KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Zakaria Nemsitsveridze Otsuse tegemise aeg ja koht 16. detsember 2016. a, Tartu kohtumaja Tsiviilasja number 2-15-15946 Tsiviilasi O. K.

§ 179lg 6).

Riigi kasuks väljamõistetud riigilõivu tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda käesoleva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses (

§ 179lg 9).

Toimetada otsus kätte menetlusosalistele. Edasikaebamise kord ja tähtaeg Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja esitama tähtaja kestel ka apellatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE (I kd tlk 1-7; II kd tlk 21-22, 25-27) O. K. esitas 26.10.

1. a Tartu Maakohtusse hagi T. B. vastu sundosa saamiseks summas 20 000 eurot. Hagiavalduse kohaselt pärandas hageja vanaisa, 25.12.2012 surnud I. B. (isikukood XXX ) testamendiga kogu oma vara T. B. le (kostja). Kostja päris pärandajale kuulunud korteri aadressil XXX (57,6 m2), mille väärtus on hageja hinnangul 80 000 eurot. Pärandvara koosseisu kuuluva muu vara kohta hagejal andmeid puuduvad. Surma hetkel oli pärandaja lesk, tal oli kaks last, V. B. (surnud XXX) ja A. B. (surnud XXX), viimane oli abielus A. B. ga (endise nimega B.) ning nende lapsed on T. S. ja hageja. Seega on pärandaja seadusjärgsed pärijad tema lapselapsed (hageja ja T. S. ). Hageja osaks seadusjärgse pärimise korral oleks 1/2 pärandvarast. Hageja leiab, et tal on tulenevalt pärimisseaduse § 104 lg 1 ja 5, § 105 lg 1 ja perekonnaseaduse § 96 ja § 97 p 3 õigus ¼ sundosale pärandaja pärandvarast, kuna pärandaja (hageja vanaisa) oli kohustatud hagejale andma ülalpidamist, sest hageja ei ole oma vaimse ja varalise seisundi tõttu võimeline ise ennast ülal pidama. Pärandaja surma hetkel vajas hageja ülalpidamist, hagejal oli 3 last, kaks päeva peale pärandaja surma sündisid hagejale kaksikud, kokku on hagejal viis last. Tartu Maakohtu 16.07.2008 määrusega tsiviilasjas nr 2-08-3436 seati hagejale eestkoste kõigi asjade ajamiseks, mida pikendati Tartu Maakohtu 05.11.
2. a kohtumäärusega kolme aasta võrra. Eksperdiarvamuse kohaselt põeb hageja kroonilist haigust skisofreenia kujul. Haigus kulgeb süvenevalt, mis on põhjustanud töövõime kaotuse ja vaimse invaliidistumise. Määruse tegemise ajal oli hagejale määratud raske puue, töövõime kaotus oli 80%. Hageja oli kodune ja kasvatas 3-aastast ja 6aastast last, vanim laps, 13-aastane poeg elas Tallinnas hageja õe juures. Pärandaja surmale eelneval perioodil ja pärandaja surma ajal oli hageja majanduslik seisund halb. Hageja sissetulekuks oli lapse elatis XXX eurot, pension ja sotsiaaltoetused. 2011 aastal oli hageja sissetulek kokku XXX eurot, 2012 aastal XXX eurot ja 2013 aastal XXX eurot. 07.12.2011 kohtuotsusega mõisteti R. K. ilt M. K. i kasuks elatis 139,01 eurot, mida R. K. ei maksnud. 2 Hageja ema, A. B., ei olnud võimeline hagejat üleval pidama (tema sissetulek oli 2012 aastal XXX eurot), seetõttu oli ülalpidamist PKS alusel kohustatud andma ka hageja vanaisa. Oma eluajal andis hageja vanaisa hagejale ülalpidamist. Tartus arstil käies külastas hageja vanaisa, kes andis hagejale sularaha. 11.04.
