1-11-4417/26

(08240102992)Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Tiit Lõhmus, Paavo Randma Kohtuistungi sekretär Helin Jõgi Kriminaalasi R.U süüdistuses KarS § 199 lg 2 p 7 järgi ja Jevgeni Pekarski süüdistuses KarS § 199 lg 2 p 7 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Viru Maakohtu (Jõhvi kohtumaja)

1. mai 2011 otsus Apellatsiooni esitajad süüdistatava R.U kaitsja vandeadvokaat Kaido Kooga ja Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Anu Toluk Prokurör ringkonnaprokurör Anu Toluk Süüdistatav R.U isikukood: XXX, elukoht: XXXX varem kohtu poolt karistamata tõkend: elukohast lahkumise keeld alates 09.12.2009 Kaitsja vandeadvokaat Kaido Kooga Kohtuistungi toimumise aeg
2. oktoober 2011, Tartu RESOLUTSIOON: Juhindudes KrMS §-dest 337 lg 1 p 4; 338 p 1; 340 lg 2 p 1 tühistada Viru Maakohtu
3. mai 2011 kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-11-4417 täies ulatuses ja teha uus kohtuotsus. Mõista R.U talle KarS § 199 lg 2 p 7 järgi esitatud süüdistuses õigeks. R.U kaitsja apellatsioon rahuldada. Viru Ringkonnaprokuratuuri apellatsioon jätta rahuldamata. KarS § 180 lg 1 alusel jätta R.U-lt Viru Maakohtu
4. mai 2011 kohtuotsusega väljamõistud kohtukulud, see on määratud kaitsjale määratud tasu, ekspertiisi tegemise kulud ja toimiku paljundamise kulu, riigi kanda. Välja maksta Advokatuurile eraldatud eelarveliste vahendite arvelt K. Kooga Advokaadibüroo kaudu 118.88 eurot, sealhulgas käibemaks 19.81 eurot, advokaat Kaido Koogale tema poolt R.U-le apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest. R.U kohtukulud, s. o kaitsja tasu advokaat Kaido Kooga poolt osutatud õigusabi eest ringkonnakohtus 118.88 eurot, jätta KrMS § 185 lg 1 alusel riigi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsus tehakse teatavaks ringkonnakohtu kantselei kaudu
5. novembril 2011 ja samast kuupäevast on kohtumenetluse poolel sellega võimalik tutvuda. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates
6. novembrist
7. Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates
8. novembrist
9. Esimese astme kohtu otsuse sisu Viru Maakohtu
10. mai 2011 kohtuotsusega tunnistati R.U süüdi KarS § 199 lg 2 p 7 järgi ja karistati rahalise karistusega 200 päevamäära ulatuses summas 4566 eurot, arvestades päevamäärana 357 krooni ehk 22,83 eurot. Sama kohtuotsusega mõisteti Jevgeni Pekarski KarS § 199 lg 2 p 7 järgi esitatud süüdistuses õigeks kuriteo tuvastamatuse tõttu. Tema osas ei ole kohtuotsust vaidlustatud. Kannatanu Eesti Energia Kaevandused AS tsiviilhagi 200 eurot jättis maakohus rahuldamata. Maakohus arutas R.U-le esitatud süüdistust selles, et tema, ajavahemikul 06.01.2009 kuni 17.03.2009, koos Igor Kovaljovi, Sergei Netšajevi, Vitali Hrapko ja Jevgeni Pekarskiga, kasutades ära töötamist AS-s Eesti Raudtee, tegutsesid eesmärgiga omastada ja realiseerida AS Eesti Raudtee diiselveduritest diiselkütust. Selleks S. Netšajev, V. Hrapko, R.U ning J. Pekarski, astudes töövahetusse vedurisse, said I. Kovaljovilt 30-liitrised tühjad kanistrid. Töövahetuse ajal vahetuse vedurijuht ja vedurijuhiabi täitsid kanistrid diiselkütusega diiselveduri küttesüsteemist ja kokkulepitud kohas viskasid täis kanistrid diiselvedurilt maha. I. Kovaljov korjas kütust täis kanistrid üles, müüs kütuse maha ning jagas müügist saadud tulu. Kokku varastas R.U nimetatud ajavahemikul diiselkütust koguses 990 liitrit maksumusega 5878,80 krooni ehk 375,72 eurot. 