Obsah (7)
§ 121§ 65§ 68§ 263§ 74§ 28§ 56KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 19.aprill 2022 Võru kohtumaja Põlvas, Võru tn 12 Kriminaalasja number 1-22-1287 (kohtueelse menetluse nr 22261000053)
§ 121lg 2 p 3 järgi üldmenetluses Prokurör Ringkonnaprokurör A.
Koik Süüdistatav Kaitsja Kohtuistungi toimumise aeg Janek Avasoo isikukood 36702196510; elukoht xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx; Eesti Vabariigi kodanik; emakeel – eesti keel; põhiharidusega; osalise töövõimega isik, xxxxxxxxxxxxxxx; korduvalt kriminaalkorras karistatud, viimati Tartu Maakohtu 17.12.2020 otsusega
§ 121
lg 2 p 3 järgi vangistusega 2 aastat 4 kuud (millest eelvangistuses ära kantud 2 päeva)
74 sätete alusel tingimisi katseajaga 2 aastat 8 kuud; kahtlustatavana kinni peetud 04.11.06.11.2021 ja alates 19.01.2022; Tartu Maakohtu 20.01.2022 määrusega kohaldatud tõkendina vahistamist Vandeadvokaat Rainer Objartel 8.ja 13.aprill 2022 Võrus, Vabaduse tn 13 RESOLUTSIOON Janek Avasoo süüdi tunnistada
§ 121
lg 2 p 3 järgi (19.02.2019 episoodis) ja karistada vangistusega 5 (viis) kuud.
§ 65
lg 2 alusel suurendada mõistetud karistust s.o 5 kuud vangistust Tartu Maakohtu 21.07.2017 otsusega mõistetud ja ärakandmata karistuse s.o 1 aasta 10 kuud vangistust võrra ning mõista Janek Avasoole liitkaristuseks 2 (kaks) aastat 3 (kolm) kuud vangistust.
§ 65
lg 1 alusel lugeda eespool mõistetud liitkaristus s.o 2 aastat 3 kuud vangistust kaetuks Tartu Maakohtu 17.12.2020 otsusega mõistetud raskema karistusega s.o vangistusega 2 (kaks) aastat 4 (neli) kuud. Arvata mõistetud liitkaristusest s.o 2 aastat 4 kuud vangistust maha eelvangistuses viibitud aeg 10.11.-11.11.2020 s.o 2 (kaks) päeva ja lugeda Janek Avasoo kandmata liitkaristuseks 2 (kaks) aastat 3 (kolm) kuud 28 (kakskümmend kaheksa) päeva vangistust. Janek Avasoo süüdi tunnistada
§ 121
lg 2 p 3 järgi (04.11.2021 ja 19.01.2022 episoodides) ja karistada vangistusega 2 (kaks) aastat 4 (neli) kuud.
§ 68
lg 1 alusel arvata eelvangistuses viibitud aeg 04.11.-06.11.2021 s.o 3 (kolm) päeva karistusaja hulka ja lugeda Janek Avasoo kandmisele kuuluvaks karistuseks 2 (kaks) aastat 3 (kolm) kuud 27 (kakskümmend seitse) päeva vangistust.
§ 65
lg 2 alusel suurendada mõistetud karistust s.o 2 aastat 3 kuud 27 päeva vangistust Tartu Maakohtu 17.12.2020 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa s.o 2 aastat 3 kuud 28 päeva vangistust võrra ning mõista Janek Avasoole lõplikuks kandmisele kuuluvaks liitkaristuseks 4 (neli) aastat 7 (seitse) kuud 25 (kakskümmend viis) päeva vangistust.
§ 68
lg 1 alusel arvata karistuse kandmise aja algust alates Janek Avasoo kahtlustatavana kinnipidamisest s.o alates 19.01.
- Janek Avasoo suhtes kohaldatud tõkend - vahistamine jätta kehtima kuni kohtuotsuse jõustumiseni. Välja mõista Janek Avasoolt menetluskuludena sundraha 981 (üheksasada kaheksakümmend üks) eurot ning riigi õigusabi tasu ja kulu 1859 (üks tuhat kaheksasada viiskümmend üheksa) eurot 76 senti riigituludesse. Menetluskulud (kokku 2840,76 eurot) tasuda ositi võrdsetes osades (osamakse 236,73 eurot) 12 (kaheteist) kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisele järgnevast kuust hiljemalt iga kuu viimaseks kuupäevaks Maksu- ja Tolliameti kontole EE351010052031000004 SEB Pangas või EE502200221014193355 Swedbankis või EE401700017002872300 Luminor Bank AS viitenumbrile 99922700014032 (märkides makse selgituses: Menetluskulud asjas 1-22-1287). Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse need täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus ettenähtud korras. Tasumise korrast või tähtaegadest mittekinnipidamise korral kuulub otsus menetluskulude tasumata osas täitmisele koheselt ja tervikuna. Kannatanu A. H. (isikukood xxxxxxxxxxx; tel nr ) on taotlenud enda teavitamist Janek Avasoo vangistusest ennetähtaegsest vabastamisest või kinnipidamisasutusest põgenemisest juhul, kui teavitamine võib ära hoida ohu kannatanule. Edasikaebamise kord Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Maakohtu Võru kohtumajale (Põlvas, Võru tn 12) kirjalikult 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisest, s.o alates 19.04.
- Kui üks kohtumenetluse pool on nimetatud tähtaja jooksul teatanud apellatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel apellatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad ise on apellatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud. Kui ettenähtud tähtajaks ei teatata oma soovist kasutada apellatsiooniõigust, siis vormistatakse kohtuotsus ainult resolutiivosana. 2
(18)Apellatsiooniõiguse kasutamise korral on kohtuotsus tervikuna Tartu Maakohtu Võru kohtumaja kantseleis (Põlvas, Võru tn 12) kättesaadav alates 11.05.
- Kohtuotsuse peale võib esitada kirjaliku apellatsiooni Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul alates otsuse tervikuna avalikult teatavakstegemisest, s.o alates 11.05.
- Vahistatud süüdistatav või tema kaitsja võib apellatsiooni esitada 15 päeva jooksul alates kohtuotsuse koopia süüdistatavale kätteandmisele järgnevast päevast. Kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse võib vaidlustada kohtuotsusest eraldi 15 päeva jooksul alates kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisest, s.o alates 19.04.2022 määruskaebuse esitamise teel otsuse teinud kohtule. Süüdistuse sisu Janek Avasood süüdistatakse järgnevas: 1) Janek Avasood on karistatud Tartu Maakohtu 21.07.2017 otsusega nr x-xx-xxxx
§ 263
lg 1 p 1 järgi kannatanu kehalise väärkohtlemise sisuga avaliku korra raske rikkumise eest.
§-s 121 lg 2 p 3 tähendatud isikuna Janek Avasoo 19.02.2019 õhtul Tartu maakonnas xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx-x korteris ühisel alkoholi tarvitamisel tekkinud tüli käigus lõi oma töökaaslasele V. O. rusikaga paremale pähe, mille tagajärjel kannatanu kukkus pikali, seejärel istus ta lamavale kannatanule põlvede peale ja kägistas teda nii, et V.O. tekkis õhupuudus. Sellise käitumisega tekitas ta V. O. lisaks füüsilisele valule ka pindmise peavigastuse ehk paremale otsmikule kulmu kohale hematoomi, kriimustuse vasakul põsel ning marrastused paremal küünarvarrel, rindkerel ja seljal; 2) ööl vastu 04.11.2021 Võrus Räpina mnt 22 Nöörimaa Tugikodus lõi peale sealsamas toimunud ühist alkoholitarvitamist korduvalt rusikaga näkku A. H. ja samuti kägistas A.H. kuni viimasel õhupuuduse tekkimiseni. J.Avasoo tekitas A.H. lisaks füüsilisele valule ka pindmise peavigastuse, huule ja suuõõne pindmise vigastuse, mõlema silmaaluse turse, vasakule peapoolele muhu ja kaelale vasakule punetavad pigistamisjäljed; 3) 19.01.2022 kella 08 paiku Võrus Räpina mnt 22 Nöörimaa Tugikodu välisukse juures omavahelise tüli käigus lõi M. H. korduvalt rusikatega näkku, pähe ja kuklasse ning ühel korral põlvega näkku. J.Avasoo tekitas kannatanule lisaks füüsilisele valule ka pea pindmise vigastuse ehk punetuse, põrutuse ja turse põsesarnal. Kirjeldatud käitumisega pani Janek Avasoo toime korduva kehalise väärkohtlemise ehk
§ 121lg 2 p 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo.
