimustes. Seega osas, milles kohus on juba pooltevahelises vaidluses otsusega hageja nõudeid tunnustanud, ei saa nende üle enam sisulist vaidlust avada ning sooritushagi kord juba tunnustatud nõuete sissenõudmiseks tuleb rahuldada (Riigikohtu

1. mai 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-11056, p 20). Lähtudes eeltoodust on kohus ka käesoleva asja lahendamisel seotud 15.05.2012 laenulepingust tulenevate ja tsiviilasjas nr 2-16-7394 juba tunnustatud nõuetega. Käesoleval juhul on tsiviilasjas nr 216-7394 tunnustatud hageja põhinõuet summas 95 562,39 eurot ja intressi summas 50 268,44 eurot (käesolevas asjas on hageja intressinõude esitanud summas 50 320,80 eurot), mistõttu asub kohus seisukohale, et ka käesolevas asjas kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele põhinõue summas 95 562,39 eurot ja intress summas 50 268,44 eurot.
2. Keskseks vaidlusküsimuseks praeguses asjas on hageja viivisenõue. Pooled vaidlevad selle üle, kas hagejal on õigus nõuda viivist perioodi 01.01.2015 kuni 31.12.2019 (so 1826 päeva) eest summas 95 562,39 eurot. VÕS § 101 lg 1 p 6 kohaselt kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.

§ 367

sätestab, et viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. 11.

1. Hageja on hagiavalduses esitatud viivisenõue, mille kohaselt taotleb hageja kostjalt välja mõista hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise perioodi eest 01.01.2015 - 05.02.2016 summas 95 562,39 eurot. Hageja on hagiavalduses selgitanud, et lähtub viivise arvestamisel 15.05.2012 laenulepingu punktist 2.4.1., mille kohaselt leppisid pooled kostjapoolse viivitamise korral kokku viivises määraga 0,25 % päevas. 20.01.2021 menetlusdokumendis on hageja oma viivisenõuet täpsustanud ning taotleb viivise väljamõistmist perioodi 01.01.2015 kuni 31.12.2019 eest VÕS § 113 lg 1 lause 3 alusel laenulepingu punktist 2.3.
2. tulenevalt määraga 20% aastas, millest tulenevalt on 8 viivis perioodi lõpuks 95 562,39 eurot. Viivisenõude täpsustamise põhjusena toob hageja välja asjaolu, et Harju Maakohtu
3. mai 2019 kohtuotsuse tsiviilasjas nr 2-16-7394 punktis 12 asus kohus seisukohale, et poolte vahelises võlasuhtes tuleb kohaldada viivisemäära VÕS § 113 lg 1 lause 3 järgi määraga 20 % aastas. 11.
4. Kostja vaidleb hageja 20.01.2021 menetlusdokumendis täpsustatud viivisenõudele vastu, leides, et jõustunud kohtuotsusega tuvastatud võlgnevusest suurema summa nõudmine ei ole võimalik. Kostja palub kohtul jätta viivisenõude, mis ületab jõustunud kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-16-7394 kindlaks määratud viivist summas 23 929,87 eurot, läbi vaatamata. Kohus nõustub kostjaga, et kohtu poolt tuvastatud sundtäidetav võlgnevus on lõplik. Kohus viitab siinkohal Riigikohtu
5. mai
6. a otsuse tsiviilasjas nr 2-16-11056 p 23.
7. märgitule, mille kohaselt sundtäitmise lubamatuks tunnistamise kohtumenetluses esitatud viivise vähendamise taotluse korral teeb kohus (kui on alust viivist vähendada) viivise suuruse kohta lõpliku otsuse, seda ka tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise kohta. Riigikohus on selgitanud, et selle eesmärk on vältida samade poolte vahel samadest faktilistest ja õiguslikest suhetest tuleneva viivise suuruse üle vaidlemist mitu korda, mitmes kohtuasjas. Viivise suurust määrates peab kohus seega arvestama mõistlikus ulatuses ka sellega, et viivitus võib edasi kesta ka pärast viivise vähendamise kohta otsuse tegemist. Riigikohus on eelnevalt viidatud lahendis selgitanud ka järgmist. Seadus ei reguleeri selgelt olukorda, mil ühes tsiviilasjas määratakse sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi menetledes kindlaks maksimaalse viivise suurus, kuid mitu aastat hiljem esitab võlausaldaja haginõude laenulepingu alusel ja nõuab mh suuremat viivist. Nagu kolleegium eespool märkis, on

§ 457

lg 1 üks eesmärk vältida samade poolte vahel sama menetluse eseme kohta korduva kohtuvaidluse tekkimist. Sama eesmärk on

§ 428

lg 1 p-l 2, mille kohaselt lõpetab kohus menetluse otsust tegemata mh siis, kui samade poolte vaidluses samal alusel sama hagieseme üle on jõustunud menetluse lõpetanud Eesti kohtu lahend. Kolleegiumi hinnangul tuleb

§ 428lg 1 p 2 alusel lõpetada menetlus viivisenõudes osaliselt.

