← Eesti

2-19-118554/52

Obsah (6)§ 76§ 158§ 108§ 159§ 271§ 9

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mati Maksing, Kaija Kaijanen ja Ulvi Loonurm Määruse kuupäev 16. detsember 2022, Tallinn Tsiviilasja number 2-19-118554 Tsiviilasi AS-i ÜHISTEEN

) § 271 järgi üürilepinguga kohustub üks isik (üürileandja) andma teisele isikule (üürnikule) kasutamiseks asja ja üürnik kohustub maksma üürileandjale selle eest tasu (üüri). Maakohus leidis, et parkimisleping vastab üürilepingu tunnustele. Nimelt võimaldab tasulise parkimise korraldaja (üürileandja) parkimist vajava auto juhil (üürnik) kasutada tasu eest parkimisala.

§ 76lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule 2

(5)või seadusele ja

§ 158lg 1 võimaldab nõuda kohustust rikkunud lepingupoolelt leppetrahvi.

Kui kostja on lepingu järgi kohustatud leppetrahvi maksma, siis saab hageja selle tasumist ka nõuda

§ 108lg 1 alusel.

Hageja nõude rahuldamise eeldused on poolte vahel kehtiv leping, leppetrahvi kokkulepe, leppetrahvi aluseks olevate asjaolude saabumine, hageja teatamine nõuetekohaselt ja mõistliku aja jooksul kostjat leppetrahvist ning kostja poolne leppetrahvi tasumise kohustuse rikkumine. 6.

  1. Maakohus tuvastas kostja esitatud volikirja ja C seletuskirja põhjal, et kostja sõidukit juhtis vaidlusalusel ajavahemikul ning ka parkis Kotka 3 ja Kaarli pst 2 parkimisalal muu isik, mitte kostja. Seega hageja ja kostja vahel puudub leping, mille alusel hagi esemeks olevat leppetrahvi 2640 eurot nõuda. 6.
  2. Isegi kui eeldada, et hageja ja kostja vahel oli kehtiv leping, siis kostjale ei ole teatatud leppetrahvi nõudmisest mõistliku aja jooksul. Kostja väitel polnud ta leppetrahvidest teadlik enne maksekäsu kiirmenetlust. Vastupidist hageja ei tõendanud. Kahjustatud pool kaotab õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab (

§ 159lg 2).

Selles sättes sisalduv mõistlik aeg on määratlemata õigusmõiste ja seda tuleb kohaldada iga juhtumi eripärasid silmas pidades. Mõistlik aeg peab jääma rikkumise avastamise ja nõude aegumise vahele ning selle aja kindlaksmääramisel saab lähtuda

§-s 7 sätestatust, arvestades kõiki asjaolusid ja tehes kindlaks, kas võlgnikul võis hea usu põhimõttest lähtudes tekkida õigustatud ootus, et temalt leppetrahvi enam ei nõuta. Hageja tõendas, et ta jättis sõiduki esiklaasile kojamehe vahele leppetrahvi teatised ainult 12. detsembril 2018 ja pärast 31. maid 2019. Sellest ei järeldu samal või muul viisil ülejäänud leppetrahvidest teatamine. Tulenevalt

§ 159lg-st 2 on hageja kaotanud õiguse kostjalt leppetrahvi nõuda.

6.

