Obsah (10)

§ 185§ 180§ 175§ 338§ 152§ 318§ 339§ 98§ 63§ 337

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 23. november 2021, Tallinn Kriminaalasja number 1-21-1494 Kohtukoosseis Eesistuja Ivi Kesküla, liikmed Orvi K

§ 185

lg 2 esimene lause alusel välja mõista N.E-lt Eesti Vabariigi kasuks apellatsioonimenetluses õigusabi osutamisega seotud kulude katteks 352,80 eurot. 1 Kaitsjatasu kuulub tasumisele 1 kuu jooksul ringkonnakohtu lahendi jõustumisest Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele. Makseinfo koos viitenumbriga menetluskulu tasumiseks edastatakse eraldi dokumendina. 5.

§ 185

lg 2 teise lause alusel jätta apellatsioonimenetluses osutatud kaitsjatasu summas 72,36 eurot riigi kanda. Edasikaebamise kord: Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. SÜÜDISTUS

1. N.E süüdistatakse selles, et tema 14.09.2020, viibides xxx asuvas sauna eesruumis, olles alkoholijoobes, võttis kella 17.44 ajal kööginoa ning lõi sellega X-le ühel korral vasakule poole kaela piirkonda. Noalöögi tagajärjel sai vigastada X neel ning vasakpoolne kägiveen, mille tõttu tekkis X-l äge verekaotus, millesse ta suri mõni minut hiljem sündmuskohal. N.E, lüües noaga X-le kaela piirkonda, kus asuvad veenid ja kust algab inimese pea, pidi vähemalt möönma, et X pussitamise tagajärjel sinna piirkonda võib X surra s.t N.E tegutses teadlikult ja tahtlikult. Seega pani N.E tahtlikult toime KarS § 113 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o teise inimese tapmise. PÄRNU MAAKOHTU OTSUS 2.Maakohus tunnistas N.E süüdi KarS § 113 lg 1 järgi ja mõistis karistuseks 7 aastat ja 6 kuud vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel luges kohus N.E-le mõistetud karistuse kandmise aja alguseks 14.09.
2. N.E suhtes kohaldatud tõkendi, vahistamine, jättis kohus kuni kohtuotsuse jõustumiseni muutmata. Kohtuotsuse jõustumisel tõkend tühistati. Kohus rahuldas hagi õigeksvõtul kannatanu Saima X tsiviilhagi ning mõistis N.E-lt tekitatud varalise kahju hüvitamiseks VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 1 § 129 lg 1, 2 alusel C kasuks välja 1284,35 eurot.

§ 180

lg 1, 3 alusel mõistis kohus N.E-lt riigituludesse menetluskulud:

§ 175

lg 1 p 9, § 179 lg 1 p 1 tulenevalt sundraha 1460,00 eurot ning

§ 175

lg 1 p 3, 4 sätestatud ekspertiiside kulust 4258,00 eurot ja kaitsjatasust ½ summas 1328,55 eurot. Kokku mõistis kohus N.E-lt riigituludesse välja menetluskulu 7046,55 eurot. Väljamõistetud menetluskulu kohustas tasuma ositi igakuiste osamaksetena 12 kuu jooksul, igakuise makse suurus 11 kuud 587,21 eurot ja viimane 12. kuu 587,24 eurot. 2

§ 180

lg 3 alusel jättis kohus riigi kanda ½ määratud kaitsja tasust ja kuludest summas 1328,55 eurot ja ½ ekspertiiside kulust 4258,00 eurot. Jättis menetluskulude hulka arvamata ja riigi kanda ambulatoorse kohtupsühhiaatria ekspertiisi tegemise kulu 765 eurot. Kohus tegi otsustuse ka asitõendite suhtes võetavad meetmete osas. APELLATSIOONID 3. Kaitsja vaidlustab maakohtu otsuse N.E-le karistuse mõistmise osas. Kaitsja märgib, et esitab apellatsiooni kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu (

§ 338

p 3, § 339 p 12) ja mõistetud karistuse mittevastavuse tõttu kuriteo raskusele ja süüdimõistetu isikule (

