← Eesti

2-16-18942/85

Obsah (16)§ 368§ 177§ 268§ 457§ 163§ 162§ 657§ 654§ 3§ 232§ 440§ 168§ 231§ 436§ 171§ 174

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tartu Ringkonnakohus Tsiviilasja number 2-16-18942 Otsuse tegemise aeg ja koht 16. mai 2022, Tartu Kohtukoosseis Üllar Roostoja, Vahur-Peeter Liin, Indrek Parres

) § 177 lg-s 2 sätestatud korras. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

  1. Viktor Järverand (endise perekonnanimega Savenkov; hageja) esitas
  2. detsembril 2016 Viru Maakohtule Andres Jaaksoni (kostja) vastu hagi omandiõiguse tuvastamiseks. Hageja palus tuvastada, et on Vaivara vallas aadressil XXXXXXXXX asuval maaüksusel paikneva elamu (ehitisregistri kanne nr XXXXXXXXX; elamu) omanik. Hagiavalduse kohaselt võttis kolhoos "Narva"
  3. märtsil 1991 vastu otsuse, millega andis kolhoosi juhatusele nõusoleku võõrandada I.J. aadressil XXXXXXXXX, Vaivara vald (Vaivara vald ühines
  4. oktoobril 2017 Narva-Jõesuu linnaga) asuva mesila ja kuuri hinnaga 19 529 rubla 50 kopikat. Koos abihoone ja mesilaga anti I. J. tasuta kasutada ka ehitiste teenindamiseks vajalik maatükk pindalaga 0,6 ha. 28.03.1991 tasus I. J. kolhoos "Narva" raamatupidajale ostuhinna sularahas ning samal päeval anti mesila ja kuuri valdus koos nende teenindamiseks vajaliku maaga I. J. üle. Kuigi hageja valduses ei ole I. J.i ja kolhoos "Narva" vahel sõlmitud kirjalikku müügilepingut, ei tähenda see, et müügilepingut ei ole poolte vahel sõlmitud.
  5. märtsil 1991 omandas I. J. osaluse eraettevõttes "Stal". Selleks võõrandas I. J. mesila ja kuuri koos maakasutusõigusega eraettevõttele. Ettevõte "Stal" oli asutatud Moskvas kooskõlas
  6. juuni
  7. a NSVL Ministrite Nõukogu määrusega nr 590 "Aktsiaseltside 2

