Obsah (9)

§ 407§ 657§ 434§ 420§ 651§ 2§ 173§ 444§ 445

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Andra Pärsimägi, Indrek Parrest, Kersti Kerstna-Vaks Otsuse tegemise aeg ja koht 16. november 2022, Tartu Tsiviilasja number 2

§ 407lg 6).

Hageja nõuded on põhjendatud põhivõla ja intressi osas. Maakohus viitas Riigikohtu lahendile tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16 ning tuvastas, et kostjalt väljamõistetavaid viiviseid tuleb vähendada seadusjärgse viivisemäärani. Eelduslikult tuleks VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 alusel hinnata tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. 3 MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

1. Hageja (apellant) esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles vaidlustab maakohtu otsuse p-de 1 (osas, milles maakohus jättis rahuldamata hagiavalduse esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise lepingus kokkulepitud intressimääras) ja 6 (menetluskulude välja mõistmine) osas. Hageja palub teha vaidlustatud osas uue otsuse, millega välja mõista kostjalt hageja kasuks viivis kuni hagiavalduse esitamiseni 259, 26 eurot ja menetluskulud 535 eurot. Menetluskulud ringkonnakohtus palub hageja jätta kostja kanda. Maakohus on ebaõigesti vähendanud hageja viivisenõuet VÕS § 113 g 1 teises lauses sätestatud määrani. Kokkuleppe kohaldatava intressi- ja viivisemäära suhtes paikneb lepingute põhitingimustes, mida kostja sai lepingu sõlmimisel mõjutada ja mida ta aktsepteeris. Seega ei ole kokkulepe viivisemäära suhtes tüüptingimus, vaid kostjaga eraldi läbi räägitud. Laenuandjal on põhimõtteliselt õigus nõuda tarbijalt viivist samas ulatuses, milles pooled tarbijakrediidilepingus intressimäärana kokku lepivad. VÕS § 415 lg 1 esimene lause viitab ka VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele. Kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama ka sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg-s 1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmandas lauses sätetatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimääras. Hageja jääb oma seisukoha juurde, et sissenõutavaks muutunud viivisenõue määraga 39,98% aastas on põhjendatud. Kuivõrd maakohus jättis hagi ebaõigesti osaliselt rahuldamata, tuleb muuta ka menetluskulude jaotust, millega jäeti menetluskuludest 40% hageja kanda ja 60% kostja kanda. Tegemist ei olnud tavapärase „tüüphagiga“. Hageja menetluskulud on tervikuna põhjendatud.
2. Kostja (vastustaja) apellatsioonkaebusele ei vastanud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
3. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt ja maakohtu otsus tuleb materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu tühistada

§ 657

lg 1 p 2 alusel osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata hagiavalduse esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise lepingus kokkulepitud intressimääras väljamõistmiseks (resolutsiooni p 2) ning teha selles osas uus otsus, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja viivis kuni hagiavalduse esitamiseni 259, 26 eurot. Ülejäänud osas jääb maakohtu otsus muutmata. 8.

§ 407

lg 1 järgi võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. Sama paragrahvi lõikest 6 tuleneb, et kui hageja on nõus tagaseljaotsuse tegemisega, kuid hagi ei ole hagiavalduses märgitud ulatuses ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud, teeb kohus otsuse, millega jätab hagi rahuldamata. Ringkonnakohtu arvates ei ole

§ 407

lg 6 järgi tehtav otsus tagaseljaotsus

§ 407

lg 1 alusel, vaid kohtuotsus kui sisuline lahend, millega jäetakse hagi õigusliku põhjendamatuse tõttu rahuldamata. Seega sisaldab praeguses asjas vaidlustatud maakohtu lahend kahte erineval õiguslikul alusel tehtud otsust – esiteks tagaseljaotsust, millega maakohus hagi rahuldas (

§ 407

lg 1), ning teiseks kohtuotsust kui sisulist lahendit (

§ 434), millega maakohus jättis hagi õigusliku põhjendamatuse tõttu rahuldamata.

Hageja saab esitada sisulise kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse (

§ 420lg 1 teine lause).

4 Hageja on apellatsioonkaebuses vaidlustanud maakohtu lahendi üksnes osas, milles kohus jättis hagi rahuldamata (st asja sisulise lahendamise osas). Ringkonnakohus kontrollib maakohtu otsuse põhjendatust ja seaduslikkust vaidlustatud osas, s.o osas, milles hagi jäeti rahuldamata ja vähendati hageja esindajakulusid (

§ 651lg 1).

