lg 1 koosseis ei ole antud juhul täidetud nii põhjusel, et väärteoprotokollis märgitud ajal ei olnud tegemist reklaamiga ning samuti on kohtuväline menetleja sisustanud väärteokoosseisu väljaspool seadusest tulenevaid karistatuvuspiire. Käesoleval juhul puudub vaidlus selles, et A.A oli paigaldanud väärteoprotokollis nimetatud asukohas plakati, mis asus seal 20.02.2019.a ning millelt nähtus ka väärteokirjelduses esitatud informatsioon. See nähtub mh kohtus avaldatud vaatlusprotokollist ja sellega seonduvalt koostatud väärteoprotokollist. Samuti kinnitas kohtuistungil menetlusalune isik üheselt, et just tema seadis antud asukohta vaidlusaluse plakati ja sellel on kujutatud informatiivne teave jõulukuuskede müügi kohta. Viimane on tema ettevõtte xxxx OÜ üheks tegevusalaks (tl 50 pö), mida kinnitab ka tõendina esitatud arve ning domeeninime omaniku (xxxx) ja kodulehe väljatrükk (tl 34, 36, 39-40). Peamisteks vaidlusalusteks küsimusteks on aga see, kas nimetatud plakat on käsitatav reklaamina, kas sellise teabega plakati ülesseadmine on lubatav ning kas selle teo eest füüsilise isiku karistamine on võimalik või tulnuks karistada juriidilist isikut. Menetlusalune isik selgitas kohtuistungil, et antud kinnistul kasvatab ta jõulukuuski ja müüb neid viisil, kus klient valib kuuse välja ja see saetakse maha (tl 50 pö). Seega võib üldistatult öelda ja puudub vaidlus selles, et tegemist on RekS § 2 lg 2 p 2, 3 mõttes majandustegevuse kohaga. Kuigi kaebuse esitaja osundab sellele, et kõik plakatil kajastatusse ja selle asukohta puutuv võimaldab määruse, RekS ja KaubTS pinnalt öelda, et tegu ei ole reklaamiga, siis kohus sellise formalistliku käsitlusega ei nõustu. Kohus osundab,
lg 1 alusel on võimalik karistada üksnes tellimise, teostamise või avalikustamise eest. Kaebuse esitaja ja tema kaitsja on leidnud, et nimetatud plakatil kajastatud informatsioon ei kujuta endast reklaami, vaid on RekS § 2 lg 2 p 1 kohaselt majandustegevuse koha sissepääsu juures majandustegevuse liigi märkimine. Sel põhjusel ei saaks kohtuväline menetleja nimetatud plakatit Määruse § 2 lg 2 p 1 ehk KaubTS § 10 nõuete täitmise korral reklaamiks ka lugeda. Esmalt tuleb seega silmas pidada, et Määruse § 2 lg 2 teine lause näeb ette, et Määruses ei käsitleta reklaamina kaubanduslikku teavet KaubTS § 10 tähenduses. Samas tuleb tähele panna, et kohalikule omavalitsusele annab välireklaami paigaldamise eeskirja kehtestamiseks volituse RekS § 13 lg
lg 2 p 3 järgi on majandustegevuse koha liigi märkimine ka see, kui kasutatakse kauba või teenuse üldist iseloomu kajastavaid termineid ja ei ole vahet, kas majandustegevuse koha liik on tähistatud ühe sõna või märgiga või tuleneb see mitme sõna või märgi koosmõjust. Nõustudes üldisemalt selle seisukohaga, tuleb praegusel juhul siiski tõdeda, et see näide ei ole siin kohaldatav. Viidatud asjas oli vaatluse all oluliselt üldistatum sõnakasutus, mis lubas öelda, et tegemist on mingeid kaubagruppe pakkuva kauplusega (vaateaknale olid märgitud sõnad „Kodukaubad. Toidukaubad. Alkohol. Tubakas“). Kohus leiab, et ainuüksi sõnakasutus „xxxx“ ei viita enam üldistatavale kaubagrupile, mis lubaks öelda, et see märgib majandustegevuse koha liiki, seda enam, et menetluses on selgunud, et antud asukohas ei toiminud turg (kui mitmeid müüjaid hõlmava kauplemiskoha tüüp), vaid üks juriidiline isik tegeles jõulukuuskede müügiga. Seega on viide (jõulukuuskede) turule kui majandustegevuse koha liigile ka tarbijaid eksitav ning siin tuleb nõustuda ka eelpool märgitud Riigikohtu näitega selle kohta, et tarbija seisukohalt on oluline vahe, kas tegemist on jae- või hulgikauplusega (RKHKo 3-3-1-7-16, p 14). Sarnaselt on mõistega „turg“ hõlmatud oluliselt mitmetahulisem kaubandustegevus kui vaid ühe ettevõte poolt pakutava samalaadse kauba müümine. Veelgi enam, ka plakati vormistust tervikuna tajudes tuleb tõdeda, et tegemist on oluliselt tähenduslikuma informatsiooniga, kui seda on majandustegevuse koha liigi tähistamise sisustamine kõnesolevas Riigikohtu lahendis, kus vaateaknal olid pelgalt kaubagruppe tähistavad kirjad. Kuigi kohus leiab, et antud plakati puhul oli tegemist formaalses mõttes reklaamiga, on siiski tarvilik meeles pidada, et reklaamiseaduse regulatsiooni kehtestamisel on üheks olulisteks kaalutlusteks kaitsta tarbija huve ja kindlustada ausat konkurentsi (nt RekS SE135 seletuskiri lk 68). Tähelepanu väärib see, et väärteoprotokollis on rikkumise toimepanemise ajaks määratletud 20.02.2019.a. Üldteada asjaoluks tuleb pidada seda, et jõulukuuski hangitakse vastaval otstarbel kasutamiseks enne jõule ja neid läheb vaja kuni õigeusklike jõulupühade lõpuni (nagu kaudselt viitas ka menetlusalune isik kohtuistungil tl 50 pö). Seetõttu ei ole kohtu hinnangul põhjust rääkida sellest, et 20.02.2019.a omaks kõnealune plakat enam reklaamile iseloomulikku toimet, s.o sel hetkel ei kutsunud see enam üles jõulukuuski soetama, sest keskmisele isikule on plakati järgi arusaadav, et jõulukuuski sellest asukohast sai osta vaid 01.12.2018.a kuni 24.12.2018.a (need kuupäevad on plakatil märgitud müügitegevuse kuupäevadeks). Seega leiab kohus, et 20.02.2019.a ei olnud selle plakati näol tegemist sisulises tähenduses reklaamiga, sest see oli sel hetkel oma ajakohasuse kaotanud ning ei omanud seetõttu reklaamile iseloomulikku toimet. Arvestades seda, et kohus on seotud väärteoprotokollis toodud väärteo toimepanemise aja määratlusega, ei ole võimalik ka rikkumist varasemasse ajaraami paigutada. Samal põhjusel ei ole võimalik kohtul ka tuvastada seda, et 20.02.2019.a oleks paigaldatud reklaami tulevikusündmuse (2019.a jõulukuuskede müügiperiood) tarbeks. Liiatigi selgitas menetlusalune isik kohtuistungil, et ta viib reklaami kevadeti ära, et vältida pleekimist (tl 50-50 pö), seega ei saaks oletuslikult tulevikku suunatuna sisustada ka tema tegevuse subjektiivset külge. Kuivõrd Määruse § 2 lg 2 teine lause näeb ette, et Määruses ei käsitleta reklaamina kaubanduslikku teavet KaubTS § 10 tähenduses, peab kohus siiski asjakohaseks kontrollida sedagi, kas Määruse ja RekS kohaldamine on välistatud põhjusel, et plakatil olev teave on kaubanduslik teave KaubTS § 10 tähenduses. Kaudselt toetab sellise analüüsi vajalikkus ka asjaolu,
eelnõu seletuskirjas on rõhutatud,
lg 2 mõtteks on eristada kaubanduslikku teavet (mis teenib mh tarbija teavitamise eesmärki ja seab kauplejale ka kohustuse teatud informatsiooni edasi anda) reklaamist (RekS SE135 seletuskiri lk 3-4). 