(9)ja piiratud vastutusega ühingute ning aktsiate reguleeriva korra kinnitamine" (määrus nr 590) §-dega 64 ja
  1. Määruse § 16 võimaldas osaniku sissemaksu teha mh hoonete, inventari ja kastutusõiguse näol.
  2. augustil 1991 otsustasid osanikud ettevõtte "Stal" likvideerida. Määruse nr 590 § 69 järgi tasutakse osaniku ühingust välja astuvale osanikule hüvitist vastavalt tema osa suurusele. Osanikud jagasid ettevõtte vara vastavalt
  3. augusti 1991 otsusele ning selle alusel anti hagejale üle mesila koos inventariga ja kuur koos maakasutusõigusega, I. J. maksti rahalist hüvitist 20 000 rubla ning L.S.le anti üle sõiduk Žiguli
  4. Ettevõtte "Stal" poolt XXXXXXXXX maaüksusel asuvate ehitiste koos maakasutusõigusega hagejale võõrandamise hetkel kehtinud tsiviilkoodeksi redaktsioon ei näinud ette müügilepingute kirjalikku vorminõuet. Hageja ehitas aastatel kahekorruselise elamu. 1992–1995 XXXXXXXXX maaüksusele kuuri asemele
  5. detsembril 1997 esitas hageja avalduse Vaivara Vallavaltisusele maa erastamiseks.
  6. suvel kolis hageja perega elama ja töötama Tallinnasse ning seejärel välismaale. Enne Eestist lahkumist andis hageja elamu võtmed oma naabrile (kostjale), et viimane hoiaks elamul n-ö silma peal.
  7. a detsembris võttis hagejaga ühendust Vaivara Vallavalitsus, kes soovis saada selgitusi seoses maa erastamise menetlusega. Vallavalitsuse seisukoha järgi on XXXXXXXXX maaüksusel paikneva ehitise omanik kostja, mistõttu ei saa hageja erastamise avaldust rahuldada. Kostja oli esitanud Vaivara Vallavalitsusele hageja ja kostja vahel väidetavalt
  8. septembril 1998 sõlmitud lihtkirjaliku ostu-müügilepingu, millele tuginedes kostja väidab, et on elamu omanik. Hageja leiab, et müügileping on võltsitud dokument. Lepingus ei ole kokku lepitud ostuhinda. Mingit ostuhinda pole kostja hagejale kunagi ka tasunud. Lepingu allkirjastanud tunnistajaid hageja ei tunne. Kuna hageja ja kostja vahel tekkis vaidlus elamu omandiõiguse küsimuses, peatas Vaivara Vallavalitsus XXXXXXXXX maaüksuse erastamise menetluse kuni kohus tuvastab, kellele elamu kuulub. Hageja pöördus
  9. mail 2016 Tartu Halduskohtu poolde kohustamiskaebusega, milles palus kohustada Vaivara Vallvalitsust maa-erastamise avalduse rahuldama, mh tunnistada hageja elamu omanikuks (haldusasi nr 3-16-943). Tartu Halduskohus jättis kaebuse rahuldama ning leidis, et haldusorganil puudub pädevus tuvastada, kes on elamu seaduslik omanik. Kuna ilma omaniku tuvastamiseta ei ole võimalik viia lõpuni maa erastamise menetlust, siis on haldusorgan tegutsenud seadusega kooskõlas. Halduskohtu otsus jõustus edasikaebamata. Hagejal on praegusel juhul tuvastushuvi

§ 368lg 1 tähenduses.

Kui leiab tuvastamist, et hageja on jätkuvalt elamu omanik, on hagejal õigus nõuda XXXXXXXXX maaüksuse erastamistoimingute lõpule viimist ning maa ostueesõiguse alusel endale erastamist (asjaõigusseaduse rakendamise seadus (AÕSRS) § 13 lg 3). Hageja esitas erastamise eelduseks oleva avalduse tähtaegselt, kuid erastamine on jäänud lõpule viimata põhjusel, et hagejal ei ole õnnestunud tõendada kohalikule omavalitsusele elamu kuuluvust. Kuna elamu alust maad, s.o XXXXXXXXX maaüksust ei ole senini 3

