Obsah (7)

§ 46§ 71§ 152§ 44§ 121§ 249§ 2

KOHTUMÄÄRUS Kohus Kohtukoosseis Määruse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised Tartu Ringkonnakohu

) § 46 lg 1 kohaselt võib tühistamiskaebuse esitada 30 päeva jooksul kaebajale haldusakti teatavaks tegemisest arvates. Samas sätestab sama paragrahvi lõige 6, et seadus võib sätestada

§ 46lõigetes 1−5 sätestatust erinevad kaebetähtajad.

Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse § 19 lg 1 kohaselt on halduskohtusse pöördumise tähtaeg õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise käigus tehtud otsuste peale kaks kuud, arvates päevast, millal isik sai teada tema õigusi rikkuvast otsusest. Kuigi kaebaja väidab, et ta sai vaidlustatud korraldusest teada alles

1. juulil
2. a, ei pidanud halduskohus seda eluliselt usutavaks, sest maa tagastamisest oma emale oli kaebaja oma sõnade kohaselt teadlik juba vähemalt
3. a. Kaebajal oli emale maa tagastamisest teada saamise järel võimalus pöörduda Sõmeru valla poole, et vaidlustatav korraldus mõistliku aja jooksul välja nõuda ning otsustada, kas tal on vaja oma õiguste kaitseks pöörduda kohtusse. Asjaolu, et kaebaja varasemalt maatüki vastu huvi ei tundnud ning uskus, et tal on emaga tema õigusi kaitsev kokkulepe, ei mõjuta vaidlusaluse korralduse vaidlustamiseks kehtestatud tähtaegu. Kaebus on esitatud kaebetähtaega ületades. Halduskohus andis vastavalt

§ 71

lg-le 1 kaebajale võimaluse esitada kaebetähtaja ennistamise taotlus, kuid kaebaja seda ei teinud. Halduskohus märkis, et ei pea põhjendatuks juhtida kaebajat veel kord esitama kaebetähtaja ennistamise taotlust, kuna kohtu hinnangul ei oleks kaebetähtaja ennistamine asjaolusid arvestades tõenäoline. Seetõttu lõpetas halduskohus käesoleva haldusasja menetluse Sõmeru Vallavalitsuse 12. märtsi 1996. a korralduse nr 82 tühistamise nõudes kaebust menetlusse võtmata

§ 152lg 1 p 2 alusel.

5.

1. Kaebaja on esitanud kaebuse ka Rakvere valla kohustamiseks jagada kinnistu katastritunnusega xxx saamaks enda omandisse talle
2. a kinkelepinguga kingitud maatükk, mis tagastati vaidlusaluse korraldusega tema emale.

§ 44

lg 1 sätestab, et isik võib kaebusega halduskohtusse pöörduda üksnes oma õiguse kaitseks. Asjaõigusseaduse § 54 lg 1 annab omanikule õiguse kinnisasja jagamiseks. E-kinnistusraamatust nähtub, et kinnistu katastritunnusega xxx kaasomanikeks on

1. juuni
2. a kinnistamisavalduse alusel kolmandad isikud. Kuivõrd vaidlustatud korraldus on kehtiv, maareform kõnealuse õigusvastaselt võõrandatud maa osas on lõppenud ning korraldusega tagastatud maal on uued omanikud, ei ole kaebajal sellele kinnistule subjektiivset õigust. Seetõttu tagastas halduskohus kohustamisnõude

§ 121lg 2 p 1 alusel kaebeõiguse ilmselge puudumise tõttu.

5.3. Kaebaja oli kaebuses esitanud ka esialgse õiguskaitse taotluse, mille kohaselt palus ta seada käsutamise keelumärke kinnistule katastritunnusega xxx.

