KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtukoosseis Kohtunik Anu Uritam Otsuse tegemise aeg ja koht 28.04.2022 Tallinna kohtumaja Tsiviilasja number 2-21-15463 Tsiviilasi X hagi Eesti

) § 29 lg 1 järgi on looma identifitseerimise viisideks looma märgistamine, kirjeldamine ja kuuluvuse määramine.

§ 29

lg 2 järgi on looma märgistamine on tema varustamine elektroonse identifitseerimisvahendiga või muu eristamist võimaldava püsiva ja kordumatu kunstliku tunnusega, mis võimaldab tuvastada looma kuuluvuse.

§ 29

lg 3 näeb ette, et looma kirjeldamist tema eristamise eesmärgil kasutatakse looma puhul, keda ei ole võimalik või otstarbekas märgistada. Eeltoodust tuleneb, et hagejal oleks tulnud temale kuuluv rebane märgistada ehk varustada kiibiga, mis oleks esmase tõendina tõendanud looma talle kuulumist. Samuti oleks hagejal olnud võimalik looma kirjeldada, kuid hageja ei ole suutnud menetluses teha isegi seda. 33.

§ 37

lg 1 järgi peavad loomapidaja ja lemmikloomapidaja tagama oma looma veterinaarnõuete kohase pidamise ja rakendama vajalikke meetmeid looma lahtipääsemise vältimiseks.

§ 37

lg 3 järgi korraldab loomapidaja lahti pääsenud looma püüdmise ning

§ 37lg 7 järgi kannab looma püüdmisega seotud kulud looma omanik.

Seetõttu on iseenesest põhjendatud kostja viited sellele, et kui lahti pääsenud loom kuulub hagejale, oleks hagejal tulnud kanda looma püüdmisega seotud kulud. Hageja ei ole menetluse käigus suutnud välja tuua, millal tema loom kadus, mis asjaoludel ta kadus ja mida hageja on ise teinud selleks, et loom lahti ei pääseks. Hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit, et ta oleks ise looma otsinud. Eeltoodu alusel ei ole kohtu hinnangul isegi eluliselt usutav, et nimelt hagejale kuuluva rebase püüdis kostja kinni.