J.Avasoo tunnistab ennast süüdi osaliselt. J.Avasoo tunnistab V.O. ühel korral rusikaga löömist, kuid seda tingituna kannatanu poolsest ründest. M.H. peksmises tunnistab J.Avasoo ennast süüdi, kuid ka see oli tingitud kannatanu poolsest provotseerimisest. A.H. kehalises väärkohtlemises J.Avasoo ennast süüdi ei tunnista. Kaitsja leiab, et süüdistus on põhjendatud osaliselt. Kaitsja loeb süüdistust põhjendatuks M.H. kehalise väärkohtlemise episoodis. V.O. kehalise väärkohtlemise episoodis on tõendatud, et J.Avasoo ühel korral kannatanut lõi, kuid tegemist võib olla hädakaitse teostamisega. Ka on selles episoodis kaitsja arvates möödunud mõistlik menetlusaeg, mistõttu kriminaalmenetlus tuleks lõpetada või kergendada karistust. A.H. kehaline väärkohtlemine pole kaitsja arvates tõendatud. Kohtu poolt tuvastatud asjaolud, otsuse põhjendused 3
(18)V. O. kehaline väärkohtlemine Tõendid (süüdistatava J.Avasoo, kannatanu V.O. ja tunnistaja G. K. ütlused) on kooskõlas asjaolus, et 19.02.2019 õhtul viibis süüdistatav kannatanu kutsel külas kannatanu elukohas Tartu maakonnas xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx-x korteris. Ka on tõendid kattuvad asjaolus, et süüdistatav ja kannatanu tarvitasid seal ühiselt alkoholi. Nii on kannatanu V.O. kinnitanud, et töökaaslane J.Avasoo tuli kannatanu kutsel 19.02.2019 õhtul kella kuue-seitsme paiku külla kannatanu ja viimase elukaaslase G.K. tolleaegsesse elukohta xxxxxxxxxxxxxxxxxxxx-x. J.Avasool oli 0,7 l pudel viina, mille süüdistatav ja kannatanu kahekesi tühjaks jõid. V.O. jõi pitsi korraga ja J.Avasoo pool pitsi. G.K. alkoholi ei tarvitanud. Tunnistaja G.K. ütluste kohaselt tuli J.Avasoo 19.02.2019 õhtul kella 7.15 ajal külla. Mehed hakkasid alkoholi tarvitama ja jõid ära 1 liitri viina. 0,7 l viina tõi kaasa J.Avasoo ja ülejäänu oli V.O. . J.Avasoo valas V.O. pitsi täis, kuid endale valas pool pitsi. G.K. alkoholi tarvitamises ei osalenud. Ka süüdistatav on kinnitanud, et V.O. kutsus teda 19.02.2019 õhtul endale külla ja tuli süüdistatavale järgi. Tanklast läbi käies palus V.O. osta ühe viina. J.Avasoo ostiski 0,5 liitrise viina. V.O. oli juba eelnevalt alkoholi tarvitanud ja jätkas kodus oma pooliku viina joomist. Peale kahte tassi kohvi hakkas alkoholi tarvitama ka J.Avasoo ise, juues ära poole kaasavõetud viinast. Pitsid kallas ta täis nii endale kui kannatanule. G.K. oli ka seal, kuid mängis lastega. Tõendid (süüdistatava, kannatanu, tunnistaja ütlused) on kattuvad ka asjaolus, et ühise alkoholi tarvitamise käigus tekkis süüdistatava ja kannatanu vahel tüli, mille käigus süüdistatav lõi kannatanut ühel korraga rusikaga vastu pead, mille tulemusena kannatanu kukkus maha. Kannatanu ütluste kohaselt tekkis tal konflikt süüdistatavaga sellepärast, et kannatanu krigistas hambaid. J.Avasoole see ei meeldinud ja ta hakkas räuskama, tüli muutus füüsiliseks. Kui G.K. käskis J.Avasool vaiksemalt võtta, tuli J.Avasoo kannatanule kallale. J.Avasoo lõi V.O. rusikaga vastu pead ja kannatanu kukkus pikali. Et ta oleks ise süüdistatavat löönud või müksanud, seda kannatanu ei mäleta. Süüdistatava kohtuistungil antud ütluste kohaselt lõi ta V.O. peale seda, kui viimane võttis J.Avasool rinnust kinni, haaras ninalt prillid eest ja viskas minema. J.Avasoo tunnetas ohtu, kuna ei näe ilma prillideta hästi ning lõi kannatanule vastu lõuga. Kannatanu kukkus maha. Mingit kägistamist ei toimunud. Tunnistaja G.K. ütluste kohaselt tekkis süüdistataval ja kannatanul tüli tema pärast, kuna süüdistatav armastab kannatanut. Kuna mehed vaidlesid ja lapsed hakkasid kartma, viis G.K. lapsed autosse. Kui G.K. tuppa tagasi tuli, oli V.O. juba pikali. Kuidas V.O. pikali kukkus, seda G.K. ei näinud. Kannatanu ja süüdistatava ütlused on seega kooskülas küll asjaolus, et süüdistatav kannatanut ühel korra pea piirkonda lõi ja viimane seepeale maha kukkus. Maha kukkunud kannatanut on näinud ka tunnistaja G.K. . Ent kannatanu ja süüdistatava ütlused on lahknevad asjaolus, miks süüdistatav kannatanut lõi. Tunnistaja on viidanud asjaolule, et meeste vahelise tüli põhjus võis peituda hoopis süüdistatava suhtumises temasse. Samas tuleneb tunnistaja ütlustest, et tema löömisele vahetult eelnenud hetkedel korteris üldse ei viibinud (viis lapsi välja). Kuna tunnistaja viibis eemal, kohtu arvates tema löömise täpset põhjust ei saagi teada. 4
(18)Prokuröri taotlusel ja KrMS §-de 293 lg 1 ja 289 lg 1 alusel avaldati kohtuistungil J.Avasoo 13.12.2021 kahtlustatavana ülekuulamisel antud ütlused: „Tõusime laua tagant püsti. Minust mööda minnes haaras V. ootamatult parema käega kinni minu kõrist ja pigistas. Ta karjus, et mina olen tema naisega seksinud. Reaksioonina kägistamisele enesekaitseks lõin ma talle parema käe rusikaga vastu lõugu.“ Seega on süüdistatav kohtueelse menetluse käigus ja kohtus andnud erinevaid ütlusi asjaolu kohta, miks ta kannatanut lõi. Kohtuistungil on süüdistatav seostanud kannatanu löömist viimase poolt süüdistatava ninalt prillide haaramise ja minema viskamisega, kuid kohtueelsel uurimisel kaelast pigistamisega. J.Avasoo jäi kohtuistungil selle juurde, et kannatanu tal kõrist ei haaranud. Kohtuistungil ja kohtueelses menetluses antud ütluste erinevust J.Avasoo põhjendada ei osanud. Kuna süüdistatav on kannatanu löömist tinginud asjaolude osas andnud kohtueelses menetluses ja kohtus erinevaid ütlusi ning pole ütluste erinevust veenvalt osanud põhjendada, muudab see süüdistatava kohtuistungil esitatud väite ( et esimesena ründas teda kannatanu) ebausaldusväärseks. Süüdistatava ja kannatanu ütlused on kooskõlas asjaolu osas, et süüdistatava osaliselt purunenud prillid jäid viimase sündmuskohalt lahkudes kannatanu elukohta. Nii on kannatanu kinnitanud, et leidis purunenud sangaga prillid järgmisel päeval kapi tagant. Süüdistatava ütluste kohaselt tõi kannatanu katkised prillid paari päeva pärast talle töö juurde. Seega on tõendatud, et süüdistatava prillid mingil põhjusel 19.02.2019 õhtul kannatanu pool viibides tõesti purunesid. Kuigi tunnistaja G.K. meeste vahelise füüsilise kontakti algust pole näinud, võimaldavad sündmuse edasise käigu kohta tunnistaja antud ütlused teha järeldusi süüdistatava kohtus esitatud väite kohta, et esimesena ründas teda kannatanu prillide ninalt haaramise ja minema viskamisega. Tunnistaja G. K. ütluste kohaselt jäi süüdistatav prillidest ilma hoopis hilisema sündmuse käigus. Tunnistaja ütluste kohaselt tema tuppa tulles istus V.O. kõhuli maas lamava kannatanu seljal, ühe käega hoidis kannatanu peast ja teise käega kägistas V.O. . G.K. lükkas kannatanule lähemale ühe ahjupuu, millega viimane lõi süüdistatavat, et lahti saada. Ahjupuuga löömise käigus lõi V.O. J.Avasoolt eest ära ka prillid. Seega lükkavad tunnistaja ütlused ümber süüdistatava väite, et kannatanu ründas teda prillide ninalt haaramise ja minema viskamisega esimesena. Kuna nii süüdistatav kui kannatanu tarvitasid alkoholi ja vaidlusalusest sündmusest on möödas kaua aega, loeb kohus kõige usaldusväärsemaks ainsana sündmuse juures kainena viibinud tunnistaja G.K. ütlused. Süüdistatav kohtuistungil avaldas arvamust, et G.K. räägib nii nagu V.O. ütleb, kuna on viimase elukaaslane ja muidu viskab V.O. ta korterist välja. Kohtu arvates ei ole tõesti välistatud, et lähedased suhted ühe kohtumenetluse poolega võivad inimest mõjutada andma viimasele soodsaid ütlusi. Ent käesoleval juhul ei näe kohus põhjust, miks V.O. ise või tema elukaaslane peaks olema huvitatud J.Avasoo alusetust süüdistamisest. Kannatanu kohtuistungil kinnitas, et on süüdistatavale andeks andnud ja mingeid kaebusi tal J.Avasoo vastu ei ole. Seega pole kannatanu vaatamata 19.02.2019 juhtunule süüdistatava suhtes sugugi vaenulikult meelestatud. Ka võimaldavad V.O. ja G.K. kohtuistungil antud ütlused järeldada, et nad ei ole ütluste sisu omavahel kokku leppinud. Nii tunnistas kannatanu ka ise, et tegelikult ta kogu sündmust ei mäleta. Ka on tunnistaja G.K. tunnistanud, et ei näinud meeste vahelise füüsilise kontakti algust. Juhul kui kannatanu ja tunnistaja tahaksid V.O. alusetult süüdistada, oleksid nad oma ütlusi paremini kooskõlastanud. 5
