Obsah (9)

§ 407§ 444§ 438§ 173§ 163§ 174§ 172§ 175§ 178

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tagaseljaotsus Kohus Tartu Maakohus Kohtukoosseis kohtunik Maili Riisenberg Otsuse tegemise aeg ja koht 01. november 2022, Valga kohtumaja Tsiviilasja number 2-22-1205

§ 407

lg 1 kohaselt võib hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. Kohus on tsiviilasja menetlusse võtmise määruses selgitanud, et kohtul on õigus teha tagaseljaotsus vastavalt seaduses sätestatule. Kohtu hinnangul on käesolevas hagis esitatud asjaolud ning nõude õiguslik põhjendus piisavad tagaseljaotsuse tegemiseks, samas on nõude suurus viiviste osas põhjendatud vaid osaliselt. 5.

§ 444

lg 3 alusel teeb kohus otsuse kirjeldava ja põhjendava osata, kuid selgitab siinjuures viivisenõudega järgmist. 6. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 401 lg 1 kohaselt krediidileping on leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma. VÕS § 402 lg 1 järgi tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Ühisraha OÜ ja kostja, kui tarbija, laenulepingu, millega võttis kostja laenu 2000 eurot. Tegemist oli seega tarbijakrediidilepinguga. Kohus selgitab, et tarbijakrediidilepingu regulatsioon erineb tunduvalt tavalise laenulepingu regulatsioonist. Selle põhjus on tarbija kui õiguskäibes nõrgema poole õiguste suurema kaitsmise vajadus. Tarbijakrediidilepingut puudutavates vaidlustes tuleb kohtutel seega eriti tähelepanelikult kontrollida seadusest tulenevate nõuete täitmist (vt Riigikohtu 03.06.2020 otsus 2-17-7502 p 13). Seadusandja eesmärk on olnud tarbijate kaitsmine. 3

§ 438lg 1 järgi, on tüüptingimuste kehtivuse kontrollimine kohtu kohustus.

Kui kohtu ees on vaidlus tüüptingimuste üle, peab kohus kontrollima tüüptingimuste kehtivust ka siis, kui pooled ise ei ole sellele tuginenud (vt Riigikohtu 30.10.2013 otsus 3-2-1-106-13 p 24). Kohus leiab, et viivisemäär on kokku lepitud tüüptingimusena. VÕS § 35 lg 1 ja 2 kohaselt loetakse tüüptingimuseks lepingutingimust, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav lepingupool (tingimuse kasutaja) kasutab teise lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu. Seejuures eeldatakse, et tüüptingimust ei olnud eraldi läbi räägitud. Sellised asjaolud peaks seega esile tooma hageja. Hagist ja selle lisadest ei nähtu, et viivise ja intressimäärad oleks kostjaga eraldi läbi räägitud.

1. Kohus selgitab, et lepingus kokku lepitud võlausaldaja õigusest nõuda tarbijalt viivist intressimääraga võrdses määras ei tulene iseenesest õigust nõuda viivist määras, mis on ebaproportsionaalselt suur. Kohus peab hindama ka VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause alusel kokku lepitud viivisemäära proportsionaalsust. Kohus selgitab, et ebaproportsionaalselt suure viivise või leppetrahvi nõude kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel.
2. Kohus selgitab, et vastavalt Riigikohtu praktikale on ka lepingutes kasutatavale viivisemäärale seatud maksimumpiir – viivisenõue, mis on suurem kui 24% aastas, s.t suurem kui kolmekordne seadusjärgne määr, on ebaseaduslik. Nimelt on Riigikohus leidnud, et eelduslikult tuleks VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 alusel hinnata tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära (vt RK 3-2-1-25-16, p 13 ja 3-2-1-118-16, p 17). Seadusejärgse viivisemäära sätestab VÕS § 113 lg 1 teine lause, mille kohaselt viivise määraks loetakse VÕS § s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kohus märgib, et Eesti Panga andmetel on võlasuhete intressimääraks (VÕS § 94 lõike 1 kohaselt ja Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatava intressimäära alusel avaldatud intressimäärad) alates 01.01.2022 (viivisenõude arvestamise algus käesolevas asjas alates 16.01.2022) 0,00%. 4