2 Sellega pani R.U toime võõra vallasasja äravõtmise selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, mis on toime pandud grupi poolt, s.o KarS § 199 lg 2 p 7 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Maakohtus süüdistatav R.U end esitatud süüdistuses süüdi ei tunnistanud. Maakohus, võttes arvesse, et 18.03.2009 läbiotsimise käigus oli I. Kovaljovi garaažist ja sõidukist avastatud hulk kanistreid, osa tühjad, osa täidetud erimärgistatud diislikütusega, mis on eksperdi arvamuse kohaselt väga lähedane Eesti Raudtee vedurites kasutatavale diislikütusele, leidis, et R.U osavõtt diislikütuse grupilises varguses on usaldusväärselt tõendatud. Kohtuliku arutamise käigus leidis kinnitust, et uurimine ja prokuratuur on sisuliselt õigesti tõlgendanud R.U ja I. Kovaljovi vahel toimunud ja pealtkuulatud vestlusi ja jõudnud R.U-le süüdistuse esitamiseni. Maakohus asus kriminaalasjas kogutud tõendeid hinnates seisukohale, et R.U pani jaanuaris ja märtsis 2009 süüdistuses näidatud kuupäevil ja kellaaegadel, tegutsedes grupis koos I. Kovaljoviga, toime diislikütuse jätkuva varguse koguses vähemalt 16 kanistrit. Kanistrid olid I. Kovaljovi sõidukist ja garaažist 18.03.2009 ära võetud. Maakohtu hinnangul on eluliselt arusaadav, et vargus peab olema toime pandud sellises koguses, et risk tasus ennast ära. Ilmselt ei olnud tegemist 1- või 5-liitriste kanistritega, sest selline äri ei vääriks riski võtmist. I. Kovaljovi sõidukist ja garaažist avastati ainult 20- ja 30-liitrised kanistrid. Maakohus leidis, et isegi kui lähtuda, et igal korral oli R.U ja temaga koos grupis tegutseva I. Kovaljovi kasutuses vähemalt 4 20-liitrist kanistrit, on sel juhul tõendatud, et varguse objektiks oli vähemalt 320 liitrit diislikütust. Lähtudes diislikütuse keskmisest hinnast – 5.92 krooni, on varguse objektiks oleva diislikütuse maksumus 1884.40 krooni, mis ei ole KarS § 218 lg 2 mõttes väheväärtuslik asi. Maakohus leidis, et kuigi I. Kovaljovi ei ole käesolevasse võistlevasse protsessi süüdistatavana kaasatud ja ta ei saa oma õigusi kaitsta, on kohtul alus tõdeda, et R.U ja I. Kovaljov tegutsesid ühiselt ja kooskõlastatult. Nende tegude väline pilt ehk ühine tegevus on tuvastatav jälitusprotokolli pinnalt. Olles eelnevalt hoolikalt kokku leppinud ehk kooskõlastanud kohtumise aja ja koha, jälgisid mõlemad, et jõuda kokkulepitud kohta üheaegselt ja vältida kõrvaliste isikute viibimist selles kohas. Jälitusprotokolli kohaselt toimus pidev ja jätkuv sõnaline kooskõlastamine mõlema osavõtja liikumise ja kohalejõudmise aja osas. I. Kovaljov tundis korduvalt huvi, et R.U oleks tööriist – voolik, ja et enne kokkulepitud kohta jõudmist oleks R.U jõudnud vajaliku teo toime panna – kanistrid kütusega täita. Sama on tuvastatav ka R.U kohta. Olles vedurijuht, vajas ta teo toimepanemiseks teise isiku osalemist, sest ainult sel juhul oli tegu realiseeritav. Teine täideviija oli vajalik selleks, et kuritegu oleks edukalt lõpule viidud – täidetud kanistrid vedurist maha visatud ja toimetatud turvalisse hoiukohta, I. Kovaljovi garaaži. Sellest tulenevalt leidis maakohus, et tegu on toime pandud grupis. Maakohus märkis, et antud juhul ei ole tähtis, kas igas teo käitumisaktis erinevatel kuupäevadel on diislikütuse edastamine I. Kovaljovile teoks saanud, kuna kriminaalõiguslikus mõttes on karistatav ka teokatse. Peamine on see, et isik(ud) oleksid alustanud süüteokoosseisusele vastava asjaolu teostamist. Maakohus leidis, et kriminaalasjas on tuvastatud, et R.U ja I. Kovaljov tegutsesid grupis ehk ühiselt ja kooskõlastatult. Maakohus nõustus kaitsjaga selles, et jälitusprotokolli pinnal on võimalik teatud kõnede alusel teha järeldus, et toimus ainult mingi teo ettevalmistamine, planeerimine, kuid reaalse teo toimepanemiseni ei jõutud. Maakohus märkis siiski, et iga episoodi puudutavaid kõnesid tuleb tõlgendada nende kogumis ega tohi rebida kontekstist välja. Samuti tuleb kõnesid omavahel kõrvutada, et vältida võimalikke ebaselgusi. 