Obsah (5)

§ 113§ 88§ 1028§ 6§ 162

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Vahur-Peeter Liin, Indrek Parrest, Triin Uusen-Nacke Otsuse tegemise koht ja aeg Tartu, 25. november 2022 Tsiviilasja number 2

§ 113lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Valmaks Grupp OÜ (hageja I) ja Mihhail Kartsev (hageja II) esitasid
2. detsembril 2021 Viru Maakohtule hagi Krediidikaitse Grupp OÜ (kostja) vastu, milles palusid tunnistada lubamatuks sundtäitmine Jõhvi kohtutäitur Risto Küti menetluses olevates täiteasjades nr 072/2018/1025 ja nr 072/2018/1023, tagastada hagejatele täiteasjas nr 072/2018/1025 enammakstud 3890 eurot 52 senti ning jätta menetluskulud kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt kinnitas Harju Maakohus
3. veebruari
4. a määrusega tsiviilasjas nr 2-18-12 hagejate, Konstantin Atamanovi ja kostja vahel sõlmitud kompromissi ning lõpetas menetluse. Vastavalt kompromissi p-dele 1.1 ja 1.2 kohustusid hagejad ja K. Atamanov tasuma kostjale 8910 eurot 75 senti maksegraafiku alusel. Esimese osamakse 1000 eurot kohustusid 2 hagejad ja K. Atamanov sooritama kostjale
5. veebruaril 2018 ning järgnevad osamaksed samas summas iga kuu 15.-ks kuupäevaks kuni kohustuse täitmiseni. Vastavalt kompromissi p-le 1.3 kohustusid hagejad ja K. Atamanov tasuma kostjale kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist 0,2% päevas võlgnetavalt summalt kuni võlgnevuse täieliku tasumiseni. Kompromissi p-s 1.3 nähti täiendavalt ette, et kui hagejad ja K. Atamanov viivitavad rahalise kohustuse täitmisega rohkem kui 7 päeva, muutub kogu võlgnevus terves ulatuses sissenõutavaks ning kostjal on õigus esitada võlgnevuse sissenõudmiseks täitmisavaldus. Hageja I tasus kostjale esimese osamakse tähtaegselt
6. veebruaril
7. Järgmise osamakse tasus hageja I kostjale
8. märtsil 2018, kuid 500 eurot. Järgneval kuul
9. aprillil 2018 tasus hageja I kostjale
10. märtsi
11. a osamaksest puuduoleva 500 eurot. Seega hageja I küll tegi kostjale makseid kompromissi alusel, kuid ebapiisavas mahus. Hageja II ning K. Atamanov maksekohustust samaaegselt hagejaga I ei täitnud. Kostja esitas
12. augustil 2018 hagejate ja K. Atamanovi suhtes täitmisavalduse kohtutäitur Risto Kütile seoses kompromissist tuleneva võlgnevusega. Täitmisavalduse alusel algatas kohtutäitur
13. augustil 2018 täitemenetluse nr 072/2018/1025 hageja I suhtes, täiteasja nr 072/2018/1024 hageja II suhtes ja täiteasja nr 072/2018/1024 K. Atamanovi suhtes. Täitmisavaldusest nähtuvalt palus kostja algatada täitemenetlused hagejate ja K. Atamanovi suhtes põhinõude 8910 euro 75 sendi sissenõudmiseks. Seega ei ole kostja täitemenetluse algatamisel võtnud aluseks hageja I poolt kostjale tehtud makseid kokku 2000 eurot. Aastate jooksul on hagejad täitnud võlgnevust täiturile, kuid võlgnevus on endiselt tasumata. Kohtutäitur edastas
14. septembril 2021 hagejatele kostja koostatud võlaarvestuse
15. septembri 2021 seisuga, millest nähtub, et täitemenetluse kestel on võlgnevuse katteks kostjale laekunud kokku 15 821 eurot 50 senti. Nimetatud summale lisandub täitemenetluse eel enne sundtäitmisele esitamist tasutud 2000 eurot. Seega on hagejad tasunud kostjale võlgnevuse katteks kokku 17 821 eurot 50 senti. Võlgnevust on tasutud rohkem, kui vaja, mistõttu tuleb hagejate suhtes toimuvad täitemenetlused lõpetada ja enammakstu hagejatele tagastada. Hagejad saatsid
16. oktoobril 2021 kostjale vastuväite ja ettepaneku täitemenetluse lõpetamiseks. Kostja vastas, et võib kaaluda vastutulekut, kuid teeb otsuse peale 4623 euro 68 sendi laekumist. Hagejad tasusid kostjale selle summa, kuid täitemenetlused on lõpetamata. Võlaõigusseaduse (

) § 88 lg 6 p 1 sätestab, et kui võlgnik ega võlausaldaja ei ole määranud, millise kohustuse täitmiseks raha, esemed või teenus arvestatakse, loetakse täidetuks esimeses järjekorras sissenõutavaks muutunud kohustus, teises järjekorras võlausaldaja jaoks kõige vähem tagatud kohustus, kolmandas järjekorras võlgnikule kõige koormavam kohustus, neljandas järjekorras varem tekkinud kohustus. Kompromiss ei näe ette kohustuste täitmise järjekorda. Seega tuleb laekumised arvestada esmalt põhikohustuse katteks. Perioodil 16. veebruar 2018 – 18. aprill 2018 tasus hagja I kostjale 2000 eurot, mistõttu pidi võlgnevuse jääk täitmisavalduse esitamise seisuga olema 6910 eurot 75 senti (8910,75–2000), mitte 8910 eurot 75 senti.

