Obsah (8)

§ 14§ 224§ 50§ 33§ 69§ 22§ 24§ 16

1-22-7619 KOHTUMÄÄRUS Kohus Määruse tegemise aeg ja koht Tallinna Ringkonnakohus, kriminaalkolleegium 10. jaanuar 2023, Tallinn, kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-22-7619 (22263000001) Kohtunik

§ 14

lg 2, § 16 lg 1, § 33 lg 1, § 33 lg 11 p 2, § 35 lg 1, § 50 lg 3 ja § 69 lg 3 nõudeid. Kriminaalmenetluse lõpetamise määrus

1. PPA Lääne prefektuur lõpetas
2. oktoobril 2022 Lääne Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokuröri loal kriminaalmenetluse W tegevuses KarS § 423 lg 1 tunnuste puudumise tõttu. 1 1-22-7619 Määruse kohaselt kuulati üle kannatanud, tunnistajad ja kahtlustatav, teostati sündmuskoha ja asitõendite vaatlused ning kohtuarstlikud ja liiklustehniline ekspertiis. Kogutud tõenditega tehti kindlaks järgnevad asjaolud.
3. detsembri 2021 öösel viibisid X, F ja nende 2-aastane poeg Z koos külla tulnud sõprade W ja Y-ga Türi vallas Änari külas XXX kinnistu lähedal Kirna–Virika–Änari tee ääres, et vaadata ja lasta ilutulestikku. Ilutulestik paigutati üle tee põllu ääres olevasse taskusse, mille laskmist alustati umbes 5 minutit enne keskööd. F liikus koos lapsega ilutulestikku vaatama mööda Kirna–Virika–Änari teed Kirna suunas. Nende juurde läks ka ilutulestiku süüdanud X. F jäi seisma Kirna poolt vaadates paremale poole sõidutee äärde. X võttis lapse oma sülle ja seisis sõidutee 5 meetrit laias sõidetavas osas sõidutee pikiteljest mõnevõrra paremal. Y ja W vaatasid ilutulestikku kinnistu väravast üle tee, seistes Kirna–Virika–Änari tee Kirna poolt vaadates sõidutee sõidetavas osas tee vasakul poolel üksteise kõrval.
4. jaanuaril 2022 kella 00.00:40 ajal lähenes neile Kirna poolt W juhitud sõiduauto. Väljas oli pime, nähtavust piiras tihe udu ja ilutulestikust tingitud valgusmüra. Kannatanu F vahetult enne otsasõitu filmitud videosalvestiselt on vaadeldav vahelduv nähtavus kümneid meetreid ja samas nähtavuse kadu mõne meetri peale. Videosalvestiselt ei nähtu, et jalakäijad oleksid kasutanud helkureid, mis vastavalt liiklusseaduse nõuetele oleksid pidanud olema nähtavad lähitulede vihus vähemalt 130 meetrilt ja kaugtulede valgusvihus vähemalt 300 meetrilt. X, kes seisis enne otsasõitu süles oleva lapsega auto poole vasaku külje ja osaliselt seljaga, sai löögi auto esiosa paremalt poolelt. X paiskus koos süles olnud lapsega vastu auto kapotti ja sõiduki esiklaasi. Esiklaasi purunemisel paiskus laps otse sõiduki salongi. X jäi keha ülaosaga kinni esiklaasi ava ülaserva taha, paiskus jalgade ja ülejäänud kehaga üle klaasi ava katusele ja liikus autoga kaasa. Auto edasisel liikumisel ja pidurdamisel kukkus X läbi purunenud esiklaasi ava auto salongi kõrvalistuja poolele. Otsasõidu tõttu purunenud esiklaas varjas W vaatevälja. W pidurdas sõidukit, kuid sõiduk liikus edasi Änari küla suunas, misjärel said sõidukilt löögi sõiduteel vahetult üksteise kõrval seisnud W ja Y. Eksperdi arvamuse kohaselt puudus W-l võimalus neile otsasõitu vältida. Auto liikumissuunas vaadatuna paiknes W vasakul, seistes sõiduki poole selja ja parema küljega, ning Y paremal, seistes sõiduki poole selja ja vasaku küljega. Asitõendi vaatluse käigus ei leitud W ja Y riiete küljest liiklusseaduse nõuetele vastavaid helkureid. Sõiduauto arvutuslik liikumiskiirus oli Wle ja Y-le otsasõidul ca 55 km/h, X-le ja Z-le otsasõidul suurusjärgus 70 km/h. Eksperdi hinnangul oli juht sõidukit pidurdanud. Sõiduauto arvutuslik pidurdus- ja peatumisteekonna pikkus vaadeldavates teetingimustes liikumiskiiruselt 70 km/h avariilikult pidurdades moodustab vastavalt ca 52 m ja ca 68 m. Suurim lubatud sõidukiirus antud teelõigul on 90 km/h. Otsasõidu hetkel paiknesid jalakäijad sõidutee sõidetaval osal ja olid paigutunud nii, et olid teatud vahedega hõivanud praktiliselt kogu sõidutee sõidetava osa. Eksperdi hinnangul ei oleks sõiduk saanud teel viibinud jalakäijatest mööduda. Tulenevalt udust ja ilutulestikust tekitatud valgusmürast ei ole enam tagantjärgi võimalik sõiduteel olnud jalakäijate nähtavust objektiivselt määrata. Seetõttu ei ole tagantjärele võimalik arvutuslikult hinnata, milliselt kauguselt pidi juht sõiduteel viibinud ja ohu tekitanud jalakäijaid märkama. Erandlike valgusolude tõttu ei ole nähtavuse osas võimalik olukorda taastada ka uurimiseksperimendi raames. Seega ei ole nähtavuse kohta võimalik koguda täiendavaid objektiivseid tõendid. Arvestades asjaolu, et sõiduauto juht liikus lubatust 2 1-22-7619 väiksema kiirusega (suurusjärgus 70 km/h), näitab eksperdi arvates saabunud tagajärg iseenesest, et juhil puudus võimalus sõiduteel olnud ja ohu tekitanud jalakäijatele otsasõitu vältida. Liiklusohu tekitasid teel olnud jalakäijad, kelle paiknemist sõiduteel kogu sõidetava osa ulatuses sõiduki ei saanud juht ette aimata. Kuna tagantjärele ei ole võimalik arvutuslikult hinnata, milliselt kauguselt pidi sõiduki juht sõiduteel viibinud ja ohu tekitanud jalakäijaid märkama, ei saa sõiduki juhile karistusõiguslikult ette heita ka tee- ja ilmastikuolusid mittearvestavat sõidukiiruse valimist või ebapiisava hoolikuse ja ettevaatlikkuseta liiklemist. Kuna sõidukit juhtinud W-le ei saa ette heita ühegi karistusseadustikus sätestatud liiklussüüteo toimepanemist ja täiendavaid tõendeid ei ole võimalik koguda, tuleb W suhtes kriminaalmenetlus lõpetada kuriteokoosseisu puudumise tõttu. Kuna W juhtis sõidukit alkoholi piirmäära ületavas seisundis, tuleb tema suhtes läbi viia väärteomenetlus

§ 224tunnustel.