§ 338

p 4) Kaitsja ei nõustu maakohtu otsuse põhjendustega ja järeldustega selles, et N.E-le Lääne Prefektuuri 01.10.2020 määrusega määratud ambulatoorse kohtupsühhiaatria ekspertiisi akt nr 7.1-3/619, mille koostas SA PERH Psühhiaatriakliinikus läbi viidud ekspertiisi alusel ekspert psühhiaater PV (II kd. tl. 164-171), on kohtukõlbmatu ja tuleb tõendikogumist välja jätta. Maakohus andis nimetatud tõendile ebaõige hinnangu ja jättis ekspertiisiakti nr 7.1-3/619 ebaõigesti tõendikogumist välja. Asjas on läbi viidud kohtupsühhiaatria ekspertiis ja kohtupsühhiaatria-psühholoogia kompleksekspertiis. Mõlema ekspertiisi viisid läbi riiklikult tunnustatud eksperdid, mis on tõendatud väljavõttega EKEI veebilehel avaldatud riiklikult tunnustatud ekspertide nimekirjast. Asja läbivaatamisel maakohtus asus kaitsja seisukohale, et mõlemad ekspertiisiaktid on tõendina lubatavad. Paraku jõudsid eksperdid samadele andmetele tuginedes osaliselt erinevatele järeldustele. Mõlema ekspertiisiakti järelduste kohaselt esineb N.E sõltuvus alkoholist (RHK 10 järgi – F.10.2). Mõlema ekspertiisiakti ja kohtuistungil antud ütluste järgi eitavad eksperdid N.E poolt tarvitatud ravimite ja alkoholi tarvitamise sellist koosmõju, mis oleks põhjustanud temal ajutise raske psüühikahäire. Siiski on eksperdid erineval arvamusel selles, kas N.E tekkis 14.09.2020 alkoholi tarvitamise käigus psühhootiline häire või mitte. Maakohus ei olnud tõendite hindamisel järjekindel. Kui ta luges kohtupsühhiaatria ekspertiisi akti nr 7.1-3/619, mille koostas psühhiaater PV, Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 06.10.2017 otsuses nr 1-15-10967 p-des 13 – 20 avaldatud seisukohtadele tuginedes kohtukõlbmatuks, siis oleks samasugustel põhjendustel pidanud maakohus lugema kohtukõlbmatuks ka kohtupsühhiaatria-psühholoogia kompleksekspertiisi akti nr 18/35, mille koostasid psühhiaater KE ja kliinilise psühholoogia magister TK ja kaitsja esitab enda põhjendused ja hinnangu aktile 18/35. Kokkuvõtvalt kaitsja leiab, et ka ekspertiisiakt nr 18/35 ei ole selge ja vastuoludeta, selle kõikide järelduste kujunemine ei ole ekspertiisiaktist jälgitav. Järelikult esineb mõlemas kohtupsühhiaatriaekspertiisi aktis puudusi ja kui maakohus oleks tõendeid järjekindlalt ja ühetaoliselt hinnanud, oleks ta pidanud ka kohtupsühhiaatria-psühholoogia kompleksekspertiisi akti nr 18/35 kohtukõlbmatuks lugema ja selle asja läbivaatamisel arvesse võtmata jätma. Maakohus oleks pidanud rahuldama kaitsja taotluse kordusekspertiisi määramiseks. 2 Kaitsja leiab, et kummaski ekspertiisiaktis ei ole nii suuri puudusi, et neid tuleks pidada kohtukõlbmatuks. Ei saa ignoreerida tõsisasja, et selles kriminaalasjas N.E suhtes tehtud ambulatoorse kohtupsühhiaatria ekspertiisi ja kohtupsühhiaatria-psühholoogia kompleksekspertiisi eksperdiarvamustes jõudsid sama valdkonna eksperdid diametraalselt erinevale järeldusele küsimuses, kas N.E oli oma vaimse tervise tõttu temale süüks arvatava teo toimepanemise ajal võimeline aru saama oma teo keelatusest ja oma käitumist 3 vastavalt sellele arusaamisele juhtima? Ekspertarvamuse andnud eksperdid kuulati kohtus üle, kuid ka ülekuulamisel jäid eksperdid oma erinevate arvamuste juurde ja erinevusi arvamustes kõrvaldada ei õnnestunud. Esitasime asja läbivaatamisel maakohtus taotluse määrata asjas uus ekspertiis kohtupsühhiaatriapsühholoogia kompleksekspertiis komisjonilise korduvekspertiisina. Maakohus jättis kaitsja taotluse rahuldamata. Maakohus rikkus sellega oluliselt ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtet. KarS § 34 p 2 järgi ei ole isik süüdiv, kui ta teo toimepanemise ajal ei olnud võimeline aru saama oma teo keelatusest või oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtima seoses ajutise raske psüühikahäirega. Olukorras, kus kaks erinevat ekspertiisiakti koostanud eksperdid jõudsid risti vastukäivatele järeldustele selles, kas N.E esines temale inkrimineeritava kuriteo toimepanemise ajal ajutine raske psüühikahäire (psühhootiline häire) või mitte, on ausa ja õiglase kohtupidamise põhimõttega kooskõlas komisjonilise korduvekspertiisi määramine, mitte aga ühe ekspertiisiakti otsitud põhjendustega kohtukõlbmatuna tõendikogumist väljajätmine. Kaitsja kordab apellatsioonimenetluses maakohtu menetluses esitatud taotlust ja palub määrata N.E suhtes kohtupsühhiaatria-psühholoogia kompleksekspertiis komisjonilise kordusekspertiisina. Kuna varasemate ambulatoorsete ekspertiiside läbiviimisel on eksperdid jõudnud erinevate tulemusteni, oleks meie arvates vajalik N.E suhtes läbi viia korduvekspertiis statsionaarse ekspertiisina. KarS §-s 36 on sätestatud, et tahtlikult või ettevaatamatusest põhjustatud joobeseisund ei välista süüd. Lähtutakse eeldusest, et ka keskmise või raske joobe korral on isik süüdiv. Siiski on kohtupraktikas asutud ka seisukohale, et alkoholijoove ei välista aga iseenesest psühhoosi olemasolu ning süüdimatusseisundit (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20.05.1997 kohtuotsus kohtuasjas nr 3-1-3-19-97). Kaitse hinnangul annavad asjas uuritud tõendid alust jaatada N.E alkoholi tarvitamise käigus polümorfse psühhootliline häire tekkimist. Maakohus on selles osas allpool nimetatud tõendeid ebaõigesti hinnanud. Kaitsja esitab ülevaate Kuressaare Haigla SA 15.09.2020 vastusest nõudekirjale ja väljavõttest haigusloost nr S3117 2020, alajaotusest „Anamneesˮ Esitab osaliselt tunnistajate D, U ja N ütlused. Toob osaliselt ära 14.09.2020 kell 17.45.13 telefoninumbrilt XXXXXXXXXX Häirekeskuse numbrile 112 tehtud kõne vaatlusprotokolli sisu ja politseiniku vormikaamera salvestuse vaatlusprotokollis kajastatu. Samuti esitab katkendi tunnistaja G ütlustest. Toob ära 14.09.2020 isiku kahtlustatavana kinnipidamise protokollist nähtu ja 14.09.2020 indikaatorvahendi kasutamise protokolli ja joobeseisundile viitavate tunnuste kirjeldamise protokolli järgi tuvastatu. Osutab, et protokollis on märge, et kontrollile allutatud isik ei olnud suuteline alla kirjutama. Järelikult oli 14.09.2020 kell 19:12 N.E seisund selline, et ta ei olnud võimeline tema suhtes läbiviidava menetlustoimingu käiku jälgima ja menetlusdokumenti allkirjastama. Kaitsja esitab 14.09.2020 isiku läbivaatuse protokollist väljavõtte ja märgib, et protokollis puudub toimingule allutatud isiku N.E allkiri. Puudub märge protokolli temale tutvustamise kohta ja selle kohta, et ta on keeldunud protokolli allkirjastamast või et ta ei olnud võimeline protokolli allkirjastama. Sellega rikkus protokolli koostaja

§ 152lg-tes 1, 2, 4 ja 5 sätestatud nõudeid.