§ 88

lg 6 kantuna tuleb ka ülejäänud laekumised, st täitemenetluse kestel toimunud laekumised arvestada esmalt põhinõude katteks ning seejärel viiviste katteks. Laekumiste järgne põhinõude suurus mõjutab kostja õigust viivisele. Täitedokumendist tulenev nõue on rahuldatud. Võlgnevus sai tasutud

1. augusti 2019 seisuga. Kostjal on õigus saada viiviseid 5020 eurot 23 senti. Hagejad on hagiavalduse esitamise seisuga tasunud kostjale viiviseid 8910 eurot 75 senti, 3890 euro 52 sendi võrra rohkem. Üldjuhul ei või kõrvalnõuded ületada põhinõuet. Seega hageja maksimaalne lubatud võlasaldo saaks olla 17 821 eurot 50 senti (põhivõla kahekordne suurus) ilma täitetasudeta. Esimene osamakse laekus tähtaegselt. Makseviivitus algas teisest osamaksest, mille maksetähtpäev oli täitedokumendist tulenevalt
2. märts
3. Kompromissi määruse 3 resolutsiooni p-i 1.3 kohaselt muutub rahaline kohustus terves ulatuses sissenõutavaks, kui makseviivitus on kestnud rohkem kui 7 päeva. Seega ei saanud kohustus muutuda sissenõutavaks enne
4. märtsi
5. Nõude sissenõutavaks muutumise ajahetk on oluline, hindamaks viivisenõude korrektsust. See, et kostja on täitemenetluse eel toimunud laekumisi arvestanud hilisemalt võlaarvestuses, ei muuda olematuks asjaolu, et täitmisavaldus on esitatud ebaõigete nõuetega. Praegusel juhul on mh vaja hinnata võimalikku vastuolu hea usu põhimõttega. Kui kohus ei pea

§ 88

lg-s 6 sätestatud kohustuste täimise järjekorra rakendamist kohaseks, paluvad hagejad hinnata määratlemata viivisenõude vastavust hea usu põhimõttega ning sellest kantuna jätkuva kohustuse olemasolu / puudumist. Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg-te 1 ja 3 kohaselt võib võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Hagi rahuldamine ei mõjuta täitedokumendi kehtivust ega õigusjõudu. Hagi võib esitada täitemenetluse lõpuni.

1. Kostja vaidles hagile vastu. Hagiavalduses esitatud nõuete materiaalsed eeldused ei ole täidetud. Hagejad on esitanud hagi põhjusel, et nad on väidetavalt tasunud rohkem viiviseid, kui on
2. veebruari
3. a kohtumäärusega kinnitatud kompromissiga ette nähtud. Õiguslik alus nõuda sundtäitmise lubamatuks tunnistamise menetluses viivise vähendamist puudub. Selline nõue on TMS § 221 lg 2 järgi välistatud. TMS § 221 lg 2 kohaselt on TMS § 221 lg-s 1 nimetatud vastuväited kohtulahendi puhul lubatud üksnes siis, kui alus, millel need põhinevad, on tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist. Täiteasjade nr 072/2018/1025 ja nr 072/2018/1023 täitedokumendiks on Harju Maakohtu
4. veebruari
5. a kohtumäärus, mille p-i 1.3 kohaselt leppisid pooled kokku nii võlgnevuse tasumises maksegraafiku alusel, kui selles, et kohustuse täitmisega viivitamise korral on kostjal õigus nõuda viivist 0,2% päevas võlgnetavalt summalt kuni võlgnevuse täieliku tasumiseni. Tegemist on asjaoluga, mis oli pooltele teada ja poolte mõjutada enne kohtumääruse jõustumist. Käesolevas asjas ei esine erandlikke asjaolusid, mis annaks aluse vastuväidete esitamiseks praeguses menetluses, kuna hagejatel oli võimalus menetlusõiguslikult oma vastuväited maksma panna enne kohtumääruse tegemist. Tegemist on olnud kohtuliku kompromissiga. Hagejatel oli võimalik etteulatuvalt hinnata viivise kujunemist maksetega viivitamisel. Seega ei ole hagejad esitanud asjaolusid, mis oleksid tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist. Hagejal ei ole õigust nõuda kostjalt sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis viivise vähendamist aja eest pärast kohtulahendi jõustumist, sest täitedokumendiks oleva kohtulahendi järgi on viivise suurus välja arvutatav. See, et väljamõistetud viivis on pärast kohtuotsuse jõustumist täitemenetluse ajaks ületanud põhinõude, ei ole asjaoluks, mis oleks tekkinud pärast kohtuotsuse jõustumist (Riigikohtu
6. juuni
7. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-17). Käesolevas asjas kohaldub

§ 88

lg 8, mille kohaselt, kui võlgnik peab lisaks rahalisele põhikohustusele tasuma kulutusi ja intressi, loetakse, et täitmine on toimunud esmalt kulutuste, seejärel juba sissenõutavaks muutunud intressi ning lõpuks põhikohustuse katteks.

§ 88

lg 9 sätestab, et võlgnik ei või võlausaldaja nõusolekuta määrata kohustuse täitmiseks

§ 88lg-s 8 sätestatust erinevat järjekorda.