Kaebus kriminaalmenetluse lõpetamise määruse peale 3. Kannatanute X ja Y esindaja Olavi-Jüri Luik vaidlustas kriminaalmenetluse lõpetamise Riigiprokuratuuris. Kaebuse esitaja leidis, et kriminaalmenetluse lõpetamine ei ole piisavalt põhjendatud. Liiklusseaduses sätestatud kohustuste rikkumiste tõttu on kahe isiku raske kehavigastus ja kahe isiku surm normatiivselt omistatav W-le.

§ 50

lg 3 p-de 1, 2 ja 3 kohaselt peab sõidukijuht arvestama sõidukiiruse valimisel esinevad sõidutingimusi, sõitma lähituledega aeglasemalt ning vajadusel vähendama kiiruse 0-ni. Õnnetus juhtus sekundid pärast aastavahetust. Kohaliku elanikuna teadis W, et sündmuskoha kõrval elavad X, Z ja F. Nähes nende elukoha vahetus läheduses ilutulestikku, pidi W aimama, et inimesed võivad ületada sõiduteed. W ütlused, mille kohaselt oli õnnetuspaiga juures täiesti pime ja ta ei näinud ilutulestiku laskmist, on vastuolus telefonikaamera ja maja turvakaamera salvestisega. W pidanuks igal juhul vähendama sõidukiirust selliselt, et ta oleks saanud lähitulesid kasutades pidama kõige rohkem 40 meetriga. Tõenäoliselt vaatas W ka ise sõidukist ilutulestikku. See seletab, miks ta asus pidurdama alles pärast esimest kokkupõrget. Ekspertiisiakt koos W ütlustega kinnitab, et ta ei näinud inimesi teel. Telefonikaamera salvestise viimaste sekundite põhjal enne kokkupõrget Z ja X-ga ei ole võimalik tõsikindlalt väita, et ka vahetult enne kokkupõrget ei näinud W kannatanuid. Kui W oleks asunud lähitulesid kasutades peatuma 40 m kaugusel Z ja X-st, olnuks kokkupõrget W ja Y-ga võimalik vältida või oluliselt vähendada selle raskust. Kaebuses heideti ette, et ekspertiisiakt ei ole kooskõlas teiste tõenditega, sisaldab vastuolusid ning ebaõigeid alusandmeid. Ekspertiisiaktis on järeldust põhjendatud saabunud tagajärjega, mitte tuvastatud faktiliste asjaoludega (circulus in probando). Olukorras, kus ei ole võimalik kindlaks määrata, kui kaugelt pidi juht jalakäijaid märkama, ei oleks tohtinud tagajärjele tuginedes jõuda järelduseni, et juht ei saanud jalakäijaid vältida. Lisaks ei ole ekspertiisiaktis põhjendatud, miks käsitletakse ilutulestikust tekkinud valgust mürana ja kuidas see piiras nähtavust. Kaebuse esitaja hinnangul ilutulestik hoopis suurendas sündmuskoha nähtavust. 3 1-22-7619 Kaebuse esitaja ei nõustunud väitega, et sündmuskohal oli tihe udu. Tegemist võis olla ilutulestiku tekitatud suitsuga, mis oli tekkinud ilutulestiku ja jalakäijate vahele, mitte X ja Z ning sõiduki vahele. Samuti ei nõustutud kaebuses väitega, et jalakäijad ei kasutanud helkureid. F filmitud videost nähtub, et Z paremal käel, mis oli X selja peal sõiduki poole, olid helkurribad. Veel heideti kaebuses ette seda, et ekspertiisiaktis on jäetud uurimata õnnetuse põhjuse tuvastamiseks vajalik oluline asjaolu – kas sõidukil põlesid õnnetuse hetkel lähi- või kaugtuled. Kaebuses viidatakse sellele, et W kasutas lähitulesid, pidanuks aga kasutama kaugtulesid. See oleks pannud Z helkurriba helendama oluliselt varem ja tugevamalt ning oleks võimaldanud kannatanutel märgata sõiduki tulesid varem ja kõrvale astuda. Kaugtuledega ei oleks kokkupõrget toimunud. Riigiprokuratuuri määrus