17.03.2009 kl 04.36 toimunud kõnest nähtub, et R.U oli valmis viskama 3 kanistrid maha, kuid I. Kovaljov ei jõudnud veel kohale. Sel juhul ei ole välistatud, et sel korral jäi episood katsestaadiumisse. Samas leidis maakohus, et ka viimasel juhul ei ole alust pidada episoodi kõigest ettevalmistamiseks, sest osalejad olid alustanud kooskõlastatud tegutsemist ja vähemalt üks neist oli alustanud süüteo toimepanemist – antud juhul kanistrite täitmist. Lõplikult luges maakohus tõendatuks, et R.U , ajavahemikus alates 06.01.2009 kuni 17.03.2009, tegutsedes grupis koos I. Kovaljoviga, pani toime vähemalt 320 liitri erimärgistatud diislikütuse varguse, tekitades kannatanule AS Eesti Raudtee kahju vähemalt 1884.40 krooni. Maakohus leidis, et R.U tegu on õigesti kvalifitseeritud KarS § 199 lg 2 p 7 järgi. Maakohus asus seisukohale, et tegemist oli jätkuva teoga, mis seisnes süüdistuses näidatud konkreetsetes käitumisaktides – 06.01, 07.01, 22.01, 26.01, 27.01, 12-13.03, 15.03 ja 17.03.
11. Maakohus leidis, et R.U tahtlus oli suunatud jätkuva varavastase teo toimepanemisele, mille sisu oli AS Eesti Raudteele kuuluva kütuse varastamine. Teo jätkuvus oli tingitud sellest, et vargus on tehniliselt planeeritud ja võimalik siis, kui R.U viibis oma töövahetuses. Keskmine kütusekulu oli siiski asjatundjatele, muuhulgas järelevalvet teostavatele isikutele teada. Tunnistaja P.S. selgitas, et keskmine kulu peaks olema 300 liitrit, vahepeal oli see tõusnud aga 400-ni, mis tekitaski kahtlust. Järelikult pidi vedurijuhile olema selge, et ta võib kütust võtta (ebaseaduslikult) töövahetuses ja teatud koguses – 100 liitri ringis, mis ongi umbes 4 20- või 30- liirist kanistrit. Maakohus leidis, et R.U pani talle inkrimineeritud kuriteo toime kavatsetult, sest ta seadis endale eesmärgiks jätkuva varguse toimepanemise. Teopildist nähtub, et R.U grupilise tegevuse eesmärgiks oli erimärgistatud diislikütuse veduri paagist mahavalamine ja selle omastamine grupi poolt. Karistuse mõistmisel leidis maakohus, et R.U on põhjendatud karistada rahalise karistusega ja see on piisav, et ta hoiduks edaspidi süütegude toimepanemisest. Maakohus märkis, et kuigi R.U ei tunnistanud ennast süüdi ega väljendanud kahetsust, et ole tema osavõtuga tekitatud kahju märkimisväärne. Kuna kuritegu oli ilmselt toime pandud majandusliku kasu saamise eesmärgil, oleks vägagi põhjendatud mõjutada isikut just rahalise karistuse kaudu, et ta tunnetaks, et kuriteo toimepanemine ei tasu ennast ära. Karistuse mõistmisel võttis maakohus arvesse, et R.U on kauaaegne hõivatus tööturul ning kindel ja piisav sissetulek. Kannatanu AS Eesti raudtee esitas süüdistatavate R.U ja J. Pekarski vastu tsiviilhagi summas 200 eurot, mida maakohus käsitles kui kannatanu omandi või valduse rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise nõuet VÕS § 1045 lg 1 p 5 alusel. R.U ei tunnistanud tsiviilhagi põhjusel, et ta ei ole kahju tekitanud teo toimepanija. Maakohus jõudis järeldusele, et R.U on talle inkrimineeritud kuriteo toime pannud, ning kohtus leidis tuvastamist, et R.U ja I. Kovaljovi grupilise tegevuse tulemusena on AS-le Eesti Raudtee tekitatud materiaalne kahju, mis võib R.U puudutavalt küündida 1884.40 kroonini, kuid see on oletuslik summa. Kuivõrd tsiviilhagi esitaja ei olnud tsiviilhagi summas 200 eurot millegagi tõendanud, jättis maakohus tsiviilhagi rahuldamata. 