Kostja ei ole andnud hagejatele nõusolekut määrata kohustuse täitmiseks teistsugust järjekorda, samuti ei ole pooled teises täitmise järjekorras kokku leppinud kohtulahendis. Viivis on tekkinud eelkõige hagejate enda tegevuse / tegevusetuse tulemusena. Hagejate poolt tasutud maksete arvelt oli põhjendatud esmalt lugeda tasutuks sissenõudekulud, seejärel viivis ning lõpuks põhikohustus. Hagejad on ekslikult leidnud, et täitmisavalduse esitamise hetkel oleks pidanud põhivõla jääk olema 6910 eurot 75 senti. Enne täitemenetluse avalduse esitamist oli kostjal hagejate vastu juba sissenõutavaks muutnud viivisenõue. TMS § 56 lg-te 1–2 kohaselt rahuldatakse sissenõudja nõue koos viiviste ja muude kõrvalnõuetega, mille suurus nähtub täitedokumendist 4 ning täitemenetlusest saadud raha jaotamisel loetakse võlgniku võlast esmajärjekorras kustutatuks tema kanda olevad kulutused, seejärel sissenõutavad kõrvalnõuded ning alles seejärel põhivõlg. MAAKOHTU LAHEND

1. Viru Maakohus rahuldas
2. juuni 2022 (otsuse kuupäevaks on märgitud
3. juuni, otsus on allkirjastatud
4. juunil) otsusega hagi osaliselt, tunnistas sundtäitmise Jõhvi kohtutäitur Risto Küti menetluses olevates täiteasjades nr 072/2018/1025 ja nr 072/2018/1023 lubamatuks osas, milles võlgnike tasutud maksed kokku ületavad täitedokumendis (Harju Maakohtu
5. veebruari
6. a määrus tsiviilasjas nr 2-18-12) väljamõistetud põhinõuet (8910 eurot 75 senti), viivist põhinõude ulatuses (8910 eurot 75 senti) ja täitemenetluse kulusid. Maakohus jättis hagi enamtasutud 3890 euro 52 sendi tagastamiseks rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda. Kostja esitas
7. augustil 2018 täitmisavalduse hagejate ja K. Atamanovi suhtes täitemenetluse algatamiseks (tl 15–16). Kohtutäitur R. Kütt algatas täitmisavalduse alusel
8. augustil 2018 täitemenetluse nr 072/2018/1025 hageja I suhtes, täiteasja nr 072/2018/1023 hageja II suhtes ja täiteasja nr 072/2018/1024 K. Atamanovi suhtes (tl 17–22). Täitedokumendiks on Harju Maakohtu
9. veebruari
10. a määrus tsiviilasjas nr 2-18-12, millega kohus kinnitas hagejate, K. Atamanovi ja kostja vahel sõlmitud kompromissi ning lõpetas menetluse (tl 11–13). Hagejate hinnangul on sundtäitmine täiteasjades nr 072/2018/1025 ja nr 072/2018/1023 lubamatu, kuna täitedokumendist tulenev nõue on hagejate poolt täidetud. Hagejad on teinud kostjale makseid rohkem, kui kohtulahendi järgi pidanuks, mistõttu tuleb kostjal tagastada hagejatele alusetult saadu. Täitmisavalduse esitamisel esitati vale nõudejääk, millest tulenevalt on väär nii sissenõutavaks muutumise aeg, kui viiviste arvestus. Vastavalt TMS § 221 lg-le 1 võib võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Hagi rahuldamine ei mõjuta täitedokumendi kehtivust ega õigusjõudu. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi eesmärk on täitedokumendi täidetavuse kõrvaldamine, mitte täitedokumendi enda või selle jõustumise kõrvaldamine (Riigikohtu
11. jaanuari
12. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-134-07, p 11). TMS § 221 lg 1 alusel esitatud hagis on võimalik arvesse võtta vaid neid faktilisi (elu)sündmusi, mis on tekkinud pärast täitedokumendiks oleva kohtulahendi jõustumist (Riigikohtu
13. aprilli
14. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-15, p 11). Kostja viited TMS § 221 lg 2 kohaldamise eelduste puudumisele ei ole asjakohased. Hagejate eesmärk ei ole vaidlustada täitedokumendi sisu, sh selles sisalduvat viivise määra, vaid selgitada välja kostja jätkuv nõudeõigus määratlemata viivisele, arvestades seniseid laekumisi nõude katteks. Hagejad on tasunud kohtumääruse täitmisena enne täitemenetluse algatamist 1000 eurot
15. veebruaril 2018, 500 eurot
16. märtsil 2018 ja 500 eurot
17. aprillil 2018 (tl 14) ning täitemenetluse käigus on täitmisena laekunud
18. septembri
19. a seisuga 15 821 eurot 50 senti (tl 28–29). Seega on Harju Maakohtu
20. veebruari
21. a määruse täitmisena laekunud kokku 17 821 eurot 50 senti. Täitmisavaldus esitati kohtutäiturile
22. augustil 2018 (tl 15–16), selle kohaselt oli nõue kokku 12 153 eurot 99 senti, s.o põhinõue 8910 eurot 75 senti (muutus sissenõutavaks
23. veebruaril 2018, avalduses on tehtud viide määruse p-le 1.3) ning viivis täitedokumendi esitamise seisuga 3243 eurot 24 senti, millele lisandus jooksev viivis vastavalt täitedokumendile. Maakohus nõustus hagejate seisukohaga, et makseviivitus algas teisest osamaksest ning kohustus ei saanud muutuda sissenõutavaks varem kui
24. märtsil
25. Esimene osamakse 5 1000 eurot tasuti
26. veebruaril 2018 (tl 14), seega oli põhinõude jääk 7910 eurot 75 senti. Hageja I tasus teise osamakse 500 eurot
27. märtsil
28. Kuivõrd makse tehti tähtajast hiljem (
29. kuupäev), rakendus viivis 0,2 % võlgnevatavalt summalt päevas kuni tasumiseni. Järgmise osamakse 500 eurot tegi hageja I
30. aprillil 2018, olles viivituses eelmisest osamaksest puuduoleva osa tasumisega 32 päeva. Kogu nõue muutus sissenõutavaks vastavalt kompromissi määruse p-le 1.3
31. märtsil
32. Täitmisavaldusel ei ole põhinõue ja viivis märgitud õigesti. Täitemenetluse algatamise seisuga oli põhinõue 7410 eurot 75 senti (tl 30–31). Hagejate väited, nagu oleks alustatud arvestust vale põhinõude algsaldoga, ei vasta tegelikkusele. Väär on küll täitmisavalduses esitatud põhinõue ja viivis, kuid arvestustes on esitatud laekumised õigesti. Kohtu arvestuste kohaselt oli hagejate viivis täitemenetluse esitamise seisuga 2267 eurot 69 senti (153 päeva, perioodi
33. märts 2018 –
34. august 2018 eest 0,2% päevas põhinõudelt 7410 eurot 75 senti). Laekumiste arvestuselt nähtub, et
35. aprilli
36. a hagejate tasutud maksest 500 eurot on põhinõude katteks arvestatud 99 eurot 82 senti ja viivise katteks 400 eurot 18 senti.
37. aprilli
38. a seisuga oli hagejate põhivõlg 7410 eurot 75 senti, viivis kahe päeva eest 1000 euro teise osamaksega viivitamise eest, viivis viie päeva viivitamise eest osamakse 500 euro tasumisega ning viivis alates
39. märtsist 2018 –
40. aprillini 2018 arvestatuna põhinõudelt 7410 eurot 75 senti. Maakohtu hinnangul on
41. aprilli
42. a maksest 400 eurot 18 senti õigesti arvestatud viivise katteks ja 99 eurot 82 senti põhivõla katteks. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 75 lg 1 kohaselt tuleb kindlale isikule tehtud tahteavaldust tõlgendada vastavalt tahteavalduse tegija tahtele, kui tahteavalduse saaja seda tahet teadis või pidi teadma. Kui tahteavalduse saaja tahteavalduse tegija tegelikku tahet ei teadnud ega pidanudki teadma, tuleb tahteavaldust tõlgendada nii, nagu tahteavalduse saajaga sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi.

