) § 47 lg 1 ning väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 120, 123 lg 2, § 132 p 2, § 133-135 kohus otsustas:
Igakuise makse suurus on mitte vähem kui 150,00 EUR. 4. Rahatrahv tuleb tasuda kohtuvälise menetleja 14.07.2021 otsuses näidatud arveldusarvele. Edasikaebamise kord Väärteomenetluse seadustiku (VTMS) §-de 155 ja 156 alusel on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal õigus esitada kassatsioonikaebus Riigikohtule Harju Maakohtu Tallinna kohtumaja kaudu 30 päeva jooksul arvates kohtuotsuse kättesaamisest, teatades kassatsiooni esitamisest maakohtule 7 päeva jooksul, alates kohtuotsuse või selle lõpposa kuulutamisest. Asjaolud: Politsei- ja Piirivalveameti Põhja Prefektuuri Liiklusjärelvalvekeskuse poolt 16.06.2021 koostatud väärteoprotokolli nr 2317,21,004489 kohaselt juhtis S.D 16.06.2021 kella 08.54 ajal Harju maakonnas, Laki tn. 13 juures, Kadaka tee ja A.H. Tammsaare tänavate vahel mootorsõidukit Opel Movano, r/n xxxxxx, isikuna, kelle ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,60 mg/l. Tõendusliku alkomeetri lõplik mõõtetulemus oli 0,40 mg/l (0,45 mg/l +/- 0,05 mg/l). Menetlusalune isik rikkus seega LS § 69 lg 3 nõudeid, pannes sellega toime väärteo, mis on kvalifitseeritav LS § 224 lg 2 järgi. Politsei-ja Piirivalveameti Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelvalvekeskuse poolt koostatud 14.07.2021 otsuse alusel karistati S.D LS § 224 lg 2 järgi kvalifitseeritud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 150 trahviühiku ulatuses, s.o 600 eurot ning LS § 224 lg 3 alusel võeti ära mootorsõiduki juhtimisõigus 3 kuuks. Kaebaja seisukoht ja taotlus: Kaebaja nõustus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Kaebuses ei vaidlusta kaebaja väärteo toimepanemise asjaolusid, vaid palub jätta juhtimisõigus talle alles, kuna tal on xxx puue ning xxx töövõime. Kui juhtimisõigus talle alles jätta, siis saab tööd teha ning trahvi maksta. Kohtuvälise menetleja seisukoht ja taotlus: Kohtuväline menetleja esitas kohtule väärteoasja toimiku ja kirjaliku seisukoha. Kohtuistungil osalemist kohtuväline menetleja ei soovinud. Kohtuväline menetleja kirjaliku seisukoha kohaselt jääb kohtuväline menetleja otsuses toodud seisukohtade juurde. Märgib lisaks, et vastavalt Riigikohtu otsusele 3-1-1-58-14, p-d 8-9, peab liikumispuude olemasolu üldjuhul tõendama menetlusalune isik. Menetlusalune isik ei ole esitanud väidete tõele vastavuse kontrolliks tõendeid ei töötukassalt ega sotsiaalkindlustusametilt. Samuti ei ole menetlusalune isik esitanud tõendeid selle kohta, et ta autojuhina töötab. Transpordiameti liiklusregistri andmete kohaselt on isiku nimele väljastatud taksojuhi tegevusluba nr XXXXXXX ning väärteoprotokollil on märgitud töökohaks xxx xxx, kuid sellekohaseid tõendeid esitatud ei ole. Samas Riigikohtu otsuse on välja toodud, et puue ja töövõimetus on erinevad seisundid, millest ühe tuvastamine ei tähenda iseenesest teise olemasolu. Töövõimetus tuvastatakse erinevalt puudest riikliku pensionikindlustuse seaduse (RPKS) § 5 p 2 ja §-de 14 jj alusel. Kui puuet hinnatakse raskusastmete järgi (PISTS § 2 lg 21), siis osalist töövõimetust määratakse protsentides (RPKS § 14 lg 1 p 2 ja § 16 lg-d 5 ja 6). Üksnes osalist töövõimetust kinnitavate tõendite esitamine ei ole võrdsustatav puude tuvastamisega
Vastavasisulise liikumispuuet tõendava dokumendi esitamisel tuleb välja selgitada, kas tuvastatud liikumispuue on kooskõlas puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seadusega ja selle alusel kehtestatud õigusaktidega. Lisaks tuleb tuvastada, kas isiku jaoks on liikumispuudest tingitult hädavajalik mootorsõiduki juhtimisõiguse olemasolu. Selle kindlakstegemisel tuleb lähtuda muu hulgas menetlusaluse isiku puude olemusest ja raskusest, vajadusest käia ravi- või rehabilitatsiooniasutuses, samuti isiku töö ning õpingute asukohast. Peab hindama ka isikule kättesaadavaid alternatiivseid liiklemisvõimalusi, sh ühistranspordiühendust. Lähtudes eelpool toodust asub kohtuväline menetleja seisukohale, et S.D-le määratud karistus on kooskõlas