14.09.2020 indikaatorvahendi kasutamise protokolli ja joobeseisundile viitavate tunnuste kirjeldamise protokolli kantud andmetest saab järeldada, et N.E ei olnud 14.09.2020 kell 19:20 võimeline oma seisundi tõttu isiku läbivaatuse protokolli allkirjastama. 4 Kokkuvõtlikult nähtub eelpool nimetatud tõenditest, et: - N.E on alkoholisõltlane, kellel on varem, so enne temale inkrimineeritava teo toimepanemist 14.09.2020 esinenud psühhootilisi episoode; - ta viibis alates 08.09.2020 kuni 14.09.2020 kella 11:11-ni Kuressaare haiglas, kus sedastati, et arvestades algavat alkohoolset psühhoosi vajaks ta edasist ravi psühhiaatriosakonnas, kuid ta lahkus haiglast; - tema puhul on algava alkohoolse psühhoosi tunnuseks oma rahakoti otsimine, mida tal tegelikult kaasas ei ole; - 14.09.2020 kell 17:45 võttis ta Häirekeskuse numbrile 112 kõne, milles tema kõne stiil ja sisu viitab segadusseisundile; 14.09.2020 kella 18 paiku, kui sündmuskohale saabusid politseinikud, olid tal alkoholijoobe tunnused, jutt oli ebaselge; - politseijaoskonnas 14.09.2020 õhtul pärast tema kahtlustatavana kinnipidamist tehtud menetlustoimingutel ei olnud ta võimeline selgitusi andma ega tema suhtes läbi viidud menetlustoimingute protokollidele alla kirjutama. Kaitsja arvates võib eeldada, et kui isik ei ole võimeline menetlustoimingutel selgitusi andma ega protokolle allkirjastama, siis on tema võime mõtestatult ja sihipäraselt käituda pärsitud. Nende asjaolude ja tõendite pinnalt on ebaõige maakohtu järeldus, et N.E oli 14.09.2020 temale inkrimineeritava kuriteo toimepanemisel võimeline mõtestatult ja sihipäraselt käituma ning oma tegevusi ja nende tagajärgi mõistma. Maakohus on tõendeid ebaõigesti hinnanud. Tõendite ebaõige hindamine tõi kaasa osaliselt ebaõige lahendi tegemise. Kaitsja esitades KarS § 32 lg 1, §-s 33 on sätestatud, et isik on süüvõimeline, kui ta on teo toimepanemise ajal süüdiv. Eeltoodud tõenditest nähtub, et N.E puhul esineb süüd välistav asjaolu KarS § 34 tähenduses. Ta ei saanud aru oma teo keelatusest ega suutnud vastavalt sellele oma tegevust juhtida. Teda ei saa 7 tulenevalt KarS § 32 lg-st 1 karistada. Ta tuleb allutada psühhiaatrilisele sundravile vastavalt KarS § 86 sätetele. Kui ringkonnakohus eeltooduga ei nõustu ja leiab, et N.E on süüvõimeline, siis palub temale maakohtu otsusega mõistetud karistust vähendada. KarS § 113 lg-s 1 sätestatud kuriteo toimepanemise eest on ette nähtud karistusena kuue- kuni viieteistaastane vangistus. Sanktsiooni keskmine karistusmäär on 10,5 aastat vangistust. Maakohus on iseenesest õigesti temale karistuse mõistmisel arvesse võtnud, et temale ei ole alust omistada kuriteo toimepanemist kavatsetult ega otsese tahtlusega. Ta pani kuriteo toime kaudse tahtlusega. Seda tuleb arvesse võtta tema süü hindamisel. N.E on asjas läbivalt väitnud, et ta lihtsalt ei mõista, kuidas ta ometigi võis oma ammust head tuttavat X noaga lüüa. Ta on juhtunut sügavalt kahetsenud. Esineb karistust kergendav asjaolu KarS § 57 lg 1 p 3 tähenduses – puhtsüdamlik kahetsus. KarS § 57 lg 2 järgi võib karistuse kohaldamisel arvestada ka käesoleva paragrahvi lõikes 1 loetlemata asjaolusid. Palu b N.E-le karistuse mõistmisel arvesse võtta, et ta ei olnud kuriteo toimepanemise ajal selge mõistuse juures, et ta on 62- aastane ja et tema tervis on halb. Samuti palume temale karistuse mõistmisel arvestada, et karistust raskendavad asjaolud KarS § 58 tähenduses puuduvad. Maakohus on õigesti lugenud karistuse kandmise aja alguseks N.E kahtlustatavana kinnipidamise päeva 14.09.