1. Ringkonnakohtus selgitab, et
2. detsembril 2017 ja
3. jaanuaril 2018 sõlmitud lepingutest tulenev viivisekokkulepe, mille kohaselt arvestatakse viivist intressimääraga võrdses määras (üldtingimuste p 7.1, dtl 41), on VÕS § 35 lg 1 mõttes tüüptingimus, kuna pooled ei ole seda viivisekokkulepet eraldi läbi rääkinud. Lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust (VÕS § 42 lg 3 p 5). Ringkonnakohtu hinnangul ei saa aga VÕS § 42 lg 3 p 5 mõttes pidada ebamõistlikuks sellist hüvitist, mida seadusandja lubab tarbijalt nõuda. VÕS § 415 lg 1 esimese lause järgi ei või tarbijalt nõuda VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivisemäärast kõrgemat viivist. Ringkonnakohtu selgitab, et VÕS § 415 lg 1 esimene lause viitab ka VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele (vt Riigikohtu
4. jaanuari 2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-08, p 12). Seega juhul, kui tarbijakrediidilepingus on kokku lepitud intressimäär, mis on kõrgem kui seadusjärgne viivisemäär, on pooltel vastavalt VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele lubatud kokku leppida intressimääraga samas viivisemääras või, kui kokkulepe viivisemäära kohta puudub, kehtib viivisemäärana kokkulepitud intressimäär. Järelikult, kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, peab võlgnik arvestama, et maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg 1 ja § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi. Kuna seadusandja lubab eelmärgitust tulenevalt tarbijalt nõuda viivist samas ulatuses, mis on tarbijakrediidilepingus ette nähtud intressimäär, siis ei saa sellist viivisekokkulepet pidada VÕS § 42 lg 3 p 5 mõttes tarbijat ebamõistlikult kahjustavaks ja VÕS § 42 lg 1 alusel tühiseks. Eeltoodu ei välista võimalust kohustatud isiku taotlusel viivist VÕS § 113 lg 8 ja § 162 alusel vähendada. Praegusel juhul on lepingutes kokku lepitud, et viivist arvestatakse intressimääraga võrdses määras.
5. detsembri 2017 ja
6. jaanuari 2018 lepingutes on intressimäär 39,98% aastas (dtl 27 ja 33). Kuivõrd lepingujärgne intressimäär on suurem kui VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud intressimäär, kohaldub VÕS § 113 lg 1 kolmas lause ja viivist tuleb arvestada lepingutes ette nähtud intressimääras, s.o 39,98% aastas. Ringkonnakohus märgib, et VÕS § 4062 lg-st 1 tulenevalt on tarbijakrediidileping tervikuna tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr (VÕS § 406 lg 1) aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Hagiavaldusest ega hagile lisatud lepingutingimustest ei nähtu, et kostja poolt sõlmitud lepingud oleks VÕS § 4062 lg 1 alusel tühised. Enne
7. detsembri 2017 ja
8. jaanuari 2018 lepingute sõlmimist oli Eesti Pank viimati avaldanud tarbimislaenude keskmise kulukuse määra
9. novembril 2017, mis oli panga teate järgi 18,81%. Kostja poolt sõlmitud lepingutest nähtuv kulukuse aastamäär 49% ei ületa viidatud keskmist kulukuse määra enam kui kolm korda. Maakohtu viidatud Riigikohtu otsusest tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16 tulenevaid juhiseid ei saa käesoleva asja lahendamisel kohaldada, kuna selles asjas polnud poolte vahel kokkulepet intressimäära kohta. Pooled olid kokku leppinud üksnes viivisemääras. 5
10. Kokkuvõttes leiab ringkonnakohus, et hageja sissenõutavaks muutunud viivise nõuded on õiguslikult põhjendatud ning need tuleb rahuldada. Seega tuleb maakohtu otsus viiviste suuruse osas tühistada. Kuivõrd ringkonnakohus ei tühista praegusel juhul maakohtu otsust osas, milles on tehtud tagaseljaotsus (

§ 407

lg 1), vaid osas, milles maakohus on jätnud hagi

§ 407

lg 6 alusel sisulise otsusega rahuldamata, siis

§ 657lg 2 ei kohaldu ning ringkonnakohus saab teha ise uue lõpplahendi.

