Obsah (4)

§ 183§ 121§ 64§ 76

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 25. mai 2017, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-15-8305 Kohtukoosseis Maarika Kuusk, Aarne Sarjas, Mati Kartau Vaidlu

§ 183

lg 1 - § 25 lg 2 ja § 26 lg 1;

§ 121

lg 2 p 3 ja § 199 lg 2 p-de 4,8 järgi.

§ 64

ja § 68 kohaldamisega mõisteti karistuseks 1 aasta 11 kuud ja 28 päeva vangistust tingimisi 2-aastase tähtajaga. Viru Maakohtu

1. jaanuari
2. a määrusega pöörati mõistetud karistus täitmisele. Selle algusaeg on
3. jaanuar 2016 ja lõpptähtaeg
4. jaanuar
6. Viru Maakohtu
7. mai 2017 määrusega jäeti K.V vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamata. Kohus märkis et, K.V käitumine vangistuses ei ole õiguspärane, sest tal on kaks distsiplinaarkaristust. K.V on korduvalt kriminaalkorras karistatud. Ta kannab esimest vangistust vara- ja isikuvastaste ning narkokuriteo eest. Süütegude jätkuv toimepanemine näitab, et K.V ei ole teinud karistustest järeldusi ega ole võimeline seaduskuulekalt käituma. Viimase kohtuotsusega allutati K.V käitumiskontrollile. Ta eiras käitumiskontrolli nõudeid, mistõttu pöörati karistuse osa täitmisele. Sellest järeldas kohus, et tingimuslik karistus K.V õigusrikkumistest hoiduma ei paneks. Vabanemisjärgset toimetulekut halvendab ja uute kuritegude riski suurendab K.V töökoha puudumine. Kohus leidis, et K.V esineb kõrge käitumiskontrollist kõrvalehoidumise risk, mistõttu ei ole tema ohtlikkust ühiskonnas võimalik kriminaalhoolduse ajal alandada. Varasem ebaõnnestunud kriminaalhooldus näitab, et K.V käitumine võib katseajal olla negatiivne, kriminaalhoolduse täitmine probleemne ning selle eesmärgid jäävad täitmata. Ka enne vangistust oli kinnipeetaval elukoht ja lähedaste toetus, ent see ei takistanud tal õiguskorda rikkuda.
8. K.V vaidlustas maakohtu lahendi ja taotleb selle tühistamist ja uue määruse tegemist, millega vabastada ta tingimisi enne tähtaega. Määruskaebuse väited on lühidalt kokkuvõetuna järgmised. K.V palub vaatamata teda iseloomustavatele negatiivsetele asjaoludele võimalust tõestada, et on paljudes asjades järele mõelnud ja oma ellusuhtumist kardinaalselt muutnud. Ta soovib näidata, et on suuteline elama seaduskuulekat elu ning tegema normaalset tööd. Üksiti on K.V aru saanud, et tema süüteod on tingitud liigsest alkoholi ja teiste mõnuainete tarvitamisest. Nüüd aga on ta aru saanud, et on elanud valesti, pannes toime palju mõttetuid tegusid. Väärtushinnangud on vanglas viibitud aja jooksul täielikult muutunud ning sellega seonduvalt ka ellusuhtumine. Poolteist aastat on piisavalt pikk aeg selleks, et teha järeldusi ja oma eksimustest aru saada. K.V on kodu ja inimesed, kes on teda vaatamata eksimustele nõus aitama ja toetama ning kellele K.V omakorda soovib tõestada, et nad ei pea temas pettuma. Määruskaebuse esitaja soovib tehtu heastada, ei taha vanu eksimusi korrata, lubab hoiduda alkoholist ja muudest mõnuainetest, elada seaduskuulekat elu, teha tööd ning järgida ühiskonnas kehtivaid reegleid. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
9. Ringkonnakohus, kaalunud K.V edasikaebuse argumente ja juhindudes siseveendumusest ja kohtupraktikast, jätab kaebuse rahuldamata ja vaidlustatud kohtumääruse muutmata. 5.