1. N.E taotleb suulist menetlust. Kaitsja palub apellatsioonimenetluses määrata N.E suhtes kohtupsühhiaatriapsühholoogia kompleksekspertiis komisjonilise kordusekspertiisina. Palub jätta apellatsioonimenetluses riigi õigusabi korras osalenud kaitsja tasu riigi kanda. Kaitsja palub tühistada Pärnu Maakohtu
2. juuli
3. a. kohtuotsus kriminaalasjas nr 1 -211494 N.E-le mõistetud karistuse osas. Teha tühistatud osas uus otsus, millega allutada N.E psühhiaatrilisele sundravile või mõista temale kergem karistus.
4. Prokuratuur vaidlustab N.E-le mõistetud karistuse kujunemist ja karistuse määra. Prokuratuuri hinnangul on maakohus loonud täiesti uue ning Riigikohtu senisest praktikast 5 irduva karistuse mõistmise skeemi. Samuti leiab prokuratuur, et maakohus ei ole süüdistatava süü suuruse hindamisel arvestanud kõikide tuvastatud asjaoludega ning on kohaldanud kergendava asjaoluna midagi sellist, mida seadusandja pole kergendava asjaoluna põhjendatult arvestanud. Kõige selle tulemusena on maakohus mõistnud N.E-le liiga leebe karistuse. Prokurör teeb viite Riigikohtu on 03.04.2020 kohtuotsuse nr 1-18-2232 punktis 71 sedastatule ja märgib, et KarS § 113 lg 1 järgi on võimalik mõista karistuseks vangistus kuus kuni viisteist aastat. Seega on sanktsiooni keskmiseks määraks kümme ja pool aastat vangistust, mis senise Riigikohtu praktika kohaselt peaks olema karistuse mõistmise lähtepunktiks. Maakohus on kohtuotsuse punktis 72 leidnud, et arvestades ühest küljest löögi piirkonda (elutähtis piirkond), valitud vahendit ja vigastuse intensiivsust, teisalt ründe impulsiivsust ning ühte lööki (ei ole massiivset vägivalda) ja kaudset tahtlust tuleb N.E süü hinnata kohtu veendumusel keskmisest veidi väiksemaks. N.E karistus peaks olema sanktsiooni esimese kolmandiku piires, s.o 6 ja 9 aasta vahel. Sellest nähtub, et maakohus ei ole karistuse mõistmisel järginud senist „sanktsiooni keskmise määra lähtepunkti“ kohtupraktikat ning on loonud uue süsteemi. Maakohtu loogikat järgides tuleb karistuse mõistmisel mitte lähtuda sanktsiooni keskmisest määrast, vaid sanktsioon tuleb jagada kolmeks ning vastavalt süü suurusele mõista karistus nende kolmandike piires, jättes täielikult sisustamata, kuidas nende kolmandike piires õige karistusmäärani jõuda. Samuti ei ole arusaadav, kuidas kohus on jõudnud just 7,5 aastase vangistuseni. Kuivõrd selline skeem irdub senisest kohtupraktikast, siis pole sellel mingit õiguslikku alust. Seega on maakohus ekslikult mõistnud N.E-le vale süsteemi kasutades vale karistusmäära. Samuti on maakohus jätnud N.E süü suuruse hindamisel tähelepanuta mitu süü suurust mõjutavat asjaolu: 1) kogutud tõenditest nähtub, et kannatanu ei soodustanud mitte mingil moel kuriteo toimepanemist tema suhtes, vaid rünne oli tema jaoks ootamatu ehk agressiivsus oli ainult süüdistatava poolne ja ettenägematu (Riigikohus on 17.06.2013 lahendi nr 3-1-1-58-13 punktis 7 leidnud, ). 2) maakohus pole arvestanud, et kohtupsühhiaatria- ja psühholoogia kompleksekspertiis tuvastas süüdistataval alkoholisõltuvuse, mille väljendusviisiks on käitumise impulsiivsus, kõrgenenud agressiivsus ja alanenud kriitikavõime, mis on ka varem väljendunud ootamatult teise inimese ründamises pea piirkonda (vt Pärnu Maakohtu 14.08.2018 kohtuotsuse süüdistuse osa) ehk tegemist ei olnud juhusliku ühe episoodiga süüdistatava elus. Seega kuna maakohus nimetatud asjaolusid süü suuruse hindamisel ei arvestanud, siis on maakohus ekslikult hinnanud süüdistatava süü tegelikust väiksemaks. Prokuratuur ei nõustu maakohtu seisukohaga, et karistust kergendava asjaoluna saab KarS § 57 lg 2 järgi käsitleda süüdistatava poolt tsiviilhagi õigeks võttu. Prokuratuuri hinnangul asjaolu, et keegi ei vaidle põhjendatud ja õiguslikule nõudele vastu, on õigusriigis tervitatav ja tavapärane nähtus, mida ei peaks kuidagi eriliselt välja tooma, veel vähem arvestama kergendava asjaoluna. Kuivõrd kahju reaalne hüvitamine ja sisuliselt lubadus kahju hüvitada, pole samaväärsed, siis sellest tulenevalt ongi seadusandja loonud karistusseadustikku kergendava asjaoluna just normi, mis sisaldab kahju vabatahtlikku hüvitamist, mitte normi, mis oleks seotud ainult selle lubadusega. N.E pole kahju hüvitanud ning arvestades tema rahalisi võimalusi, siis see hüvitamine on ka vähetõenäoline. Seega leiab prokuratuur, et kergendava asjaoluna hagi õigeksvõttu arvestada ei tuleks. 6 Seega kokkuvõtlikult kui maakohus oleks karistuse mõistmisel lähtunud Riigikohtu praktikast, arvestanud lisaks prokuratuuri poolt välja toodud süü suurust mõjutavate asjaoludega, hinnanud kergendava asjaoluna ainult süüdistatava puhtsüdamlikku kahetsust, oleks võimalik rääkida karistusest, mis oleks sanktsiooni keskmisest kõrgem või vähemalt keskmine. Ühe kergendava asjaolu esinemine ei saa tingida sanktsiooni keskmisest 3 aasta võrra väiksema karistuse mõistmist. Prokurör palub ringkonnakohtul uuesti hinnata N.E süü suurust ning mõista N.E-le raskem karistus kui seda tegi maakohus. Prokuratuuri hinnangul vastab N.E süü 11 aastasele vangistusele. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes

§ 318; § 319; § 338 p 4; § 340 lg 4 p 4 palub prokurör: 1.

Tühistada Pärnu Maakohtu 19.07.2021 kohtuotsus N.E-le mõistetud karistuse osas;

1. Teha uus otsus, millega mõista N.E-le KarS § 113 lg 1 kuriteo toimepanemise eest raskem karistus. Prokurör ei taotle suulist menetlust. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD ISTUNGIL
2. Kaitsja jäi esitatud apellatsiooni ja selles esitatud taotluste juurde. Süüdistatav toetas kaitsja apellatsiooni. Prokuratuuri apellatsiooni palusid jätta rahuldamata. Prokurör toetas prokuratuuri poolt esitatud apellatsiooni. Kaitsja apellatsiooni, sh kordusekspertiisi määramise osas palus jätta rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUS JA JÄRELDUS.
3. Kohtukolleegium, tutvunud toimiku materjalidega, otsusega, apellatsioonidega ja ära kuulanud menetluspooled kohtuistungil, asub alljärgnevale seisukohale.
4. Kaitsja palub apellatsioonimenetluses määrata N.E suhtes kordusekspertiisi. Kolleegium jättis taotluse protokollilise määrusega rahuldamata.
5. Kaitsja leiab, et maakohus ei olnud tõendite hindamisel järjekindel ja andis ambulatoorse kohtupsühhiaatria ekspertiisi aktile nr 7.1-3/619, mille koostas SA PERH Psühhiaatriakliinikus ekspert psühhiaater PV, ebaõige hinnangu. Samuti kaitsja leiab, et kui eelnimetatud ekspertiisiakt pole kohtukõlbulik, oleks pidanud kohus samadel alustel tõendite kogumist välja jätma ka kohtupsühhiaatria-psühholoogia kompleksekspertiisi ( 2 kd. t.lk. 9-13). Seejuures leiab kaitsja, et kohus oleks pidanud määrama kordusekspertiisi. Seda mitte määrates rikkus kohus ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtet. Samas kaitsja leiab, et kummaski ekspertiisiaktis pole selliseid puudusi, et neid tuleks lugeda kohtukõlbmatuteks. 8.
6. Kolleegium ei nõustu kaitsjaga, et kordusekspertiisi tegemata jätmisega on kohus rikkunud

§ 339lg 1 p-s 12 ettenähtud ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtet.

