← Eesti

3-21-997/23

Obsah (6)§ 230§ 41§ 199§ 109§ 108§ 229

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatam

) 229 lg-d 2 ja 3). Tõend on ka asjakohatu. Ehkki hambaraviasutuste sulgemine eriolukorra 3

(5)3-21-997 ajal mõjutas oluliselt töökorraldust, kuna hambaarstid ei saanud täita oma põhilist tööülesannet ravida kliente, ei toonud see kaasa töölepingute peatamist ega muude tööülesannete täielikku lõppemist. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 10. Ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõiguse väära kohaldamise tõttu (

§ 230lg 1).

Halduskohtu otsuse resolutsiooni punktid 1 ja 2 tuleb jõusse jätta, kuid muuta tuleb halduskohtu otsuse põhjendusi, asendades need käesoleva otsuse põhjendustega (

§ 230lg 5 p-d 4 ja 6).

Halduskohtu resolutsiooni punkt 3, mille kohaselt tuleb vastustajal asi uuesti lahendada ja teha uus otsustus, tuleb tühistada kohtumenetlusnormi olulise rikkumise tõttu (

§ 230lg 3 ja lg 5 p 5).

  1. Eesti Haigekassa ei saanud hüvitist tagasi nõuda, kuna ajutise töövõimetuse hüvitist pole makstud alusetult (RaKS § 62 lg 3). RaKS § 60 lg 1 p 5 kohaldamise eeldused ei ole täidetud. RaKS § 60 lg 1 p 5 järgi ei ole kindlustatud isikul õigust saada ajutise töövõimetuse hüvitist, kui kindlustatud isik saab ajutise töövõimetuse aja eest SMS § 2 lg 1 punktis 1 või 3 nimetatud sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu. Kohtuasjas ei vaielda selle üle, et kaebaja oli haiguslehel ajavahemikul
  2. aprill kuni
  3. aprill
  4. Haigekassa leidis vaidlustatud ettekirjutuses, et kaebaja sai Eesti Töötukassalt töötasu hüvitist ajavahemiku
  5. aprill kuni
  6. aprill 2020 eest ja seega pole vastustajal õiguslikku alust maksta ajutise töövõimetuse hüvitist sama aja eest.
  7. Eesti Haigekassa on ebaõigesti leidnud, et kaebaja sai ajutise töövõimetuse aja eest töötasu hüvitist. Kolleegium põhjendab oma seisukohta järgmiselt.
  8. Töötasu hüvitist maksti
  9. aasta aprillis ja mais töötajale, kelle tööandja tegevus oli erakorralistest asjaoludest tulenevalt märkimisväärselt häiritud (vt määruse nr 130 v.r § 191 lg-d 1 ja 8). Tegevuse märkimisväärseks häireks loeti olukorda, kus oli täidetud järgmistest tingimustest samal ajal vähemalt kaks: 1) tööandja käive või selle puudumisel tulu on kalendrikuul, mille eest hüvitist taotletakse, langenud vähemalt 30% võrreldes eelmise aasta sama kalendrikuu käibe või tuluga; 2) tööandjal ei ole tööd kokkulepitud ulatuses vähemalt 30%-le töötajatest anda ja tööandja kohaldab TLS § 35 või § 37; 3) TLS § 37 alusel on tööandja vähemalt 30%-l töötajatest vähendanud töötasu vähemalt 30% või Vabariigi Valitsuse kehtestatud töötasu alammäärani (määruse nr 130 v.r § 191 lg 2 p-d 1-3).
  10. Seega on töötasu hüvitise saamise õiguse tekkimise üheks eelduseks asjaolu, et tööandja on töö mitteandmise tõttu kohaldanud töötasu maksmisel TLS § 35 või §
  11. Seda rõhutab ka määruse nr 130 v.r § 191 lg
  12. TLS § 35 järgi peab tööandja töövõimelisele ja töö tegemiseks valmis olevale töötajale maksma keskmist töötasu ka juhul, kui töötaja ei tee tööd seetõttu, et tööandja ei ole andnud tööd. TLS § 37 annab tööandjale õiguse teatud tingimustel töö andmata jätmise korral töötasu vähendada. Töötasu hüvitise eesmärk oli aidata tööandjat töötasu maksmise kohustuse täitmisel olukorras, kus tööandjal polnud kokku lepitud ulatuses tööd anda. Hüvitist käsitleti tööandja makstud töötasuna, mille töötukassa maksab töötajale tööandja nimel ja töötukassa arvel (vt määruse nr 130 v.r § 191 lg 5). TLS §-de 35 ja 37 kohaldamine eeldab seda, et töötaja on töövõimeline. Tööandjal pole kohustust anda tööd ja maksta töötajale töötasu aja eest (TLS § 28 lg 2 p-d 1 ja 2), mil ta ei ole töövõimeline (sh on ajutiselt töövõimetu). Eelnevast järeldub, et määruse nr 130 v.r järgi maksti töötasu hüvitist aja eest, mil töötaja oli töövõimeline. Seetõttu ei saa ka töötasu hüvitise ja ajutise töövõimetuse hüvitise maksmise aluseks olevad ajavahemikud kattuda.
  13. Seejuures ei olnud hüvitise saamise õiguse tekkimiseks määruse nr 130 v.r järgi oluline, kui pikk oli konkreetsel kalendrikuul ajavahemik, mil tööandja kohaldas TLS § 35 või §
  14. Töötasu 4