§ 88

lg 1 järgi võib eelkõige võlgnik määrata, millise kohustuse täitmiseks ta võlausaldajale raha maksab. Võlgnik saab määrata, millise kohustuse ta täidab, nii otsese kui ka kaudse tahteavaldusega TsÜS § 68 lgte 2 ja 3 mõttes. Seega saab kohus tuvastada, et võlgnik on määranud, millise kohustuse täitmiseks ta võlausaldajale raha maksis, kui poolte käitumist ja kõiki asjaolusid arvesse võttes oleks mõistlik inimene pidanud aru saama, et raha maksti just võlgniku väidetud kohustuse täitmiseks (Riigikohtu 31. jaanuari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-166-13, p 14). Käesoleval juhul ei ole tõendatud, et hagejad oleksid kostjale maksete teostamisel konkreetselt määratlenud, mille katteks makse tehakse. Maakohus ei nõustunud hagejate seisukohaga, et laekumiste arvestamisel tuleb lähtuda

§ 88lg 6 sätestatust.

Kostja märgib õigesti, et

§ 88

lg 6 on rakendatav juhul, kui võlgnikul on mitmeid erinevaid kohustusi, mille kõigi katteks vahendeid ei jätku. Sellisel juhul lähtutakse erinevate kohustuste vahel maksete / laekumiste arvestamisel

§ 88lg-s 6 sätestatust.

Laekumiste arvestamisel on aluseks

§ 88

lg 8, mille kohaselt, kui võlgnik peab lisaks rahalisele põhikohustusele tasuma kulutusi ja intressi, loetakse, et täitmine on toimunud esmalt kulutuste, seejärel juba sissenõutavaks muutunud intressi ning lõpuks põhikohustuse katteks. TMS § 56 lg 2 kohaselt loetakse täitemenetlusest saadud raha jaotamisel võlgniku võlast esmajärjekorras kustutatuks tema kanda olevad kulutused, seejärel sissenõutavaks muutunud kõrvalnõuded, viivis, intressid ning lõpuks põhivõlg ja arestimise järel arvestatud intressid. Kuigi

§ 88

lg-s 8 ei ole nimetatud viivist, hõlmab sättes märgitud intress ka viivist, see tuleneb ühtlasi ka

§ 113

lg 1 sätestatust, mille kohaselt on viivis lühend sõnast viivisintress (Riigikohtu