(18)Kannatanu ütluste kohaselt peale rusikalööki ja kukkumist ta vahepealset sündmust kuni politsei saabumiseni ei mäleta ja teab seda G.K. jutu alusel. Nii on viimane rääkinud, et J.Avasoo põlvitas V.O. jalgade peale, võttis V.O. kaelast kinni ja kägistas. V.O. tekkis õhupuudus ja ta hakkas rabelema. Kui ta lahti sai, kutsus elukaaslane politsei. Tunnistaja G.K. on ka kohtus kinnitanud, et süüdistatav V.O. kägistas. Süüdistatava väide, et ta kannatanut ei kägistanud, on ümber lükatud tunnistaja G.K. ütlustega. Süüdistatava väide, et ta piirdus kannatanu kehalisel väärkohtlemisel ainult ühe löögiga ning rohkem füüsilist vägivalda kannatanu suhtes ei kasutanud, ei ole kooskõlas kannatanu seisundiga vahetult vaidlusaluse sündmuse järgselt. Kannatanu ja tunnistaja ütlustest tuleneb, et lühikest aega peale vaidlusalust sündmust käis sündmuskohal nii politsei kui kiirabi. Nii nähtub politsei poolt 19.02.2019 õhtul kannatanust tehtud fotodelt ( tl 25-35), et V.O. on kriimustusi näol ja rindkerel, hematoom paremal pool otsmikul. SA Tartu Kiirabi kiirabikaardist ( tl 36) nähtuvalt on V.O. 20.02.2019 kella 00.00 paiku kindlaks tehtud pindmine peavigastus ehk paremal otsmikul kulmu kohal hematoom, marrastused paremal küünarvarrel, rindkerel ja seljal. Seega on kannatanul olnud silmnähtavaid vigastusi erinevates keha piirkondades, mis ei saanud tekkida ainult ühe löögi ja kukkumise tagajärjel. Eluliselt on usutav, et erinevad marrastused ja kriimustused tekkisidki kannatanule kägistamise käigus, kui ta üritas lahti rabeleda. Vigastuste olemasolu omakorda suurendab ka tunnistaja G.K. ütluste usaldusväärsust, et kehaline väärkohtlemine jätkus ka peale ühte lööki ja kannatanu pikali kukkumist. Kohus nendib, et esineb vastuolu süüdistuses märgitu ( et J.Avasoo kägistas kannatanut viimasel põlvede peal istudes) ja tunnistaja G.K. istungil kirjeldatu vahel ( et J.Avasoo kägistas maas kõhuli lebavat kannatanut, viimasel selja peal istudes). Kannatanu kinnitusel ta kägistamist tegelikult ise ei mäletagi, vaid on sellest kuulnud G.K. käest. Tunnistaja kinnitusel vaidlusalusele sündmusele järgnenud päeval ta kannatanu soovil tõesti kirjeldas kannatanule juhtunut (samamoodi kui kohtus). Et süüdistatav istus kannatanu põlvede peale, on tunnistaja väitel rääkinud V.O. ise, kes seda hetke mäletab. Nagu eespool märgitud, on kannatanu kohtus kinnitanud, et kägistamist ise ei mäleta. Isikuliste tõendite hindamisel ei saa arvestamata jätta asjaolu, et käesolevaks ajaks on vaidlusalusest sündmusest möödas enam kui 3 aastat. Kannatanu ja tunnistaja kuulati esmakordselt üle 2021 aasta sügisel ja J.Avasoo alles 2021 aasta detsembris. Politsei selline pikk ja arusaamatu viivitus lihtsakoelise ning väiksemahulise asja menetlemisel on kaasa toonud kohtu hinnangul tõendamisraskused. Asjasse puutuvad isikud on pidanud meenutama mitme aasta tagust sündmust. Kannatanu oli juhtunu ajal märkimisväärses alkoholijoobes (kiirabikaardi kohaselt 2,5 promilli), millega lisaks juhtunust möödunud pikale ajavahemikule on samuti seletatav tema mälu lünklikkus. Süüdistatava kinnitusel kukkus kannatanu selili. Seega iseenesest on eluliselt usutav, et süüdistatav võis olla mõnda aega peal ka selili lamaval kannatanul. Kuna tunnistaja on näinud pealt kägistamist siiski hetkest, mil kannatanu oli kõhuli asendis, loeb kohus tõendatuks süüdistatava poolt lamava kannatanu kägistamist mitte süüdistuses kirjeldatud asendis (põlvede peal istudes), vaid selja peal istudes. Kohtu arvates ei ole tegemist süüdistuses kirjeldatud faktilistest asjaoludest olulise kõrvalekaldumisega, kuna tegu ( kägistamine) jääb samaks. Tunnistaja G.K. ütluste kohaselt lõi süüdistatav kannatanut ühel korral ka peale kägistamise lõppemist, kui mehed olid püsti tõusnud. Süüdistuses on J.Avasoole ette heidetud üksnes ühte lööki, mis toimus enne kannatanu pikali kukkumist ja tema kägistamist. Nagu kohus eespool leidis, on tõendatud, et süüdistatav lõi kannatanut ühel 6
(18)korral enne viimase pikali kukkumist. Kuna tunnistaja kirjeldatud väidetavat teist lööki pole süüdistuses J.Avasoole ette heidetud, ei tee seda ka kohus. Lüües 19.02.2019 õhtul V.O. rusikaga pea piirkonda, mille tagajärjel kannatanu kukkus pikali ja seejärel kägistades lamavat kannatanut, tekitas J.Avasoo V. O. füüsilist valu ja tervisekahjustuse (pindmise peavigastuse ehk paremale otsmikule kulmu kohale hematoomi, kriimustuse vasakul põsel ning marrastused paremal küünarvarrel, rindkerel ja seljal). Kannatanu on kohtuistungil kinnitanud, et tundis peale juhtunut mitu päeva valu. Arvestades piirkonda, kuhu süüdistatav kannatanut lõi ja saabunud tagajärgi (kannatanul on tekkinud ka tervisekahjustus) on kannatanu väide valu tundmisest eluliselt usutav. Valu ja eespool tuvastatud tervisekahjustuse tekkimine on kohtu arvates ka sellise teo tüüpiline tagajärg. Seega on süüdistatav täitnud kehalise väärkohtlemise objektiivse koosseisu. Kohtu arvates on süüdistatav täitnud ka subjektiivse süüteokoosseisu. Löömise ja kägistamise näol on tegemist tahtliku tegevusega. Valu ja võimalike tervisekahjustuste tekkimine sellise tegevusega oli ka süüdistatavale ettenähtav. Lüües kannatanut tugevalt pea piirkonda (nii et kannatanu kukub) ning jätkates maas lamava abitus seisundis kannatanu kägistamist pidas süüdistatav vähemalt võimalikuks ja möönis kannatanule tervisekahjustuse tekitamist või valu põhjustamist. Kohus leiab, et J.Avasoo on kannatanu V.O. kehalise väärkohtlemise toime pannud vähemalt kaudse tahtlusega. Karistusregistri teatis ja kohtuotsuse väljatrükk ( tl-d 47-48, 61-65) tõendavad, et J.Avasoo on Tartu Maakohtu 21.07.2017 otsusega süüdi tunnistatud muuhulgas
§ 263lg 1 p 1 järgi ja see karistus on kehtiv.
J.Avasood karistati kuritegude kogumi eest vangistusega 1 aasta 10 kuud
§ 74sätete alusel tingimisi 2 aasta ja 6 kuu pikkuse katseajaga.
Katseaeg kestis kuni 21.01.2020. Karistusregistri seaduse § 24 lg 1 p 6 kohaselt kustutatakse karistusandmed registrist ja kantakse üle arhiivi, kui tähtajalisest vangistusest tingimisi vabastamise korral määratud katseaja lõppemisest on möödunud 3 aastat. Seega on J.Avasoo 19.02.2019 kannatanu V.O. kehalise väärkohtlemise toime pannud vägivalla kasutamisega seotud kuriteo eest karistatud isikuna s.o korduvalt. Eeltoodu alusel kohus loeb tõendatuks, et J.Avasoo, varem kehalise väärkohtlemise toime pannud isikuna (karistatud Tartu Maakohtu 21.07.2017 otsusega
§ 263
lg 1 p 1 järgi s.o avaliku korra raske rikkumise eest vägivallaga) 19.02.2019 õhtul Tartu maakonnas xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx-x korteris ühise alkoholi tarvitamise käigus tekkinud tüli käigus lõi V. O. rusikaga pea piirkonda, mille tagajärjel kannatanu kukkus pikali. Seejärel kägistas lamavat kannatanut, viimasel selja peal istudes. J.Avasoo tekitas V. O. füüsilist valu ja tervisekahjustuse (pindmise peavigastuse ehk paremale otsmikule kulmu kohale hematoomi, kriimustuse vasakul põsel ning marrastused paremal küünarvarrel, rindkerel ja seljal). Süüdistatava väide, et kannatanu rusikaga löömine oli tingitud kannatanu poolsest ründest (prillide ninalt haaramine ja minema viskamine), annaks selle väite õigsuse korral alust kaaluda
§-s 28 sätestatu kohaldamist. Hädakaitse üheks eelduseks on
§ 28
lõike 1 järgi hädakaitseseisundi olemasolu ehk siis vahetu või vahetult eesseisev õigusvastane rünne kaitsja enda või kellegi teise õigushüve vastu. Nagu kohus eespool leidis, pole tõendanud, et kannatanu ründas süüdistatavat esimesena. Seega puudub alus rääkida süüdistatava viibimisest hädakaitseseisundis. J.Avasoo süüd ja teo õigusvastasust välistavad asjaolud kohtu arvates puuduvad. 7
(18)Kohus kvalifitseerib J.Avasoo toimepandu korduva valu tekitanud ja teise inimese tervist kahjustanud kehalise väärkohtlemisena s.o
§ 121lg 2 p 3 järgi.