Kohtuistungi protokolli ( 3 kd. t.lk. 53) kohaselt on prokurör esitanud kohtule kohtupsühhiaatria-psühholoogia kompleksekspertiisi akti nr. 18/35 ( 2 kd. t.lk. 14-42). Kaitsja ei ole tõendi lubatavusele vastu vaielnud, kuid on juhtinnud kohtu tähelepanu arvamuse p-le

1. Kohus on võtnud tõendi vastu, seda on vahetult uuritud. 7 Kaitsja on kohtule esitanud ambulatoorse kohtupsühhiaatria ekspertiisi akti nr 7.1-3/
2. Prokurör on tõendi lubatavusele ja vastuvõtmisele vastu vaielnud. Maakohus on kaitsja tõendi vastu võtnud ( 3 kd. t.lk. 54-57). Seega on tagatud võrdne kohtlemine ja järgitud p oolte võistlevuse printsiipi. Samuti on kohus rahuldanud kaitsja poolt kaitseaktis esitatud taotlused kolme eksperdi kohtuistungile kutsumiseks ( 3 kd. t.lk. 21-22). Kohtuistungil ongi eksperdid aktide kohta oma selgitused andnud ja pooltel oli võimalik neid ka küsitleda. Kaitsja on pärast seda uuesti tõstatanud kordusekspertiisi teostamise vajaduse ( 3 kd. t.lk. 77 pöördel-80), kuid on tõdenud, et kohtul on üheks võimaluseks anda ekspertiisiaktidele hinnang, teine võimalus on määrata uus ekspertiis ja paluda ekspertidel vastata samadele küsimustele, millistele on juba ekspertiisiaktides vastatud. Kohus on protokollilise määrusega ( 3 kd. t.lk. 80) jätnud kaitsja kordusekspertiisi määramise taotluse rahuldamata. Kohus on viidanud asjaolule et kaks ekspertiisi on juba teostatud ja kõik eksperdid on kohtuistungil oma selgitused andnud ning kohtul on võimalik aktidele koos ekspertide selgitustega hinnang anda. Seega on kaitsja maakohtus möönnud, et kohtul on võimalik asi lahendada ka kordusekspertiisi määramata, andes hinnangu kahele juba kohtule esitatud ekspertiisiaktile. Nii ongi antud juhul kohus seaduslikult toiminud. Nii on maakohus süü küsimuse otsustamisel (otsuse p-des 31-68) analüüsinud mõlemaid ekspertiisiakte ning ekspertide poolt kohtuistungil antud selgitusi ja esitanud oma põhjendused ja järeldused aktide vastavusest seaduses ettenähtud nõuetele. Maakohus on jõudnud järeldusele, et ambulatoorse kohtupsühhiaatria ekspertiisiakt nr 7.1.3/619 ei ole tõendina käsitatav. Kohtu põhjendustest nähtuvalt pole ekspertiisiakt selge, hindamise andmed on ebaülevaatlikud, aktis esinevad vastuolud ning eksperdiarvamuse sisulised põhjendused puuduvad, järelduste kujunemine ei ole ekspertiisiakti põhjal kohtule jälgitav. Kaitsja ei ole apellatsioonis kohtu põhjendustele vastuväiteid esitanud kuivõrd kaitsja argument, et kohus oleks pidanud kohtukõlbmatuks hindama ka kompleksekspertiisi akti, maakohtu põhjendusi ja järeldust ei kummuta. 8.
3. Kaitsja leiab, et ekspertiisiaktis nr 18/35 on erialaste uuringute kirjelduse all ulatuslikult refereeritud ekspertide käsutusse antud kriminaaltoimiku materjale. Kaitsja teeb seejuures viite Riigikohtu 06.10.2017 otsuse nr 1-15-10967 p-s 19 märgitule, et isiku uurimiseks ei pea ekspertide käsutusse andma kogu kriminaaltoimikut eeluurimise käigus kogutud tõenditega. Kolleegium märgib, et viidatud lahendis Riigikohus leidis, et eksperdid on lubamatult asunud hindama kriminaalasjas kogutud tõendeid, väljudes selliselt toimides enda pädevuse piiridest. Samuti leiti, et tunnistajate ütluste näol ei olnud tegemist ekspertiisiks vajaliku kriminaalasja materjaliga

§ 98lg 1 p 3 tähenduses.

Eelnimetatud puudustele pole kaitsja viidanud ja kolleegium antud juhul leiab, et kriminaalasjas kogutud tõendite kajastamine ühe alapunktina ekspertiisiakti erialaste uuringute kirjelduste ja uuringutulemuste hindamise osas ei anna alust tuvastada, et akt ei vasta seaduses ettenähtud nõuetele või poleks enam jälgitav ega arusaadav. 8.