  1. Lõpuks tõdes maakohus, et hageja esitatud parkimisala sissesõidu tänavavaate kuvatõmmis ja üldine parkimistingimuste leht ei tõenda, et kostja sõiduk oli pargitud hageja parkimistingimustega määratletud kohas ja hageja parkimistingimused olid nähtavad. Seega pole ka tõendatuid kostja sõiduki parkimine Kotka 3 ja Kaarli pst 2 parkimisalal rikkudes parkimistingimusi. 6.
  2. Menetluskulud jaotas maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 lg 1 alusel vastavalt hagi rahuldamise ulatusele. Maakohtu varasema otsusega rahuldati hageja nõudes 267 eurot, mis moodustab kogunõudest 7,99% – selles osas jäävad kulud kostja kanda. Ülejäänud 92,01% kuludest kannab hageja. 6.
  3. Hageja põhjendatud ja vajalik menetluskulu on riigilõiv 625 eurot, millest kostja peab hüvitama 49,94 eurot (7,99%). Kostja vajalik ja põhjendatud menetluskulu on õigusabikulu 1950 eurot (sh 13 t 15 min tasumääraga 120 eurot ja 4 t 30 min tasumääraga 80 eurot), millest hageja peab hüvitama 1794,20 eurot (91,01%). Kostja apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõivu ei pea hageja hüvitama, sest kostja kaebus jäi rahuldamata. Maakohus tasaarvestas need summad ning mõistis hagejalt kostja kasuks välja vahe 1744,26 eurot ja sellelt viivise. HAGEJA APELLATSIOONKAEBUS
  4. Hageja esitas
  5. novembril 2022 apellatsioonkaebuse, milles palub vaidlustatud otsuse tühistada ja hagi rahuldada. Menetluskulud palub hageja panna kostja kanda. Hageja tugineb oma parkimistingimustele, mille kohaselt parkimislepingu täitmise eest vastutab sõiduki omanik solidaarselt kasutajaga. Hageja ei nõustu maakohtuga, et kõigi praegu veel vaidlusaluste parkimiskordade puhul on tõendamata leppetrahvi teate jätmine sõiduki kohamehe vahele. Enne Riigikohtu
  6. juuni 2019 otsust tsiviilasjas nr 2-17-117146 polnud antud suunist, et just sel viisil tuleb leppetrahvist teatada. Lisaks leiab hageja, et ta on kostja sõiduki igakordse viibimise tasulise parkimise alal ja ka vastavad parkimistingimused piisavalt tõendanud. 3

(5)RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  1. Ringkonnakohus keeldub kaebuse menetlusse võtmisest TsMS § 637 lg 2¹ alusel. Hageja kannab kaebusega seonduvad menetluskulud, aga võib paluda tagastada riigilõivu.
  2. TsMS § 405 lg 1 esimese lause kohaselt menetleb kohus hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes samas seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ja põhinõue ei ületa 3500 eurot. Kuna hageja nõue ei ületa seda summat, siis vastab tsiviilasi TsMS § 405 lg 1 tingimustele ja maakohus võis seda menetleda lihtsustatud korras. Muu hulgas TsMS § 442 lg 10 näeb sellises menetluses ette maakohtule otsustuspädevuse, kas anda luba otsuse peale apellatsioonkaebuse esitamiseks.
  3. Maakohus ei andud luba otsuse edasikaebamiseks. Otsuses kaebekorra märkimine pole edasikaebamise loa andmine TsMS § 637 lg 2¹ tähenduses, vaid seadusest tuleneva nõude täitmine. Edasikaebamise korda tuleb selgitada ka nendes maakohtu otsustes, mille puhul edasikaebamise luba ei anta, sest edasikaebamine ei ole välistatud ka muudel TsMS § 637 lg-s 2¹ sätestatud alustel (Riigikohtu
  4. mai 2017 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-29-17, p 11 koos selles viidatud varasema praktikaga).
  5. Ringkonnakohus ei pea TsMS § 637 lg 2¹ järgi lihtmenetluse asjas esitatud apellatsioonkaebust menetlema, v.a juhul, kui menetlusse võtmise otsustamisel on ringkonnakohtule ilmne, et maakohus on selgelt ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi, rikkunud menetlusõiguse normi või ebaõigelt hinnanud tõendeid ning mõni eelnenud põhjus võis kaasa tuua ebaõige kohtulahendi. Neid aluseid käesolevas asjas ei esine. Vaidlustatud otsus ei ole maakohtu poolt selgelt ebaõigesti materiaalõiguse normi kohaldamise tagajärg, samuti ei rikkunud maakohus menetlusõigust ega hinnanud selgelt ebaõigelt tõendeid.
  6. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja kaebuse väited ei annaks alust maakohtu otsust muuta. 12.
  7. Vaidluse keskne küsimus on poolte vahel igakordse parkimislepingu sõlmimine. Maakohus kvalifitseeris õigesti, et tegemist on üürilepinguga (

§ 271

). Lepingu sõlmimine toimub tahteavalduste vahetamise teel (

§ 9lg 1).

