Obsah (4)

§ 651§ 657§ 238§ 164

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtuasja number 2-21-4853 Otsuse tegemise aeg ja koht 6. detsember 2022, Tallinn Kohtukoosseis Indrek Soots, Krista Kirspuu, Iris Kangur

§ 651lg 1).

Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta vaidlustatud osas muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata (

§ 657lg 1 p 1).

6

1. Hagejad lisasid apellatsioonkaebusele tõendi (töölepingu) selle kohta, et hageja II asus tööle alates 25.10.
2. Ringkonnakohus leiab, et tõendil on asjas tähtsust ning kohus võtab selle asja materjalide juurde (

§ 238lg 1).

Harju Maakohtu 28.09.2021 istungi protokollist nähtuvalt läks laps lasteaeda 09.09.

2. Maakohus tuvastas, et hageja I igakuised kulud on 600 eurot. Pooled ei ole seda apellatsioonimenetluses vaidlustanud. Maakohus tuvastas, et hageja II igakuised kulud on 480 eurot. Hageja II on seisukohal, et tema igakuised kulud on 605 eurot. Samuti tuvastas maakohus, et lapse isa majanduslik olukord on parem lapse ema majanduslikust olukorrast.
3. PKS § 97 p 1 järgi on ülalpidamist õigustatud saama alaealine laps. Vastavalt PKS § 100 lg-le 1 antakse ülalpidamist üldjuhul raha perioodilise maksmisega. Apellatsioonimenetluses vaidluse all oleval perioodil (s.o 26.03.2021 – 24.10.2021) kehtinud PKS § 101 lg 1 redaktsiooni järgi ei võinud igakuine elatis ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Riigikohus on 24.10.2012 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12 p-s 15 selgitanud, et vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid. Vanemal on lapse ülalpidamise kohustusest tulenevalt kohustus teenida sissetulekut ning vanem ei vabane lapse ülalpidamise kohustusest üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et tema sissetulek on liiga väike. Riigikohus on 12.03.2007 otsuses tsiviilajas nr 3-2-1-19-07 p-s 12 märkinud, et vanem on kohustatud lapse ülalpidamiseks vajalike vahendite saamiseks tegema kõik endast oleneva.
4. Apellatsioonkaebuse kohaselt pidi kostja kandma perioodil 26.03.2021 – 24.10.2021 hageja I ülalpidamiskulud Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära ulatuses, kuna hagejal II ei olnud võimalik tööle minna. Hagejal II ei olnud võimalik tööle minna muuhulgas seetõttu, et hagejal I puudus lasteaiakoht. Ringkonnakohus märgib, et lasteaiakohaga seonduvalt on menetluses esitanud üksnes DDD tõend, et lapsele pakutakse kohta alates 16.08.2021 (tl 57-58). Üksnes selle dokumendi pinnalt ei ole võimalik lugeda tõendatuks, et lapsele ei olnud võimalik lasteaiakohta varem leida. Maakohus leidis põhjendatult, et tõendatud ei ole, et hageja II tegi kõik mõistlikult võimaliku selleks, et saada lapsele lasteaiakoht 2021.a kevadel. Sellest tulenevalt ei ole tõendatud ka väide, et hageja II ei saanud minna tööle, kuna lapsele ei olnud võimalik leida lasteaiakohta. Apellatsioonkaebuse kohaselt oli hagejal II raskusi töö leidmisega ka seetõttu, et ta elas koos kostjaga erinevates riikides, mistõttu ta ei saanud kõrgharidust omandada ja tööl käia. Hageja II on esitanud Eesti Töötukassa tõendi, mille kohaselt on ta võetud töötuna arvele 19.05.2021 (I kd tl 56). Muid tõendeid ei ole hageja II oma tööotsimise kohta esitanud. Kolleegiumi hinnangul ei ole tõendatud, et hageja II on teinud kõik mõistlikult võimaliku, et 2021.a kevadel endale töökoht leida. Samuti on tõendamata, et koroonaviiruse olukord tegi võimatuks 2021.a kevadel töö leidmise. Vaidlus puudub ka selles, et hageja II on töövõimeline. 