§ 76

lg 4 annab süüdimõistetu vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise eelduste hindamisel ulatusliku otsustusruumi. Kõrgema astme kohus on õigustatud edasikaebemenetluses kohtu kaalutlusõigusesse sekkuma, kui

§ 76

lg 4 kohaldamisel tehtud kaalutlusvea tagajärjeks on selge materiaal- või menetlusõiguse rikkumine, mille tõttu võis isik jääda ebaõigesti karistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega vabastamata (RKKKm 3-1-1-12-17, p 16). Kaalutlusveana kohtupraktika mõttes tuleb käsitada olukorda, kus vaatamata kinnipeetava vabastamise kasuks rääkivatele rohketele asjaoludele jäetakse põhjendamata, miks need tegurid võrdluses kuriteo toimepanemise asjaoludega ei saa kaasa tuua isiku ennetähtaegset vabastamist. Samuti on menetlusõiguse olulise rikkumisena kõrgemas kohtus käsitatud olukorda, kus kohtud on lähtunud asja otsustamisel ebaõigest karistusaja pikkusest (RKKKm 3-1-1-59-14, p-d 10.1, 10.2). Ringkonnakohtu hinnangul on maakohtu lahendi põhjendused veenvad, ammendavad ja asjakohased ning määruskaebuses märgitu ei anna alust väita, et kohus tegi

§ 76lg-s 4 sätestatud materiaalseid aluseid hinnates kaalutlusvea.

Kohtupraktikas on leitud, et vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise peamine sisuline eeldus on isiku edasine õiguskuulekas käitumine. Kõnealuse eelduse olemasolu saab

§ 76

lg 4 kohaselt hinnata eelkõige selle kaudu, kuidas isik ennast on karistuse kandmise ajal ülal pidanud ja kas ta on täitnud individuaalses täitmiskavas ette nähtud eesmärgid. Süüdlase resotsialiseerumise võimalusi tuleb seejärel hinnata veel isiku elutingimuste ja ennetähtaegse vabastamisega kaasnevate elutingimuste järgi (RKKKm 31-1-12-17, p 20).

1. K.V iseenesest ei vaidle vastu kohtu järeldustele, et teda iseloomustab palju negatiivseid asjaolusid. Määruskaebuse põhiväide seisneb selles, et K.V on vigadest aru saanud, nendest õppinud ning soovib elada edasi seaduskuulekalt ja heastada lähedaste kannatlikkuse. K.V märgib, et on vangistuses oma eksimustest aru saanud. Apellatsioonikohus leiab, et kuna K.V määruskaebus ei sisalda mingeidki vastuväiteid selle kohta, et maakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaal- või menetlusõigust, mis oleks kaasa toonud kaalutlusvea, siis tulenevalt määruskaebemenetluse raamidest ei too ainuüksi isiku lubadused ja 2 2 kinnitused, et ta on nüüd aru saanud ja soovib muutuda, kaasa I astme kohtu lahendi tühistamist. Nagu maakohus ka oma lahendis märkis, on K.V varem kriminaalkorras karistatud, tema kriminaalhooldus ebaõnnestus ning ka isiku käitumine vangistuses ei ole õiguspärane. Lisaks arvestab ringkonnakohus, et uue vägivaldse kuriteo toimepanemise riskiprognoos on vangla hinnangu kohaselt 47%. Seetõttu ei saa tema vabastamine tugineda vaid lubadustele. Seda enam, et K.V on keeldunud osalemast sotsiaalprogrammides „Eluviisitreening“ ja „Viha juhtimine“, kuna leiab, et need on talle ebavajalikud. Ka K.V osundused vabanemisjärgsetele tingimustele, sh kodu olemasolu ja lähedaste toetus ei ole kaalukeeleks, mis tingiks tema vabastamise – nagu maakohus õigesti märkis, oli kodu ja pere süüdlasel ka õigusrikkumiste toimepanemise ajal. Seega ei eviks nimetatu määravat tähendust uute kuritegude ärahoidmise seisukohast. Kriminaalhooldus aga oleks suure tõenäosusega määratud luhtumisele, kuivõrd eelmisel katseaja nõudeid ja kohustusi hakkas K.V rikkuma peaaegu katseaja alguses.
2. Eeltoodut arvestades ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1 ja 337 lg 1 p-st 1 jätta maakohtu määrus muutmata ja K.V määruskaebus rahuldamata. /allkiri/ Maarika Kuusk 3 /allkiri/ Aarne Sarjas 3 /allkiri/ Mati Kartau