A. H. kehaline väärkohtlemine Tõendid ( süüdistatava, kannatanu A.H. ja tunnistaja T. H. ütlused) on kattuvad asjaoludes, et 2021 novembris ( s.h 3.11.2021) elasid nimetatud isikud koos Võrus Räpina mnt 22 asuva Nöörimaa Tugikodu ühes toas. Kannatanu kohtuistungil antud ütluste kohaselt on ta elanud Nöörimaa Tugikodus juba aastaid ja viimati olid tema toakaaslasteks J.Avasoo ning T.H. . Tunnistaja T.H. ütluste kohaselt on ta elanud Nöörimaa Tugikodus alates 2020 aastast ning tema toakaaslasteks on olnud A.H. ja J.Avasoo. Ka süüdistatava ütlustest tuleneb, et Nöörimaa Tugikodus elades jagas ta 3.11.2021 tuba A.H. ja T.H. . Tõendid on (süüdistatava, kannatanu A.H. ja tunnistaja T.H. ütlused) on kattuvad ka asjaolus, et 3.11.2021 õhtul viibisid nimetatud isikud oma toas. Süüdistatava kohtuistungil antud ütluste kohaselt vaadati televiisorit, A.H. ja T.H. tarvitasid alkoholi. J.Avasoo ise alkoholi ei tarvitanud. A.H. küll pakkus J.Avasoole viina, kuid ta ei joonud, vaid valas kompressiks õla peale, kuna käsi oli haige. J.Avasoo kinnitusel jõi ta üksnes enda alkoholivaba õlut. Kannatanu A.H. ütluste kohaselt tarvitas ta alkoholi koos J.Avasooga. A.H. oli 200 g viina ja J.Avasool 5 õlut, mida jõid kahe peale. Alkoholi tarvitas ka T.H. , kuid viimasel oli oma pudel ja jõi üksi. Tunnistaja T.H. ütluste kohaselt vaadati televiisorit ja tarvitati koos alkoholi (viina). J.Avasool oli veel alkoholivaba õlut. Tõendid ( süüdistatava, kannatanu A.H. ja tunnistaja T.H. ütlused on kooskõlas ka asjaolus, et 3.11.2021 õhtul tarvitasid alkoholi A.H. ja T.H. . Kuigi kannatanu ja tunnistaja T.H. ütluste kohaselt tarvitas alkoholi ka J.Avasoo, on viimane kohtuistungil seda eitanud. Prokuröri taotlusel ja KrMS §-de 293 lg 1 ja 289 lg 1 alusel avaldati kohtuistungil J.Avasoo 13.12.2021 kahtlustatavana ülekuulamisel antud ütlused: „Nöörimaa Tugikodus toimunud A. H. löömisest mina midagi ei tea. Mina jõin temaga ainult viina.“ Prokuröri taotlusel ja KrMS §-de 293 lg 1 ja 289 lg 1 alusel avaldati kohtuistungil J.Avasoo 05.11.2021 kahtlustavana antud ütlused: „3.novembri 2021.a. õhtul olime toas T. , mina ja H. (A. H. ). Jõime kolmekesi viina ja vaatasime telekat. H. oli varutud, see oli tema viin. Tal oli neid palju.“ Seega on süüdistatav kohtus ja kohtueelse menetluse käigus andnud erinevaid ütlusi asjaolu kohta, kas ta 3.11.2021 õhtul koos toanaabritega alkoholi tarvitas. Erinevalt kohtus väidetust on J.Avasoo kohtueelse menetluse käigus korduvalt kinnitanud, et tarvitas 3.11.2021 õhtul alkoholi. Kohtuistungil selgitas süüdistatav ütluste erinevust asjaoluga, et kirjutas protokollile alla seda läbi lugemata, kuna tahtis kiiresti tööle ära saada. Kohtu arvates pole süüdistatav ütluste erinevust veenvalt selgitanud, mistõttu kohus loeb J.Avasoo kohtuistungil antud ütlused ( et ta 3.11.2021 õhtul alkoholi ei tarbinud) ebausaldusväärseks. Kuna kannatanu A.H. ja tunnistaja T.H. ütlused ( et alkoholi tarvitas 3.11.2021 õhtul ka J.Avasoo) on kattuvad, loeb kohus nendele ütlustele tuginedes tõendatuks, et alkoholi tarvitas ka J.Avasoo. Tõendid (süüdistatava, kannatanu A.H. ja tunnistaja T.H. ütlused) on kattuvad asjaolus, et 3.11.2021 õhtul toimunud ühine alkoholi tarvitamine toimus rahumeelselt, kuid tõendid on vastuolulised asjaolu osas, kas 3.11.2021 õhtul lahkus kannatanu A.H. oma toast või mitte. 8
(18)Kannatanu ütluste kohaselt alkoholi tarvitamise käigus tal J.Avasooga konflikti ei tekkinud ja mingil ajal heitis ta oma voodisse magama, kuid kellaaega öelda ei oska. Samuti ei oska kannatanu öelda, millal magama heitsid J.Avasoo ja T.H. . Tunnistaja T.H. ütluste kohaselt jäi ta 3.11.2021 õhtul magama umbes kella kümne-poole üheteistkümne ajal. Siis vaatasid A.H. ja J.Avasoo veel mõlemad televiisorit. Tunnistaja magama mineku ajal läks A.H. toast välja, lubades veel viina tuua. A.H. tagasitulekut T.H. ei näinud, kuna magas juba. Süüdistatava ütluste kohaselt heitis ta õhtul magama peale seda, kui T.H. televiisori kinni pani s.o umbes üksteist - pool kaksteist. A.H. siis toas ei olnud, kuna viimane oli mingil ajal varem läinud välja alkoholi tooma. A.H. tagasitulekut J.Avasoo ei näinud. Seega kannatanu enda kinnitusel 3.11.2021 õhtul ta kusagil ära ei käinud. Samas on süüdistatav ja tunnistaja T.H. väitnud, et kannatanu läks mingil ajal toast välja. Samas pole kattuvad süüdistatava ja tunnistaja T.H. ütlused selles, millal A.H. väidetavalt toast lahkus. Tunnistaja väitel lahkus kannatanu toast tunnistaja magamamineku ajal. Samas kui süüdistatava väitel oli kannatanu toast lahkunud juba varem. Kuna kannatanu toast ära käimist pole kinnitanud ning ka süüdistatava ja tunnistaja ütlused kannatanu väidetava toast lahkumise aja osas on lahknevad, pole kohtu arvates usaldusväärselt tõendatud, et kannatanu toast ära käis. Kas kannatanu tugikodu majast väljas käis, pole süüdistatav ja tunnistaja T.H. tegelikult näinud. Nagu kohus edaspidi tuvastab, olid kannatanul 4.11.2021 hommikul silmnähtavad vigastused ning asjas on vaidlus, kuidas kannatanu need vigastused sai. Süüdistatava huvides on viidata võimalusele, et kannatanu võis need saada mujal kui tugikodus. Seega süüdistatava väide, et kannatanu 3.11.2021 õhtul tugikodu toast lahkus, võib olla esitatud vastutusest vabanemise eesmärgil. Tunnistaja T.H. kohtuistungil püüdis võimalikult negatiivses valguses näidata kannatanut A.H. - viimane joob iga päev, norib kõigiga, terroriseerib J.Avasood, kukub joobnuna, kuid juhtunut ei mäleta. Samas süüdistatavat iseloomustas tunnistaja T.H. positiivselt – vastutulelik, abivalmis, joob alkoholivabasid jooke. Et ta saab J.Avasooga paremini läbi kui A.H. , kinnitas tunnistaja kohtuistungil ka ise. Sõbralikud suhted süüdistatavaga ja halvustav suhtumine kannatanusse võib tunnistaja T.H. kallutada andmaks süüdistatavale soodsaid ütlusi. Kannatanu ütluste kohaselt ärkas ta öösel, kui J.Avasoo oli tema selja taga voodis, hoidis ühe käsivarrega ümber kannatanu kõri ja teise käega lõi 5-6 korda kannatanule pea piirkonda – silmade piirkonda ja oimukohtadesse. J.Avasoo ütles mitu korda: “Ma nikun su läbi“. Kägistamine kestis mõnikümmend sekundit. A.H. tundis, et lämbub hapnikupuudusesse ja kaotas meelemärkuse. Hommikul nägi tugikodu direktor H. K. kannatanu vigastusi. Algul ütles A.H. direktorile, et kukkus, kuna ei tahtnud teiste (T.H. ja J.Avasoo) nähes rääkida. Hiljem väljas rääkis direktorile, mis tegelikult juhtus. H.K. tegi temast fotosid. Nöörimaa Tugikodu direktori H. K. 4.11.2021 e-kirjast koos fotodega ( tl 38-40) nähtub, et A.H. näos on verevalumid, kaela vasakul poolel punetus. Tunnistaja T.H. ütluste kohaselt ta ööl vastu 4.11.2021 mingeid hääli ei kuulnud. Ühel korral öösel kella 4 paiku ärkas ta toas olnud valguse peale. Siis oli A.H. üleval ja kustutas lambi ära. Seejärel ärkas T.H. kella kuue paiku. Kui A.H. tuli välja suitsu tegema, olid viimasel silmad sinised. Eelmisel õhtul oli A.H. nägu korras. Mida A.H. hommikul tugikodu direktorile rääkis, seda T.H. ei tea, kuna polnud seal juures. Süüdistatava ütluste kohaselt 4.11.2021 hommikul ärgates nägi ta, et A.H. on üks silm sinine. Tuppa tulnud tugikodu direktorile ütles A.H. , et Janek pole süüdi, ta ise kukkus. Seda kuulis ka toas olnud T.H. . 9