4 Apellatsioonides esitatud taotluste sisu R.U kaitsja vandeadvokaat K. Kooga esitas apellatsiooni, milles palub maakohtu otsuse osaliselt tühistada ja R.U esitatud süüdistuses õigeks mõista. Kaitsja leiab, et maakohtu otsus põhineb oletustel ning mitte millegagi ei ole tõendatud tegu, mille toimepanemises R.U süüdistatakse. Objektiivsete tõenditega pole leidnud kinnitust asjaolu, et Eesti Energia Kaevandused AS veduritest oleks üldse diiselkütust varastatud. Ka kannatanu tsiviilhagi põhineb oletusel, et kütust varastati. Ükski tõend ei kinnita kütuse puudujääki. Kaitsja leiab, et isegi kui kohus teeb pealtkuulatud kõnedest järelduse, et juttu tehakse millegi varastamisest, siis oletuslik on kohtu järeldus, et jutt on diiselkütusest. Samuti on oletuslik kohtu järeldus varastatu kogusest. Kohus on teinud järelduse, et varastati vähemalt 20-liitriste kanistritega, kuid sellekohaseid tõendeid jällegi ei ole. Ka see, et kütust hoidis I. Kovaljov 20- ja 30-liitristes kanistrites, ei tõenda seda, et vargusi pandi toime 20- ja 30-liitriste kanistritega. Seetõttu on oletuslik ka maakohtu järeldus, et varguse objektiks oleva diiselkütuse maksumus oli 1884,4 krooni, mis ei ole KarS § 218 lg 1 mõttes väheväärtuslik asi. Kaitsja leiab, et maakohus rikkus KrMS § 306 lg l ja § 62 p l nõudeid. Kohtuotsusest ei ole aru saada, millal ja millises koguses varastati kannatanult kütust, s.t kas üldse leidsid aset teod, milles süüdistatavat süüstati. Kui ei ole teada, kas teod üldse aset leidsid, ei saa väita, et need pani toime süüdistatav. Sellisel kujul kuriteo toimepanemise aja, koha ja viisi ning muude kuriteo tehiolude üldistamisel ei ole süüdistataval võimalik ennast kaitsta, sest kellelgi ei saa olla alibit kahe ja poole kuu pikkuse ajavahemiku kohta. KrMS § 8 lg l kohaselt peab kohus aga tagama süüdistatavale reaalse võimaluse end kaitsta. Kaitsja märgib, et kohtuotsuse kohaselt tekitati kahju AS-le Eesti Raudtee ning ka süüdistusakti kohaselt töötas R.U AS-s Eesti Raudtee ja tegutses eesmärgiga omastada ja realiseerida AS Eesti Raudtee diiselveduritest diiselkütust. Tegelikult töötas R.U AS-s Eesti Põlevkivi Raudtee (praegu Eesti Energia Kaevandused AS). Ka kriminaalasja materjalide kohaselt (kannatanu hagiavaldus jne) tekitati kahju AS-le Eesti Põlevkivi Raudtee. Kaitsja leiab, et seega on tõendamata kuriteo tehioluks olev kannatanu kahju. Kriminaalasja materjalides puuduvad tõendid, et AS-le Eesti Raudtee oleks kahju tekitatud. Veel leiab kaitsja, et maakohus rikkus KrMS § 303 lg 2 ja 4 sätteid. Maakohus katkestas R.U viimase sõna, kui viimane asus selgitama tema ja I. Kovaljovi pealtkuulatud telefonikõnede sisu. Kohus leidis, et tegemist on ütluste andmisega ja seda viimases sõnas teha ei saa. Kaitsja on seisukohal, et maakohus katkestas R.U viimase sõna ebaseaduslikult. R.U ei käsitlenud kriminaalasjaväliseid asjaolusid. Kui kohus oleks R.U viimasest sõnast saanud teada uue olulise asjaolu, oleks kohus pidanud uuendama kohtuliku uurimise. Kaitsja arvates on maakohtu järeldused meelevaldsed. Maakohus tegi otsuses järelduse, et kuna I. Kovaljovi garaažist ja sõidukist oli avastatud hulk kanistreid, osa tühjad, osa täidetud erimärgistatud