§ 249

lg-dest 1 ja 3 tulenevalt on esialgse õiguskaitse kohaldamine vajalik, kui on kahjuliku tagajärje oht, kaebus ei ole ilmselgelt perspektiivitu ning kahjulike tagajärgede kõrvaldamine pole mõistlikul viisil võimalik. Esialgse õiguskaitse kohaldamise vältimatuteks eeltingimusteks on subjektiivse õiguse olemasolu, mida esialgse õiguskaitsega soovitakse kaitsta, ning oht selle õiguse kahjustamiseks juba kohtumenetluse ajal. Halduskohus leidis, et väljavaade kaebuse rahuldamiseks puudub, kuivõrd kaebus on esitatud kaebetähtaega rikkudes ja tähtaja ennistamiseks alust pole. Kõnealuse kinnistu osas nähtub, et maa 2 tagastamise menetlus on lõppenud ning vaidlusaluse korralduse esemeks olnud maal on uued omanikud. Kujunenud olukorras ei ole kaebajal subjektiivset õigust, mille kaitseks kõnealuse kinnistuga seonduvaid toiminguid või tegevusi keelata, mistõttu puudub kaebajal esialgse õiguskaitse vajadus ning taotluse rahuldamiseks ei ole alust. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

1. R.R. esitas hiljem täiendatud määruskaebuse Tartu Halduskohtu
2. augusti
3. a määruse peale. Kaebaja soovib, et halduskohus jätkaks asja menetlusega. Määruskaebuse põhjendused on järgnevad. 6.
4. Kaebaja sai maa tagastamisest teada
5. a. Samas andis kaebaja ema talle garantii, et kaebaja on talle vanaisa poolt kingitud maatüki sisuline omanik. Nende omavaheline asjaõiguslik leping sätestas, et Xxx kinnisasi on kaebaja ema ja kaebaja ühisomandis. Kaebajale teadaolevalt võib ühisomand eksisteerida ka asjaõigusliku lepingu alusel omanike vahel kinnistusraamatusse vastavat märget tegemata. Kaebajal puudus alus kahelda, et ema võib kokkuleppest ühepoolselt taganeda. Kaebaja toob välja, et oli heauskne. Vahepealsete aastate jooksul on nii kaebaja ema kui teised perekonnaliikmed viidanud vaidlusalusele osale kui kaebajale kuulunud omandile. Abihoone ei olnud elamiskõlblik ning mitte keegi ei olnud varasemalt tundnud huvi kaebaja osa omandamiseks. Kaebaja aitas hooldada kogu kinnistut ning toetas ema ka rahaliselt. 6.
6. Kaebajal kui ka teda esindaval pojal puudub juriidiline haridus. Sellest tulenevalt soovib kaebaja, et talle määratakse riigi õigusabi korras esindaja. Halduskohtule
7. juulil ja
8. augustil esitatud avaldustes on kaebaja väljendanud oma tahet kaebetähtaja ennistamiseks ning esitanud ka selgitused selle kohta, miks ta kaebuse hilinemisega esitas. Kinnisasja omandiõigus on olemuselt kõrgema prioriteediga kui menetluslikud tähtajad, mistõttu on seadusandja ette näinud tähtaja ennistamise võimaluse. Kaebaja soovib, et halduskohus jätkaks asja menetlusega.
9. Rakvere valla vastuses määruskaebusele palutakse see rahuldamata. Vastustaja hinnangul on halduskohtu määrus õiguspärane ning selle tühistamiseks puudub alus. Kaebajal on olnud piisavalt aega, et leida endale kvalifitseeritud esindaja või esitada halduskohtule taotlus riigi õigusabi korras esindaja määramiseks. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
10. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse rahuldamiseks ei ole alust.
11. Esmalt märgib ringkonnakohus, et lähtudes määruskaebuses esitatud taotlusest ja määruskaebuses esitatud sisulistest põhjendustest, tõlgendab ringkonnakohus kaebaja tahet määruskaebuse esitamisel selliselt, et kaebaja soovib vaidlustada halduskohtu määrust vaid osas, milles halduskohus lõpetas tühistamiskaebuse menetluse. Määruskaebusest ei ole välja loetav, et kaebaja tahe oleks suunatud ka kohustamiskaebuse tagastamise ning esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata jätmise vaidlustamisele.
12. Kaebaja palus kaebuses tühistada
13. märtsi
14. a korraldus, millega tagastati õigusvastaselt võõrandatud maa tema emale. Halduskohus leidis, et kaebus tühistamisnõude osas on esitatud kaebetähtaega rikkudes ning kuna kaebaja ei taotlenud kaebetähtaja ennistamist, ja isegi kui ta oleks seda ka teinud, siis ilmselgelt ei esine mõjuvaid põhjuseid, et kaebetähtaeg ennistada, mistõttu tuleb menetlus lõpetada.
15. Määruskaebuses ei nõustu kaebaja halduskohtuga selles, et ta ei taotlenud kaebetähtaja ennistamist. Vastavad seisukohad, miks kaebaja ei järginud seadusest tulenevat kaebetähtaega, on kaebaja enda hinnangul esitanud nii kaebuses kui ka vastuses halduskohtu käiguta jätmise määrusele. 3 12.