1. jaanuari
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-138-11, p 11;
3. mai
4. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-21, p-s 54). Maakohus ei nõustunud hagejate võlaarvestusega (tl 33–37), mille kohaselt on hagejate põhivõlg tasutud
5. augusti
6. a seisuga. Põhjendamatu on hagejate seisukoht, et kostja on hagejate arvel alusetult rikastunud enam(alusetult) saadud viivise arvelt summas 3890 eurot 6 52 senti (tl 34). Kuivõrd kostja kohtu hinnangul hagejate arvel alusetult rikastunud ei ole (

§ 1028

, § 1032), jättis maakohus hagejate nõude enamtasutud 3890 euro 52 sendi tagastamiseks rahuldamata. Hagejad on kompromissimäärusest tuleneva nõude täitmisena tasunud 17 821 eurot 50 senti (tl 28–32), s.o summa, mis vastab täitedokumendis toodud põhinõude suurusele ja samas ulatuses viivisele. Kostja arvestuste kohaselt tuleb hagejatel tasuda

1. septembri
2. a seisuga veel põhinõuet 4394 eurot 5 senti ja viivist 1654 eurot, kokku 6048 eurot 5 senti (tl 29). Hagejad leiavad, et kirjeldatud olukorras on täitemenetluse jätkumine nende suhtes hea usu põhimõtte vastane (sh piiramatu viivise nõue). TsÜS § 138 lg-test 1 ja 2 tuleneb, et õiguste teostamisel tuleb toimida heas usus ning see ei ole lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguste teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule.

§ 6

lg 1 kohaselt peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt.

§ 6

lg 2 järgi ei kohaldata võlasuhtele seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Hea usu põhimõtte funktsiooniks on ka lepingust või seadusest tulenevate õiguste teostamise kuritarvitamise piiramine (Riigikohtu

1. novembri
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-07, p 16;
3. novembri
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111- 04, p 25). Lepingust või seadusest tulenevate õiguste teostamist loetakse alati õiguse kuritarvitamiseks siis, kui õigusi teostatakse vastuolus hea usu põhimõttega. Õiguste teostamise piiramine tähendab, et kohus ei kohalda konkreetsel halvas usus käitumise juhul seadusest või lepingust tulenevat (Riigikohtu
5. novembri
6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-07, p 16). Heas usus käitumine tähendab käitumist, mis on vastav seadusele, ühiskonnas väljakujunenud moraalistandarditele ja mis ei ole ülekohtune, on muuhulgas teise poole huve arvestav (Riigikohtu
7. juuni
8. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-70-09, p 11;
9. märtsi
10. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-7-09, p 15). Õige on kostja seisukoht, et täiendav viivis on tekkinud hagejate enda tegevuse / tegevusetuse tulemusena. Kuna maksed on teostatud ebapiisavalt ja ebaregulaarselt, on see loonud olukorra, kus jookseb kompromissi p-st 1.3 tulenev viivis, maksed laekuvad viivise katteks, samas väheneb põhinõue minimaalsel määral. Samas, võib viivis pikaajalise võlgnevuse puhul

§ 88

lg 8 alusel kujuneda mitmekordselt suuremaks kui põhinõue (kui ei ole reguleeritud viivise ulatust). Sellisel juhul ei kanna viivis enam oma kompensatsioonilist ega võlausaldajale eeldatavat kahju vähendavat iseloomu, mistõttu võib selle nõudmine täies ulatuses olla hea usu põhimõttega vastuolus. Käesoleval juhul on hagejad tasunud kostjale summa, mis vastab nii põhinõude, kui samas ulatuses viivisenõude suurusele. Maakohus nõustus hagejatega selles, et täitemenetluse jätkumine ning maksete võimalik ebaregulaarsus (seejuures olukorras, kus viiviste arvelt on nii põhinõue, kui samas ulatuses viivis tasutud) võivad venitada viiviste arvelt tasutu mitmekordseks, võrreldes põhinõudega, mis ilmselgelt ei täida enam võlausaldaja kaitse eesmärki kohustust rikkunud võlgniku suhtes, vaid kahjustab ebamõistlikult võlgnikku, rikastades alusetult võlausaldajat. Sundtäitmine on käesoleval juhul lubamatu ulatuses, milles see ületab Harju Maakohtu