Menetlus tuleb lõpetada osas, milles hageja nõuab viivist üle varasemalt väljamõistetud viivise summa, sh edasiulatuvat viivist. 11.3. Kohus leiab, et juhindudes eelnevalt viidatud Riigikohtu lahendis sedastatust, tuleb ka käesolevas menetluses asuda seisukohale, et

§ 428

lg 1 p 2 alusel tuleb lõpetada menetlus viivisenõudes, milles hageja nõuab viivist üle varasemalt väljamõistetud viivise summas 23 929,87 eurot ületavas osas (sh edasiulatuv viivis). Hageja nõuab viivist summas 95 562,39 eurot, seega tuleb lõpetada menetlus viivisenõude osas summas 71 632,52 eurot (95 562,39 eurot - 23 929,87 eurot). 11.

1. Lähtudes eeltoodust asub kohus seisukohale, et hageja viivisenõue on põhjendatud summas 23 929,87 eurot ja kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista viivis summas 23 929,87 eurot.
2. Kostja palub jätta hagi põhi-, intressi- ja viivisenõude osas ajavahemikul 01.01.2015 kuni 01.04.2016 rahuldamata kuna kostja on hageja nõude juba rahuldanud raha hoiustamisega. Kostja selgituste kohaselt on ta kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-16-7394 kindlaks määratud rahasumma hoiustanud Tallinna notari Gunnar Savisaar ametialasele hoiukontole. Notar on hoiustamise kohta väljastanud hoiustamiskviitungi. Seega on kostja rahuldanud hageja nõude põhivõla, intressi ja vähendatud viivise, mida hageja nõudis algses hagis ajavahemiku 01.01.2015 kuni 05.02.2016 eest ja lisaks veel viivise, mis on arvestatud ajavahemikul 06.02.2016 kuni 01.04.
3. Hageja ei vaidlusta asjaolu, et kostja on põhinõude summas 95 562,39 eurot, intressi summas 50 268,44 eurot ja viivise summas 23 929,87 eurot hoiustanud notari hoiukontole, kuid leiab, et sellega ei saa lugeda hageja nõuet rahuldatuks, sest hoiustamistingimuste tõttu ei vasta 18.03.2021 hoiustamiskviitung nr 302 VÕS § 122 lg 1 mõistes hoiustamise õiguslikke tagajärgi toovale 9 kviitungile. Kostja on sisuliselt jätnud endale hoiustatu tagasivõtmise õiguse, kuna hagejal ei ole võimalik hoiustatud summasid ilma lisatingimuste täitmiseta omandada. Kohus osundab, et Riigikohus on lahendis nr 2-15-8579 p-s 22 asunud seisukohale, et rahalise kohustuse võib täita sularahas või maksega kontole (VÕS § 91 lg-d 1 ja 2). VÕS § 122 lg-tes 1 ja 2 sätestatud tingimustel saab rahalise kohustuse lugeda täidetuks ka raha hoiustamisel. Viidatud lahendi punktis 30 on Riigikohus märkinud, et kohustuse hoiustamisega täidetuks lugemine sõltub muude eelduste kõrval ka sellest, kas hoiustaja jättis hoiustamisel endale hoiustatu tagasivõtmise õiguse või mitte. Tagasivõtmise õiguseta hoiustamise korral loetakse VÕS § 122 lg 1 esimese lause järgi, et hoiustamisega on võlgnik kohustuse täitnud hoiustamise ajal. See kehtib siiski üksnes juhul, kui hoiustamine oli nõuetekohane, st VÕS § 76 lg 3 järgi täidetud täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil (vt ka Riigikohtu
4. juuni
5. a otsus tsiviilasjas nr 3-21-34-16, p 22). Kui võlgnik on jätnud endale hoiustatu tagasivõtmise õiguse, loetakse VÕS § 122 lg 1 teise lause järgi kohustus täidetuks hoiustatu tagasivõtmise õiguse lõppemisest. Hoiustatu tagasivõtmise õigus lõpeb VÕS § 121 lg 2 p 1 järgi mh siis, kui võlgnik on isikule, kelle juures hoiustamine toimub, teatanud, et ta loobub hoiustatu tagasivõtmise õigusest. Kostja on kohtule tõendina esitanud 18.03.2021 hoiustamiskviitungi nr 302, millest nähtub, et kostja on notar Gunnar Savisaare hoiustamiskontole hoiustanud 169 760,70 eurot hageja kasuks. Kohus on käesolevas asjas asunud eelnevalt seisukohale, et hagejal on kostja vastu nõue 169 760,70 euro ulatuses (põhinõue 95 562,39 eurot + intress 50 268,44 eurot + viivis perioodi 01.01.2015 – 01.04.2016 eest summas 23 929,87 eurot). Kohtule esitatud hoiustamiskviitungi kohaselt on raha kättesaamine seotud viie tingimusega. Hoiustamiskviitungilt nr 302 nähtuvalt edastatakse hoiustatud summa hagejale 2 pangapäeva jooksul arvates päevast,