§ 173

lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. Menetluskulud tuleb

§ 163

lg 1 järgi jätta hagi osalise rahuldamise tõttu osaliselt kostja kanda ja osaliselt hageja enda kanda. 16. Kohus märgib, et hagiga taotleti kokku välja mõista 2568,20 eurot, sh sissenõutavaks muutunud viivised seisuga 22.08.2022 summas 260,48 eurot, millele lisandub viivis alates 23.08.2022, kuid kohus mõistis käesoleva otsusega välja 2361,15 eurot, s.h sissenõutavaks muutunud viivised seisuga 22.08.2022 summas 53,43 eurot. Seega rahuldas kohus hageja nõuetest ligi 91,94% (2361,15 /2568,20 x100%), ehk menetluskulud tuleb jätta 92% ulatuses kostja kanda ning 8% ulatuses hageja kanda. 17.

§ 174

lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid.

§ 174

lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses. Hageja on esitanud hagis taotluse hagiavalduselt tasutud riigilõivu 420 euro, maksekäsu kiirmenetluskulude 20 eurot ja õigusabikulude 480 euro väljamõistmiseks. Kokku on hageja menetluskulud 920 eurot. 18. Hageja on tasunud hagilt riigilõivu 420 eurot, kuna hagihinnaks on märgitud hagis 3339,34 eurot. Riigilõivuseaduse § 59 lg 1 ja lisa 1 (tabeli) järgi tuli hagihinnalt kuni 3500 eurot tasuda riigilõiv 420 eurot. Seega on kantud riigilõiv vajalik ja põhjendatud kulu. 5

§-st 4842, mille kohaselt maksekäsu kiirmenetluses määrab kohus maksekäsus või menetluse lõpetamise määruses võla tasumise tõttu käesoleva seadustiku §-s 4881 ettenähtud juhul lisaks menetluskulude jaotusele kindlaks ka hüvitatava riigilõivu rahalise suuruse ning määrab 20 eurot avaldaja menetluskulude katteks, loeb kohus hageja kulud 20 eurot põhjendatuks.

§ 172

lg 9 teise lause alusel asja edasisel lahendamisel hagimenetluses arvatakse maksekäsu kiirmenetluse kulud hagimenetluse kulude hulka. 20. Hageja on taotlenud ka lepingulise esindaja kulude hüvitamist summas 480 eurot, tunnitasuga 120 eurot ning ajakuluga 4h, millele ei lisandu käibemaks. Tulenevalt

§ 175

lg 1, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Riigikohtu praktikast tulenevalt tuleb kohtul menetlusosalise lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel

§ 175

lg 1 alusel arvestada mh ka kohtuvaidluse asjaoludega, eelkõige asja keerukuse ja mahukusega. Kohtu hinnangul, arvestades menetlustoimingute ja –dokumentide mahtu ning asja keerukust, on vajalik ja põhjendatud lepingulise esindaja kulu, mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 300 eurot. Kohus leiab, et hageja esindajal kulus käesoleva asja materjalidega tutvumisel, materjalide kogumisel ning hagi koostamisel kokku maksimaalselt 3 h, mõistlikuks juristi tunnitasu suuruseks seesuguse hagi koostamisel loeb kohus aga 100 eurot. Kohus arvestab seejuures, et koostatud hagiavaldus on standardne ning asi ise ei ole õiguslikult keeruline. Arvestades eeltooduga, määrab kohus hageja lepingulise esindaja kostjalt väljamõistetavaks õigusabikuluks kokku 300 eurot.

1. Kokku on kohtu hinnangul hageja põhjendatud menetluskulud seega 740 eurot (sh riigilõiv 420 eurot, maksekäsu kiirmenetluse kulu 20 eurot ja lepingulise esindaja õigusabikulu 300 eurot), mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista.
2. Kuna menetluskulud jäid kostja kanda 92% ulatuses, siis kostjalt saab hageja kasuks välja mõista 680,80 eurot (740 x 92%).
3. Seega jätab kohus menetluskulude nõude 239,20 euro ulatuses rahuldamata (920-680,80).
4. Kohtule teadaolevalt kostja menetlustoiminguid teinud ei ole, seega eeldab kohus, et kostjal menetluskulud puuduvad ning kostja menetluskulusid kohus kindlaks määrama ei pea.
5. Tulenevalt

§ 178

lg-st 1 saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. /allkirjastatud digitaalselt/ Maili Riisenberg kohtunik 6