(9)kinnistusraamatusse kantud, on elamu puhul tegemist vallaasjaga ning kohtul võimalik tunnustada omandiõigust elamule. Seda kinnitab mh AÕSRS § 13 lg 1, mille esimese lause kohaselt loetakse õiguslikul alusel püstitatud ehitist vallasasjaks kuni maa kandmiseni kinnistusraamatusse.
  1. Kostja vaidles hagile vastu ning palus jätta selle läbi vaatamata või rahuldamata. Kostja leiab, et asjas on määrava tähtsusega see, kas hageja on saanud kunagi ehitisest vallasasja omanikuks. Hageja pole suutnud senini Vaivara Vallavalitsusele tõendada enda omandiõigust. Hageja ja kostja vahel
  2. septembril 1998 sõlmitud müügileping on tühine vorminõude järgimata jätmise tõttu ega oma seega tähendust ehitise omandiõiguse tuvastamisel. Vaivara Vallavalitsus nõuab hagejalt omandiõiguse tõendamist, kuid Vaivara vald ei ole käesolevas asjas menetlusosaline, mistõttu ei oleks käesolevas asjas tehtud lahend vallale siduv. Hagi on esitatud pahatahtlikult kostja vastu. Kostjal puudub käesoleva vaidluse tulemuse suhtes igasugune õiguslik huvi. Kostja on olnud juba haldusmenetluses seisukohal, et ehitisel puudub üleüldse omanik. Hageja poolt omandiõiguse tõendamiseks esitatud dokumendid on võltsitud. Kolhoosi "Narva"
  3. märtsi
  4. a protokollilise otsuse nr 3 (hagiavalduse lisa 1) originaaleksemplar puudub. Lisaks ei ole dokument allkirjaõiguslike juhatuse liikmete poolt allkirjastatud. Dokumendi on allkirjastanud Osipova-nimeline isik (väidetavalt sekretär).
  5. märtsi
  6. a kassa sissetuleku order (hagiavalduse lisa 2) on vastuoluline Selle on allkirjastanud pearaamatupidaja Osipova ning dokumendist ei tulene, et sõlmiti müügileping. Meriküla maaüksuse
  7. märtsi
  8. a valduse üleandmise aktil (hagiavalduse lisa 3) on samad puudused. Ühingu "Stal"
  9. märtsi
  10. a protokollilise otsuse ning
  11. augusti
  12. a protokollilise otsuse, samuti
  13. augusti
  14. a üleandmise vastuvõtmise akti (hagiavalduse lisad 4–6) on hageja ise koostanud ning allkirjastanud. Nende dokumentide õigsust ja õiguspärasust ei ole võimalik kontrollida. MAAKOHTU LAHEND
  15. Maakohus rahuldas
  16. detsembri
  17. a otsusega hagi. Kohus tuvastas, et elamu omandiõigus kuulub hagejale (otsuse resolutsioonis on elamu asukoha-aadressina ekslikult märgitud XXX). Menetluskulud jättis kohus kostja kanda ning märkis, et määrab

§ 177

lg 1 p 2 alusel menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast otsuse jõustumist. Kohus leidis, et hagejal on tuvastushuvi (

§ 268lg 1) elamu omandiõiguse kuuluvuse tuvastamiseks.

Hagejal kostjaga tekkinud vaidlus elamu omandiõiguse üle tingis olukorra, kus endine Vaivara Vallavalitsus ei pidanud võimalikuks maaüksust hagejale erastada. Hageja pöördus kohustamiskaebusega Tartu Halduskohtuse, et kohustada Vaivara Vallavalitsust maa erastamise avaldust rahuldama ning tunnistada hageja elamu omanikuks. Halduskohus jättis haldusasjas nr 3-16-943 kaebuse rahuldama ja märkis, et haldusorganil puudub pädevus tuvastada, kes on elamu seaduslik omanik, arvestades, et omaniku tuvastamiseta ei ole maa erastamise menetlust võimalik lõpuni viia. Hageja ja kostja vahel XXXXXXXXX maaüksuse võõrandamiseks 14. septembril 1998 sõlmitud lihtkirjalik müügileping on vorminõuete järgimata jätmise tõttu tühine. Lepingu 4