1. veebruari
2. a määrusega hagejatelt solidaarselt väljamõistetud 8910 eurot 75 senti, samas ulatuses viivist ja täitemenetluse kulusid. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
3. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse ning teha asjas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hagejate kanda. Kostja ei vaidlusta maakohtu otsust osas, millega hagi jäeti osaliselt rahuldamata ning millega hagejate menetluskulud jäeti hagejate enda kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt leppisid pooled Harju Maakohtu
4. veebruari
5. a kohtumääruse p-is 1.3 kokku nii võlgnevuse tasumises maksegraafiku alusel, kui selles, et 7 kohustuse täitmisega viivitamise korral on kostjal õigus nõuda viivist 0,2% päevas võlgnetavalt summalt kuni võlgnevuse täieliku tasumiseni. Tegemist on asjaoluga, mis oli pooltele teada ja poolte mõjutada enne
6. veebruari
7. a kohtumääruse jõustumist. Pooltel oli võimalik viivise üle vaielda kohtumenetluses. Jõustunud kohtulahendit on erandjuhtudel võimalik tühistada vaid teistmise kaudu TsMS § 702 jj alusel, kuid seda ei ole hagejad teinud. Maakohtu otsus on vastuolus varasema Riigikohtu praktikaga (Riigikohtu
8. juuni
9. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-17). Käesolevas asjas ei olnud viivis veel põhivõlgnevust ületanud ning viivise määr tuleneb
10. veebruari
11. a kohtulahendist, mistõttu ei ole viivisemäär asjaoluks, mis oleks tekkinud pärast kohtuotsuse jõustumist. Viivise suurus on lahendist välja arvutatav ning hagejatel oli võimalik arvestada viivitusse jäämisel viivise suurusega. Seega ei ole hagejatel õigust esitada TMS § 221 alusel hagi viivise vähendamiseks. Hagejad ei ole esitanud taotlust viivise vähendamiseks täitemenetluses ega tuginenud erandlikele asjaoludele, mis õigustaksid viivise vähendamist TMS § 221 lg 1 ja 2 alusel pärast kohtulahendi jõustumist. Maakohus on ületanud diskretsioonipiire. Praegusel juhul on täitedokumendiks kohtulik kompromiss. TsMS § 430 lg 3 kohaselt ei kinnita kohus kompromissi, kui see on vastuolus heade kommetega või seadusega või rikub olulist avalikku huvi või kui kompromissi ei ole võimalik täita. Seega on kohus kontrollinud ja veendunud, et poolte vahel sõlmitud kokkulepe on kooskõlas seadusega ja heade kommetega ning ei riku avalikku huvi ja on kinnitanud selle kohtulahendi tegemisega. Maakohus ei ole piisavalt kaalunud võlausaldaja ega avalikku huvi kohtulahendi õigusjõu kehtimise vastu. Maakohtu otsus on vastuolus hea usu põhimõttega, kuivõrd see võimaldab võlgnikel teadlikult hoida täitemenetlusest kõrvale, teha ebapiisavaid makseid ning hiilida kõrvale õigeaegsest kohustuste täitmisest ilma, et lisanduks viivitusintress, saavutades seeläbi olukorra, kus ajas raha väärtuse langemise tõttu tasutakse võlausaldajale reaalse ostujõu mõttes väiksem kohustus. Praegusel juhul on põhjendatud kostja kui võlausaldaja huvide kaitsmine, sest hagejad on teadlikult rikkunud
12. veebruaril 2018 tehtud kohtulikust kompromissmäärusest tulenevat rahalist kohustust ning seetõttu on hagejad enda kohustuse rikkumise tulemusena kohustatud kompromissi kohaselt tasuma kostjale viivist kuni võlgnevuse täieliku tasumiseni.
13. Hagejad palusid jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulud kostja kanda. Maakohus ei ole rikkunud materiaal- ega menetlusõiguse norme. Hagejad palusid
14. veebruari
15. a menetlusdokumendis juhul, kui kohus ei pea

§ 88

lg-s 6 sätestatud kohustuste täimise järjekorra rakendamist kohaseks ning sellest kantuna enammakse olemasolu, hinnata määratlemata viivisenõude vastavust hea usu põhimõttega ning sellest kantuna jätkuva kohustuse olemasolu / puudumist. Seega hagejad on esitanud kohtule taotluse ning kohus on asja lahendanud diskretsiooni piirides. Hagejate hinnangul on põhjendamatu oodata, kuni mitmekordne viivisenõue tekib või laekumised võlausaldajale muutuvad suhtes põhinõudega mitmekordseks. Kui hea usu põhimõtte rakendamine on võimalik lepingust või seadusest tulenevate õiguste teostamise kuritarvitamise piiramisel, peab see olema võimalik ka kohtulahendi puhul, kui asjaolud kogumis loovad selleks eelduse. Praegusel juhul on eeldus täitunud. Mitmekordset viivisenõuet ei saa pidada hea usu põhimõttega kooskõlas olevaks. Maakohus ei ole ebaõigesti kohaldanud TMS §