7 Eeltoodust tulenevalt on tõendamata, et hagejal II ei olnud võimalik teenida ajavahemikul 26.03.2021 – 24.10.2021 sellist sissetulekut, et osutada hagejale I ülalpidamist miinimummääras, s.o Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära pooles ulatuses. Arvestades, et maakohtu poolt tuvastatud lapse ülalpidamiskulud olid ligilähedased 2021.a kehtinud kuupalga alammääraga ning 2021.a kehtinud PKS § 101 lg 1 redaktsiooni järgi pidi kumbki vanem lapse ülalpidamiskohust täitma vähemalt Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära pooles ulatuses, siis ei oma tähendust asjaolu, et kostja majanduslik olukord on parem kui hageja II oma. Sellest tulenevalt ei ole tähtsust ka küsimusel, kas hageja II vanemate poolt antud raha tuleb arvata hageja II igakuise sissetuleku hulka. Arvestades, et kumbki vanem pidi lapse ülalpidamiskohust täitma vähemalt Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära pooles ulatuses, ning tõendamata on, et hagejal II ei olnud võimalik teenida sellist sissetulekut, mis võimaldanuks seda teha, siis ei ole alust kostjalt hageja I kasuks välja mõista täiendavat elatist 292 eurot kuus ajavahemiku 26.03.2021 – 24.10.2021 eest.
5. PKS § 72 sätestab, et kui lahutatud abikaasa ei suuda pärast lahutust ühise lapse hooldamise tõttu ise enda ülalpidamise eest hoolitseda, võib ta teiselt lahutatud abikaasalt nõuda endale ülalpidamist kuni lapse kolmeaastaseks saamiseni. Riigikohus on 13.03.2013 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-10-13 p-s 15 selgitanud, et abikaasa peab abielu lahutamise järel üldjuhul end ise ülal pidama ning hankima selleks vajaliku sissetuleku või tegema seda muu vara arvel. Õigus nõuda lahutatud abikaasalt elatist tekib üksnes siis, kui abikaasal ei ole endal sissetulekut või vara, mille arvel end ülal pidada, ning ei saa eeldada, et ta enda vajaduste rahuldamiseks ise sissetuleku hangiks, sest ta ei suuda seda oma vanuse või terviseseisundi tõttu teha, või seetõttu, et hooldab abikaasade ühist alla kolmeaastast last. Seejuures sõltub lahutatud abikaasa ülalpidamisõiguse kestus ja ulatus PKS § 72 ja § 73 lg 2 järgi otseselt sellest, kui kaua ja millises ulatuses piirab vanus või terviseseisund, aga ka lapse hooldamine lahutatud abikaasal sissetuleku hankimist. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hageja II ei ole tõendanud, et ta ei saanud lapse hooldamise tõttu ise enda ülalpidamise eest hoolitseda. Ringkonnakohus leidis eelnevalt, et on tõendamata, et hageja II tegi kõik mõistlikult võimaliku selleks, et lapsele lasteaiakoht 2021.a kevadel leida. Sellest tulenevalt ei ole tõendatud ka hageja II väide, et ta ei saanud teenida enda ülalpidamiseks sissetulekut, kuna tal ei olnud võimalik panna last lasteaeda. Samuti on tõendamata, et hagejal II ei olnud võimalik muul põhjusel sissetulekut teenida. Eeltoodule tuginedes ei ole tähtsust ka küsimusel, kas hageja II igakuised vajadused on 480 eurot või 605 eurot. Kuna PKS § 72 tingimused ei ole täidetud, siis jättis maakohus põhjendatult hageja II hagi rahuldamata. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine 31.

§ 164

lg 1 sätestab, et hagilises abieluasjas, alaealise lapse ülalpidamisasjas ja põlvnemisasjas kannab kumbki pool oma menetluskulud ise. Seega tuleb hageja I hagis kostja vastu jätta ringkonnakohtu menetluskulud nende endi kanda. Apellatsioonkaebuse 8 vastuse kohaselt on kostja nõus menetluskulude kostja kanda jätmisega, mistõttu tuleb ka hageja II hagis kostja vastu jätta menetluskulud nende endi kanda. Kokkuvõttes tuleb poolte menetluskulud ringkonnakohtus jätta poolte endi kanda. Seetõttu puudub vajadus menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks. (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Soots, Krista Kirspuu, Iris Kangur-Gontšarov 9