(18)Kannatanu kirjeldatut sündmust öösel pole toimunud. Kannatanu vihkab J.Avasood, kuna ta on mitu korda kannatanult viinad käest võtnud ja direktori asetäitjale üle andnud. AS Lõuna-Eesti Haigla kiirabikaardi ( tl 37) kohaselt on 4.11.2021 kella 11 paiku A.H. kindlaks tehtud pindmine peavigastus, huule ja suuõõne pindmine vigastus, mõlema silmaaluse turse, vasakul peapoolel muhk ja kaela vasakul pool punetavad pigistamisjäljed. A.H. on arstliku läbivaatuse käigus avaldanud, et öösel tuli voodisse selja taha J.Avasoo, kes ütles, et sa pead mulle kätte andma ning hakkas kätega ümber kaela pigistama, lõi kätega vastu nägu. Tõendeid ( kannatanu ja süüdistatava ütlused, tunnistaja T.H. ütlused, kiirabikaardis toodu ja kannatanust 4.11.2021 hommikul tehtud fotod) kogumis hinnates loeb kohus tõendatuks, et peale 3.11.2021 õhtul toimunud ühist alkoholitarvitamist tungis süüdistatav ööl vastu 4.11.2021 mingil ajal kallale magavale kannatanule A.H. , kägistas teda kaelast ja lõi korduvalt rusikaga näo piirkonda. Süüdistatava väide, et ta A.H. suhtes ööl vastu 4.11.2021 füüsilist vägivalda ei kasutanud, on ümber lükatud kannatanu ütlustega. Kannatanul 4.11.2021 hommikul kindlaks tehtud vigastuste laad ja paiknemine on kooskõlas kannatanu ütlustega, millal ja kuidas ta need sai. Selline kattuvus suurendab kannatanu ütluste usaldusväärsust. Vaidlust pole asjaolus, et kannatanul selliseid vigastusi ( nagu 4.11.2021 hommikul kindlaks tehti) 3.11.2021 õhtul veel ei olnud. Seega pidi ta need saama ööl vastu 4.11.2021. Süüdistatav ja tunnistaja T.H. on küll viidanud asjaolule, et kannatanu käis 3.11.2021 õhtul väljas. Nagu kohus eespool leidis, pole kannatanu tugikodust lahkumine 3.11.2021 õhtul tõendatud. Kuigi kannatanuga ja süüdistatavaga samas ruumis maganud tunnistaja T.H. väitel tema öösel midagi ei kuulnud ega näinud, et välista see kannatanu kirjeldatud sündmuse võimalikkust. Kannatanu, tunnistaja ja süüdistatava enda ütlustest tuleb, et nende ühiseks eluruumiks olnud toas olid narivoodid, millest ühe seina ääres asuvat kasutasid süüdistatav ( alumine nari) ja tunnistaja (ülemine nari) ja 2-3 m kaugusel teise seina ääres asuvat narivoodit kannatanu (alumine nari). Kannatanu ja tunnistaja ütlused on kattuvad asjaolus, et tunnistaja magamisaseme kohalt tervet kannatanu magamiskohta näha ei ole. Kannatanu väitel takistab tunnistaja magamiskohalt vaadet tema magamiskohale naride asend. Tunnistaja T.H. on kinnitanud, et tema magamiskohalt pole A.H. magamiskohta näha, kui viimase jalutsisse on käterätt kuivama pandud ja antud juhul see ka nii oli. Asjaolud, et kannatanu ei kasutanud tunnistajaga sama nari, vaid kannatanu oma oli veidi eemal ja tunnistaja magamiskohalt polnud seda täies ulatuses nähagi, teevad eluliselt usutavaks, et tunnistaja ei näinud ega kuulnud öösel A.H. juhtunut. Nagu kohus eespool tuvastas, tarvitas kogu toas elanud seltskond ( sh ka tunnistaja T.H. ) 3.11.2021 alkoholi. Tunnistaja võis ka alkoholijoobe tõttu sedavõrd sügavalt magada, et ei kuulnud midagi. Nagu kohus eespool tuvastas, on tunnistajal sõbralikud suhted süüdistatavaga ja ta suhtub halvustavalt kannatanusse. Ka see võib tunnistajat kallutada andmaks süüdistatavale soodsaid ütlusi. Süüdistatava väitel, mida kinnitas ka kohtuistungil kannatanu ise, selgitas A.H. 4.11.2021 hommikul tuppa tulnud tugikodu direktorile esmalt endal olnud vigastusi kukkumisega. Kannatanu kinnitusel ei tahtnud ta direktorile toas toakaaslaste kuuldes juhtunust rääkida. T.H. on enda juuresolekut selle jutuajamise juures eitanud. Samas tuleneb süüdistatava ütlustest, et vähemalt tema oli juures, kui kannatanu esmakordselt oma vigastuste tekkepõhjust selgitas. Asjaolu valguses, et öösel oli kannatanu suhtes vägivalda kasutanud J.Avasoo, on inimlikult mõistetav kannatanu käitumine, kus ta vägivallatseja juuresolekul ei soovinud juhtunust rääkida. Kiirabikaardist nähtuvalt pole kannatanu arstliku läbivaatuse käigus enam midagi rääkinud kukkumisest, vaid on kinnitanud, et teda pigistas kaelast ja lõi 10
(18)J.Avasoo. Kohtu arvates ei ole eluliselt usutav, et kannatanu suutis suhteliselt lühikese aja jooksul välja mõelda uue versiooni juhtunust, mis oleks kooskõlas ka tema vigastustega. Süüdistatav on viidanud kannatanu poolsele vihavaenule tema suhtes, mida on põhjustanud süüdistatava tugikodus korda nõudev käitumine (alkoholi käest võtmine). Asjaolu, et tugikodus on alkoholi tarvitamine keelatud ja J.Avasoo on ka temalt alkoholi käest võtnud, kinnitas kohtuistungil ka kannatanu A.H. . On eluliselt usutav, et selline süüdistatava käitumine (teistel tugikodu elanikel alkoholi tarvitamise takistamine) võis vimma tekitada. Ent nagu kohus eespool tuvastas, tarvitasid süüdistatav ja kannatanu A.H. 3.11.2021 õhtul koos alkoholi, alkoholi tarvitamine möödus rahumeelselt, meeste suhetes ei ilmnenud midagi vimmale või lausa vihavaenule viitavat. Asjaolu valguses, et süüdistatav ja kannatanu said veel 3.11.2021 õhtul normaalselt läbi, on kaheldav süüdistatava versioon, et kannatanu süüdistab teda alusetult mingi varasema vihavaenu tõttu. Lüües ööl vastu 4.11.2021 kannatanule mitu korda rusikaga pea piirkonda ja kägistades lamavat kannatanut kaelast, tekitas J.Avasoo A.H. füüsilist valu ja tervisekahjustuse (pindmise peavigastuse, huule ja suuõõne pindmise vigastuse, mõlema silmaaluse turse, vasakule peapoolele muhu ja kaelale vasakule punetavad pigistamisjäljed). Kannatanu on kohtuistungil kinnitanud, et tundis kägistamise käigus õhupuudust ja lämbumistunnet. Kannatanu ütlustest tuleneb, et kägistamine polnud hetkeline, vaid võis kesta mõnikümmend sekundit. Nagu kohus eespool tuvastas, olid kannatanu kaelal 4.11.2021 hommikul ka silmanähtavad pigistamisjäljed. Pigistamisjälgede teke annab alust järeldusele, et süüdistatava haare ümber kannatanu kaela oli tugev. Eeltoodu valguses on kannatanu väide lämbumistundest eluliselt usutav. Prokuröri küsimusele, kas ta süüdistatava tegevuse käigus ka valu tundis, vastas kannatanu kohtuistungil : „Toda ei teagi. Lihtsalt oli hapnikupuudus.“ Kuna süüdistatav lõi kannatanut korduvalt näo piirkonda ja ka näos on 4.11.2021 hommikul olnud silmnähtavad vigastused, saab kohtu arvates juba teo välise pildi alusel jaatada kannatanul ka valu tundmist. Kuna löömisega samaaegselt toimus ka kägistamine ja kannatanul tekkis õhupuudus, on kannatanul peamine aisting tekkinud just seoses kägistamisega. Valu ja eespool tuvastatud tervisekahjustuse tekkimine on kohtu arvates ka süüdistatava toimepandud teo tüüpiline tagajärg. Seega on süüdistatav täitnud kehalise väärkohtlemise objektiivse koosseisu. Kohtu arvates on süüdistatav täitnud ka subjektiivse süüteokoosseisu. Löömise ja kägistamise näol on tegemist tahtliku tegevusega. Valu ja võimalike tervisekahjustuste tekkimine sellise tegevusega oli ka süüdistatavale ettenähtav. Lüües kannatanut tugevalt näo piirkonda ( nii et kannatanul tekkisid verevalumid) ja kägistades teda kaelast tugevalt ( nii et kannatanul tekkis õhupuudus ja kaelale pigistamisjäljed) pidas süüdistatav vähemalt võimalikuks ja möönis kannatanule tervisekahjustuse tekitamist või valu põhjustamist. Kohus leiab, et J.Avasoo on kannatanu A.H. kehalise väärkohtlemise toime pannud vähemalt kaudse tahtlusega. Eeltoodu alusel loeb kohus tõendatuks, et J.Avasoo ööl vastu 04.11.2021 Võrus Räpina mnt 22 Nöörimaa Tugikodus mingil ajal peale ühist alkoholitarvitamist lõi korduvalt rusikaga näkku A.H. ja kägistas A.H. kaelast kuni viimasel õhupuuduse tekkimiseni. J.Avasoo tekitas A.H. füüsilist valu ja tervisekahjustuse ( pindmise peavigastuse, huule ja suuõõne pindmise vigastuse, mõlema silmaaluse turse, vasakule peapoolele muhu ja kaelale vasakule punetavad pigistamisjäljed). Nagu kohus eespool tuvastas, oli J.Avasoo juba varem kehalise väärkohtlemise toime pannud isik. 11
(18)J.Avasoo süüd ja teo õigusvastasust välistavad asjaolud ka selles episoodis puuduvad. Kohus kvalifitseerib J.Avasoo toimepandu korduva valu tekitanud ja teise inimese tervist kahjustanud kehalise väärkohtlemisena s.o
§ 121lg 2 p 3 järgi.