1. Hagejate eesmärk ei olnud vaidlustada täitedokumendi sisu, sh selles sisalduvat viivise määra materiaalõiguslikus võtmes. Hagejate eesmärk oli hagi esitamise kaudu selgitada välja kostja nõudeõigus määratlemata viivisele ning nõude lubatavus, arvestades nõude katteks toimunud laekumisi. Kohtuotsusega väljamõistetud 8 viivise määra vaidlustamine ning lubatud viivise piiramine kooskõlas hea usu põhimõttega ei ole samastatavad olukorrad. Maakohtu otsus ei ole vastuolus hea usu põhimõttega. Põhinõudega võrdne viivis kaitseb võlausaldaja huve, täidab viivise eesmärki ning on kooskõlas menetluspraktikaga. Täitemenetluse jätkudes hakkab viivisenõue endas kandma rikastumist, mis ei ole kehtiva õigusega kooskõlas. Käesoleval juhul on vastuolu hea usu põhimõttega ilmnenud ajas. Eestkätt õigusselguse puudumise tõttu laekumiste jagunemisel. Täitedokumendiks olevat kohtulikku kompromissi kinnitades ei saanud kohus ette näha kohustuste tegelikku täitmise korda ning võimalikku vaidlust selle pinnalt. Vastav alus on tekkinud alles kohtulahendi jõustumise järel. Vastuolu hea usu põhimõttega võib iseenesest olla alus sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks TMS § 221 lg 2 alusel. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
2. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ega muutmiseks. Ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse resolutsiooni TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus muudab maakohtu otsuse põhjendusi. Ringkonnakohtus kantud menetluskulud jäävad kostja kanda.
3. Ringkonnakohus kontrollib maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust TsMS § 651 lg 1 järgi üksnes apellatsioonkaebusega vaidlustatud osas. Kostja ei vaidlusta maakohtu otsust osas, millega maakohus jättis hagi 3890 euro 52 sendi tagastamiseks rahuldamata. Vaidlustamata osas on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 teise lause järgi jõustunud.
4. Hagejad kui võlgnikud esitasid hagi kostja vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks. TMS § 221 lg-te 1–2 kohaselt võib võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Hagi rahuldamine ei mõjuta täitedokumendi kehtivust ega õigusjõudu. Vastuväited on kohtulahendi puhul lubatud üksnes siis, kui alus, millel need põhinevad, on tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist. Täiteasjades nr 072/2018/1025 ja nr 072/2018/1023 on sundtäitmisel Harju Maakohtu
5. veebruari
6. a määrus tsiviilasjas nr 2-18-
7. Õige on apellatsioonkaebuse väide, et sellise täitedokumendi puhul on lubatud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamisel esitada selliseid vastuväiteid, mis on tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist. Ringkonnakohus ei nõustu aga apellatsioonkaebuse väitega, et hagejad ei ole menetluses esitanud taotlust viivise vähendamiseks. Hagejad on juba
8. detsembri
9. a hagiavalduses tuginenud asjaolule, et nad on tasunud kostjale viiviseid rohkem, kui oleks pidanud maksma ning taotlesid enamtasutud viivise tagastamist (hagiavalduse p 2.3., 4.3., 4.4.). Hageja on kogu menetluse kestel väitnud, et kostja on nõudnud ning jätkuvalt nõuab viivist ulatuses, mille nõudmiseks tal õiguslik alus puudub. Lisaks on hagejad
10. veebruari
11. a menetlusdokumendis palunud alternatiivselt hinnata viivisenõude vastavust hea usu põhimõttele. Selliseid hagejate väiteid ja taotlusi saab käsitleda viivise vähendamise taotlusena, sest hagejate eesmärk on lõpetada viiviste edaspidine arvestamine. Seega ei ole maakohus ületanud diskretsioonipiire ning maakohtu otsus ei ole hea usu põhimõttega vastuolus.
12. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis on võimalik taotleda ka viivise vähendamist. Viivise vähendamine ei puuduta täitedokumendi õigusjõudu, vaid selle täidetavust, TMS § 221 lg 1 järgne nõue on ainus võimalus viivise vähendamiseks pärast täitedokumendi täitmisele pööramist ning võlgnikul peab ka sellisel juhul säilima võimalus viivise vähendamiseks

§ 162alusel.

9 Üheks materiaalõiguslikuks vastuväiteks, millega põhjendada TMS § 221 lg 1 alusel esitatavat hagi, võib olla ka ebamõistlikult suur leppetrahv

§ 162

lg 1 järgi.

§ 113

lg 8 sätestab, et

§ 162kohaldub ka viivise suhtes (Riigikohtu 27.

jaanuari

1. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-09, p 25). TMS § 221 alusel võib esitada hagi leppetrahvi või viivise vähendamiseks aja eest pärast kohtulahendi jõustumist, kuid seda vaid juhul, kui leppetrahv või viivis ei ole kohtulahendis välja mõistetud kindla summana või kui selle lõplik suurus ei ole lahendist tulenevalt välja arvutatav (Riigikohtu
2. juuni
3. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-09, p-d 9 ja 10). Praeguses asjas ei ole kompromissi kinnitamise määruses kohustatud tasuma hagejaid viivist kindla summana, vaid protsendina põhinõudest. Samuti ei olnud viivise suurus kompromissi tegemisel välja arvutatav, kuna see oli sõltuvuses tulevikus tekkivast olukorrast, st põhivõla tasumisest. Seega võisid hagejad taotleda viivise vähendamist. Teistsugusele järeldusele jõudmiseks ei anna alust ka kostja viidatud Riigikohtu
4. juuni 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-17, kuivõrd selles asjas on Riigikohus selgelt öelnud, et jääb varasemalt
5. juuni
6. a määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-64-09 toodud seisukoha juurde. Isik, kes esitas viivise vähendamise taotluse, on kohustatud tõendama, et viivise suurus on ebaproportsionaalne. Kohus võib

§ 162

lg 1 kohaselt ebamõistlikult suurt viivist vähendada viivist maksma kohustatud lepingupoole nõudmisel mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Viivise vähendamisel

§ 162

lg 1 alusel tuleb arvestada mh kohustuse täitmise ulatust ja muid asjaolusid (Riigikohtu