§ 2

lg 4 ls 2 sätestab, et kohus tõlgendab menetlusosaliste avaldusi ja lähtub nende lahendamisel esitaja tegelikust tahtest. Ringkonnakohus nõustub kaebajaga, et tõlgendamise teel on tõepoolest võimalik mõista kaebaja selgitusi ja seisukohti selliselt, et ta soovib kaebetähtaja ennistamist – kaebaja on esitanud loetelu põhjustest, mille tõttu ta ei arvanud, et peaks vaidlustatud korralduse tühistamiseks kohtusse pöörduma. Kuna kaebaja ei kasutanud kvalifitseeritud õigusabi, ei saanud kohus temalt ka eeldada, et ta formuleeriks sõnaselgelt oma tahteavalduse, st esitaks otsesõnu vastava taotluse. Olukorras, kus kaebaja tahe võis halduskohtule jääda segaseks, oleks halduskohus võinud jätta kaebuse teistkordselt käiguta juhtides kaebaja tähelepanu sellele, et ta selgesõnaliselt taotleks kaebetähtaja ennistamist. 13. Ringkonnakohus küll möönab eelneva põhjal seda, et halduskohus oleks pidanud lahendama kaebetähtaja ennistamise taotluse ning võtma määruse resolutsioonis seisukoha vastava taotluse osas, kuid arvestades käesoleva kaebuse asjaolusid, ei too halduskohtu eksimus kaasa määruse tühistamist ning asja tagasisaatmist halduskohtule menetluse jätkamiseks. Olukorras, kus kaebus on esitatud kaebetähtaega rikkudes ning kaebetähtaja ennistamise taotlust ei rahuldata, on samuti tulemuseks menetluse lõpetamine vastavalt

§ 152lg 1 p-le 2 ja § 124 lg-le 2.

Samamoodi tuleb toimida juhul, mil kaebuse esitamisel ei ole järgitud seadusest tulenevat tähtaega ning kaebaja ei esitagi kaebetähtaja ennistamise taotlust. Seega on halduskohtu järeldus asjas menetluse lõpetamise kohta lõppkokkuvõttes õige. 14.

§ 71

lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline lasi mööda seaduses sätestatud menetlustähtaja, ennistab kohus tähtaja menetlusosalise avalduse alusel, kui menetlusosaline ei saanud tähtaega järgida mõjuval põhjusel. Vaidlustatud korraldus anti kaebaja ema suhtes