(9)sõlmimise ajal kehtinud AÕSRS § 13 lg 6 redaktsioon sätestas, et ehitise või selle võõrandamise tehing peab olema notariaalselt tõestatud. Kuigi käesolevas asjas läbi viidud käekirjaekspertiis kinnitas, et lepingu on tõenäoliselt allkirjastanud hageja, ei toonud tühine leping kaasa õiguslikke tagajärgi ning kostja ei saanud lepingu alusel vaidlusaluse maaüksuse omanikuks. Hageja väitel sai ta maaüksusel XXXXXXXXX asuva mesila ja kuuri valduse ning maakasutusõiguse ettevõtte "Stal" likvideerimise tulemusena. Välja astuvale osanikule määrati hüvitis vastavalt tema osa suurusele. Hageja esitas selle tõendamiseks ettevõtte "Stal"
  1. augusti
  2. a protokollilise otsuse, millest nähtub, et hageja sai maaüksuse kasutusõiguse koos mesila ning seal asuva kuuriga. Samuti esitas hageja omandiõiguse tõendamiseks dokumendid, mis näitavad, millisel viisil omandas maaüksuse I. J., ettevõte "Stal" ning lõpuks ka hageja. Hageja esitas dokumentide ehtsuse kinnitamiseks ka nende originaaleksemplarid, esitatud ei ole üksnes kolhoosi "Narva"
  3. märtsi
  4. a protokollilise otsuse nr 3 originaali. Hageja märkis, et dokument oli endise Vaivara Vallavalitsuse valduses, kuid nüüdseks on selle asukoht teadmata. Kohus ei nõustunud kostja vastuväidetega, nagu oleks hageja esitatud tõendid võltsitud. Kuna esitatud dokumendid pärinevad mitme aastakümne tagusest ajast, ei saa eeldada, et need oleksid heas seisukorras ja hästi loetavad. Kostja on välja toonud, et hageja esitatud dokumentidele alla kirjutanud isiku allkirja õiguses ei saa kindel olla. Samas ei ole kostja selgitanud, miks ta on sellisel arvamusel. Asjaolu, et isik ei olnud ettevõtte osanik, ei pruugi tähendada, et tal puudus õigus kõnealuseid dokumente allkirjastada ning tuua seeläbi kaasa õiguslikke tagajärgi. Säilinud dokumentide pinnalt ei ole võimalik tõsikindlalt väita, et allkirjaõigus oli teistel isikutel. Kohus kuulas hageja taotlusel üle tunnistajad T.J. ja L.S.. Tunnistaja T.J. oli I. J.i abikaasa. T.J.i poolt kohtule antud ütluste kohaselt ostis tema abikaasa I. J. maaüksuse XXXXXXXXX kolhoosilt "Narva" hinnaga 19 000 rubla ja see leidis aset 1990-ndatel aastatel. Hiljem võõrandas abikaasa maakasutus-õiguse ja mesila ettevõttele, mille nime tunnistaja ei mäletanud. I. J. sai mingi aja möödudes ettevõttelt ka hüvitist. L.S. ütluste kohaselt oli ta ettevõtte "Stal" osanik. Osaluse omandas ta
  5. a-l. Tema teadmiste kohaselt omandas I. J. ettevõtte osaluse mesila võõrandmisega. Ettevõtte likvideerimisel sai I. J. hüvitist ja hageja mesila, kuuri ja maakasutusõiguse. Hageja ehitas L.S. ütluste kohaselt maaüksusele XXXXXXXXX ka elamu. Esitatud tõendid nende kogumis ja vastastikuses seoses tõendasid kohtu hinnangul XXXXXXXXX maaüksuse ning sellel paikneva elamu omandiõiguse kuulumist hagejale. Tõendid viitavad selgelt, et hagejal on maaüksuse ja sellel paikneva elamuga puutumus. Elamu omandiõiguse tuvastamisel on määrav tähtsus L.S. ütlustel, mille kohaselt omandas hageja XXXXXXXXX maaüksuse maakasutusõiguse, samuti sellel asuva mesila ning kuuri kasutusõiguse. Samuti kinnitas nimetatud tunnistaja, et hageja ehitas maaüksusel asuva elamu. Kohtul ei ole tunnistaja ütlustes põhjust kahelda, ning ütlused koos hageja esitatud dokumentidega kinnitavad, et XXXXXXXXX maaüksuse omandiõigus kuulub hagejale. Hageja väited elamu valduse rikkumisest kostja poolt maakohtu hinnangul asjas tõendamist ei leidnud. 5
(9)MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
  1. Kostja palub
  2. jaanuaril 2022 esitatud apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ning jätta hagi läbi vaatamata või teha asjas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Kaebuse põhjenduste kohaselt eksis maakohus

§ 368kohaldamisel ning see on toonud kaasa ebaõige kohtulahendi.