Kuna hageja viivisenõude lahendamine ei eelda faktiliste asjaolude täiendavat tuvastamist, ei oleks asja tühistatud osas maakohtule uueks lahendamiseks saatmine ka menetlusökonoomiaga kooskõlas (

§ 2

). Ringkonnakohus teeb asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uue otsuse, millega rahuldab hagi täies ulatuses ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja hagi tervikteksti esitamise seisuga (

1. juuni 2022) sissenõutavaks muutunud viivise. Hageja nõuab lepingutest tuleneva põhivõla eest viivist alates
2. veebruarist 2020 kuni
3. juunini 2022 intressimääras 39,98% aastas. Alates
4. juunist 2022 nõuab hageja viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Hageja esitatud viivisearvestus (dtl 47) on korrektne. Kokku on sissenõutavaks muutunud viivis perioodil
5. veebruar 2020 -
6. juuni 2022 (844 päeva) 259,26 eurot. Järelikult tuleb nimetatud summa kostjalt hageja kasuks välja mõista. Hageja ei ole vaidlustanud maakohtu otsust resolutsiooni p 4 osas, milles maakohus otsustas lõpetada sissenõutavaks muutunud viivise arvestuse, kui see koos väljamõistetud ja sissenõutavaks muutunud kõrvalnõuetega võrdsustub põhinõudega, mis on 280, 73 eurot.
7. Hageja vaidlustab maakohtu otsust menetluskulude jaotuse osas ja palub mõista kogu hageja taotletud riigilõivu ja esindajakulud (kokku 535 eurot) kostjalt välja. Ebaõige on hageja väide, et maakohus on jätnud menetluskulud 40% ulatuses hageja kanda ja 60% ulatuses kostja kanda. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja 325 eurot (mis oli ca 60% hageja taotletud menetluskuludest). Kuivõrd maakohus jättis menetluskulud kostja kanda ning ringkonnakohtu lahendi tulemusena rahuldatakse hagi täies ulatuses, ei ole vajalik muuta menetluskulude jaotust hagi täies ulatuses rahuldamise tõttu (

§ 173lg 3 esimene lause ja § 162 lg 1).

Seega jääb apellatsioonkaebus rahuldamata osas, millega vaidlustatakse menetluskulude jaotust. Maakohus ei ole menetluskulude jaotust ega menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramist põhjendanud. Kuigi

§ 444

lg 4 alusel võib tagaseljaotsuse teha kirjeldava ja põhjendava osata, ei kehti see ringkonnakohtu hinnangul menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse kindlaksmääramisele (

§ 173lg 1 ja § 174 lg 1).

Tegemist on olulise menetlusnormi rikkumisega, mis on ringkonnakohtu poolt kõrvaldatav. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus määranud hageja menetluskulud maakohtus kindlaks põhjendatud ja vajalikus suuruses (325 eurot, sh riigilõiv 175 eurot ja esindajakulu 150 eurot). Tegemist on n-ö tüüphagiga, mille põhitekst on välja töötatud korduvaks kasutamiseks ning mille õiguslikud põhjendused on suures osas trafaretsed. Samuti ei ole hagiavaldusele lisatud tõendite maht suur ja vaidluse sisu õiguslikult keeruline. Arvestades võrdlemisi kõrget tunnihinda (120 eurot), võib eeldada esindaja suuremat efektiivsust ajakulu kasutamisel. Järelikult tuleb jätta maakohtu otsus muutmata osas, millega määrati hageja menetluskulude rahaliseks suuruseks 325 eurot. 12. Apellatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb apellatsioonimenetlusega seotud menetluskulud jätta poolte endi kanda (

§ § 171 lg 1), mistõttu teiselt poolelt väljamõistetavad menetluskulud puuduvad. 6 13. Ringkonnakohus rahuldab hageja taotluse määrata kindlaks kohtulahendi täitmise kord selliselt, et kostjal tuleb kanda menetluskulud Julianus Inkasso OÜ pangakontole nr EE147700771000526428 viitenumbriga 915564385 (

§ 445lg 1).

(allkirjastatud digitaalselt) Andra Pärsimägi (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest 7 (allkirjastatud digitaalselt) Kersti Kerstna-Vaks