Obsah (6)

§ 396§ 76§ 398§ 3§ 6§ 1028

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Tallinna kohtumaja Kohtukoosseis Kohtunik Karin Sonntak Otsuse tegemise aeg ja koht 16. juuni 2021. a, Tallinn Tsiviilasja number 2-20-118904 Tsiv

§ 396

lg 1 kohaselt kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma.

§ 76lg 1 järgi kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele.

22. Riigikohus on lahendis 3-2-1-35-09 selgitanud, et tähtajalise laenulepingu puhul muutub laenu tagastamise nõue sissenõutavaks laenu tagastamise tähtpäeva saabumisel.

§ 398

lg 1 järgi saab tähtajatu laenulepingu puhul nõuda laenu tagasimaksmist pärast laenulepingu ülesütlemist. Kohtu hinnangul ei ole hageja käesoleval juhul tõendanud laenulepingu sõlmimist hageja ja kostja vahel.

§ 3

kohaselt võlasuhe võib tekkida lepingust, kahju õigusvastasest tekitamisest, alusetust rikastumisest, käsundita asjaajamisest, tasu avalikut lubamisest ja muust seadusest tulenevast alusest. Eeltoodust tulenevalt ei tõenda üksnes rahaülekande tegemine laenulepingu sõlmimist.

1. TsMS § 230 lg 1 kohaselt kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 328 lg 1 kohaselt menetlusosalise avaldused asja puudutavate faktiliste asjaolude kohta peavad olema tõesed. Kohtu hinnangul hageja käesolevas menetluses tõeseid avaldusi teinud ei ole. Kohtule on esitatud hageja arvelduskonto väljavõte, millelt nähtub, et 02.12.
2. a on kostja arvelduskontole tasutud 1 000 eurot, 22.12.
3. a 2 800 eurot ja 28.12.
4. a 300 eurot. Hagiavalduses ja väidetava lepingu ülesütlemise avalduses puudub viide selle kohta, millal tähtajatu suuline laenuleping kostjaga sõlmiti. 16.11.
5. a menetlusdokumendis väidab hageja, et laenuleping sõlmiti J S vahendusel, kes küsis hageja seaduslikult esindajalt M Llt raha kostja jaoks. Kohtuistungil kinnitas hageja, et suuline laenuleping sõlmiti
6. a suvel hageja ja kostja vahel, keda esindas lepingu sõlmimisel J S. Kohtuistungil selgitas hageja ka, et raha palujaks oli kostja. Kohtuistungil selgitas hageja veel, et leping sõlmiti
7. a novembris, mil J S küsis raha kostja jaoks.
8. Vastavalt TsÜS § 138 lg 2 ei ole õiguse teostamine lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-137-10 märkinud, et hea usu põhimõtte funktsiooniks on lepingust või seadusest tulenevate õiguste teostamise kuritarvitamise piiramine. Riigikohus on lahendites 3-2-1-108-14 ja 3-2-1-186-13 selgitanud, et nõude kohta valeandmete esitamine võib olla kelmuse katse. Kohus on käesolevas menetluses palunud hagejal korduvalt selgitada oma nõude tekkimist. Hageja seda ei ole. Kohus on seisukohal, et hageja on jätnud raha ülekannete tegemise tegeliku majandusliku sisu kohtule avaldamata. Hageja
9. a majandusaasta aruandes väidetav laenukohustus ei kajastu. Hageja enda väitel olid M L ja J S vahel ärilised suhted. Käesolevas menetluses kogutud tõenditest nähtub, et hagejal ja hageja seaduslikul esindajal M Ll puudusid igasugused eraelulised või ärilised suhted kostjaga. Kohtu hinnangul on käesolevas menetluses kostja vastu nõude esitamise põhjus üksnes selles, et J S oli väidetava laenulepingu sõlmimise ajal maksejõuetu isik ning tema vastu nõude esitamine on ilmselt perspektiivitu.

§ 6

lg 1 kohaselt võlausaldaja ja võlgnik peavad teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt ning lg 2 kohaselt 5 võlasuhtele ei kohaldata seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõetamatu. Heas usus käitumist on defineeritud ka kui käitumist, mis ei ole vastuoluline, kus peetakse kinni lubadustest, kus hoidutakse ebamõistlikult kahjustavate tingimuste pealesurumisest ja kus täidetakse ka neid kohustusi, milles ei ole otse kokku lepitud, kuid mis kuuluvad lepingu sisusse selle õiglase tõlgendamise tulemusel (vt Tsiviilseadustiku üldosa seadus. Kommenteeritud väljaanne, Tln 2010 lk 417). Hageja väited oma nõuet maksma pannes on olnud käesolevas menetluses kohtu hinnangul vastuolulised ning hageja on oma nõuet maksma pannes käitunud vastuolus hea usu põhimõttega. 25. Hageja on 24.09.2020. a ja 16.11.2020. a esitanud alternatiivselt kostja vastu ka alusetust rikastumisest tuleneva nõude

§ 1028

alusel.

§ 1028

lg 1 kohaselt kui isik on teiselt isikult midagi saanud olemasoleva või tulevase kohstuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Käesolevas menetluses kogutud tõenditest nähtub, et kostja ei ole hagejalt midagi saanud ning hagejal puudus ka soov kostjale midagi üle anda. 4 100 eurot on kostja kontole hageja poolt üle kantud, kuid kohtu hinnangul täitis hageja ülekannetega kokkulepet, mis oli sõlmitud hageja ja J S vahel, seega oli hageja sooritusel õiguslik alus. Eeltoodust tulenevalt on hageja nõue kostja vastu õiguslikult põhjendamatu ning hagiavaldus tuleb jätta rahuldamata. Menetluskulude jaotus

1. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Eeltoodu alusel jätab kohus menetluskulud hageja kanda.
2. TsMS § 174 lg 2 alusel maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist.
3. Kostja palub hagejalt välja mõista menetluskulud 12 töötunni eest kokku summas 1 200 eurot. Kostja kasutas esindaja teenust dokumentidega tutvumiseks ja hagiavaldusele vastuse koostamiseks, hageja seisukohale vastuse koostamiseks, kohtuistungil osalemiseks. Esindaja toimingud on kohtu hinnangul põhjendatud ja vajalikud ning tsiviilasja keerukusega kooskõlas.
4. Riigikohus on 13.11.2013.a määruses kohtuasjas nr 3-2-1-115-13 asunud seisukohale, et lisaks esindamisele kulunud aja põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisele tuleb TsMS § 175 lg 1 järgi hinnata ka ühe tööühiku hinna (s.o tunnitasu) põhjendatust ja vajalikkust. Üksnes sellisel juhul saab hinnata, kas lepingulise esindaja kulud on põhjendatud ja vajalikud. Kohus on seisukohal, et tasu õigusteenuse eest kokku summas 100 eurot (ilma käibemaksuga) ei ületa õigusabituru keskmist ning kohtute poolt mõistlikuks peetud tunnihinda. Eeltoodust tulenevalt on kostja põhjendatud menetluskulud kokku summas 1 200 eurot. /allkirjastatud digitaalselt/ Karin Sonntak Kohtunik 6