1. Riigiprokuratuur jättis
2. novembri 2022 määrusega kaebuse rahuldamata, leides, et kriminaalmenetluse lõpetamine on olnud seaduslik ja põhjendatud. Riigiprokurör märkis esmalt, et süüdistuskohustusmenetluse käigus kriminaalmenetluse lõpetamise seaduslikkuse ja põhjendatuse hindamisel ei saa ühelegi prokurörile ette kirjutada seisukohti tõendatuse osas, mistõttu saab Riigiprokuratuur kontrollida üksnes seda, kas kriminaalmenetluse lõpetamise määruses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel vastavad seadusele ja kohtupraktikale. Selline kontroll tähendab muuhulgas kriminaalasja materjalide pinnalt otsustamist, kas kriminaalasjas on tehtud kõik vajalikud ja kohased menetlustoimingud süüdlase isiku ja tema süü tuvastamiseks. Riigiprokurör leidis, et kuriteofakti kohta on kogutud kõik uuritava sündmuse asjaolusid kajastavad asjakohased ja vajalikud tõendid ning lisatõendite kogumise võimalused on ammendunud. Riigiprokurör nõustus eriasjade uurija ja ringkonnaprokuröriga, et kogutud tõendite pinnalt ei ole W tegevuses võimalik tuvastada KarS §-s 423 sätestatud teo toimepanemist. Riigiprokurör ei tuvastanud kogutud tõendites juhtunut kajastavates asjaoludes olulisi esitatud järeldusi muutvaid vastuolusid, samuti uurimata või tähelepanuta jäänud fakte. Prokurör leidis, et kriminaalmenetluses on objektiivselt tuvastatud juhtunu üksikasjad. Nende alusel on tehtud kõikvõimalik, et taastada liiklusõnnetuse tehiolud ja olemasoleva informatsiooni alusel on vastatud kõige olulisemale küsimusele – kas W-l oli olemasolevate tingimuste esinemisel võimalik liiklusõnnetust vältida, st vältida jalakäijatele otsasõitu, neile kehavigastuste ja surma põhjustamist. Riigiprokurör nõustus liiklusekspertiisi tulemuse ja selle käigus esitatud arvamusega, leides, et kaebuses ei ole esitatud uusi asjaolusid, mis sunniksid ekspertiisi tulemust ümberhindama või kahtluse alla seadma või selle puudustest nähtuvalt tegema täiendekspertiisi. Riigiprokuröri hinnangul on ekspertiisis tuginetud tõenditest nähtuvatele andmetele ning ekspert ei ole kasutanud andmeid valikuliselt. Ekspertiisiaktist on jälgitav, millisele küsimusele ekspert vastab, millisele mitte ja miks ning kuidas on kujunenud tema arvamus esitatud küsimustele. Ekspertiisiaktis on arusaadavalt ja jälgitavalt selgitatud liiklusõnnetuse tehiolusid, kuidas need on tuvastatud ning kuidas on jõutud ekspertarvamuses esitatud järelduseni. 4 1-22-7619 Ekspertiisiaktist nähtuvalt on eksperdi käsutusse antud kõik
3. augustiks 2022 kogutud kriminaalasjamaterjalid. Nendest nähtuvate andmete alusel on eksperdiarvamuses esile toodud jalakäijate paiknemine liiklusõnnetuse hetkel, sõiduki liikumiskiirus otsasõitudel ja asjaolud sõiduki pidurdamise kohta ning järeldus, et sõidukijuhil ei olnud võimalik sõiduteel olnud ja ohu tekitanud jalakäijatele otsasõitu vältida. Riigiprokurör ei nõustunud kaebuse etteheitega, et ekspert on järeldust põhjendanud saabunud tagajärjega. Ekspert on esitanud järeldused lähteandmete pinnalt, uurides faktilisi asjaolusid. Eksperdil oli kohustus mh vastata küsimusele: „Kas sõiduki juhil oli võimalik otsasõitu jalakäijatele vältida?“ Sellele küsimusele vastates rõhutas ekspert seda, et liiklusõnnetuse vältimise võimalikkust sõidukijuhi poolt ei olnud võimalik numbrites, täpsemalt protsentides väljendada. Arvutusliku väljendamise võimatus tulenes eelkõige sellest, et teada olevad faktilised asjaolud ei olnud arvutamiseks piisavad ning faktilisi asjaolusid ei olnud võimalik ka täiendada. Eksperdi arvamusest nähtuvalt oli ekspert võtnud arvesse faktilisi asjaolusid kogumis ja andis lähtuvalt esitatud küsimusest hinnangu, et sõidukijuhil ei olnud võimalik jalakäijatele otsasõitu vältida. Kaebuse etteheitele, et ekspertiisiaktis ei ole põhjendatud, kuidas piiras juhi nähtavust ilutulestikust tingitud valgusmüra, vastas riigiprokurör, et ekspertiisi käigus ei ole valgusoludele ja nende mõjule liiklusõnnetusele arvutuslikult hinnangut antud. Riigiprokuröri hinnangul on see arusaadav, sest ekspert on faktilistele asjaoludele tuginedes märkinud, et tulenevalt udust ja ilutulestikust tekitatud valgusmürast ei ole enam tagantjärgi võimalik sõiduteel olnud jalakäijate nähtavust objektiivselt määrata. Ekspert on valgusolude täheldamisel tuginenud kriminaalasjas uuritud tõenditele. Neist nähtuvalt oli liiklusõnnetuse ajal väljas pime ja udune, lisavalgustust ei olnud. Videosalvestisel, mis kajastab liiklusõnnetuse eelset seisundit, on näha töötav ilutulestiku pakett, mis mõjutab valgustingimusi. Sellest tuleb suitsu ja see kandub teele, muutes nähtavust veelgi halvemaks. Nende olude keskel sõiduteel keskjoonest paremal on asunud tumedates riietes ilma valgustpeegeldavate märkideta kannatanu X koos lapsega. Ehkki eeltoodut ei olnud võimalik arvutuslikult käsitleda liiklusõnnetuse asjaolude hindamisel, ei saanud neid tõendites kajastatud fakte kui liiklusõnnetuse toimumist soodustavaid tegureid jätta tähelepanuta. Riigiprokurör nõustus eksperdiga, et ilmastikuolud ei suurendanud kannatanute nähtavust sõidukijuhile. Seda ei teinud ka ilutulestik, mis ei valgustanud sündmuskohta ühtlaselt. Ilutulestik valgustas sündmuskohta sähvatustega, muutes tavapärase nähtavuse veelgi raskemaks. Kokkuvõttes leidis riigiprokurör, et ekspertiisi raames on selgitatud, miks ei ole valgusolusid võimalik liiklusõnnetuse situatsioonis arvutuslikult arvestada, kuidas soodustasid muude tõenditega tuvastatud valgusolud liiklusõnnetuse tekkimist ja miks ei oleks juhil olnud ka nendega täies mahus arvestades võimalik vältida liiklusõnnetuse toimumist. Seoses kaebuse väitega udu puudumise kohta leidis riigiprokurör, et tiheda uduga koos või selle asemel võis sündmuskohal olla ka ilutulestikust tekkiv suits. Kogutud tõenditega on tuvastatud, et sündmuskoha nähtavus oli piiratud. Seda fakti tõendavad nii kahtlustatava ütlused kui ka liiklusõnnetuse eelset kajastav videosalvestis. Kahtlustatava ütluste kohaselt oli enne õnnetuskohta ja pärast viimast kurvi Änari poole sõites teel paks udu või suits. W nentis, et õnnetuse ajal ta ei mõelnud, et tee peal võis olla ka suits. Ekspertiisi raames uuritud videosalvestiselt on tuvastatav sama olukord. Kriminaalasja õigeks lahendamiseks ei ole oluline 5 1-22-7619 see, kas nähtavust piiras udu või ilutulestikust tulenev suits, vaid see, et kogutud tõendite põhjal oli sündmuskohal ilmastiku- ja ilutulestikutingimustest tulenev väga halb nähtavus, mis mõjutas sõidukijuhi võimalusi näha teel olevaid jalakäijaid. Kuna üldised ilmastikuolud olid nähtavuse kontekstis niigi halvad, ei ole ilutulestikust tekkinud suitsu võimalikul asukohal liiklusõnnetuse vältimise võimaluse loomisel tähendust. Nende tingimuste esinemisel oli määravaks see, et jalakäijad (arvestades ka neid kellega sõiduk kokku ei puutunud) paiknesid sündmuskohal kogu tee sõidetava osa laiusel – jalakäijad olid teatud vahedega hõivanud praktiliselt kogu sõidutee sõidetava osa; sellises olukorras ei oleks saanud tee ääres viibinud jalakäijatest mööduda. Eelnevast lähtuvalt ei nõustunud riigiprokurör kaebuse etteheitega, nagu oleksid W ütlused sündmuskoha valgustatuse kirjeldamisel vastuolus teiste tõenditega. Seoses etteheitega, et uuritud ei ole sõidukil õnnetuse hetkel kasutatud tulesid, märkis riigiprokurör, et sõiduki vaatlusprotokolli ja muude liiklusõnnetuse kohta kogutud tõendite pinnalt pole olnud võimalik hinnata, milliseid tulesid sõidukijuht liiklusõnnetuse eelselt ja selle ajal kasutas. Selle fakti kohta ei ole kogutud algandmeid ja seda ei saanud ka teha. Liiklusõnnetuse käigus paiskusid kannatanud auto salongi, mille tulemusena mindi ka auto juhtimisseadmete pihta ja muudeti sellega nende esialgset asendit. Riigiprokurör leidis, et muude tõendite ja faktidega on kinnitatud, et juht ei oleks saanud jalakäijatele otsasõitu vältida ning asjaolu, kas kasutati kaug- või lähitulesid, ei saa seda seisukohta muuta. Liiklusõnnetuse situatsioonis on olulised jalakäijate asukoht, auto sõidukiirus, ilmastikutingimused, sündmuskoha ja jalakäijate nähtavus. Neid asjaolusid kogumis hinnates ei saanud sõidukijuht jalakäijatele otsasõitu vältida. Eeltoodust tulenevalt leidis riigiprokurör, et liiklustehnilise ekspertiisi käigus on hinnatud kõiki liiklusõnnetuse seisukohalt olulisi asjaolusid. Riigiprokurör leidis, et ehkki on õige, et isa süles olnud lapse riietel oli helkurriba, ei saa see ekspertiisi tulemust muuta. Pelgalt lapse riietel olnud helkurriba olemasolu ja selle võimaliku välkumisega sündmuskoha valguse taustal ei saa muuta liiklusõnnetuse mittevälditavuse fakti. Laps oli tumedates riietes ilma helkurita vanema süles, kes omakorda oli liiklusõnnetuse hetkel sõidutee paremal poolel sõidutee pikiteljest mõnevõrra paremal, tõenäoliselt seljaga talle otsa sõitva auto suunas. Seega pole lähtuvalt liiklusõnnetuse tehioludest võimalik tuvastada fakti, et lapsel olnud helkurribad saanuks olla juhile sõltuvalt tulede asendist nähtavad. Kuivõrd objektiivselt pole võimalik sellist situatsiooni taasluua, siis ei saa selle faktiga ka liiklustehnilist ekspertiisi kahtluse alla seada. Riigiprokurör leidis, et W liiklusseaduses sätestatud kohustuste rikkumiste tõttu saabunud tagajärg ei ole talle normatiivselt omistatav. Kaebajad viitasid