5 Ka siin on keskse tähtsusega küsimus sellest, kuidas on tähistatud tegevuskoha liik. KaubTS § 10 lg 1 p 2 mõttes on kaubanduslikuks teabeks ka kaupleja ärinime, kaubamärgi, domeeninime ning kliendile mõistetava tegevuskoha liigiga, tegevuskoha nime olemasolu korral ka tegevuskoha nimega. Praegusel juhul saab öelda, et vastav plakat tähistab tegevuskohta (sh KaubTS § 14 lg 1 ja § 2 p 6 tähenduses), see sisaldab (teistele isikutele tajutavat) kaubamärki (küll faktiliselt registreerimata) ja domeenime. Samuti ei oleks Riigikohtu seisukoha järgi sisulist vahet, kas majandustegevuse koha liik on tähistatud ühe sõna või märgiga või tuleneb see mitme sõna või märgi koosmõjust. Seega võib täheldada, et Riigikohtu halduskolleegiumi poolt esitatud seisukohtade järgi (RKHKo nr 3-3-1-7-16, p 13-14) võiks „xxxx“ tähistada kauba ja/või teenuse üldist iseloomu, sest see ei sisalda hinnanguid maksumuse või kvaliteedi kohta ega kauba või teenuse hinda. Siinkohal osundab kohus, et kuigi nimetatud Riigikohtu lahendis märgitakse, et majandustegevuse koha liigi märkimisel ei ole kaubamärgi kasutamine lubatav, annab n-ö kaubandusliku teabe juures loa kaubamärki välja tuua nii KaubTS § 10 p 2 (millele viitab Määrus), kui ka RekS § 2 p 2, 3. Kohus rõhutab aga, et tähistuse „xxxx“ all saab mõista üldisemalt kohta, kus kaubeldakse jõulukuuskedega. Kohus leiab, et mõistet „turg“, (kui see tähistab konkreetselt millegagi kauplemise kohta) tuleb keskmise tarbija seisukohast mõista kui mitmete pakkujatega kauplemiskohta. Teisisõnu, „Jõulukuuse turg“ (sh keeleliselt korrektsemana „Jõulukuuseturg“ või „xxxx“) saab tähistada taolist, mitmete müüjatega kauplemiskohta (vrd „xxxx“ versus „xxxx“). Kohtu hinnangul väljendab ka KaubTS § 10 lg 1 p-s kasutatud sõnakasutus „kliendile mõistetava tegevuskoha liigiga“ selgelt seda, et tegevuskoha liik ei tohi pakutava osas klienti ehk tarbijat eksitada. Seega, kuigi tegevuskoha liigina ei reklaamiks „xxxx“ eraldiseisvalt tingimata küll kaebuse esitaja kui konkreetse müüja kaupa, siis ei ole see kliendile üheselt mõistetava tegevuskoha liigina tähistatud. Nimetatud põhjusel leiab kohus, et plakatil kujutatu ei vasta osaliselt nendele nõuetele, mis lubaks järeldada, et tegemist on üksnes kaubandusliku teabega ehk teabega, mille korral Määrus selle § 2 lg 2 p 1 teises lauses nimetatust tulenevalt ei kohalduks. Lisaks, sõltumata sellest, kas plakat kujutab endast reklaami või mitte, peab kohus vajalikuks peatuda RekS § 33 lg 1 koosseisu sisustamisel. Praegusel juhul on kohtuväline menetleja kehtestanud RekS § 13 lg 1 alusel määruse, millega, nagu volitusnorm ka ette näeb, kehtestatakse nõuded välireklaami avalikustamise viisile ja kohale. Kõnesolevas väärteoprotokollis ja väärteootsuses heidetakse ette Määruse § 13 rikkumist ehk kohaliku omavalitsuse poolt paigaldusloata reklaami paigaldamist. Kohus leiab,
lg 1 alusel antud määrusega eksisteerib kohaliku omavalitsuse korraldusõigus vaid välireklaami avalikustamise viisi ja koha osas, kuid Määruse nõuded (sh selle § 13) ei kujuta endast reklaami üldnõudeid, mis on määratletud RekS 2. peatükis. Kohus möönab,
peatükis on mõnevõrra eksitav, kuid selliselt ei ole jäetud kohalikule omavalitsusele võimalust täiendavalt kehtestada reklaami üldnõudeid, mis praegusel juhul sisustaksid ka RekS § 33 lg 1 blanketse koosseisu. Esiteks piirab seda võimalust juba RekS § 13 lg 1 grammatiline tõlgendus („Valla- või linnavolikogu määrusega võib kehtestada välireklaami paigaldamise eeskirja, millega kehtestatakse nõuded välireklaami avalikustamise viisile ja kohale.