Obsah (6)

§ 232§ 436§ 442§ 657§ 235§ 367

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Margit Vutt, Kersti Kerstna-Vaks, Andra Pärsimägi Otsuse tegemise aeg ja koht 23. november 2022, Tartu Tsiviilasja number 2-21

§ 232

lõiget 1, kui tuvastas, et tõendist nähtub, et pooled sõlmisid hinnapakkumises toodud tingimustel lepingu. Maakohus rikkus

§ 436

lõiget 1, kui jättis põhjendamata, mille alusel ta tuvastas, et poolte vahel oli sõlmitud suuline töövõtulepingu hinnapakkumises toodud tingimustel ning mille alusel järeldati, et lisaks hõlmas leping ka täiendavaid ehitustöid, mis ei ole fikseeritud esialgses 3 hinnapakkumises. Maakohus ei põhjendanud seda, millele tuginedes saab järeldada, et kostja nõustus hinnapakkumisega. Maakohus jättis ka tuvastamata, milliseid tõid hageja tegi. Maakohus on otsuses sõna-sõnalt korranud hagis märgitut. Kuivõrd maakohus oli tõendeid hinnates õigesti jõudnud järeldusele, et poolte vahelised kokkulepped tööde teostamise ja tasustamise kohta sõlmiti 19. septembril 2020 toimunud kohtumisel, on maakohus ekslikult järeldanud, et lepiti kokku hinnapakkumises toodud tööd. Maakohus on jätnud tähelepanuta kostja vastuväite, et töid ei tellitud hinnapakkumise alusel. Kostja juhtis korduvalt hageja tähelepanu töös esinevatele puudustele ning faktile, et tööd ei olnud ka seisuga 31.10.2020 lõpetatud. Maakohus on jätnud täielikult põhjendamata, millistele tõenditele tuginedes kohus tuvastas, et tasunõue on muutunud sissenõutavaks. Maakohus on ebaõigesti tuvastanud, et kostja ei eita arvete maksmata jätmist. Maakohus on rikkunud

§ 442

lg-t 8, jättes põhjendamata, miks ta ei nõustu kostja faktiliste väidetega osas, mis puudutab kokkulepet, et arve nr 110920 kuupäevaga 11.09.20 summas 2856,79 annulleeritakse ning viidatud arve asemel koostatakse uus arve summas 2480,00 eurot. Maakohus leidis ekslikult, et Finants & Ekspertiis OÜ auditiga on tõendatud 06.09.2020 ja 01.11.2020 aktides märgitud tööd. Arvete 110920 ja 11120 tasumiseks ei ole kostjal kohustust, kuna kokkulepe tööde ja nende eest tasumise kohta sõlmiti

1. septembril
3. Hageja esitas maakohtu otsuse peale vastuapellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega jäeti hagi rahuldamata ja teha uue otsuse, millega rahuldada hagi täielikult ja mõista kostjalt välja hageja kasuks 5480 eurot ja viivise sellelt alates
4. märtsist 2021 seaduses sätestatud määras, kuid mitte üle 5480 euro. Vastuapellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt jättis kostja tasumata esitatud arved nr 110920 summas 2856,79 eurot ja nr 11120 summas 2567,53 eurot. Kokku võlgneb kostja hagejale 5424,32 eurot. Maakohus võttis otsuse tegemisel ekslikult aluseks kostja
5. septembri 2020 kirja, milles kostja märkis, et hageja ja kostja saavutasid kokkuleppe tööde lõpetamise üle tasuga 4850 eurot. Hageja ei eita läbirääkimiste toimumist
6. septembril 2020, kuid hageja ei ole sõlminud kostjaga kokkulepet, et hageja nõustuks ainult 4850 euro tasumisega.
7. Pooled vaidlesid üksteise apellatsioonkaebustele vastu. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Maakohtu
9. oktoobri 2022 otsus tuleb menetlusõiguse normide olulise rikkumise tõttu

§ 657

lõike 1 punkti 3 alusel tühistada ja asi tuleb saata maakohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohus on seisukohal, et ei saa asja ise lahendada, kuna eelmenetlus maakohtus ei olnud piisav ning menetluses olulised asjaolud on tuvastamata. 8. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus ei ole kooskõlas

§-ga 392 viinud läbi eelmenetlust ega täitnud kohtu selgitamiskohustust. Kuna hagi aluseks on kahe arve (arved nr 110920 ja 11120) tasumata jätmine, pidi maakohus esmalt selgitama välja, milliste tõenditega soovib hageja tõendada seda, et just nende arvete spetsifikatsioonis märgitud tööd on tehtud. Teiseks pidi maakohus selgitama välja, millega soovivad pooled tõendada teenuse osutamise kokkulepitud tasu, selle puudumisel VÕS § 637 lõikes 1 sätestatud tavalist tasu või 4 mõistlikku tasu. Maakohus pidanuks selgitama tõendamiskoormist ja võimalikke kohalduvaid õigusnorme. 9. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on rikkunud otsuse põhjendamise kohustust (

§ 436

lg 1,

§ 442

lg 8) ja ei ole tõendeid hinnanud

§ 235lõikes 1 sätestatut arvestades.

Maakohus on otsuse põhjendavas osas refereerinud poolte esitatud asjaolusid ja tõendeid, kuid ei ole neid piisavalt analüüsinud ega hinnanud.

§ 442

lõike 8 kohaselt märgitakse otsuse põhjendavas osas kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas. Kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega. Kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama.