§ 163

lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. 10 Hageja esitas kohtule hagiavalduse, milles nõudis 241 445,58 euro tasumist. Kohus rahuldas hagi summas 169 760,70 eurot ehk 70,31 % ulatuses. Lähtudes eelnevast jätab kohus menetluskulud 70,31 % ulatuses kostja kanda ja 29,69 % ulatuses hageja kanda. 16.

§ 174

lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist.

§ 174

lg 3 kohaselt kui maakohus määrab kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses kindlaks menetluskulude rahalise suuruse ja kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse peale kaevatakse edasi, määrab kaebust lahendav kõrgema astme kohus kindlaks selles kohtuastmes kantud menetluskulude rahalise suuruse. Sama paragrahvi lõike 8 kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks hagita menetluse sätete kohaselt, arvestades käesolevas jaos sätestatud erisusi.

§ 138

lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt on kohtukulud riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud.

§ 144

p 1 kohaselt on kohtuvälised kulud menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud.

1. 18.11.2021 esitas hageja kohtule menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on hageja menetluskuludeks õigusabikulud ja tasutud riigilõiv. Kokku on hageja kandnud menetluskulusid suuruses 6 134,50 eurot (riigilõiv 2 150 eurot ja esindaja kulud 3 984,50 eurot (sh käibemaks 641,17 eurot)). 17.
2. Hageja menetluskuluks on hageja menetluskulude nimekirja kohaselt hagilt ja määruskaebuselt tasutud riigilõiv summas 2 150 eurot. Kohtute infosüsteemist nähtuvalt on hageja tasunud riigilõivu hagiavalduselt summas 2 100 eurot ja määruskaebuselt summas 50 eurot. Seega on hageja tasunud riigilõivu kokku 2 150 eurot. Riigilõiv summas 2 150 eurot on kohtu hinnangul põhjendatud ja vajalik kulu. 17.
3. Hageja on kandnud menetluskulusid esindajale makstava tasu näol summas 3 984,50 eurot (sh käibemaks 641,17 eurot). Hagejale on osutatud teenust kokku 28 tundi 25 minutit tunnihinnaga 110 140 eurot (käibemaksuta). 17.
4. Riigikohtu tsiviilkolleegium on lahendis 3-2-1-115-13 jõudnud seisukohale, et lisaks esindamisele kulunud aja põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisele tuleb

§ 175

lg 1 järgi hinnata ka ühe tööühiku hinna (s.o tunnitasu) põhjendatust ja vajalikkust. Üksnes sellisel juhul saab hinnata, kas lepingulise esindaja kulud on põhjendatud ja vajalikud. Riigikohus on pidanud mõistlikuks tunnitasuks 120 eurot käibemaksuga või -maksuta (vt nt Riigikohtu

1. oktoobri
2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-92-13;
3. oktoobri
4. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-13;
5. novembri
6. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-13;
7. detsembri
8. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-13). Kohus leiab, et hageja esindaja poolt teostatud õigusabitoimingute puhul ei olnud teenuse hind 110 140 eurot/tund (käibemaksuta) ülemäära kõrge (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
9. aprilli 2019 otsus tsiviilasjas 2-16-3785, p 31.4.). Kohtumenetluses esindamine eeldas vastaspoole dokumentidega tutvumist, esindatava ja esindaja vahelist koostööd, dokumentide koostamist ning kohtuistungitel osalemist. Vastavad toimingud ka hageja menetluskulude nimekirjast nähtuvad. Kohtu hinnangul tegi hageja esindaja põhjendatud ja 11 vajalikke toiminguid. Menetlustoimingute ja -dokumentide mahtu, asja keerukust ning muid asjaolusid arvestades on hageja ajakulu põhjendatud ja vajalik kokku 28 tunni 25 minuti ulatuses. 17.4.

§ 174

lõige 10 sätestab, et menetluskuludelt arvestatava käibemaksu hüvitamiseks peab menetlusosaline kinnitama, et ta ei ole käibemaksukohustuslane või ei saa muul põhjusel tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Hageja kinnitab, et ta ei ole käibemaksukohustuslane, mistõttu ei saa ta käibemaksu tagasi arvestada ning taotleb seetõttu menetluskulude kindlaksmääramist koos käibemaksuga. 17.