M. H. kehaline väärkohtlemine Kannatanu M.H. ütluste kohaselt elab ta Nöörimaa Tugikodus alates märtsist 2021. 19.01.2022 oli ta napsu võtnud ja läks tugikodu päevakeskuses oma vennaga nääklema. Sõnelusse sekkus J.Avasoo, kes ütles M.H. või tema vennale, et lööb näo sisse ja kutsus välja. M.H. läks koos J.Avasooga välja terassile, kus J.Avasoo lõi M.H. , kuni viimane maha kukkus. Mitu korda J.Avasoo teda lõi, kannatanu ise ei mäleta. Peksmise ajal tundis ta valu. Süüdistatava J.Avasoo ütluste kohaselt ei ole tema suhted M.H. head. Viimane on J.Avasoole ja T.H. lubanud kogu aeg tappa anda, mustlased kutsuda, põlved puruks peksta. 19.01.2022 toimus tugikodus puhumine. M.H. oli alkoholi tarvitanud ja hakkas õiendama, et J.Avasood ei kontrollita. J.Avasoo puhus nulli. M.Hendrkson hakkas karjuma, et tuleb mustlastega, peksavad jalaluu puruks. J.Avasoo ütles, tule välja, kui nii kõva mees oled. J.Avasoo ja M.H. läksidki välja. J.Avasoo ei jäänud ootama. Ta kartis, et M.H. lõhub prillid ära ja saab J.Avasoost ise jagu. J.Avasoo hakkas M.H. lööma. Ta lõi kannatanut mitmeid kordi, sest viimane on kogu aeg teda provotseerinud ja peksab teisi. J.Avasoo näitas kannatanule koha kätte. Nöörimaa tugikodu turvakaamera videosalvestisest VID_20220119_091057 (DVD-R-il - tl 101) nähtuvalt 19.01.2022 kella 8.14 ajal ( kuupäev ja kellaaeg salvestisel) tulevad tugikodu trepile kannatanu ja süüdistatav. On näha, et nende vahel toimub mõne sekundi vältel mingi sõnavahetus. Süüdistatav hakkab kannatanut peksma, lüües seina ja trepi piirde vastu surutud kannatanule umbes paarikümne sekundi vältel korduvalt rusikaga näkku, mujale pea piirkonda, kuklasse ja ühe korra põlvega näkku. Kannatanu on kaitseasendis ( veidi kummargil, üritades kätega nägu kaitsta) ja kordagi ei ürita süüdistatavale vastu lüüa. Süüdistatav peksab kannatanut niikaua, kui viimane istuli asendisse maha kukub. AS Lõuna-Eesti Haigla kiirabikaardi kohaselt ( tl 90) on M.H. 19.01.2022 kella 9 paiku kindlaks tehtud pea pindmine vigastus ehk punetus, põrutus ja turse põsesarnal. M.H. on arstliku läbivaatuse käigus avaldanud, et tuttavaga tekkis tüli ja tuttav lõi teda Räpina mnt sotsiaalmaja trepil korduvalt rusikaga näkku. Isiku läbivaatuse protokolli koos fototabelitega kohaselt ( tl 91-96) on politsei 19.01.2022 kella 9.52-9.58 ajal teostanud M.H. läbivaatuse. M.H. näol on olnud vasaku silma all punetav laik, parema silma all punetav laik, paremal käel marrastus. Tõendeid (kannatanu ja süüdistatava ütlused, kiirabikaardis ja isiku läbivaatuse protokollis toodu, turvakaamera videosalvestisest nähtav) kogumis hinnates loeb kohus tõendatuks, et 19.01.2022 hommikul kella 8 paiku Võrus Räpina mnt 22 Nöörimaa Tugikodu välisukse juures omavahelise tüli käigus lõi J.Avasoo M. H. korduvalt rusikatega näkku, pähe ja kuklasse ning ühel korral põlvega näkku. Et ta kannatanut kirjeldatud viisil peksis, pole eitanud ka süüdistatav ise. Kuigi kannatanu kohtuistungil ei mäletanud enam täpselt, mitu korda süüdistatav ja kuhu teda lõi, on löökide arv ja kuhu need kannatanut tabasid, hästi nähtav tugikodu turvakaamera videosalvestiselt. Lüües 19.01.2022 hommikul kannatanule korduvalt rusikatega näkku, pähe ja kuklasse ning ühel korral põlvega näkku, tekitas J.Avasoo M.H. füüsilist valu ja tervisekahjustuse (pea pindmise vigastuse ehk punetuse, põrutuse ja turse põsesarnal). Kannatanu kohtuistungil kinnitas, et tundis peksmise käigus valu. Kuna süüdistatav lõi kannatanut korduvalt näo piirkonda ja ka näos on olnud juhtunu järgselt silmnähtavad vigastused, on kannatanu väide 12
(18)valu tundmisest eluliselt usutav. Valu ja eespool tuvastatud tervisekahjustuse tekkimine on kohtu arvates ka süüdistatava toimepandud teo tüüpiline tagajärg. Seega on süüdistatav täitnud kehalise väärkohtlemise objektiivse koosseisu. Kohtu arvates on süüdistatav täitnud ka subjektiivse süüteokoosseisu. Löömise näol on tegemist tahtliku tegevusega. Valu ja võimalike tervisekahjustuste tekkimine sellise tegevusega oli ka süüdistatavale ettenähtav. Lüües kannatanut tugevalt näo piirkonda ( nii et kannatanul tekkisid verevalumid) pidas süüdistatav vähemalt võimalikuks ja möönis kannatanule tervisekahjustuse tekitamist või valu põhjustamist. Kohus leiab, et J.Avasoo on kannatanu M.H. kehalise väärkohtlemise toime pannud vähemalt kaudse tahtlusega. Eeltoodu alusel loeb kohus on tõendatuks, et J.Avasoo 19.01.2022 hommikul kella 8 paiku Võrus Räpina mnt 22 Nöörimaa Tugikodu välisukse juures omavahelise tüli käigus lõi M. H. tahtlikult korduvalt rusikatega näkku, pähe ja kuklasse ning ühel korral põlvega näkku. J.Avasoo tekitas kannatanule füüsiliselt valu ja tervisekahjustuse ( pea pindmise vigastuse ehk punetuse, põrutuse ja turse põsesarnal). Nagu kohus eespool tuvastas, oli J.Avasoo juba varem kehalise väärkohtlemise toime pannud isik. Süüdistatava ütlustest tuleneb, et M.H. on lubanud talle korduvalt peksa anda. Asjaolule, et M.H. on J.Avasood terroriseerinud, viitas kohtuistungil ka tunnistaja T.H. . Seoses süüdistatava väitega, et kannatanu peksmine oli ajendatud kannatanu provotseerivast käitumisest ( viimane on korduvalt lubanud süüdistatavale peksa anda ja ütles seda ka 19.01.2022), märgib kohus järgmist. Süüdistatava poolt esile toodu annab alust kaaluda, kas kannatanu käitumine võib välistada saabunud tagajärje süüdistatavale omistamise ( vt RKKKo 1-20-3046, p-d 34-40 koos viidetega varasematele lahenditele). Esmalt on asjassepuutuv nn teoprovokatsiooni instituut, mille all peetakse silmas olukordi, kus isik kutsub enda vastu suunatud ründe esile meelega ja eesmärgipäraselt (nn tahtlik provokatsioon) või põhjustab enda õigushüvede vastu suunatud ründe lihtsalt õigusvastase ja/või sotsiaaleetiliselt hukkamõistetava käitumisega (nn süüline provokatsioon). Praktikas on rõhutatud sedagi, et provokatsioon võib avalduda ka pikaajalises ning süstemaatilises käitumises ning on eraldi toonitatud tarvidust anda vajadusel hinnang ka kannatanu enda rollile sündmustikus. Teoga põhjustatud tagajärge ei ole alust isikule omistada olukorras, kus kannatanust lähtuvale (teadlikule) provokatsioonile reageeritakse viisil, mis on provokatsiooni olemust ja kaasnevaid asjaolusid kogumis arvestades oodatav ja adekvaatne. Rõhutada on siiski vaja, et selle provotseeriva (nn vallandava) teo ja provotseeritud isiku reageeringu vahel peab esinema tihe ajaline ning üldjuhul ka ruumiline seos, eristamaks seda nt hilisemast kättemaksust. Maakohus leiab, et kui eeldada süüdistatava väite õigsust ( et kannatanu on tema suhtes provotseerivalt käitunud), ei välista see antud juhul siiski J.Avasoo vastutust. Uuritud tõenditest ei tulene, et kannatanu oleks kunagi varem reaalselt süüdistatavale kallale tunginud. Ka pole tõendatud, et 19.01.2022 oleks kannatanu algatanud füüsilise kontakti. Kannatanu ja süüdistatava ütluste kohaselt tekkis nende vahel tugikodu päevakeskuse ruumis sõnelus, kuid füüsiliselt keegi kellelegi seal kallale veel ei tunginud. Mõte minna ruumist välja arveid klaarima tekkis mitte kannatanul, vaid süüdistataval. Füüsilise kontakti väljas tugikodu trepil algatas samuti süüdistatav, mitte kannatanu. Kohtu arvates olukorras, kus kannatanu ei olnud süüdistatavat varem füüsiliselt rünnanud ega teinud seda ka 19.01.2022, ei olnud süüdistatava käitumine (kannatanule füüsiliselt kallale tungimine ja tema peksmine ) adekvaatne reageering kannatanu käitumisele (suuliselt avaldatud ähvardustele). Järelikult on J.Avasoo teo (kannatanu peksmise) tulemusel saabunud 13
(18)tagajärg (kannatanu valuaisting ning tervisekahjustus) süüdistatavale karistusõiguslikult omistatav. J.Avasoo süüd ja teo õigusvastasust välistavad asjaolud ka selles episoodis puuduvad. Kohus kvalifitseerib J.Avasoo toimepandu korduva valu tekitanud ja teise inimese tervist kahjustanud kehalise väärkohtlemisena s.o
§ 121lg 2 p 3 järgi.