3. a suurendas hageja on nõuet 1878,77 euro võrra. Hageja palub kostjalt välja mõista sundosa väärtus summas 21 878,77 eurot. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. KOSTJA VASTUS (kd I tlk 179-184; II kd tlk 139-141) Kostja on palub hagi jätta rahuldamata. Hageja ei viidanud pärimismenetluse käigus ega tsiviilasja nr 2-13-30822 menetluses kordagi sellele, et ta oleks oma vanaisalt ülalpidamist saama õigustatud PKS mõttes. PärS § 104 lg 1 järgi tekib õigus sundosale alles siis, kui pärandaja oli surma hetkel perekonnaseaduse järgi ülalpidamiskohustuslane. Täisealiste ülenejate ja alanejate sugulaste ülalpidamise otsustamise korral tuleb selgeks teha ülalpidamiskohustuslaste järjestus (PKS § 105), arvestada kohustatud isiku varalist seisundit PKS § 102 lg 1 järgi ja kontrollida, kas ei esine PKS § 103 lg-s 1 sätestatud ülalpidamisnõude piiramise tingimusi. Lisaks on PKS § 97 p 3 kohaldamisel vaja tuvastada, kas hageja on suuteline ennast ise ülal pidama (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-192-13). Kostja leiab, et peab olema jõustunud kohtulahend või muul viisil sõlmitud kokkulepe, millest nähtuks, kes ja kui suures ulatuses kannab hageja ülalpidamiskohustust. PKS § 105 lg 2 järgi alanejate ja ülenejate sugulaste puhul annab lähema astme sugulane ülalpidamist enne kaugema astme sugulast. Hageja ülalpidamiseks kohustatud isik on tema ema A. B. . Asenduskohustuse tekkimist hageja ülalpidamise osas ei nähtu. Isegi kui I. B. andis mõningal määral hagejale raha, kes harva teda külastas, ei saa seda kuidagi pidada hageja ülalpidamiskohustuse täitmiseks, sest PKS § 100 lg 1 järgi antakse ülalpidamist üldjuhul raha perioodilise maksmisega. Kostja leiab, et antud juhul ei esine PärS § 104 lg 1 kohaldamise aluseid. Kostja peab vajalikuks hageja ülalpeetavate osas märkida, et hageja 17aastane laps, elab alates
4. aastast Tallinnas hageja õe juures, kusjuures lapsele mõistetud elatis kantakse hageja pangakontole. Laps D. L. saab pensioni ja laste K., N. ja M. K. i isa elab koos hagejaga. Hageja elab koos vanaemaga J. G. viimasele kuuluvas elumajas. HAGEJA SEISUKOHT KOSTJA VASTUSELE (I kd tlk 190-194) Hageja leiab, et asjaolu, et ei ole olemas sellist kirjalikku dokumenti, kust otseselt nähtub pärandaja ülalpidamiskohustus (nt kohtuotsus, kirjalik leping vm), ei tähenda seda, et ülalpidamiskohustust ei olnud. Pärandaja andis hagejale ülalpidamist vabatahtlikult, sellel ajal puudus vajadus seda dokumenteerida või alustada kohtulikke menetlusi elatise nõudes. Seaduses ei ole sätestatud, et sundosa saamise õiguse tõendamisel on ainuvõimalikuks tõendiks eelviidatule sarnased dokumendid. Hageja ei vaidle, et hageja ema ja eestkostja A. B. on iseenesest kohustatud hagejale ülalpidamist andma, võimaluste piires ta seda ka tegi. A. B. ei olnud võimeline andma piisavas ulatuses ülalpidamist. Hageja ema, A. B., keskmine brutopalk 2011 aastal oli XXX eurot kuus, 2012 aastal XXX eurot kuus ja 2013 aastal XXX eurot kuus. A. B. oli kohustatud aitama enda tütart T. S. i, kes kasvatas üksinda alaealist last ning aitama T. S. i juures elavat hageja vanemat last. Kui üleneja sugulane (A. B. ) ei suuda piisaval määral enda täisealist abi vajavat last ülal pidada, laieneb ülalpidamise kohustus ka isiku vanavanemale, antud juhul pärandajale I. B. le. 3 Hageja oli PKS § 97 p 3 mõttes abivajav isik, kes ei olnud võimeline ennast ise ülal pidama. Novembris 2012 laekus hageja kontole XXX eurot, mis jagunes hageja ja tema 3 alaealise lapse vahel (XXX eurot inimese kohta). Ilmselgelt ei ole nimetatud summa piisav. Ainuüksi teiselt vanemalt elatis ühele lapsele 2012 aastal pidi olema poole miinimumpalga ulatuses s.o 145 eurot kuus. Ka täitemenetluste korral jäetakse isiku arvele