diiselkütusega, mis on eksperdi arvamuse kohaselt väga lähedane Eesti Raudtee vedurites kasutatavale diiselkütusele, on R.U osavõtt diiselkütuse grupilisest vargusest usaldusväärselt tõendatud. Selle järelduse juures puudub igasugune põhistus, miks I. Kovaljovi juurest leitud kanistrid tõendavad R.U süüd. Kaitsja leiab, et kuna kohus on otsuse tegemisel oluliselt rikkunud süütuse presumptsiooni, on süüdistatav sunnitud tegelema oma süütuse tõendamisega. Ringkonnaprokurör A. Toluk esitas samuti apellatsiooni, milles palub maakohtu otsuse tsiviilhagi osas tühistada ning teha uus otsus, millega mõista R.U-lt kannatanu AS Eesti Raudtee kasuks välja 1884.40 krooni (120.44 eurot). Prokurör leiab, et otsuses on põhjendamatult jäetud kannatanu kasuks välja mõistmata 1884.40 krooni (120.44 eurot). Maakohus mõistis R.U süüdi vähemalt 320 liitri 5 erimärgistatud diiselkütuse maksumusega 1884.40 krooni varguses. Kannatanul tekkis sellega ootus, et summas 1884.40 krooni hagi rahuldatakse. Maakohus aga jättis 1884.40 krooni kannatanule välja mõistmata, kuna see oli oletuslik summa. Maakohtu otsusest nähtub, et kahju arvestamise aluseks võib kasutada kas 6.10 krooni liitri kohta, 5.92 krooni liitri kohta või 5.73 krooni liitri kohta. Maakohus võttis kohtu poolt tuvastatud süüdistatavale süüks pandud teo tulemusena tekitatud kahju arvestamisel aluseks keskmise kütuse maksumuse 5.92 krooni liitri kohta. Kui võtta aluseks väikseim hinnaarvestuses toodud maksumus 5.73 krooni, on 320 liitri kütuse hind 1833.60 krooni, mis samuti annab välja KarS § 199 lg 2 p 7 koosseisu. Seega saab eeldada, et ka väiksema kahjusumma 1833.60 krooni puhul saab süüdistatava süü tõendatuks lugeda. Jättes 1884.40 krooni kannatanu kasuks välja mõistmata viitega, et see on oletuslik summa, tekib prokuröri arvates vastuolu süüdimõistmisega, sest sellisel juhul võib väita, et ka süüdimõistmine on oletuslik. Ometigi on maakohus algselt leidnud, et keskmise 5.92 krooni kasutamine kahju arvestamisel on õigustatud. Vähemalt ei nähtu otsusest, et kohus ei tunnusta hinnaarvestust. Vastasel juhul kohus kirjutaks otsuses, et ta ei arvesta hinnaarvestust tõendina. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohtu istungil jäi prokurör esitatud apellatsiooni juurde sellest toodud põhjendustel ja palus see rahuldada. Kaitsja apellatsioonile vaidles prokurör vastu, leides, et see on põhjendamatu. Kaitsja ja süüdistatav jäid kaitsja poolt esitatud apellatsiooni juurde ning palusid maakohtu otsuse tühistada ja R.U õigeks mõista. Prokuröri apellatsiooni palusid süüdistatav ja kaitsja jätta rahuldamata. Tartu Ringkonnakohus, kuulanud ära süüdistatava, kaitsja, prokuröri ning tutvunud kriminaalasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus kuulub täies ulatuses tühistamisele kohtuliku uurimise ühekülgsuse tõttu. R.U tuleb talle esitatud süüdistuses õigeks mõista. KarS § 199 lg 2 p 7 näeb ette vastutuse võõra vallasasja äravõtmise eest selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil kui see on toime pandud grupi poolt. Kohtuotsuse põhiosast lähtuvalt võib ringkonnakohtu arvates teha järelduse, et maakohus luges R.U süü diiselkütuse varguses tõendatuks asjaoluga, et I. Kovaljovi (süüdistuse kohaselt kuriteo kaastäideviija) sõidukist, garaažist ja abihoonest leiti erimärgistatud diiselkütust, mis ekspertarvamuse kohaselt oli oma koostiselt lähedane Eesti Energia Kaevandused AS vedurites kasutatava kütusega. Aga samuti sellega, et I. Kovaljovi garaažis asusid nii erimärgistatud kütusega, kui ka tühjad 5-, 20- ja 30-liitrised kanistrid (III kd tl 47). Ringkonnakohus maakohtu taolise otsustusega ei nõustu ning leiab, et kriminaalasjas kogutud tõenditega ei ole tõendamist leidnud R.U süü Eesti Energia Kaevandused AS-i diiselkütuse varguses. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt ei ole R.U ennast talle süüksarvatud kuriteo toimepanemises süüdi tunnistanud. Viru Maakohtu kohtuistungi protokollist nähtuvalt R.U kohtuistungil ülekuulatud ei ole ning teda ei ole kuriteo toimepanemise asjaolude osas ristküsitletud. Samas ei nähtu kohtuistungi protokollist, et R.U või teised menetlusosalised oleksid taotlenud süüdistatava ülekuulamist. 6 Ringkonnakohtu istungil andis R.U ütlusi, et tema ei ole diiselkütust varastanud ning seetõttu ta ennast kuriteo toimepanemises süüdi ei tunnista. R.U ei eitanud tema ja I. Kovaljovi vahel toimunud telefonivestlusi, mis on ära toodud jälitusprotokollides, kuid väitis, et neid on tõlgendatud valesti. Tegelikult soovis I. Kovaljov R.U-lt saada läbitöötatud mootoriõli, mitte aga diiselkütust. Vastavalt tööeeskirjadele ei ole lubatud läbitöötatud mootoriõli oma tarbeks kasutada ja see tuleb utiliseerida. Kuna I. Kovaljov temalt siiski läbitöötatud mootoriõli palus, siis ta tuli I. Kovaljovile vastu ning andis viimasel üle kanistrid nimelt läbitöötatud mootoriõliga. Kanistrite üleandmine toimus sõitvast rongist kanistrite mahaviskamisena, sest millegi väljaviimine depoo territooriumilt on keelatud. R.U ei eitanud, et ta on rikkunud tööeeskirju, kuid kinnitas, et kuritegu ta toimepannud ei ole. Ülaltoodust nähtub, et R.U ei ole kohtumenetluse käigus andnud ütlusi, et ta oleks varastanud diiselkütust. I. Kovaljovi käesolevas kriminaalasjas (diiselkütuse varguse osas ning tema ja R.U seotusest sellega) üle kuulatud ei ole. Seega ei ole kriminaalasjas kogutud isikulisi tõendeid, mis kinnitaksid, et R.U varastas Eesti Energia Kaevandused AS-i diiselkütust. Ringkonnakohtu arvates ei ole kriminaalasjas kogutud ka teisi tõendeid, mis kinnitaksid R.U poolt diiselkütuse varastamist ning lükkaksid ümber R.U oma süüd eitavad ütlused. Ringkonnakohtule jääb mõistetamatuks, kuidas kinnitavad I. Kovaljovi sõidukist, garaažist ja abihoonest läbiotsimistel leitud erimärgistatud diiselkütus ja seal olnud kanistrid, et avastatud erimärgistatud diiselkütuse varastas (vähemalt osa sellest) R.U ja nimelt süüdistatav andis selle varastatud diiselkütuse edasi I. Kovaljovile. Kriminaalasjas ei ole kogutud ühtegi tõendit, mille alusel saaks väita, et R.U oleks andnud I. Kovaljovile või I. Kovaljov oleks R.U-lt vastu võtnud diiselkütusega täidetud kanistreid. Seejuures on arusaamatu, miks kohtueelne menetleja, omades telefonivestluste pinnalt korduvat informatsiooni „millegi“ üleandmise kohta R.U poolt ja I. Kovaljovi poolt selle vastuvõtmist, ei ole suutnud sündmuskohtadel kindlaks teha, mida R.U I. Kovaljovile siis ikkagi üle andis. Ringkonnakohtu arvates ei anna väiteks, nagu oleks R.U varastanud diiselkütust ja selle I. Kovaljovile üleandnud, alust ka jälitusprotokollides äratoodud R.U ja I. Kovaljovi vahelised telefonivestlused, sest üheski neist ei ole mainitud üleantava vallasasjana diiselkütust. Ringkonnakohus leiab, et ainuüksi R.U ja I. Kovaljovi vahelised vestlused teemal, kus toimub „objekti“ üleandmine ja vastuvõtmine, kas I. Kovaljov teab kokkulepitud kohta ja kas ta jõuab sinna õigeaegselt ning see, et „objekti“ üleandmine toimub vedurist mahaviskamisena, ei anna veel alust väiteks, et „objekti“ näol oli tegemist diiselkütusega. Maakohus on R.U ja I. Kovaljovi vahel