§ 50

lg 3 p-de 1, 2 ja 3 rikkumistele, mille kohaselt peab sõidukijuht arvestama sõidukiiruse valimisel esinevaid sõidutingimusi, vajadusel vähendama kiiruse 0-ni ja lähitulesid kasutades sõitma aeglasemalt. Lubatud sõidukiirus kõnealusel teelõigul oli 90 km/h. W ei ületanud sõidukiirust, vaid sõitis lubatud kiirusest oluliselt aeglasemalt. Eksperdi hinnangul oli juht sõidukit pärast esimest kokkupõrget pidurdanud. W ütlustest nähtuvalt arvestas ta kiiruse valikul sõidutingimustega (ilmastiku- ja teeoludega). Ütluste kohaselt oli väljas pime ja metsavahelistel aladel väga udune, lund ei sadanud, enne Änarit liiklusõnnetuse teel oli väga udune. W on kirjeldanud, et ta püüdis muuta sõidutingimusi paremaks ka erinevate tulede kasutamisega, vahetades täis- ja pooltulesid. Kasutades täistulesid, tekkis kohati ette udumüür, mis muutis nähtavust veelgi halvemaks. Õnnetuspaik oli W jaoks täiesti pime, ilutulestik seda tema jaoks ei valgustanud. 6 1-22-7619 Ta ei näinud kedagi teel seismas, et seetõttu liikumiskiirust veelgi vähendada või sootuks pidurdada. Väide, et tõenäoliselt vaatas W enne liiklusõnnetust sõidukist ilutulestikku, on kaebajate oletus. Liiklusõnnetuse eel tehtud salvestistelt nähtuv ei kummuta W ütlusi, mistõttu ei ole tema ütlustes kahtlemiseks alust. Uurimiseksperimendi läbiviimiseks ei ole riigiprokuröri hinnangul alust, kuna kaebuses toodud kriitikale on võimalik leida vastused nii kriminaalasja materjalidest kui ka liiklustehnilise ekspertiisi aktist. Uurimiseksperimendiga ei ole võimalik saada uusi andmeid, mis saaksid muuta uuritud liiklusõnnetuse mittevälditavuse küsimuse kaheldavaks või vastupidiseks. Liiklusõnnetuse toimumise asjaolude kohta on kõikvõimalik kogutud ning arvestades kõiki tuvastatud andmeid on esitatud liiklustehniline arvamus, millele tuginedes on kriminaalmenetluse lõpetamisel antud asjakohaselt karistusõiguslik hinnang. Seega ei muudaks uurimiseksperimendi läbiviimine ja sellest johtuda võiv täiendekspertiis karistusõiguslikku hinnangut W tegevusele. Kaebus Riigiprokuratuuri määruse peale 5. X ja Y esindaja O.-J. Luik esitas Riigiprokuratuuri määruse peale kaebuse, taotledes määruse tühistamist ning Riigiprokuratuuri kohustamist sisuliselt hindama kaebuses toodud uusi asjaolusid ja jätkama kriminaalmenetlust. Kaebuses leitakse, et prokuratuuri seisukohad on pealiskaudsed ja piisavalt põhjendamata. 5.1. Prokuratuur ignoreeris fakti, et W sõiduki esiklaas oli vigane ja sõidukil puudus tehnoülevaatus. Sõiduki registriandmete väljavõttes on klaasi seisundiks märgitud: mõranenud või tuhmunud või halvenenud seisukorras. Sõiduki esiklaasi seisund oli selgelt üheks liiklusõnnetuse toimumisele kaasaaitavaks teguriks: mida halvemas seisundis on sõiduki esiklaas, seda halvem on sõidukijuhi nähtavus ja seda väiksemaks jääb juhi võimalik reageerimisaeg. 5.2. Prokuratuur lähtus EKEI eksperdi spekulatsioonist, kus on järeldust põhjendatud saabunud tagajärjega, mitte faktilisi asjaolusid uurides (circulus in probando). Faktilisi asjaolusid oli ja on võimalik uurida. Kannatanu tellis riiklikult tunnustatud ekspert Raul Põdersalult ekspertiisi. Ekspert tuvastas üheselt, et W saanuks liiklusõnnetust vältida.