miinimumpalk + 1/3 miinimumpalgast ülalpeetava kohta (TMS § 132 lg 1 ja 2). Hageja oli teovõimetu, sisuliselt töövõimetu, 3 lapse ema (2 lisaks sündimas). Hageja ja tema lapsed elasid sissetulekute järgi absoluutses vaesuses. G. L., kes elas hagejaga koos, ei omanud sellel ajal sissetulekut ega tööd ning ei olnud võimeline hagejat ja tema lapsi rahaliselt toetama. Maja, kus hageja elas ja elab, on äärmiselt halvas olukorras, lagunev. Pärandaja andis hagejale perioodiliselt ülalpidamist. Pärandaja rahaline olukord oli märksa parem hageja omast ning ta oli võimeline ja suuteline ülalpidamist andma. Kuivõrd pärandaja andis hagejale ülalpidamist, puudus vajadus nt alaealiste laste nimel elatisnõuet esitada. Hageja leiab, et sundosa nõude esitamisel saab hageja varandusliku olukorra hindamisel arvestada ka tema enda ülalpidamiskohustusega enda laste suhtes. KOHTUISTUNGID (I kd tlk 164, II kd tlk 1, 33-34, 55-58, 120-122) 20.11.2015 toimunud eelistungil selgitas hageja esindaja, et hageja jääb esitatud hagi juurde. Hageja vajas I. B. surma hetkel ülalpidamist. Seda, kas vanaisal oli kohustus anda ülalpidamist, saab tuvastada menetluse käigus. Kostja esindaja leidis, et kehtiva ülalpidamiskohustuse osas lahend puudub. 12.02.2016 toimunud istungil jäid pooled esitatud seisukohtade juurde. Kohus rahuldas hageja taotluse hageja õe, T. S. i ja elukaaslase G. L. tunnistajatena ülekuulamiseks, kes saavad anda ütlusi selle kohta, et hageja vajas rahalist abi ja et pärandaja andis hagejale raha. Samuti rahuldas kohus hageja taotluse tõendite väljanõudmiseks pärandvara koosseisu kohta ja kohustas kostjat esitama dokumendid pärandvara koosseisu kohta ning andis pooltele tähtaja võimaliku kompromissi sõlmimiseks. 22.04.2016 toimunud kohtuistungil kuulas kohus ära tunnistaja T. B. (endise nimega S.), kes selgitas, et õde O. sai vanaisalt abi siis kui ta seda palus, dokumenti, millest nähtuks, et vanaisa võttis kohustuse õde üleval pidada ta näinud ei ole. Raha saamisest rääkis õde telefonis, et oli vanaisalt raha küsinud ja ka saanud, mõnikord andis vanaisa 100 eurot. 27.05.2016 toimunud kohtuistungil kuulas kohus ära tunnistaja G. L. , kes selgitas, et O. sai vanaisalt I. raha 7 kuud enne surma tema surma 7 korral, 100 – 150 eurot ühel korral, I. andis raha siis kui raha oli otsas, mingit kirjalikku lepingut ei olnud, lihtsalt andis. A. B. on andnud ka raha 20-30 eurot ja toiduabi. 14.10.2016 toimunud kohtuistungil kuulas kohus vande all ära A. B. , kes selgitas, et aitas tütar O. t nii kuidas sai, vanaisa I. aitas tütar O. t rahaliselt, kui O. temalt raha küsis. Hageja esitas 31.10.2016 menetluskulude nimekirja, millest nähtuvalt on hageja menetluskuludeks riigilõiv 950 eurot ja õigusabi kulud 953,80 eurot (koos käibemaksuga), kokku 1903,80 eurot. Kostja hageja menetluskuludele vastuväiteid ei esitanud. Kostja esitas 01.11.2016 menetluskulude nimekirja, paludes kindlaks määrata menetluskulud summas 3024 eurot (käibemaksuga). Hageja leiab, et kostja ajakulu võiks olla 16 h ning palub kohtul hinnata kostja menetluskulu vajalikkust. KOHTU SEISUKOHT 4 Hageja on esitanud kostja vastu sundosa saamise nõude pärimisseaduse (PärS) § 104 lg 1 alusel. Kostja vaidleb hageja nõudele täies ulatuses vastu. Kostja on seisukohal, et hageja ei ole sundosa saamiseks õigustatud isikuks PärS § 104 lg 1 ja perekonnaseaduse (PKS) § 96 ja 97 p 3 mõttes. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (

) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtuvalt nõudest; § 436 lg 2 kohaselt kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele; lg 4 kohaselt ei või kohus otsust tehes tugineda asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud. Kohus leiab, et O. K. hagi T. B. vastu I. B. pärandist sundosa saamiseks ei ole põhjendatud. Pärimisele kohaldatakse pärandi avanemise ajal kehtinud õigust, kui pärimisseaduse rakendussätetest ei tulene teisiti (PärS § 180). Surma tõendist (I kd tlk 17) nähtuvalt suri pärandaja I. B. (isikukood XXX ) XXX, seega on pärand PärS § 3 lg 1 kohaselt avanenud 25.12.2012. a. Vaidlust ei ole selles, et I. B. tegi testamendi, mis on tõestatud 26.10.2011 notar Andrus Ruuli poolt (I kd tlk 15-16) ning mille kohaselt on testaator enda vara ainupärijaks nimetanud T. B. ehk kostja. Vaidlust ei ole ka selles, et I. B. ehk pärandaja oli hageja vanaisa. Samuti ei vaidle pooled pärandvara koosseisu (II kd tlk 11) ega selle väärtuse üle. Pooled vaidlevad selle üle, kas hagejal on õigus saada I. B. pärandvarast sundosa. PärS § 104 lg 1 sätestab, kui pärandaja on testamendi või pärimislepinguga jätnud seaduse järgi pärima õigustatud alaneja sugulase, oma vanemad või abikaasa, kelle suhtes pärandajal oli surma hetkel perekonnaseadusest tulenev kehtiv ülalpidamiskohustus, pärandist ilma või on nende pärandiosi vähendanud võrreldes sellega, mille nad oleksid saanud seadusjärgse pärimise korral, on neil õigus nõuda pärijatelt sundosa. Seega tuleb käesoleval juhul tuvastada, kas pärandajal s.o hageja vanaisal, oli oma surma hetkel (detsembris 2012) hageja suhtes PKS-ist tulenev kehtiv ülalpidamiskohustus. PKS § 96 kohaselt ülalpidamist on kohustatud andma täisealised esimese ja teise astme ülenejad ja alanejad sugulased (edaspidi ülalpidamiskohustuslased). PKS § 97 p 3 kohaselt on ülalpidamist õigustatud saama muu abivajav alaneja või üleneja sugulane, kes ei ole võimeline ennast ise ülal pidama. Hageja oli pärandaja surma hetkel täisealine (I kd tlk 25), seega on hageja perekonnaseaduse mõtte kohaselt ülalpidamist õigustatud saama üksnes siis, kui on tuvastatud PKS § 97 p 3 eeldused s.t hageja suutmatus ennast ise ülal pidada. Kui leiab tuvastamist, et täisealine sugulane on õigustatud alanejalt või ülenejalt sugulaselt ülalpidamist saama, annab PKS § 150 lõike 2 järgi alanejate sugulaste ja ülenejate sugulaste puhul lähema astme sugulane ülalpidamist enne kaugema astme sugulast. Hageja sünniakti on emana kantud A. B. (isikukood XXX) ja isana A. B. (isikukood XXX). Viimane on surma teatisest (I kd tlk 21) nähtuvalt surnud XXX, Eesti rahvastikuregistris sellekohased andmed puuduvad. Hageja vanemad ja vanavanemad on ülenejad sugulased ning hageja ema vanaisast lähema astme sugulane. Seega pidi hagejale, eeldusel, et on tuvastatud tema abivajadus PKS § 97 p 3 järgi, andma ülalpidamist esmajoones tema ema, A. B. (endise nimega B.) ning kui on tuvastatud asjaolud, mis annavad aluse hageja ema ülalpidamiskohustusest kas täielikult või osaliselt vabastada (PKS § 102) või ülalpidamiskohustust piirata (PKS § 103), alles siis võiks hageja vanaisal teatud tingimustel (eelkõige PKS § 106) lasuda hageja ülalpidamiskohustus. Hageja väitel ei suutnud tema ema anda hagejale piisavalt ülalpidamist, seega oli ka hageja vanaisa kohustatud hagejat ülal pidama, mida viimane ka tegi. 5