12. jaanuaril 2009 toimunud telefonivestlusest teinud järelduse, et kuivõrd R.U on I. Kovaljovile nende vahel toimunud vestluse käigus väitnud, et ta ei saanud „midagi“ võtta ja kraanist voolas umbes pool tonni „midagi“ välja, siis sai selleks väljavoolanud vedelikuks olla vaid diiselkütus, sest taolises koguses nagu pool tonni on veduris vaid diiselkütust. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu taoline järeldus on meelevaldne eelkõige juba seetõttu, et ei R.U ega ka I. Kovaljov ei ole jutuajamises maininud diiselkütust. 7 Ringkonnakohtu arvates on R.U poolt vestluses kasutatud väljend „pool tonni“ pigem rahvapärane liialdus ning nimetatud väljendist ei saa teha järeldust, et väljavoolanud vedelikuks oli nimelt diiselkütus. Pealegi ei ole ringkonnakohtu jaoks eluliselt usutav, et isik, kes soovib varastada vedurist kütust, kuid mingil põhjusel ei suuda seda kogumisnõusse valada, ei suudaks kütuse väljavoolu kraani sulgeda enne, kui sellest on välja voolanud pool tonni diiselkütust. Seetõttu loeb ringkonnakohus maakohtu väite, et
13. jaanuaril 2007 püüdis R.U varastada nimelt diiselkütust, oletusel põhinevaks järelduseks. R.U-le esitatud süüdistusest nähtuvalt süüdistati lisaks temale diiselkütuse varguses ka S. Netšajevit, V. Khrapkod ja J. Pekarskit, kes samuti veduritest varastatud diiselkütuse I. Kovaljovile üle andsid. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt on S. Netšajevi, V. Khrapko ja I. Kovaljovi suhtes kriminaalmenetlus KrMS § 202 lg 7 alusel lõpetatud. J. Pekarski aga mõisteti käeolevas kriminaalasjas talle esitatud sellesisulises süüdistuses õigeks. Kriminaalmenetluse lõpetamise määrustest nähtuvalt on tuvastamist leidnud, et nii S. Netšajevi kui ka V. Khrapko andsid I. Kovaljovile üle Eesti Energia Kaevandused AS-lt varastatud diiselkütust. Seejuures nähtub S. Netšajevi ja V. Khrapko suhtes kriminaalmenetluse osalise lõpetamise määrustest, et nimetatud isikud andsid neile esitatud kahtlustuse kohaselt I. Kovaljovile üle kokku 2010 liitrit diiselkütust. Nimetatud kriminaalasja osalise lõpetamise määrustest nähtub seega otseselt, et I. Kovaljovile on diiselkütust üle andnud S. Netšajev ja V. Khrapko. Eeltoodust saab ringkonnakohtu arvates teha järelduse, et I. Kovaljovi elukohast leitud erimärgistusega diiselkütuse võis I. Kovaljov saada S. Netšajevilt ja V. Khrapkolt. Seega ei kinnita I. Kovaljovi elukohast läbiotsimise käigus avastatud erimärgistusega diiselkütuse ja kanistrite olemasolu tõsikindlalt asjaolu, et I. Kovaljov sai avastatud erimärgistusega diiselkütuse nimelt R.U-lt , sest I. Kovaljov võis kütuse saada ka S. Netšajevilt ja V. Khrapkolt Siinjuures peab ringkonnakohus veel vajalikuks märkida, et R.U-le esitatud süüdistuse kohaselt varastas süüdistatav veduritest diiselkütust. OÜ Eesti Keskkonnauuringute Keskuse poolt antud ekspertarvamuse kohaselt oli I. Kovaljovi elukohas toimunud läbiotsimiste käigus avastatud kütuse näol aga tegemist erimärgistatud diiselkütusega. Ringkonnakohus loeb üldtuntuks asjaolu, et diiselkütus ja erimärgistatud diiselkütus on omavahel eristatavad ja seda erineva värvuse tõttu. Kuivõrd süüdistuse kohaselt varastas R.U diiselkütust, I. Kovaljovi elukohast avastati aga erimärgistusega diiselkütust, siis ei saa I. Kovaljovi elukohast avastatu ringkonnakohtu arvates kuidagi tõendada R.U poolt diiselkütuse vargust, veel enam selle üleandmist