KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaija Kaijanen, Margo Klaar, Ulvi Loonurm Määruse tegemise aeg ja koht 15. juuli 2022. a, Tallinn Kohtuasja number 2-22-3246 Kohtuasi Y ja OÜ Ma

§ 178lg-s 3.

Hageja I tagasikutsumine on heade kommete vastane, mis on aluseks VÕS § 1043 ja VÕS § 1045 lg 1 p 8 järgi kahju hüvitamisele. Maakohtu määrus

1. Harju Maakohus jättis
2. aprilli
3. a määrusega hagi läbi vaatamata ning jättis menetluskulud võrdsetes osades hagejate kanda.
4. Maakohus märkis, et kumbki hagejatest pole vaidlustatud lepingute pooleks, mistõttu ei saa nad vaidlustada lepingu kehtivust. Hagejad pole esitanud erandlikke asjaolusid, mis annaksid põhjust järeldada teisiti. Hagejate etteheited lepingute kohta on maakohtu hinnangul ebamäärased. Hagejad pole selgitanud, kuidas konkreetselt mõjutas nende väidetavaid õigusi just see, et vaidlustatud lepingute tulemusel oli võimalik tasuda osade eest mitterahalise sissemaksega.
5. Maakohus leidis, et asjaolud, et hageja II on OÜ Bankend Group vähemusosanik ja hageja I oli kostja I juhatuse liige, ei anna iseenesest õigustust kolmandate isikute vahel sõlmitud lepingute kehtivuse vaidlustamiseks. Isikud, kellel on õigus vaidlustada osaühingu osanike otsuste kehtivust, on ammendavalt loetletud

§ 178lg-s 3.

Emaühingu osanikku eelnimetatud sättes märgitud pole, mistõttu hagejate põhjendused “kontsernihuvi“ kohta on asjakohatud ja vastuolus kõnealuse sätte sõnastusega. Maakohus selgitas, et juhatuse liikmel on osanike otsuse vaidlustamise õigus erandlikult vaid juhul, kui otsuse täitmisega pandaks toime süütegu või sellega ilmselt kaasneks kahju hüvitamise kohustus. Süüteo toimepanemise võimalusele pole hagejad viidanud. Kahju tekkimise asjaolusid pole selgelt kirjeldatud, mistõttu pole võimalik kontrollida ka selle kohustuse tekkimise suurt tõenäosust. Kostja II juhatuse liige pole hageja I kunagi olnud.

1. Kuivõrd kostjad polnud kohtu poolt määratud tähtaja jooksul esitanud oma menetluskulude nimekirja, ei määranud maakohus menetluskulusid kindlaks. Määruskaebus 3
2. Hagejad esitasid maakohtu määrusele määruskaebuse, milles palusid maakohtu määrus tühistada ning asi maakohtule menetluse jätkamiseks tagasi saata.
3. Hagejad leidsid, et nende väited on arusaadavad, ka kostjad ei ole selles osas hagejatele etteheiteid teinud. Maakohus ei pööranud enda selgitavas kirjas hagejate tähelepanu asjaolule, et hagejate väited on ebamäärased või arusaamatud. Kui hagejate seisukohad vajaksid selgitamist või konkretiseerimist, tuli maakohtul teha ettepanek nende täpsustamiseks kas kirjalikus eelmenetluses või eelistungil.
4. Hageja II asus erinevalt maakohtust seisukohale, et emaettevõtja osanikul on erandkorras õigus vaidlustada emaettevõtja poolt tütarettevõtja ainuosanikuna tehtud otsuste ja tehingute kehtivust, seda eelkõige TsÜS § 38 lg 1 alusel, mis ei saa kitsendada

§ 178lg-s 3 sätestatud ringi.