Kostja on jätkuvalt seisukohal, et hageja nõue ei ole kohane (sh hageja omab oluliselt lihtsamaid viise oma eesmärgi saavutamiseks). Hageja taotleb hagi läbivaatamata jätmist. Hagejal peab kohtusse pöördumisel olema õiguslik huvi asjaolu tuvastamise osas (

§ 368lg 1) ning see huvi peab seonduma ka vastaspoolega.

Tuvastushagi peab vastama poolte vahel tekkinud konkreetsele vaidlusele (praegusel juhul võimalik vaidlus lepingu kehtivuse üle, mitte aga selle üle, kes on ajalooliselt saanud asja omanikuks). Kostja ei saa väidetavale hageja omandiõigusele vastu vaielda ega ka seda kinnitada, kuna ta ei ole tehingutes ja vaidluses asjassepuutuv (sh ei ole kostja nende tehingute pooleks, millistega hageja ja tema õiguseelneja (ettevõte "Stal") väidetavalt sai elamu omandiõiguse). Elamu omandamist peab hageja tõendama mitte kostja ees, vaid kohaliku omavalitsuse ees, kes peab võimatuks hageja omandiõiguse tunnustamist, sõltumata kostjaga sõlmitud lepingu kehtivusest. Kostja pakkus menetluses koheselt kompromissina kokkulepet, et lõpetada menetlus, kuna poolte vahel puudub vaidlus nendevahelise tehingu tühisuse osas. Hageja eesmärk on hoopis tõendada kohalikule omavalitsusele enda omandiõiguse tekkimise kehtivust, mida aga ei ole käesoleva menetlusega võimalik saavutada. Kostja ei ole olnud teiste hageja poolt loetletud tehingute osaliseks ning tal puudub puutumus hageja võimalikesse erastamistoimingutesse. Asjaolud, mida hageja soovib tuvastada, ei ole haldusorganile siduvad, kuna viimane ei ole käesolevas asjas menetlusosaline (

§ 457lg 1).

Hageja omandiõigus ehitisele ei ole ka tõendatud. Maakohus eksis selles osas tõendite hindamisel. Hageja ei ole esitanud kohtule ostu-müügilepingut, milline oli tema õiguseelneja omandiõiguse tekkimise aluseks. Seda on rõhutanud ka halduskohus ja kohalik omavalitsus. Juba see asjaolu on piisav erastamisest keeldumiseks. Sellise lepingu olemasolu ei saa eeldada. Maakohus ei ole hinnanud hageja esitatud algdokumente igakülgselt ega arvestanud kostja poolt nendele tõendite osas esitatud vastuväidetega. Menetluskulud tulnuks jätta

§ 163lg 2 alusel täies ulatuses hageja kanda.

Hageja lükkas põhjendamatult tagasi kostja tehtud mõistlikud kompromissettepanekud menetluse lõpetamiseks. Alternatiivselt tuleb menetluskulud jätta

§ 162lg 4 alusel poolte endi kanda.

Praegusel juhul on äärmiselt ebaõiglane ja ebamõistlik, et kostja peab kandma hageja menetluskulud. Kostja tunnistas menetluses koheselt poolte vahel sõlmitud müügilepingu tühisust ning tsiviilõigusliku lepingu tühisust saanuks tuvastada nii halduskohtumenetluses kui ka haldusmenetluses. Hageja on seadnud asjas eesmärgiks saada tema väidetava omandiõiguse tekkimise osas kohtulahend, mis on ainult tema huvides ning ei ole kostja osas asjassepuutuv. Hageja poolt taotletud ekspertiisi kulu ei ole samuti ilmselgelt vajalik kulu. Olukorras, kus puudus vaidlus lepingu tühisuse üle oli 6