§ 50

lg 3 p 2 sätestab juhile kohustuse nähtavuse halvenemisel kiirust vähendada kuni seisma jäämiseni. Uurimiseksperiment näitas, et juhil oli piisav võimalus liiklusõnnetust vältida, kui ta vähendas takistuse ilmnemisel kiirust ega sõitnud pimesi. Liiklusõnnetus ei olnud aga välditav, kui juht ei vähendanud ettenähtava takistuse ilmnemisel kiirust. Uurimiseksperimendi katse videotest nähtub üheselt, et juhul, kui juht vähendab nähtavuse vähenemisel kiirust ja ei sõida pimesi (katse 4) on liiklusõnnetus täies ulatuses välditav. Katse 2, mis küll tehiolude taasloomisel ebaõnnestus, näitab, et ilma ilutulestiku suitsuta suutis juht sõiduki peatada ca 20 meetrit enne jalakäijaid, s.o teel olevad jalakäijad olid juhile nähtavad. Sellest järeldub, et liiklusõnnetuse põhjuseks on just asjaolu, et juht sõitis ilutulestiku tossu sisse pimesi. Katse 3, mis oli sisuliselt kõnealuse liiklusõnnetusega identne, tõendas, et W ei vähendanud kiirust (see tuleneb ka tema ütlustest) ja sõitis pimesi ilutulestiku suitsu sisse. Tegemist oli ettenähtava takistusega. W võttis teadliku riski, sõites endale tuttaval teel pimesi. Just nimetatu on W-le õiguslikult etteheidetav. Ebaõiget kiiruse valikut möönis W ka 7 1-22-7619 kahtlustatavana ülekuulamisel. Seega möönis W

§ 50lg 3 p 2 rikkumist.

Ilutulestiku nähtavus on selgelt tuvastatav ka hoone turvakaamera videolt. Olukorras, kus hoone küljes olevatelt turvakaameratelt on näha eemal teel olev ilutulestik, oli ilutulestik seda enam nähtav tee peal. Seega W valetas, kui väitis, et ei näinud ilutulestikku. Ka teel olnud ilutulestik oli selgelt ettenähtav takistus. Valetamisega püüab kahtlustatav oma süüd vältida. W, sõites pimesi olukorras, mille kohta ta ise tunnistab, et tema sõidukiirus oli nähtavuse jaoks liiga suur, pidi arvestama, et teel võivad olla teised sõidukid, et inimesed lasevad ilutulestikku, et teel on takistused. See oli etteaimatav oht. Mobiiltelefoniga sündmuskohal tehtud videolt on selgelt tuvastatav, et ilutulestik oli liiklusõnnetuse toimumise hetkeks kestnud minimaalselt 22 sekundit, s.o. tegemist polnud juhi jaoks ootamatult toimuva hakkava sündmusega, vaid ta pidi seda nägema vähemalt 22 sekundit, aga ta ei reageerinud sellele. Maja turvakaamera salvestuselt on samas näha, et ilutulestik oli kuni liiklusõnnetuse toimumiseni kestnud üle 1 minuti. Seega oli teel lastav ilutulestik autojuhile pikka aega nähtav ja tajutav takistus. Lisaks eeltoodule on oluline, et W on kohalik elanik ja teab, et kohalikud elanikud lasevad alati selles kohas ilutulestikku. Seega rikkus W

§ 50lg 3 p-des 1 ja 2 sätestatud kohustusi.

5.3. Prokuratuur on jätnud tähelepanuta nii Eesti õiguse kui ka kohtupraktika (RKKKo 3-11-80-12, RKKKo 3-1-1-109-05, TrtRnKo 1-20-278 jne), kus analüüsitakse juhi kohustusi halva nähtavusega sõitmisel. Ebaõige kiiruse valikuga rikkus W

§ 50lg 3 p 1, 2 ja 3.

EKEI eksperdi ja prokuratuuri arusaam, et kui juht sõidab maksimaalsest lubatust kiirusest juba aeglasemalt, siis sellest piisab, ei ole kooskõlas kehtiva õigusega (mh õiguse tõlgendamisega Riigikohtu poolt – RKKKo 3-1-1-80-12 p 6.1). Kohtupraktikast tulenevalt oleks ka ilma täiendava ekspertiisita pidanud prokuratuur jõudma seisukohale, et liiklusõnnetuse eest vastutab täies ulatuses W. Vastavalt viidatud kohtupraktikale oleks põhjusliku seose ahel katkenud ainult siis, kui takistus oleks olnud ettenägematu ehk siis kui jalakäijad oleksid jooksnud vahetult teele, mis oleks välistanud juhi võimaluse liiklusõnnetust vältida. 5.

1. Prokuratuur ignoreeris asjaolu, et tõenditest nähtuvalt olid jalakäijatel helkurid. Kriminaalasja lõpetamise määruses esitatud väide, et „jalakäijad ei kasutanud helkureid“ on täies ulatuses vale. Ka Riigiprokuratuuri väide, et „Laps oli tumedates riietes ilma helkurita vanema süles“ on vale. Jalakäijate helkurid on tuvastatavad kriminaalasja materjalide juures olevalt hoone turvakaamerate salvestuselt. Ekspertiisiaktis on selged fotod videost, kus jalakäijate ja lapse helkurid on selgelt tuvastatavad. 5.
2. Prokuratuur ignoreeris fakti, et W oli alkoholijoobes, mistõttu kehtis tema suhtes liikluses osalemise keeld, ning et alkoholijoove mõjutab juhi reageerimisaega. Pikenev reageerimisaeg tähendab pikemat peatumisteekonda. Prokuratuur oleks pidanud esitama ekspertidele küsimuse, kui palju pikendas W alkoholijoove tema reageerimisaega ja kui palju pikenes seetõttu sõiduki peatumisteekond. Seega rikkus W ka

§ 33lg 11 p-s 2 ja § 69 lg-s 3 sätestatud kohustusi.

5.