§ 442

lõikes 8 sätestatud analüüsimiskohustust ei saa täita ainuüksi asjaolude või tõendite loetlemisega või lihtsalt märkimisega, et kohus on mingi asjaolu tuvastanud. Muu hulgas tähendab kohtulahendi põhjendamise kohustus seda, et kohtu põhjendused peavad olema jälgitavad ja seostatud asjas tuvastatud asjaoludega. Menetlusosaliste seisukohad tuleb

§ 442lg 7 järgi esitada otsuse kirjeldavas, mitte põhjendavas osas.

1. Maakohus on leidnud, et kokkulepe tasu kohta on tõendatud
2. septembri 2020 jt e-kirjadega, kuid on jätnud e-kirjad kui tõendid

§ 232

lõike 1 ja

§ 442lõike 8 kohaselt hindamata.

Maakohtu otsusest ei selgu, kuidas jõudis maakohus järeldusele, et pooled on leppinud kokku tööde eest 4850 euro tasumise. Kui kohus leiab, et pooled ei ole tõendanud kokkulepitud tasu või ei ole tasu kokku lepitud, tuleb aluseks võtta VÕS § 637 lg 1, mille kohaselt kuulub maksmisele tavaline tasu, selle puudumisel aga vastavalt asjaoludele mõistlik tasu, kui töövõtulepinguga ei ole tasus või selle suuruses kokku lepitud. Maakohus ei ole VÕS § 637 lõike 1 sisu menetlusosalistele selgitanud. Olukorras, kus ei ole selgelt tuvastatav kokkulepitud tasu suurus, tuleb menetlusosalistele selgitada, et neil on võimalik tõendada tavalise või mõistliku tasu suurust.

1. Ringkonnakohus märgib, et esitatud e-kirjad
2. septembri 2020 nõupidamise kohta ei sisalda kostja väidetud kokkulepet. Kokkulepe tööde sisu ja hinna kohta võidi sõlmida sel kohtumisel suuliselt, kuid seda peab tõendama. Kohus peab tõendeid hinnates jõudma seiskohale, kas
3. septembri 2020 kohtumisel jõuti VÕS § 9 lõike 1 mõttes kokkuleppele ja mis oli sellise kokkuleppe sisu.
4. Maakohus ei ole analüüsinud kostjat väidet, et arve nr 110920 tuli kokkuleppe kohaselt annulleerida. Seda väidet tulnuks analüüsida ning hinnata, kas sellise kokkuleppe sõlmimine on tõendatud. Väite analüüsimata jätmisega rikkus maakohus

§ 442lõiget 8.

13. Maakohus ei ole seostanud asjatundja arvamuses tehtud tõid arvetel märgitud töödega. Kohus peab

§ 232

lõike 1 järgi tõendeid hinnates neid seostama faktiliste asjaoludega ja jälgitavalt põhjendama, miks mingi asjaolu on tõendatud või mitte.

1. Asja uuel läbivaatamisel peab maakohus alustama asja läbivaatamist alates eelmenetlusest. Maakohus peab pooltele eelmenetluses selgitama vaidlusele kohalduvaid õigusnorme ja neid pooltega arutama, selgitama välja vaidluseseme ja küsima pooltelt, milliseid asjaolusid pool mingi tõendiga tõendada soovib ning selgitama tõendamiskoormist. Vajadusel tuleb menetlusosalisele anda võimalus esitada täiendavaid tõendeid. Ringkonnakohus möönab, et olukorras, kus vaidluse ese on piisavalt piiritlemata, asjaolud on ebaselged ja tõendid on asjaoludega raskesti seostatavad, on põhjendatud asjas korralda kohtuistung ka olukorras, kus pooled on nõustunud kirjaliku menetlusega. Kui kohus ei korralda kohtuistungit, tuleb selgitamiskohustust täita kirjalikult.
2. Maakohtu otsuse resolutsioon ei ole kooskõlas seadusega. Ringkonnakohus märgib, et maakohus on otsuse resolutsiooni punktid 4 ja 7 ebaselgelt sõnastanud. Otsuse resolutsiooniga lahendab kohus selgelt ja ühemõtteliselt poolte nõuded ja veel lahendamata taotlused, samuti 5 rakendatud hagi tagamise abinõudega seotud küsimused. Resolutsioon peab olema selgelt arusaadav ja täidetav ka muu otsuse tekstita (

442 lg 5). Maakohus on otsuse resolutsiooni p-s 4 märkinud järgmist: „Lõpetada sissenõutavaks muutumata viivise arvestus, kui see koos väljamõistetud ja sissenõutavaks muutunud kõrvalnõuetega summaarselt võrdsustub põhinõudega, s.o 4880 euroga“. Menetluses ei olnud eraldi nõuet viiviste arvestamise lõpetamiseks, samuti ei ole üheselt arusaadav, mida tähendab väljamõistetud ja sissenõutavaks muutnud kõrvalnõuetega summaarne võrdsustumine. Kui maakohus soovis piirata

§-s 367 sätestatud viivise suurust rahaliselt, oleks pidanud seda tegema resolutsiooni punktis, kus viivis on välja mõistetud või sätestama eraldi resolutsiooni punkti, kus on selgelt märgitud, et

§ 367kohaselt väljamõistetud viivise suurus on kindla summaga piiratud.

Eksitav on ka resolutsiooni p 7, millega maakohus jättis menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega kostja kanda. Kui maakohus jaotab menetluskulud võrdeliselt, tuleb ka resolutsioonis näidata, millises ulatuses on menetluskulude ühe või teise menetlusosalise kanda jäetud. 16. Menetluskulude jaotuse otsustab maakohus asja lahendamisel. /digitaalselt allkirjastatud/ 6