lg-s 1 sätestatud karistuse mõistmise üldalustega ning arvestab menetlusaluse isiku eripreventiivset prognoosi ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Alused kaebuses esitatud põhjendustel kohtuvälise menetleja 14.07.2021 otsuse muutmiseks puuduvad. Kohtu seisukoht: VTMS § 120 järgi võib maakohus kohtuistungit korraldamata lahendada kaebuse kirjalikus menetluses ja teha lahendi VTMS § 132 sätteid järgides, kui kohus on saatnud kaebuse koopia kohtumenetluse teisele poolele ning selgitanud tema seisukoha kaebuse suhtes ning kohtumenetluse pooled on kaebuses või selle vastuses teatanud, et nad ei soovi istungist osa võtta. Kohtu hinnangul saab käesoleva asja lahendada kirjalikus menetluses: kaebaja ja kohtuväline menetleja nõustusid asja lahendamisega kirjalikus menetluses; kaebaja on kohtule esitanud ammendavad selgitused, menetleja esitas väärteoasja originaaltoimiku ning kirjaliku seisukoha. LS § 224 lg 2 näeb ette vastutust mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest isiku poolt, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50–1,49 milligrammi või kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25–0,74 milligrammi. S.D-le heidetakse ette 16.06.2021 mootorsõiduki joobes juhtimist, kus ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus 0,40 mg/l. Kaebaja ei vaidlustanud kaebuses kohtuvälise menetleja otsuse aluseks olnud faktilisi asjaolusid. Kohtu hinnangul on menetlusaluse isiku süü tõendamist leidnud tunnistaja Allar Kutsari ütlustega, mille kohaselt teostas ta 16.06.2021 liiklusjärelvalvet, kui kella 08.54 ajal pidasid Laki tänaval kinni mootorsõiduki Opel Movano, r/n xxxxxx, mille juhil märkasid esinevat joobele viitavaid tunnuseid ning paludes puhuda indikaatorvahendisse said tulemuseks 0,60 mg/l; joobeseisundile viitavate tunnuste kirjeldamise protokolliga, millest nähtub, et S.D esines 16.06.2021 silmade punetust, aeglast kõne, koordinatsiooni kergeid häireid ning unisust; sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsusega, mille kohaselt kõrvaldati S.D sõiduki juhtimiselt kuivõrd S.D suhtes oli alust arvata, et ta veres või väljahingatavas õhus oli alkoholi üle lubatud piirmäära; indikaatorvahendi kasutamise protokolliga, millest nähtub, et 16.06.2021 mõõdeti S.D indikaatorvahendiga Alcoquant 6020 plus, nr A418868, alkoholijoove 0,60 mg/l; tõendusliku alkomeetri väljatrükiga, millest nähtub, et S.D mõõdeti 16.06.2021 tõendusliku alkomeetriga Dräger Alcotest, nr 7110 lõplikuks alkoholijoobeks 0,40 mg/l. Menetlusalune isik on andnud ütluseid, mille kohaselt oli ta eelmisel päeva õlut joonud ning arvas, et järgmine päev saab mootorsõidukit juhtida. S.D joobe suuruseks tuvastati mitte vähem kui 0,40 mg/l. Kohus leiab, et sellises seisundis sõiduki juhtima asumine on toime pandud otsese tahtlusega. Isik paneb teo toime otsese tahtlusega, kui ta teab, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu, ja tahab või vähemalt möönab seda (
Arvestades tuvastatud alkoholisisalduse määra väljahingatavas õhus, pidas menetlusalune isik kohtu arvates võimalikuks juhile keelatud seisundit enesetunde pinnalt. Süüd ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Karistus: Vastavalt
Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Käesolevas asjas kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid tuvastatud ei ole. Kohtuväline menetleja on määranud S.D-le karistuseks LS § 224 lg 2 järgi kvalifitseeritud väärteo toimepanemise eest rahatrahvi 150,00 trahviühikut, s.o 600,00 eurot ning võtnud lisakaristusena LS § 224 lg 3 alusel ära mootorsõiduki juhtimisõiguse 3 kuuks. LS § 224 lg 2 näeb põhikaristusena ette rahatrahvi kuni 300 trahviühiku ulatuses, aresti või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kuni kaheteistkümne kuuni. Kohtu hinnangul vastab põhikaristuse suururus, s.o 150 trahviühikut S.D süü suurusele ning karistuse eesmärkidele. Vaatamata asjaolule, et S.D on varasemalt väärteokorras 1-l korral karistatud, ei tohiks kohtu hinnangul mõistetud karistus jääda alla keskmise määra. Vähetähtsaks asjaoluks ei saa siin lugeda seda, et tuvastatud joobesuurus ei olnud LS § 224 lg 2 märgitud piiridest miinimumlähedane, samuti ei olnud S.D süü väike, kuna ta pani teo toime linnas, hommikusel ajal, mil liikus on oluliselt tihedam. Kaebuse esitaja vaidlustab lisakaristuse määramist. Lisakaristuse on kohtuväline menetleja määranud minimaalses määras. Seega ei ole küsimuse alla lisakaristuse suurus, vaid selle määramine üldse. Kaebaja on palunud lisakaristust mitte kohaldada, kuna tal on puue ning osaline töövõime.