1. aprilli
2. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-3965, p 32;
3. mai
4. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-18005, p 14). Kohtul on õigus hinnata, kas esitatud nõue leppetrahvi (ja ka viivise) vähendamiseks on põhjendatud või mitte. Tegemist on kohtuliku diskretsiooniga. Kohtul on õigus vähendada ka edasiulatuvalt välja mõistetavat lepingujärgset viivist, sh põhinõude suuruseni, kui võlausaldaja ei tõendanud suuremat kahju (Riigikohtu
5. novembri
6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11816, p 19). Rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel tuleb põhivõlast suuremat viivisenõuet põhjendada võlausaldajal, kui võlgnik nõuab viivise vähendamist ja viivist on arvestatud rohkem kui seadusjärgses suuruses. Sel juhul peab võlausaldaja tõendama kahju olemasolu suuremas ulatuses (Riigikohtu
7. juuni
8. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05, p 18).
9. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalide ja poolte selgitustega, leiab, et hagejad on tõendanud, et nõutud viivis on ebaproportsionaalne. Praegusel juhul puudub vaidlus selle üle, et kostja nõude katteks on tasutud põhinõude kahekordne summa. Samuti nõustub ringkonnakohus hagejate väitega, et kostja esitas
10. augusti
11. a täitmisavalduses (tl 15–16) ebaõigeid andmeid põhinõude suuruse kohta. Täitmisavalduse esitamise ajaks oli hagejatel õigeaegselt tasutud esimene osamakse 1000 eurot ning hilinemisega teine osamakse. Seega ei saanud põhinõue olla
12. augustil 2018 täitmisavalduse esitamisel kompromissimäärusega väljamõistetud suuruses, s.o täitmisavalduses märgitud 8910 eurot 75 senti. Ebaõigete algandmete esitamine kohtutäiturile võis ilmselgelt mõjutada edaspidist viivise arvestust ja sellest tulenevalt ka laekumiste nõuete liikide (põhinõue, kõrvalnõuded, täituri tasud) vahel jaotamist. Seega on hagejad ringkonnakohtu hinnangul tõendanud, et viivise nõudmine üle põhinõude summa on praegusel juhul nende suhtes ebaproportsionaalne. Kostja on täitmisavalduses esitanud ebaõigeid andmeid, mis võis kaasa tuua ebaõige arvutuse laekumiste jagamisel põhi- ja kõrvalnõuete vahel. Kostja ei ole vaielnud vastu hagejate väitele, et vaidlusaluse nõude katteks on hagejate poolt tasutud kokku 17 821 eurot 50 senti, s.o põhinõude kahekordne summa. Seega on apellatsioonkaebuse väide, et käesolevas asjas ei olnud viivis veel põhivõlgnevust ületanud, vastuoluline. Kostja põhinõue ei ole suurenenud, seega on viiviste katteks laekunud vähemalt 10 põhinõudega võrdne summa. Kuivõrd apellatsiooniastmes ei vaielda selle üle, kuidas tuli toimunud laekumised nõuete liikide vahel jaotada, siis ei hinda ringkonnakohus ka laekumiste jaotamise õigsust. Ringkonnakohus märgib, et kuigi kostja on vaielnud hagile vastu, leides, et sundtäitmine ei ole lubamatu, ei ole kostja kohtule esitatud dokumentides toonud välja, mis on hagejate kohustuste jääk ega ka seda, kuidas on kostja toimunud laekumised põhi- ja kõrvalnõuete vahel jaotanud. Hagejad ise on hagiavaldusele lisanud väidetavalt kostja poolt
13. septembri
14. a seisuga koostatud laekumiste jaotamise tabeli. Kostja ei ole esitatud tabeli osas seisukohta esitanud ega esitanud menetluses ka omapoolset võlgnevuse arvestust. Kostja ei ole väitnud, et tal oleks tekkinud kahju hagejate poolt rahalise kohustusega täitmise viivitamisel ning kuivõrd hagejad on tõendanud, et viivise nõue üle põhinõude suuruse on nende suhtes ebaproportsionaalne, siis on maakohus õigesti rahuldanud selles osas hagi ning tunnistanud sundtäitmise lubamatuks osas, milles hagejate maksed ületavad täitedokumendiga väljamõistetud põhinõuet, viivist põhinõude ulatuses ja täitemenetluse kulusid.
15. Kuna ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse lõppjärelduses muutmata, puudub vajadus muuta menetluskulude jaotust maakohtu menetluses. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb menetluskulud ringkonnakohtus jätta kostja kanda (TsMS § 171 lg 1). Kuivõrd maakohus jättis menetluskulud poolte endi kanda, siis puudus sellise menetluskulude jaotuse puhul vajadus määrata menetluskulude rahaliselt suurust. Seega saab ringkonnakohus TsMS § 174 lg 1 alusel määrata kindlaks apellatsiooniastme menetluskulude rahalise suuruse. Hagejate menetluskuludeks ringkonnakohtus on lepingulise esindaja kulud 570 eurot (käibemaksuta). Kuivõrd hageja I on käibemaksukohustuslane, siis on menetluskulud esitatud ilma käibemaksuta. Hagejate lepinguline esindaja on hagejate esindamiseks ringkonnakohtus teostanud toiminguid 4,75 tunni ulatuses, s.h 4 tundi apellatsioonkaebuse analüüs ja vastuse koostamine ja 0,75 tundi kostja
16. novembri
17. a menetlusdokumendi analüüs ning lõpliku seisukoha koostamine. Ringkonnakohtu hinnangul on hagejate menetluskulud põhjendatud ja vajalikud (TsMS § 175 lg 1). Hagejate esindaja tunnitasu 120 eurot (käibemaksuta) on mõistlik ega ületa sarnase õigusteenuse keskmist turuhinda. Hagejate esindaja poolt apellatsiooniastmes kulutatud aeg 4,75 tundi vastab tsiviilasja keerukusele ja materjalide mahukusele. Ringkonnakohus rahuldab hagejate taotluse menetlusekuludelt viivise väljamõistmiseks TsMS § 177 lg 4 alusel ning mõistab kostjalt hagejate kasuks välja apellatsiooniastme menetluskuludelt viivist alates kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni

§ 113lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

(allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Vahur-Peeter Liin Indrek Parrest Triin Uusen-Nacke 11