§ 230

lõike 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Hageja on kohtule esitanud hulgaliselt tõendeid enda sissetulekute kohta aastatel 2011-2013 (I kd tlk 40-60), eestkoste pikendamise määrused (I kd tlk 8-10, 28-30), otsused puude raskusastme ja püsiva töövõimetuse tuvastamise kohta (I kd tlk 31-34), 2012-2013 tuludeklaratsioonid (I kd tlk 63-71), kuid tõendit, millest nähtuks, et eelnimetatud ajal (hiljemalt 2012 aasta detsembriks) oleks hageja tulenevalt perekonnaseadusest õigustatud oma emalt ülalpidamist saama, kohtule esitatud ei ole. Asjaoludest nähtub, hagejale oli määratud raske puue, ta oli osaliselt töövõimetu (80 %), eestkostel, tema ülalpidamisel olid alaealised lapsed ning tema sissetulekuteks olid riiklikud peretoetused, sotsiaaltoetused ja elatis alaealisele lapsele. Samas ei ole hageja saanud erakorralist sotsiaalabi, ta ei ole pöördunud kohaliku omavalitsuse poole sotsiaaleluruumi saamiseks, ei ole esitanud elatisenõudeid kõigi kohustatud isikute, sh oma ema vastu. Sellest kohus järeldab, et hageja (või tema eestkostja) hindas oma sisstulekuid piisavaks ega vajanud täiendavat rahalist abi ning seetõttu ei saa pidada hagejat abivajavaks isikuks PKS § 97 p 3 mõttes. Ka hageja elukaaslase, G. L. , ja hageja ema, A. B. , kohtus (II kd tlk 57-58, 120) antud ütlustega, mille kohaselt aitas hageja ema hagejat siis kui sai, tõi toiduaineid ja vahel andis raha 20-30 eurot ning vanaisa siis, kui hageja temalt raha küsis, ei leidnud tõendamist perekonnaseadusest tuleneva ülalpidamiskohustuse olemasolu. Tulenevalt PKS § 100 lõikest 1 antakse ülalpidamist üldjuhul raha perioodilise maksmisega või mõjuval põhjusel muul viisil. Pelgalt asjaolu, et sugulased küsimise peale aeg-ajalt vabatahtlikult aitavad ja raha annavad või muul viisil toetavad, ei tähenda kohtu hinnangul veel seda, et aitajad (ema, vanaisa) väljendaksid oma tahet anda ülalpidamist ja oleksid selleks ka kohustatud perekonnaseaduse mõtte kohaselt. Kohtule esitatud tõenditega on leidnud tõendamist, et hageja ema ja vanaisa toetasid hagejat vastavalt võimalustele ja hageja vajadustele vabatahtlikult. Igasugune vabatahtlik ebaregulaarne sugulaste vaheline raha andmine ei ole ülalpidamine PKS mõttes, mis tooks kaasa perekonnaõiguslikud tagajärjed. Kohustused saavad tekkida üksnes seadusest või tehingutest, antud juhul ei ole hageja vanaisa ülalpidamiseks siduvaid tehinguid sõlminud. Tema võimalik ülalpidamiskohustus hageja suhtes saaks tekkida üksnes seaduse alusel. Kuivõrd tõendamist ei leidnud hageja ema ülalpidamiskohustus hageja suhtes perekonnaseaduse tähenduses, ei saanud see kohustus üle kanduda vanaisale ja olla kehtiv tema surma hetkel, mistõttu puudub ka vajadus analüüsida hageja majanduslikku olukorda (abivajadust) vanaisa surma hetkel. Lähtuvalt eeltoodust on kohus seisukohal, et käesoleval juhul ei ole hageja isikuks, kellel oleks PärS § 104 lg 1 alusel õigus saada I. B. pärandist sundosa ning seetõttu tuleb hagi jätta rahuldamata. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

§ 173

lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses.

§ 162lg-st 1 lähtuvalt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kuna kohus jätab hagi rahuldamata, tuleb menetluskulud jätta hageja kanda. 6

§ 174

lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist.