1. Kaitsja leiab, et ekspertiisiakti nr 18/35 arvamuse p-d 10 ja 11 ei ole kooskõlas ekspertiisiakti alajaotuses „Erialaste uuringute kirjeldused ja uuringutulemuse hindamineˮ antud kirjeldusega. Kolleegium nõustub siinkohal prokuröri seisukohaga, et kaitsja on meelevaldselt järeldanud nagu oleksid eksperdid põhiosas väitnud, et süüdistatav ei ole suuteline kõrvalise abita iseseisvalt pöörduma arstiabi taotlemiseks. Eksperdid on ekspertiisiakti põhiosas kirjutanud, et 8 s.t see oli süüdistatava valik, et ta ei pöördunud, mitte võimetus pöörduda. Samuti on kaitsja poolt viidatud ülemäärase alkoholi tarvitamise osas eksperdid oma arvamuses ka leidnud, et N.E esineb sõltuvus alkoholist, kuid see ei takista ega piira temal ümbrusest ja oma käitumise iseloomust ning võimalikest tagajärgedest arusaamist ega sihipärast arutlemist ja käitumist. N.E puudub meditsiiniline näidustus psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks. Kolleegium kaitsja poolt viidatud vastuolu ei tuvastanud. 8.
2. Kaitsja on leidnud, et ekspertiisiakti nr 18/35 arvamusliku osa p-s 13 avaldatu kohta puudub igasugune põhjendus. Kolleegium ei saa nõustuda kaitsja etteheitega. Nimelt on eksperdiarvamuse põhjendavas osas eksperdid märkinud ( akti lk 27), et uuritava poolt esitatud mälestuste ebajärjekindlus mälestuste sisu (sama ajavahemiku kohta kirjeldab nii tegelikkuses mittetoimunud sündmuste kogemist kui ka selliseid sündmusi, mis on kooskõlas objektiivsete andmetega), mälulünga ulatuse ja ajalise paiknemise osas ei ole iseloomulik mäluhäirele. Viidatud punktis on eksperdid andnud arvamuse, et N.E poolt esitatud mälestuste ebajärjekindlus mälestuste sisu, mälulünga ulatuse ja ajalise paiknemise osas on hinnatav simulatsioonina. Maakohus on kohtupsühhiaatria-psühholoogia kompleksekspertiisiakti kohtukõlbulikkust analüüsinud otsuses piisava selgusega ja koos ekspertide poolt antud selgitustega. Kolleegium maakohtu põhjendustega ja järeldusega, et ekspertiisiakt on lubatav tõend, millega kohtul on võimalik arvestada, nõustub ega pea vajalikuks põhjendusi korrata. Apellatsioonis esitatud väited ei anna alust anda tõendile maakohtust erinevat hinnangut. Seda enam, et kaitsja on ka ise apellatsioonis leidnud, et ekspertiisiaktis pole selliseid puudusi, mis annaks aluse lugeda see kohtukõlbmatuks tõendiks.
3. Kaitsja on apellatsioonis viidanud tõenditele ja leidnud, et nendest nähtub, et N.E esineb alkoholisõltuvusest ja alkoholi tarvitamisest polümorfne psühhootiline häire, mis on süüd välistav asjaolu KarS § 34 tähenduses, ta ei saanud aru oma teo keelatusest ega suutnud vastavalt sellele oma tegevust juhtida. Kolleegium osutab, et süüdimatusest saab rääkida üksnes kindlate tunnuste olemasolul. Süüdimatuse jaatamiseks peavad üheaegselt olema sedastatud nii juriidiliste kui ka meditsiiniliste tunnuste olemasolu. Vastavalt kohtukõlbuliku kohtupsühhiaatria-psühholoogia kompleksekspertiisi aktile nr 18/35 ei esine N.E psüühikahäireid ega kognitiivseid defitsiite, mis oleksid hõlmatavad määratlusega vaimuhaigus, nõrgamõistuslikkus, nõdrameelsus, ajutine raske psüühikahäire või muu raske psüühikahäire. Temale süüksarvatava teo toimepanemise ajal ei esinenud N.E oma psüühilise seisundi ja kognitiivsete funktsioonide poolt takistusi ega piiranguid ümbrusest ning oma käitumise iseloomust ja sotsiaalsest tähendusest arusaamiseks ning sihipäraseks arutlemiseks ja käitumiseks. Seega süüdimatuse meditsiinilised tunnused pole sedastatavad. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et kohtupsühhiaatria-psühholoogia kompleksekspertiisi aktist nr 18/35 nähtub, et kaitsja poolt viidatud 14.09.2020 kell 17.45.13 telefoninumbrilt XXXXXXXXXX Häirekeskuse numbrile 112 tehtud kõne sisu, tunnistaja G ütlused ja politseiniku vormikaamera salvestus, isiku kahtlustatavana kinnipidamise protokoll, indikaatorvahendi kasutamise protokoll, joobeseisundile viitavate tunnuste kirjeldamise protokoll, isiku läbivaatuse protokoll, tunnistajate D, N ütlused ning Kuressaare Kiirabi 9 kiirabikaart kui ka Kuressaare Haigla patsiendikaart on olnud ekspertide kasutuses. Seega muuhulgas ka eelnimetatud materjalide alusel on eksperdid jõudnudki arvamusele, et N.E ei esinenud rasket psüühikahäiret.

§ 63

lg 1 kohaselt on ekspertiisiakti selgitamisel antud eksperdi ütlusel tõendi väärtus. Ekspert KE on kohtuistungil selgitanud( 3 kd t.lk. 65-69), et esitatud andmetest N.E psühhoosile iseloomulikku tunnuste kogumit ei esinenud, seega ei saanud tal ka psühhoosi esineda. Kahtlust sellisele raskele psüühikahäirele, mistõttu ta ei oleks aru saanud oma teo keelatusest, mida ta teeb ja millised tagajärjed sellel on nende andmete põhjal tõusetuda ei saa. Samuti on ekspert andnud selgituse miks alkoholisõltuvust ei peeta raskeks psüühikahäireks. Kaitsja küsimusele, kas joobes isikul saab vallanduda mingi psühhoos on ekspert kinnitanud, et joobes isikul saab vallanduda psühhoos, kuid N.E ei olnud psühhoosiks iseloomulikku kogumit. Tema puhul ei sa öelda, et tal oleks olnud psühhootilisi tunnuseid või et tal esines psühhoos. Ka ekspert TK on selgitanud ( 3 kd. t.lk 69 pöördel- 71 pöördel), et kõik N.E kognitiivsed funktsioonid on korras. Sõltuvus alkoholist on diagnoositav haigusena, kuid ta ei ole KarS psüühikahäirete süstemaatika mõttes. Võõrutusseisundiga ei kaasne sellist seisundit, kus inimene ei saa aru sundusest ja ei suudaks teadvat otsust teha. Pole selliseid tunnuseid, mis viiks järelduseni, et sündmuskohal esines N.E psühhootilisi elamusi ehk meelepetteid. Need tunnused, mis N.E politseiga kohtumisel pärast 112 numbrile helistades olid vastavad alkoholijoobe tunnustele, see on alkoholijoobele iseloomulik käitumine. Seega ei kinnita ka ekspertide kohtuistungil antud seletused kaitsja oletust, et süüdistataval esines psüühikahäire. Kohtuotsuse tegemisel on maakohus kontrollinud KarS §-s 34 kirjeldatud süüdimatuse meditsiinilisi ja juriidilisi tunnuste olemasolu ning leidnud põhjendatult, et N.E oli talle etteheidetava kuriteo toimepanemise ajal süüdiv . Maakohus on kaitsja poolt apellatsioonis viidatud tõendeid analüüsinud ka aspektist kas need annavad aluse süüdimatuse tunnuste sedastamiseks ja on esitanud otsuses veenvad põhjendused miks tuleb sellele vastata eitavalt ja nõustuda ekspertide poolt antud arvamusega. Kolleegium leiab, et kaitsja poolt apellatsioonis nendele tõenditele uuesti viitamine ei anna alust jõuda teistsuguse järelduseni. Kolleegium osutab, et kaitsja poolt viidatud Riigikohtu lahendis 3-1-3-19-97 on Riigikohus sedastanud põhimõtte, et olenemata sellest, et isik pani kuriteo toime joobeseisundis, siis kuriteokoosseisu puudumise tõttu ei kuulu kriminaalvastutusele isik, kes kriminaalseaduses sätestatud teo toimepanemise ajal oli süüdimatusseisundis, st ei olnud võimeline endale oma teost aru andma või seda juhtima vaimuhaiguse, vaimutegevuse ajutise rikke, nõrgamõistuslikkuse või muu haigusliku seisundi tõttu. Vaidlustatud juhul on sedastatud erinev olukord. Ekspertiisiaktis on eksperdid ka leidnud, et N.E oli alkohoolse intoksikatsiooni seisundis ( tüsistusteta joobeseisund, F10.0) koos sellest tulenevate muutustega organismi funktsioonides ja reaktsioonides. Käitumise impulsiivsus, kõrgenenud agressiivsus ja alanenud kriitikavõime oma tegude kaugtagajärgede suhtes on joobeseisundile iseloomulikud väärkohastumuslikud käitumismuutused. Kolleegium asub seisukohale, et antud juhul on teo toimepanemise ajal süüdimatus KarS § 34 mõttes N.E puhul välistatud. Süüdistatav N.E oli alkohoolse intoksikatsiooni seisundis, kuid see ei mõjutanud ega piiranud ka KarS § 35 tähenduses tema arusaamis- ja otsustamisvõimet mõistmaks milline on normikuulekas käitumine. 10