Otsuse põhjendused seoses mõistliku menetlusajaga Kaitsja on taotlenud V.O. kehalist väärkohtlemist puudutava süüdistuse osas kriminaalmenetluse lõpetamist seoses mõistliku menetlusaja möödumisega või alternatiivselt KrMS § 306 lg 1 p 6-1 alusel karistuse kergendamist. Oma nõusolekut menetluse lõpetamiseks avaldas kohtuistungil ka süüdistatav ise. Kaitsja põhjendab taotlust asjaoluga, et kriminaalmenetlust V.O. kehalist väärkohtlemist puudutavas episoodis alustati juba 2019 aastal. Kaitsja väidet kriminaalmenetluse alustamise ajast V.O. episoodis kinnitab 18.11.2021 kriminaalasjade ühendamise määrus ( tl 98), millest nähtuvalt 19.02.2019 toimunud V.O. kehalist väärkohtlemist puudutavas kriminaalasjas alustati menetlust tõepoolest juba 20.02.
- 18.11.2021 on see kriminaalasi ühendatud ööl vastu 4.11.2021 toimunud A.H. kehalist väärkohtlemist puudutava kriminaalasjaga. Prokurör leiab, et mõistlik menetlusaeg ei ole käesolevaks ajaks möödunud. Erinevalt kaitsjast prokurör leiab, et menetlusaja kulgemise algust ei saa süüdistatava jaoks lugeda alates kriminaalmenetluse alustamisest, vaid alates J.Avasoo kahtlustatavana ülekuulamisest s.o alates detsembrist
- KrMS § 274-2 lg 1 sätestab, et kui kohtulikul arutamisel tuvastatakse, et kriminaalasja ei ole võimalik mõistliku menetlusaja jooksul lahendada ja süüdistatava õiguse rikkumist kriminaalasja arutamisele mõistliku aja jooksul ei ole võimalik muul viisil heastada, võib kohus süüdistatava nõusolekul sama seadustiku §-s 205-2 sätestatud asjaolusid arvestades kriminaalmenetluse lõpetada. Isiku õigus nõuda enda kohtuasja menetlemist mõistliku aja jooksul tuleneb Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 6 lg 1 esimesest lausest ja Eesti Vabariigi põhiseaduse §-st
- Menetlusaja mõistlikkuse hindamisel arvesse tulev ajavahemik ei pruugi kattuda kriminaalmenetluse alustamisest ehk esimesest uurimis- või muust menetlustoimingust möödunud ajaga. Riigikohtu kriminaalkolleegium on Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikale tuginevalt märkinud, et EIÕK art 6 lõikes 1 viidatud "mõistliku aja" kulg kriminaalasjades algab isiku "süüdistamisega". "Kriminaalsüüdistust" EIÕK art 6 lõike 1 tähenduses võib defineerida kui pädeva ametiasutuse poolt isiku ametlikku teavitamist sellest, et väidetavalt on ta pannud toime kuriteo. Selline definitsioon vastab ka testile, kas "[kahtlustatava] seisundit mõjutati oluliselt". Peale isikule esitatud pädeva asutuse ametliku teate selle kohta, et isikut kahtlustatakse kuriteo toimepanemises, võib menetlusaja mõistlikkuse hindamisel arvesse mineva aja käivitada ka mingi muu toiming, mis sisaldab endas viidet sellisele teatele ja mõjutab samamoodi oluliselt kahtlustatava olukorda. Kriminaalmenetluse alustamine - kui see (s.t esimene menetlustoiming) isiku olukorda oluliselt ei mõjuta - üldjuhul menetlusaega ei käivita (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30.06.2014 otsus asjas 3-1-1-14-14, p-d 586-588 koos edasiste viidetega). 14
(18)Eeltoodust tulenevalt kohus leiab, et mõistliku menetlusaja kulgemise algusaja algust tuleb arvata alates ajast, mil J.Avasoo V.O. kehalist väärkohtlemist puudutavas episoodis kahtlustatavana üle kuulati s.o detsembris 2021. Mingisuguseid muid mõistliku menetlusaja arvestamise kulgemist käivitavaid toiminguid ei ole süüdistatav ega tema kaitsja esile toonud ning ei nähtu ka asjas uuritud tõenditest. J.Avasoo on küll käesolevas kriminaalasjas kahtlustatavana kinni peetud 04.11.-06.11.2021 ( tl 41-43), kuid hoopis seoses teise kuriteoepisoodiga s.o A.H. kehaline väärkohtlemine. Seega on menetlus V.O. episoodis süüdistatava jaoks käesolevaks ajaks kestnud üksnes mõne kuu. Kriminaalasja menetluses peale J.Avasoo kahtlustatavana ülekuulamist V.O. puudutavas episoodis pole enam toimunud märkimisväärseid viivitusi. Seega ei saa rääkida mõistliku menetlusaja möödumisest ja puudub alus kriminaalmenetluse lõpetamiseks KrMS § 274-2 lg 1 alusel või muude abinõude kohaldamiseks. Otsuse põhjendused karistuse mõistmise osas Karistuse mõistmisel tuleb
§ 56
kohaselt arvestada süüdistatava süüd, karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, samuti võimalust mõjutada süüdistatavat edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohtupraktikas omaksvõetu kohaselt võetakse karistuse mõistmisel lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Andes hinnangu süü suurusele, tuleb esmajoones lähtuda süüteo toimepanemise asjaoludest, mis võivad iseloomustada näiteks tegu ja tagajärge ning süüdlase käitumise motiivi ja eesmärki. Lisaks isiku süüle tuleb
§ 56
kohaselt arvestada eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, s.o võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest, ning õiguskorra kaitsmise huvisid (vt nt RKKKo 1-17-1629, p 28 koos edasiste viidetega ja RKKKo 3-1-1-6-17, p 9 koos edasiste viidetega).
§ 56
lg 2 kohaselt võib vangistust mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke pole võimalik saavutada kergema karistusega. Karistuse mõistmisel arvestab kohus J.Avasoo süüd, mida kohus loeb keskmiseks. Süüd suurendab J.Avasoo kasutatud vägivalla laad ja intensiivsus. J.Avasoo poolne vägivald ei ole seisnenud kunagi ühekordses käitumisaktis, vaid ta on lisaks löömisele kahte kannatanut ka kägistanud. A.H. ja M.H. on J.Avasood korduvalt löönud. Karistusregistri teatis ja kohtulahendid ( tl-d 47-53, 61-65) tõendavad, et J.Avasood on korduvalt vägivalla kasutamisega seotud kuritegude eest karistatud. Lisaks juba varem viidatud Tartu Maakohtu 21.07.2017 otsusele on J.Avasood karistatud ka Tartu Maakohtu 17.12.2020 otsusega
§ 121lg 2 p 3 järgi.
Arvestades korduvat karistatust vägivalla kasutamisega seotud kuritegude eest ja ka käesolevas asjas tuvastatud tegusid saab asuda seisukohale, et füüsilise vägivalla kasutamine ongi süüdistatavale omane käitumismuster. Eriti ilmekalt iseloomustab seda kannatanu M.H. peksmist kajastav videosalvestis, kust on näha, kuidas süüdistatav jagab vähimatki vastupanu mitteosutavale kannatanule hoope niikaua, kui viimane maha kukub. J.Avasoo süüd vähendab asjaolu, et raskeid tagajärgi pole kannatanutele tekitatud. Käesoleval juhul ei esine mitut kuriteokoosseisu kvalifitseerivat tunnust, vaid ainult üks s.o vägivallateo korduv toimepanemine. 15
(18)J.Avasoo karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad.