1. Lähtudes eeltoodust on hageja põhjendatud ja vajalikud menetluskulud kokku 6 134,50 eurot (riigilõiv 2 150 eurot ja esindaja kulud 3 984,50 eurot (sh käibemaks 641,17 eurot)). Arvestades, et kohus jättis menetluskulud 70,31 % ulatuses kostja kanda ja 29,69 % ulatuses hageja kanda tuleb hageja kantud menetluskulud summas 6 134,50 eurot jätta 70,31 % ulatuses ehk summas 4 313,17 eurot (sh käibemaks) kostja kanda ja 29,69 % ulatuses ehk summas 1 821,33 eurot (sh käibemaks) hageja kanda.
2. 18.11.2021 esitatud menetlusdokumendis märgib kostja, et on kohtuasjas kasutanud õigusabi ning kandnud sellega seoses menetluskulu summas 1 808 eurot ilma käibemaksuta (11,3 tundi x 160 eurot). 18.
3. Hageja palub kontrollida kostja ajakulu ning tunnitasu põhjendatust. Kohus leiab, et kostja esindaja poolt teostatud õigusabitoimingute puhul ei ole teenuse hind 160 eurot/tund (käibemaksuta) ülemäära kõrge (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
4. aprilli 2019 otsus tsiviilasjas 2-16-3785, p 31.4.). Hageja vaidleb vastu kostja menetluskulude nimekirjas toodud menetluskuludele, millised ei ole vastavuses konkreetsete kohtutoimiku materjalidest nähtuvate väljunditega. Kohus annab kostja menetluskuludele hinnangu kohtutoimikust nähtuvate toimingute põhjal. Käesolevas menetluses esindamine eeldas vastaspoole dokumentidega tutvumist, esindatava ja esindaja vahelist koostööd, dokumentide koostamist ning kohtuistungitel osalemist. Arvestades menetlustoimingute ja dokumentide mahtu, asja keerukust ning muid asjaolusid, sealhulgas hageja ajakulu, mis on kostja kulust oluliselt suurem, on kostja esindaja ajakulu kohtu hinnangul põhjendatud ja vajalik kostja poolt märgitud ulatuses ehk kokku 11,3 tunni ulatuses. 18.
5. Lähtudes eeltoodust on kostja põhjendatud ja vajalikud menetluskulud kulud esindajale 1 808 eurot (11,3 tundi x 160 eurot). 18.
6. Arvestades, et kohus jättis menetluskulud 70,31 % ulatuses kostja kanda ja 29,69 % ulatuses hageja kanda tuleb kostja kantud menetluskulud jätta kostja kanda 70,31 % ulatuses ehk summas 1 271,20 eurot ja 29,69 % ulatuses ehk summas 536,80 eurot hageja kanda.
7. Lähtudes eeltoodust on hagejal kostja vastu menetluskulude nõue summas 4 313,17 eurot (sh käibemaks) ja kostjal hageja vastu summas 536,80 eurot. 20.

§ 445

lg 1 teine lause sätestab, et kui pooled esitavad menetluses teineteise vastu tasaarvestatavad nõuded ja kohus mõlema poole nõuded täielikult või osaliselt rahuldab, tasaarvestatakse resolutsioonis poolte nõuded rahuldatud osas. Riigikohtu tsiviilkolleegium on 14.06.2006 määruses tsiviilasja nr 3-2-1-56-06 p-s 14 märkinud, et kui pooled esitavad kohtumenetluses teineteise vastu tasaarvestatavad nõuded ja kohus mõlema poole nõuded täielikult või osaliselt rahuldab, tuleb kohtul poolte nõuded rahuldatud osas omal algatusel tasaarvestada. 12 Juhindudes eeltoodust tasaarvestab kohus poolte menetluskulu nõuded. Tasaarvestuse tulemusena lõpeb kostja menetluskulude hüvitamise nõue 536,80 eurot tervikuna. Hageja menetluskulude hüvitamise nõue lõpeb 536,80 euro ulatuses. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks menetluskulud summas 3 776,37 eurot (sh käibemaks; 4 313,17 eurot – 536,80 eurot). 21.

§ 177

lg 4 kohaselt märgib kohus menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Vastavalt hageja taotlusele tuleb

§ 177

lg 4 järgi välja mõista menetluskuludelt viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates menetluskulu väljamõistmise otsuse jõustumisest kuni menetluskulu täieliku tasumiseni. /allkirjastatud digitaalselt/ Geete Lahi Kohtunik 13