1. Prokuratuur ignoreeris ka fakti, et W käitus kaudse tahtlusega. Tulenevalt uurimiseksperimendist oli liiklusõnnetuse põhjuseks asjaolu, et W ei valinud tee- ja ilmaoludele vastavat sõidukiirust, mis võimaldaks ettenähtava takistuse ilmnemisel sõiduki peatada. Ekspert tuvastas, et liiklusõnnetus oli Volvo juhi poolt välditav. 8 1-22-7619 Kokkuvõttes leitakse kaebuses, et liiklusõnnetuse muutis välditamatuks W tahtlik riskikäitumine: ta sõitis sõidukiga alkoholijoobes; sõiduki esiklaas oli vigane ja sellel puudus tehnoülevaatus; ettenähtava takistuse ilmnemisel ei vähendanud W kiirust, vaid sõitis teadlikult endale tuttaval koduteel pimesi. Just pimesi sõitmine oli liiklusõnnetuse põhjus.
2. X ja Y esindaja Sander Potisepp esitas kaebetähtaja jooksul kaebuse täienduse, milles taotleb samuti Riigiprokuratuuri määruse tühistamist ja Riigiprokuratuuri kohustamist kriminaalmenetlust jätkama. Osaliselt korratakse eelnevalt esitatud kaebuse seisukohti, täiendavalt märgitakse järgmist. 6.
3. Vastavalt Riigikohtu praktikale on prokuratuuril tõendamisperspektiivi hindamisel teatud hindamistuum, kuid ringkonnakohtul on alus hinnata, kas prokuratuur on tõendamisvõimaluste käsitlemisel eksinud. Praegusel juhul on prokuratuur eksinud tõendamisvõimaluste käsitlemisel, kuivõrd on ebaõigesti hinnanud liiklusõnnetuse vältimise võimalust W valitud sõidukiiruse puhul. Prokuratuur oleks pidanud hindama, kas W valitud sõidukiirus võimaldas tal jääda seisma teel asuva etteaimatava takistuse ees, olenemata asjaolust, et ta sõitis alla lubatud sõidukiiruse. 6.
4. Ebaõige ja põhjendamata on väide, justkui halvendasid ilutulestiku sähvatused nähtavust. Riigiprokuratuuri seisukohtadest ei ole võimalik tuvastada, miks muudavad sähvatused (vrd silma paistva päikesega) nähtavuse halvemaks. Kaebajad on varasemas kaebuses põhjendanud, miks nende hinnangul ilutulestiku sähvatused vastupidiselt valgustasid maapinda. Ka uurimiseksperimendist nähtub, et valgussähvatused igal juhul parandavad nähtavust. 6.
5. W ütlused ilutulestiku mittenägemise kohta ei ole usaldusväärsed. Riigiprokuratuur on kummastavalt väitnud, et W ei näinud ilutulestikku (ütlused ei ole vastuolus teiste tõenditega), kuna valgusmüra halvendas nähtavust. Selline seisukoht on vastuolus üldtuntud füüsikareeglitega (valgusõpetus) – valgus ei saa nähtavust halvendada selliselt, et isik valgust ei näe. Turvakaamera salvestise järgi lasti ilutulestikku aktiivselt vähemalt 1 minut enne õnnetust. Seetõttu ei ole eluliselt usutav, et W ei näinud ilutulestikku, mis valgustas maapinda mitmesaja meetri kaugusele. W sõitis mööda töötavast ilutulestiku patareist. Eeltoodut kinnitab ka läbiviidud uurimiseksperiment, mille kohaselt näeb juht suhteliselt pikka aega enne takistuse ilmumist teele selle kõrvalt lastavat ilutulestikku ka läbi nähtavust takistava suitsu – tegemist on ettenähtava takistusega. 6.
6. Kaebajad on juba varem heitnud ette, et ekspertiisiakti rõhuasetus on ebaõige ning järeldust on põhjendatud saabunud tagajärjega, mitte faktiliste asjaoludega. Riigiprokuratuuri põhjendused, milles viidatakse abstraktselt tõendite kogumis hindamisele ja võimatusele esitada arvutuslik väljendus, ei lükka kaebajate väidet ümber. Eelkõige jääb vastamata küsimus, milliste faktiliste asjaolude pinnalt (lisaks saabunud tagajärjele) väidetakse, et kuna juht liikus lubatust väiksema kiirusega, võib öelda, et saabunud tagajärg näitab iseenesest, et juhil puudus võimalus sõiduteel olnud ja ohu tekitanud jalakäijatele otsasõitu vältida. Põhjendamatult on jäetud analüüsimata küsimus, kas väiksema sõidukiiruse korral olnuks võimalik liiklusõnnetust vältida. Ekspert ja riigiprokuratuur on asunud järeldusele, et W sõitis alla lubatud sõidukiiruse – rohkem selle küsimuse kohta selgitusi esitatud ei ole. Selline järeldus 9 1-22-7619 ei ole kooskõlas kohtupraktikaga. Rõhk on ebaõigesti asetatud küsimusele, kas valitud sõidukiiruse puhul oli võimalik liiklusõnnetust vältida, kuigi oleks pidanud hindama seda, kas W sõidukiirus per se oli kooskõlas liiklusoludega. Riigikohus on selgitanud, et LE § 123 nõuete rikkumise tuvastamine ei nõua selle väljaselgitamist, milline oleks konkreetses liiklussituatsioonis olnud ohutu sõidukiirus. Oluline on see, et juhi poolt valitud sõidukiirus ei võimalda tal eespoolse nähtavusulatuse piires peatada oma mootorsõidukit mis tahes etteaimatava takistuse ees. 6.
7. Kohtupraktika pinnalt peab analoogselt lumevaalude ja teel kinni jäänud sõidukiga jaatama, et aastavahetusel tee vahetus läheduses elumaja kõrval ilutulestikku nähes oli isikute paiknemine teel W jaoks etteaimatav. Ta ei valinud sellist sõidukiirust, mis võimaldanuks tal enne etteaimatavat takistust seisma jääda. Kokkuvõttes leitakse, et W valitud sõidukiirus ei võimaldanud tal jääda seisma teel asuva etteaimatava takistuse ees, olenemata asjaolust, et ta sõitis alla lubatud sõidukiiruse. Sellega pani W toime KarS § 423 lg-s 1 sätestatud kuriteo. Kogutud tõendite pinnalt on W-le võimalik esitada süüdistus. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
8. Riigiprokuratuuri määruse tühistamiseks ja prokuratuuri kohustamiseks kriminaalmenetlust jätkama ei ole alust. Kannatanute soov näha kedagi lähedase surma või neile tekitatud tervisekahjustuste eest vastutamas on emotsionaalselt mõistetav ning ringkonnakohus möönab, et kannatanutel on tõenäoliselt kohtu seisukohta raske aktsepteerida. Õiguslikku alust prokuratuuri kohustamiseks menetlust jätkama ringkonnakohtu hinnangul aga pole.
9. Kaebuse argumendid keskenduvad sellele, et W rikkus mitmeid liiklusseaduse nõudeid ning et liiklusõnnetuse tagajärg on põhjuslikus seoses W rikkumistega. Kaebuses märgitakse, et liiklusõnnetuse muutis välditamatuks W tahtlik riskikäitumine: ta juhtis autot alkoholijoobes; auto esiklaas oli kahjustatud ja autol puudus tehnoülevaatus; ettenähtava takistuse ilmnemisel ei vähendanud W kiirust, vaid sõitis teadlikult talle tuttaval koduteel pimesi.
10. Ringkonnakohus tõdeb, et osa neist väidetest on enamal või vähemal määral eksitavad. 9.1 Kaebuses on esitatud väide, et autol puudus tehnoülevaatus, sest selle esiklaas oli kahjustatud. Kaebuse kohaselt on menetluse lõpetamisel jäetud tähelepanuta, et „sõidukil puudus kehtiv tehnoülevaatus ja sõiduki esiklaas oli vigane (Klaasi seisund: Mõranenud või tuhmunud või halvenenud seisukorras – Lisa nr 5)“. Seega on jäetud mulje, justkui ei oleks autot tohtinud liikluses kasutada põhjusel, et selle esiklaas oli kahjustatud. Kaebuses viidatud tõendist selgub, et see ei pea paika. Tegemist on dokumendiga, mis kajastab W Volvole tehtud tehnoülevaatuste tulemusi. Dokumendist nähtub, et Volvo ei läbinud
11. detsembril 2020 korralist tehnoülevaatust ning korduv tehnoülevaatus oli
12. jaanuaril
14. jaanuaril 2021 tehtud 10 1-22-7619 tehnoülevaatuse kokkuvõttes on väheolulise veana toodud välja, et sõiduki klaas oli mõranenud või tuhmunud või halvenenud seisukorras (lisaks sellele esines autol ka üks oluline viga). Auto määrati taas korduvale ülevaatusele.
15. jaanuaril 2021 on sõiduk ülevaatuse läbinud otsusega „Tehniliselt korras“. Seega ei ole mingeid tõendeid, mis kinnitaks kaebuse esitajate väidet, et auto esiklaasil oli mingeid kahjustusi, mis võis juhil takistada teel olnud inimeste õigeaegset märkamist. Tõsi on see, et sõiduki taustakontrolli andmetest nähtuvalt puudus sõidukil
16. jaanuari 2022 seisuga kehtiv tehnoülevaatus. See on aga tingitud sellest, et viimasest korralisest tehnoülevaatusest oli möödunud üle 12 kuu (ülevaatus kehtis kuni
17. detsembrini 2021). Ainuüksi kehtiva ülevaatuse puudumine ei võimalda siiski teha järeldust, et autol oleks olnud mingit tehniline puudus, mis oli kannatanutele otsasõiduga põhjuslikus seoses. 9.2 Ekslik on ka väide, et W juhtis autot alkoholijoobes olles. Nimelt on kannatanute esindajad alusetult samastanud joobega vere või väljahingatava õhu alkoholi piirmäära ületamise ja joobe. Joobeseisundi legaaldefinitsiooni annab korrakaitseseadus (KorS). Joobeseisund on KorS § 36 lg 1 kohaselt alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine või muu joovastava aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisund, mis avaldub väliselt tajutavas häiritud või muutunud kehalistes või psüühilistes funktsioonides ja reaktsioonides.