Parkimislepingule on iseloomulik, et selle saab sõlmida ühelt poolt vastava teabe avaldamisega parkla sissesõidu juures ja vastavate tingimuste äratuntavas mõjupiirkonnas sõiduki parkimisega. Sel viisil sõlmitakse leping parkla operaatori ja sõiduki kasutaja vahel (Riigikohtu

  1. märtsi 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-316, p 11 teine lõik ja seal viidatud varasem praktika). 12.
  2. Maakohus tuvastas menetlusnorme rikkumata, et vaidlusalusel ajavahemikul kasutas kostja sõidukit C. Seda asjaolu ei ole hageja apellatsioonkaebuses kahtluse alla seadnud. Niisiis sõlmiti igakordne parkimisleping hageja ja C vahel. Kostja pole selle lepingu pool. Järelikult ei saa kostjale tuleneda parkimislepingust kohustusi. Siinjuures pole oluline, kas hageja parkimistingimused nägid lisaks lepingupoolele ette ka sõiduki omaniku solidaarvastutuse, sest sõiduki kasutaja ei saanud võtta kohustusi omaniku nimel. Hageja pole toonud esile ega tõendanud, et C tegutsenuks parkimislepinguid sõlmides kostja nimel. 12.
  3. Ühtlasi otsustas maakohus õigesti, et

§ 158

lg 1 ja § 108 lg 1 alusel leppetrahvi nõudmine eeldab samade poolte vahel lepingu tuvastamist. Kuivõrd käesoleval juhul hageja ja kostja vahel lepinguline suhe puudub, siis ei saa hageja nõuda kostjalt leppetrahvi. 12.4. Eeltoodud kaalutlustel ei saaks hageja kaebust ühegi parkimisjuhtumi osas rahuldada, olenemata sellest, kas mõnel juhul oli leppetrahvi nõudest teatatud mõistliku aja jooksul. Samuti ei muuda asja lahendust see, kas mõnel juhul oli tõendatud kostja sõidukiga parkimisalal viibimine ja parkimisala kohane tähistamine. Seetõttu pole vaja kaebuse ülejäänud väidetele sisuliselt vastata. 4

(5)
  1. Ringkonnakohtul ei ole alust muuta maakohtu määratud menetluskulude jaotust. Maakohus on õigesti TsMS § 163 lg 1 alusel jaotanud menetluskulud vastavalt hagi rahuldamise ulatusele. Hageja kaebus ei sisalda väiteid kulude jaotamise ja rahalise kindlaksmääramise kohta.
  2. TsMS § 639 lg 1 ja TsMS § 168 lg 1 alusel kannab apellant menetluskulud, kui kohus keeldub kaebust menetlusse võtmast ja tagastab selle. Seega tuleb apellatsioonimenetluse kulud (v.a riigilõiv, vt järgmine p 15) jätta hageja kanda. Ringkonnakohus keeldub kaebust menetlusse võtmast ega edasta seda kostjale vastamiseks. Nii ei teki kostjal apellatsioonimenetluses kulusid, mida tuleks hüvitada. Apellatsioonimenetluse kulud jäävad rahaliselt kindlaks määramata.
  3. Hagejal on õigus esitada taotlus kaebuselt tasutud riigilõivu TsMS § 150 lg 1 p 2 alusel tagastamiseks pärast käesoleva määruse jõustumist. Taotluses tuleb märkida, kellele ja millisele pangakontole lõiv tagastada. TsMS § 150 lg 6 kohaselt lõpeb riigilõivu tagastamise nõue kahe aasta möödumisel selle aasta lõpust, millal riigilõiv tasuti, kuid mitte enne menetluse jõustunud lahendiga lõppemist.
  4. TsMS § 696 lg 1 esimene lause võimaldab esitada ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse Riigikohtule üksnes juhul, kui see on seaduse järgi lubatud. Käesoleva määruse peale saab kaevata TsMS § 638 lg 9 alusel. (allkirjastatud digitaalselt) 5
(5)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.