§ 121
lg 2 p 3 sanktsioon näeb ette rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistuse. Kuna tegemist on vägivalla kasutamisega seotud kuritegude eest korduvalt karistatud isikuga, ei pea kohus võimalikuks J.Avasood karistada kergemaliigise karistuse s.o rahalise karistusega, vaid teda tuleb karistada vangistusega. Kõik kuriteoepisoodid on toime pandud katseajal - V.O. kehaline väärkohtlemine Tartu Maakohtu 21.07.2017 otsusega määratud katseajal ning M.H. ja A.H. kehalised väärkohtlemised Tartu Maakohtu 17.12.2020 otsusega määratud katseajal. Seega ei teinud J.Avasoo mõistetud karistustest ja talle kohtuotsustega antud võimalusest jätkata elu vabaduses mingeid järeldusi. J.Avasoo ei teinud järeldusi ka Tartu Maakohtu 30.12.2021 määrusest ( tl 54-60), millega jäeti rahuldamata kriminaalhooldusosakonna erakorraline ettekanne Tartu Maakohtu 17.12.2020 otsusega mõistetud vangistuse täitmisele pööramiseks. Kohus määras registreerimiskohustuse ja kontrollile allumise kohustuse rikkumise eest J.Avasoole täiendava kohustuse pöörduda psühhiaatri vastuvõtule agressiivset ja impulsiivset käitumist kontrolliva ravi vajaduse hindamiseks ning ravivajaduse ilmnemisel ravile alluda. Kohtumääruse sisust nähtuvalt näitas J.Avasoo kohtuistungil üles äratuntavat motivatsiooni katseaja eduka läbimise nimel oma käitumist parandada. Nagu kohus eespool tuvastas, pani süüdistatav juba 19.01.2022 toime uue kuriteo – M.H. kehalise väärkohtlemise. Seoses kaitsja kohtuvaidluse käigus avaldatud etteheitega, et kokkuleppemenetluse läbirääkimiste käigus taotles prokuratuur süüdistatavale 4.11.2021 ja 19.01.2022 episoodide eest käesolevas menetluses taotletud karistusega (2 aastat 6 kuud vangistust) võrreldes leebemat karistust (1 aasta 5 kuud), märgib kohus järgmist. Kohtupraktikas on omaksvõetud põhimõte, et karistusseadustiku § 56 lg 1 esimese lause kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Süü suurus ei sõltu sellest, millises menetlusliigis isiku süüküsimus lahendatakse. Riigikohtu kriminaalkolleegium on ka selgitanud, et süü suurust ei mõjuta ka asjaolu, et süüdistatav loobub ühest, sh ka tema enda õigusi vähem tagavast menetlusliigist (kõnealusel juhul kokkuleppemenetlusest) teise menetlusliigi (kõnealusel juhul üldmenetluse) kasuks. Seejuures väärib tähelepanu ka asjaolu, et erinevalt KrMS § 238 lg-st 2, mis näeb ette lühimenetluses süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel süüdistatavale mõistetava põhikaristuse vähendamise ühe kolmandiku võrra, ei ole seadusandja kokkuleppemenetluses sellist karistuse vähendamist obligatoorselt ette näinud. Eeltoodust tulenevalt ei pea pelgalt asjaolu, et süüdistatav taotleb kokkuleppemenetlust või nõustub kokkuleppemenetlusega, tooma kaasa prokuröri poolt taotletava karistuse liigi kergendamist ega ka karistuse määra vähendamist. Nagu ka vastupidi - süüdistatava loobumisele kokkuleppemenetlusest ei pea iseenesest järgnema raskem karistus. Kuigi kokkuleppemenetlus tagab süüdistatavale tavapärasest kiirema menetluse, nagu ka võimaluse osaleda läbirääkimistes kuriteo kvalifikatsiooni, kuriteoga tekitatud kahju laadi ja suuruse ning karistuse liigi ja määra üle, mida prokurör taotleb kohtus kuriteo toimepanemise eest, loobub süüdistatav kokkuleppemenetlusega nõustumisel mitmetest olulistest menetluslikest õigustest. Nii näiteks minetab ta õiguse taotleda omapoolsete tunnistajate kutsumist kohtuistungile, küsitleda süüdistuse tunnistajaid ega saa esitada kohtuotsuse peale apellatsiooni (välja arvatud KrMS § 318 lg 3 p-s 4 märgitud juhul). Seetõttu on mõistetav ja kooskõlas kokkuleppemenetluse olemusega, et kokkuleppemenetluse läbirääkimiste käigus on võimalikud prokuröri poolt teatavad järeleandmised nii kindlakstehtud faktiliste asjaolude karistusnormi alla subsumeerimisel kui ka süüdistatavale karistuse liigi ja määra valikul. Viimasega seoses märgib kriminaalkolleegium aga seda, et prokuratuuri poolt kokkuleppemenetluses taotletav karistus ei saa olla oluliselt kergem karistusest, mida prokurör taotleks pärast samade kuriteo asjaolude 16
(18)kaalumist üldmenetluse korras. Vastasel korral ei osutuks karistamise aluseks isiku süü, vaid menetlusliigi valik. Selline karistamise alus oleks aga vastuolus
§-s 56 sätestatuga (RKKKm 3-1-1-96-09, p 9). Kohus nõustub kaitsja seisukohaga, et prokuratuuri käitumine pole päris kooskõlas Riigikohtu eespool viidatud seisukohaga. Ent käesoleva asja lahendamisel ei oma see siiski määravat tähendust. Kohtupraktikas omaksvõetud põhimõtte kohaselt kohus ei ole karistuse küsimuse otsustamisel seotud ei prokuröri ega kaitsja vastavate taotlustega ja lahendab selle küsimuse seadusele ning enese siseveendumusele tuginevalt (RKKKo 3-1-1-91-07, p 6.6). Nii toimib maakohus ka antud asjas. Kuna tegemist on nii enne kui pärast viimase kohtuotsuse ( Tartu Maakohtu 17.12.2020 otsuse) tegemist toimepandud kuriteo episoodidega, tuleb karistuse mõistmisel kohaldada nii
§ 65lg 1 kui lg 2 sätteid.
Ilmselgelt on riik V.O. kehalist väärkohtlemist puudutava kuriteoepisoodi puhul menetlusega põhjendamatult viivitanud. Riigi viivitamise tõttu on tekkinud pikk ajavahemik toimepandud kuriteo ja karistuse mõistmise vahel, mistõttu kohus peab võimalikuks selle episoodi eest mõista lühemaajalise vangistuse s.o 5 kuud. Kuna tegu on toime pandud Tartu Maakohtu 21.07.2017 otsusega määratud katseajal, tuleb
§ 65
lg 2 alusel moodustada liitkaristus.
§ 65
lg 1 alusel loeb kohus eespool mõistetud liitkaristuse (kokku 2 aastat 3 kuud vangistust) kaetuks Tartu Maakohtu 17.12.2020 otsusega mõistetud raskema karistusega s.o vangistusega 2 aastat 4 kuud, millest tuleb lugeda kantuks J.Avasoo kahtlustatavana kinnipidamise aja arvelt kantud 2 päeva. Seega lõppkokkuvõttes asjaolu tõttu, et V.O. kehalist väärkohtlemist puudutava kuriteoepisoodi menetlemisel on riik põhjendamatult viivitanud, süüdistatava olukord ei halvene. Kohtupraktikas on omaksvõetud põhimõte, et samalaadseid kuritegusid jätkuvalt toime panevale isikule järjest kergemate karistuste mõistmine ei kaitse õiguskorra huvisid ega mõjuta süüdlast hoiduma õigusrikkumiste toimepanemisest ( RKKKo 3-1-1-58-13, p 10). Viimase kohtuotsusega on J.Avasood kaheepisoodise kehalise väärkohtlemise eest mõistetud sanktsiooni keskmisest veidi väiksem karistus ( 2 aastat 4 kuud vangistust). Arvestades süü suurust, uue kuriteo toimepanemist katseajal ja kergendavate asjaolude puudumist, ei saa kohtu arvates ka käesolevas asjas mõistetav karistus 4.11.2021 ja 19.01.2022 episoodide eest sanktsiooni keskmisest oluliselt väiksem olla. Kuna märkimisväärselt raskeid tagajärgi pole kummalgi juhul saabunud, peab kohus võimalikuks mõista vangistuse prokuröri taotletust mõnevõrra väiksemana. Küll aga tuleb Tartu Maakohtu 17.12.2020 otsusega määratud katseajal toimepandud kuriteoepisoodide eest karistuse mõistmisel liitkaristus moodustada
§ 65lg 2 alusel ja pöörata täitmisele ka eelmise otsusega mõistetud vangistus.
Kahtlustatavana kinnipidamise protokollide kohaselt ( tl-d 41-46) on J.Avasoo kinni peetud kahtlustatavana ajavahemikul 04.11.-06.11.2021 ja alates 19.01.2022. Tartu Maakohtu 20.01.2022 määrusega on J.Avasoo suhtes kohaldatud tõkendina vahistamist. Tõkendi jättis kohus muutmata ka süüdistatava kohtu alla andmisel.
§ 68
lg 1 alusel tuleb süüdistava eelvangistuses viibitud aeg arvata karistusaja hulka. Kuna kohus karistab süüdistatavat reaalse vangistusega, tuleb tõkend jätta kehtima kuni kohtuotsuse jõustumiseni. Otsuse põhjendused menetluskulude osas, muud otsustused 17
(18)KrMS § 180 lg 1 kohaselt süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. Käesolevas kriminaalasjas on menetluskuluks süüdimõistva kohtuotsusega KrMS 175 lg 1 p 9 kohaselt kaasnev sundraha, mis KrMS § 179 lg 1 p 2 kohaselt teise astme kuriteo puhul on 1,5 kuupalga alammäära. Vabariigi Valitsuse 9.12.2021 määruse nr 116 „Töötasu alamäära kehtestamine“ kohaselt alates 1.01.2022 töötasu alamäär kuus on 654 eurot. Seega sundraha suurus käesolevas asjas on 1,5 x 654, s.o 981 eurot. KrMS § 175 lg 1 p 4 alusel on menetluskuluks määratud kaitsjale väljamakstud riigi õigusabi tasu ning kulu hüvitus. Kohtueelse menetluse käigus on J.Avasoo kaitsjale välja makstud riigi õigusabi tasu ja kulu kokku 879,84 eurot (tl 66-89) ja kohtumenetluse käigus 979,92 eurot (tl 106-107 ) s.o kokku 1859,76 eurot. KrMS § 180 lg alusel mõistab kohus kriminaalmenetluse kuludena süüdistatavalt välja kokku 2840,76 (981+1859,76) eurot. Kuna menetluskulud on üsna suured ja süüdistatava võimalused vanglas olles sissetulekuid teenida piiratud, peab kohus võimalikuks süüdistatava taotlusel ja KrMS § 180 lg 3 alusel määrata kulude tasumise ositi pikema aja jooksul. KrMS § 313 lg 1 p 101kohaselt tuleb kohtuotsuse resolutiivosas esitada märge selle kohta, kas kannatanu on esitanud käesoleva seadustiku § 38 lõike 5 punktis 2 või 4 sätestatud taotluse. Kannatanu A.H. on taotlenud enda teavitamist süüdistatava vangistusest ennetähtaegsest vabastamisest või kinnipidamisasutusest põgenemisest juhul, kui teavitamine võib ära hoida ohu kannatanule. Seega tuleb seda KrMS § 313 lg 1 p 101 kohaselt otsuse resolutiivosas märkida. /allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik Rita Kulberg 18
(18)