1. märtsil
2. a (dtl 46). Kaebaja on terve senini kestnud kohtumenetluse väitnud, et tema sai maa tagastamisest teada
3. a ning tal oli emaga suusõnaline kokkulepe, et kaebaja osa kuulub kaebajale ja ema on lihtsalt asja ametlik valdaja. Väidetavalt sai kaebaja vaidlusalusest korraldusest teada tutvudes
4. juuli
5. a Maa-ameti vastusega (dtl 28), mis puudutas Xxx katastriüksusi. Kui lähtuda eeldusest, et kaebaja saigi maa tagastamisest oma emale teada
6. a, on praeguseks sellest möödunud 20 aastat. Kohtupraktikas on leitud, et „kolmanda isiku huvi ja avalik huvi haldusakti kehtimajäämise suhtes on seda kaalukamad, mida enam on tähtaega ületatud. Teisisõnu, mida enam on tähtaega ületatud, seda kaalukam peab olema ületamise põhjus.“ (RKHK
7. oktoobri
8. a määrus asjas nr 3-3-1-5702, p 20). Kuna kaebetähtaega on ületatud ligi 20 aastat, kinnistul on uued omanikud (dtl 22), peavad kaebaja põhjendused kaebetähtaja ületamise kohta olema kaalukad. Kaebaja toob kaebetähtaja ennistamise põhjusena välja selle, et oli heauskne, kui usaldas oma ema selles, et Xxx kinnistut kuidagi ei võõrandata ja kõik perekonnaliikmed peavad kaebajat tegelikuks omanikuks, sest kinnisasi oli kaebajale kingitud kinkelepingu alusel tema vanaisalt. Seega toob kaebaja kaebetähtaja rikkumise põhjustena välja kolmandate isikute heausksuse eeldamise, vanaisaga sõlmitud kinkelepingu ning ema ja tema vahelise asjaõigusliku lepingu, mille kohaselt on kinnisasi tegelikkuses tema omandis. Senises kohtupraktikas on asutud seisukohale, et „[k]üllaldane põhjus tähtaja ennistamiseks võib teatud tingimustel olla ka õiguslikes küsimustes kogenematu inimese eksimus protsessitoimingutes. Tähtaja ületamine ei saa olla vabandatav, kui kaebaja pole olnud piisavalt hoolikas selleks, et selgitada välja vaidluse algatamise kord, s.h tähtajad. Vajaliku hoolsuse hindamisel tuleb arvestada nii objektiivseid asjaolusid (protsessiõigusliku küsimuse keerukus), kui ka subjektiivset külge, lähtudes kaebaja isikust ja tema kogemustest. Ka õiguslikult kogenematul isikul ei ole alust eeldada, et vaidlust saab lahendada suvalises korras ja määramatult pika aja jooksul. […] Kui kogenematul isikul tekib kahtlus oma õiguslikes teadmistes, peab ta mõistliku aja jooksul otsima professionaalset abi. Vajadusel saab isik koheselt pöörduda kohtu poole, taotledes tasuta õigusabi määramist.“ (RKHK
9. oktoobri
10. a määrus asjas nr 3-3-1-5702, p 19). 4 Ringkonnakohus on seisukohal, et kui kaebaja otsustas usaldada isikutevahelisi kokkuleppeid olukorras, kus ta oli teadlik sellest, et talle maad tegelikult ei tagastatud ning ta ei saanud maale omandiõigust, ei ole selline käitumine kaebetähtaja ennistamise aluseks. Kaebaja võttis enda käitumisega ise riski, et kui kokkulepete osaliste vahel tekivad erimeelsused, on kaebetähtaeg maa väidetava õigusvastase tagastamise osas möödunud. Kaebetähtaja ennistamise eesmärk ei ole kaitsta isikut, kes otsustas ise õigeaegsest maa tagastamise vaidlustamisest loobuda. Seetõttu leiab ringkonnakohus, et kaebetähtaja ennistamise taotlus tuleb jätta rahuldamata ning vastavas osas tuleb muuta ka halduskohtu määruse põhjendusi ja resolutsiooni.
11. Määruskaebuses on kaebaja taotlenud endale riigi õigusabi korras esindaja määramist. Ringkonnakohus tõlgendab esitatud taotlust soovina saada endale esindaja määruskaebuse menetluseks ringkonnakohtus.
12. Riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 6 lg 1 järgi võib riigi õigusabi võib saada füüsiline isik, kes oma majandusliku seisundi tõttu ei suuda õigusabi vajamise ajal tasuda asjatundliku õigusteenuse eest või suudab seda teha üksnes osaliselt või osamaksetena või kelle majanduslik seisund ei võimalda pärast õigusteenuse eest tasumist lihtsat toimetulekut. RÕS § 7 lg 1 näeb ette loetelu riigi õigusabist keeldumise alustest, mille esinemise korral ei pea kohus üldse hindamagi kaebaja majanduslikku suutlikkust endale ise vajalikku teenust osta. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul tuleb kaebajale keelduda riigi õigusabi andmisest RÕS § 7 lg 1 p-de 1 ja 5 alusel, sest taotleja on ise võimeline kaitsma oma õigusi ja asjaoludest tulenevalt on taotleja võimalus oma õiguse kaitseks ilmselt vähene. Kaebaja on suutnud ringkonnakohtule esitada täiesti arusaadava määruskaebuse. Pelgalt juriidilise hariduse puudumine kaebajal ja tema volitatud esindajal ei tähenda, et nad ei suudaks oma seisukohti selgelt esitada ning et kaebajale tuleks automaatselt määrata advokaadist esindaja. Olukorras, kus esitatud kaebus on esitatud kaebetähtaega ületades ja kaebetähtaeg ei kuulu ennistamisele, mistõttu menetlus tuleb lõpetada, on kaebaja võimalused oma õiguste kaitseks ilmselt vähesed. (allkirjastatud digitaalselt) 5