(9)ebavajalik asuda seda ka asjatundjatel analüüsima. Seejuures olid eksperdi järeldused vastupidised hageja väidetele. Maakohus jättis kostja eeltoodud väited asja lahendamisel tähelepanuta. 5. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ning menetluskulud kostja kanda. Maakohus ei rikkunud menetlusõiguse norme ega kohaldanud valesti materiaalõigust. Apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks või uue otsuse tegemiseks. Maakohus on oma seisukohti piisavalt põhjendanud ning andnud hinnangu kõikidele asjas tähtsust omavatele poolte poolt esitatud faktilistele ja õiguslikele asjaoludele. Kostja mittenõustumine maakohtu järeldustega ei tähenda, et maakohus oleks rikkunud menetlus- ja materiaalõiguse norme. Kostja kordab apellatsioonkaebuses maakohtu menetluses esitatud seisukohti. Hageja palub selles osas ringkonnakohtul arvestada hageja poolt maakohtus esitatud seisukohti ning ei pea vajalikuks neid apellatsioonkaebusele esitatud vastuses korrata. Maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotus ei ole ebaõiglane. Kuna maakohus rahuldas hagi täies ulatuses, siis ei olnud kohtul alust kohaldada

§ 163

lg-t 2, mis näeb ette menetluskulude jaotuse hagi osalise rahuldamise korral ja sellesarnases ulatuses, nagu pakkus kostja. Samuti ei ole alust kohaldada

§ 162lg-t 4.

Kostja on käesoleva vaidluse ise põhjustanud ning vaidleb jätkuvalt vastu sellele, et hageja on XXXXXXXXX maaüksusel asuva elamu omanik. Menetluskulude kostja kanda jätmine on põhjendatud ja õiglane. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle muutmiseks või tühistamiseks. Vastavalt

§ 657lg 1 p-le 1 tuleb otsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata.

7. Maakohus ei ole eksinud materiaalõiguse kohaldamisel. Samuti ei nähtu asja materjalidest menetlusõiguse normide selliseid rikkumisi, mis võinuks apellatsioonkaebuse väiteid arvestades mõjutada lõpplahendit. Ringkonnakohus järgib maakohtu otsuse põhjendusi ega pea

§ 654lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid kõiki korrata.

Vastusena apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. 7.1. Kostja on jätkuvalt seisukohal, et hagejal puudub tuvastushuvi

§ 368lg 1 tähenduses.

Viidatud sätte järgi peab hagejal õigussuhte olemasolu või puudumise tuvastamise hagi esitamisel olema sellise tuvastamise vastu õiguslik huvi. Ringkonnakohus on käesolevas asjas

  1. augustil 2019 tehtud määruses leidnud, et hagejal on põhjendatud huvi tuvastada, kas talle kuulub XXXXXXXXX asuva elamu omandiõigus. Ringkonnakohtu poolt antud juhise kohaselt pidi maakohus asja läbivaatamisel tuvastama, kas hageja on XXXXXXXXX asuval maaüksusel paikneva elamu omanik. Maakohus on seda juhist asja lahendamisel järginud. Ringkonnakohus ei näe alust asuda hageja tuvastushuvi puudutavas küsimuses viidatud
  2. augusti
  3. a määruses märgitust erinevale seisukohale. Seega leidis maakohus õigesti, et hagejal on tuvastushuvi

§ 368lg 1 tähenduses. 7

(9)Ringkonnakohus lisab, et kostja ei ole käesolevas menetluses küll väitnud, et tema oleks elamu (kui vallasasja) omanik, kuid selles valguses jääb kohtule arusaamatuks, milline on kostja õiguslik huvi (

§ 3lg 1) vaidlustada maakohtu otsust osas, milles kohus hagi rahuldas.

Siiski nähtub haldusasjas nr 3-16-943 tehtud otsusest (I kd, tl 21 pöördel – tl 23), et hageja ja kostja vahel oli tekkinud vaidlus XXXXXXXXX maaüksusel paikneva elamu omandiõiguse üle, mis takistas maa erastamise lõpuleviimist. Otsuses märgitust nähtuvalt vaidles kostja haldusasjas hageja poolt kohtule esitatud kaebusele vastu ning leidis, et seda ei tuleks rahuldada, kuna kaebuse esitaja (st hageja) peaks maa erastamise õiguse aluseks olevaid asjaolusid kohtuväliselt või tsiviilkohtumenetluses esmalt tõendama. Seda soovibki hageja käesolevas asjas saavutada. 7.2. Tõendite hindamist ja asjaolude tuvastamist puudutavas osas kordab kostja apellatsioonkaebuses enda poolt juba maakohtu menetluses esitatud seisukohti. Maakohus on hinnanud tõendeid kooskõlas

§ 232lg-tega 1 ja 2, käsitledes piisava põhjalikkusega ka kostja väiteid.