lg 2 kohaselt ei tohi mootorsõiduki juhtimise õigust võtta ära isikult, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu. Riigikohus on oma lahendis nr 3-1-1-58-14 märkinud, et liikumispuude olemasolu peab üldjuhul tõendama menetlusalune isik. VTMS § 115 lg 5 p 2, 4 kohaselt tuleb kaebuse esitajal esitada koos kaebusega tõendid ning muud kaebuse esitaja poolt vajalikuks peetavad dokumendid. Kohus loeb kaebaja argumendi tervisliku seisundi osas paljasõnaliseks, kuivõrd kaebaja ei ole esitanud ühtegi kinnitavat tõendit, mis näitaks, et liikumispuudest tingituna on isikul juhtimisõiguse olemasolu hädavajalik. Kohus ei nõustu kohtuvälise menetlega selles, et S.D suhtes ei täidaks sel korral põhikaristus oma eesmärki. Riigikohus on oma lahendis nr 3-1-1-18-17 rõhutanud, et lisakaristust nagu põhikaristustki tuleb mõista
Öeldu tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades karistust kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Lisakaristuse mõistmisel peab aga arvestama selle kahetist iseloomu: lisakaristus ei täida üksnes süüd heastavat, vaid ka ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet. Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Lisakaristuse seisukohalt olulistel eripreventiivsetel kaalutlustel tuleb arvestada, kui rängalt juhtimisõiguse äravõtmine iseenesest ja karistuse aeg isikule mõjub (võttes seejuures arvesse, kas tegemist oli harjumus- või juhusesüüteoga). Kohus ei pea lisakaristuse kohaldamist käesoleval hetkel vajalikuks asjaolul, et tegemist ei ole S.D puhul harjumussüüteoga, s.t isikut varem samalaadse teo eest karistatud ei ole. Kohtu hinnangul ei saa eeltoodu põhjal jõuda järeldusele, et juhtimisõiguse alles jätmise korral võib süüdlane olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik ning jätkata samalaadsete rikkumistega. Kohus märgib, et kui aga isik paneb uue samalaadse rikkumise toime, siis on kahtlemata järgmisel korral vajalik ta mõneks ajaks juhtimisõiguselt kõrvaldada. Kohtu hinnangul on S.D-le kohaldatud põhikaristus käesoleval hetkel karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav. Kaebuse esitaja on kohtueelses menetluses palunud rahatrahvi ajatamist. Kohtu hinnangul võib kaebaja
lg 2 sätestatut silmas pidades tasuda rahatrahvi ositi, 4 kuu jooksul, mil igakuise makse suurus on mitte vähem kui 150,00 eurot. Kohtu hinnangul on rahatrahvi suurust arvestades oluline, et see saaks isikul õigel ajal tasutud. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse 14.07.2021 otsus väärteoasjas nr 2317,21,004489 tuleb tühistada ja teha uus otsus ning mõista S.D LS § 224 lg 2 järgi süüdi ja karistada rahatrahviga 150 trahviühiku ulatuses. S.D tuleb tasuda rahatrahv 600,00 (kuussada) EUR.
Igakuise makse suurus on mitte vähem kui 150,00 EUR. Rahatrahv tuleb tasuda kohtuvälise menetleja 14.07.2021 otsuses näidatud arveldusarvele. (allkirjastatud digitaalselt)
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.