§ 69

lg 2 kohaselt loetakse alkoholijoobes olevaks mootorsõidukijuht, kui: 1) juhi ühes grammis veres on vähemalt 1,50 milligrammi alkoholi või tema väljahingatavas õhus on alkoholi 0,75 milligrammi ühe liitri kohta või rohkem või kui; 2) juhi ühes grammis veres on vähemalt 0,50 milligrammi alkoholi või tema väljahingatavas õhus on alkoholi vähemalt 0,25 milligrammi ühe liitri kohta ning väliselt on tajutavad tema tugevalt häiritud või muutunud kehalised või psüühilised funktsioonid ja reaktsioonid, mille tõttu ta ei ole ilmselgelt võimeline sõidukit liikluses nõutava kindlusega juhtima. See tähendab, et KorS § 36 lg-le 1 vastavat terviseseisundit eeldatakse, kui mootorsõidukijuhi ühes grammis veres on vähemalt 1,50 milligrammi alkoholi või tema väljahingatavas õhus on alkoholi 0,75 milligrammi ühe liitri kohta. Alla selle määra ei ole alkoholi mõju isiku terviseseisundile nii kindel, et joovet eeldada. Juht loetakse siiski alkoholijoobes olevaks, kui tema veres või väljahingatavas õhus on alkoholi ja tal on ilmsed joobetunnused. W väljahingatava õhu alkoholisisalduseks mõõdeti 0,46 mg/l. See tähendab, et W saaks joobes olnuks lugeda vaid juhul, kui tal oleks tuvastatud

§ 69lg 2 p-s 2 nimetatud ilmsed joobetunnused.

Neid menetluses tuvastatud ei ole ning ka kaebustes ei ole argumente nende esinemise kohta. Tõsi küll, kui juhi väljahingatavas õhus on alkoholi vähemalt 0,25 milligrammi ühe liitri kohta, ei tohi ta

§ 69

lg-st 3 tulenevalt juhtida mootorsõidukit hoolimata sellest, kas tal on välised ilmsed joobetunnused. Tegemist on iseseisva keeluga, mis on tingitud sellest, et alkoholi mõju inimeste organismile on erinev ja põhimõtteliselt on võimalik, et joobeseisund tekib isegi juhul, kui ta organismis on vähem alkoholi. Liiklusõnnetuse kontekstis on aga oluline põhjusliku seose olemasolu. Väitmaks, et organismis olnud alkohol mõjutas W tegutsemist autojuhina ja oli vähemalt üks tegur, miks W ei suutnud otsasõitu vältida, peaks olema

§ 69

lg 2 p-st 2 tulenevalt tuvastatud, et tema kehalised või 11 1-22-7619 psüühilised funktsioonid ja reaktsioonid olid tugevalt häiritud või muutunud. Nagu öeldud, seda tuvastatud ei ole. 10. Eeskätt rõhutatakse kaebuses ja selle täienduses juhi kohustust nähtavuse halvenemisel vähendada kiirust kuni seisma jäämiseni. See, et W valis riskikäitumise ja sõitis pimesi, põhjustaski liiklusõnnetuse. Ringkonnakohus nõustub, et kogutud tõendite põhjal on alust heita W-le ette, et tema valitud sõidukiirus ei vastanud nähtavusoludele.