Kostja mittenõustumine maakohtu poolt tõenditest tehtud järeldustega ei anna alust maakohtu otsuse tühihstamiseks või muutmiseks. Ringkonnakohus märgib, et maakohus ei rajanud otsust ainult hageja poolt esitatud dokumentaalsetele tõenditele, vaid ka tunnistajate ütlustele. Maakohtu otsuse põhjendustest nähtuvalt oli omandiõiguse tuvastamisel kohtu jaoks määrav tähtsus just L.S. ütlustel. Apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust hinnata tõendeid maakohtust erinevalt. 7.3. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust muuta maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust.

§ 163

lg 2 asjas ei kohaldu, kuna maakohus rahuldas hagi täies ulatuses, mitte osaliselt. Samuti on põhjendamatu heita maakohtule ette

§ 162lg 4 kohaldamata jätmist.

Hageja menetluskulude väljamõistmine kostjalt ei ole praegusel juhul kostja suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Olukorras, kus kostja ise elamu omandiõigusele ei pretendeeri, olnuks kostjal võimalik hagi õigeks võtta (

§ 440

). See võinuks omakorda anda aluse jätta hageja menetluskulud tema enda kanda

§ 168lg 6 järgi.

Asja materjalidest nähtuvalt ei ole kostja hagi õigeks võtnud. Poolte vahel sõlmitud müügilepingu tühisuse tunnistamisest kostja poolt ei saa veel järeldada hageja omandiõigust elamule. Lisaks ei ole eraõigussuhtes sõlmitud lepingu kehtivuse hindamine faktiline asjaolu, mida pool saaks

§ 231

lg 2 tähenduses omaks võtta, vaid tegu on õiguse kohaldamise küsimusega, mille osas kohus ei ole seotud poolte väidetega (

§ 436lg 7, § 438 lg 1).

Samuti ei ole käekirjaekspertiisi korraldamisega seonduv kulu (282 eurot) ilmselgelt põhjendamatu. Kostja on menetluses olnud küll seisukohal, et poolte vahel sõlmitud müügileping on seadusest tuleneva vorminõude (AÕSRS § 13 lg 6) järgimata jätmise tõttu tühine, kuid hagejal ei olnud ekspertiisi taotlemise ajal teada kohtu poolt lepingu kehtivusele antav õiguslik hinnang. Juhul kui ekspertiis kinnitanuks hageja väiteid, et ta ei ole müügilepingut allkirjastanud, puudunuks vajadus asja lahendamisel hinnata seda, kas leping vastab seadusest tulenevatele vorminõuete. Kuna maakohus otsustas hageja ekspertiisitaotluse rahuldada, ei saa ekspertiisiga seonduvad kulusid pidada põhjendamatuteks. Ekspertiisi tulemustel ei ole menetluskulude jaotuse üle otsustamisel tähtsust. 8

(9)8. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jätab ringkonnakohus kaebuse menetlemisel tekkinud kulud

§ 171lg 1 alusel kostja (apellandi) kanda.

9. Maakohus ei ole kaevatavas otsuses hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust kindlaks määranud, mistõttu ei tee seda

§ 174

lg 4 teisest lausest lähtudes apellatsioonkaebuse lahendamisel ka ringkonnakohus. Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist

§ 177lg-s 2 sätestatud korras.

(allkirjastatud digitaalselt) Üllar Roostoja (allkirjastatud digitaalselt) Vahur-Peeter Liin (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest 9

(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.