“), mis annab sõnaselgelt kohalikule omavalitsusele võimaluse reguleerida seda, kuidas toimub välireklaami avalikustamine ja kus seda teha võib. Seega ei ole põhjust ka öelda, et volitusnorm, mis üksnes võimaldab, mitte ei kohusta, saaks kehtestada midagi, mida seadusandja on pidanud piisavalt oluliseks, et tähistada seda seaduses reklaami üldnõuetena. Mõnevõrra selgemaks saab RekS § 13 lg 1 tähendus ja roll ka siis, kui vaadata RekS varasemates redaktsioonides (kuni 31.05.2018) kehtinud § 13 lõiget 2, mis nägi kohaliku omavalitsusele ette õiguse määratleda piirkonnad, mida lugeda RekS § 28 lg 1 p-s 1 nimetatud ehitise ja territooriumi (koolid, lasteasutused jne) vahetus läheduses olevaks. Seega olid alkoholireklaami piirangud reklaamipiirangutena seadusjärgseks üldnõudeks, mille sisulise määratlemise osas oli võimalik 6 kohalikul omavalitsusel teha täpsustusi. Alkoholireklaami piiranguid rikkuva ja väärteokorras karistatava teo tunnused olid aga seejuures nimetatud RekS §-s 28 ning vastutus sellele sai järgneda blanketse RekS § 35 järgi. Kohus osundab sedagi, et Riigikohus on varasemalt väärteomenetluse kontekstis märkinud (RKKKo 3-1-1-70-11, p 8.1), et „karistatava teo kirjelduse ehk süüteokoosseisu määratlemiseks on PS § 23 lg 1 kohaselt pädev üksnes seadusandja ning viimane ei saa selle defineerimist delegeerida täitevvõimule“. Sama lahendi p 9.3 ja 9.4 järgi peab seadusandja karistatava teo tunnused kooskõlas PS § 23 lg-s 1 sätestatud seaduslikkuse põhimõttega ammendavalt loetlema seaduses. Teiseks, pöördudes reklaamiseaduse seletuskirja poole (SE135 seletuskiri, lk 20), on seadusandja märkinud, et „ .“ Samuti on seletuskirjast tuletatav see, et seaduse pinnalt saab näha kolme tüüpi rikkumisi ehk reklaami üldnõuete, reklaamikeelu ja reklaamipiirangute rikkumisi. Seejärel on RekS seletuskirjas toodud konkreetsed, seadusest tulenevad näited reklaami üldnõuete rikkumiste juhtumitest (seletuskiri lk 20), milleks on nt reklaam, mis on vastuolus heade kommete ja tavadega; ja reklaam, mis ei tohi eksponeerida tehnoloogiat ja seadmeid viisil, mis võib soodustada reaalsusele mittevastava ohutustunde tekkimist või põhjustada ohtlikku käitumist. Eelnevast saab järeldada, et seadusandja on soovinud selgelt siduda vastutuse rangelt reklaamiseaduse sisuliste nõuete rikkumisega, mitte aga neid mingil viisil laiendada. Võttes siin lisaks arvesse vajadust lähtuda karistusseaduses sisalduvate karistatavuspiiride tõlgendamisel KarS § 2 lg-s 1 ja PS § 23 lg-s 1 sätestatud karistusseaduse määratletuspõhimõttest, peab igaühel olema võimalik ette näha, milline käitumine on keelatud ja karistatav ning milline on sellega kaasnev karistus. Seetõttu tuleb iseäranis karistusõigusnormi sisu selgitamisel esmajoones tugineda selle grammatilisele tõlgendamisele (vt nt RKKKo 3-1-1-103-12, p 9). Kohus märgib sedagi, et Riigikohus on varasemalt väärteokoosseisude sisustamise kontekstis märkinud (RKKKo 3-1-1-70-11, p 8.1), et „karistatava teo kirjelduse ehk süüteokoosseisu määratlemiseks on PS § 23 lg 1 kohaselt pädev üksnes seadusandja ning viimane ei saa selle defineerimist delegeerida täitevvõimule“. Sama lahendi p 9.3 ja 9.4 järgi peab seadusandja karistatava teo tunnused kooskõlas PS § 23 lg-s 1 sätestatud seaduslikkuse põhimõttega ammendavalt loetlema seaduses . Praegusel juhul ei ole kohtuvälise menetleja kasutatud tõlgenduse puhul aga karistatava teo tunnuseid ammendavalt seaduses loetletud. Kohus rõhutab, et eelnev ei tähenda seda, et kohaliku omavalitsuse territooriumil ei saaks teostada