§ 138

lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud.

§ 144

p 1 kohaselt on kohtuvälised kulud menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. Kostja on palunud kindlaks määrata õigusabi kulud summas 3024 eurot (sh käibemaks 504 eurot). Menetluskulude nimekirjale lisatud dokumentide kohaselt on kostja esindaja osutanud kostjale õigusabi kokku 21 tundi, tunnihinnaga 120 eurot (käibemaksuta).

§ 175

lg 1 kohaselt kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohus leiab, et õigusabile tehtud kulutuste põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel tuleb lähtuda sellest, et vastaspooltelt väljamõistetava õigusabikulu suurus tervikuna peab vastama tsiviilasja olemusele, keerukusele ja mahule, sh menetlustoimingute hulgale. Kostja esindaja õigusabikulu osas ei pea kohus täies ulatuses põhjendatuks ajakulu 10.11.15 toimingu eest, mis hõlmas materjalidega tutvumist ja kliendiga nõupidamist kokku 3 tundi, kuna asja materjalidest nähtuvalt esindas kostja esindaja kostjat samade poolte vahel testamendi tühisuse tuvastamise hagis ning oli kursis ka sama isiku pärimismenetlusega, seega oli esindaja juba kursis asjas toimuvaga. Seega peab kohus 10.11.15 menetlustoimingu põhjendatud ajakuluks 3 tunni asemel 1 tund. Samuti ei pea kohus põhjendatuks 31.10.16 kohtukõne teeside koostamisele kulunud aega 1,5 tundi, põhjusel, et asjas oli mitmed istungid toimunud ning kostja esindaja kohtukõne teeside (mis kordas sisuliselt varem avaldatut) täiendav esitamine kohtule ei olnud kohtu hinnangul vajalik. Arvestades tsiviilasja olemust, menetluse käiku ja keerukust ning hinnates kostja lepinguliste esindajate poolt tehtud menetlustoimingute mahtu, sisu ja vajalikkust, leiab kohus, et kostja lepingulise esindaja kulud on põhjendatud kokku 17,5 tunni ulatuses kokku summas 2520 eurot (17,5 h x 120 eurot x 20 % käibemaks) koos käibemaksuga. Kostja nõuab menetluskulude väljamõistmist koos käibemaksuga, kuna ei saa tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi. Seega tuleb kostja menetluskulud kindlaksmäärata käibemaksuga. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus kostja taotluse menetluskulude kindlaksmääramiseks. Hagejal tuleb hüvitada kostja menetluskulud summas 2520 eurot. Kuna kostja palub menetluskuludelt viivise väljamõistmist tuleb

§ 177

lg 4 alusel hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tasuda viivist menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras. Kohus on 25.08.

1. a määrusega võimaldanud O. K. l tasuda riigilõiv 800 eurot maksegraafiku alusel 50 euroste osamaksetega hiljemalt 10.03.2017 ning 04.11.
2. a määrusega võimaldanud O. K. l tasuda täiendav riigilõiv 150 eurot kolme 50-euro suuruse osamaksena alates
3. a aprillist kuni 10.06.
4. a. Kohtuotsuse tegemise aja seisuga on hagejal tasutud graafikujärgsed maksed kogusummas 650 eurot, tasumata on graafikujärgsed maksed kokku summas 300 eurot. 7 Tulenevalt

§ 190

lõikest 4 kui hageja sai menetlusabi menetluskulude kandmisel, mõistetakse temalt hagi või avalduse rahuldamata või läbi vaatamata jätmise või asja menetluse lõpetamise korral menetluskulud riigituludesse täies ulatuses välja.

§ 190

lg 7 näeb ette, et kohus võib mõjuval põhjusel, muu hulgas kompromissi sõlmimise tõttu, ette näha kulude riigituludesse tasumise hilisema tähtpäeva või osadena tasumise kohtu määratud tähtaja jooksul, samuti vabastada isiku menetluskulude riigituludesse tasumise kohustusest. Kohus leiab, et

§ 190

lõike 7 alusel on põhjendatud hagejale menetlusabina võimaldatud käesoleva otsuse tegemiseks ajaks tasumata riigilõivu osamaksed kokku summas 300 eurot võimaldada hagejal tasuda võrdsete osamaksetena 50 eurot kuus kuue