Viidates Riigikohtu praktikale märkis hageja II, et tal on emaettevõtja vähemusosanikul õigustatud huvi tütarettevõtjate käekäigu vastu, nn kontsernhuvi. Riigikohus ei ole ka täielikult välistanud emaettevõtja osaniku õigust vaidlustada tütarettevõtja organi otsust. Vaidlustatud kohtumääruses ei ole maakohus hinnanud hageja II väidet, et kuivõrd enamusosanik kahjustab hagejat II oma õigusvastase tegevusega ning rikub TsÜS § 32, siis otsuste kehtetuks tunnistamise või tühisuse tuvastamise nõuded on oma olemuselt kahju hüvitamine, sest nõutakse endise olukorra taastamist. Vaidlustatud otsused ja tehingud kahjustavad hageja II asjaõiguslikku positsiooni ja hagejal II on õigus vaidlustada kostjate vahelised lepingud. Hagi läbi vaatamata jätmisel ja perspektiivikuse üle hindamisel ei saa tõendeid hinnata. 15. Hageja I leidis, et maakohus on rikkunud

§ 178lg 3 ja väljakujunenud kohtupraktikat.

Tagasikutsumise vaidlustamise nõude põhjendatust ei saa hinnata hagemisõiguse hindamisel. Kostjate otsuste ja tehingute tegemisel seisneb hageja I õigustatud huvi selles, et temal emaettevõtja juhatuse liikmena on õigus ja kohustus hoolitseda sellest eest, et emaettevõtja ja ka emaettevõtja osanikuõiguste teostamine toimuks kooskõlas seadusega (

§ 187lg 1).

See on nii ka siis, kui teine juhatuse liige Q tegutseb ebaseaduslikult. Hageja I olukord on analoogne Riigikohtu otsuses nr 3-2-1-28-16 käsitletud olukorraga. Vaidlustatud otsused ja lepingud on vastuolus heade kommetega, sest kostjad soovisid õigusvastase tagajärje saabumist. Sellepärast on hageja I huvitatud isikuks TsÜS § 38 lg 1 ning hagejal I on hagemisõigus Osaühingu Bankend Group kui ainuosaniku osanike otsuste suhtes. Lepingute tühisuse tuvastamise osas põhineb hageja I hagemisõigus isiklikul kohustusel (TsÜS § 35,

§ 187lg 1) tagada Osaühingu Bankend Group kontserni tegevus kooskõlas seadusega.

Kostjate seisukoht

1. Kostjad palusid jätta hagejate määruskaebuse rahuldamata ning maakohtu määruse muutmata.
2. Kostjad vaidlesid hagejate määruskaebusele vastu ning leidsid, et keskseks küsimuseks on, kas hagejatel on hagemisõigus. Kostjad märkisid, et hagejad ei ole

§ 178lg 3 nimetatud isikuteks – nad ei ole juhtorgani liikmed ega osanikud.

Hagejad ei kostja I ega II osanikeks ega juhatuse liikmeteks (välja arvatud hageja I, kes oli kuni

1. jaanuarini
2. a osanike otsuse vastuvõtmiseni kostja I juhatuse liige). Hagiavalduses esitatud väidetest ei nähtu, et hagiavaldusega vaidlustatud osanike otsustega täitmisega kaasneks hagejale I kui kostja I juhatuse liikmele kohustus toime panna süütegu või sellega ilmselgelt kaasneks kahju hüvitamise kohustus, mistõttu ei ole täidetud

§ 178lg 3 eeldus.

18. Kuigi hagejad on vaidlustanud kostjate poolt sõlmitud laenulepingud, siis hagejad ei ole nende lepingute osapooleks ja neile nendest lepingutest mingeid kohustusi ei teki isegi kaudselt. 4 Ka sellises olukorras on Riigikohtu praktika alusel hagemisõigust omavate isikute ring fikseeritud. Hagejate viide TsÜS § 38 lg-le 1 on asjakohatu, kuivõrd erinorm, millest tuleb lähtuda, on

§ 178lg 3.