järelevalvet välireklaami paigaldamise ja selle nõuete üle ning kohaldada erinevaid meetmeid nõuete järgimiseks. Seda saab aga teha haldusmenetluse korras. Analoogse näitena saabki tuua juba eespool viidatud Riigikohtu halduskolleegiumi menetluses olnud kohtuasja tehiolud, kus xxxx teostas arvatava välireklaami nõuetekohasuse üle järelevalvet, andes selleks ühe võimaliku meetmena välja korraldusi. Praeguse asja kontekstis nähtub Määruse § 19 lg-st 1 näiteks võimalus ettekirjutuste tegemiseks. Kõike eelnevat arvestades leiab,
lg 1 koosseis ei ole antud juhul täidetud nii põhjusel, et väärteoprotokollis märgitud ajal ei olnud tegemist reklaamiga ning samuti on kohtuväline menetleja sisustanud väärteokoosseisu väljaspool seadusest tulenevaid karistatuvuspiire. Vastavalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukohale (RKKKo 3-1-1-66-06, p 6.1), võib kohus, tuvastades mõne VTMS § 29 lg-s 1 loetletud väärteomenetlust välistava asjaolu, jätta kohtuotsuses VTMS § 133 p-des 2 kuni 9 loetletud küsimused käsitlemata. Eeltoodut arvesse võttes peab kohus võimalikuks mitte käsitleda täpsemalt VTMS § 133 lg 2-9 kohaseid küsimusi. Seetõttu kuulub 7 kohtuvälise menetleja otsus tühistamisele ja väärteomenetlus lõpetamisele VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel. Menetluskulud Käesolevas kohtuasjas kuulub väärteomenetlus lõpetamisele VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel. VTMS § 23, § 38 lg 1 ning KrMS § 181 lg 1 ja § 183 lg 1 koosmõju toob vältimatult kaasa vajaduse hüvitada isiku kantud menetluskulud. KrMS § 175 lg 1 p 1 järgi on menetluskuluks mh valitud kaitsjale või esindajale makstud mõistliku suurusega tasu. Taotletava tasu suuruse mõistlikkuse hindamisel tuleb võtta arvesse, kas kaitsja tehtud toimingud on vajalikud, nendeks kulunud aeg põhjendatud ja kaitsja tunnitasu mõistliku suurusega ning millises ulatuses on kaebuse argumendid põhjendatud ja millises mitte (vt nt RKKKo 1-15-9051, p-d 38 ja 46). Kohus leiab, et lähtudes kaitsja poolt esitatud arvest, mis avab ka kaitse tegevust ja käesoleva kohtuasja sisust, saab pidada taotletavat tasu täies mahus põhjendatuks ja mõistlikuks. Seejuures on jääb kaitsja tunnitasu suurus Riigikohtu uuemas praktikas väljendatud mõistliku tunnitasu juurde asjades, mis on samuti seotud tunnustatud kaitsjate poolt taotletud tunnitasu keskmise määra ja keerukamate vaidlustega (nt RKKKo 26. aprilli otsus asjas nr 1-16-4665, p 31; 12. oktoobri 2018.a otsus asjas nr 1-17-5176, p 24). Kohus leiab, et eelpool viidatud Riigikohtu praktikat arvestades tuleb nii, nagu taotleb seda ka kaitsja, pidada mõistlikuks tasumääraks kuni 130-eurost tunnitasu, millele lisandub käibemaks. Samuti on põhjendatud registripäringuga seotud kulu summas 2 eurot, sest kaebuses ja väärteootsuses oli keskse tähtsusega ka küsimus, kas tegu peaks olema omistatav füüsilise isiku asemel juriidilisele isikule. Kõike eelnevat arvestades peab kohus põhjendatuks hüvitada kaitsjale tema poolt taotletud kaitsjatasu summas 969,60 eurot täies ulatuses. Lähtudes VTMS § 23 lg-st 1 ja asjaolust,
S § 33 lg-le 1 vastava väärteo menetlejaks pädev xxxx, tuleb jätta see menetluskulu xxxx kanda. Kohus juhindub VTMS § 109-111, § 132 p 3, § 133-135, § 155-156. (allkirjastatud digitaalselt) Kristina Väliste kohtunik Jõustus 11.02.2020 Riigikohtu kohtumäärusega 8
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.