§ 50

lg 3 p 1 kohaselt tuleb valida selline sõidukiirus, mille puhul oleks võimalik auto peatada sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires. Tõendid viitavad sellele, et W oli kiirust vähendanud, kuid mitte piisavalt. Lubatud sõidukiirus teel, kus liiklusõnnetus juhtus, oli 90 km/h. Liiklustehnilise ekspertiisi akti kohaselt oli W sõidukiirus X-le ja Z-le otsasõidul suurusjärgus 70 km/h ja W-le ja Y-le otsasõidul ca 55 km/h. Ekspertiisiaktis on selgitatud, millel eksperdijäreldused põhinevad ja kohtul pole põhjust eksperdiarvamuses kahelda. Samas suurusjärgus oli auto kiirus ka W enda ütluste kohaselt. Samas nähtub W ütlustest, et väljas oli paks udu või suits. Ta ei märganud üldse inimesi enne neile otsa sõitu (ta ei saanud isegi kohe aru, millele otsa sõitis). See tähendab, et teepeal olnud, mitte vahetult auto ette astunud inimesed ilmusid W ette nii ootamatult, et ta ei jõudnud reageerida. Järelikult oli nähtavusulatus väike, W auto kiirus aga liiga suur, et jõuda nähtavusvälja ilmuvate takistuste ees pidurdada. Järeldust, et W valitud sõidukiirus oli liiga suur, ei välista asjaolu, et olusid ei ole võimalik taastada ja seetõttu pole võimalik välja selgitada, kui suure kiiruse juures oleks W-l olnud veel võimalik eespoolse nähtavusulatuse piires pidurdada. Riigikohus on asunud üheselt seisukohale, et maksimaalse hoolsuskohase kiiruse välja selgitamine ei ole nõutav: „Seetõttu ei nõua LE § 123 nõuete rikkumise tuvastamine selle väljaselgitamist, milline oleks konkreetses liiklussituatsioonis olnud ohutu sõidukiirus. Oluline on see, et juhi poolt valitud sõidukiirus ei võimalda tal eespoolse nähtavusulatuse piires peatada oma mootorsõidukit mis tahes etteaimatava takistuse ees.“ (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. oktoobri 2012 otsus väärteoasjas nr 3-1-1-80-12, p 6.1). Hoolsuskohane käitumine oleks

§ 50

lg 3 p-st 1 tulenevalt olnud sellise kiiruse valik, mille puhul oleks olnud võimalik vaatepiirile ilmunud takistuse ees peatuda.

1. Eelnevast hoolimata ei näe ringkonnakohus alust Riigiprokuratuuri määruse tühistamiseks. Riigikohtu järjepideva praktika kohaselt tuleb mitme osapoolega liiklusõnnetuse puhul hinnata kõigi õnnetuse osapoolte käitumist (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. oktoobri 2006 otsus väärteoasjas nr 3-1-1-79-06, p 6 ja
3. novembri 2015 määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-87-15, p 12). Liiklusõnnetuse puhul vabaneb hoolsuskohustust rikkuva teoga kahju põhjustanud isik vastutusest näiteks juhul, kui ka kahju kandnud isik rikkus mõnda liiklusseaduses sätestatud kohustust ja ohustas sellega ise liiklusõnnetuses kahjustatud õigushüve (viidatud määrus, p 12). Olukorras, kus liiklusõnnetuse põhjustas juht, kuid saab tõsikindlalt väita, et isikukahju oleks olemata või olnuks väiksem, kui kannatanud ise ei oleks liiklusnõudeid rikkunud, ei saa saabunud tagajärge juhile omistada (viidatud määrus, p-d 11, 13 ja 14). 12 1-22-7619 Prokuratuur on nii kriminaalmenetluse lõpetamise määruses kui ka Riigiprokuratuuri määruses osutanud, et jalakäijad, kellele W otsa sõitis, viibisid sõidutee sõidetaval osal. Seejuures olid kannatanud ja nendega koos viibinud isikud teatud vahedega hõivanud praktiliselt kogu sõidutee. Sellega rikkusid nad selgelt jalakäijate sõiduteel liikumise nõudeid.

§ 22

lg-test 1, 3 ja 4 tulenevalt ei tohi jalakäijad olla asulavälisel teel keset sõiduteed. Kahesuunalisel eraldusribata asulavälisel teel peab jalakäija liikuma vasakpoolsel teepeenral, selle puudumise või liikumiseks sobimatuse korral sõiduteel selle vasaku ääre lähedal, sõidukeid takistamata. Halva nähtavuse korral või pimeda ajal valgustamata teel tohib sõiduteel mitmekesi liikuda ainult ühes reas üksteise järel.

§ 24

lg 2 kohaselt tohib jalakäija väljaspool selleks ettenähtud kohti sõiduteed ületada ainult siis, kui sõidutee on mõlemas suunas hästi näha ja sõidutee ületamisega ei tekitata liiklusohtu. Pimedal ja halva nähtavusega ajal sõiduteel olles lõid kannatanud liiklusnõudeid rikkudes mootorsõidukijuhtide jaoks ootamatu takistuse ja seadsid end ise ohtu. Märkida tuleb, et tõendite kohaselt võis nähtavust veelgi halvendada kannatanute endi tegevus – ilutulestiku laskmine tee ääres, millega kaasnes suits (ilutulestiku suitsule kui nähtavust halvendavale asjaolule on viidanud ka kannatanute esindajad ise (vt nt kaebuse p 14 jj)). Ka selline nähtavust halvendav tegevus on käsitatav liiklusnõuete, täpsemalt

§ 14

lg 7 ja

§ 16lg 1 rikkumisena.

Arvestades seda, et liiklusõnnetuse kohas oli nähtavus halb ja kannatanud olid teel juhuslikult, on ringkonnakohtu hinnangul kõrvaline küsimus, kas kannatanutel olid helkurid – nii sündmuskohal valitsenud oludest kui ka kannatanute asendist tulenevalt on võimalik, et helkurid ei olnud juhile nähtavad. Niisiis oli ka kannatanutel endil eespool viidatud sätetest tulenevalt sarnaselt W-le kohustus liiklusohtu ära hoida. On ilmne, et ilma kannatanute liiklusnõudeid rikkuva käitumiseta ei oleks liiklusõnnetust sellisel kujul juhtunud – W sõitis kannatanutele otsa sellepärast, et nad olid sõiduteel. Sellest tulenevalt on tagajärjega põhjuslikus seoses ka kannatanute endi oma õigushüvesid ohtu seadev käitumine. Eespool viidatud kohtupraktikast tulenevalt ei ole KarS § 423 lg-le 1 vastav tagajärg W-le omistatav. 12. Eelnevast tulenevalt leiab ringkonnakohus, et alust kohustada Riigiprokuratuuri menetlust jätkama ei ole. Juhindudes KrMS § 208 lg-st 5 jätab Riigiprokuratuuri 14. novembri 2022 määruse muutmata ja esitatud kaebuse rahuldamata. Allkirjastatud digitaalselt 13