1. Kaitsja on leidnud, et kuna 14.09.2020 isiku läbivaatuse protokollis puudub N.E allkiri ja ka märge allkirjast keeldumise või allkirjastamise võimetuse kohta, on menetleja rikkunud seaduse nõudeid. Samas ei ole kaitsja esitanud argumentatsiooni, missugune on sellise rikkumise mõju menetlustoimingule allutatud isiku jaoks ning kuidas mõjutab konkreetne tõendusteave kriminaalasja lahendit. Kohtuistugi protokolli kohaselt on prokurör nimetatud tõendi kohtule esitanud ja kaitsjal ei ole tõendi lubatavuse osas vastuväiteid olnud ( 3 kd. t.lk. ). Kolleegium leiab, et kuigi tõendil puudub märge isikule selle tutvustamise kohta, ei anna selline asjaolu antud juhul tuvastada, et tõendi kogumise korda on oluliselt rikutud, kuid antud juhul pole see oluline kuna maakohus pole nimetatud tõendile oma järeldustes tuginenudki.
2. Kokkuvõtvalt kolleegium leiab, et maakohus ei ole kaitsja poolt viidatud tõenditele ebaõiget hinnangut andnud. Seega puuduvad kolleegiumil veenvad põhjused maakohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta. Maakohus on seaduslikult jõudnud järeldusele, et N.E süüd välistavad asjaolud puuduvad.
3. Maakohtu otsuse mõistetud karistuse osas on vaidlustanud nii kaitsja kui ka prokurör. 12.
4. Prokurör on taotlenud N.E-le raskema karistuse, 11 aastase vangistuse mõistmist. 12.1.1 Prokurör, viidates Riigikohtu otsuses nr 1-18-2232 p-s 71 sedastatule, leiab, et maakohus on irdunud kohtupraktikast. Kolleegium nõustub prokuröriga, et kohtupraktikas välja kujunenud seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr (vt nt RKKKo nr 3-1-1-77-11, p 11 ja nr 3-1-1-52-13, p 19). Samas ei saa nõustuda prokuröri seisukohaga, et maakohus on sellist kohtupraktikat eiranud. Maakohus on prokuröri poolt viidatud otsuse p -s 72 jõudnud järeldusele, et karistuse mõistmisel arvestatav süü suurus on keskmisest veidi väiksem. Süü suurusest tulenevalt leidis maakohus, et maksimaalseks karistusmääraks on 9 aastane vangistus. Selline karistusmäär jääbki alla sanktsiooni keskmist määra, milleks on 10 aastat ja 6 kuud. Seega on maakohus võtnud lähtepunktiks kohtupraktikast juhinduvalt sanktsiooni keskmise määra. Prokuröri etteheited on seega asjakohatud. Prokurörile pole arusaadav kuidas kohus jõudis 7, 5 aastase vangistuseni. Maakohtu poolt karistuse mõistmise skeem pole kohtupraktikaga kooskõlas. Kolleegiumile on maakohtu poolt esitatud põhjendused arusaadavad. Pärast süüdistatava süü suuruse osas karistusraamide paika panemist on maakohus esitanud oma põhjendused karistust kergendavate asjaolude tuvastamise ja nendega arvestamise osas. Samuti tuvastanud karistust raskendavate asjaolude puudumise. Seejärel on andnud hinnangu süüdistatava isikuomadustele ja lähtunud eripreventiivsete eesmärkide saavutamise võimalikkusest ja samuti arvestanud üldpreventsiooni eesmärke. Kolleegium leiab, et selliselt mõistetud karistus on kooskõlas KarS § 56 põhimõtetega ja kohtupraktikaga, mistõttu prokuröri etteheited ei anna alust karistuse muutmiseks. 11 12.1.
5. Prokurör leiab, et süü suuruse hindamisel on maakohus jätnud tähelepanuta mitu süü suurust mõjutavat asjaolu. Prokurör märgib, et maakohus ei arvestanud, et kannatanu ei soodustanud mitte mingil moel kuriteo toimepanemist, rünne oli tema jaoks ootamatu, vaid süüdistatav oli agressiivne. Süüdistatava ütluste kohaselt sündmuste kulgu ta ei mäleta ega oska ta selgitada, miks ta kunagist head sõpra noaga lõi. Nii palju kui ta mäletab riidu nende vahel ei olnud. Seega saab nõustuda prokuröriga, et kannatanu poolne agressiivsus pole tõendatud, kuid kolleegium ei nõustu prokuröri väitega, et maakohus pole teo tehiolusid arvestanud. Ka maakohus ei tuvastanud kannatanu poolt mingit õigusvastast käitumist ega ka rünnet soodustavaid asjaolusid, ning on karistuse mõistmisel juba arvestanud, et argessiivne oli vaid süüdistatav. Samas on kohus tuvastanud ja ka arvestanud, et süüdistatav pani raske tagajärjega teo toime hetke ajendil, impulsiivselt. Prokurör pole sellisele järeldusele vastuargumente esitanud. Kolleegium leiab, et prokuröri etteheide karistuse korrigeerimist kaasa ei too. Prokurör leiab, et maakohus pole arvestanud süüdistatava alkoholisõltuvusega ja asjaoluga, et ta on varem vägivallateo toimepanemise eest karistatud. Kolleegium ka selle etteheitega ei nõustu. Maakohus on karistuse mõistmisel arvestanud süüdistatava isikuga ja eraldi välja toonud ka asjaolu, et N.E on varem süüdi mõistetud ja karistatud vägivallateo toimepanemise eest. Samuti on kohus andnud hinnangu ka kohtus vahetult uuritud ekspertiisiaktidele ning on kohtukõlbuliku kohtupsühhiaatria-psühholoogia kompleksekspertiisi akti alusel lugenud tuvastatuks, et N.E esineb hiljemalt alates 60 vanusest püsiv psüühika- ja käitumishäirete kogum- sõltuvus alkoholist. Seega prokuröri apellatsioonis esitatud väited mõistetud karistuse muutmiseks alust ei anna. 12.1.
6. Prokurör ei nõustu kohtu järeldusega, et KarS § 57 lg 2 alusel on karistust kergendavaks asjaoluks süüdistatava poolt tsiviilhagi omaksvõtt. Prokurör põhjendab seisukohta sellega, et kergendavaks asjaoluks on kahju vabatahtlik hüvitamine, kuid mitte lubadus seda teha. Maakohus ongi otsuses märkinud, et tegemist pole KarS § 57 lg 1 loetellu kuuluva obligatoorselt karistuse mõistmisel arvestatava asjaoluga, kuid on tsiviilhagi omaksvõttu arvestanud karistust kergendavana KarS § 57 lg 2 alusel, mis võimaldab kohtul arvestada kergendava asjaoluna ka muid, lõikes 1 loetlemata asjaolusid. Ekslik on prokuröri väide, et põhjendatud nõude omaksvõtt on tavapärane. Tegelikult on tavapärasem ja kohtupraktikas enam tuvastatav olukord, kus süüdistatav vaidleb osaliselt või ka täielikult esitatud tsiviilhagile vastu olenemata selle põhjendatusest. Kolleegium leiab, et kahjunõude omaksvõtt näitab suhtumist nii raskesse tagajärge kui ka kannatanusse, kellel nõude omaksvõtu tõttu puudub vajadus laskuda nõude osas vaidlustesse ja eraldi põhjendada eraldi hagi esemesse puutuvaid kulusid. Kokkuvõtvalt kolleegium leiab, et prokuröri argumendid ei anna alust maakohtu poolt mõistetud karistuse osas otsuse tühistamiseks ja raskema karistuse mõistmiseks. 12.
7. Kaitsja on apellatsioonis leidnud, et karistuse mõistmisel tuleb arvestada, et N.E on kuriteo toime pannud kaudse tahtlusega. Samas on kaitsja ka ise märkinud, et maakohus ongi subjektiivse tunnusena kaudse tahtlusega kuriteo toimepanemise juba tuvastanud ja selgesõnaliselt ( otsuse p-s 71) sellega karistuse mõistmisel ka arvestanud. Kaitsja märgib, et karistust kergendava asjaoluna esineb puhtsüdamlik kahetus. 12 Kolleegium osutab, et sellekohase karistust kergendava asjaoluga on maakohus samuti arvestanud ( otsuse p 73), see väljendub ka mõistetud karistuses, mistõttu pole kohus selles osas vigu teinud. Kaitsja palub karistuse mõistmisel KarS § 57 lg 2 alusel arvestada süüdistatava tervisliku olukorraga ja seisundiga kuriteo toimepanemise ajal ning ka sellega et ta on 62 aastane. Kolleegium märgib, et süüdistatava vanus, mis pole jõudnud KarS § 57 lg 1 p 7 ettenähtud kõrge eani, ega tervislik seisund pole antud juhul aluseks mõistetud karistuse muutmiseks. Maakohtule on kaitsja poolt väidetud eelnevad asjaolud olnud teada ja kohus on karistuse mõistmisel süüdistatava isikuga juba arvestanud, mis ongi koos teiste KarS § 56 ettenähtud alustega kujundanud kohtu siseveendumuse karistusmäära valikul. Kokkuvõtvalt kolleegium leiab, et kaitsja apellatsioonis esitatu ei anna alust tuvastada maakohtu poolt karistuse mõistmisel materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ega kriminaalmenetlusõiguse rikkumisi, mis annaksid ringkonnakohtule põhjendatud aluse maakohtu poolt mõistetud karistuse kergendamiseks.
8. Eeltoodu alusel ja juhindudes