1. Asjakohatud on hagejate poolt oma seisukohtade toetamiseks paralleelide toomine Riigikohtu lahenditest, mis puudutavad osanike õigust teavet nõuda. Osanike otsuse vaidlustamise hagemisõigus ja emaühingu osaniku poolt tütarühingu kohta teabe nõudmine on täiesti erinevad asjad. Asjassepuutumatu on ka hagejate viide Riigikohtu lahendi nr 2-19-9918 p-le 34.2, mille kohaselt ei ole emaühingu aktsionäril vähemalt üldjuhul õigust vaidlustada tütarühingu juhtorganite otsuseid. Nimelt antud juhul ei ole hagiga vaidlustatud mitte kostjate juhtorganite (juhatus ja nõukogu) otsuseid, vaid osanike otsused. Ebaõige on lepingute vaidlustamiseks hagemisõiguse olemasolu põhjendamisel määrusekaebuse p 25-26 hagejate tuginemine Riigikohtu lahendile nr 2-17-9822, sest kohtulahend puudutab kitsalt vaid korteriühistut ja korteriomandite moodustamisega seotud tehingu vaidlustamist. Asjakohatud on ka hagejate väited, et hagiga vaidlustatud osanike otsused ja lepingud vähendavad hagejate investeeringute väärtust ning seetõttu on neil kostjate osanike otsuste vaidlustamiseks hagemisõigus. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
2. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 koosmõjus §-ga 659 alusel jätta muutmata ning määruskaebus rahuldamata.
3. Maakohus jättis hagi läbi vaatamata TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel, kuivõrd leidis, et hagi ei ole esitatud hagejate seadusega kaitstud õiguse ega huvi kaitseks – nimelt ei ole hagejatel

§ 178

lg 3 järgi õigust vaidlustada kostja I ja kostja II ainuosaniku otsuste kehtivust. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega ja tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 (koosmõjus TsMS §-ga 659) neid täies ulatuses ei korda. Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.

1. Praegusel juhul on poolte vahel vaidlus, kas hagejad saavad vaidlustada kostja I ja kostja II ainuosaniku
2. jaanuari
3. a otsuste kehtivust (kaks otsust on seotud osakapitali suurendamise ja X poolt osaluse omandamisega; üks otsus on seotud kostja II juhatusse uue juhatuse liikme valimisega ning üks seotud hageja I kostja I juhatusest tagasikutsumisega) ning X ja kostja I vahel ning X ja kostja II vahel sõlmitud laenulepingute kehtivust.
4. TsMS § 368 lg 1 kohaselt võib hageja esitada hagi õigussuhte olemasolu või puudumise tuvastamiseks, kui tal on sellise tuvastamise vastu õiguslik huvi. Ka TsÜS § 38 lg 2 teise lause järgi saab otsuse tühisusele tugineda huvitatud isik ehk isik, kellel on otsuse tühisuse tuvastamise vastu õiguslik huvi. Juriidilise isiku organi otsuse tühisuse tuvastamist võivad hageda vähemalt samad isikud, kes võivad seaduse kohaselt nõuda otsuse kehtetuks tunnistamist (vt Riigikohtu
5. mai
6. a kohtuotsus tsiviilasjas nr 3-2-1-28-16, p 11).

§ 178

lg 3 kohaselt osanike otsuse kehtetuks tunnistamist saab nõuda juhatus või nõukogu, samuti juhatuse või nõukogu iga liige, kui otsuse täitmisega pandaks toime kuritegu või väärtegu või sellega ilmselt kaasneks kahju hüvitamise kohustus, ning osanik, kes ei osalenud otsuse tegemisel; osanik, kes otsuse tegemisel osales, võib otsuse kehtetuks tunnistamist nõuda üksnes juhul, kui ta on lasknud protokollida oma vastuväite otsusele; osanik, kes andis oma hääle enne koosolekut, võib otsuse kehtetuks tunnistamist nõuda ka vastuväite protokollimiseta. 24. Esmalt märgib ringkonnakohus, et hageja II ei ole ei kostja I ega ka kostja II osanik ega juhatuse liige, mistõttu puudub hagejal II

§ 178lg 3 järgi õigus vaidlustada kostja I ja kostja 5 II ainuosaniku otsuseid.