(5)3-21-997 hüvitise saamiseks piisas sellest, kui määruse nr 130 v.r § 191 lg-s 2 sätestatud tingimustest kaks olid täidetud ning tööandja oli täitnud kohustuse maksta töötajale, kellele taotletakse töötasu hüvitist, omalt poolt brutotöötasu vähemalt 150 eurot (määruse nr 130 v.r § 191 lg 6).
  1. Seega ei saanud Haigekassa asuda seisukohale, et kaebaja on saanud sama ajavahemiku eest nii töötasu hüvitist kui ka ajutise töövõimetuse hüvitist. Kaebaja sai ajutise töövõimetuse hüvitist ajavahemiku
  2. aprill kuni
  3. aprill 2020 eest ning töötasu hüvitise maksmise aluseks oli tingimuste (vt käesoleva otsuse p-d 13–15) täitmine ajavahemikul
  4. aprill kuni
  5. aprill
  7. Määrusest nr 130 v.r ei nähtu, et Vabariigi Valitsuse eesmärk oli välistada sama kalendrikuu eest nii ajutise töövõimetuse hüvitise kui ka töötasu hüvitise maksmine. Seda kinnitavad ka hilisemad töötasu hüvitist sätestavad normid.
  8. aasta juuni eest oli võimalik mõnevõrra muudetud tingimuste täitmisel tööandjatel taotleda oma töötajatele töötasu jätkuhüvitist. Selle määruse nr 130 redaktsiooni järgi oli töötasu hüvitise saamine välistatud vaid juhul, kui töötaja viibis RaKS §-s 52 sätestatud töövõimetuslehel kogu juuni (vt määruse nr 130
  9. juunist kuni
  10. augustini 2020 kehtinud redaktsiooni § 192 lg 4). Ka Vabariigi Valitsuse
  11. novembri
  12. a määruse nr 87 „Tööhõiveprogramm 2021-2023“
  13. maist 2021 kuni
  14. juulini 2021 kehtinud redaktsiooni § 193 lg-te 11 ja 12 järgi ei makstud
  15. aasta märtsi, aprilli ja mai eest töötasu hüvitist töötajale, kes terve kalendrikuu, mille eest hüvitist taotletakse, oli RaKS §-s 52 sätestatud töövõimetuslehel.
  16. Eeltoodust tulenevalt on Eesti Haigekassa ettekirjutus õigusvastane ja halduskohus rahuldas õigesti kaebaja tühistamiskaebuse (halduskohtu otsuse resolutsiooni p-d 1 ja 2). Kuna kaebaja ei esitanud kaebuses kohustamisnõuet, on halduskohus ilmselgelt teinud otsuse nõude kohta, mida pole kaebuses esitatud, asudes resolutsioon p-s 3 seisukohale, et vastustajal tuleb asi uuesti läbi vaadata ja teha uus otsustus. Tegemist on kohtumenetluse normi olulise rikkumisega (

§ 41

lg 1 teine lause,

§ 199lg 2 p 3, vt ka kolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-56-08, p 18).

Kuigi kaebaja ei ole halduskohtu resolutsiooni selles osas vaidlustanud, saab Riigikohus nimetatud rikkumise kõrvaldada, kuna asjas ei ole vaja lisatõendeid koguda või tõenditele antud hinnangut muuta (

§ 230lg 3 koosmõjus lg 5 p-ga 5).

19. Kuna kolleegium tühistab ringkonnakohtu otsuse, tuleb muuta menetluskulude jaotust (

§ 109lg 4).

Menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti (

§ 108lg 1).

Apellatsioonimenetluses ei ole kaebaja esitanud menetluskulude nimekirja ega menetluskulude väljamõistmise taotlust. Kassatsioonimenetluses esitas kaebaja taotluse mõista välja menetluskulud 2107 eurot (2057 eurot õigusabikulud koos käibemaksuga ja 50 eurot riigilõiv). Menetluskulude nimekirjast nähtub, et õigusabikulude tasumise kohustus on kaebaja asemel kolmandal isikul Haldja Hambaravi OÜ-l. Õigusabikulude väljamõistmist see praegusel juhul ei takista. Kaebajal on sõlmitud Haldja Hambaravi OÜ-ga leping, mille kohaselt on kaebaja kohustatud Haldja Hambaravi OÜ-le hüvitama tasumisele kuuluva summa juhul, kui kohus mõistab õigusabikulu kaebaja kasuks välja. Seega on õigusabikulud vastustajalt väljamõistetavad (

§ 109lg 11, vt ka kolleegiumi otsus nr 3-20-1310/52, p 37.1).

Riigikohtus kantud riigilõiv ning õigusabikulud on vajalikud ja põhjendatud. Seega mõistab kolleegium vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulud 2107 eurot. 20. Kuna Riigikohus üldjuhul ei kogu ega hinda tõendeid, tuleb Eesti Haigekassa Riigikohtule esitatud tõend (väljavõte elektroonilisest kirjavahetusest kaebajaga) tagastada (

§ 229lg-d 2 ja 3). (allkirjastatud digitaalselt) 5

(5)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.