§ 337lg 1 p 1, § 342 lg 3 p 1 jätab ringkonnakohus Pärnu Maakohtu 19.

juuli 2021 otsuse muutmata ja kaitsja ja prokuratuuri apellatsioonid rahuldamata. 14. RÕS korras määratud kaitsja taotles apellatsioonimenetlusega seotud õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramast. Taotluses on ära näidatud menetlustoimingud ja nendeks kulutatud aeg. Kokku taotleb kaitsja nende eest koos käibemaksuga 453,60 euro hüvitamist. Samuti sõidukulu hüvitamist koos käibemaksuga 3,96 euro ulatuses. Kokku taotleb kaitsja 457,56 euro hüvitamist. N.E suhtes on apellatsioonimenetlust alustatud nii kaitsja apellatsiooni kui ka prokuröri apellatsiooni alusel. Ringkonnakohus jättis kaitsja apellatsiooni täies mahus rahuldamata, mistõttu kaitsja apellatsiooniga seonduvate kulude osas kohaldub

§ 185

lg 2 esimene lause, mille alusel jäävad vaid kaitsja apellatsiooniga seonduvad kulud N.E kanda. Prokuröri apellatsiooniga seonduv kaitsjatasu jääb

§ 185lg 2 teise lause alusel riigi kanda.

Kolleegium leiab, et vestlus vanglas 26 minutit, summas 24 eurot (käibemaksuta), on kaitsja apellatsiooniga seonduv toiming, mistõttu kohaldub

§ 185lg 2 esimene lause ja kulu jääb N.E kanda.

Apellatsioonikaebuse koostamine ja sellega seonduv otsuse analüüs 300 minutit, summas 270 eurot (käibemaksuta) on kaitsja apellatsiooniga seonduv ja jääb samuti

§ 185lg 2 esimese lause alusel N.E kanda.

Järgevad toimingud, need on telefoni teel nõustamine apellatsioonimenetluse selgituste osas, kohtuistungiks ettevalmistumine, sh. prokuratuuri apellatsiooniga tutvumine kui ka istungil osalemine on seotud ka prokuratuuri apellatsiooniga mistõttu nimetatud kulu on mõistlik jätta riigi kanda. Küll aga tuleb korrigeerida kaitsja poolt istungil osalemiseks kulutatud aega vastavalt kohtuistungi protokolli andmetele. Nimelt on kaitsja ära näidanud istungi ajana 60 minutit, kui protokolli andmetel kestis istung 30 minutit. Seega hüvitamisele kuulub 27 eurot. Ka sõidukulu summas 3,96 (koos käibemaksuga) jääb riigi kanda. 13 Seega jääb

§ 185

lg 2 teise lause alusel riigi kanda kaitsjatasu summas 72,36 eurot (koos käibemaksuga) ja N.E-lt kuulub

§ 185

lg 2 esimese lause alusel Eesti Vabariigi kasuks väljamõistmisele kaitsjatasu summas 352,80 eurot ( koos käibemaksuga). (allkirjastatud digitaalselt) 14