Hageja I ei ole ei kostja II osanikuks ega juhatuse liikmeks ning ei ole ka kostja I osanikuks. Vaatamata sellele, et hageja I kutsuti

1. jaanuari
2. a otsusega kostja I juhatuse liikme kohalt tagasi, mille on hageja I samuti käesolevas asjas vaidlustanud (selles osas vt käesoleva määruse p 28-29), saab hageja

§ 178

lg 3 järgi juhatuse liige osanike otsuse kehtetuks tunnistamist nõuda juhul, kui otsuse täitmisega pandaks toime kuritegu või väärtegu või sellega ilmselt kaasneks kahju hüvitamise kohustus.

1. Hageja II selgitas, et tema peamine huvi otsuste ja lepingute vaidlustamisel on investeeringu kaitse (hagiavalduse p 26, hagejate
2. aprilli
3. a seisukoht p 5). Alternatiivselt tugines hageja II VÕS § 1055 lg 1 p-le 7 ja 8: Q käitumine on suunatud hagejate kahjustamisele, mis on vastuolus hea usu põhimõttega ja heade kommetega, mistõttu on õigusvastane. Hagejad tõid esile, et laenulepingute sõlmimise eesmärk on rikkuda hagejate õigusi, sest majanduslikku vajadust laenude võtmiseks äriühingutel ei olnud. Laenulepingud mõjutavad hagejate õigusi, kuivõrd lepinguid on kasutatud õigusnäivuse loomiseks, nagu oleks kostjal III nõue kostjate I ja II vastu, mida ta saaks kasutada mitterahalise sissemaksena osade omandamiseks, mis mõjutab hagejate õiguslikku positsiooni (hagiavalduse p 33). Hagejad leidsid, et laenulepingud on näilikud omandamaks kostja I ja kostja II osasid tegelikust väärtusest oluliselt odavamalt, mis on vastuolus nii OÜ Bankend Group kui ka hageja II huvidega ning üldise lojaalsuse kohustusega. Otsustega vähendati hageja II kontrolli kontserni üle ja vabaneti ebaseaduslikult hagejast I (hagiavalduse p 45, 49, 53, 54).
4. Kolleegium nõustub siinkohal maakohtuga, et süüteo toimepanemise võimalusele ei ole hagejad viidanud ning hagiavalduses pole vaatamata maakohtu
5. aprilli
6. a selgitavale kirjale välja toodud, milline kahju kellele tekiks ning kuidas ilmselt kaasneks otsuse täitmisega kostjatele kahju hüvitamise kohustus. Hagejate viidatud kohtupraktika, mille kohaselt ei ole emaühingu aktsionäril vähemalt üldjuhul õigust vaidlustada tütarühingu juhtorganite otsuseid (vt Riigikohtu
7. oktoobri
8. a määrus tsiviilasjas nr 2-19-9918, p 34.2), ei ole käesoleval juhul asjakohane, kuivõrd praegusel juhul vaidlustavad kostja I ja kostja II otsuseid nende ainuosaniku osanik ja juhatuse liige. Seega ei saa hagejad

§ 178lg-st 3 tulenevalt vaidlustada kostja I ja kostja II ainuosaniku 28.