1. Hageja esitas oma nõude tõendamiseks kirjavahetuse tema tütre ja kostja vahel (toimiku lk 69). Kirjavahetuses on räägitud püütud rebasest ja selle seisukorrast, muuhulgas sellest, et tegu oli lõikamata emase loomaga, kes oleks looduses saanud pojad punarebasega. Kirjades on ilmselt hageja tütar nõudnud looma tagastamist omanikule, kuid talle on selgitatud, et omanik on registreerimata, mistõttu ei ole teada, kelle loomaga tegu on. Looma fotosid ei ole hageja tütar saatnud. Hageja tütrele selgitati korduvalt, et rebane tagastatakse, kui on tõendatud tema kuuluvus ja tasutud looma püüdmise ning hoidmisega seotud kulud. Ainuüksi hageja tütre pöördumised ei tõenda, et tegu oli hagejale kuuluva loomaga.
2. Hageja esitas kohtule foto lätikeelsest dokumendist (toimiku lk 11, tõlge lk 24), millele keegi on teinud eesti keeles juurdekirjutused „Nüüd: Roosi“, „valge rebane“ ja „valge värv“. Samuti lisanud fotole käsitsi rebitud paberile kirjutatud sõnad: „Rebane (Roosi) jooksus“. Dokumendil puuduvad mistahes dokumenti ennast või vaidlusalust looma identifitseerida võimaldavad andmed. Kohus ei saa dokumendi alusel järeldada, et tegemist on rebase passiga, mille alusel oli ta Lätis registreeritud. Seesuguse registreerimise kohta dokumendis andmed puuduvad.
3. Hageja on esitanud kohtule lätikeelse allkirjastamata teksti (toimiku lk 12, tõlge lk 25), millele on samuti keegi eesti keeles käsitsi juurde kirjutanud erinevate loomade nimetusi, sealhulgas „valge (hõbe) rebane (emane)“. Dokumendi alusel on metsloomade omanik Y andud dokumendis loetletud loomad hagejale üle, kuid ühtegi allkirja dokumendil ei ole. Üle antud loomad ei ole dokumendis identifitseeritud, dokumendil puuduvad allkirjad ning selles ei ole ka andmeid, milliste alusel tuvastada Yit. Tegemist ei ole ostu-müügi lepinguga.
4. Hageja esitas kohtule kolm fotot rebasest (toimiku lk 13-15), milliste alusel ei ole võimalik looma identifitseerida ega isegi tuvastada, kas fotodel on kujutatud üks ja sama loom või mitu looma. Looma ennast ei ole hageja kirjeldanud ega selgitanud, miks ta erinevalt kohtus esitatud väidetele ei suutnud tegelikult meedias avaldatud fotode alusel oma looma tuvastada, vaid pöördus kostja poole sooviga saada fotot kinni püütud rebasest. Ebaselge on, miks väitis hageja tütar kostjale kohtumenetluse eelsel ajal, et neil puuduvad kadunud loomast fotod.
5. Eesti Metsloomaühing on 03.08.2021 saatnud e-kirja (toimiku lk 10), milles ta on hageja esindajale selgitanud, et esitatud tõendid ehk fotod ja passi koopia ei võimalda tõendada looma kuuluvust ega teda identifitseerida. Kirjas viidati, et hagejale kuulub mitmeid rebaseid, mistõttu ei ole teada, millise looma kohta tõendid esitati. Kirjas selgitati, et Läti registri väljavõte ei võimalda looma identifitseerida ei nime, vanuse ega muu tunnuse alusel. Ühingu valduses oleva rebase karvastiku värv on kirja järgi teistsugune.
6. Kostja esitas kohtule veebilehel ejs.ee 14.06.2021 avaldatud uudise koos fotodega (toimiku lk 36-38), milles on kirjeldatud metsas leitud valget hõberebast, kes tundus olevat kodustatud. Kostja esitas kohtule FB Messenger keskkonnas peetud vestluse hagejaga 17.06.2021 (toimiku lk 39-40). Vestlusest nähtub, et hageja soovis kostjalt saada rebase pilti, et teada, kas kostja valduses on üldse tema rebane. Hageja väitis kostjale, et ta ei mäleta kiibi olemasolu. Kostja soovis seepeale teada, kas hageja on avaldanud kuulutuse looma kadumise kohta, millisele küsimusele hageja ei vastanud. Kostja selgitas, et rebast ei ole leitud, vaid pikka aega püütud ja loomal puudub kiip. Kohus ei pea usutavaks, et lemmiklooma omanik ei oska vastata küsimusele, kas tema loomal on kiip või mitte. Vestluses hageja tütrega kinnitas viimane, et neil loomast fotosid ei ole (toimiku lk 41-42), mistõttu ei ole kohtul võimalik tõsikindlalt tuvastada, millise looma fotod on hageja tegelikult kohtule esitanud (toimiku lk 56-57).
7. 18.02.2022 esitas hageja kohtule ilma selgitusteta Eesti Metsloomade Ühingu kodulehel avaldatud postituse fotoga (toimiku lk 69), kostja juba avaldatud uudise veebilehelt ejs.ee (toimiku lk 70) ja veebilehel postimees.ee avaldatud artikli (toimiku lk 71-73). Artiklis märgitu järgi oli hageja väitnud Virumaa Teatajale, et rebane kadus ööl vastu
8. juunit, kuid kostja ei olnud veendunud, kas kinni püütud rebane kuulub hagejale, sest püütud rebast jälgiti looduses juba enne
9. juunit ja teda pildistas jahimees
10. juunil.
11. Hageja esitas kohtule veebilehel www.virumaateataja.ee ilmunud artikli „Kui te maksate 1000 eurot, siis saate rebase tagasi“ (toimiku lk 75-78), milles on taas avaldatud fotod kinni püütud rebasest ja kirjeldatud tema püüdmisega seotud sündmusi. Hageja nõudis rebase tagastamist, kuid ei suutnud tõendada tema kuuluvust. Artikli järgi tekitas asjatundjates küsimusi asjaolu, kuidas sattus karjääri rebane, kes ligi kahe nädala jooksul ei olnud suuteline iseseisvalt karjääri territooriumilt edasi liikuma. Karjäär asus hageja elukohast 30 km kaugusel ning artiklis avaldati arvamust, et loom oli karjääri hüljatud.
12. Eeltoodu alusel ei ole hageja suutnud tõendada isegi väidet, et rebase kuulumist talle tõendavad rebase kadumise ja leidmise aja kattuvus ning kadumise ja leidmise koha kattuvus. Hageja ei ole tõendanud, millal rebane tegelikult kaduma läks ja kuidas ta võis jõuda hageja elukohast 30 km kaugusele. Kõik hageja väited on jäänud üldsõnalisteks ja vastuolulisteks. Kohus ei saa hageja nõuet rahuldada üksnes põhjusel, et hageja soovib kostja valduses olevat rebast endale saada. Olukorras, kus hageja ei ole tõendanud talle kuuluva rebase asumist kostja valduses, puudub kohtul alus hagi rahuldada. Seetõttu jätab kohus rahuldamata hageja nõude kohustada kostjat hagejale üle andma kostja valduses olev ja hagejale kuuluv hõberebane.
13. TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus tegi otsuse hageja kahjuks, tuleb menetluskulud jätta hageja kanda. TsMS § 174 lg 1 sätestab, et menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist.
14. Kohus loeb kostja esindaja tunnitasu, samuti menetlusdokumentidega tutvumiseks ja nende koostamiseks kulunud aega mõistlikuks ja vaidluse sisuga kooskõlas olevaks. Hagejalt tuleb kostja kasuks menetluskuludena välja mõista 840 eurot. Kooskõlas kostja taotlusega tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista viivis 840 eurolt alates käesoleva lahendi jõustumisest kuni menetluskulude täieliku tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Kohus rahuldab kostja taotluse määrata otsuses kindlaks menetluskulude täitmise viis ning kohus kohustab hagejat kandma kostja kasuks väljamõistetud menetluskulud OÜ TWINTES arvelduskontole nr XXXXXXXXXXXXXX. /allkirjastatud digitaalselt/ Anu Uritam kohtunik