I. Kovaljovile. Ülaltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et kriminaalasjas kogutud tõenditega ei ole tõsikindlalt tõendamist leidnud, et R.U oleks süüdistuses märgitud ajavahemikul varastanud Eesti Energia Kaevandused AS-i diiselkütust ja andnud seda edasi I. Kovaljovile. Kuigi ringkonnakohtu arvates ei ole kriminaalasjas tõendamist leidnud R.U poolt Eesti Energia Kaevandused AS-i diiselkütuse vargus, peab ringkonnakohus vajalikuks käsitleda ka maakohtu poolt varastatuks loetud diiselkütuse maksumuse kindlaksmääramist. 8 Maakohus on lähtudes R.U ja I. Kovaljovi vahel
14. jaanuaril,
15. jaanuaril,
16. märtsil ja
17. märtsil 2009 toimunud telefonivestlustest teinud järelduse, et R.U viskas nimetatud kuupäevadel vedurist välja ja seeläbi sai I. Kovaljov oma valdusse 16 objekti (kanistrit), kusjuures on kohus lugenud väljavisatud kanistrite mahutavuseks 20 liitrit. Seejuures on maakohus oma otsustust kanistrite mahutavuse kohta põhjendanud elulise arusaamaga, et vargus peab olema toimepandud sellises koguses, et võetud risk ennast ära tasuks. Eeltoodu alusel ongi maakohus leidnud, et ilmselt ei varastanud R.U diiselkütust 5-liitrites kanistrites ja võtnud varastatud väärtuse kindlaks määramisel aluseks 20-liitrised kanistrid. Ülalesitatule tuginedes on maakohus leidnud, et R.U on varastanud vähemalt 320 liitrit diiselkütust, mille maksumus, arvestades erimärgistatud diiselkütte keskmist hinda, on 1884.40 krooni. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu taoline arutlus ei põhine aga ühelegi kriminaalasjas kindlakstehtud asjaolule. Maakohus on oma ülalesitatud otsustust põhistanud asjaoluga, et I. Kovaljovi sõidukis ja garaažis avastati vaid 20- ja 30-liitriseid kanistreid (III kd tl 47). Ringkonnakohus leiab, et maakohtu taoline väide ei vasta kriminaalasjas kogutud tõenditele, sest sõiduki ja garaaži läbiotsimise protokollist nähtuvalt leiti nimetatud kohtadest nii 5liitrilisi kui ka 20-liitrilisi ja 30- liitrilisi kanistreid. Seega ei ole ringkonnakohtu arvates võimalik ka nimetatud läbiotsimise tulemustele tuginedes tõsikindlalt väita, et R.U varastas diiselkütust nimelt 20-liitriste kanistritega. Ringkonnakohus leiab, et varastatud koguse ja selle maksumuse kindlaksmääramisel ei saa kohus tugineda vaid elulistele arusaamadele ning selle pinnalt tehtud oletustele. Varastatud asja väärtus on üks varguse objektiivse teokoosseisu elementidest ning selle tuvastamine peab põhinema kriminaalasjas tõendamist leidnud asjaoludele. Käesolevas kriminaalasjas ei ole kogutud ühtki tõendit, mis kinnitaks maakohtu väidet, et R.U poolt rongist väljaheidetud kanistrite mahutavuseks oli nimelt 20 liitrit. Seega ei ole kriminaalasjas tõendamist leidnud KarS § 199 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo objektiivne koosseis. Ülaltoodust tulenevalt tuleb Viru Maakohtu otsus tühistada ning R.U talle esitatud süüdistuses õigeks mõista. Kuivõrd ringkonnakohus mõistab R.U õigeks talle KarS § 199 lg 2 p 7 järgi esitatud süüdistuses, siis tulenevalt KrMS § 310 lg-st 2 tuleb Eesti Energia Kaevandused AS tsiviilhagi jätta läbi vaatamata. Nimetatud paragrahvi lõige 3 kohaselt on tsiviilhagejal õigus esitada hagi uuesti tsiviilkohtumenetluse korras. R.U õigeksmõistmisest tulenevalt jätab ringkonnakohus rahuldamata prokuröri apellatsiooni ning ei pea vajalikuks seda täiendavalt käsitleda. KrMS § 185 lg 1 ja 2 alusel tuleb kriminaalasjas menetlemisel tekkinud kohtukulud jätta riigi kanda. Aarne Sarjas Tiit Lõhmus 9 Paavo Randma 10