jaanuari

1. a otsuseid, millega kostjad I ja kostja II suurendasid kumbki enda osakapitali, emiteerisid uue osa, mille tulemusena sai kostja I ja kostja II teiseks osanikuks kostja III. Samuti ei saa hagejad vaidlustada kostja II ainuosaniku
2. jaanuari
3. a otsust, millega kinnitati põhikirja uus redaktsioon ja valiti juhatuse liikmeks Q.
4. Hagejad vaidlustavad kostja I ja kostja III ning kostja II ja kostja III vahel sõlmitud laenulepinguid. Kolleegiumi hinnangul leidis maakohus õigesti, et käesoleval juhul ei saa hagejad laenulepingute kehtivust vaidlustada, sest nad pole lepingu osapooleks ning esile ei ole toodud selliseid erandlikke asjaolusid, mis annaksid alust arvata, et laenulepingute sõlmimine mõjutaks hagejate asjaõiguslikku positsiooni (vt nt Riigikohtu
5. aprilli
6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-14, p 17, 22).
7. Hagejad vaidlustavad
8. jaanuari
9. a otsuse, millega kostja I ainuosanik otsustas kutsuda juhatusest tagasi hageja I ning lõpetada juhatuse liikmete ühine esindusõigus. Hageja I tõi esile, et tema poolt Bankend Estate OÜ juhatuse liikmeks valimise ja juhatuses oleku eesmärgiks on huvi Bankend Estate OÜ majandustegevuse vastu tagamaks selle seadusliku ja õiguspärase tegevuse kooskõlas kontsernihuviga. Väljakujunenud tava kohaselt olid kostja I juhatuses Osaühingu Bankend Group mõlema osaniku esindajad (hagiavalduse p-d 20-25), mistõttu on hageja I tagasikutsumine heade kommete vastane (hagejate
10. aprilli
11. a seisukoht p 9). 6
12. Nii õiguskirjanduses kui ka kohtupraktikas on leitud, et üldjuhul tuleb jaatada osaühingu kõigi juhtorganite liikmete õigust esitada otsuse tühisuse tuvastamise nõue, kui sellest otsusest sõltuvad nende õigused, kohustused või vastutus (vt Tallinna Ringkonnakohtu
13. märtsi
14. a määrus tsiviilasjas nr 2-21-13636, p 7.1-7.3; Riigikohtu
15. mai
16. a määrus tsiviilasjas nr 2-18-15388, p 20.1, 20.4; K. Saare jt. Ühinguõigus I. Kapitaliühingud, Tallinn 2015, lk 213, nr 1041). Seega iseenesest saaks käesoleval juhul vaidlustada kostja I ainuosaniku otsuse hageja I juhatusest tagasikutsumise kohta hageja I. Hagejal II eelnimetatud põhjusel ning

§ 178lgst 3 tulenevalt selline õigus puudub.

Kuigi käesoleval juhul on kostja I ainuosanik otsustanud hageja I kostja I juhatusest tagasi kutsuda, on hageja I nõude esitamise alusena välja toonud vaid väidetava tava ühingu juhatuse koosseisu määramisel ning kontsernihuvi. Samas ei tugine hageja I, et kõnealuse otsusega tekiks talle mingeid õigusi, kohustusi või vastutust ega seda, et kostjale I kaasneks sellise otsusega kahju hüvitamise kohustus (vt Tallinna Ringkonnakohtu

1. mai
2. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-15369, p 22). Seetõttu on maakohus ringkonnakohtu hinnangul jätnud õigesti läbi vaatamata ka hageja I nõude, millega viimane vaidlustab enda kostja I juhatusest tagasikutsumise otsust.
3. Kolleegium jätab seega määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata.
4. Juhindudes TsMS § 173 lg-st 1 märgib kolleegium ringkonnakohtus kantud menetluskulude jaotuse. Määruskaebuse menetlemise kulud jäävad kaebuse rahuldamata jätmise tõttu TsMS § 171 lg 1 alusel hagejate kanda.
5. Arvestades, et kostjad ei esitanud ringkonnakohtu määratud tähtajaks (
6. juuliks
7. a) menetluskulude nimekirju, ei määra ringkonnakohus kindlaks kostjate menetluskulusid ning loeb, et kostjatel ei ole määruskaebemenetluses kulusid tekkinud. (allkirjastatud digitaalselt) 7